25. juunil 1958. aastal kohtab Reginald Aster ühte meest, kes paistab olevat tugevas shokis. Mees väidab, et jäi just nüüdsama trammi alla, kuigi trammid pole seal sõitnud juba mitukümmend aastat. Aster viib mehe baari, et talle turgutuseks klaasi brändit anda, samal ajal aga ajendatud mehe huvist, seletab talle plastmassi kohta kõike mis ta teab. Paari kuu pärast saab aga Aster salapärase päranduse. Tegu on sellise mõnusa lühikese looga, mille kohta võibki tabavalt öelda veider.