(romaan aastast 1924)
eesti keeles: «Meie»
Tallinn «Tänapäev» 2006 (Punane raamat)
Lugu on sünge ja realistlik, tolleaaegses Liidus olid allegooriad märksa selgemad kui nad oleks tohtinud olla - ja siit ka põhjus miks raamat kunagi NLis ilmavalgust ei näinud. Esmatrükk, samuti 24 aastal, oli Ühendriikides ja teine paar aastat hiljem Prantsusmaal.
Raamatut tasub lugeda eelkõige neil keda huvitab sotsiaalpsühholoogia või kes usuvad utoopia võimalikkuses maa peal ...
Zamjatin oli muuseas ka see kes ütles: Vene kirjandusel on vaid üks tulevik -- minevik
Heaks teeb eelkõige romaani peategelane... nime tal pole, on number... nagu ka kõigil teistel. Samas on peategelane isiksus, kuivõrd saab üldse keegi muidugi säherduses ühiskonnas isiksus olla. Ka mitmed kõrvaltegelased on meeldejäävad, eriti see kalanäoga korrusekorrapidaja... huvitav, kas vennad Strugatskid vihjavad romaanis «Asustatud saar» Zamjatinile? Ka on autor leidnud võika kujundi klaasist maja näol... roosa talongi (st. armastuse) päeval võib ka kardinad ette lasta.
Usutav ja võigas lugu!
Iseäranis tuleb esile tõsta romaani originaalsust: enamvähem kõik järgnevad antiutopistid (Huxley, Orwell jt.) on Zamjatinilt hoolega õppinud. Samas seob seda romaani mingi tabamatu feeling E. M. Forsteri jutuga «The Machine Stops» (1909)... ning loomulikult H. G. Wells, kellega Zamjatin polemiseeris ja kellest ta ka raamatu kirjutas.
Jevgeni Zamjatini surma-aasta on ülimalt sümboolne, kuigi Stalini kätt siin otseselt mängus pole. Romaan on kirjutatud 1920ndate aastate alguses ning Nõukogude Liidus seda avaldada polnud võimalik, esmatrükk ilmus 1924. aastal Tshehhis, samal aastal tõlgiti romaan ka inglise keelde. Jevgeni Zamjatin oli juba varem proletaarsetel kirjanikel pinnuks silmas, pärast «Meie» ilmumist välismaal läksid rünnakud eriti ägedaks ning viimasedki avaldamisvõimalused kadusid. Selle kõige tulemusena palus kirjanik Stalinilt luba emigreerumiseks, loa ta sai ... ja ainus kirjanik, kes teda jaama saatma julges minna, oli Mihhail Bulgakov. Jevgeni Zamjatin suri Inglismaal, et ta aga ääretult raskelt elas üle seda pagulaspõlve, siis võib nõukogude süsteemi ikkagi ta surma süüdlaseks pidada.
Romaan on tõesti hea ja rohked kiidusõnad sellele igati õigustatud. Autor kirjeldab tõeliselt ilget re˛iimi ja-erinevalt näiteks Orwelllist-jätab ka lugejale mingi lootuse, et selle re˛iimiga saab võidelda ja seda kukutada. Romaan on kirglik ja kaasahaarav, siin on ajastuomast sümbolismi( minategelase meenutustes vilksatav Buddha kuju sümboliseerib kindlasti Ühtse Riigi väärastunud
" nirvaanat" ) ja ilmselt ka dekadentsi. Peategelane oli minu meelest liialt kõhklev ja konformistikalduvustega, minu lemmiktegelaseks kujunes hoopis I-330.
Lisaks Huxley ja Orwelli kuulsatele düstoopiatele meenutas käesolev romaan mulle ka Meelis Friedenthali " Kuldset aega" . Kui Friedenthali maailm on põhjamaiselt lumine, hall, räämas ja depressiivne, siis Zamjatini stiil on-vaatamata süngele sisule-kuidagi ere ja päikeseline, justnagu armeenia või aserbaid˛aani kirjanikel.
Düstoopiaid nivelleeritud ühiskondadest kirjutatakse siiani, ent Zamjatin oli esimene. Lugege ja te ei kahetse!
P. S. Erinevalt Jyrka mainitust suri Zamjatin siiski Pariisis, mitte Inglismaal. Eestikeelse raamatu tagakaanel seisvat väidet toetab ka ingliskeelne " Wikipedia" .
Hindest läheb punkt alla selle eest, et dramaatika loomiseks pidi autor Ühtse Riigi võimu alahindama... St tuhandeid inimesi hõlmavat vandenõu pole kuidagi võimalik nädalate kaupa salajas hoida. Lõpustseen gaasikupliga oli dramaatika loomiseks vjalik, kuid süzhee seisukohast tarbetu, aidanuks ju ka I-330 puhul sama operatsioon, mis peategelase "päästis".
Rätsepale vaidleks aga spoilerdades vastu, sest ma küll seal lõpus erilist lootuse jätmist ei näinud. Ei oska küll Orwelliga võrrelda, pole 1984 juurde veel jõudnud, võib-olla on too seal hoopiski *jubedam* kui see siin, aga leian, et hetkeline lootusepuhang ei anna siiski eriti palju antud lõpu puhul.