Kasutajainfo

Andrei Pavluhhin

10.12.1980-

Teosed

· Walter Tevis ·

Mockingbird

(romaan aastast 1980)

Hinne
Hindajaid
0
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (1)

Mockingbird on düstoopialik või postapokalüptilik ulmelugu. Inimkond on 25. sajandiks mandunud käputäieks idiootideks, keda laguneva tsivilisatsiooni tehnoloogia riismed veel kuidagi elus hoiavad. Planeedi suurimaks mõistuseks on robot nimega Robert Spoffort, ainus Üheksanda mudeli esindaja, kes on aga sajandite jooksul kõiges pettunud ja ihkab surma, mille tema programmeeritus talle kättesaamatuks jätab. Ühel päeval aga ilmub tema juurde mees, kes teatab, et ta on iseseisvalt õppinud lugema...
 
Kuigi episoodilistes osades on tegelasi veelgi, keskendub raamat peamiselt kolmele. Kõigepealt Spoffort, unikaalne robot, keda rõhub tema inimlaadne isiksus ning sajandipikkused teadmised. Seejärel Paul Bentley, iseõppijast mees, kelle järjekindlus aitab tal ületada seda piiratust, mille allakäiv ühiskond talle jätnud on. Lõpuks Mary Lou, hiilgava loomupärase mõistusega naine, kes on põgenenud raskete isiksuste töölaagrist ja sealjuures avastanud, et praktiliselt kogu süsteem on muutunud täiesti jõuetuks.
 
Ma pean ütlema, et raamatu maailmaloome on üsna eriline. Kuigi sarnaseid teemasid on varemgi korduvalt kasutatud (Ray Bradbury "451° Fahrenheiti" on ilmselt kõige kuulsam näide), siis siin on sellele veel paar huvitavat vinti lisatud, mis teeb klassifitseerimise raskeks. See pole päris tavaline düstoopia, sest kogu õudus on tekkinud imeväikeste vigade kuhjumisest, kus tehismõistused ei ole piisavalt head, et sellest aru saada ning inimesed lihtsalt enam ei suuda. Tsivilisatsiooni lagunevad varemed jätavad mulje postapokalüpsisest - kuid midagi pole veel möödunud, sõit lõpliku hävinguni läheb üha edasi ja pigem kiirenevas tempos.
 
Samas ehitab autor sellele taustale üles vastukaalu-loo individuaalsest iseseisvusest ja hakkamasaamisest inim-peategelaste poolt. Sellele vastandub robot-peategelane, kes suudab küll ikka veel oma võimekuse üle süsteemi käimashoidmise juures uhkust tunda, kuid kes ihkab üle kõige lihtsalt lõppu. Ja kui inimkond peab surema koos temaga, siis olgu nii.
 
On huvitav, et umbes poole raamatuni olin ma üsna kindel selles, mis edasi saab. Siis aga viskab üks peategelastest loole korraliku jõnksu sisse. See andis kokkuvõttes loole veel oluliselt juurde, kuigi kohati tundus, et selle käigu lahendamine läks natuke pikale.
 
Ma arvan, et sellest raamatust saaks väga hea indie-tüüpi filmi (midagi näiteks Ex Machina stiilis). Vaja pole mingeid efekte ega arvutigraafikat, lihtsalt kolme head näitlejat ja raamatu korralikku mugandust filmitekstiks. Selline filmitöö, individuaalse meisterlikkuse võidutsemine, teeks au mitte ainult raamatu sisule, vaid ka selle mõttele.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Mart Pechter
1983
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

China Mountain Zhang on alternatiivajalooline ulmelugu. Ajalugu muutub millalgi 1970ndatel, kus tegelikkuses toimunust oluliselt tugevam energiakriis hävitab Ameerika Ühendriikide majanduse ja ahelreaktsioonina kukub kokku ka kogu ülejäänud maailmamajandus, nii lääneriikide kui ka Nõukogude bloki oma. Ainus suurem võim maailmas, mis jääb kriisist puutumata, on maoistlik Hiina, kes algatab selle järel kohe maailmarevolutsiooni.
 

Raamatu tegevus toimub millalgi 21. sajandi alguses. Hiina on kogu maailma absoluutne võimukeskus ning hiinlased juhivad kõigis maailma riikides majandust ja tööstust maoistliku mõtte alusel (mis on küll aja jooksul natuke pehmenenud, lubatud on mingis väikeses ulatuses eraomandi ja eraettevõtluse pidamine). Raamatu peategelane, sotsialistlikes Ühendriikides sündinud Zhang Zhong Shan on hiina-puertoriiko päritolu homoseksuaalne insener, keda vaevavad selles süsteemis nii tema päritolu kui ka sättumus...
 

Raamat on üles ehitatud lühikeste juttude koguna, mis esitatakse ajas üksteise järel. Enamuses neist lugudest on jutustajaks peategelane Zhang (kusjuures pealkiri "China Mountain" tuleb tema eesnimede Zhong Shan kirjamärkide alternatiivsest tähendusest), aga osad neist on esitatud ka teiste, temaga rohkem või vähem kokku puutuvate tegelaste vaatenurgast ja hääle kaudu.
 

Teiste hulgas on jutustajateks Zhangi ülemuse tütar San-xiang, New Yorki tuulelohevõistluste lendur Angel ning Marsi koloonia asunikud Martine ja Alexi. Tegevus liigub New Yorkist Kanada põhjaossa Baffini saarele, Marsi kolooniasse, Nanjingi linna maailma keskuses Hiinas, ja lõpuks tagasi New Yorki.
 

Mulle meeldis raamatu juures see, kui põhjalikult realistliku loo autor kirjutanud oli. Kõik tegelased on täiesti tavalised inimesed, kes teevad oma igapäevaseid töid ja toimetusi selles teistsuguses maailmas. Isegi peategelase puhul, kelle areng raamatus kõige märkimisväärsem oli, jääb see selgelt tavalise piiridesse ja ei mõjuta otseselt teda ümbritsevat maailma ega süsteemi.
 

Sama võib öelda maailma kohta tervikuna. Kuigi autor kritiseerib selgelt mõningaid kommunismi ja eriti maoismi aspekte (viidatakse tihti selle maailma Ühendriikide versioonile Kultuurirevolutsioonist, niinimetatud Puhastavate Tuulte kampaaniale), ei ole maailm sugugi mingi hirmus düstoopia - lihtsalt teistsugune. Rassi ja seksuaalsusega seotud teemasid lahatakse siin samuti pigem targalt, ilma nüri moraliseerimiseta.
 

Ainsaks nõrgemaks teemaks ongi siin ehk asjaolu, et teose tõepärasus tõmbab midagi tagasi põnevuse osas. Siiski on tegemist huvitava eksperimendiga kujunemisromaanist, asetatud sellisele alternatiivajaloolisele taustale, mida ma ise varem kohanud pole. Kui lisada siia veel autori põhjalikud teadmised Hiina kultuurist ja teemade tark käsitlemine, siis on tulemuseks üks märkimisväärne teos.
 

Hinnang: 8/10

Teksti loeti inglise keeles

Ammonite on kerge sotsioloogilise kallakuga ulmelugu. Peategelane, antropoloog Marghe Taishan saadetakse planeedile, kus enam kui 300 aastat tagasi juhtus midagi enneolematut - tundmatut tüüpi ülinakkav viirus tappis asukate hulgas kõik mehed ja umbes 20% naistest. Sellest ajast saadik on see planeet olnud karantiinis ja igasugused kontaktid sellega on puudunud.
Hiljuti aga saatis üks suurfirma sinna uurimisrühma, mida ootas ees kaks üllatust - esiteks olid kunagiste asukate järglased (kõik ainult naissoost) ikka veel elus ning samuti oli ikka veel aktiivne ka viirus. Ka uurimisrühma kõik mehed surid viiruse kätte ning ellujäänud naised jäid planeedile, nüüd veelgi tugevamasse karantiini. Marghele antigi sellega ülesanne testida eksperimentaalset vaktsiini viiruse vastu, millega kaasnes võimalus uurida planeedil sajandite jooksul tekkinud unikaalset ühiskonda... 

Alustuseks peab kohe ütlema, et paralleelid Ursula K. Le Guini kuulsa teosega "Pimeduse pahem käsi" (mis on minu üks isiklikke lemmikuid) on üsna ilmsed. Mehi tapva viiruse tulemusena tekkiva "naiste maailma" idee on aga kõige tuntuim ilmselt Joanna Russi töödest (mille suhtes on mul väga vastakad arvamused). See äratas minus huvi vaatamaks, kuhu Griffith selle teema viib. 

Võib öelda, et mulle autori töö üldjoones meeldis. Griffith on loonud korralikult läbi mõeldud maailma, mis pole utoopia ega düstoopia, moraali- ega satiirilugu. Paljud samadel teemadel kirjutavad autorid kipuvad tihti loost tegema nüri instrumendi, millega lugejale lagipähe lajatada. Siin seda probleemi ei eksisteeri. Kohati on küll tunda primitivismi liigset õilistamist, aga selle kõrval on ka piisavalt palju reaalsemat tooni, et see häirima ei hakkaks. 

Kõige nõrgem osa raamatus on minu jaoks aga peategelane ise. Sisuliselt on see teos tema eneseotsingu lugu, mis ei ole paraku eriti huvitav. Raamatu keskkoht, mis ainult sellele keskendubki, liikus mu käes vaevaliselt ja tekitas soovi lehti lihtsalt edasi keerata. Ka peamine kõrvalliin uurimisrühma juhi ja suurfirma konfliktist ei ole mahu ja sisu poolest tasakaalus. Parimateks tegelasteks on minu arvates hoopis põhjamaise rändrahva juhid Aoife ja Uaithne, kelle lugu kui peamist vastandust peategelasele oleks võinud palju rohkem laiendada.

Üldiselt aga kannavad tugevused selle loo nõrkustest üle. Mulle meeldis, et autor oli tuntud ideede põhjal teinud midagi head ja selgelt eristuvat. Ning loobumine soolise olemuslikkuse teemast ning selle asemel inimolemuse rõhutamine oli minu jaoks kiiduväärt - seda veel raamatus, kus pole mitte ainsatki meessoost tegelast.

Hinnang (miinuseid arvestades): 6/10

Teksti loeti inglise keeles

 Norstrilia on ulmelugu ülikaugest tulevikust 15 000 aasta kaugusel. Peategelane, Rod McBan, 151ne selle nime kandja on pärit planeedilt Old North Australia, või kohalikus dialektis Norstrilia. Selle elanikud on uskumatult rikkad, kuna ainult sellelt planeedilt on võimalik saada ülipikka elu andvat ainet strooni. Stroon kujuneb kohalike hiiglaslike mutantlammaste viirushaiguse kõrvalproduktina ja seda kunstlikult luua pole võimalik.  

Kohalikud elanikud on aga juba ammu otsustanud sellel varandusel ennast mitte rikkuda lasta ning elavad üliranget spartalikku elu, mis on inspireeritud vana Austraalia farmeritest. Selle eluviisi juurde käib ka karm eugeenika rahvaarvu piiramiseks. Peategelane McBan ongi selle tõttu ohus, sest erinevalt enamusest kohalikest on ta ainult ebastabiilne telepaat.  

Teades, et tal on vaenlane, kes püüab teda igal juhul hävitada, otsustab McBan teha midagi erakordset - oma iidse superarvuti abiga mängib ta strooni-turul ning võidab lõpuks nii palju, et temast saab universumi rikkaim inimene. Kuna see viib ta joonelt veel suurematesse ohtudesse, saadetakse ta anonüümselt Vanale Maale peitu. Seal aga ootavad teda Alaminimesed, loomade põhjal loodud inimtaolised biorobotid, kes on juba ammu unistanud messiasest, kes neid orjusest päästaks...  

Ma pean ütlema, et see raamat oli põnevatest ideedest nii pungil, et sellesama loo oleks vabalt võinud kirjutada näiteks neljaks 800-leheliseks telliseks - millekski, nagu on Dan Simmonsi Hyperioni saaga. Mahutada kõike seda vähem kui 300 lehekülje peale on paras kunsttükk. Eriti veel arvestades, et kõik need kohati lausa jaburad ideed sobisid hästi kokku ning ei olnud tunnet, nagu hakkaks see universum peale vaadates kohe koost lagunema.  

Samas on see lühidus ka loo miinuseks. Kui loo esimeses pooles on veel aega ja võimalust detaile haarata, siis teises pooles kihutavad tükid nii kiiresti mööda, et see kaleidoskoop tekitab pigem kerge peavalu. Mul on autorist siinkohal kahju, sest kirjastused ei pidasid sedagi teksti avaldamiseks liiga pikaks (ilmus see algselt kahes osas). Oleks ta elanud ajal, kus 500 lehekülge pole mingiks küsimuseks...  

Kokkuvõttes jäi siiski positiivne tunne. Selle loo universum on haarav ja hästi läbi mõeldud. Autor oskab kirjutada teatava sünge huumoriga - minu arvates on heaks näiteks Vana Austraalia kirjeldused või erinevate loom-Alaminimeste käitumine. Sellist stiili tahaks ulmekirjanduses heameelega rohkem näha. Tekkis üsna arvestatav huvi ka teiste selles universumis toimuvate lugude vastu.  

Hinnang: 7/10, aga pigem tugevalt

Teksti loeti inglise keeles

 

The Body Snatchers on ulmelugu tulnukate sissetungist. Raamatu peategelaseks on Ameerika väikelinna noor perearst doktor Miles Bennell, kes on sealsamas paigas kunagi üles kasvanud. Ühel õhtul aga astub ootamatult tema praksisesse lapsepõlvesõber Becky Driscoll, kellel on pealtnäha hullumeelne lugu - tema nõbu Wilma on veendunud, et nende onu ei ole see, kes ta paistab olevat...  

Ma usun, et tulnukate sissetung on tõenäoliselt olnud üks populaarsemaid teemasid ulmežanris üldse. Selles suhtes ei paku see konkreetne lugu väga midagi originaalset. Mõned aastad sellest varem ilmunud Robert A. Heinleini "Nukkude isandad" on arvatavasti käesolevat juttu päris palju mõjutanud, eriti just kahtlustamise ja usaldamatuse teemade osas.  

Samas oskab autor siin väga hästi järk-järgult luua pingelist hirmuõhkkonda. Sellele tuleb pigem kasuks asjaolu, et praktiliselt kogu tegevus toimub sellessamas väikelinnas ning võimalust, kuidas erinevad tegelased suhtuksid väitesse, et kuskil asendatakse inimesi koopiatega, on väga tõelähedaselt käsitletud.  

See ongi aspekt, mis selle loo keskmisest pisut ülespoole sikutab ja annab talle tavalisest rohkem lugemisväärtust. Miinuspoolele kannaks ma selle, et kuigi asjadele püütakse teaduslikku seletust anda, siis eriti veenvalt see välja ei kuku. Kuni lõpuni on tegevus üsna sirgjooneline, kuid lahendus tuli mitu jaoks pigem üllatusena, ehkki mitte rahuldaval viisil. Kuigi, ma kujutan ette, et teatud mõttes võiks lahendust võtta kui kummardust kosmoseinvasioonide teema isale, H.G. Wellsi raamatule "Maailmade sõda".  

Lõpuks arvan ma siiski, et selle raamatu konkreetsest sisust suurem pärand on kultusfilmi "Invasion of the Body Snatchers" erinevate versioonide, eriti aga hinnatud 1978. aasta variandi inspireerimine.  

Hinnang: 6/10

Teksti loeti inglise keeles

Mockingbird on düstoopialik või postapokalüptilik ulmelugu. Inimkond on 25. sajandiks mandunud käputäieks idiootideks, keda laguneva tsivilisatsiooni tehnoloogia riismed veel kuidagi elus hoiavad. Planeedi suurimaks mõistuseks on robot nimega Robert Spoffort, ainus Üheksanda mudeli esindaja, kes on aga sajandite jooksul kõiges pettunud ja ihkab surma, mille tema programmeeritus talle kättesaamatuks jätab. Ühel päeval aga ilmub tema juurde mees, kes teatab, et ta on iseseisvalt õppinud lugema...
 
Kuigi episoodilistes osades on tegelasi veelgi, keskendub raamat peamiselt kolmele. Kõigepealt Spoffort, unikaalne robot, keda rõhub tema inimlaadne isiksus ning sajandipikkused teadmised. Seejärel Paul Bentley, iseõppijast mees, kelle järjekindlus aitab tal ületada seda piiratust, mille allakäiv ühiskond talle jätnud on. Lõpuks Mary Lou, hiilgava loomupärase mõistusega naine, kes on põgenenud raskete isiksuste töölaagrist ja sealjuures avastanud, et praktiliselt kogu süsteem on muutunud täiesti jõuetuks.
 
Ma pean ütlema, et raamatu maailmaloome on üsna eriline. Kuigi sarnaseid teemasid on varemgi korduvalt kasutatud (Ray Bradbury "451° Fahrenheiti" on ilmselt kõige kuulsam näide), siis siin on sellele veel paar huvitavat vinti lisatud, mis teeb klassifitseerimise raskeks. See pole päris tavaline düstoopia, sest kogu õudus on tekkinud imeväikeste vigade kuhjumisest, kus tehismõistused ei ole piisavalt head, et sellest aru saada ning inimesed lihtsalt enam ei suuda. Tsivilisatsiooni lagunevad varemed jätavad mulje postapokalüpsisest - kuid midagi pole veel möödunud, sõit lõpliku hävinguni läheb üha edasi ja pigem kiirenevas tempos.
 
Samas ehitab autor sellele taustale üles vastukaalu-loo individuaalsest iseseisvusest ja hakkamasaamisest inim-peategelaste poolt. Sellele vastandub robot-peategelane, kes suudab küll ikka veel oma võimekuse üle süsteemi käimashoidmise juures uhkust tunda, kuid kes ihkab üle kõige lihtsalt lõppu. Ja kui inimkond peab surema koos temaga, siis olgu nii.
 
On huvitav, et umbes poole raamatuni olin ma üsna kindel selles, mis edasi saab. Siis aga viskab üks peategelastest loole korraliku jõnksu sisse. See andis kokkuvõttes loole veel oluliselt juurde, kuigi kohati tundus, et selle käigu lahendamine läks natuke pikale.
 
Ma arvan, et sellest raamatust saaks väga hea indie-tüüpi filmi (midagi näiteks Ex Machina stiilis). Vaja pole mingeid efekte ega arvutigraafikat, lihtsalt kolme head näitlejat ja raamatu korralikku mugandust filmitekstiks. Selline filmitöö, individuaalse meisterlikkuse võidutsemine, teeks au mitte ainult raamatu sisule, vaid ka selle mõttele.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

 

The Book of Skulls on stiilipuhas õuduslugu. Neli meestudengit ühest USA idaranniku eliitülikoolist võtavad ette autoteekonna Arizona kõrbe. Selle põhjuseks on keskaegne käsikiri, mille üks neist on ülikooli arhiividest leidnud. Käsikiri nimega Kolpade raamat on kirjutatud ühe Kataloonia sekti poolt, mis lubab neljakesi saabunud liikmekandidaatidest kahele surma ja kahele igavest elu. Teekond võetakse ette, sest juhuslikult on üks neist näinud ka ajaleheartiklit Arizonas tegutsevast veidrast sektist, mis tundub olevat sarnane...
 

Lugu jutustatakse läbi nelja peategelase vaatepunkti ja sisemonoloogide, igas peatükis tegelast vahetades. Esimeseks on Eli, neurootiline juudisoost lingvist (kes oma uurimistöö käigus käsikirja avastas), Teiseks on Timothy, laisavõitu sportlane ülirikkast perekonnast, Kolmandaks Ned, iiri-katoliku päritoluga homoseksuaalne kirjanik. Lõpuks neljandaks Oliver, vaesest maakohast pärit arstitudeng, kes on end üles töötanud meeletu keskendumis- ja töövõimega.
 

Ma võin alustuseks öelda, et positiivseid tegelasi nende hulgas pole, kõik nad on rohkem või vähem ennasttäis mölakad. Kuigi mitte ehk väga rohkem kui meestudengid üldiselt või ka mina ise sellel eluetapil.
 

Samas on just karakteriloome selle loo uskumatuks tugevuseks. Arvestades, kui sarnased on peategelased üldiselt, on nende sisehääled nii selgelt eristuvad, et suvalisest peatükist paari lause lugemisest piisab jutustaja tuvastamiseks. See trikk on teostatud nii filigraanselt, et mul on raske millestki võrdväärsest enda loetud kirjanduse hulgas üldse näiteid tuua.
 

Päris pikk osa raamatust keskendubki just rännakule, mille käigus tegelased enda olemust sisemonoloogide kaudu lahti koorivad. Pikka aega piisab sellest huvi ülevalhoidmiseks küllaga. Siis aga, kui tundub, et see hakkab end ammendama, jõuavad nad kohale ja lugu võtab veel täiendava pöörde.
 

Ma pean ütlema, et Silverbergilt olin ma varem lugenud ehk kolme või nelja raamatut ning ei saanud seni päris hästi aru, miks teda ulmežanri suureks klassikuks peetakse. Nüüd aga saan küll.
 

Hinnang: 9/10 ja mitte kergekäeliselt.

Teksti loeti inglise keeles

 

Pavane on alternatiivajalugu, hästi väikese fantastilise elemendiga. Ajalugu muutub 1588. aastal, kui Elizabeth I sureb salamõrtsuka käe läbi ja Võitmatu Armaada purustab Inglise laevastiku. Inglismaa langemise järel hävitatakse ka Mandri-Euroopa reformatsiooniliikumised ning katoliku kirik taastab oma võimutäiuse Euroopas ja hiljem ka kogu maailmas kõigiks järgnevateks sajanditeks.  

Raamat koosneb kuuest rohkem või vähem seotud loost, mis toimuvad selle maailma 20nda sajandi Inglismaal. Ühiskond on veider segu feudalismi ja tööstusrevolutsiooni elementidest. Kirik ei ole vahepealsetel sajanditel lasknud kuskil tekkida tugevat keskvõimu, mis suudaks tema ülimuslikkusele väljakutset esitada. Samal põhjusel on teadlikult pidurdatud tehnika arengut.  

Esimese loo peategelane on Jesse, auruvedurite veoettevõtte pärija oma õnnetu armastusega. Teise oma Rafe, semafori-telegrafistide gildi õpipoiss. Kolmanda oma Becky, kaluri tütar kes satub salakaubavedajate juurde. Neljanda oma vend John, andekast kunstnikust munk, kes algatab ülestõusu Inkvisitsiooni vastu. Viienda oma Margaret, esimese loo Jesse tütar, kes armub aadlimehesse. Kuuendas (ma peategelast ei nimeta), on tegemist aadlikuga, kes hakkab vastu uuele kirikumaksule.  

Kuuele loole järgneb ka kooda, lühike järelsõna või kokkuvõte. Selline ülesehitus järgib umbkaudselt pavaani, aeglase ja väärika seltskonnatantsu struktuuri.  

Minu arvates on Pavane suuremaks tugevuseks õhustik ja maailmaloome. Roberts on siin kokku pannud detailirikka ja usutava pildi teistsugusest ajaloost ja ühiskonnast, esitatud nukral-melanhoolsel toonil. Kui alternatiivajaloo tippteoseks pidada Philip K. Dicki "Mees kõrges lossis", siis päris sinnamaani see ei küüni, aga palju puudu ka ei jää.  

Teisest küljest aga oli siin minu jaoks kaks suurt miinust. Üks on lugude ebaühtlane tase. Väga tugevate näidetega on siin kõrvuti mõned, mis panevad lihtsalt õlgu kehitama. Teine on kooda, kus autor oma mitmed eelnevad mõtted täiesti pea peale keerab. Argumendina saan sellest aru ja on isegi huvitav, kuid teose ülesehituse mõistes on see minu arvates täiesti ebaõnnestunud üritus.  

Hinnang (miinuseid arvestades): 6/10

Teksti loeti inglise keeles

Of Men and Monsters on satiiriline-humoorikas ulmelugu. Hiiglasekasvu ja tehnoloogiliselt kõrgelt arenenud tulnukad on vallutanud Maa, hävitanud inimeste tsivilisatsiooni ning ehitanud selle asemele enda oma. Inimkonna allesjäänud riismed on ellu jäämiseks sunnitud elama tulnukate ehitiste seinte ja põrandate vahel ning varastama toitu nagu kahjurid.
 
Loo peategelaseks on Eric, noor kütt Inimkonna nimelisest hõimust, kes kuulub tulnukatelt toitu varastavate tööliste hulka. Hõimu preestrinnad on talle äsja tseremoniaalselt pärisnime andnud ning nüüd peab ta enda lõplikuks tõestamiseks üksinda ja iseseisvalt ühe varguse toime panema. Aga siis... läheb kõik väga-väga valesti.
 
Ma arvan, et head huumorit on üsna raske kirjutada. Tenn tuleb siin sellega toime, kirjutades ühelt poolt lihtsalt mõnusa seiklusloo, teiselt poolt aga sellega kohe ka seiklusloo kui žanri teemade üle nalja visates. Samuti võtab ta ideest "mis siis, kui inimesed oleks hiiresuurused" välja üsna maksimaalselt sellele olemuslikku huumorit.
 
Raamatu algus on kiire, esimest süžeepööret ei pea kaua ootama. Umbes kahe kolmandiku peal tundub, et autoril on huvitavad mõtted otsa saanud ja lahendus tuleb sirgjooneline. Siis aga esineb lõpus veel üks puänt, mis on tagasi vaadates loogiline, aga samas tabas vähemalt mind ootamatult. Selline tugev lõpetus jättis hea üldmulje.
 
Selle raamatu põhjal asetaksin Tenni rahuliku südamega samasse ritta selliste kirjanikega, nagu Terry Pratchett ja Douglas Adams, kuigi viimaste parematele teostele jääb see lugu siin siiski alla.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles