Kasutajainfo

Paul LaFarge

Teosed

· Mihhail Ahmanov ·

Vrata Galaktiki

(romaan aastast 2009)

Hinne
Hindajaid
1
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (2)

Sündmused toimuvad mõne sajandi pärast tulevikus. Nagu ikka, on inimkond selleks ajaks kosmosesse laiali valgunud ja planeete asustanud. On kohtutud ka vendadega mõistuses, aga mingeid sooje suhteid pole kellegagi tekkinud, pigem vastupidi – enamikuga on suhted parimal juhul „vaenuliku neutraalsuse” tasemel.
Loomulikult on viimase 3-4 sajandi jooksul peetud mitmeid suuri sõdu teiste mõistuslike olenditega, üldiselt on need inimestele lõpuks siiski positiivselt lõppenud. Ka raamatus kirjeldatud sündmused on otseselt seotud inimeste sõjaga ühe mittehumanoidse dromide nimelise rassiga, kes tulenevalt juba oma füsioloogia ja mõttemaailma täielikust erinevusest inimeste omast on inimestele väga raskeks vastaseks ja kellega sõdimisele ei paista kuidagi lõppu tulevat.
Ning siis pakub üks vanemaid, arenenumaid ja eraklikke rasse (Loona Eo) inimestele välja võimaluse anda dromidele selline löök, mis korraga hävitaks nende koduplaneedid koos seal asuva dromide eliidi/juhtidega ja sellega loodetavasti lõpetada aastakümneid kestnud sõjad.

Raamatu peategelaseks, kelle kaudu sündmusi jälgime, on ühest kaugest kolooniast pärit Marco Valdezi nimeline Õigluse Kohtunik – üks 12st sellist tiitlit kandvast inimesest, kelle ülesandeks on lahendada inimkonna ja teiste mõistuslike liikide vahelisi konflikte just nimelt õigluse seisukohalt. Nood 12 kohtunikku omavad muide nii kõrget staatust, et võivad panna veto kõigile inimeste poolt ükskõik kus ette võetud tegevustele ja Kohtunike otsuseid ei saa vaidlustada, need on täitmiseks.

Kohtunik Valdeze soontes voolab ka natuke ühelt oma esivanemalt päritud tulnukarassi verd, mis annab talle teatud erilise võime ja nagu loo käigus selgub, on tal loona eo hulgas venda, mis on eriti üllatav, kuna loona eod on küll humanoidid, aga nelja eri sugu ja nende järglastetegemine käib mingil mentaalsel viisil. Igatahes on Valdezi isal õnnestunud ühe pagenduses olnud nais-loona eoga järglane tekitada ja too vend tuleb nüüd inimestele appi (nagu lõpuks selgub, pole see appitulek siiski mitte päris tagamõttevaba ja altruismil põhinev ning vaid sugulussidemetest tingitud).

Kaudselt on mängus ka mingi Iidsete rass, kes kunagi kogu meie galaktikat valitsesid ja juhtisid ning korda ja rahu tagada püüdsid. Lõppes nende taotlus aga sellega, et seda korda suudeti tagada vaid hirmuga – kogu galaktika kartis neid ja tundis nende ees õudust. Kui Iidsed sellest aru said, otsustasid nad lahkuda, üht-teist endast siia siiski ka maha jättes. Ja kas nad tegelikult ikka nii lõplikult lahkusidki?

Nii et inimesed koguvad rasketest sõjalaevadest löögiüksuse ja kasutades loona eo abi (Kohtunik Valdez oma venna ja tolle saatjaga (oluline tegelane!) lendab kaasa), suunduvad läbi Iidsete rajatud „transpordivõrgu” - Jupiteri Punane Laik on üks selle portaale - otse dromide planeedisüsteemi (too Iidsete tunnelivõrk haarab oma harudega muidugi kogu galaktikat). Jõutaksegi takistamatult vaenlase relvajõudude selja taha nende kodumaailma, miski ei takista enam dromidele lööki andmast ja...

Mulle raamat meeldis (Ahmanovil on muide kandidaadikraad füüsikas ja suur hulk kirjutatud teoseid). Kuigi sündmustik keerleb kogu aeg sõdade ja sõdimise ümber ja venelased liigitavad teose „bojevaja fantastika” alla, pole hoopiski tegemist raamatuga, kus igal teisel leheküljel päid-jalgu lendab ja veri ojadena voolab. Tegemist on hoopis üllatavalt rahuliku, aga samas ka põneva ja pingelise teosega. Palju on Kohtunik Valdeze meenutusi, tundeid, mõtteid, elufilosoofiat, järelvaateid ajaloosündmustele, arutlusi teiste mõistuslike olendite üle. Samuti ühe kõrge sõjaväelase (jälle Valdeze sugulase!) mõttemaailma. Aga näiteks lahinguid kirjeldati vaid kas tagasivaatena toimunule ja raamatu lõpus, kus annihilaator korraks käiku lasti... Kõik see aga põnevust ei vähendanud.

Raamatu lõpp oli muidugi ootamatu, kuigi teisalt loogiliselt võttes ka etteaimatav. Ja samas tekitas too lõpp minus ka uusi küsimusi. Positiivne lugemiselamus, andis ainest ka kaasamõtlemiseks. Minult 5.

Teksti loeti vene keeles

Viies raamat tsüklist "Prišedšie iz Mraka". Kui esimese raamatu tegevus ja kogu tsükkel algab aastal 2088, siis selle raamatuga oleme jõudnud aastasse 2350 midagi. Eelmise raamatu noorest leitnandist on saanud Õigluse Kohtunik Mark Valdes, kellele tehakse ettepanek korraldada missioon dromide täielikuks purustamiseks loona eo abiga. 
Kirjutatud Ahmanovile omaselt militaarulmena, kuid kogu tsüklis on peale lahingute ja sõdade veel jälgitavad kaks liini. Esiteks - perekonnakroonika peategelase näol, teiseks on progressorlus. On selline tegelane, kes on Maal peitunud ja vaikselt tegutsemas juba Tšingis khaani aegadest ja kelle aktiivsus suurenes alates kosmiliste jõudude sekkumisest bino faatade poolt ja inimkonna jõudmisega galaktilisse maailma. 
Teksti loeti vene keeles
x
Urmas Kask
1955
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Alguses väga mõnus lugemine, hiljem läks käest ära just peategelaste mõttetu möla tõttu kriitilistes olukordades. Aga seriaali stiilis "rääkivad pead", kannataks selle raamatu põhjal teha küll.
Teksti loeti vene keeles

Kolmas raamat Fenrille tsüklist. Võrreldes teise raamatuga on möödunud 50 aastat. Peamafioosnik, kes eelmise raamatu lõpus Maale nagu aru andma viidi, on vahepeal saanud pageda Neptunile ja seal oma mõttekaaslastega ehitanud valmis "Musta laeva", et lennata Fenrille'le ja taastada enda võim. Planeedil käib aga ammune klannide vaheline kemplemine tolle sitikate poolt valmistatava igavest elu garanteeriva aine ümber. Hinne neli, sest oli jälle võrdlemisi ladus lugemine.
Teksti loeti vene keeles

Tegevusliinilt teine raamat Fenrille sarjast. (kuigi kirjutatud esimesena, esimene tegevusliinilt on "The Founder" ja tegevusliinide järjekorras ma ka lugesin). "The Founderi" sündmustest on möödas 500 aastat. Maaon ka sinna järele jõudnud, esimeses raamatus kolonistid põgenesid Maa valitsuse eest. Planeedil valitseb muidu paras anarhia. Nimelt  elavad seal mingid sitikad, mis toodavad ainet, millest tehakse ravimit kui nii võib öelda, mille regulaarsel manustamisel elab inimene lausa igavesti. Nüüd aga olevat mingi keemik leidnud valemi, mille järale saab seda ka kunstlikult sünteesida, aga kuna turustus on maffiaklannide käes, siis keemik muidugi tapetakse ja see kellele õnnetu keemik usaldas valemi unistab kogu tootmise ja turu endale kahmata. Samal ajal jõuab pärale Maalt igavene uhke sõjalaev, mille komandör ei tunnista midagi muud kui enda võimu ja haarab jõuga kogu värgi endale. Kogu kemplemine käibki selle sitikate toodetud aine tootmistsükli endale haaramise ümber. Lõuks ilmuvad veel mingid poolmüstilised tegelased välja. Panen hindeks kolme, ikkagi autori esikromaan ja oli raskem lugeda kui "The Founderit".
Teksti loeti vene keeles

Tolle raamatuga pannakse alus Fenrille sarjale. Meie Päikesesüsteem on koloniseeritud, jõutud lausa Uraanini. Äärealad elavad klannide võimu all. Keskendutakse kahele klannile Fundan ja Khalifi. Nimelt hakkab Maa keskvõim end ka äärealadele peale suruma ja Fundani klann otsustab ehitada piraka tähelaeva ja lahkuda päikesesüsteemist. Kahjuks mürgitatakse klanni boss ja pärijad jätavad bossi pojapoja, kes on hingega vanaisa ürituse juures, pärandusest ilma. Appi tuleb Khalifi klann, kes esindab ehtsaid moslemitest kõrilõikajaid, neil pappi küll, laev ehitatakse valmis ja Fandanid kõrvaldatakse võimu juures, lendavad kaasa nagu reakolonistid. Arvatakse, et see saab olema üldse viimane laev, mis päikesesüsteemist lahkub. Jõuavad pärast vintsutusi uue planeedi juurde ja püüavad seal kolooniat rajada, muidugi šeigid uhketes paleedes, ülejäänud lausa orjadeks. Planeet aga näitab oma palet. Panen nelja, sest lugeda oli võrdlemisi kerge, ei olnud vaja end vaevata tekstist arusaamisega, et miks ja mida on kokku kirjutatud.
Teksti loeti vene keeles

Kosmoselaev miljoni kolonistiga teeb pärale jõudes avarii. Sinisilmselt arvatakse, et kolonistid olid kõik vabatahtlikud, aga tegelikkuses olid enamuses ühiskonna niinimetatud jätised. Hulga saab surma ja hulga jääb ellu. Ellujäänute alustamine uuel planeedil ongi romaani sisuks. Planeedil on aga veel ka oma saladus. Romaanil on ka teine osa. Ei olnud kõige halvem lugemine antud teemal, selline keskpärane.
Teksti loeti vene keeles

Oh jah, neid aegu ammuseid. Mäletan, et olin jummala õnnelik, kui kuskil 1972 aastal antivariaadist Tallinnas õnnestus osta ingliskeelne raamat, mille vahelehtedel olid kaadrid filmist. Lugejat minust tookord ei saanud, kooli inglise keele tase oli masendav. Müüsin müni aasta hiljem raamatu uuesti ära. Unistus oli näha filmi. Nüüd olen vana mees ja mõlemad tehtud, nii film vaadatud, kui raamat loetud. Super vaimustuses pole kumbastki, aga 4 on mõlemad väärt.
Teksti loeti eesti keeles

On alles heietus. Et siis seitsmest Eevast, ühest kaevandusest ja ühest allveelaevast tekib 5000 aastaga selline jaburus. Ei saanudki sotti, kas see on ilukirjandus või populaarteaduslik veste (heietamine).
Teksti loeti vene keeles

Nojah, olgu siis nii, see jutustus ei avaldanud seda muljet, mis omal ajal samanimeline film. Film avaldas muljet, et oli ameerika oma ja üks tõsine ulmekas, võrreldes nõukogude ulmekatega. Nüüd, ligi 40 aastat peale filmi, lugesin ka selle tekstikese läbi. Ütleks, et harju keskmine. Kui enamuses öeldakse, et film on raamatust nõrgem, siis siin on minu arust vastupidi. Film on tugevam, eriti sinnamaani, kus ilmuvad pahad orjapidajad, sealt läks film ka minu jaoks allamäge. Jutule kolm.
Teksti loeti vene keeles

"Neljanda Beta" tsükli kolmas raamat, ausalt öeldes tänu tohutule rääkimistele ja seletamistele seni viimane, mida ma tsüklist läbi lugesin. Lihtsalt küllastusin sellisest stiilist. Esimeses osas peategelased uurivad jälle mingit uut planeeti uue tsivilisatsiooniga, üks peategelastest nii öelda võetakse pantvangi. Vaikselt hakkab kooruma välja tegelikult huvitav tagapõhi, kust me pärit oleme. Aga see kirjutamisstiil...  teises osas toimub kõigepealt aktsioon peategelase päästmiseks, hiljem jälle ühe peategelase koduplaneedil püütakse nii öelda korda majja lüüa.
Teksti loeti vene keeles

"Neljanda Beeta" tsükli teine raamat. Esimeses osas lähevad peategelased uurima Reritseni nimelist planeeti, kus nagu välja tuleb on toimunuid mingine tuumakatastroof.
Teises osas tuleb välja, et ka ühe peategelase koduplaneedil sooritatakse tuumaplahvatus ja peategelsed tõttavat sinna asjaga tegelema.
Still on kirjanikul ikka sama - juttu on palju.
Teksti loeti vene keeles

Esimesr raamatut tsüklist võib veel lugeda, nojah, käib üks suur jutt, seletavad ja seletavad ja tegeilkult muud ei midagi. Teades, et see on tsükli avaromaan, hakkab juba kuklas tiksuma, et millised järgmised romaanid on.
Teksti loeti vene keeles

Kui sa tervet lugu ei jõua läbi lugeda, loe pool. nii ma tegingi. Kuskil poole peal läks lugemise isu järsku pealt ära. Lugu ise on sellest, et leitakse mingi tulnukate jäetud anum, milles olev vedelik tuleb kuute ossa jaotada ja kes oma osa ära joob, elab miljon aastat. Seletatakse ära peategelase elukäik 20 sajandi 60 ndatest kuni ta 23 sajandil kosmoselennule võetakse. Muide romaan on samanimelise  8- osalise seriaali aluseks.
Teksti loeti vene keeles

Esimesest osast tuttavad militaar-poliitilised mängud jätkuvad täie hooga edasi. Kes tahab kogu kesta sisse surutud inimkonna üle võimu saavutada, kes tahab inimkonda ühendada, mitte võimu nimel, vaid, et koos kestast välja rabeleda. 
Teksti loeti vene keeles

Sellised militaar-poliitilised mängud. Mingid teised on inimkonna surunud nagu mingi kesta sisse elama, kust tähelaevad välja galaktilistele avarustele ei saa füüsiliselt lennata. Seal kesta see käib võitlus ülemvõimu nimel. Põhimõtteliselt kaks impeeriumi ja punt kompanjone, keda siis impeeriumid püüavad enda poole sõdima meelitada. Teised, need, kes inimkonna piiridesse surusid (planeet Maa jääb kestast välja ja on muutunud üsnagi unustatud legendiks, mille tõepärasuses kõik kahtlevad), paigutasid ühe planeedi sügavusse superpuper kompuutri jälgimaks inimkonna tegevust enesehävitamisel, mille poole too hirmsasti püüdleb. Kompuutriga tegeleb veel üks omaette punt inimesi, kes ka kogu mängus aktiivselt osaleb. Kokku siis neli jõudu, kes omavahel intriigitsevad ja militaar-poliitilisi mänge mängivad.
Teksti loeti eesti keeles

Kuues ja viimane raamat tsüklist "Prišedšije iz Mraka". Vahepeal on kätte jõudnud aasta 2600. Perekonnasaaga kauge järeltulija Erik Treveljan on lõpetanud diplomaatide kooli ja määratakse kohe meeskonda, kes peab haptorite juures looma diplomaatilised suhted. Tema määramisel sellesse missiooni on ka üks suur tagamõte. Uuesti annab märku tsükli kolmanda raamatu tegevuse või tegemata jätmise kauge kaja. 
See raamat on Ahmanovil kirjutatud kahasse Roman Karavajeviga. Hindeks annan 4. Kogu tsükkel kokku aga väärib lausa viit. Hea lugeda. 
Teksti loeti vene keeles

Viies raamat tsüklist "Prišedšie iz Mraka". Kui esimese raamatu tegevus ja kogu tsükkel algab aastal 2088, siis selle raamatuga oleme jõudnud aastasse 2350 midagi. Eelmise raamatu noorest leitnandist on saanud Õigluse Kohtunik Mark Valdes, kellele tehakse ettepanek korraldada missioon dromide täielikuks purustamiseks loona eo abiga. 
Kirjutatud Ahmanovile omaselt militaarulmena, kuid kogu tsüklis on peale lahingute ja sõdade veel jälgitavad kaks liini. Esiteks - perekonnakroonika peategelase näol, teiseks on progressorlus. On selline tegelane, kes on Maal peitunud ja vaikselt tegutsemas juba Tšingis khaani aegadest ja kelle aktiivsus suurenes alates kosmiliste jõudude sekkumisest bino faatade poolt ja inimkonna jõudmisega galaktilisse maailma. 
Teksti loeti vene keeles

Neljas raamat tsüklist Prišedšie iz Mraka. Tegutseb eelmise raamatu peategelase poeg Mark Valdes. Dromid on vallutanud tema koduplaneedi ja saadetud abi lüüakse puruks. Pääseb ainult Mark Valdes. Raamat ongi vastupanust dromidele.
Teksti loeti vene keeles

Kolmas raamat sarjast "Prišedšie iz Mraka". Teise raamatu sündmustest on möödas sada aastat. Peategelane on Sergei Valdes, kuulsa Paul Korkorani lapselapselaps, kes aga ei tea midagi oma esivanematest. Vahepeal on olnud neli sõda bino faatadega. Millalgi ilmus areenile uus tsivilisatsioon - loona eo. Äärmiselt kartlik ja patsifistlik rass, kelle keeleski puuduvad vägivalda märkivad sõjad. Teistega suhtlevad androidide vahendusel ning palkavad mõne teise rassi endale kaitsjaks. Viimati kaitsesid loona eosid dromi nimeline rass, enne neid haptorid. Nüüd aga lõpetati leping dromidega ja palgati inimesed. Raamat ongi Kaitsjate patrulllaeva komandöri Sergei Valdese tegemistest. Nagu Ahmanovile omane, lugejad teavad kõike eelnevat, peategelane ei tea midagi ja koos avastatakse jälle uut.
Teksti loeti vene keeles