Kasutajainfo

Curt Wohleber

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Isaac Asimov ·

Foundation

(romaan aastast 1951)

eesti keeles: «Asum»
Tallinn «Eesti Raamat» 1985 (Mirabilia)

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
58
13
1
3
0
Keskmine hinne
4.68
Arvustused (75)

Raamat, millest sai alguse Asimovi ülituntud Foundation-saaga. See "romaan" koosneb tegelikult viiest novellist, milles kajastatakse psühhoajaloolase Seldoni poolt Galaktikaimpeeriumi allakäigu pehmendamiseks asutatud Asumiplaneedi seisukohast tähtsaid momente. Lemmikuks on esimene jutt, kuid ega teistel ka viga pole. Oma osa kõrges hindes on kindlasti nostalgial, arvatavasti on tegu esimese raamatuga, mida ma teadlikult ulmekirjandusena lugesin, kuid ka objektiivselt võttes on "Asum" üsna hea raamat. Psühhoajalugu iseenesest on Igaviku kõrval Asimovi kõige eredamaid ideid. Kui muidugi neid talle mingi ajakirja toimetaja pähe ei pannud.
Teksti loeti eesti keeles

Asimovi üks parimaid raamatuid kindlasti. Ka Asumi-sarja parimaid. Eriti kiidaks sellist fragmentaarset vormi, millest Good Doc hiljem kahjuks loobus. Kõik lood peale esimese ilmusid Astoundingis 1942-44, esimene sai hiljem raamatuversiooni tarvis juurde kirjutatud. Kuigi teos pretendeerib teatavale dokumentaalsusele, on kõige kiuste Asimovil õnnestunud sinna a sense of wonder sisse kirjutada. Aga selle tabamiseks peab olema erilises meeleolus. Olge siis!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tugev lugu. Inimesele olevat kaks korda elus antud aimata tõde: nooruses, kui ta vaatab kõike värske pilguga, ja vanurina, kui elukogemus aitab teri sõklatest eristada. Võib-olla selle raamatu jõud värskuses ja lihtsuses peitubki? Väidetavasti kirjutavat iga kirjanik kogu elu tegelikult ühte ja sama raamatut. Kui nii, siis "Asum" on Asimovi omas kindlasti kauneim peatükk. Lugesin hiljuti "Asumi-saaga" uuesti üle. Lugesin ja mõtlesin: kellega mul assotsioneerub Hea Doktor? Kummaline küll... paljude analoogiate seas ujus esile ka Nikolai Shpanov... Kui nad pole nagu üldsegi mitte sarnased! Ja siiski... KAS see oli just Vana-Rooma ja Varakeskaja ajalugu, mis IA kirjutuslaua taha istuma virgutas? Räägitakse isegi, et talle olla ideed ette söödetud. Võimalik. On see oluline? Sisuliselt mitte. Hea Doktor püüdles pidevalt "vaateni kõrgelt", kas maksab siis üle tähtsustada seda, kes talle vaatetorni teed juhatas? Peamine on muus. Kaheldamatult on Hea Doktor väga tark inimene. Nii tark, et saab rääkida keerulistest asjadest väga lihtsalt. Nii lihtsalt, et pooled lugejad sellest isegi aru ei saa (mis aga ei takista neid lugemise ajal õndsa naeratusega pilvedes hõljumast) millest jutt käib. Kas Hea Doktor taotles mõistetavust? Mõistmisega on meil kehvad lood (nagu küsib Andrei "Ettemääratud linnas": "Aga mida selle mõistmisega pihta hakkata?") ilmselt taotles IA rohkem loetavust. Edeva inimesena armastab IA demonstreerida oma intellektuaalset üleolekut (maakeeli: lugejat lollitada, lastes tal ARVATA) serveerides üsna õelat ja küünilist (just nimelt KÜÜNILIST!!!) teksti nii, et seda võetakse vastu, kui humanismist nõretavat positivismi. Kuidas ütleski Isaac Bromberg? "Võta targa käest vastu mürk, kuid lolli käest ära võta isegi rohtu!" :-))))
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Pole vist olemas ulmefänni, kes ei teaks, mis on Asum ja kes oli Hari Seldon - ise lugesin seda raamatut esmakordselt pisikese juntsuna ja sellest ajast peale olen oma paarkümmend korda vähemalt seda tervenisti või osakaupa üle lugenud. Kuna seda on tõenäoliselt teinud ka enamus praegu selle teksti lugejaid, poleks teose sisu kirjeldamine siin eriti omal kohal. Siiski väärib märkimist kogu üldine idee ja selle teostus - kõik, mis on vana, võimas ja suurejooneline, ei pruugi üldse mitte sisemiselt hea ja korralik olla enam - mõnes mõttes hea vastukaal LotR-ile ja teistele konservatiivsust propageerivatele üllitistele. Mis isiklikult mulle selles raamatus enim imponeeris, oli võrratu ülemlaul loovale inimmõisutsele ja loomingule üleüldse - täielikult tehti maha vanades ideedes kinniolemine, stagnatsioon ja pime autoriteetide kummardamine - mulle, kui ultraliberaalse ja samas suhteliselt tehnokraatliku maailmavaatega inimesele parim :-) Asimovile on küll ette heidetud liigset omas ajas kinniolemist, kuid see on sellise tehnitsistliku kallakuga teose puhul paratamatu, pealegi pole antud juhul rõhk mitte konkreetselt tehnikal, vaid sellega kaasaskäival ideoloogial ja erinevate ühiskonnatüüpide vastuvõtlikkusel ja suhtumisel sellesse. See, et Asimov rõhu just igasugustele 'aatomiviguritele' on pannud, tuleneb otseselt raamatu kirjutamise ajast ja selle koha pealt autorile midagi ette heita külle ei ole. Seda enam torkab silma see, et tal oli täielikult õigus üleüldist suundumust hinnates, ainult konkreetse valdkonnaga pani natuke mööda. Tsiteerin Hober Mallow'd: "Ja kui mina kinnitasin ühele nende aatomispetsialistile, et kreeka pähkli suurune tinakonteiner sisaldab aatomigeneraatori, pidi ta meelepahast peaaegu lämbuma." Samasugust pahameelt oleks avaldanud viiekümnendate aastate arvutikoll, kui talle oleks öeldud, et paari millimeetri paksusel mikroprotsessoril saab olema tuhandeid kordi rohkem arvutusvõimsust, kui tema majasuurusel mürakal. Moraal, mis sellest kõigest järgneb, on ühene - progressi kui sellist ei tohi ega saa peatada, kui kaob progress, kaob ka kõik muu - käib alla teadus, selle järel kultuur ja inimkonna üldine elujärg.
Teist raamatut läbivat põhijoont pole ma veel maininud - see on Hari Seldoni Projekt. Antud juhul on imetletav eelkõige see inimgeenius, kes on suuteline looma ja haldama sellist projekti, mis haarab kogu inimkonda (mis on mitu suurusjärku suurem praegusest inimkonnast) - tõepoolest imekspandav võimekus. Asimov ja tema loodud tegelased käänavad ja väänavad halle masse, nii et küll saab. Kahjuks pole selline asi tegelikkuses siiski võimalik samadel põhjustel, nagu pole võimalik täpne ilmaennustamine pikaks ajaks ette - elu on mittelineaarne protsess ja tavalistesse võrranditesse seda panna ei saa. See asjaolu aga ei vähenda idee enese suurejoonelisust.
Asumi sarja esimesed kaks osa paistavad üldse silma praeguses, tänapäevases mõistes inimmõistuse ja loovuse, kui sellise ülistamise poolest - mõtlevale lugejale küllaltki pealeminev asi. Hilisemates osades läheb rõhk kahjuks mujale, Asimov mängib igatpidi oma mentalismi (kuidas selle kohta eesti keeles peaks ütlema?) ideedega ja pole enam nii väga juures seda hard SciFi võlu. Sellegipoolest on (ja ilmselt veel mõneks ajaks ka jääb) Asum maailma ulmekirjanduse absoluutsesse tippu.
Teksti loeti eesti keeles

Asimovi juures häirib, et ta tegelaskujud on ümarad nagu piljardikuulid, mis põrkuvad omavahel, muudavad selle põrkumise tulemusena liikumistrajektoori aga sisemas ei muutu miski.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tegelaskujude osas on TS-l öigus. Ainus isik, kelle karakter minu teada Asimovil üldse on hästi õnnestunud, on Seldon romaanides "Prelude to Foundation" ja "Forward the Foundation".

Sari ise minu uks lemmikuid SF vallas ning "Asum" koos "Asumi ja Impeeriumiga" on kahtlemata verstapost ka kogu zhanri lõikes. Peale selle on minu arvates Asimovi 4 tippteost "Asum", "Asum ja Impeerium", "Igaviku lõpp" ja "Nemesis".

26.02.2011: Tarmo Õuemaa arvustusele täienduseks, et ka mina kirjutasin Asumi universumist (küll vist siiski järgmisest raamatust) 9. klassi proovikirjandi :)

Teksti loeti eesti keeles

ASUM?!? ASUM on lihtsalt üks parimaid ulmeraamatuid mis eales kirjutatud! Nii lihtne see ongi! Soovitan lugeda kõigil, kes oma südames ainsat ja õiget ulmet armastavad ja seda ülejäänud maailma ees kindlana hoiavad. Aga rohelistemehikeste ja lendavatetaldrikute fännid - hoitke aga heaga eemale, see on real scifi mitte mingi kommerts. (Lugeja hoitaus: raamatust võib kaa kergesti sõltuvusse jääda....)
Teksti loeti eesti keeles

Vabandan väga fännide ees, aga kohe kuidagi ei saa üle nelja panna. Ajaviiteks ta muidugi hea, aga samas pole seal ka midagi sellist, millepärast ma hakkaks seda uuesti lugema. Kuidagi ümar oli see lugu, ei olnud midagi sellist, mis mind toredalt torkinud oleks. Ta on küll üks Asumisarja paremaid lugusid, kuid mulle see sari millegipärast eriti ei meeldi. Ikkagi pean Asimovi kõige paremaks teoseks "Igaviku lõppu", tee mis tahad. Ega ta ka kõige hullem pole, kuid ka kõige parem mitte. Neli tuleb ära.
Teksti loeti eesti keeles

Mis siin lisada peale eelnevaid ülistuslaule? Eks ikka oma subjektiivse arvamuse: idee on vägev kuid lugeda nagu igavavõitu...
Teksti loeti eesti keeles

Ei kiida kehvaks, ei laida heaks. Mina ei ütleks, et see on parim mida ma lugenud olen. A ta on hea, teine osa on muidugi parem. Lausa sarja parim.
Teksti loeti eesti keeles

Panen viie, kuna tegemist oli tõelise teejuhiga ulmekirjandusse. Raamat mida üha uuesti lugedes sain ma lõpuks selgeks, mida ma tegelikult vajan
Teksti loeti eesti keeles

Nii palju on juba ees öeldud. Kas tulevikus on võimalik matemaatiliselt masside käitumist ette näha? Aga miks mitte. Peavad ju poliitikud seda intuitiivselt ka tänapäeval tegema. see oli minu jaoks "Asumi" põhiidee.
Teksti loeti eesti keeles

Pean esimest osa "Asumi" raamatutest parimaks ning lapsepõlvest peale olen teda üht- ja teistpidi, tervikuna ja osaliselt palju kordi üle lugenud. Kui mu mälu ei peta, siis just tänu "Asumile" avastasin enda jaoks "Mirabilia" sarja ning tugevdasin nõnda oma ulmelembust.

Kummatigi tundub mulle, et ma ei taha "Asumit" enam üle lugeda. Ehkki viimane kord tegin seda aasta-paar tagasi, arvan ma, et olen kõnealust raamatut tarbinud juba täpselt niipalju kui vaja.

Teksti loeti eesti keeles

Mnjah. Sai nyyd ka seda "tuhandete lemmikut" yle _hulga_ aja jälle uuesti yle loetud. Loomulikult on raamat hea. Asimovi yks paremaid. Raamatu ylipopulaarsus on ilmselt seletatav autori võimega keerulisi asju kergestiseeditaval kujul vormistada. Kasvõi seesama psyhhoajalugu. Ilus konstruktsioon ju tegelikult. Mis sest et matemaatilises mõttes nonsens. Õhtulektyyriks way paremini sobiv kui Spengleri "Decline of the West", mis põhimõtteliselt samast asjast räägib. Kokkuvõtteks: viievääriline on see raamat kindlasti, ylivõrrete tarvitamiseks aga pakuvad nii mõnedki kirjanikud/teosed märksa paremaid võimalusi.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Asimov on tark, paganama tark ja ta oskab oma tarkust lihtsaks teha. Tasub meenutada, et Asimov poolenisti kriminullikirjanik oli ja ulmeromaanides ta vist kordagi klassiklaise kriminulli reegleid kasutamata ei jätnud. Ka Asumi (äärmiselt õnnestunud tõlkeleid!) struktuur on kõige ehtsam kriminull.

Autorit huvitab lõpplahendus, ta pillab teepeale lugejale võtmeid, laseb minna valeradu, kuid juhatab lõpuks õigesse sadamasse. Asum on Rooma Impeeriumi allakäigu lugu projetiseeritult tulevikku. Asimovit ei huvita tulevikumaailma looduskeskond, võerad eluvormid, ega suurt inimestevahelised suhtedki - see raamat on globaalsem aga lihtne ja vahest liigagi lihtne.

Asum on vist noore Asimovi läbilöögiteos, ja sellisena väga võimas, ameerikalikult konkreetne, kirjeldusvaba, kuid varjatud emotsionaalse puhanguga. Asimov petab nagu Christie: kes meist ei uskunud näruse humanitaarina, et Seldoni eesmärk oli päästa Impeeriumi teadmised järeltulevatele põlvedele, ja kes meist ei saanud petta, nähes, et hoopis Impeerium tuleb elus hoida. Pehkinud ta oli aga seepärast ta otstest käriseski ja uus tuleb parem, sest pärast kosmosevallutust on inimkonnal vaja uut eesmärki Impeeriiumit koos hoida.

Humaanne teos - pole mingeid peletisi, kõik tegelased tulevikumaailmas on inimesed.
Teksti loeti eesti keeles

"Asumi" triloogia (eesti keeles ilmunud raamatud) on Asimovi parimaid kirjandusteoseid. Väikse miinuse annab viiele juurde see, et need romaanid on minu meelest liiga pealiskaudsed. Mitme asja kohta, mida autor teoses käsitleb tahaks natuke rohkem teada saada, aga muidu pole viga. Teenitud 5.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja eeskujuks on Asimovile olnud Edwin Gibboni “Decline and Fall of the Roman Empire” (1776- 88), me näeme Rooma asemel galaktilise impeeriumi mandumist, hävingut ja uut tõusu. Sarja filosoofilise tausta on kirjanik ammutanud Arnold Toynbee teosest “The Study of History” (1934- 54). Asimov oli paljulugenud mees, kes oskas põnevalt kirjutada. Mäletan, et lugesin Asimovi romaani 1985 huviga läbi. Nii hea aga raamat ka ei olnud, et teist korda lugeda. Vast loen ta siiski kunagi läbi. Näiteks “Igaviku lõppu” olen korduvalt lugenud. Seepärast 4.
Teksti loeti eesti keeles

OK. Ei vaidle vastu, Asimovi tegelased on ümarad kui piljardikuulid. Aga idee ise on suurpärane. Sestap "viis" ilma mingi kõhklusetta.
Teksti loeti eesti keeles

Paneks kuue, kui saaks.Minu jaoks on Asimovnagu Isa,Poeg ja Püha Vaim, või kuidas sedaöeldaksegi.Igatahes , kui oleksin ulmekirjanik,tahaksin kirjutada sama hästi kui Asimov.Raamatu enda kohta on kõik enam-vähemöeldud,ütleksin ,et see on tuntud Asimov oma hääduses. Selliseid mõtteid ja tundeid,nagu see triloogia (mis eesti keeles on ilmunud),on minus vähesed ulmeraamatud tekitanud.
Teksti loeti eesti keeles

SF kirjanduse üks säravaimaid ja oluliseimaid teoseid, milles Isaac näitab oma mõttelendu kogu oma hiilguses. Minu puhul oli asi sedasi, et seda tuli mitu korda lugeda, et aru saada, millest see raamat oli. Algul tundus, et inimestest, pärast, et Seldonist ja tema loodud teadusest, ent lõpuks jõudsin jäereldusele, et mitte kummastki... Suurejooneline fantaasia peab olema mehel, kes suutis sellise teose kokku panna!!! Ning ehkki sellele saab ühekomateist ette heita (näiteks on tegelaskujud liiga ühekülgselt kirjeldatud), oli, on ja jääb see raamat paljudele (ka mulle) oluliseks ning tähtsaks verstapostiks ulmemaastikul.
Teksti loeti eesti keeles

Tõeliselt vinge raamat, kus tõesti üksikisikutele, nende pisikestele rõõmudele ja muredele, on üpris vähe tähelepanu pööratud. Tähtis on hoopis Suur Eesmärk, mille poole aastatuhandete jooksul püüeldakse ja mille nimel raskustest võitu saadakse.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma aus olen siis see raamat, vaatamata kõikidele kiitustele, minule ei meeldinud. Põhjendus oli lihtne ja loogiline. tegevust vähe jutustamist ülearu. Raamat oli liiga kirjeldav ja seetõttu jäi mulle igavaks. Kuna tegevuse suhtes oli seal lausa krooniline puudus, siis ma ei viitsinud teda isegi mitte täitsa lõpuni lugeda, vaid u 10 lehekülge jätsin lugemata. Usun, et seda raamatut peetakse Asimovi parimaks raamatuks ja üks tähtis verstapost ulmemaastikul, kuid minule isiklikult selle raamatuga kirjanik muljet ei avaldanud. Asi ei ole mitte selles, et ma otsiks kanget tegevust taga nagu seda küber pungis või splatteris ette tuleb, vaid ma otsin taga müstikat ja sellele baseeruvat tegevust, nagu seda oli jutus "Olend väljaspool meie maailma."
Teksti loeti eesti keeles

"Asum" on minu maailmanägemist vägagi mõjutanud. Psühhoajalugu on minu jaoks reaalsus. Vaatan kogu ajaloole selle pilguga: oli kujunenud olukord, et sõda või revolutsioon oli möödapääsmatu -- nagu oli möödapääsmatu ka see, kumb võitis. Matemaatikutele võib see tunduda nonsens, hea küll, aga majandusteadlastele on see reaalsus. Jah, ma tean, tulevik on matemaatiliselt modelleeritav. Praegu me veel ei oska seda. Asimov ütles, et selleks vajalik inimhulk algab kvadriljonist. Ma ei usu seda, miljonist piisab minu meelest täiesti.
Siia sobivadki piljardikuulisarnased tegelased. Sest psühhoajaloo jaoks nad ongi sellised.
Teksti loeti eesti keeles

Sellega on nüüd selline kurb lugu, et püüdsin mitu korda, tõesti püüdsin, kuid lõpuni ei ole suutnud seda raamatut kunagi lugeda. Tapvalt igav oli see algus. Ehk kunagi võtan uuesti kätte ning ehk muutub mu arvamus ka siis sellest, kuid praegu täielik läbikukkumine. "Igaviku lõpuga" ei anna võrreldagi.
Teksti loeti eesti keeles

Sama probleem mis Adrifted`ilgi. Ka mina pole suutnud seda täielikult läbi lugeda kuigi olen päris mitu korda proovinud. See raamat on minu jaoks liiga igav ja värvitu. Ennem jään magama.
Teksti loeti eesti keeles

Hea, et see raamat nii õhuke oli. Mitte sellepärast, et kehv oleks. Vastupidi, nüüd läks kõigest pool tööpäeva raisku. Enne ei saanud käest panna kui sisukord lõpus vastu tuli. Panna kõik valemitesse ja arvutada, ainult arvutada... no pidi seal ikka kõva statistika olema, millele tuginedes arvutusi teha. Mega värk! Soovitan kõigile.
Teksti loeti eesti keeles

Ok, lood olid ilusad, detektiivijutte meenutava olemusega (Hargla on vist sealt tublisti matti võtnud...), aga tegelasi ei ole. Ainus asi, mis seda meenutab, on Seldoni vaim. Mitte, et Asimov nyyd tegelasi väga yliedukalt kujutada suudaks, aga parem pool muna, kui tyhi koor - ja meeldejäävaid tegelaskujusid tal tõepoolest on.

Ja algus... algus oli võimas. Kolmanda looni oli võimas välja. Väga hea oli - kiidan igati. Siis aga kiskus kuidagi yksluiseks ja igavaks. Noh, et on probleem, siis on... ja siis?

Teksti loeti eesti keeles

Ausaltöeldes mina siit kyll midagi Väga erilist ei leidnud. Hea oli ta kyll, aga nii hirmasti nyyd ka ei meeldinud. Tegevus kipub yha korduma (olen lugenud ka natuke teise osa algusest): tuleb uus Sheldoni kriis, mingi kavalpea lahendab selle osavalt manipuleerides. Tegelikult olid need intriigid kyll päris lahedad. Aga veel: jõuad yhtede tegelastega ära harjuda - juba visatakse järgmised ette. Kuigi jah, ega siin need tegelased väga tähtsad ei olnudki.
Teksti loeti eesti keeles

Oh kauge, kauge noorus... Ma ei saa kuidagi kiitvalt hindamata jätta teost, mis kahtlemata oli minu nooruse yx teedrajavamaid. OK, nyyd olles palju-palju rohkem lugend ei tundu ta enam mitte nii heana, kuid oleksin Hea Doktori ja enda sydametunnistuse vastu äärmiselt ylekohtune, kui paneksin sellele teosele krammigi alla viie.
Teksti loeti eesti keeles

Omal ajal olin sillas, pidades seda raamatut ülivõrdes parimaks. Nüüd tundub ta natuke skemaatiline ja puine, samuti paneb muigama, kuidas IA on võtnud USA 50-ndate seisu ja selle lihtviisiliselt copy-paste`inud kogu Galaktikale. Aga lugu on särav ja julge.
Teksti loeti eesti keeles

Mäletan, mu kirjanduse õpetaja arvas kogu varasema Asimovi kohta - kosmosevesternid. Ma ei nõustu temaga. Lucky Starr - võibolla, ei ole lugenud, Asum - ei. Väga kaasakiskuv raamat, millest ei puudu mõte.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat ise on kahtlemata suurepärane, kuid peab mainima, et kõrge hinde tagab ainuüksi tema tõlgitus eesti keelde seisuga kaheksakümnendate lõpp, kui sai üldse hakatud teadlikult raamatuid lugema. Alles inglise keele omandamisega tekkis võimalus valida mida lugeda ning mida mitu korda lugeda, senini oli iga tõlgitud ulmekas hindamatu väärtus omaette.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli ja jäi esimene "asum" parimaks. Asum ja impeerium ei pakkunud mulle kohe üldse midgi. Aga esimesele annan "5" küll.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin nüüd "Asumi" korralikult läbi. Kindlasti peaks iga "õige" ulmeline teadma mis asi on "Asum" ja millest raamat räägib. Aga kui aus olla, siis ootasin rohkem sellest kuulsast sünnitisest. Olen äärmiselt vähe lugenud SF ja ei tea praegust taset. Aga kui kõik Galaktika/Impeeriumi jutud taolised on... siis nõndanimetatud fantastika pole eriti arenenud. Jutt räägib Hari Seldoni kriisidest, mis ta oma psühhoajalooga ette määranud (1000`ndeks aastaks vist). Ja raamat ise on jaotatud 5 "kriisiks". Aga nii palju kui ma neid osasid edasi lugesin, avastasin, et kõik oleksid justkui 5 erinevat lühijuttu. Ainus mis seda "kriiside-ketti" ühendas oli üks ratastoolis holo, mis ilmus Võlvruumis ja andis nö "juhtnööre". Ja juhtnöörideks neid kahjuks nimetada ei saanud. See monoloog mida Seldon ratastoolis andis... ei andnud lugejale midagi juurde. Juba kohe alguses oli arusaadav lõpupoole tehtud avastus: "kui kriisid tulevad, siis lase ajal kulgeda. Kriis laheneb igal juhul, Hari Seldon (kelle sarnast miskipärast polnud terve inimajaloo jooksul tekkinud) on määranud oma arvutustega kenasti kindlaks, et kriisid lahenevad. Olgu see siis kas religioossete, kaubanduse või demagoogia abil."Ja raamat oli tõepoolest nagu üks piljardimäng: karakteri/kuulid põrkusid ükteise vastu, muutsid mängu seisu, aga ühtki kuuli ei analüüsitud. "Asum" oli rohkem huvitav ulmeline sündmusteutoopia kui jutt tulevikust, mille peategelasteks on inimkarakterid. Jutt oli hea, eeskujulik vaevalt ja täiuslik kindlasti mitte. Aga "ulmeinimese" lugemiskohustus kohe kindlasti:)
Teksti loeti eesti keeles

Minu BAASi järgi sajas arvustus on pühendatud Asumile. Natuke puine ja kuiv see oli, aga sisu oli see-eest topelt.
Teksti loeti eesti keeles

Peaaegu sama huvitav kui CIVi mängida. Eks ta veidi sarnane ja sarnastelt ajaloofilosoofilistelt ideedelt tõukuv ka ole. Psühholoogiliselt on aga tegemist ikka väikest viisi asimovitega (termin peaks vist tähendama sellised lineaarseid tüüpe, mina- robot-mehi). Miks peaksid need sootsiumi pööritavad hoovad nii primitiivsed olema, et ainult loogika ja võimutahe. Kui asi tegelikult ka nii oleks, püsiks NSVL siiani. Aga ei püsi ju. Olen järjed ka läbi lugenud, aga pöörast vaimustust see kõik esile ei kutsu. Ei usu ma sellist ajaloo prognoosimist, kui nad ikka tulevikku ei näe (mida neist raamatutest küll välja ei loe), siis lõpetaks Hari Seldon nagu teisedki sotsiaalteadlased-sovetoloogid.
Teksti loeti eesti keeles
RIQ

Asimovi teosed on omamoodi narkomaania. Mida rohkem neid loed, seda suurem äratundmisrõõm järgnevate teoste puhul - vanad tuttavad tegelased ja sündmused. Asum oli ilmselt esimene täispikk Asimovi ulmeteos (või vähemalt esimene, mida mäletan), mida lugesin... ilmselt seetõttu, et oli maakeeli saadaval. Jättis noore inimese ajusse kustumatu mälestuse.
Teksti loeti eesti keeles

Viis, ikka viis, kuidas siis muidu. Sarnaselt paljudele oli tegemist ühega esimestest, mida omal ajal sai ulmevallast loetud, ning mis seal salata: hea meelega loen praegugi aegajalt üle, kui "uuemast" kraamist vahepeal siiber saab.
Teksti loeti eesti keeles

Esimestest ulmekatest, mis omal ajal neelatud sai. Täitsa loetav ka nüüd - ikka ja jälle.

Ainult et ei tule meelde ÜHTEGI nii naistevaest ulmeraamatut... Tõesti ei tule!? Kas kellegi oleks midagi välja pakkuda?

Tegelikult see ei häiri - vägagi huvitav ja loetav on ta ikkagi. Aga huvitav-huvitav... kas keegi tegi samasisulise märkuse Asimovile, et ta seda järgmises osa parandama hakkab...

Teksti loeti eesti keeles

Mida ma saaksin veel lisada oma kommentaariga raamatule, millel on statistika järgi enim arvustusi? Kas pole siis kõik juba öeldud ja ma vaid kordaksin midagi, endale teadmata, kuna ei jaksa kõiki neid arvustusi läbi lugeda? Piirduda vaid hädise kommentaariga "väga meeldis, soovitan, 5+" või üritada midagi välja mõelda? Jah, saab veel lisaks öelda, et 1.-3. "novellikesed" oli huvitavad. Olid tunda, et kuulusid kuhugi. 4. oli huvitav, kuid ei sobinud oma kaaslaste sekka ja 5. oli hoopiski teistsugune. Puudus selline pinge, nagu oli eelmistel "Seldoni kriisidel", kusjuures jättis nõrgema mulje kah, kui eelmised, vastandina Sheldoni soovile. Noh, tegelt võib arvestada, et sõjas oli mõndagi jama asja ja selle idee, kuidas neid võita, välja mõtlemine oli osav, kuid pingetpakkuv? Vaevalt. Kuid - meeldis. Tõepoolest meeldis. Võib lausa öelda, et pole midagi nii huvitavat enam pikka aega lugend, nii et vähema, kui 5ga leppida ei saa. Noh, saigi midagi pikemat öeldud. Nüüd huvitab, et mitukümmend inimest mainis samu punkte, mida mina?
Teksti loeti eesti keeles

Nagu paljud teisedki, pean selle raamatu arvustamist alustama meenutustega lapsepõlvest.
Mäletan, kuidas 12-13 aastasena selle raamatu esimest korda kätte võtsin ja... algusest kaugemale lugeda ei suutnud - liiga keeruline, tegevus kesine ja igav. Paar aastat hiljem, hilisteismelisena, oli teine lugu.
Sellest ajast saadik olen seda raamatut korduvalt üle lugenud ning iga kord midagi uut leidnud. Tõsi, viimasel ülelugemisel leidsin lisaks paljule positiivsele ka ühe tõrvatilga - "vanal heal" nõukogude ajal on tõlkesse lastud täiesti labaseid apsakaid. Markantseim näide on miljardi silmagi pilgutamata biljoniks jätmine.

Sisust nii palju, et nüüd, kus "Edasi, Asum" eesti keeles ilmunud, on esimesest loost saanud siduv tükk sarja kahe osa vahel.
Teisest loost lugesin seekord mõnuga loogikalise sümbolanalüüsi kohta, sest vahepeal sai kõrgkoolis seda teemat "nuusutatud". Väga humoorikas ja samas õpetlik, kuidas osavad poliitikud suudavad viie päeva jooksul "keda kuraditki" ütlemata läbirääkimisi pidada.
Kolmas lugu jätkab sealt, kust teine lõppeb. See jutuke on mind iga kord võlunud oma dramaatilise lõpplahendusega. See kord ei olnud erandiks, sest tegemist on minu isikliku lemmikuga sellest romaanist.
Neljas ja viies lugu näitavad Asumi arenemist võimsaks majandusimpeeriumiks ning on sissejuhatuseks "Asumile ja impeeriumile".

Teksti loeti eesti keeles

Ülimalt mõnus klassika, mida ma olen nüüdseks arvatavasti kümneid kordi lugenud. Mind ei häiri vähimatki eelpool väljatoodud puudused: tegelaskujude äärmine kahvatus ja sarnasus, kogu planeeritud kriisidest kriisidesse tormava ajaloo absurdsus ja liiga suur sõltuvus täiesti juhuslikest teguritest, justkui ülimalt võimsa Galaktikaimpeeriumi primitiivsus ja Galaktikaimpeeriumi mahaviksimine osalt Rooma Impeeriumist, osalt 50ndate USAst jne. See kõik polnud üldse tähtis, lugu oli lihtsalt pretensioonitult lahe klassika. Sellest raamatust või õieti sarjast (lisaks Asumile ka "Asum ja impeerium" ja "Teine Asum") tasuks alustada igal algajal ulmehuvilisel, kusjuures ma soovitaks ülejäänud eel- ja järellood rahule ja lugemata jätta - tõmbavad kõvasti klassikalise triloogia jäetud head muljet alla.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene tõeline Sci Fi lugemine. Ütleks, et loo mõte ja käik olid huvitavad. Palju esines kõrgete intellektide dialooge, mis on "vanadele" ulmekatele igati kohane. Ja muidugi südmustik, mis oli rohkem tahaplaanile jäetud. Eelkõige jäi tegelastest meelde Treminuse linnapea Salvor Hardin ja tema ütlus:"Vägivald on asjatundmatutele viimane väljapääs"

Annan hindeks 4, sest ma ei saanud seda süsti, mis vaimustust tekitab.

Teksti loeti eesti keeles

Tunnistan kohe, et ma ei saa Asumit erapooletult hinnata. Tegemist on ilmselt mind kõige rohkem mõjutanud raamatuga koolipõlvest. Raamatuga, mis muutis umbes aastal 1987 mu hiljutitärganud ulmehuvi kireks. Raamatuga, millest ma kirjutasin oma 9. klassi proovi-lõpukirjandi. Raamatuga, millest me sõpradega võisime pritsida tsitaate. Ja mille aastatepikkune järgede ootamine viis mind korduvalt õrnale eale sobimatute obstsöönsuste kasutamiseni. Võimalik, et Asum süvendas ka mu huvi ühiskonnateaduste vastu ja on niiviisi kogu mu hilisemat elu mõjutanud.

Kui keegi tõesti ei tea, siis veidi sisust. Galaktikaimpeeriumis on miljoneid tähesüsteeme ja selle keskus Trantor näib igavene. Ometi on üks Trantori teadlane, psühhoajaloolane Hari Seldon välja rehkendanud, et impeerium juba roiskub, lagunemine on vältimatu ja parim, mida inimkond saab ette võtta, on lühendada barbaarsuseaega 30 000 aastalt 1000 aastale. Selleks olevat vaja kokku panna inimkonna põhjalikuim teadmistekogu, galaktika entsüklopeedia. Seldon on nõus koos 100 000 teadlasega kolima vaesele ja tühisele planeedikesele galaktika serval, et seal oma suure tööga peale hakata. Võimukandjad lubavad seda meelsasti, sest nii saab tüütust hukukuulutajast pealinnas lahti.

See on lühidalt Asumi esimese raamatu sissejuhatav peatükk. Järgmised neli lugu selles romaanis näitavad, kuidas teadlasteasum või lihtsalt Asum liigub Seldoni etterehkendatud kurssi mööda ühest näiliselt ületamatust kriisist järgmisse, kuid tulles neist iga kord tugevamana välja.

Uuesti üle lugedes avastasin, et karakterite tüpaažid käivad närvidele. Head on sihukesed Metsiku Lääne ettevõtlikud uljaspead, võimulolijad on mitte inimesed, vaid lausa karikatuurid. Ja pahad - kroonprints, kellel on kõõrdpilk, kitsehabe ja tõmmu jume...

Kogu mastaapsuse juures tunduvad tegevuspaigad inimtühjad. Kaks-kolm inimest räägivad linnapea kabinetis, siis kaks-kolm inimest kosmoselaevas või teisel planeedil kohas ja lõpuks jälle peategelased pluss surnud Seldoni video.

Need on aga pisikesed etteheited. Kui tahan mingeid lõõmavaid karaktereid, võin ju Dostojevskit lugeda. Asumi sarja võlu on lihtsas ja puhtas vääramatute ajalooprotsesside esilemanamises. Ma kardan, et need, kes naeruvääristavad psühhoajaloo ideed, lihtsalt ei aima, kui lähedal mõnede tollal veel õieti väljakujunemata sotsioloogiaharude kirjeldamisele Asimov oli.

Kindlasti kiidan ka raamatu vormi - lühijuttude või episoodide rida, mis laseb esimese osa jooksul juba mitusada aastat kiirendatult edasi liikuda ja toob raamatusse mitu kõrgpunkti ühe ja viimase asemel. Mida kokkuvõtteks öelda? Vaimustas noorelt ja ei valmistanud pettumust ka praegu üle lugedes. Soovitan, kui BAASis käib tõesti keegi, kes seda veel lugenud ei ole.

Teksti loeti eesti keeles

Valdav enamus maailmas (loe: Eestis) leiduvast kiidulaulust selle raamatu osas on seotud tõigaga, et paljud on seda raamatut lugenud lapsena või vähemalt noorena ning nüüd siis meenutavad heldimuspisar silmis, kui uhke ja põhjapanev SF see raamat ikka oli.
Võib-olla oli nii, võib-olla mitte, ent minule ta säärast WOW elamust ei pakkunud nagu näiteks Lemi Solaris (või Eeden).
 
Asum on hea lugemine, mõnus ja loogiliselt üles ehitatud, ent samas on lood selles natuke liiga ühesuguse mustriga. Midagi juhtub, tundub, et kõik veab viltu, kohe-kohe on kõik metsas ja siis äkki saabub positiivne lõpplahendus ning selgub, et peategelane just seda plaaniski ning taustal tegutses hoopis mingi muu agendat ajades. Tuleb järgmine lugu järgmise tegelasega ja muster kordub üks ühele. Siis kolmas jutt ja neljas jutt... Kõike seob kriis, selle saabumine ja selle ületamine.
 
Kui psühhoajaloolase Hari Seldoni kriisid, või õigemini nende saabumise ennustatus on nende Asumi juttude ühendavaks jooneks, siis taustal näeme seal juures ka inimajaloo eksistentsiaalset arengut läbi ühiskondade mõjutamise taktikate. Impeerium kukub kokku ning tundub, et inimkonna arengut saab säilitada vaid läbi teaduse ja teadmiste. Teadusele järgneb religioon, kui mõjutusvahend teaduse propageerimiseks. Teadmised kaovad ja teadussaavutused jäävad. Kui inimkond on tehtud sõltuvaks teaduse saavutustest läbi religioonim hakkab arenema kaubandus. See läheb üle vabakaubanduseks ning lõpptulemuseks saame ühiskonna, mis sõltub tarbimisest, ent kus religioon on muutunud teise- või kolmandajärguliseks.
Asimovi jutust kumasid mitmel korral läbi teatud fookuspunktid, ent kuidagi kummalisel kombel suutis ta järgneva looga neid fookuspunkte nihutada ja nende olemuse muuta vastupidiseks. Näiteks, kui esimese loo fookuseks võiks pidada, et vaid teadmised suudavad inimkonda hoida eksistentsiaalsest kriisist, siis teise loo käigus selgub, et teadmised ei olegi olulised, on vaid teadussaavutused ning religioon, mis laseb teadmistest loodud teadust tarbida kontrollitud tingimustes. Sadakond aastat hiljem selgub aga, et fookuspunkt on edasi liikunud vaba kaubanduse peale, kusjuures religioon on justkui iganenud tabuteema ja teadmisi pole inimkonnal samuti enam olemas. Feodaalkord tundub elavat kauem, kui ajutise nähtusena religioon ning kunagised vereliinid omavad ühiskondlikus plaanis rohkem mõjuvõimu, kui teadmised ja teadussaavutused.
 
Ja viimase asjana peaks rääkima sellest, millest Asumi puhul ei saa ei üle ega ümber - tuumaenergia. Kogu galaktiline impeerium ja hilisem killustatud maailmakaart on otseselt sõltuv tuumaenergiast. Selle abil tehakse kõike - ruumilaevadest ja relvadest ehete ja nipsasjakesteni välja. Kaelakeed tuumareaktoriga, et ehted ikka ilusasti helgiksid, tuumaenergiat kasutavad skalpell-noad, lõikurid, isiklikud kaitsekilbid, lendavad troonid ja aupaisted. Aga kõige selle ulme juures, kus vabalt kasutati hüperruumi ja tähtedevahelist transporti, kirjeldati maailmu, mis vähemalt lugemise ajal kangastusid kui mahajäetud pseudokeskaegsed asulad, kõigi oma feodaalide, krahvide ja lihtrahvaga, kes solgivee tänavale viskab, peldikus tagumikku ei pühi ja iga kolmas tüüfusesse sureb, ent sealiha lõigatakse tuumalõikuriga ning elektrit toodavad hiiglaslikud tuumareaktorid.
Vastuoluline ja kummastav üheaegselt ja mida rohkem tagantjärgi raamatule mõelda, seda kummalisemaks sealne maailm muutub.
Teksti loeti eesti keeles
x
Taavi Kalju aka Ghilderich
01.03.1981
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustust:

Minu arvates Okorafori Binti seeria läheb osa-osalt ainult halvemaks. Esimene osa oli hea ja uudne, võiks isegi öelda väga hea, kuigi ma ei saa nõustuda enamuste meeletute vaimustuskilgetega mis internetis hakkasid peale ilmumist levima. Teine osa oli hea ja loetav, kuigi tunduvalt nõrgem kui esimene. Kolams osa, siin arvustatav, aga oli mulle juba väga raske lugeda. Ei saagi täpselt aru mis mulle seal väga vastukarva oli, aga lugemine kulges ikka väga aeglaselt. Minu arvates oleks võinud kogu Binti saaga piirduda ainult esimese osaga. Ka teine osa, mille tegevus toimub umbes aasta pärast esimese osa lõppu on väikeste mööndustega iseseisvalt loetav, kuigi lugu on ilma lõputa. Kolmas osa aga ilma teise osata pole loetav, see algab põhimõtteliselt samast lausest kus teine osa lõppes (sellest siis ka teise osa lõpu puudus). Arvustatavas teoses (või teise osa lõpus, ei mäleta enam) on Binti jõudnud oma isapoolse suguvõsa Enyi Zinariya külla, kui tuleb teade, et Khoushid (ehk valged) on rünnanud Binti kodu, lootes tappa meduus Okwut, kelle Binti ülikoolist suvevaheajale tulles kaasa oli toonud, kuigi kõik arvasid, et see on halb mõte arvestades Khoushide ja meduuside vahelist vaenu. Kuna Binti isa oli Okwu ära peitnud, siis tegid Khoushid Binti küla maatasa, kaasa arvatud Binti pere maja, sellal kui kogu pere seal sees on. Niisiis tormab Binti tagasi oma kodukülla, teejuhiks Enyi Zinariya suguharust poiss Mwinyi. Kuna ka meduusid on asjade käigul silma peal hoidnud, siis on nad suure sõjaväega Maa poole teel, et Okwu päästa ning ähvardab kohe-kohe suuremaks madinaks minna. Binti aga otsustab rahu sobitama hakata, aga see tal ei õnnestu ning ta saab õnnetult surma Khoushide ja meduuside risttule all. Pärast seda jätkub jutustus juba Mwinyi ja Okwu silmade läbi. Ja tundub, et lugu lähebki uute jutustajate tõttu paremaks, aga nagu Jeesuski, peab Binti pärast kolme päeva surnud olemist ellu tagasi tõusma ning jätkab oma mõtetut sebimist, jõudes loo lõpus otsapidi tagasi ülikooli, hunniku uute võimetega. Samuti on maagiliselt ellu jäänud ta pere, seega lõpp hea kõik hea. Üldiselt jube tüütu oli lugeda seda Binti sebimist. Kardetavasti neljandat osa, mis see aasta avaldatud, ma kunagi ei loe.
Teksti loeti inglise keeles

On aasta 2267 ning maakera on vaikselt taastumas pärast tuumasõda. Ka inimkond on vaikselt kolimas maa-alustest suurtest linnadest, mida nad ise 'põrguteks' kutsuvad, tagasi maa peale. Loo peategelane Minh on 83-aastane ökoloog, kelle elutööks on erinevate jõgede ökoloogiasüsteemide taastamine maapeal, muutes nad inimestele (ja teistele elukatele) jälle elukõlbulikeks. Minhi kätte satub üks panga pakkumine, kus nad tahavad finantseerida Eufrati jõe ökoloogia taastamist ning sebib selle töö endale. Esimeseks sammuks töös on aga ajas tagasi reisimine (tehnoloogia mis hiljuti avastatud) ning uurimine missugune Eufrati jõe floora ja fauna üldse kunagi välja nägid. Niisiis reisivadki Minh, tema kolleeg Hamid, nende assistent Kiki ja ajareise korraldava firma esindaja, ehk nn giid, kes peaks kohalikke olusid tundma, aastasse 2024 enne Kristust. Et selline tore ajarännu lugu. Mul küll läks alguses lugemine natuke raskelt, kuna maailm aastal 2267 oli ikka väga vöörikult kujutatud ning pidev konflikti kiskumine nn 'põrgubeebide' generatsioonist pärineva Minhi ja nn 'paksbeebide' generatsioonist pärineva Kiki vahel oli nati tüütu. 'Põrgubeebid' on siis generatsioon kes sündis maa all, kes aga hoolimata sellest said kõvasti kiiritada, on tugevasti muteerunud ja enamasti steriilsed. Minhil näiteks on kuus jalga. 'Paksbeebid' on aga generatsioon, kes sündinud juba katseklaasides maa peal ning näevad ilusad ja terved välja. Aga kuskil veerandi peal hakkas lugu 'töötama', ja läks kiires tempos kuni oma kurva lõpuni välja. Lõpp oli mulle ka natuke etteaimatav, seda eelkõige lühikeste vahepalade tõttu Mesopotaamia valitseja tegemistest aastal 2024 eKr. Aga üldiselt oli hea ja julgeks soovitada.
Teksti loeti inglise keeles

Tegu on Aliette de Bodardi sügava kummardusega Arthur Conan Doyle'i ja Sherlock Holmes'i suunas. Internetis on paljud seda lühiromaani nimetanud kui Sherlock Holmes süvakosmoses, ja see on tõsi. Loo minajutustaja Varju Laps (The Shadow's Child) on kosmoselaev. Bodardi Xuya universumis on kõik kosmoselaevad elusad ning inimeste sünnitatud. Lihtsalt kohe pärast sündi siirdatakse vastsündinu orgaanilisse laeva, millega ta ajapikku kokku kasvab, saades selle laeva juhiks ja ajuks. Varju Laps on endine sõjaväe transpordialus, kes viimases sõjas tugevalt kannatada sai, nii füüsiliselt kui ka mentaalselt. Kuna kahjustused olid suured, siis lasti Varju Laps sõjaväest erru. Kuigi ajapikku on Varju Laps suutnud oma füüsilised vigastused enam-vähem parandada, siis vaimsed on jäänud, ning seetõttu ei saa ta tegeleda laevade põhitööga, ehk vedada inimesi ja kaupu planeetide ja tähesüsteemide vahel, kuna süvakosmosesse sisenimine tekitab tal suuri vaimseid tõrkeid. Seega tiirleb Varju Laps ühe planeed orbiidil ning tegeleb oma hobiga, ehk teede valmistamisega. Bodardi Xuya universumis on teed kõiksugu droogid, millel on mingi simuleeriv omadus. Hea teemeister oskab neid drooge teha nii, et see toob kasutajas esile just tema soovitud omaduse, tunde, aistingu jne. Samuti kasutatakse neid drooge, et taluda kosmosereise süvakosmoses ning teha ebameelivaid tõid-tegemisi talutavamaks. Niisiis ühel päeval sajab Varju Lapse poolt maapinnal renditavasse kontorisse sisse detektiiv Long Chau. Long Chau, kes on silmini erinevaid peeneid simuleerivaid drooge täis, selliseid mida isegi Varju Laps arvab, et ta ei suuda neid teha, aga ei taha Varju Lapse käest teesid osta, vaid hoopis midagi muud. Nimelt tahab Long Chau Varju Last palgata, et see viiks teda süvakosmoses vanadesse lahingukohtadesse, et ta saaks uurida mida aeg süvakosmoses teeb inimlaipadega. Alguses Varju Laps keeldub, aga kuna rent tahab maksmist ja teeäri väga ei õitse, siis jääb lõpuks nõusse. Suundutaksegi vanadesse lahingupaikadesse ning varsti leitaksegi esimene süvakosmoses hulpiv laip, aga Long Chau treenitud silm tabab kohe, et tegu pole 50 aastat tagasi surnud sõduriga, vaid tegu on hoopis palju värskema surnukehaga. Selline hoogne, eht-sherlockholmeselik jutustus. Mulle meeldis. 
Teksti loeti inglise keeles

Mõrvaboti seikluste teine osa jätkub sealt kus eelmine osa lõppeb. Kuna nüüd on mõrvabot esimest korda eksisteerimise jooksul nn. "vabaduses", siis algab lühiromaan pigem mõtisklustega oma eksistentsi üle ja edasiste tegevuste paikapanemisega. Igav just polnud, aga kõige huvitavam kah mitte. Samas tegevuse edasiarendamisele vast vajalik. Loo teine pool aga suundub juba esimesest osast tuttavale rajale, ehk siis saab kiiretempolist actionit ja mõllu. Loo sisust on eelnev arvustaja juba rääkinud, seega pikemalt ei peatuks, vaid nõustuks sellega, et ka minul on kahju, et ARTi nii vähe kasutati. Igati huvitav tegelane, ning teda oleks võinus sarjas rohkem kasutada. Vahest kogu sarja kehveim osa minu jaoks, aga siiski väga hea ja ladus lugemine. Kogu sarja kohta võiks aga ütelda super.
Teksti loeti inglise keeles

Ühes kuningriigis ühes külas elab üks pagar, peab pagaritöökoda ja on õnnelikus abielus. Pagaritöökojal läheb hästi, kuna pagar oskab valmistada erilisi saiakesi ja koogikesi, mille söömine kutsub esile mälestusi ja tundeid koogide sööjate isiklikust elust. Kui vana kuningas sureb ja troonile saab tema imikust pärija, siis riigis haarab võimu asevalitseja hertsog Michel, keda rahvas kutsub ka Kurjaks Kuningaks. Pärast enda vastaste ülestõusude mahasurumist, kus suuremat rolli mängib ka pagari naise Saffroni õde, vangistab hertsog Michel karistuseks pagari ja sunnib teda endale süüa tegema. Et aga pagaril toidu valmistamise käigus mingeid lolle mõtteid pähe ei tuleks, viiakse ka Saffron kuningalossi, kus tast saab hertsogi isiklik toidumaitsja. Lugu ongi antud läbi Saffroni silmade ja toimub ühel hertsog Micheli korraldatud banketil. Kogu ülejäänud taust avatakse mälestuste ja tunnete kaudu mida tunneb Saffron oma abikaasa suupisteid maitstes. Kuna abikaasadel kuningalossis muid suhtluskanaleid pole, kui pagari toidud, siis iga järgmine roog banketil valmistab Saffronit ette loo kulminatsiooniks milleks on banketi põhiroog, pagari suurim meistriteos ja tema kättemaks kurjale hertsogile. Selline küllaltki hästi kirjutatud ja ladusalt loetav lugu, aga mind jättis kuidagi külmaks, ei suutnud lõplikult kaasa haarata.
Teksti loeti inglise keeles

Leah on folklorist kes uurib tondijutte. Ta on selline kuivetunud teadlase tüüpi kel puudub eraelu ja sõbrad ning kes elab 24/7 vaid enda tööle. Ta sõidab mööda Ameerika kolkaid ja laseb kohalikel väikese tasu eest (kohvi, kann õlut või klaas viskit) endale jutustada tondijutte, mida tavaliselt jutustajad ise on kogenud. Ta lindistab kõik jutud üles, katalogiseerib ja kommenteerib need. Ta on leiutanud tondijuttude klassifikatsioonisüsteemi, midagi taolist nagu muinasjuttude klassifikatsioonisüsteem. Jutustuse esimene pool koosnebki põhimõtteliselt erinevates tondijutu tüüpidest mida eri inimesed talle kõrtsus jutustavad. Millalgi haigestub Leah ema Alzheimerisse ning Leah loobub ringi reisimisest, hooldades oma ema ja kirjutades raamatut-uurimistööd oma leiutatud tondijuttude klassifikatsioonisüsteemis. Pärast ema surma ja  raamatu avaldamist, jätkab Leah ringi reisimist ja uue materjali kogumist. Olles selline pragmaatiline teadlasetüüp, Leah ise tonte, kummitusi jne. ei usu, aga mingil hetkel taipab ta, et on ise läbi elamas ühte tondijuttu, mis saab klassifitseeritud kui tüüp nr. 31f tema enda klassifikatsioonisüsteemi järgi. Selline kena rahulikult voolav jutt. Mulle eriti meeldis algus, kus kirjeldati erinevaid tondijutu tüüpe ja toodi näiteid, hiljem nagu jutt vajus ära. Aga siiski hea jutt.
Teksti loeti inglise keeles

See Malaisia kirjaniku lihtsakoeline ja südamlik lugu jutustab imugist nimega Byam. Imugi on Korea mütoloogia järgi draakoni eellane, nn. proto-draakon, kes elab maal, enamasti järve põhjas või mäe sees ning näeb välja kui hiiglasuur püüton. Kui imugi on kannatlik ja õpib usinasti buddistlikku õpetust, siis tuhandete aastate pärast võib ta areneda draakoniks ja lennata ära taevasse. Byam ei ole väga kannatlik imugi, õpib natuke ja siis proovib iga 500-600 aasta tagant taevasse lennata. Aga see ei õnnestu kuidagi ning kus tegijaid, seal ka nägijaid. Nimelt on imugi nägemine korea mütoloogias õnnetoov, samas aga paistab püütonilaadse olevuse abitu taevapoole hüplemine inimestele naljakas, seega nad naeravad vaese väikese imugi püüdluste üle taeva saada. Byamile aga ei meeldi, et inimesed tema üle naeravad. Ükskord kui Byam jälle üritab taeva lennata, satub mäestikku, kus ta pesitseb, Leslie. Leslie aga on tulnud mägedesse matkama suhteliselt mustas meeleolus, tema poissõber on just ta juurest ära jooksnud koos ta parima sõbrannaga, teadustöö on ummikusse jooksnud ning teda ähvardab vallandamine. Seega poleks mägedes mõne vale sammu tegemine ja enda surnuks kukkumine Leslie arvates just kõige hullem lahendus. Endast selfiet tehes pildistab Leslie kogemata üles ka Byami katse taevasse lennata ning laeb selle internetti üles. See aga ei istu kohe üldse Byamile. Kui varem nägid tema katseid taevasse lennata ja naersid ta püüdluste üle vaid käputäis inimesi, siis nüüd terve inimkond. Niisiis otsustab Byam ennast inimeseks muundada, otsida üles Leslie ja karistuseks ta ära tappa. Loomulikult on jutul kõigi tegelaste jaoks õnnelik lõpp, aga mulle see jutt meeldis.  
Teksti loeti inglise keeles

Aastal 1975, kui loo peategelane LT on kümneaastane, sadas Maale maha tuhandied-miljoneid meteoriite, metallkuulikesi mis Maaga kokkupõrkel katki läksid ja paiskasid välja nn. kosmoseseemned. Neist seemnetest hakkasid arenema sadu erinevaid liike taimi, ning kuigi inimesed proovisid neid seemneid kokku koguda ja hävitada, oli see üritus suhteliselt lootusetu. Need taimed küll pole otseselt inimestele ohtlikud, aga ajapikku hakkavad nad muud Maa taimestikku välja tõrjuma, mis põhjustab näljahädasi ja muid probleeme. Taimed pole inimestele küll mürgised, kuigi osadel on narkootiline toime, aga nad on seedimatud ja seega toiduks kõlbmatud. Lugu on edasi antud kui 9 erineva päeva kirjeldus LT elus, enamast aastatepikkuste vahedega. Need päevad tähistavad suuremaid pöördeid LT elus (vanemate lahkuminek, esimene armumine, kooli lõpetamine ja maailma üheks juhtivaks võõrtaimestiku eksperdiks saamine, elukaaslase leidmine, lapsed, kellest saavad ka võõrtaimestiku eksperdid, jne.), taustaks elu koos võõrtaimestikuga. Viimane pildike on aastast 2062, kui LT tähistab oma 97-ndat sünnipäeva ning sünnipäevapeol saab lõpuks aru mis need taimed tegelikult on. Selline rahulikult voolav lugu, aga mulle meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Kuskil kaugel planeedil on inimesed alustanud terraformimist aga millegipoolest on see katki jäänud. Lugu on antud läbi kohaliku eluvormi (mingid sisalikulaadsed olendid) silmade ning väga palju pole aega raistaud ümbritseva kirjeldustele, sest kõik on ju nii nagu nad sünnist saati on olnud. See, et peategelane pole inimene, koitis mulle alles pärast mitme lehekülje lugemist. Ka muu taust koorub vaikselt välja muu igapäevaste tegevuste taustal. Peategelane on ühe nende sisalike klanni skaut/rajaleidja, kelle ülesandeks on leida nende hõimule ohutu tee läbi laastatud mürgise tühermaa, mis inimestest jäi järgi peale terraformimise katkijäämist. Võib arvata, et kui terraformimine oleks lõpule viidud, oleks planeet kohalikele eluvormidele elamiskõlbmatuks muutunud. Niisiis kulgeb see hõim läbi tühermaa ja karjatab kudujaid (weaver), kes on sellised metallist ratastega loomad. Nad söövad prügi ja kui neid õigesti juhtida, neile õiget prügi sisse sööta siis annavad nad välja vajalikke tööriistu ja relvi. Ükskord satub meie peategelane ühe ehitise juurde mida valvab vaim. Üldiselt sisalikud selliseid kohti väldivad, kuna need vaimud tavaliselt kaitesevad oma ehitisi, tappes sisalikke. Aga peategelane on uudishimulik ning selgub ka, et selle maja vaim on natuke teistsugune. Otsib ise sisalikuga kontakti ja proovib tapmise asemel hoopis rääkida. Jutust selgub, et ta on selle maja aju hologramm ning maja ise inimeste teaduskeskus. Hologrammi kõige suuremaks sooviks on aga oma teadmiste edasiandmine. Umbes selline võiks olla lühike sisututvustus loo algusest. Mulle igastahes väga meeldis. Simone Heller on Saksa tõlkija, kes tõlgib ulmet inglise keelest saksa keelde. Ulmet kirjutab ta inglise keeles. See on tema teine avaldatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Ütlen kohe ära, et minu arvates see kirjatükk ei liigitu ilukirjanduseks, sellest ka hinne. Kirjatükk ise on ülilühike, ainult üks paragrahv, mis küll on kohutavalt läbi pikitud joonealuste märkustega, millest osad on pikemad kui kirjatüki põhitekstiks olev paragrahv. Kirjatüki sisuks on üks paragrahv teadustööst, mis käsitleb kas pakiroboteid (autonoomseid sõidukeid) võiks käsitleda kui isiksusi ning seega kas neid saaks kohtu alla anda, kui nad põhjustavad mõne õnnetuse ning nende võimest iseseisvalt otsustada kellele otsa sõita kui on valida kahe inimese vahel aga emmale-kummale on otsasõit vältimatu. Seega üpriski eluline teema, arvestades, et meilgi liigub neid aina rohkem ja rohkem ringi. Aga lugeda seda oli kohutavalt raske ja tüütu. Akadeemilises kuivas keeles kirjutatud paragrahv oli iga paari sõna järel katkestatud joonealuse märkusega, mis olid läbi pikitud igasugu lühenditega mida ma ei tea, kuna pole teadlane. Need joonealused närkused muutsid mul põhitekstist arusaamise väga raskeks, seega viimaseid sõnu ja joonealuseid märkusi lugesin ma suht diagonaalis ja mõtteta. Ei soovita kellelgi lugeda. Mul jääb arusaamatuks kuidas see asi Hugo auhinna nominentide hulka sattus.
Teksti loeti inglise keeles

Inimestel teatavasti hambad lagunevad ja langevad välja ning väljalangenud hambaid asendatakse proteesidega. Vanasti oli kõige levinum viis väljalangenud hambad asendada mõne surnud inimese suust võetud hammastega. Teatavasti on neegritel ilusad valged ja säravad hambad, seega olid need proteesidena eriti kõrgelt hinnatud. Ka Ameerika esimesel presidendil George Washingtonil kukkusid pika elu jooksul mõned hambad suust ja ta lasi need asendada oma surnud orjadelt võetud hammastega. Aga nagu iga väikenegi neegrilaps teab, on neegri hambad maagilised ja nad suudavad mõjutada ka oma uusi omanikke vanade omanike läbielamistega. Näiteks üks Washingtoni proteeshammas pärines vanalt orjalt kes oli sepp ning seetõttu kuulis Washington terve öö haamri kolksumist alasil ja see ei lasknud tal magada. Teine hammas aga pärines noorukeselt orjatürdukult kes vägistati ja tapeti ning iga kord kui Washington magama jäi, elas ta üle neid õudusi mis neegritüdrukki, võpatades iga natukese aja tagant ärkvele. Lugu on ise suhteliselt lühike, koosnedes üheksast eraldiseisvast jutukesest iga Washingtoni proteeshamba endise omaniku kurvast elusaatusest ning sellest mida need Washingtoniga tegid. Aga minul jäi lugu pärast neljanda hamba lugu pooleli, sest oli kole tüütu ja igav. Seega jäi mul teada saamata mida kurja tegid Washingtoniga tema viies, kuues, seitsmes, kaheksas ja üheksas neegrihammas ja nende hammaste endiste omanike kurb elusaatus. Samuti jääb mulle arusaamatuks, kuidas üldse Washington suutis funksioneerida ja riiki juhtida, kui öösel kõik need hambad ta mõtetes möllasid ja tal magada ei lasknud. Jutt võitis 2019 aastal Nebula ja Locuse auhinna lühijutu kategoorias.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes P. Djèlí Clark teise looga mida olen lugenud, The Secret Lives of the Nine Negro Teeth of George Washington, on see lugu hoopis teisest puust. Kui "Neegri hambad" oli tüütu ja igav, siis see lugu on hoogne ja põnev. Lugu toimub alternatiiv-ajaloolises maailmas, kus Lõunaosariigid said oma tahtmise ja saavutasid Ameerika kodusõjas vaherahu, kuigi see vaherahu seisab suht vedelatel savijalgadel ning hootine sõjategevus toimus kuni 1870ndate aastate alguseni. Lisaks sellele, et Ameerika Ühendriigid on jagunenud Põhja- ja Lõunaosariigiks, on sealt veelgi tükke pudenenud: New Orleans ja selle ümbrus on iseseisvunud, California kuulub Vene keisririigi koosseisu ja kuskil Texase kandis tegutsevad hispaanlased. Lugu toimub 1884. aastal New Orleansis. Loo peategelane on 14-aastane orvust tänavalaps Jacqueline. Ühel õhtul, kui Jacqueline pärast rasket päevatööd, ehk rahakottide näppamist, ennast ühes kangialuses magama sätib, sajab sinna kangialusesse sisse üks kirju seltskond (mõned kohalikud ja mõned valged lõunaosariiklased) salaplaani pidama. Nagu Jacqueline kuuleb, on varsti New Orleansi salaja tulemas üks kuulus Haiti teadlane kavatsusega vahetada üks võimas relv, mille nimi on Musta Jumala Trummid, mingi juveeli vastu. Sama relv mille abil kunagi haitilased surusid Napoleoni põlvili ja saavutasid iseseisvuse. Juveel on lõunaosariiklaste käes, kes aga sellest eriti loobuda ei kavatse, samas aga lõunaosariiklaste plaan lihtsalt teadlane tappa ning nii juveel kui ka relv endale jätta ei meeldi väga kohalikele "vahendajatele." Aimates kuuldu väärtust, seab Jacqueline esimesel võimalusel sammud bordelli poole, kus ta ema kunagi töötas, teades, et seal viibib parasjagu üks ta ema endistest klientidest - smuugeldamis(õhu)laeva Kesköö Röövel (Midnight Robber) kapten Ann-Marie. Vastutasuks info eest soovib Jacqueline saada smuugeldamislaeval laevapoisiks. Kuna Ann-Marie on haitilane, siis on talle tähtis, et tema rahva salarelv ei langeks võõraste kätte, seega asub ta teadlast otsima. Aga nagu ikka, selgub varsti, et Ann-Marie ja lõunaosariiklased pole ainsad, kes salarelvale hammast ihuvad. Igati seikluslik ja hoogne lugu, mis minu jaoks läks käima juba esimistest lausetest. Meeldis loo õhustik ja maailm mis loodud, ning mitmedki väikesed huvitavad seigad, mis seletasid loodud maailma. Näiteks on lõunaosariiklased leitutanud narkootilise gaasi mis allutab inimese tahte ning Lõunaosariikides kasutatakse seda "tehastes", kus on pikad rivid neegreid, kes seda gaasi läbi näomaski sisse hingates töötavad 24/7 tahtmata ei magada või süüa. Või näiteks nunnad, kes teavad absoluutselt kõike mis toimub New Orleansis, tänu oma tänavalaste võrgustikule, kuhu ka Jacqueline aeg-ajalt kuulub, siis kui talle sobib. Või metsistunud valged ja nende järeltulijad, kes ei oska isegi rääkida ja kes elavad New Orleansi ümbritsevates soodes ning tunnevad ennast vees kodusemalt kui maismaal, olles sinna pakku põgenenud kui New Orleans iseseisvus. Mind igastahes suutis see jutt positiivselt üllatada ja julgeks soovitada igaühele kellele hoogne seikluskirjandus meeldib.
Teksti loeti inglise keeles

Moodne muinasjutt! Nagu pealkirigi ütleb, elavad sügaval metsas kolm emast raptorit kes koorunud ühest pesakonnast. Peavad jahti ja tegelevad oma raptoriasjadega ning elu on üleüldiselt lill. Ühel päeval otsustab noorim raptoriõde minna üksinda jahti pidama. Jahil kohtab ta aga Printsi, kes on metsa sattunud oma uhke hobusega. Palju mõtlemata sööb raptor Printsi hobuse ära. Selle peale muutub Printsi meel kurvaks, kuna hobune oli ju auhinnatud sugutäkk tema kuningriigis ning lisaks on ta kodust kaugel ja kuidas ta ilma hobuseta sinna tagasi saab. Selle peale raptor heldib, viskab endale sadula kukile, sinna peale Printsi ja kappab kuningalossi poole. Seal kukuvad kohe kõik imestama, et millise uhke ratsu Prints on endale hankinud. Kuna Prints on loomulikult Kuri Türann, siis tekib tal idee raptor ära taltsutada ja oma ratsuna kasutada. Ta meelitab raptori tallidesse ja aheldab-lukustab ta sinna. Printsil on ka abikaasa, Printsess, aga kuna Prints on Kuri Türann, siis ei lase ta Printsessi riigijuhtimise asjade ligi, hoiab teda eemal lõbusatest seltskondadest pidudel ja rõhub teda igat muud moodi. Printsess on aga natuke nõid ja oskab loomade-lindude keelt. Seega lööb ta kohe raptoriga kampa, et ennast ja raptorit päästa Kurja Türanni ikke alt ja talle kätte maksta. Hauduvad nad välja plaani ning kahe vanema raptoriõe abiga viiakse see ka täide, kulmineerudes Kurja Printsi ärasöömisega. Siis kappavad kõik neli ilusasti tagasi raptorikoju ning Printsess elab seal metsas nõiana kuni aegade lõpuni välja, ratsutades paljana raptorite kukil ning aeg-ajalt aidates ümberkaudseid külaelanikke oma nõidustega. Kuigi kui külaelanikud liiga tüütuks muutuvad, siis ta söödab neid hoopis raptoritele. Vot selline jabur ja totakas lugu. Mulle kohe üldse ei istunud.
Teksti loeti inglise keeles

Kohutavalt pretensioonikas aga samas väga segane lugu, kuhu on palju asju sisse kuhjatud. Aga mul oli seda väga raske lugeda, eriti alguses pidi ennast ikka lausa jõuga läbi närima. Minu arvates on see lugu, nii nagu Bolander on selle üles ehitanud, suhteliselt loetamatu. Loos on kaks (kolm?) erinevat tegevusliini. Lugu toimub meie maailmast natuke teistsuguses maailmas, kus suurimaks erinevuseks on vast see, et kunagi kauges minevikus arenes elevantidel oma keel ning inimesed suudavad elevantidega suhelda, samuti on toimunud selles maailmas vähemalt üks tuumasõda. Jutu esimene liin seob kokku ka meie ajaloos toimunud kaks üksteisesse mittepuutuvat sündmust mis toimusid 20. sajandi alguses Ameerikas. Üks sündmus on nn. raadiumitüdrukute lugu. Teine aga elevant Topsy hukkamine. Raadiumitüdrukud olid noored naised kes Esimese Maailmasõja ajal töötasid erinevates Ameerika vabrikutes, värvides raadiumvärviga, mis pimedas helendab, erinevate sõjatööstuses tarvilike näidikute sihverplaate ja seiereid. Et täpsemalt värvida, imesid nad suus pintsliotsad peenikeseks, aga sellega sattus nende suhu mürgine ja radioaktiive raadium. Enamus neist noortest naistest suri pärast paari aastat töötamist, need kes ellu jäid kaebasid tehased kohtusse, kuna neile oli kinnitatud, et raadium on ohutu, ning nad said vähesel määral ka rahaliselt kompenseeritud. Elevant Topsy aga oli New Yorki tsirkuseelevant, kes trampis surnuks oma purjus talitaja. Karistuseks selle eest otsustasid tsirkuseomanikud Topsy hukata elektriga ning tahtes selle pealt raha teenida, tegid sellest ühe suure etenduse. Topsy hukkamiseks kasutatud aparaadi ehitas Thomas Edisoni elektrikompanii ning hukkamise ise filmis üles Thomas Edisoni filmikompanii. Meie loo üks peategelasi on endine raadiumitüdruk Regan, kes on lootusetult haige ning kelle kõik sõbrad, ka endised raadiumitüdrukud, on surnud. Kuna see väike kompensatsioon mis ta tehasest sai on otsas, siis töötab Regan jällegi tehase heaks. Kuna sihverplaadid ja seierid tahavad endiselt värvimist ka pärast inimeste mittelubamist sellele tööle, siis värvima on palgatud elevandid. Reganile on selgeks õpetatud elevantide keel ja ta töötab elevantide järelvaatajana. Ühel päeval satub tehasesse keegi kõrgem tegelane ning kuna talle midagi ei meeldi, siis kukub Regani peale karjuma ja füüsiliselt karistama. See aga ei meeldi elevant Topsyle, kes tegelase surnuks trambib. Karistuseks selle eest otsustavad tehase omanikud Topsy elektriga hukata ning teha sellest sündmusest üks suur vaatemäng. Enne hukkamist õnnestub Reganil Topsy juurde hiilida ning talle pudelike mingi mürgiga anda, öeldes, et kui Topsy oma hukkamise hetkel selle pudeli katki hammustab, siis mürgitab ta kõik need tuhanded ja tuhanded pealtvaatajad, kes ta hukkamist on vaatama tulnud. See liin kulgeb siis kuskil 20. sajandi alguse laadses ajajärgus. Loo teine liin toimub siis meie tänapäeva laadses ajajärgus. On toimunud üks või mitu tuumasõda, ning enamus maast on seetõttu elamiskõlbmatu ja saastunud. Teadlasel Katil on idee kasutada maa puhastamiseks elevante, ning et saada oma projektile rahastust peab Kat läbirääkimisi ühe elevantide liidriga. Vastutasuks maa puhastamise eest saaksid elevandid endale need maatükid, kuhu saastunud pinnas on maetud ning inimesed jätaksid nad nendel aladel rahule. Kolmas liin (?) on elevantide esiemast, kes vist leiutas elevantide keele (?), ning mul jäi arusaamatuks, kuidas see üleüldiselt ülejäänud liinidega haakub. Vot selline segane lugu. Esitatud on lugu ka väga segaselt. Lugu on esitatud läbi Regani, Topsy, Kati ja elevantide liidri silmade, seal vahel ka lõigud elevantide esiemast. Eriti loo alguses on erinevad lõigud väga lühikesed, vaid mõned paragrahvid, ning mul jäi kohati väga segaseks kelle vaatepunktist erinevad lõigud on ja mis liinist nad on. See tegi aga loo alguse väga raskesti loetavaks. Loo arenede lähevad ka lõigud pikemaks ning lugemine ladusamaks ning saabub ka mingisugune arusaamine. Loos ju ideid oli, isegi väga palju, aga esitatud oli see väga halvasti. Jutt võitis 2019 aastal Nebula ja Locuse auhinna jutustuse kategoorias.
Teksti loeti inglise keeles

T. Kingfisher on lastekirjanik Ursula Vernoni pseudonüüm, mida ta kasutab kui kirjutab täiskasvanutele mõeldud teoseid. Istub ühes kõrtsus kirju seltskond igasugu karvaseid ja sulelisi (näiteks igat liiki haldjad, jne.), rüüpavad õlut või peenemaid napse ja pajatavad jutte ühest matsakast maatüdrukust Rose MacGregorist. Kui tavaliselt on haldjarahvas harjunud, et neil õnnestub inimesed ära võrgutada ja haldjarahva poolt soovitud tegevusi tegema panna, siis Rose'iga see kuidagi ei õnnestu. Pigem tundub vastupidi - haldarahvas teeb hoopis seda mida Rose tahab. Selline natuke naljakas ja kerge lugemine aga mind jättis külmaks. Ka suhteliselt ootamatu puänt ei suutnud juttu minu jaoks päästa.
Teksti loeti inglise keeles

Fantasy jutuke raamatukoguhoidjast, orvupoisikesest ja keelatud raamatust. Jutt on antud läbi raamatukoguhoidja silmade, kes kuulub aastasadu vanasse raamatukoguhoidjate ordusse, kelle ülesandeks on koguda kokku ja valvata raamatuid (enamasti võluraamatuid), mis pole mõeldud päris tavalisele inimesele lugemiseks. Sellesse raamatukogusse, kus peategelane töötab, hakkab käima üks probleemsest perekonnast pärit poiss, kes millalgi ka orvuks jääb. Poisile meeldivad lood võluritest ja maagiast ning jutus on pikk nimekiri fantasy ja young adult raamatutest, mida see poiss raamatukoguhoidja soovitusel loeb. Nagu orvupoistel ikka kombeks, satub ta halba seltskonda ning see seltskond viib hiljem ta ühte suhteliselt väljapääsmatusse olukorda. Et poiss sellest olukorrast päästa, otsustab raamatukoguhoidja oma vannet murda ja anda talle üks keelatud raamat, see mis pealkirjas mainitud. Suhteliselt südamlik lugu, aga mind jättis kuidagi külmaks.
Teksti loeti inglise keeles

Keskpärane fantasy jutuke võimust ja selle tagajärgedest. Jutu peategelast, orvust poissi, kasvatatakse juba maast madalast järgmiseks õukonna võluriks. Lõpetab oma õpingud ning asub tööle, mille sisuks on igasugu probleemide lahendamine maagia abil, mida muud moodi oleks raske lahendada. Näiteks kaotab ära ühe vana naise, kes käib kuninga akna all protestimas ja segab tema majesteedi und või väldib sõda naaberkuningaga. Kahjuks on aga maagia kasutamisel ka varjukülg, mida peategelasele õpingute ajal ei räägitud. Nimelt iga kord kui ta kasutab maagiat, kaob midagi olulist ta elust, ning ainult tema märkab, mäletab seda, teiste jaoks pole neid asju kunagi olemaski olnud. Nii kaovad tool, kus võlurile meeldis istuda, ilus köögitüdruk, kellele ta silma viskas, näpud tema kätelt, hambad suust, silm peast ning millalgi ka võluri lemmikpadi. Ilmselgelt on autor valinud valest soost peategelase, sest ma ei tea ühtegi meessoost isikut kellel oleks lemmikpadi ning kes veel aastaid pärast padja kadumist ohkaks nukrameelselt, et küll ikka oli hea padi. Selline rahulikult kulgev ja nukrameelselt melanhoolne jutuke. Üks kord tarbida kõlbas.
Teksti loeti inglise keeles

Tänaks Oopi,kelle arvustus pani mind seda raamatut otsima. Tegu on tõeliselt hea huumoriga kirjutatud looga, mida lugedes tuli selline mõnus ja soe tunne sisse. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest tore ja ladus raamat, kuid midagi häiris lugemise ajal. Kas selleks oli eelnevalt mitu korda nähtud film, ideoloogia või peategelase topakus osades olukordades, ei tea. Aga nelja saab see raamat sellegipooles, kuigi kohati sai üsna huviga loetud.
Teksti loeti eesti keeles

Mitmeski mõttes peab nõustuma Andri Riidi arvustusega, kuid erinevalt Andrist tõstaks ma esile hoopiski kahte viimas lugu - Venus and the Seven Sexes ja Bernie The Faust. Aga ka ülejäänud lood on tasemel, kolme saaks neits vahest ainult The Malted Milk Monster. Seega selline hea kogumik, kus siiski Tenni tipplood puuduvad, aga saasta kah pole. Kõva neli pluss.
Teksti loeti inglise keeles

Olles ennem lugenud umbes viit Kornbluthi juttu, mis enamus oleksid viie väärilised, asusin seda kogumikku õhinal lugema. Kuigi selle kogumiku jutud on seinast-seina, ei pidanud ma pettuma.

Üldiselt jagunevad minu arvates selle kogumiku jutud kahte ossa. Pikemad, mis on üldiselt paremad ja kuhu saab hästi sisse eldada ning lühemad paari leheküljelised laastud, mis on küllaltki segased ja arusaamatud, millesse ma arvatavasti ei suutnud sisse eldada. Kuid on ka erandeid nagu alati.

Pikematest jutustustest tõstaks esile Two Dooms, The Little Black Bag, The Adventurer ja Time Bum. Lühematest meeldis enim Everybody Knows Joe.

Seega igati tasemel kogumik, kindel viis

Teksti loeti inglise keeles

Natuke etteaimatav lugu, kuid hästi ja põnevalt kirja pandud. Juba sellest hetkest, kui seltskond minevikku siirdus, aimasin ma kes see Ashbless tegelikult on. Aga siis hakkavad pihta hoogsad seiklused mustlaste, kerjuste, egiptuse maagide ja muude kirevate tegelastega kuni lõpuni välja. Ka lõpp on ilus ja paneb i-le punkti peale. Viiele tuleb miinus takka just selle etteaimatavuse pärast, muidu aga väga korralik teos.
Teksti loeti inglise keeles

Niisiis A Song of Ice and Fire saaga kolmas osa. Saaga jätkub oma tuntud headuses, samas tuleb ka palju üllatusi, tuleb juurde uusi tegelasi ja tapetakse maha vanu. Eks enamus ole juba eespool ka ära õeldud. Kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles