Kasutajainfo

Jeff Carlson

20.07.1969-17.07.2017

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Jeff Carlson ·

Gunfight at the Sugarloaf Pet Food & Taxidermy

(jutt aastast 2007)

ajakirjapublikatsioon: «Asimov`s Science Fiction» 2007; jaanuar
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Sugarloafi lemmikloomatoidu- ja topisepoes läks tulevahetuseks»
antoloogia «Täheaeg 7: Ingel ja kvantkristall» 2010

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
4
1
1
0
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (6)

Mulle tundub, et ainus põhjus miks see lugu "Täheaeg 7s" ilmus oli see, et lugu on kuskilt võrgust tasuta kättesaadav. Mingi suvaline jutujubin, seos ulmega on - kui üldse on - nii mikroskoopiline, et ma ei suutnud väga tuvastadagi. Tegelikult oli ulmeline osa see THCle sõltuvusetekitamise külge pookimine, mis samas on üks lollakamaid ideid, mida ma üldse kuulnud olen. Kanepit tõmbavate inimeste hulgas julgelt pooled tõmbavad teda just seepärast et ta on suhteliselt kahjutu ja balansseerib osavalt lubatud ja mittelubatud piiri peal. Konkreetselt kriminaalse poole peale minek peletaks paljud tarbijad sealt eemale. Aga mis siin ikka teoretiseerida, kanepi legaliseerimine on hetkel kuum teema aga selle jaoks on teised kohad. Ühesõnaga, tõepoolest, loos oli imetilluke ulmeline element, see aga ei muutnud fakti, et tegu oli suht mõttetu ja mittemidagiütleva Montana maakohta paigutuva seiklusliku jutuga, mille peategelaseks oli mingi 36 aastane metsavahina või millegi taolisena töötav naisneeger.

Täheaeg, indeed. 2.

Teksti loeti eesti keeles

Nii palju on eelkirjutajal õigus, et "Asimov`s" on võrgus ja selle lugemine käib tõesti tasuta. "Asimov`si" toimetajale meeldis lugu niipalju, et autoril paluti samade tegelastega jätkata. Eriti kuna Carlsoni ülejäänud looming kipub olema üsna süngetes toonides. Loo ulmelisuse üle võib muidugi vaielda, aga kontrollisin, taseriga varustatud majavalvureid-aiapäkapikke veel ei turustatud ja iseliikuvad topised on ka suht haruldased. Kanepi nahka on ühe tuttava elu küll läinud, aga kui järele mõelda, siis muud kemikaalid on neid tõesti rohkemgi võtnud. See selleks.

Antoloogia ilmselt peakski tutvustama ulme erinevaid alamžanre ja near-future-thriller on kah umbes nagu üks neist. Selle eripäraga, et kannatab hindamist ka peavoolu kirjanduse kriteeriumitest lähtudes. No et nappide vahenditega on loodud meeleolu, usutav tegelaskuju, konflikt ja taust ja nii edasi. Tuttav maailm on lugeja jaoks suur pluss, samas Täheajas mängib Taivo Rist ju meile siin lähedasema maailmaga.

Aga kõik asjad ei peagi kõigile meeldima. Ulme pakub õnneks igaühele midagi: kellele alt.ajalugusid, kellele cthulhut, kellele armunud vampiire, kellele küberpunki ja nii edasi. mumeelest päris kena lugu, millel veel parem järg.

Teksti loeti inglise keeles

Ausalt ei saa ma aru, mis kanepist ja narkootikumidest üldse esimene arvustaja räägib? Kuidas saab sellest loost mingi selline nüanss meelde jääda ja vere keema panna, ma tõesti ei mõista.

Peaks ju olema selgemast selgem, et "Täheaega" sai see tekst võetud selles leiduva mõnusalt segase, pöörase ja äraspidise maailma ja seal ringi asjatavate lahedate tegelaste ning leidlike detailide tõttu.

Ma ei ole küll kunagi tulnud selle pealegi, et kasutada "Täheaega" miski tribüünina, et alustada võitlust kõigi nende inimeste idiootliku lamisemise vastu, kes kanepiga oma "mõistust ja tajusid avardavad" ning selle ainega oma ajusid sirgeks triigivad, selle juurde pidevalt plärisedes, kui palju ohutum ja tervislikum see kõik tavalisest suitsust ja alkoholist on.

Aga säherdusi mõtteavaldusi lugedes... peaks vist?

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tegelikult üsna naljakas tekst ja seda nii mitmestki küljest. Esiteks oli väga muhedalt kirjutatud ning mõni koht võttis ikka päris tõsiselt muigama. Teiseks õnnestunud peategelasevalik, mis annab autorile võimaluse Ameerikamaal valitseva topeltmoraali kallal sõna võtta. Kolmandaks kenasti lahendatud intriig. Ulmet oli jutus tõepoolest vähevõitu, kuid sissejuhatava tekstina täiesti arvestatav ja loetav. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kuna ulme ei ole, siis põhimõtteliselt ei kommenteeri... Aga ma saan muidugi aru, miks need kaks juttu "Täheajas" koos avaldati. Rauli arvustuses tõstatatakse asjakohane küsimus.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Jutt on kobe, kuigi autorile omaselt kohati veidi raskesti jälgitav.
 
Veskimees pole muidugi George R. Martin. Kui bahaduri pärast tibi päästmist mitmetunnine nõrkusehoog tabaks ja ta tibi selleks ajaks enda tuppa jätaks, siis intriigide ja alatuste peale maiama autori jutus saaks ta surma. "Kuldhordi teine tulek" on kõigest hoolimata siiski üsna lihtsameelne tekst. Stalker oli sel aastal ilmunut vaadates siiski ära teenitud: "Inglist ja kvantkristallist" on jutustus tõesti palju parem.  
 
Evolutsiooniga pole sel kõigel aga vähimatki pistmist.
Teksti loeti eesti keeles

Ülal on hoolega sakitud... Minu meelest on see aga üks VB paremaid jutte ja talle pigem ebatüüpiline. Üsna üllatuslik leid.
Teksti loeti eesti keeles

Jama see muidugi on, alustades kasvõi sellest, et nood minevikku siiratud aparitsioonid ei saanud küll midagi katsuda ega uksele koputada, kuid kohalikele kuuldavalt rääkida millegipärast said. Või siis sellest, et kui neist särtsu sai, pidanuks neil rahvarohkemates kohtades liikudes igasuguseid probleeme tekkima.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene, topistega lugu oli lahedam. See siin oleks võinud niisama hästi ka olemata olla.
 
Aga kahju ikkagi, et autor kopsuvähki suri. Eeldusi oli.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna ulme ei ole, siis põhimõtteliselt ei kommenteeri... Aga ma saan muidugi aru, miks need kaks juttu "Täheajas" koos avaldati. Rauli arvustuses tõstatatakse asjakohane küsimus.
Teksti loeti eesti keeles

Reynolds on tuimavõitu ja fantaasiavaene kirjanik, aga vahel sähvatab temalgi ja mõned jutud on täitsa head. Tipp on muidugi "Zima Blue", aga "Pandora laekal" pole ka viga. Jyrka on teksti kohta juba kõik olulise ära öelnud ja tema hindega jääb üle vaid nõustuda.
Teksti loeti eesti keeles

Ilja Varšavski "Kannikesele" panin omal ajal viis punkti, miks siis mitte sellele. Hävingu esteetika on keeruline žanr, aga siin üsna hästi välja tulnud.
Teksti loeti eesti keeles

Hämmastavalt stiilipuhas pildike globaalses katastroofis purustatud linnas hingitsevatest tsivilistidest. Milles katastroof seisnes, ei ole öeldud, kuid pillatakse repliike maailma lõpust ja sellest, et juunikuus lähevad õhtud pimedamaks. Žanrimääratlus on mu meelest piisavalt selge; kui selline "Algernoni" saadetaks, siis ilmuks ilma kõhklusteta.
Teksti loeti eesti keeles

15 aastat kodulinnast eemal olnud kunstnik (autori alter ego nagu ikka) tuleb oma nooruspõlve pööningukambrit vaatama. Kõik on nagu enne, isegi koristajamutt trepikojas sama. Puhub tollega mõned sõnad juttu, too mäletab teda hästi. Pööningul on ennast sisse seadnud üks tollane sõbranna, kellega võiks ju ka tore olla istuda ja meenutada. Aga ei ole: iga kord, kui minategelasel mõni mälestus meelde tuleb, hakkab sõbranna rääkima, kui tore see oli, kui tema ise sama asja tegi. Peategelasel hakkab alguses kõle, siis kole... Niisugune leebe vampiirikas.
 
Pealkiri on muidugi nõme.
Teksti loeti eesti keeles

Eks see meelsuskirjandus ole, nagu autor eessõnas isegi mainib. Kõrvutatav näiteks Dicki kuulsa looga "Pre-Persons". Autori positsioon öeldakse avalikult välja, aga tehakse seda samas niivõrd hästi, et tulemuseks on ikkagi kunstiline tekst, mitte paskvill.
Teksti loeti eesti keeles

Atsil on õigus. Hästi kirjutatud jutt, aga ajuvaba.
 
Ahjah, kvaggade tagasiaretamise projekt toimus ka tegelikult ja umbes samal ajal. Isegi paar aastat varem (1988 vs. 1990).
Teksti loeti eesti keeles