Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Ekaterina Sedia

9.07.1970-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Ekaterina Sedia ·

The Secret History of Moscow

(romaan aastast 2007)

Hinne
Hindajaid
0
0
0
1
0
Keskmine hinne
2.0
Arvustused (1)
Must Kass

Kirjutatud on ju suht korralikult, aga ma ei saa aru, miks on kirjutatud.
Hea küll, jamad algavad sellest, et inimesi läheb kaduma kuidagi märksa rohkem kui Moskvale tavapärane. Ja linde oleks nagu rohkem. Peategelaseks on tõlkijana töötav skisopaberitega - no et vahel "näeb asju" - naisterahvas. Tema õde kaob vahetult peale sünnitus ja akna peal istub ainult miski harakas või asi. Teeb murelikuks, eks ole. Suht juhuslikult saab naisterahvas kokku noore, kuid juba resigneerunud politseiniku, tänavakunstniku ja mustlasneiuga. Koos minnakse allmaailma asja uurima - sinna pääseb kohtadest, kus reaalsus ja selle peegeldus, näiteks veelombis, ei ole päris vastavuses.
Allmaailmas kohatakse mitmeid kummalisi tegelasi, nende seas on kõnelev kaunis lehm, kes nooruses valmistas Linnutee (inglise keeles Piimatee, eksole), dekabristi lesk, politseiniku surnud vanaisa, kes peab populaarset baari, Näärivana, Suremtu Kaštšei, Lethe paadimees, kellele tuleb maksta mälestustega jne. Noorte probleemile keegi konkreetset vastust ei oska anda, suunatakse aga kellegi järgmise juurde, aga mõned tüübid tulevad rohkem nagu igavusest nendega kaasa. Hiljem toob jõevool kaasa surnud gängsterihakatise ja surnud väikeettevõtja. Mõlemal on aga alles jäänud hing - väike ümmargune kivi keele all. Kui mõni lind kinni püüda ja kivi linnule keele alla pista, hakkab see inimkeeli oma endisest elust rääkima, rõõmustab võimaluse üle lennata, aga tunneb siiski nukralt puudust inimkehast.
Tundub lõbus? Või ehk põnev? Tegelikult ei ole kohe üldse.
Allmaailma asukatest ei saa päris selget pilti. On neid, kes sinna vabatahtlikult kolinud, sest maapealne Venemaa tundus väljakannatamatu. On mütoloogilisi tegelasi, kelle koht ongi seal. Ja on lihtsalt surnuid, kes pidada aja jooksul hajuma. Aga näiteks hulk 1812 aasta sõdureid mõlemalt vaenupoolelt ärkab vahepeal ellu, tapetakse üksteist järjekordselt ära, mõneks ajaks on vaikus ja siis alustatakse uuesti.
Hea küll. kurja juured leitakse üles, olukord (peaaegu) lahendatakse, lõpetuseks tehakse midagi ehtvenepäraselt kangelaslikku, aga totrat. Kuid ikkagi, milleks see kõik? See ei ole ülevaade vene mütoloogiast. See ei ole allegooria mingist põrandaalusest liikumisest. Autori jaoks avanesid piirid väga sobival ajal, sai minna Ameerikasse haridusteed jätkama ja sinna ta muidugi jäigi. On see nüüd autori põlgusesegune nostalgia kunagise kodumaa suhtes? Ah, kuidagi ükskõikseks jätab.
Teksti loeti inglise keeles
x
Must Kass
1954
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
no_social
Viimased 25 arvustused:
Must Kass

Selles loos on palju tuttavlikke elemente. Ei, see pole plagiaat, lihtsalt nö värvid on tuttavad. On PKDickilikku paranoiat: keegi jälgib kedagi, kes jälgib kedagi, ning pole kindel, kus on reaalsus, kus virtuaalsus või ettekujutus. On juhitamatu ja kurat-teab-kuhu kihutav kosmoselaev oma AI-ga (mulle pole "2001" kunagi eriti istunud, ütleme siis parem, et see sarnaneb Herberti-Ransomi Pandora-sarjale). On Le Carre stiilis spioonilugudele omast "keegi meist on reetur" pinget. On isegi midagi sarnast selle loetamatuks paisunud sarja algusosadega, kus kodanik Hari teatud perioodilisusega ilmus näpunäiteid jagama. On LitRPG poole kiskuvat protsentide lugemist ja edetabelite koostamist jne.
Kui need on vaid värvid, siis mis on peateema? Ei midagi vähemat elu mõttest. Täpsemalt, järgmiste põlvkondade elu mõttest. Kui esimene põlvkond on teinud mingitel, olgu siis majanduslikel, ideoloogilistel vms põhjustel pöördumatu elumuutuse ja sellega rahul, siis nende järeltulijad võivad kergesti jõuda pahura äratundmiseni, et keegi teine on nende elu neilt küsimata üheselt paika pannud.
 
Niisiis, on (vist) mõnesaja reisijaga põlvkonnalaev, mis peaks 150 aastaga (ja hibernatsiooni ei tunta) jõudma mingi soodsa planeedini, sest Maa on (võibolla) hävimas. Ja siis on (vist) neli noorukit, kelle ülesanne on tagada, et kui laev kohale jõuab, tunneksid selle reisijad oma eksistentsi mõttestatuna ja hakkaksid usinalt kolooniat rajama. Nelja nooruki jaoks liigub aeg teises tempos, nende üks päev vastab laeva viiele aastale ja kord päevas saavad nad laeval toimuvat mõjutada.
 
Seega on ühte romaani mahutatud hulk hüpoteese, kuidas teatud inimkooslust kahe-kolme põlvkonna vältel tegusana hoida. Muuhulgas kipub paistma, et õnnetunne ja elu mõttestatuse tunne on (sageli) pöördvõrdelised. Sellise materjali koos hoidmine on keeruline ja romaani esimene pool seetõttu igavavõitu. Seejärel tekivad usutavad intriigid: luuakse liitusid, armutakse, vihatakse, tapetakse... Ja stressiolukorrale omaselt ei käitu tegelased enam üleliia loogiliselt. Ning siis, pärast kunstlikult (aga mitte kunstipäraselt) väänatud pinget tuleb suht ootuspärane lõpp.
 
Ah jah, veel üks autoritele omane võte: toimuva taga on inimesega võrreldes üleloomulike võimetega tegelane (või mitu), kelle motivatsiooni pole võimalik mõista - ja nii ei pea ka autorid kõike üksipulgi lahti seletama. Hinne kõikus lugedes kolme ja nelja vahel, aga üks mõtlema ärgitav lõpudetail kergitas seda ülespoole: iga sajandi teisel kümnendil toimub...
Teksti loeti vene keeles
Must Kass

Jälle üks neid raamatuid, mille ma tüdimusega pooleli jätsin. Pealkiri tundus ju lubavana ja maailm oligi huvitav: mustkunst ja maagia on kokku sulanud, näiteks saab kaardipakiga trikke teha, aga vaenuliku publiku korral ka kaardid neile pähe kinni läkitada. Hoogsat tagaajamist on küllaga, natuke nalja ka.
Tegevusaeg on 1970ndate algus, peategelaseks Korea sõja veteran (seega ei saa ta enam väga noor olla), kes on äsja matnud oma mentorist mustkunstniku, kelle juures ta tsirkuses töötas, ja tahab nüüd eradetektiivina lihtsama elu peale pääseda. Aga juba esimese kliendiga tekivad tal väga suured raskused.
Esimesed kõhklused teose suhtes tekkisid sellest, et minu arusaam Rollingute Altamonti kontserdist on autori omale üsna vastupidine. Loogiline ei tundunud ka see, et Korea veterani jaoks on kõige vaenulikum asi maailmas saksa-jaapani maagia ühisosa.
Vastuse sain autori kohta andmeid otsides. Ta võis ju nooruses punkbändis mängida ja surnuaiavahina töötada, hilisemas elus sai temast aga vasakpoolne sõjaajaloolane. Kommarist antifa, tähendab. Midagi head pole sellistelt oodata.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

On küll ladusalt kirjutatud ja idee on hea, aga lugemine läks minulgi vaevaliselt. Ilmselt nõuab see lugu nautimiseks mingit erilist meeleolu.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Et suht tüki aja eest ilmunud originaali on raske leida ja mõnel ehk ka raske lugeda, siis olgu märgitud, et paari aasta eest ilmunud tõlke pealkiri on "Daughter from the Dark".
 
See on sedalaadi "kohtumine tundmatuga", kus tundmatu päritolu jääbki teadmata ja sellele, et on veel teinegi, võistlev punt tundmatuid, vaid vihjatakse. Loomulikult pole see romaanile puuduseks. Teos eelneb ajaliselt, mitte küll sisuliselt (söandaks öelda, et suht geniaalsele) "Vita Nostrale", ehk siis autorid on väga head kirjutamishoogu sisse saamas.
 
Moraal kokkuvõttes selles, et täiuslikus maailmas ei saa enam midagi luua, sest kõik on seal ju juba olemas. Maa oma pehmelt öeldes ebatäiuslikkuses võimaldab aga igasuguseid eksperimente. Olgu veel lisatud, et kuigi üks tegelastest on 11 või umbes nii, pole tegemist lastekaga, see teadmata päritoluga plika on märksa taibukam ja küpsem suurest osast 20+ klubitibidest.
 
Kui ulmelise osa suurimaks plussiks on ütlematajätmine, mõistatuse õhku jätmine, siis romaani kui terviku plussiks on inimsuhete ehe kirjeldamine. Mida pole mõtet isegi võrrelda miskite hädiste põhivoolu postmodernistide diipide kirjeldustega oma lapsepõlvekompleksidest. Peategelasest diskor on kohati ikka nii loll, et valus hakkab - mis muidugi tõestabki, et tegemist on elutruu romaaniga.
 
Väike miinus kergelt naiivse lõpu eest. Mulle meeldis, soovitada ei söanda, lugege parem "Vita Nostrat".
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Õige nime, Aaron Michael Ritchey all kirjutab tüüp noortekaid, Crashi nime all ulmekaid, kokku on ta neid klopsinud arutu hulga.
Hea või halb, aga paha roboti jutus pole autor hakanud mingeid erilisi vidinaid ja nende tööpõhimõtteid välja pakkuma. Lihtsalt mana asemel on oonüksi energia, tavapärased tuli- ja külmrelvad on aga varustatud eessõnadega nano, plasma või fusion. Nagu eeldada võib, tekitab plasmakirves suurema augu kui tavaline.
Kohe algusest peale läheb rauakolinaks ja ega see oluliselt ei vaibu. On teatud tsüklilisus: kosmilised ghostbusterid (esindatud on kolm rassi) satuvad raskesse olukorda, jäävad napilt ellu, hakkavad pahasid ahistama, peapaha pageb nurga taha. Ja siis uuesti. Ja uuesti.
Ma ei oska seletada, miks ma sellest jamast terve veerandi läbi lugesin.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Umbes veerandi kohal sain aru, et ma ei pea seda asja lugema. Isegi mitte uurimiseks, kui madalale siis kunagine Queen of Cyberpunk võib langeda.
Niisiis, kõigepealt oli manga. Siis tehti selle põhjal film "Alita: Battle Angel". Ja siis kirjutas Cadigan filmisündmustele eelloo. No et kuidas mõned tegelased sattusid seisu, milles nad filmi ajaks olid. Vist - sest lugesin ju ainult veerandit. See aga oli väga hale. No et headel läks ikka halvemini ja halvemini, pahadel aga ikka paremini. Ega ma tegelikult pole filmi ka näinud, aga selle sisust leiab piisavalt ülevaateid.
Igasuguste eellugudega kipub üldse halvasti olema. Ühed käpardlikumatest on Düüni omad, tegijateks grafomaanid, kes olid originaali lugenud heal juhul diagonaalis. Hearni Otori lood olid hädapärast söödavad, aga eellugude köide oli juba täiesti asjatune. Natuke rohkem on lootust siis, kui käsitletakse kaugemat aega, ütleme, mingi maakoha või perekonnaga seotud needust vms. Aga põhiteosele vahetult eelnev värk on just niisama huvitav kui jälgida malenuppude mängueelset lauale seadmist.
Grafomaaniks ma Cadigani ei pea, oskab kirjutada küll, aga selle romaani puhul ei näe ma peale rahateenimisvõimaluse küll mingit muud eesmärki.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Ühest küljest on see vaid visand. Ulmelist nii palju, et Golden Gate Bridge ei tulnud enam liiklusega toime, väina alla kaevati tunnelid, sild jäi nagu üle ja kodutud võtsid selle endale. Rajasid kõikjale, ka sillasammaste otsa oma varjualused. Nüüdseks on üks esmaasukatest juba õige vana mees, nii keha kui vaim annavad järele ja peamiselt ta meenutabki neid silla vallutamise aegu. Tema toakeses leiab varju noor neiu, kes vastutasuks aitab vanamehel argiasjadega toime tulla. Vahel käib neiu linnas, liitub võõraste pidudega. Nii et on küll nagu novell, eeskätt aga suurepärane õppematerjal, kuidas - kui detailitäpselt - tuleks kirjutada.
Samas pakub see lugu palju suuremat huvi siis, kui silla-triloogia juba loetud või lugemisplaanis. Sest siis on näha, kuidas ebalevast visandist kasvavad välja romaanid (triloogia teine osa "idoru" pole sillaga nii otseselt seotud) ja kuidas detailidest saavad võimsad kujundid.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

 

Eks neid sarju, kus tegelased üleloomulike vastastega võitlevad, seejuures muutuvad nad ise osavamaks ja vastased vastikumaks, ole päris palju. Mulle meenuvad kõigepealt Strossi Laundry ja Lukjanenko Dozorid. Kui aga neis on peategelasel sarja alguses mõningad algteadmised juba olemas (ja probleemiks saab pigem liiga kiire tõus, nii et autoril pole varsti enam huvitavaid vastaseid võtta), siis antud juhul alustab tegelane päris nullist. Peategelane avastab politseikoolile järgnenud praktika viimasel päeval, et näeb kummitusi ja suudab nendega ka suhelda. Ning suunatakse seetõttu peaaegu kõigist unustatud eriosakonda, mis koosneb täpselt ühest vanast võlurist. Kes teda siis õpetama hakkab.  

 

Omapära annab romaanile taust. Ehk siis personifitseerunud Thamesi lisajõed. Neid on olnud üllatavalt palju. Alamjooksu valitseb Emake Thames ja tal on hulk tütreid. Ülemjooksu valitseb Isake Thames ja tal on hulk poegi. Omavahel ei saa need kaks suurt hästi läbi, sest ei õnnestu kokku lepitada, kus peaks olema nendevaheline piir. No ja nooremal põlvkonnal on jälle omamoodi kiiksud. Londonit tundvale lugejale pakuvad kõik need sillad, väljakud, põiktänavad jne, kus tegevus toimub, ilmselt tublit nostalgialaksu. Minul jäi see arusaadavatel põhjustel saamata. Aga: peategelasel tuleb siis lisaks omavahel kaklevatele, inimestesse seestuvatele ja suvalisi ettesattunuid niisama tapvate kummituste püüdmisele tegeleda ka jõe kahe poole lepitamisega. Kusjuures tal tuleb võimsate vastastega vastamisi minna juba siis, kui ta peale hädiste tulekerade loopimise veel muud ei oska.  

 

Häiris, et vahepeal kadus tegevusest loogika. Täpsemalt, asjad juhtusid nii, kuna nii juhtusid asjad ka rahvalikus nukunäidendis Punch and Judy.  

 

Võimalik, et sari pöördub edaspidi paremaks, aga esialgu edasi lugema ei kutsu.  

Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Omapärane lugu selle poolest, et on püütud ühendada kosmoseooperit ja psühholoogitsevat armastuslugu. See teine jääb küll peale ja lõpptulemuses pole lugejal algusest saadik kahtlust, aga ulmeline taust lisab siiski oma värvi.  
 
 
Niisiis, kui Allah või kesiganes universumi lõi, paigutas ta sellesse nelja inimrassi alged. Need on geneetiliselt pisut erinevad, kuid omavahel ühilduvad. Erinevatest eeldustest ja kasvukohtadest tulenevalt on need neli rassi arenenud erinevalt, kes on pannud rõhu teadusele, kes hüpnoosile jne. Ajapikku on tekkinud mitmesuguseid geenikombinatsioone. Maa inimesi on peetud üleliia emotsionaalseteks, teised kolm kahtlesid tükk aega, kas neid üldse koduplaneedilt välja lubadagi.  
 
 
Mingil hetkel toimub ühe rassi koduplaneedil miski katastroof, mis teeb selle elamiskõlbmatuks. Alles jäävad vaid need, kes viibisid parajasti kusagil mujal, seejuures on rass pidanud end teistest kõrgemaks, sest neil on kõige arenenum teadus, neil on telepaatia jne, seetõttu on nad rasside segunemisse suhtunud üsna kahtlevalt. Nüüd on leitud uueks koduks sobiv planeet, aga pole eriti, kellega seda asustada.  
 
 
Tegevus toimub umbes nagu oblastikeskusena toimival planeedil, kus on erinevate rasside asundusi. Saabub sinna õnnetusse olukorda sattunud rassi ekspeditsioon, et uurida, kas nende omad on seal ikka väärilist elu elanud ja traditsioonidest kinni pidanud. No et ehk aitaksid kaasa endise hiilguse taastamisel. Planeedi administratsioon lisab ekspeditsioonile siis oma esinduse. Sõidavad siis kümmekond tüüpi külast külla, näevad erinevaid elukorraldusi jne. Fookuses kaugelt tulnute meessoost pealik ja kohalik, Maa taustaga naine. Tõmme on, kuid kombed ja väljendusviisid on nii erinevad ja segadusttekitavad.  
 
 
Näiteks: taibude jaoks oleks lause "Sa oled kaunis" täiesti mõttetu, sest suhtumine oleks telepaatiliselt ju nagunii tajutav, seepärast ütlebki tüüp "Sa oled tark". Komplimenti ootav naisterahvas teeb sellest aga järelduse - no nii, friendzoned.  
 
 
Ei ole paha romaan, lihtsalt mina ei kuulu sihtgruppi.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Kirjutatud on ju suht korralikult, aga ma ei saa aru, miks on kirjutatud.
Hea küll, jamad algavad sellest, et inimesi läheb kaduma kuidagi märksa rohkem kui Moskvale tavapärane. Ja linde oleks nagu rohkem. Peategelaseks on tõlkijana töötav skisopaberitega - no et vahel "näeb asju" - naisterahvas. Tema õde kaob vahetult peale sünnitus ja akna peal istub ainult miski harakas või asi. Teeb murelikuks, eks ole. Suht juhuslikult saab naisterahvas kokku noore, kuid juba resigneerunud politseiniku, tänavakunstniku ja mustlasneiuga. Koos minnakse allmaailma asja uurima - sinna pääseb kohtadest, kus reaalsus ja selle peegeldus, näiteks veelombis, ei ole päris vastavuses.
Allmaailmas kohatakse mitmeid kummalisi tegelasi, nende seas on kõnelev kaunis lehm, kes nooruses valmistas Linnutee (inglise keeles Piimatee, eksole), dekabristi lesk, politseiniku surnud vanaisa, kes peab populaarset baari, Näärivana, Suremtu Kaštšei, Lethe paadimees, kellele tuleb maksta mälestustega jne. Noorte probleemile keegi konkreetset vastust ei oska anda, suunatakse aga kellegi järgmise juurde, aga mõned tüübid tulevad rohkem nagu igavusest nendega kaasa. Hiljem toob jõevool kaasa surnud gängsterihakatise ja surnud väikeettevõtja. Mõlemal on aga alles jäänud hing - väike ümmargune kivi keele all. Kui mõni lind kinni püüda ja kivi linnule keele alla pista, hakkab see inimkeeli oma endisest elust rääkima, rõõmustab võimaluse üle lennata, aga tunneb siiski nukralt puudust inimkehast.
Tundub lõbus? Või ehk põnev? Tegelikult ei ole kohe üldse.
Allmaailma asukatest ei saa päris selget pilti. On neid, kes sinna vabatahtlikult kolinud, sest maapealne Venemaa tundus väljakannatamatu. On mütoloogilisi tegelasi, kelle koht ongi seal. Ja on lihtsalt surnuid, kes pidada aja jooksul hajuma. Aga näiteks hulk 1812 aasta sõdureid mõlemalt vaenupoolelt ärkab vahepeal ellu, tapetakse üksteist järjekordselt ära, mõneks ajaks on vaikus ja siis alustatakse uuesti.
Hea küll. kurja juured leitakse üles, olukord (peaaegu) lahendatakse, lõpetuseks tehakse midagi ehtvenepäraselt kangelaslikku, aga totrat. Kuid ikkagi, milleks see kõik? See ei ole ülevaade vene mütoloogiast. See ei ole allegooria mingist põrandaalusest liikumisest. Autori jaoks avanesid piirid väga sobival ajal, sai minna Ameerikasse haridusteed jätkama ja sinna ta muidugi jäigi. On see nüüd autori põlgusesegune nostalgia kunagise kodumaa suhtes? Ah, kuidagi ükskõikseks jätab.
Teksti loeti inglise keeles
7.2022
Must Kass

Olgu kohe öeldud, et Holly Black kuulub nende umbes kümne autori hulka, kelle looming mulle keskmisest suuremat huvi pakub. See ei pruugi hinnetes kajastuda, aga ju mul on siis tema suhtes suuremad nõudmised - oli ta esimene triloogia, Modern Faerie Tales, ju sedavõrd hea. Parim YA, mis mulle meenub (tõsi, mu kogemused selle žanriga pole eriti rikkalikud). Õigupoolest, kuigi tegelased on seal noored, on nende probleemid ja kogemused üsnagi täiskasvanulikud, õpetlikud ka juba eakamale lugejale.
 
Nüüd on siis formaalselt võttes tegemist esimese täiskasvanute-romaaniga - sest peategelane on täiskasvanu. Maailm on aga just niisama karm ja kõhe kui varasemates teostes ning miski pole nii, nagu esimesel pilgul paistab (või, noh, peamine paha on paha algusest lõpuni).
 
Kui Blacki üks triloogia on Curse Workers ehk siis needustega töötajad, siis selles romaanis töötatakse varjudega. On spetsialistid, kes kujunavad inimeste varjusid ümber - nii, et vari näeks välja nagu ingel või deemon või lõvi vms. Siis on olemas kiired varjud: kui tavaliselt longib vari inimese järel, siis need ruttavad ees. Kui tilgutada varju suunas piisk (soovitavalt oma) verd ja see ei kuku maapinnale, siis on lootust, et vari nõustub tulevikus veel verd saades koostööd tegema. Koguma endasse inimese halvad omadused ja mõtted ning tegema asju, mida inimese enda moraal ei lubaks teha. Hästitoitunud vari on võimeline materialiseeruma: näiteks pugema varjuna lukustatud ukse alt läbi, siis aga juba ainelisena avama ukse seespoolt. Või pugema suu kaudu teise inimesse ning teda seespoolt nõrgemini (hirmutamiseks) või tugevamini (tapmiseks) pigistama. Varju saab obsidiaanist noaga omaniku küljest lahti lõigata ja näiteks kellegi teise külge õmmelda. Eriti tüütul juhul jääb piisavalt priske vari pärast omaniku surma - või lahti lõigatuna - omapäi tegutsema. Ning kuna temasse on koondunud kõik endise omaniku halvad küljed ja jõudu on tal palju, pole midagi head oodata.
 
Romaan on varasemast mahukam, on ju täiskasvanul rohkem, mida meenutada. Suht järjekindlalt vahelduvadki peatükid noorusest - kuidas kehvades oludes kasvanud tüdrukust sai vägagi osav ja hinnatud varas - ning kaasajast, mil kangelanna püüab endise eluga lõpparvet teha ja baaridaamina toime tulla. Blacki noored kangelannad tegutsevad pea alati printsiibil tehtud-mõeldud ja nii on see ka nüüd. Täiskasvanu puhul kehtib see samuti, aga on lisandunud reflektsioonid stiilils: ma ei tohiks - aga see oleks õiglane - aga ma lubasin, et ei - aga mulle meeldiks - nagunii lõppeb see halvasti - aga lubati hästi maksta - mida X arvaks - ta ei pruugi teada saada jne jne. See läheb isegi pisut tüütuks, sest on ju teada, et kangelanna saavutab oma eluohtlikest tegudest hoolimata eesmärgi, pääsedes kergemate kehavigastuste või närvivapustustega.
 
Mis ma oskan öelda - huvitav maailm, värvikad tegelased, parasjagu tempot ja põnevust. Tõsi, kass Lucipurrri roll jääb oodatust tagasihoidlikumaks ja nendest alatasa valesid otsuseid tegevatest naistest on ikka väga palju kirjutatud. Sobiv alapealkiri oleks Šarlatanist Hierofandiks (see on see suure arkaani viies kaart, eksole)
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Tegelikult on see isegi loetav. Eriti haiglas, vanglas või ühistranspordis. Jõudnud veidi üle poole, tuli mulle meelde, et ma ei viibi ju üheski neist kinnipidamiskohtadest ja seega ei pea lõpuni lugema.   Galaktika on suur ja lai ning kusagil on just nagu veel mõned. Galaktikas on palju erinevaid rasse, enamasti humanoidseid (välja arvatud need, kes ei ole). Tähendab, mõnedel on kõrvade all atrofeerunud lõpused, mõnedel lai, ilma ninata kalanägu jne. Ulmeline idee on selles, et mõistuslike olendite teadvused koosnevad mingitest tükikestest, umbes nagu legoklotsidest. Pärast surma lagunevad teadvused miskisse infovälja laiali ja legoklotsid lägevad ükshaaval taaskasutusse. Aga vahel jäävad tükid kokku ja satuvad niisugusel kujul uude teadvusse. Sel juhul teavad humanoidid asju, mida nad pole kunagi õppinud või kuulnud või lugenud. Üks peategelastest on inimene, tema teab palju ajamõõtjatest, veel rohkem putukatest, eriti putukate suguelust. Nii et väga paljud asjad assotseeruvad tema jaoks just sellega.   Siis on miskid tüübid, kes otsivad ja püüavad selliseid kaasasündinud teadmisega humanoide. Sest mingid veel vingemad tüübid ostavad neid kokku ja pumpavad vastavate seadmetega teadvuse tühjaks, lootes, et keegi teab midagi mingist helist ja selle tekitamiseks vajalikust instrumendist. Mõnede arvates on tegemist tervet galaktikat hävitava relvaga, mõnede arvates umbes nagu kevadkülviga vms.    
 
Kui oleks just nagu isegi mingi sisuga kosmoseooper, siis miks see mulle ei meeldinud? Arusaamatute sõnadega kirjeldatakse arusaadavaid asju, st teiste rasside aja- pikkuse- ja rahaühikuid; puudub igasugune võimalus neile mingit võrreldavat väärtust leida. Arusaadavate sõnadega kirjeldatakse arusaamatuid asju: teadmata konstruktsiooniga kosmosesõiduki tööpõhimõtteid ja remontimist; teadvusest eelmiste elude mälestuste otsimist jms. Sugugi harvad pole ka arusaamatute asjade kirjeldamised arusaamatute sõnadega. Tagatipuks on maalasest putukamäletajal kaasas juhm sõber ja koos veavad nad kõikjal kaasas purki marineeritud kurkidega. Üldse ei ole naljakas, aga eriti juhmid arvustajad on leidnud selles paralleeli Hitchhikeri rätikuga.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Laundry sarjas toimub see samal ajal kui The Nightmare Stacks - kus mainiti, et Bob Howard on Jaapanis. Tema Jaapanis-käiku siin kirjeldataksegi. Üleloomulikuks põhivaenlaseks osutub Hello Kitty. Ärge naerge midagi - inimeste emotsioonidest toituvad müstilis-maagilised entiteedid ei pea ju kõik ainult hirmu ja õudust õgima. Mõni eelistab mudilastest suurtes kogustes nõrguvat kawaiid.
 
Iseenesest ju hea mõte, leidub ka häid detaile ja ütlemisi. Strossi puhul tundub see aga siiski pigem lati alt läbi jooksmisena.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Igav on see lugu, mis parata.
Aga alustame positiivsest. Kiusatus Veskimehe romaanidele mingi vähe inimlikum/emotsionaalsem vint sappa keerata on igati mõistetav. Kellel seda ei tekiks! Hea, et ära sai tehtud. Kompositsioon on paigas, kuigi "rääkivate peade" piiratud võimaluste juures olekski raske sellega väga mööda panna. Kultuuride konflikt on asi, millest annab kirjutada küll. Rohkem head nagu polegi öelda.
Kolme turisti karakterid on paberõhukesed, pärineksidki nagu mingist lõika-ja-kleebi vihikust. Ning nende intervjueeritavad tunduvad olevat miski väsimatu ja üliandeka kärgpere liikmed. Kes teevad lapsi ja kauneid kunste. Kuidas elu planeedil tegelikult käib, jääb arusaamatuks.
Saatesõnas on öeldud, et lugu oli algselt pikem, aga hulk peatükke sai välja visatud. Nüüd siis ei teagi. Võibolla oleks need peatükid lisanud elu ja värvi - aga kui need olid kirjutatud niisama igavalt, samasuure distantsiga autori ja kirjeldatava vahel, siis tuleb nende puudumine muidugi kasuks.
Autor on kogenud, tal on oma väljakujunenud stiil jne. Aga mul on tunne, et mõni konkreetsem, ehk isegi vastuoluline detail loenguepisoodide vahel oleks loo elusamaks teinud. Näiteks kui daam oleks oma tantsukingi veel uinudeski käes hoidnud...
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

Selle raamatu on lesbikirjanik välja andnud V. E. Schwabi nime all ehk siis oma mõlema eesnime esitähti kasutades.
Hale tondilugu orvuks jäänud tummast tüdrukust. Sihtgrupiks vist varateismelised tütarlapsed, aga silmatorkamatu isegi selles alamžanris. Lugemiskõlbmatu ila, jõudsin ma umbes veerandi kohal otsusele.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Hoiatus: selle romaani lugemine võib mõne nõrgema närvikavaga lugeja veeganiks muuta.
 
Kui keegi võtab kõrvuti ette ainult selle romaani ja siis mõne varasema Laundry sarja teose, The Atrocity Archives vms, siis ei tuleks ta ise ilmselt selle pealegi, et need võiksid kuuluda samasse sarja. Ei mingit Bob Howardit, ei mingit Laundryt, Või, noh, The Fuller Memorandumist võib ju paar vihjet tulevasele juba leida. Äratundmise teeb keerulisemaks seegi, et sarja esimeste raamatute puhul on Stross kasutanud erinevate (krimi)autorite stiile. Siiski, kui sarja kogu vahepealne osa on lugemata, võib ometi aimata, et see, mille vastu Bob ja Laundry (Briti vastuluure okultsete ohtudega tegelev osakond) võitlesid, on paraku teoks saanud.
 
Niisiis, sarja 11. osa on otsene järg eelmisele osale Dead Lies Dreaming ning koos kavandatava kolmanda raamatuga peaksid need moodustama alamsarja Tales of the New Management. Nagu tavaliselt, peavad head tegelased võitlema mingi pahatahtliku kultusega. Antud juhul tahavad pahad võimule kutsuda Tumma Poeedi, Püha Ppilimteci. Kas Lovecraft seda nime kasutas, ma ei tea, atsteekidel oli sellenimeline muusika ja poeesia jumal ning seda nime kasutav Mehhiko räppar pole keskmisest räpparist oluliselt ebameeldivam - mitte et räpil oleks kokkupuutepunkte muusika või poeesiaga... Kõigepealt tuleb aga tagasi tuua Ppilimteci kiriku piiskop, kes eelmises osas läks jumala elustamiseks vajalikku manuskripti otsima, aga manuskript pistis ta nahka. Piiskopi tagasitoomiseks vajaliku hulga mana saaks aga nelja paravõimetega lapse ohverdamisest.
 
Briti peaministrina on Nyarlathotep kehtestanud surmanuhtluse, mida rakendatakse agarasti, aga tundub, et Ppilimteci austajate kombed on veel verisemad. Kui näiteks katoliiklased jagavad oma missadel ainult Kristuse ihu sümboliseerivaid küpsiseid, siis Tumma Poeedi missa jaoks vormitakse kõigepealt värskest inimhakklihast inimkujuline asjandus, puhutakse sellele eluvaim sisse ja hakatakse siis sellest missal osalejatele viilakaid lõikama. Mispeale hakkavadki sakramendist osa saanutel rahulolust silmad siniselt hiilgama. (Ma ju hoiatasin, eksole.)
 
Paralleelselt toimub mitmeid intriige, muuhulgas ka suure toidupoe lihatöötlusosakonnas, aga kõige lahedam liin on seotud nelja ohverdamiseks kavandatud lapse ja nende lapsehoidjaga. Laste vanemad on oma vägevate oskuste poolest kuulsad politseitöötajad: isa muundab enda läheduses gravitatsioonivälja, ema leviteerib ja pillub välkusid. Lapsed on vanuses umbes 5 kuni 11 ja nende võimed ei jää vanemate omadest oluliselt maha. Kui laste vanemad tööasjus nädalaks ära peavad sõitma, sokutavad Tumma Poeedi jüngrid rahahädas kolmanda leveli nõia Mary lapsehoidjaks. Lõppeesmärgist pole Maryl aimu, talle ütlevad pahad ainult, et võtad lapsed, sõidad nendega nädal aega ringi, siis tood tagasi. Aga selles vanuses lapsed kipuvad väga kergesti omavahel tülli minema, puhtast igavusest oma võimeid rakendama jne. Mary on nendega hädas ja hullema vältimiseks lubab neil hamburgereid süüa ning õpetab eluks vajalikke oskusi: praktilist poevargust, autode ärandamist jms. Nagu ehtne Mary Poppins, eksole.
 
Vaimustav sõnastus, kiire ja haarav tegevus, usutavad tegelaskujud - mida enamat siis tahta olekski.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

MurderBot on kahtlemata originaalne tegelane ja oma isikupärase väljenduslaadiga ning pakub meeldivat lugemist. Ja kui peaks tekkima küsimus, milline võiks olla roboti huumorimeel - Asimov vist kusagil arutles selle üle - siis mumeelest sobiks MBot päris hästi selle näiteks.
 
Kui eelmistes osades toodi esile MBoti üha uusi võimeid, siis antud juhul nõustub ta piirangutega, ei häki enam igale poole sisse ja seetõttu on tal ka raskem oma ülesannet lahendada. Aga polekski ju loogiline olnud teda kõikvõimsaks arendada.
 
Mul on miski isiklik - või ühe kirjastuse poolt kultiveeritud - kiiks tädi Agaate loomingu suhtes. Ning kui lugu algab sellest, et orbitaaljaama (õigem oleks vist orbitaallinnaks nimetada) kaubanduskeskuse nurgast leitakse laip, sellele järgneb tüütu nokitsemine motiivide, alibite, tegeliku mõrvapaiga ja muu sellisega, siis meenutab see pisut nagu liiga palju agathachristie ammuaegunud meetodit. Ausalt, krimikirjanduse ajaloole mõeldes meeldib mulle näiteks Chandleri hardboiled stiil oluliselt rohkem, labidaga lapiti pasunasse (tõsi, ka see ei jää tulemata) on tädi Agaatega võrreldes helgelt elutruu. Liiatigi on antud juhul kuriteo paljastamise ajendiks lame abstraktne humanism, mitte midagi algupärasemat.
 
Ma arvan, et loen ka järgmist MBoti lugu, kui see kunagi ilmub. Aga kui autor sama teed edasi läheb, siis nii palju punkte enam ei anna.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Suhted militaarulmega pole mul just kõige soojemad. Ja miskite tehnopõnevikega pole lugu palju parem. Kui autor on mingeid olematuid imevidinaid välja mõelnud, siis on nende tööpõhimõttest olulisem ikkagi see, kuidas need inimest (inimkonda) mõjutavad. Antud juhul on sellega peaaegu hästi. Autor on mängu toonud mehaanilised tehismõistused ehk siis pakub, et analoogne on parem kui digitaalne. See mehaaniline arvuti on oma esimestes versioonides tillukeste kolbide, klappide jms täidetud, umbes meetrise läbimõõduga kera, mis tarbib väiksema tuumajaama jagu energiat. Võib siis aga lahendada keerukaid strateegilisi ülesandeid, arendada arukat vestlust ja samal ajal juhtida ka nelja bioprinterit - nendega tekitatakse inimestele varuosi või ka terveid androide. Mingi pauk on ka käinud, inimesi on vähevõitu ja neilegi ei jätku tööd. Teine, mitte nii originaalne idee on, et kui politsei ei suuda mingis piirkonnas korda hoida, siis tuleb see töö üle anda maffiale - nemad juba oskavad piitsa, aga ka präänikut tõhusalt kasutada. Antud juhul on selleks piirkonnaks üks New Yorgi sildadest oma lähiümbrusega ja aastaks 2055.
 
Sisust: endine sõdur ja nüüd politseinik Alice Yu (tema nime kannab terve triloogia - või enamgi) läheb päästma oma paarimeest, kelle maffia just nagu ära röövis, ning punkariharjaga nooruk Red loodab kirja linna teise otsa toimetamisega teenida viis dollarit. Ohtlike olukordade rägastikus satuvad nad kokku ja on sunnitud koos tegutsema. Tagaplaanil teevad pahad muidugi oma kurjasid plaane. Paraku pole asjad päris korras gradatsiooniga ja autorile näib väga meeldivat dramaatiliste olukordade kirjeldamine. No et kui üsna alguses kukub Red jälitajate eest põgenedes jääauku, on paar minutit jää all saastunud vees lõksus, kuni saab kinni kaldale viivast pikast libedaks jäätunud raudredelist, mida mööda krabinal üles ronib - no kui seda on kirjeldatud oma kolm lehekülge, siis ma jätan need leheküljed rahulikult vahele. On ju selge, et üks peategelastest ei saa kohe raamatu alguses surma. Ning nii ka edaspidi - ma ei hakka süvenema sellesse, millise sillatrossi küljes parajasti riputakse vms. Sedapuhku on meesautoril naistegelase kirjeldamine paremini õnnestunud. Või, noh, juba mitmendat aastat lahingujärgses stressis ja ennast kaaslaste hukkumises süüdistava Alice puhul pole erilisi meeleliigutusi oodatagi, aga Red kipub olema kuidagi nagu mitmekülgne - et mitte öelda bipolaarne.
 
Niisiis, hulk lehekülgi on täidetud rauakolina ja "põnevust" loovate süžeekäänakutega, kuid mitte miski ei meelita mind järgmisi osasid lugema. Alice sõjamälestused ei tee tervikut oluliselt paremaks - kui Marsi kolooniad hakkasid liiga iseseisvaks muutuma, osales ta rahustusoperatsioonis, mille tagajärjel kõik sealsed kolonistid jäid kohe nii rahulikuks, et enam üldse ei liigutanud. Küll aga toob see liin kaasa pool punkti, mis tõstab hinde miinusega kolmele. Kosmoselaevade kummaliste nimede poolest paistis silma Banks, de Bodardi laevanimed on meeldivalt müstilised - ja Keeni laevanimed on samuti tasemel. Suur aatompomme ja muud kandev emalaev Fuck You Looking At? ning dessantkaatrid It's Been A Long Week, Why Can't We Just Get Along? ja Sorry For The Mess.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Ma olen üsna kindel, et ulatuslikku sarja alustades on autoril parimal juhul vaid ähmane ettekujutus, kuhu ja kuidas ta lõpuks välja jõuab. Eriti kui esimese ja viimase osa kirjutamise vahele jääb 20 aastat. Olgu siis kohe öeldud, et The Merchant Princesi puhul meeldis mulle teelolek rohkem kui lõppjaam, kuhu viimaks jõutakse. Ammuste esimeste osade puhul meeldis mulle see, et kaamera oli peategelase lähedal, maailm (või kolm) alles vajas avastamist ja lugeja sai seda teha koos kangelannaga. Põneva sündmustiku taustal analüüsiti erinevate ühiskondlike formatsioonide toimimist ja vihjati sellelegi, et ajastust ja klimaatilistest (vms) tingimustest hoolimata on inimloomus ikka sarnane, lihtsalt vahendid oma ahnuse rahuldamiseks ja teistele käki keeramiseks võivad olla erinevad. Ning veel oli alguses oluline, et paralleelmaailmade vahel liikumine oli raske ja kurnav, seejuures kättesaadav vaid vähestele. No hea küll, esimese tsükli lõpus pääses USA strateegiline lennuvägi "teisele poole" pommirünnakut tegema.
Muidugi pole Stross selles süüdi, et Baxter vahepeal mitte eriti andeka Long Earthi sarja kirjutas, kus samuti lõputult paralleelmaailmu, mille vahel liikumiseks oli vaja umbes nagu kartulit ja kirjaklambrit. Aga paratamatult tuleb see võrdlus meelde, sest lõpuks hüppavad ka selle raamatu tegelased muretult mitu korda järjest ning ühest maailmast teise tõstetakse tuumarakettidega allveelaevu ja lausa kosmoselaev. Majandusmudelite vaatlemise asemel on Stross aga võtnud sihikule USA paranoilised jälitussüsteemid. Loomulikult on kirjeldatud maailm(ad) iga romaaniga avaramaks muutunud, see omakorda on tinginud järjest uute tegelaste sissetoomise. Päris sümpaatne on seejuures, et alguse noorepoolsetest aktiivsetest ja agaratest kangelannadest on aastakümnete jooksul saanud eakad ja väärikad tippametnikud. Aga kui autor tahab nüüd lõpuks otsad kõiki olulisi tegelasi mainides kokku tõmmata, siis killustab see romaani väga väikesteks peatükkideks. Mis paraku ütlevad nende tegelaste kohta küll kus ta on, aga mitte seda kes ta (inimesena) on. No ja siis need tüütud seletused universumi tausta kohta, Eelkäijate võitlus tarumõistusega robotitega jne. Mitte kellelgi sarja tegelastest pole võimalik seda teada, seega on minu meelest tegemist tarbetu materjaliga. Aga ju siis tahtis autor tekitada positiivse moraali, et hädaolukorras suudavad omavahel vaenulikud riigid ja ajaliinid siiski ehk koostööd teha. Seiklusi jätkub, Strossi tugevad küljed tulevad ikka ja jälle esile, ometi kipub hinne kolmelähedase miinusega nelja kanti. Just arvestades, et tegemist on sarja lõpuga. Samas on raamatus nii palju huvitavaid tegelasi ja lahtisi otsi, et kui tegemist oleks, ütleme, triloogia esimese osaga ja tarbetu kraam oleks välja visatud, paneksin kõhklemata viie.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Algul ajas mind selle raamatu puhul segadusse toimumisaeg. Sest kui, nagu eelarvustaja esile tõi, on nii hoolikalt välja joonistatud argine taust, siis omab tähtsust ka see, millal just selline argireaalsus valitses. Selleks, et teise linna helistada, tuleb minna postkontorisse ja tellida kaugekõne. Rongid ja nendega seotud tunduvad samuti kuuluvat kuhugi sügavale nõuka aega. Lisaks muule kannab väikelinna peatänav endiselt kahe jobu nime, kelle järgi nimetati nliidus mitte ainult tänavaid, vaid ka kõike muud kuni värvipliiatsiteni välja. Siiski, peaaegu kõikvõimsa tegelase sõiduvahendiks on inomarka ja edukate vanemate lapsed uhkustavad suurtes linnades juba mobiiltelefonidega. Nii et umbes nõnda võisid asjad kusagi Ukraina ääremaal kirjutamise ajal olla küll.
 
Õppimine kujundab inimest. Vana tõde, aga ma pole vähemalt ulmes varem kohanud teost, kus seda oleks nii piltlikult kujutatud. No et kui kolmanda semestri tudengitel on ikka dekonstruktiivne faas... Veidi sarnasena meenus Lev Grossmani "The Magicians", aga selgus, et Grossman oligi kirjutades "Vita Nostra" eeskujuks võtnud.
 
Kuidagi aga ei kannata tõsise ulmekirjandusega võrdlust välja ilmselt kommertskaalutlustel arutult pikaks venitatud lasteraamat, milles ju ka nagu oleks õppimisest juttu. Ometi piirdub õppeprotsessi kirjeldus paari äpardusega võlukunsti praktikumides, ülejäänud ajal lennatakse luudadega ringi ja lahendatakse suht suvalisi, omandatud teadmistega üldse mitte sünkroonis queste.
 
Ülikoolis toimuvast on eelmine arvustaja juba kirjutanud: juuakse tublisti viina, elatakse kokku, minnakse lahku - just nii, nagu normaalsed tudengid seda alati on teinud. Aga õppeülesanded on üsna keerulised. Õppida mõne päevaga pähe mitu lehekülge seosetuid tähekombinatsioone. Kuulata kassetilt valget müra ja leida sealt meloodia. Vaadata täiesti mustade lehtedega albumit ja leida tähtkujud... Ehk just seepärast raamat mulle nii väga meeldiski, et tekitas nostalgilist äratundmist. Sest kui näiteks kompleksmuutuja funktsioonide teooria pimeduses hakkasid mõned tähed lõpuks helendama, siis paraku matemaatilise füüsika võrrandid minu jaoks suuremas osas valgeks müraks jäidki.
 
Hea küll, lõpp ehk õpingute kaugem eesmärk - lisaks eneses kurat-teab-milleks vajalike oskuste ja võimete avastamise - jääb lahtiseks. Aga teavad ka vaid vähesed ülikooli astujatest, mida nad peale lõpetamist või veel mõne aasta pärast end tegemast leiavad. Mumeelest kuulub "Metamorfoosi" sarja veel kaks raamatut, aga seni on need vist ainult ukraina keeles.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Hoiatav märge alamžanri LitRPG kohta oli küll nähtavas kohas, aga ma mõtlesin, et kui kehv see siis ikka saab olla - Mahhanenko, kes iirc selle nimetuse üldse kasutusele võttis, ju oma Šamaani teekonnas nagu teadis, mida teeb, ja mõni noorem ka. Teisalt on muidugi ebaõiglane lükata selle alamžanri alla normaalne cp nagu "Ready Player One", mis siis, et seal on mängudest juttu.
Isegi sama maailmas ja sama tegevust kujutades on kirjandusel ja mängul kohati erinevad reeglid. No näiteks zerg rush - kui see mängus kätte jõuab, peaks mängijal olema juba piisavalt kogemusi, relvi jms, et olukord enda kasuks pöörata. Kui mitte esimesel, siis teisel või kolmandal või... katsel. Kirjanduses on zerg rushi tulemuseks kogunenud vahendite täielik häving, sattumine tagasi nö esimesele ruudule.
Olgu öeldud, et see oli õigesti tehtud - tagasilöök tuli siis, kui kõik tundus hästi minevat. Plussiks oli ka naise valimine peategelaseks, mees juhi rollis oleks olnud tavaline action hero. Paraku ei saanud meesautor psühholoogiliselt usutava naistegelase loomisega hakkama, aga noh, vähemalt püüdis. Aga sellega on positiivsed asjad ka ammendatud.
Tegevuskoht on umbes nagu külmema kliimaga Fallout: väljas külm ja paha, punkris soe ja kokad teevad eimillestki süüa. Nii et Snow on pealkirjas õigustatud, Punk aga mitte: on küll üks punkariharjada tegelane, alguses paha-paha, aga kasvab ümber ja laseb end humanistlikel kaalutlustel õhku. Laiemalt võttes pole tegevuskoha ja reaalsuse seos päris selge: just nagu oleks tegemist olnud virtuaalse lõbustuspargiga, siis jooksis midagi kokku ja avatarid jäid virtuaalsusse kinni. Mõned mäletavad, et kunagi oli ka teistsugune maailm, aga suurem osa seda ei usu. Aga kui sari on kavandatud 12(!)-osaliseks, siis ehk ei saagi kohe alguses kõike välja rääkida.
Kirjanduses tegelased reeglina arenevad, omandavad uusi oskusi ja tarkusi, kõige juhmimad neist leiavad ehk vähemalt suurema nuia. Mängudes on areng statside kaudu selgeminigi väljendatud. Mõnes mängus on areng kiirem, mõnes aeglasem, tõepoolest on ka selliseid, kus tuleb arutul hulgal rotte rappida, enne kui tekib lootus marutõbisest rebasest jagu saada ja arusaadavalt on sealt musta lohe tapmiseni veel väga pikk maa (Morrowind?). Lugeda kogu seda teekonda keegi ei viitsiks - kuigi, Vladimir Vassiljevi ümberjutustus X-COMist on kahe keskmise kolmandiku ulatuses peaaegu niisama igav kui mäng ise selles faasis. Ausa, kuid nüri statside kogumise asemel on enamasti võimalik kasutada cheate (kuldsel windowsieelsel ajal suutsin ma neid ka ise välja mõelda) ja siis on juba igaühe südametunnistuse asi, kui kõvasti ta oma statse muudab. Antud juhul oli mumeelest siiski liialdus ajada leadership cheatiga 105 pointsi peale 100-st võimalikust.
Pahatihti jäävad selles alamžanris inimsuhted statside varju. Ja kui peategelase lähemaid sõpru püütakse kujutada inimestena, mitte statistiliste elementidena, tekib jälle see jama, et kui punkri ülejäänud elanikud on tööle rakendatud, tolknevad need sõbrad niisama ringi. Nad on lihtsalt sõbrad või armukesed vms, mitte ühe või teise ala spetsid ehk siis vähemalt käsuliini järgmine aste. (Hea küll, antud juhul oli armuke ka vilunud sõdur.) Ja: statsid puudutavad ainult peategelast. Kuigi need peaksid olema igaühel erinevad. Muidugi esineb nö massiga löömist ka (militaar)kirjanduses, kuulsas Kolmevalitsuses vist väiksemaid kui 40000 mehest koosnevaid üksusi üldse ei nimetatudki. Teisest küljest: võibolla tuginebki Troonide mängu populaarsus sellel, et autor on viitsinud isikupäradega vaeva näha ning loetlenud igas lahingus osalenuid ja ellujäänuid. Aga mängude poolel sai juba X-COMis selgeks, et teadlasele pole mõtet plasmapüstolit anda - kui baasi rünnatakse, saab ta pihta vaid oma jalale. Ehk siis: ei ole kirjanduses ega mängus - elust rääkimata - nii, et iga inimtööjõu ühik on võrdselt maksimaalsete oskustega kokana, insenerina, sõdurina jne.(Ja wtf tegi punkri nimekirjas alamhulk "lapsed"?)
Veel kord kõige segasema asja juurde. Kui tegemist oleks reaalses maailmas ootamatult aset leidnud katastroofiga, poleks keegi jõudnud eelnevalt valmis panna sadu punkreid, isemõtlevaid puurmasinaid, ühest kliimavööndist teise viivaid portaale jms. Seega jään arvamuse juurde, et tegemist on virtuaalsusega. Aga pole ma veel enne lugenud, et avatarid virtuaalsuses nahistades lapsi saaksid ja samas virtuaalsuses surma saanute hinged taaskasutusse läheksid. Et siis uus, aga mumeelest mitte just hea mõte.
Hinde panemisel sai otsustavaks küsimus: kas ma loeksin ka järgmist osa nimega Coil Punk? Ei, ilmselt mitte. Autor on kahtlemata asjatundja D&D alal, nendest käsiraamatuid kirjutanud, võikski pigem nendega jätkata.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Iga asi saab kord otsa. Aga mul on miskipärast tunne, et endale sarjast parema mulje jätmiseks võiks selle viimase osa ehk lugemata jätta.
 
Esiteks, mumeelest on miinuseks, kui päevasündmused ulmeteosesse tungivad. Isegi siis, kui neid on üle võlli võimendatud. No et on LA-s viirus lahti, inimesi sureb miljonite kaupa ja need, kes veel elus, peavad maskiga käima. Mõjub aga viirus paljudele nii, et paneb tegelema enesemoonutamise ja eneseõgimisega. Isegi vaene Fuck Hollywood hammustab endal sõrme otsast, enne kui ära päästetakse.
 
Nagu sellest veel vähe oleks, ilmub välja Sandman Slimi poolvend, kes hakkab kogu seda viirusest lolliks läinud massi juhtima, eesmärgiga kogu LA maha põletada ja elanikud hävitada, eriti aga Sandmanile ots peale teha.
 
No ja siis läheb eelmises osas alanud enesehaletsus ja patukahetsus ikka läilamaks. Hea küll, neile, kes on kogu sarja vältel oodanud paljastust, et James Stark on tegelikult nohik, see võibolla meeldib. Neile, kes on temas näinud "koletist, kes tapab koletisi", ilmselt mitte. Hea küll, sarja lõpp peabki ehk dramaatilisem olema ja võibolla ka humanistlikke (?) väärtusi rõhutama, aga mumeelest on see haledalt välja kukkunud. Ega see viimane lehekülg kah eriti ei päästa.
 
Riivamisi on mainitud ka Dreameriteks nimetatud seltskonda, kellest on varem vist ainult ühes osas pikemalt juttu olnud. Nad on vast teenimatult põhjalikuma käsitluseta jäänud. Muidugi, mõtisklused teemal, kumb pool siis tähtsam on, kas viisainus jumal või Dreamerid, kes oma unenägudega universumit koos hoiavad, võiksid kogu sarja kosmoloogia segamini pöörata.
 
Kokkuvõttes on sari siiski pakkunud nii suure hulga nauditavaid lugemiselamusi, et üldmuljet ei suuda isegi see lõpp ära rikkuda.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

See on nüüd jälle sellest autori uuemast maailmast. Kus mässama hakanud (või liigseid küsimusi esitanud) ingleid taevast alla visatakse. Ja siis on juba vedamise asi, kas nad leiavad eest austava kohtlemise, pannakse nahka või satuvad mingitesse omavahelistesse intriigidesse.
Hästi kirjutatud, seda kahtlemata. Kas just vääriline Hugo nominent - no selleks peaks ka teadma, millega see võistleb. Inimtunded kõigi oma peensustega, väljaöeldult ja ütlematajäetult. Ja üle nende tunnete siis langenud inglite igatsus tagasi pääseda. Ma kujutan täitsa ette, kuidas mõni lihtsakoelisem autor oleks samast materjalist kokku pannud "põneva" ulmeloo - mängus on ju ikkagi portaalid, loitsud, fuuriad... Aga kui kaalul oleksid ühelt poolt põnevus ning teiselt poolt inimeste tunded ja motivatsioon, siis ma eelistaksin seda teist. Antud juhul on tundlemist siiski pisut palju saanud ja mahust hoolimata on mõned olulised punktid jäänud seletuseta.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Tõenäoliselt on tegemist raamatuga, milles sõna "Tallinn" esinemissagedus on kõige suurem. 
 
Aga alustame algusest. Inimkond on koloniseerinud juba suure hulga planeete, loonud nn Täheuniooni. Ühe koloniseeritud planeedi nimi on Aesti. Sellel on maakond nimega Saaremaa, kus asuvad Kaali mäed. Mägede vahel on kraater, kus kasvab tohutu puu, tüve läbimõõt on umbes pool kilomeetrit. Ja see puu Teab Kõike. Jagades teadmisi ka neile, kes on saanud tema sõbraks. Aesti kosmosesadamast pääseb puu juurde Kunda ja Sindi kaudu dirižaabliga, aga viimane ots Pulli asulasse tuleks rongiga sõita. Aestil, selgus, loodusvarasid praktiliselt polnud, ja planeedi magnetväljaga oli ka midagi valesti, nii et võeti ette veel mõned planeedid. Kõige soodsam neist sai nimeks Tallinn. Selle ümber kujunes aga Tallinna Vabariik. (Täpitähed on autorile raskusi valmistanud, nii on korra mainitud planeeti Ravala. Ja tallinlastel on merevagi.) 
 
Tallinna Vabariigi ja Täheuniooni suhted on läinud väga teravaks, eks ikka ressurssiderohkete planeetide omandisuhete pärast. Tallinlased on viimastel aegadel olnud sõjas väga edukad. Eelkõige seepärast, et suure puu sõbrad - watcherid - teavad tänu puule juba ette unioonlaste lahinguplaane ja kohandavad sellest lähtudes oma plaane. Loo peategelasteks on mõned uniooni sõjaväelased, kes enda meelest läksid ülekaalukate jõududega tallinlaste liikumisvõimetuks tehtud kosmilist sõjalaeva rüüstama ja purustama, satuvad aga varitsusele ja peavad oma naha päästmiseks vaenlase tagalasse põgenema. Uniooni sõdurite jaoks on kõik tallinlaste raketid Tallinnad, kõik nende sõdurid Tallinnad jne. Nii see sõna siis kordub ja kordubki. 
 
Mõne raamatu puhul saab mõttes nö mängulaua ümber pöörata. Rõõmustada peategelaste äparduste üle ja tunda kaasa nende ohvritele. Antud juhul siiski ei saa, sest kogu tallinlaste tehnika kuulub tobeda aurupungi valdkonda. Nende raketid liiguvad aurumasinate, vedrude, hoorataste ja pendlite jõul, aurumasinad hoiavad käigus lahinguroboteid ja jalaväelaste turviseid. Ning kuidagi õnnestub tallinlastel sama masti tehnikaga kahjustada uniooni elektroonilisi sidevahendeid. Mina küll ei tea, kuidas saaks üleskeeratava äratuskellaga naabrite raadio nii välja lülitada, et see enam kunagi käima ei läheks. Aga autor on diplomeeritud insener, oma karjääri tipus oli ta kosmoseluure kolonelleitnant, selge see, et tema teab sellistest asjadest rohkem... 
 
Niisiis, üllatavad kohanimed, tehniliste kultuuride kokkupõrge, natuke müstikat kõiketeadva puu ümber. Aga peamine osa romaanist kuulub military SF alla. Ja kõik selle valdkonna tundjad teavad, et kui vastamisi satuvad päästepaat seitsme heaga ja lennukiemalaev tuhande raskelt relvastatud pahaga, siis kumb neist kahest alusest paari tunni ägeda kolina järel veel pinnal püsib. Ilmselt on olemas ka järjed, aga mõte nende otsimisest jääb minust küll väga kaugele.  
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Euroopast vaadatuna ehk järjekordne lugu sellest, kuidas revolutsiooni kunagised liidrid pärast revolutsiooni ebasoosingusse satuvad. Vietnami ajaloo taustal kindlasti palju tähendusrikkam.
Tulevad tugevad naabrid ja vallutavad oma (kosmose)impeeriumile tüki juurde. Neil on tõhusam tehnoloogia ja suuremad ambitsioonid kui kohalikel, kes nagu ainult seda tahavadki, et neid rahule jäetaks. Võõrad panevad oma (pisi)robotid inimeste käitumist juhtima, normeerivad kohaliku keele jne. On üks andekas naine, kes suudab ka vanglas palju ära teha. Ta kirjutab luuletusi, mis aitavad rahval iseseisvusvaimu säilitada - aga kirjutab neid normeeritud keeles. Ta õpib roboteid mõtte jõul juhtima, et vangla uksed avaneksid.
Naabrid, kes enda meelest tulid ju vaid progressi tooma, kehitavad õlgu ja tõmbavad minema - kui te meie tehnoloogiat ei taha, siis vaadake ise, kuidas hakkama saate. Hakkavadki tüübid jälle vana moodi elama ja vana moodi rääkima. Raskete aegade liidri saadavad aga maapakku - pole meil vaja sinu oskust roboteid juhtida, pole meil vaja sinu rikutud keeles luuletusi.
Muidugi on lugu palju keerulisem ja hinne näitab jälle vaid minu enda piiratust, no ei tunne ma idamaist luulet ega oska seda nautida.
Teksti loeti inglise keeles