(jutt aastast 1940)
eesti keeles: «Reetur»
«Põhjanael» 1991; nr 8 – nr 10
Mäletan päris hästi, kuidas ma oma 14. sünnipäeva paiku sügisel 1991 Põhjanaela septembri- ja oktoobrinumbrit postkasti ootasin, kus järjeloona ilmunud jutu 2. ja 3. osa sees olid. Siim Espenberg on loo sisust hea ülevaate andnud, ise lisan vaid selle emotsiooni, et loomulikult oli hirm seda üle lugeda ja seda suurem rõõm on tõdeda, et kannatas kenasti: tekst on omas 1940. aasta ulmekontekstis täiesti tugeva SF-ideega (ühesõnaga: usutava ja töötavana näiv tegelikult ilmselt tähenduseta tehnoloogiline lahendus ja vastav sõnavara: akroonkiirgus, muundurpõletid, naatriumpilved, kõrgsageduskiired jmt), emotsionaalne ja moraalne konflikt pole lapsik ning Asimovi-Greenbergi otsus lugu 1940. aasta ‘best of’ kogumikku võtta igati põhjendatud.
Ilmselt avaldas see lugu mulle mõju rohkemgi, kui ma teadlikult sellest aru sain, sest nüüd sellele tagasi mõeldes kasutasin oma esimestes Põhjanaelale ja Põhjatähele saadetud ulmelugudes kolm-neli aastat hiljem just samu motiive: mingi seade, mis kuidagi ajas minevikku või tulevikku näitab, mingi grupp tegelasi mingilt ekraanilt just neid hoopis teises ajas askeldavaid inimesi ja sündmusi jälgimas ja nende tahet mingi tehnoloogiaga mõjutamas jne. Ülejäänud mõjutajateks olid siin loomulikult Asimovi «Inetu poisike» ja Beljajevi «Maailmavalitseja» :)
Ei, kurat, see lugu Brek Veronarist, kes tegelikult oli William Webster, ja sigarist, millel oli midagi viga, on oma lihtsuses ikka väga kõva.