Bobverse edasijõudnutele ehk virtuaalsed isiksuste koopiad on muutunud inimkonna igapäevaseks koostisosaks. Jupiter on mingis singulaarsusõnnetuses täielikult hävinud ning maailma valitsevad kaks võimast klanni - zokud ja Sobornost. Zokud on digitaliseerunud endised MMO mängurid, kes lingivad endi teadvusi kokku üle kvantpaaride ning Sobornost on kamp Fedorovismi kummardajatest digitaalseid mõistusi, kes on samuti loonud endast miljoneid virtuaalseid koopiaid (neid kutsutakse gogoliteks) ning terve hulga erinevat AI ründevara. Zokud arendavad oma keerukat liitreaalsuse ühiskonda marsil ja Sobernost möllab kosmoses, omades seal planeetide suurusi arvuteid. Nende vahel on juba toimunud suur protokollisõja nimeline konflikt ning vastasseis visiseb edasi. Keskseks tegelaseks on kõigis kvantvarga romaanides Jean le Flambeuriga, kes on päikesüsteemi kõige kõver häkker. Ahjaa, kuskil seal on ka maa, mis tundub olevat suuremalt jaolt digitaalseid hauakambreid täis kõrb ning kus möllavad isepaljunevad programmid ja metsikud nanomasinad.
Kui esimene teos kvantvaras räägib zokude klannist, mis on muarust kergemini mõistetav kamp, siis teine romaan Fraktaaliprints on Sobernostist, mis on hulga segasem ja hullumeelsem. Lisaks Flameurile on siin teiseks peategelaseks maa printsess Tawaddud ning varguse objektiks on seekord ühe Sobernosti kõige tähtsama mehe noorusaegne koopia.
Minuarvates loob Rajaniemi väga kaugele arenenud digiühiskonnast lahedalt kirju ja usutava pildi. Kogu see gogolitest, korporatsioonidest, singulaarsete jumalatest, hiidteemantitest ehitatud linnadest, planeedisuurustest arvutifarmidest ning ümber päikese tiirlevatest kvantruuteritest koosnev keskkond tundub üheaegselt nii ülisegane kui ka loogiline. Ilmselt tunduks meie maailma kirjeldus mõnele 18-19 sajandi inimesele sama jabur. Praegusele teadusele endiselt kättesaamatu aga raamatu tegelastele juba antiikne tehnoloogia põimub moondunud popukultuuri, elustatud muinasjuttude või täiesti arusaamatute singulaarsete mõistuste looduga ning Rajaniemi komme mitte midagi seletada ei tee kogu selle kompoti mõistmist just lihtsamaks. Samas saan ka aru, et kui ta püüaks kõike selgitada siis ta ilmselt jääkski seda tegema ja raamatud oleksid mitte kolmsada vaid kolm tuhat lehekülge. Lisaks saab lugeja kannatlikus pidevalt, uute põnevate ideede ja konseptsioonide näol premeeritud. Mulle meeldib väga, kui ulmeautorid üritavad piiluda ennustamatu singulaarsuspunkti taha ja mõelda, kuidas tuleviku inimeste igapäevane elu võiks olla selles meile ettekujutlematus maailmas. Seega ei saa ma ka sellele Rajaniemi romaanile kuidagi alla maksimumhinde anda.
Kui esimene teos kvantvaras räägib zokude klannist, mis on muarust kergemini mõistetav kamp, siis teine romaan Fraktaaliprints on Sobernostist, mis on hulga segasem ja hullumeelsem. Lisaks Flameurile on siin teiseks peategelaseks maa printsess Tawaddud ning varguse objektiks on seekord ühe Sobernosti kõige tähtsama mehe noorusaegne koopia.
Minuarvates loob Rajaniemi väga kaugele arenenud digiühiskonnast lahedalt kirju ja usutava pildi. Kogu see gogolitest, korporatsioonidest, singulaarsete jumalatest, hiidteemantitest ehitatud linnadest, planeedisuurustest arvutifarmidest ning ümber päikese tiirlevatest kvantruuteritest koosnev keskkond tundub üheaegselt nii ülisegane kui ka loogiline. Ilmselt tunduks meie maailma kirjeldus mõnele 18-19 sajandi inimesele sama jabur. Praegusele teadusele endiselt kättesaamatu aga raamatu tegelastele juba antiikne tehnoloogia põimub moondunud popukultuuri, elustatud muinasjuttude või täiesti arusaamatute singulaarsete mõistuste looduga ning Rajaniemi komme mitte midagi seletada ei tee kogu selle kompoti mõistmist just lihtsamaks. Samas saan ka aru, et kui ta püüaks kõike selgitada siis ta ilmselt jääkski seda tegema ja raamatud oleksid mitte kolmsada vaid kolm tuhat lehekülge. Lisaks saab lugeja kannatlikus pidevalt, uute põnevate ideede ja konseptsioonide näol premeeritud. Mulle meeldib väga, kui ulmeautorid üritavad piiluda ennustamatu singulaarsuspunkti taha ja mõelda, kuidas tuleviku inimeste igapäevane elu võiks olla selles meile ettekujutlematus maailmas. Seega ei saa ma ka sellele Rajaniemi romaanile kuidagi alla maksimumhinde anda.