Kasutajainfo

Jevgeni Zamjatin

1.02.1884-10.03.1937

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Jevgeni Zamjatin ·

(romaan aastast 1924)

eesti keeles: «Meie»
Tallinn «Tänapäev» 2006 (Punane raamat)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
10
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.833
Arvustused (12)

Suure sõja üle elanud inimkonnast on alles vaid paar protsenti, kes elavad suletud linnas välismaailmast eraldatuna. Inimestest on saanud masinad, osakesed mehhanismis, isiksus kui selline on välja roogitud, kujutlusvõimet loetakse raskeks(ja ravimatuks) haiguseks. Kõige alus on Ajatabel, mille järgi klaasseintega majades elavad mutrikesed koos ärkavad, töötavad, söövad(50 närimisliigutust suutäie kohta, metronoomi järgi) ja magavad(kellega parajasti tahavad). Viimane on ainuke asi milleks on ette nähtud privaatsus - klaasseinte ette tõmmatavad kardinad. Keegi on öelnud, et nälg ja armastus valitsevad maailma - neist pahedest on edukalt vabanetud. Õnne eelduseks on vabanemine vabadusest. Kõik on Õnnelikud. Ja siis avastab D503, matemaatik kes ehitab tähelaeva ja imetleb kehtivat ühiskonda, et ta on indiviid, et tal on hing, soovid.. Raamat on kirjutatud päeviku vormis, minategelase õnnelikust elust läbi tema "haigusloo" "õnneliku" lõpuni. Hea, sünge ja USUTAV.
Teksti loeti inglise keeles

Ilmumise aastaarvuks oli 1924, mistõttu teda võib lugeda kõige ehtsamaks antiutoopia klassikaks, mille järglasteks on George Orwelli "1984" ja Aldous Huxley "Brave New World".

Lugu on sünge ja realistlik, tolleaaegses Liidus olid allegooriad märksa selgemad kui nad oleks tohtinud olla - ja siit ka põhjus miks raamat kunagi NLis ilmavalgust ei näinud. Esmatrükk, samuti 24 aastal, oli Ühendriikides ja teine paar aastat hiljem Prantsusmaal.

Raamatut tasub lugeda eelkõige neil keda huvitab sotsiaalpsühholoogia või kes usuvad utoopia võimalikkuses maa peal ...

Zamjatin oli muuseas ka see kes ütles: Vene kirjandusel on vaid üks tulevik -- minevik

Teksti loeti inglise keeles

Algatuseks ütlen ära, et minu meelest on Zamjatini «Meie» üks parimaid antiutoopiaid, mis kunagi on kirjutatud. Julgen seda väita ligi veerandsaja antiutoopia (või düstoopia) lugemise järel.

Heaks teeb eelkõige romaani peategelane... nime tal pole, on number... nagu ka kõigil teistel. Samas on peategelane isiksus, kuivõrd saab üldse keegi muidugi säherduses ühiskonnas isiksus olla. Ka mitmed kõrvaltegelased on meeldejäävad, eriti see kalanäoga korrusekorrapidaja... huvitav, kas vennad Strugatskid vihjavad romaanis «Asustatud saar» Zamjatinile? Ka on autor leidnud võika kujundi klaasist maja näol... roosa talongi (st. armastuse) päeval võib ka kardinad ette lasta.

Usutav ja võigas lugu!

Iseäranis tuleb esile tõsta romaani originaalsust: enamvähem kõik järgnevad antiutopistid (Huxley, Orwell jt.) on Zamjatinilt hoolega õppinud. Samas seob seda romaani mingi tabamatu feeling E. M. Forsteri jutuga «The Machine Stops» (1909)... ning loomulikult H. G. Wells, kellega Zamjatin polemiseeris ja kellest ta ka raamatu kirjutas.

Jevgeni Zamjatini surma-aasta on ülimalt sümboolne, kuigi Stalini kätt siin otseselt mängus pole. Romaan on kirjutatud 1920ndate aastate alguses ning Nõukogude Liidus seda avaldada polnud võimalik, esmatrükk ilmus 1924. aastal Tshehhis, samal aastal tõlgiti romaan ka inglise keelde. Jevgeni Zamjatin oli juba varem proletaarsetel kirjanikel pinnuks silmas, pärast «Meie» ilmumist välismaal läksid rünnakud eriti ägedaks ning viimasedki avaldamisvõimalused kadusid. Selle kõige tulemusena palus kirjanik Stalinilt luba emigreerumiseks, loa ta sai ... ja ainus kirjanik, kes teda jaama saatma julges minna, oli Mihhail Bulgakov. Jevgeni Zamjatin suri Inglismaal, et ta aga ääretult raskelt elas üle seda pagulaspõlve, siis võib nõukogude süsteemi ikkagi ta surma süüdlaseks pidada.

Teksti loeti vene keeles

Romaani maakeelne tõlge ilmus äsja kirjastuselt " Tänapäev" sarjas " Punane raamat" , tõlkepealkirjaks loomulikult
" Meie" .

Romaan on tõesti hea ja rohked kiidusõnad sellele igati õigustatud. Autor kirjeldab tõeliselt ilget re˛iimi ja-erinevalt näiteks Orwelllist-jätab ka lugejale mingi lootuse, et selle re˛iimiga saab võidelda ja seda kukutada. Romaan on kirglik ja kaasahaarav, siin on ajastuomast sümbolismi( minategelase meenutustes vilksatav Buddha kuju sümboliseerib kindlasti Ühtse Riigi väärastunud
" nirvaanat" ) ja ilmselt ka dekadentsi. Peategelane oli minu meelest liialt kõhklev ja konformistikalduvustega, minu lemmiktegelaseks kujunes hoopis I-330.

Lisaks Huxley ja Orwelli kuulsatele düstoopiatele meenutas käesolev romaan mulle ka Meelis Friedenthali " Kuldset aega" . Kui Friedenthali maailm on põhjamaiselt lumine, hall, räämas ja depressiivne, siis Zamjatini stiil on-vaatamata süngele sisule-kuidagi ere ja päikeseline, justnagu armeenia või aserbaid˛aani kirjanikel.

Düstoopiaid nivelleeritud ühiskondadest kirjutatakse siiani, ent Zamjatin oli esimene. Lugege ja te ei kahetse!

P. S. Erinevalt Jyrka mainitust suri Zamjatin siiski Pariisis, mitte Inglismaal. Eestikeelse raamatu tagakaanel seisvat väidet toetab ka ingliskeelne " Wikipedia" .

Teksti loeti eesti keeles

Esimene kolmest 20. sajandi suurest düstoopiast. Romaan oli omal ajal kindlasti täistabamus ja väidetavalt esimene raamat, mis Nõukogude Venemaal (või juba Nõukogude Liidus?) ära keelati.

Hindest läheb punkt alla selle eest, et dramaatika loomiseks pidi autor Ühtse Riigi võimu alahindama... St tuhandeid inimesi hõlmavat vandenõu pole kuidagi võimalik nädalate kaupa salajas hoida. Lõpustseen gaasikupliga oli dramaatika loomiseks vjalik, kuid süzhee seisukohast tarbetu, aidanuks ju ka I-330 puhul sama operatsioon, mis peategelase "päästis".

Teksti loeti eesti keeles

Punktid saab teos idee ja esimeseks olemise eest, kirjanduslikult on see minu arust Huxleyst ja Orwellist nõrgem. Palju ehtvenelikku mitte kuhugi välja viivat targutamist ja terved peatükid, kus mitte midagi ei juhtu. Matemaatikaterminitega kenitlemine teisalt oli jälle omal koha, niisamuti kui iseendale vastu vaieldes ei oleks meeleolu ehk lühemalt luua saanudki. Klassika saatus -- olla teenäitajaks ja hiljem sellise roostes ja natuke loetamatu kurioosumina ajatuules kriiksuda... Aga muidugi kohustuslik kirjandus igale natukegi laiema silmaringiga inimesele.
Teksti loeti eesti keeles

Eks antud romaani hindamine on suhteliselt tühi töö, sest ega alla nelja juba naljalt pane, kasvõi ajaloolise tähtsuse tõttu, nii et võistlus on rohkem nelja või viie vahel, kuigi mida see numbergi õigupoolest ütleb? Vaid kokkuvõtlik hinnang, mille järgi viis peaks siis perfektne olema. Seda aga Meie pole, nii objektiivsest kui subjektiivsest vaatenurgast. Ühest küljest on kasvõi see odav kirjanduslik võte romaani lõpu poole, teisest küljest aga mu enda igavlemine osade peatükkide jooksul, kuid hinnata selliste tühisuste järgi on jällegi raamatule ülekohut teha, sest nii mõtte kui ka üldise olemuse poolt on ta rohkem väärt kui pooled raamatud, mis aasta jooksul läbi võib lugeda, rääkimata neist, mis siis niisama näppu satuvad. Nii et kui hinnata mulje järgi, mis romaan jättis, siis ikka viis, ning endiselt ei loe see number midagi, sest lugema peaks, nagu öeldud ka vähemaga hinnanud isiku poolt, seda kõik nii ulme kui laiema silmaringi huvilised.

Rätsepale vaidleks aga spoilerdades vastu, sest ma küll seal lõpus erilist lootuse jätmist ei näinud. Ei oska küll Orwelliga võrrelda, pole 1984 juurde veel jõudnud, võib-olla on too seal hoopiski *jubedam* kui see siin, aga leian, et hetkeline lootusepuhang ei anna siiski eriti palju antud lõpu puhul.

Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult paneb veidi imestama, et seda raamatut suudeti üleüldse aastal 1924 kusagil avaldada. Sisaldas ta tolle aja kohta liigagi detailseid kirjeldusi sellest, et kuidas suured numbrid väikeseid numbreid teevad....
Teksti loeti eesti keeles

Lugemisest on küll tükk aega möödas, aga ma mäletan, et see oli hea, kohe väga hea. Düstoopiliste lugude austajatele rangelt kohustuslik.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: juuni 2020
mai 2020
aprill 2020
märts 2020
veebruar 2020
jaanuar 2020

Autorite sildid: