Eks ole aurupungi žanri sisse juba kuidagi eelduslikult üsna tihti kirjutatud väike või üsna suur muhedus ning huumor. Läheb siin ka samamoodi. Ühtegi päris normaalset tegelast ei olegi ja ameeriklaste koomilisest kolmikust on üks kääbuskasvu neeger, teise nimi on aga Kuz Mitš. Eriti teenrid on sellised veidi totakad. Kalessis istudes saab selgeke, et mehed suunduvad uurima mõrva. Basketville´i lähedal asuvas Basket-Hallis on kaduma läinud teenijatüdruk Joanna Baker ja mehed kahtlustavad mõrva. Miks on nad tulnud selleks kohale Ameerikast, jääb esialgu teadmata.
Lisaks Basketville´i nimele on jutustuses veel mitmeid teisi vihjeid "Baskerville´ide koerale". Koera siiski pole, ent Basket-Hallis tegutseb kummitus, Rooside Daam, kellel on sündmustes oluline osa. Võib öelda, et lisaks aurupungile on loo teiseks (ja samuti väga stiilipuhtaks žanriks) gooti õuduslugu ja kolmandaks loomulikult detektiivlugu. Kolmik saabub kohale ja esitleb end lesknaisest mõisaprouale kui ajakirjanikke, kes on tulnud Basket-Hallist reportaaže kirjutama. Reportaažide eesmärk olevat muuta loss turistiatraktsiooniks. Tegelikult aga hakatakse uurima teenijatüdruku kadumist. Samas telegrafeeritakse tõepoolest kuhugi ka reportaaže...
Häärberi teenijaskonna meespoool koosneb neljast koomilisest kujust, kelle kõigi eesnimi on John - aednik, kütja, ülemteener ja kutsar. Lisaks perenaisele ja kummitusele muutuvad need kõik kordamööda kahtlusaluseks ja nagu krimijuttude puhul ikka, ei ole lugejal ainsatki võimalust lahendust ette ära aimata.
Tuleb tunnistada, et autoril õnnestus mind mitu korda muhedalt muigama panna, ehkki on ka totraid nalju. Loo mitte-tõsimeelsus sunnib seda ka hindama mitte väga tõsiste kriteeriumide järgi, kuid kokkuvõttes mingit halba mekki suhu ei jäänud. Temaatiliselt käib rohkem torkeid inglise kõrgklassi konservatiivsete kommete kohta, aga mitte ainult. Mulle näib, et lugu on nii-öelda vabalt paberile jooksnud ja autor on selle kirjutamisest ka ise rõõmu tundnud. Jutustus on ilmunud antoloogias "Fantastitšeski detektiv 2014" ja kuna on pandud selle avalooks, siis võib arvata, et koostajad pole sedas kogumiku kõige sitemaks tekstiks pidanud. Eessõnast saame teada, et autorile endale krimilood eriti ei meeldi ja aurupungi olemasolust kuulis ta esimest korda antoloogia koostajalt, kes seletas talle selle reegleid (ma küll ei saanud aru, kas staažikas ulmeautor kuulis aurupungist vahetult enne loo kirjutamist või juhtus see kaugemas minevikus).