Tahtmine lugeda "Kvantvarast" on mul olnud juba mõnda aega, olen lugenud eelnevalt kahte Rajaniemi lühilugu ja need meeldisid enda hoogsete hullude ideedega väga. Lugemismõte kivistus ja jõudis reaalsete tegudeni aga alles peale Kvanvarga mõistete tõlkimise teemalise magistritöö lugemist, milles leiduv maailma kirjeldus ning kaks peatükki sünnitasid armastuse esimesest silmapilgust.
Kohe kindlasti aitas nimetatud magistritöö ka lugemist kergendada. Rajaniemi kirjutatu ei ole kerge lugemine. Autor loobib täiesti hoolimatult pidevalt sisse uusi enda leiutatud tehnoloogiaid, mõisteid, ühiskondi, transhumanistide gruppe ja maailma kujunemisel olulisi sündmusi kirjeldab vaid möödaminnes. Mitmetest asjadest sain ma aru lõpuks alles raamatu lõpus (või siis ei saanudki ja lugesin pärast wikist juurde). Ühesõnaga kindlasti pole tegemist kergekaalulise ajaviitelugemisega vaid tõsise hard-sf tekstiga, mis nõuab tähelepanelikkust ja kaasamõtlemist.
Aga paar sõna ka romaani sündmustikust. Tegevus toimub kuskil paarsada aastat tulevikus. Maal on toimunud miskine veider nanomasinate katastroof, jupiter on transhumanistlike klannide vahelises sõjas hävitatud, valitsevaks jõuks on miski Sobornosti nimeline transhumanistide seltskond, kellede jõud tuleneb päikese ümber tiirlevate maa suuruste kristallarvutite pealt, kus nad kasvatavad ja kombineerivad endale virtualiseeritud inimmõistustest gogoleid - mingit sorti AI roboteid igasuguste tööde jaoks, ja ma mõtlen tõesti igasuguste. Nad istutavad gogoleid isegi püssikuulidesse. Raamatu kaheks keskseks sündmusi käivitavaks tegelaseks on kübervanglast põgenenud meistervaras Jean le Flambeur ja noor geniaalne marsi detektiiv Isidore Beautrelet. Tegevuskohaks endaks on seejuures Marsil asetsev liikuv linn ja selle transhumanistlikud asukad.
Üks minuarust võluvamaid Rajaniemi omadusi on see kuidas talle meeldib luua uusi tehnoloogiaid ja neis samas kohe haavatavusi ja ärakasutamisvõimalusi avastada. Näiteks meeldis mulle vägagi tema idee kõikehõlmavast andmesfäärist, mis sisaldab endas nii kõigi objektide infot kui ka salvestab ühtlasi kõikide inimeste muljed ja mälestused (muutes selle omalaadseks vahetatavate mälestuste facebookiks). Ja samavõrra nauditavad olid ka tema pakutud lahendused kuidas seda originaalset andmevõrku häkkida.
Samavõrra kui kavalaid programme leidub siin muidugi ka tohutus koguses nanotehnikat, ka kvantolekute vargused toimuvad (nagu pealkiri viitab) ja stiililiselt oletan peaks raamat liigutuma post-küberpungiks. Ajastu kus võrku mindi jääd murdma on möödas, võrk on igalpool ümberringi, sinu sees, sinu ees ja taga.
Ühesõnaga vägagi võimas ja laiahaardelise fantaasialennuga lugemine. Julgen tõsistele SF fännidele soojalt soovitada.
