Kasutajainfo

Curt Wohleber

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Isaac Asimov ·

Foundation

(romaan aastast 1951)

eesti keeles: «Asum»
Tallinn «Eesti Raamat» 1985 (Mirabilia)

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
58
13
1
3
0
Keskmine hinne
4.68
Arvustused (75)

Raamat, millest sai alguse Asimovi ülituntud Foundation-saaga. See "romaan" koosneb tegelikult viiest novellist, milles kajastatakse psühhoajaloolase Seldoni poolt Galaktikaimpeeriumi allakäigu pehmendamiseks asutatud Asumiplaneedi seisukohast tähtsaid momente. Lemmikuks on esimene jutt, kuid ega teistel ka viga pole. Oma osa kõrges hindes on kindlasti nostalgial, arvatavasti on tegu esimese raamatuga, mida ma teadlikult ulmekirjandusena lugesin, kuid ka objektiivselt võttes on "Asum" üsna hea raamat. Psühhoajalugu iseenesest on Igaviku kõrval Asimovi kõige eredamaid ideid. Kui muidugi neid talle mingi ajakirja toimetaja pähe ei pannud.
Teksti loeti eesti keeles

Asimovi üks parimaid raamatuid kindlasti. Ka Asumi-sarja parimaid. Eriti kiidaks sellist fragmentaarset vormi, millest Good Doc hiljem kahjuks loobus. Kõik lood peale esimese ilmusid Astoundingis 1942-44, esimene sai hiljem raamatuversiooni tarvis juurde kirjutatud. Kuigi teos pretendeerib teatavale dokumentaalsusele, on kõige kiuste Asimovil õnnestunud sinna a sense of wonder sisse kirjutada. Aga selle tabamiseks peab olema erilises meeleolus. Olge siis!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tugev lugu. Inimesele olevat kaks korda elus antud aimata tõde: nooruses, kui ta vaatab kõike värske pilguga, ja vanurina, kui elukogemus aitab teri sõklatest eristada. Võib-olla selle raamatu jõud värskuses ja lihtsuses peitubki? Väidetavasti kirjutavat iga kirjanik kogu elu tegelikult ühte ja sama raamatut. Kui nii, siis "Asum" on Asimovi omas kindlasti kauneim peatükk. Lugesin hiljuti "Asumi-saaga" uuesti üle. Lugesin ja mõtlesin: kellega mul assotsioneerub Hea Doktor? Kummaline küll... paljude analoogiate seas ujus esile ka Nikolai Shpanov... Kui nad pole nagu üldsegi mitte sarnased! Ja siiski... KAS see oli just Vana-Rooma ja Varakeskaja ajalugu, mis IA kirjutuslaua taha istuma virgutas? Räägitakse isegi, et talle olla ideed ette söödetud. Võimalik. On see oluline? Sisuliselt mitte. Hea Doktor püüdles pidevalt "vaateni kõrgelt", kas maksab siis üle tähtsustada seda, kes talle vaatetorni teed juhatas? Peamine on muus. Kaheldamatult on Hea Doktor väga tark inimene. Nii tark, et saab rääkida keerulistest asjadest väga lihtsalt. Nii lihtsalt, et pooled lugejad sellest isegi aru ei saa (mis aga ei takista neid lugemise ajal õndsa naeratusega pilvedes hõljumast) millest jutt käib. Kas Hea Doktor taotles mõistetavust? Mõistmisega on meil kehvad lood (nagu küsib Andrei "Ettemääratud linnas": "Aga mida selle mõistmisega pihta hakkata?") ilmselt taotles IA rohkem loetavust. Edeva inimesena armastab IA demonstreerida oma intellektuaalset üleolekut (maakeeli: lugejat lollitada, lastes tal ARVATA) serveerides üsna õelat ja küünilist (just nimelt KÜÜNILIST!!!) teksti nii, et seda võetakse vastu, kui humanismist nõretavat positivismi. Kuidas ütleski Isaac Bromberg? "Võta targa käest vastu mürk, kuid lolli käest ära võta isegi rohtu!" :-))))
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Pole vist olemas ulmefänni, kes ei teaks, mis on Asum ja kes oli Hari Seldon - ise lugesin seda raamatut esmakordselt pisikese juntsuna ja sellest ajast peale olen oma paarkümmend korda vähemalt seda tervenisti või osakaupa üle lugenud. Kuna seda on tõenäoliselt teinud ka enamus praegu selle teksti lugejaid, poleks teose sisu kirjeldamine siin eriti omal kohal. Siiski väärib märkimist kogu üldine idee ja selle teostus - kõik, mis on vana, võimas ja suurejooneline, ei pruugi üldse mitte sisemiselt hea ja korralik olla enam - mõnes mõttes hea vastukaal LotR-ile ja teistele konservatiivsust propageerivatele üllitistele. Mis isiklikult mulle selles raamatus enim imponeeris, oli võrratu ülemlaul loovale inimmõisutsele ja loomingule üleüldse - täielikult tehti maha vanades ideedes kinniolemine, stagnatsioon ja pime autoriteetide kummardamine - mulle, kui ultraliberaalse ja samas suhteliselt tehnokraatliku maailmavaatega inimesele parim :-) Asimovile on küll ette heidetud liigset omas ajas kinniolemist, kuid see on sellise tehnitsistliku kallakuga teose puhul paratamatu, pealegi pole antud juhul rõhk mitte konkreetselt tehnikal, vaid sellega kaasaskäival ideoloogial ja erinevate ühiskonnatüüpide vastuvõtlikkusel ja suhtumisel sellesse. See, et Asimov rõhu just igasugustele 'aatomiviguritele' on pannud, tuleneb otseselt raamatu kirjutamise ajast ja selle koha pealt autorile midagi ette heita külle ei ole. Seda enam torkab silma see, et tal oli täielikult õigus üleüldist suundumust hinnates, ainult konkreetse valdkonnaga pani natuke mööda. Tsiteerin Hober Mallow'd: "Ja kui mina kinnitasin ühele nende aatomispetsialistile, et kreeka pähkli suurune tinakonteiner sisaldab aatomigeneraatori, pidi ta meelepahast peaaegu lämbuma." Samasugust pahameelt oleks avaldanud viiekümnendate aastate arvutikoll, kui talle oleks öeldud, et paari millimeetri paksusel mikroprotsessoril saab olema tuhandeid kordi rohkem arvutusvõimsust, kui tema majasuurusel mürakal. Moraal, mis sellest kõigest järgneb, on ühene - progressi kui sellist ei tohi ega saa peatada, kui kaob progress, kaob ka kõik muu - käib alla teadus, selle järel kultuur ja inimkonna üldine elujärg.
Teist raamatut läbivat põhijoont pole ma veel maininud - see on Hari Seldoni Projekt. Antud juhul on imetletav eelkõige see inimgeenius, kes on suuteline looma ja haldama sellist projekti, mis haarab kogu inimkonda (mis on mitu suurusjärku suurem praegusest inimkonnast) - tõepoolest imekspandav võimekus. Asimov ja tema loodud tegelased käänavad ja väänavad halle masse, nii et küll saab. Kahjuks pole selline asi tegelikkuses siiski võimalik samadel põhjustel, nagu pole võimalik täpne ilmaennustamine pikaks ajaks ette - elu on mittelineaarne protsess ja tavalistesse võrranditesse seda panna ei saa. See asjaolu aga ei vähenda idee enese suurejoonelisust.
Asumi sarja esimesed kaks osa paistavad üldse silma praeguses, tänapäevases mõistes inimmõistuse ja loovuse, kui sellise ülistamise poolest - mõtlevale lugejale küllaltki pealeminev asi. Hilisemates osades läheb rõhk kahjuks mujale, Asimov mängib igatpidi oma mentalismi (kuidas selle kohta eesti keeles peaks ütlema?) ideedega ja pole enam nii väga juures seda hard SciFi võlu. Sellegipoolest on (ja ilmselt veel mõneks ajaks ka jääb) Asum maailma ulmekirjanduse absoluutsesse tippu.
Teksti loeti eesti keeles

Asimovi juures häirib, et ta tegelaskujud on ümarad nagu piljardikuulid, mis põrkuvad omavahel, muudavad selle põrkumise tulemusena liikumistrajektoori aga sisemas ei muutu miski.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tegelaskujude osas on TS-l öigus. Ainus isik, kelle karakter minu teada Asimovil üldse on hästi õnnestunud, on Seldon romaanides "Prelude to Foundation" ja "Forward the Foundation".

Sari ise minu uks lemmikuid SF vallas ning "Asum" koos "Asumi ja Impeeriumiga" on kahtlemata verstapost ka kogu zhanri lõikes. Peale selle on minu arvates Asimovi 4 tippteost "Asum", "Asum ja Impeerium", "Igaviku lõpp" ja "Nemesis".

26.02.2011: Tarmo Õuemaa arvustusele täienduseks, et ka mina kirjutasin Asumi universumist (küll vist siiski järgmisest raamatust) 9. klassi proovikirjandi :)

Teksti loeti eesti keeles

ASUM?!? ASUM on lihtsalt üks parimaid ulmeraamatuid mis eales kirjutatud! Nii lihtne see ongi! Soovitan lugeda kõigil, kes oma südames ainsat ja õiget ulmet armastavad ja seda ülejäänud maailma ees kindlana hoiavad. Aga rohelistemehikeste ja lendavatetaldrikute fännid - hoitke aga heaga eemale, see on real scifi mitte mingi kommerts. (Lugeja hoitaus: raamatust võib kaa kergesti sõltuvusse jääda....)
Teksti loeti eesti keeles

Vabandan väga fännide ees, aga kohe kuidagi ei saa üle nelja panna. Ajaviiteks ta muidugi hea, aga samas pole seal ka midagi sellist, millepärast ma hakkaks seda uuesti lugema. Kuidagi ümar oli see lugu, ei olnud midagi sellist, mis mind toredalt torkinud oleks. Ta on küll üks Asumisarja paremaid lugusid, kuid mulle see sari millegipärast eriti ei meeldi. Ikkagi pean Asimovi kõige paremaks teoseks "Igaviku lõppu", tee mis tahad. Ega ta ka kõige hullem pole, kuid ka kõige parem mitte. Neli tuleb ära.
Teksti loeti eesti keeles

Mis siin lisada peale eelnevaid ülistuslaule? Eks ikka oma subjektiivse arvamuse: idee on vägev kuid lugeda nagu igavavõitu...
Teksti loeti eesti keeles

Ei kiida kehvaks, ei laida heaks. Mina ei ütleks, et see on parim mida ma lugenud olen. A ta on hea, teine osa on muidugi parem. Lausa sarja parim.
Teksti loeti eesti keeles

Panen viie, kuna tegemist oli tõelise teejuhiga ulmekirjandusse. Raamat mida üha uuesti lugedes sain ma lõpuks selgeks, mida ma tegelikult vajan
Teksti loeti eesti keeles

Nii palju on juba ees öeldud. Kas tulevikus on võimalik matemaatiliselt masside käitumist ette näha? Aga miks mitte. Peavad ju poliitikud seda intuitiivselt ka tänapäeval tegema. see oli minu jaoks "Asumi" põhiidee.
Teksti loeti eesti keeles

Pean esimest osa "Asumi" raamatutest parimaks ning lapsepõlvest peale olen teda üht- ja teistpidi, tervikuna ja osaliselt palju kordi üle lugenud. Kui mu mälu ei peta, siis just tänu "Asumile" avastasin enda jaoks "Mirabilia" sarja ning tugevdasin nõnda oma ulmelembust.

Kummatigi tundub mulle, et ma ei taha "Asumit" enam üle lugeda. Ehkki viimane kord tegin seda aasta-paar tagasi, arvan ma, et olen kõnealust raamatut tarbinud juba täpselt niipalju kui vaja.

Teksti loeti eesti keeles

Mnjah. Sai nyyd ka seda "tuhandete lemmikut" yle _hulga_ aja jälle uuesti yle loetud. Loomulikult on raamat hea. Asimovi yks paremaid. Raamatu ylipopulaarsus on ilmselt seletatav autori võimega keerulisi asju kergestiseeditaval kujul vormistada. Kasvõi seesama psyhhoajalugu. Ilus konstruktsioon ju tegelikult. Mis sest et matemaatilises mõttes nonsens. Õhtulektyyriks way paremini sobiv kui Spengleri "Decline of the West", mis põhimõtteliselt samast asjast räägib. Kokkuvõtteks: viievääriline on see raamat kindlasti, ylivõrrete tarvitamiseks aga pakuvad nii mõnedki kirjanikud/teosed märksa paremaid võimalusi.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Asimov on tark, paganama tark ja ta oskab oma tarkust lihtsaks teha. Tasub meenutada, et Asimov poolenisti kriminullikirjanik oli ja ulmeromaanides ta vist kordagi klassiklaise kriminulli reegleid kasutamata ei jätnud. Ka Asumi (äärmiselt õnnestunud tõlkeleid!) struktuur on kõige ehtsam kriminull.

Autorit huvitab lõpplahendus, ta pillab teepeale lugejale võtmeid, laseb minna valeradu, kuid juhatab lõpuks õigesse sadamasse. Asum on Rooma Impeeriumi allakäigu lugu projetiseeritult tulevikku. Asimovit ei huvita tulevikumaailma looduskeskond, võerad eluvormid, ega suurt inimestevahelised suhtedki - see raamat on globaalsem aga lihtne ja vahest liigagi lihtne.

Asum on vist noore Asimovi läbilöögiteos, ja sellisena väga võimas, ameerikalikult konkreetne, kirjeldusvaba, kuid varjatud emotsionaalse puhanguga. Asimov petab nagu Christie: kes meist ei uskunud näruse humanitaarina, et Seldoni eesmärk oli päästa Impeeriumi teadmised järeltulevatele põlvedele, ja kes meist ei saanud petta, nähes, et hoopis Impeerium tuleb elus hoida. Pehkinud ta oli aga seepärast ta otstest käriseski ja uus tuleb parem, sest pärast kosmosevallutust on inimkonnal vaja uut eesmärki Impeeriiumit koos hoida.

Humaanne teos - pole mingeid peletisi, kõik tegelased tulevikumaailmas on inimesed.
Teksti loeti eesti keeles

"Asumi" triloogia (eesti keeles ilmunud raamatud) on Asimovi parimaid kirjandusteoseid. Väikse miinuse annab viiele juurde see, et need romaanid on minu meelest liiga pealiskaudsed. Mitme asja kohta, mida autor teoses käsitleb tahaks natuke rohkem teada saada, aga muidu pole viga. Teenitud 5.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja eeskujuks on Asimovile olnud Edwin Gibboni “Decline and Fall of the Roman Empire” (1776- 88), me näeme Rooma asemel galaktilise impeeriumi mandumist, hävingut ja uut tõusu. Sarja filosoofilise tausta on kirjanik ammutanud Arnold Toynbee teosest “The Study of History” (1934- 54). Asimov oli paljulugenud mees, kes oskas põnevalt kirjutada. Mäletan, et lugesin Asimovi romaani 1985 huviga läbi. Nii hea aga raamat ka ei olnud, et teist korda lugeda. Vast loen ta siiski kunagi läbi. Näiteks “Igaviku lõppu” olen korduvalt lugenud. Seepärast 4.
Teksti loeti eesti keeles

OK. Ei vaidle vastu, Asimovi tegelased on ümarad kui piljardikuulid. Aga idee ise on suurpärane. Sestap "viis" ilma mingi kõhklusetta.
Teksti loeti eesti keeles

Paneks kuue, kui saaks.Minu jaoks on Asimovnagu Isa,Poeg ja Püha Vaim, või kuidas sedaöeldaksegi.Igatahes , kui oleksin ulmekirjanik,tahaksin kirjutada sama hästi kui Asimov.Raamatu enda kohta on kõik enam-vähemöeldud,ütleksin ,et see on tuntud Asimov oma hääduses. Selliseid mõtteid ja tundeid,nagu see triloogia (mis eesti keeles on ilmunud),on minus vähesed ulmeraamatud tekitanud.
Teksti loeti eesti keeles

SF kirjanduse üks säravaimaid ja oluliseimaid teoseid, milles Isaac näitab oma mõttelendu kogu oma hiilguses. Minu puhul oli asi sedasi, et seda tuli mitu korda lugeda, et aru saada, millest see raamat oli. Algul tundus, et inimestest, pärast, et Seldonist ja tema loodud teadusest, ent lõpuks jõudsin jäereldusele, et mitte kummastki... Suurejooneline fantaasia peab olema mehel, kes suutis sellise teose kokku panna!!! Ning ehkki sellele saab ühekomateist ette heita (näiteks on tegelaskujud liiga ühekülgselt kirjeldatud), oli, on ja jääb see raamat paljudele (ka mulle) oluliseks ning tähtsaks verstapostiks ulmemaastikul.
Teksti loeti eesti keeles

Tõeliselt vinge raamat, kus tõesti üksikisikutele, nende pisikestele rõõmudele ja muredele, on üpris vähe tähelepanu pööratud. Tähtis on hoopis Suur Eesmärk, mille poole aastatuhandete jooksul püüeldakse ja mille nimel raskustest võitu saadakse.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma aus olen siis see raamat, vaatamata kõikidele kiitustele, minule ei meeldinud. Põhjendus oli lihtne ja loogiline. tegevust vähe jutustamist ülearu. Raamat oli liiga kirjeldav ja seetõttu jäi mulle igavaks. Kuna tegevuse suhtes oli seal lausa krooniline puudus, siis ma ei viitsinud teda isegi mitte täitsa lõpuni lugeda, vaid u 10 lehekülge jätsin lugemata. Usun, et seda raamatut peetakse Asimovi parimaks raamatuks ja üks tähtis verstapost ulmemaastikul, kuid minule isiklikult selle raamatuga kirjanik muljet ei avaldanud. Asi ei ole mitte selles, et ma otsiks kanget tegevust taga nagu seda küber pungis või splatteris ette tuleb, vaid ma otsin taga müstikat ja sellele baseeruvat tegevust, nagu seda oli jutus "Olend väljaspool meie maailma."
Teksti loeti eesti keeles

"Asum" on minu maailmanägemist vägagi mõjutanud. Psühhoajalugu on minu jaoks reaalsus. Vaatan kogu ajaloole selle pilguga: oli kujunenud olukord, et sõda või revolutsioon oli möödapääsmatu -- nagu oli möödapääsmatu ka see, kumb võitis. Matemaatikutele võib see tunduda nonsens, hea küll, aga majandusteadlastele on see reaalsus. Jah, ma tean, tulevik on matemaatiliselt modelleeritav. Praegu me veel ei oska seda. Asimov ütles, et selleks vajalik inimhulk algab kvadriljonist. Ma ei usu seda, miljonist piisab minu meelest täiesti.
Siia sobivadki piljardikuulisarnased tegelased. Sest psühhoajaloo jaoks nad ongi sellised.
Teksti loeti eesti keeles

Sellega on nüüd selline kurb lugu, et püüdsin mitu korda, tõesti püüdsin, kuid lõpuni ei ole suutnud seda raamatut kunagi lugeda. Tapvalt igav oli see algus. Ehk kunagi võtan uuesti kätte ning ehk muutub mu arvamus ka siis sellest, kuid praegu täielik läbikukkumine. "Igaviku lõpuga" ei anna võrreldagi.
Teksti loeti eesti keeles

Sama probleem mis Adrifted`ilgi. Ka mina pole suutnud seda täielikult läbi lugeda kuigi olen päris mitu korda proovinud. See raamat on minu jaoks liiga igav ja värvitu. Ennem jään magama.
Teksti loeti eesti keeles

Hea, et see raamat nii õhuke oli. Mitte sellepärast, et kehv oleks. Vastupidi, nüüd läks kõigest pool tööpäeva raisku. Enne ei saanud käest panna kui sisukord lõpus vastu tuli. Panna kõik valemitesse ja arvutada, ainult arvutada... no pidi seal ikka kõva statistika olema, millele tuginedes arvutusi teha. Mega värk! Soovitan kõigile.
Teksti loeti eesti keeles

Ok, lood olid ilusad, detektiivijutte meenutava olemusega (Hargla on vist sealt tublisti matti võtnud...), aga tegelasi ei ole. Ainus asi, mis seda meenutab, on Seldoni vaim. Mitte, et Asimov nyyd tegelasi väga yliedukalt kujutada suudaks, aga parem pool muna, kui tyhi koor - ja meeldejäävaid tegelaskujusid tal tõepoolest on.

Ja algus... algus oli võimas. Kolmanda looni oli võimas välja. Väga hea oli - kiidan igati. Siis aga kiskus kuidagi yksluiseks ja igavaks. Noh, et on probleem, siis on... ja siis?

Teksti loeti eesti keeles

Ausaltöeldes mina siit kyll midagi Väga erilist ei leidnud. Hea oli ta kyll, aga nii hirmasti nyyd ka ei meeldinud. Tegevus kipub yha korduma (olen lugenud ka natuke teise osa algusest): tuleb uus Sheldoni kriis, mingi kavalpea lahendab selle osavalt manipuleerides. Tegelikult olid need intriigid kyll päris lahedad. Aga veel: jõuad yhtede tegelastega ära harjuda - juba visatakse järgmised ette. Kuigi jah, ega siin need tegelased väga tähtsad ei olnudki.
Teksti loeti eesti keeles

Oh kauge, kauge noorus... Ma ei saa kuidagi kiitvalt hindamata jätta teost, mis kahtlemata oli minu nooruse yx teedrajavamaid. OK, nyyd olles palju-palju rohkem lugend ei tundu ta enam mitte nii heana, kuid oleksin Hea Doktori ja enda sydametunnistuse vastu äärmiselt ylekohtune, kui paneksin sellele teosele krammigi alla viie.
Teksti loeti eesti keeles

Omal ajal olin sillas, pidades seda raamatut ülivõrdes parimaks. Nüüd tundub ta natuke skemaatiline ja puine, samuti paneb muigama, kuidas IA on võtnud USA 50-ndate seisu ja selle lihtviisiliselt copy-paste`inud kogu Galaktikale. Aga lugu on särav ja julge.
Teksti loeti eesti keeles

Mäletan, mu kirjanduse õpetaja arvas kogu varasema Asimovi kohta - kosmosevesternid. Ma ei nõustu temaga. Lucky Starr - võibolla, ei ole lugenud, Asum - ei. Väga kaasakiskuv raamat, millest ei puudu mõte.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat ise on kahtlemata suurepärane, kuid peab mainima, et kõrge hinde tagab ainuüksi tema tõlgitus eesti keelde seisuga kaheksakümnendate lõpp, kui sai üldse hakatud teadlikult raamatuid lugema. Alles inglise keele omandamisega tekkis võimalus valida mida lugeda ning mida mitu korda lugeda, senini oli iga tõlgitud ulmekas hindamatu väärtus omaette.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli ja jäi esimene "asum" parimaks. Asum ja impeerium ei pakkunud mulle kohe üldse midgi. Aga esimesele annan "5" küll.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin nüüd "Asumi" korralikult läbi. Kindlasti peaks iga "õige" ulmeline teadma mis asi on "Asum" ja millest raamat räägib. Aga kui aus olla, siis ootasin rohkem sellest kuulsast sünnitisest. Olen äärmiselt vähe lugenud SF ja ei tea praegust taset. Aga kui kõik Galaktika/Impeeriumi jutud taolised on... siis nõndanimetatud fantastika pole eriti arenenud. Jutt räägib Hari Seldoni kriisidest, mis ta oma psühhoajalooga ette määranud (1000`ndeks aastaks vist). Ja raamat ise on jaotatud 5 "kriisiks". Aga nii palju kui ma neid osasid edasi lugesin, avastasin, et kõik oleksid justkui 5 erinevat lühijuttu. Ainus mis seda "kriiside-ketti" ühendas oli üks ratastoolis holo, mis ilmus Võlvruumis ja andis nö "juhtnööre". Ja juhtnöörideks neid kahjuks nimetada ei saanud. See monoloog mida Seldon ratastoolis andis... ei andnud lugejale midagi juurde. Juba kohe alguses oli arusaadav lõpupoole tehtud avastus: "kui kriisid tulevad, siis lase ajal kulgeda. Kriis laheneb igal juhul, Hari Seldon (kelle sarnast miskipärast polnud terve inimajaloo jooksul tekkinud) on määranud oma arvutustega kenasti kindlaks, et kriisid lahenevad. Olgu see siis kas religioossete, kaubanduse või demagoogia abil."Ja raamat oli tõepoolest nagu üks piljardimäng: karakteri/kuulid põrkusid ükteise vastu, muutsid mängu seisu, aga ühtki kuuli ei analüüsitud. "Asum" oli rohkem huvitav ulmeline sündmusteutoopia kui jutt tulevikust, mille peategelasteks on inimkarakterid. Jutt oli hea, eeskujulik vaevalt ja täiuslik kindlasti mitte. Aga "ulmeinimese" lugemiskohustus kohe kindlasti:)
Teksti loeti eesti keeles

Minu BAASi järgi sajas arvustus on pühendatud Asumile. Natuke puine ja kuiv see oli, aga sisu oli see-eest topelt.
Teksti loeti eesti keeles

Peaaegu sama huvitav kui CIVi mängida. Eks ta veidi sarnane ja sarnastelt ajaloofilosoofilistelt ideedelt tõukuv ka ole. Psühholoogiliselt on aga tegemist ikka väikest viisi asimovitega (termin peaks vist tähendama sellised lineaarseid tüüpe, mina- robot-mehi). Miks peaksid need sootsiumi pööritavad hoovad nii primitiivsed olema, et ainult loogika ja võimutahe. Kui asi tegelikult ka nii oleks, püsiks NSVL siiani. Aga ei püsi ju. Olen järjed ka läbi lugenud, aga pöörast vaimustust see kõik esile ei kutsu. Ei usu ma sellist ajaloo prognoosimist, kui nad ikka tulevikku ei näe (mida neist raamatutest küll välja ei loe), siis lõpetaks Hari Seldon nagu teisedki sotsiaalteadlased-sovetoloogid.
Teksti loeti eesti keeles
RIQ

Asimovi teosed on omamoodi narkomaania. Mida rohkem neid loed, seda suurem äratundmisrõõm järgnevate teoste puhul - vanad tuttavad tegelased ja sündmused. Asum oli ilmselt esimene täispikk Asimovi ulmeteos (või vähemalt esimene, mida mäletan), mida lugesin... ilmselt seetõttu, et oli maakeeli saadaval. Jättis noore inimese ajusse kustumatu mälestuse.
Teksti loeti eesti keeles

Viis, ikka viis, kuidas siis muidu. Sarnaselt paljudele oli tegemist ühega esimestest, mida omal ajal sai ulmevallast loetud, ning mis seal salata: hea meelega loen praegugi aegajalt üle, kui "uuemast" kraamist vahepeal siiber saab.
Teksti loeti eesti keeles

Esimestest ulmekatest, mis omal ajal neelatud sai. Täitsa loetav ka nüüd - ikka ja jälle.

Ainult et ei tule meelde ÜHTEGI nii naistevaest ulmeraamatut... Tõesti ei tule!? Kas kellegi oleks midagi välja pakkuda?

Tegelikult see ei häiri - vägagi huvitav ja loetav on ta ikkagi. Aga huvitav-huvitav... kas keegi tegi samasisulise märkuse Asimovile, et ta seda järgmises osa parandama hakkab...

Teksti loeti eesti keeles

Mida ma saaksin veel lisada oma kommentaariga raamatule, millel on statistika järgi enim arvustusi? Kas pole siis kõik juba öeldud ja ma vaid kordaksin midagi, endale teadmata, kuna ei jaksa kõiki neid arvustusi läbi lugeda? Piirduda vaid hädise kommentaariga "väga meeldis, soovitan, 5+" või üritada midagi välja mõelda? Jah, saab veel lisaks öelda, et 1.-3. "novellikesed" oli huvitavad. Olid tunda, et kuulusid kuhugi. 4. oli huvitav, kuid ei sobinud oma kaaslaste sekka ja 5. oli hoopiski teistsugune. Puudus selline pinge, nagu oli eelmistel "Seldoni kriisidel", kusjuures jättis nõrgema mulje kah, kui eelmised, vastandina Sheldoni soovile. Noh, tegelt võib arvestada, et sõjas oli mõndagi jama asja ja selle idee, kuidas neid võita, välja mõtlemine oli osav, kuid pingetpakkuv? Vaevalt. Kuid - meeldis. Tõepoolest meeldis. Võib lausa öelda, et pole midagi nii huvitavat enam pikka aega lugend, nii et vähema, kui 5ga leppida ei saa. Noh, saigi midagi pikemat öeldud. Nüüd huvitab, et mitukümmend inimest mainis samu punkte, mida mina?
Teksti loeti eesti keeles

Nagu paljud teisedki, pean selle raamatu arvustamist alustama meenutustega lapsepõlvest.
Mäletan, kuidas 12-13 aastasena selle raamatu esimest korda kätte võtsin ja... algusest kaugemale lugeda ei suutnud - liiga keeruline, tegevus kesine ja igav. Paar aastat hiljem, hilisteismelisena, oli teine lugu.
Sellest ajast saadik olen seda raamatut korduvalt üle lugenud ning iga kord midagi uut leidnud. Tõsi, viimasel ülelugemisel leidsin lisaks paljule positiivsele ka ühe tõrvatilga - "vanal heal" nõukogude ajal on tõlkesse lastud täiesti labaseid apsakaid. Markantseim näide on miljardi silmagi pilgutamata biljoniks jätmine.

Sisust nii palju, et nüüd, kus "Edasi, Asum" eesti keeles ilmunud, on esimesest loost saanud siduv tükk sarja kahe osa vahel.
Teisest loost lugesin seekord mõnuga loogikalise sümbolanalüüsi kohta, sest vahepeal sai kõrgkoolis seda teemat "nuusutatud". Väga humoorikas ja samas õpetlik, kuidas osavad poliitikud suudavad viie päeva jooksul "keda kuraditki" ütlemata läbirääkimisi pidada.
Kolmas lugu jätkab sealt, kust teine lõppeb. See jutuke on mind iga kord võlunud oma dramaatilise lõpplahendusega. See kord ei olnud erandiks, sest tegemist on minu isikliku lemmikuga sellest romaanist.
Neljas ja viies lugu näitavad Asumi arenemist võimsaks majandusimpeeriumiks ning on sissejuhatuseks "Asumile ja impeeriumile".

Teksti loeti eesti keeles

Ülimalt mõnus klassika, mida ma olen nüüdseks arvatavasti kümneid kordi lugenud. Mind ei häiri vähimatki eelpool väljatoodud puudused: tegelaskujude äärmine kahvatus ja sarnasus, kogu planeeritud kriisidest kriisidesse tormava ajaloo absurdsus ja liiga suur sõltuvus täiesti juhuslikest teguritest, justkui ülimalt võimsa Galaktikaimpeeriumi primitiivsus ja Galaktikaimpeeriumi mahaviksimine osalt Rooma Impeeriumist, osalt 50ndate USAst jne. See kõik polnud üldse tähtis, lugu oli lihtsalt pretensioonitult lahe klassika. Sellest raamatust või õieti sarjast (lisaks Asumile ka "Asum ja impeerium" ja "Teine Asum") tasuks alustada igal algajal ulmehuvilisel, kusjuures ma soovitaks ülejäänud eel- ja järellood rahule ja lugemata jätta - tõmbavad kõvasti klassikalise triloogia jäetud head muljet alla.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene tõeline Sci Fi lugemine. Ütleks, et loo mõte ja käik olid huvitavad. Palju esines kõrgete intellektide dialooge, mis on "vanadele" ulmekatele igati kohane. Ja muidugi südmustik, mis oli rohkem tahaplaanile jäetud. Eelkõige jäi tegelastest meelde Treminuse linnapea Salvor Hardin ja tema ütlus:"Vägivald on asjatundmatutele viimane väljapääs"

Annan hindeks 4, sest ma ei saanud seda süsti, mis vaimustust tekitab.

Teksti loeti eesti keeles

Tunnistan kohe, et ma ei saa Asumit erapooletult hinnata. Tegemist on ilmselt mind kõige rohkem mõjutanud raamatuga koolipõlvest. Raamatuga, mis muutis umbes aastal 1987 mu hiljutitärganud ulmehuvi kireks. Raamatuga, millest ma kirjutasin oma 9. klassi proovi-lõpukirjandi. Raamatuga, millest me sõpradega võisime pritsida tsitaate. Ja mille aastatepikkune järgede ootamine viis mind korduvalt õrnale eale sobimatute obstsöönsuste kasutamiseni. Võimalik, et Asum süvendas ka mu huvi ühiskonnateaduste vastu ja on niiviisi kogu mu hilisemat elu mõjutanud.

Kui keegi tõesti ei tea, siis veidi sisust. Galaktikaimpeeriumis on miljoneid tähesüsteeme ja selle keskus Trantor näib igavene. Ometi on üks Trantori teadlane, psühhoajaloolane Hari Seldon välja rehkendanud, et impeerium juba roiskub, lagunemine on vältimatu ja parim, mida inimkond saab ette võtta, on lühendada barbaarsuseaega 30 000 aastalt 1000 aastale. Selleks olevat vaja kokku panna inimkonna põhjalikuim teadmistekogu, galaktika entsüklopeedia. Seldon on nõus koos 100 000 teadlasega kolima vaesele ja tühisele planeedikesele galaktika serval, et seal oma suure tööga peale hakata. Võimukandjad lubavad seda meelsasti, sest nii saab tüütust hukukuulutajast pealinnas lahti.

See on lühidalt Asumi esimese raamatu sissejuhatav peatükk. Järgmised neli lugu selles romaanis näitavad, kuidas teadlasteasum või lihtsalt Asum liigub Seldoni etterehkendatud kurssi mööda ühest näiliselt ületamatust kriisist järgmisse, kuid tulles neist iga kord tugevamana välja.

Uuesti üle lugedes avastasin, et karakterite tüpaažid käivad närvidele. Head on sihukesed Metsiku Lääne ettevõtlikud uljaspead, võimulolijad on mitte inimesed, vaid lausa karikatuurid. Ja pahad - kroonprints, kellel on kõõrdpilk, kitsehabe ja tõmmu jume...

Kogu mastaapsuse juures tunduvad tegevuspaigad inimtühjad. Kaks-kolm inimest räägivad linnapea kabinetis, siis kaks-kolm inimest kosmoselaevas või teisel planeedil kohas ja lõpuks jälle peategelased pluss surnud Seldoni video.

Need on aga pisikesed etteheited. Kui tahan mingeid lõõmavaid karaktereid, võin ju Dostojevskit lugeda. Asumi sarja võlu on lihtsas ja puhtas vääramatute ajalooprotsesside esilemanamises. Ma kardan, et need, kes naeruvääristavad psühhoajaloo ideed, lihtsalt ei aima, kui lähedal mõnede tollal veel õieti väljakujunemata sotsioloogiaharude kirjeldamisele Asimov oli.

Kindlasti kiidan ka raamatu vormi - lühijuttude või episoodide rida, mis laseb esimese osa jooksul juba mitusada aastat kiirendatult edasi liikuda ja toob raamatusse mitu kõrgpunkti ühe ja viimase asemel. Mida kokkuvõtteks öelda? Vaimustas noorelt ja ei valmistanud pettumust ka praegu üle lugedes. Soovitan, kui BAASis käib tõesti keegi, kes seda veel lugenud ei ole.

Teksti loeti eesti keeles

Valdav enamus maailmas (loe: Eestis) leiduvast kiidulaulust selle raamatu osas on seotud tõigaga, et paljud on seda raamatut lugenud lapsena või vähemalt noorena ning nüüd siis meenutavad heldimuspisar silmis, kui uhke ja põhjapanev SF see raamat ikka oli.
Võib-olla oli nii, võib-olla mitte, ent minule ta säärast WOW elamust ei pakkunud nagu näiteks Lemi Solaris (või Eeden).
 
Asum on hea lugemine, mõnus ja loogiliselt üles ehitatud, ent samas on lood selles natuke liiga ühesuguse mustriga. Midagi juhtub, tundub, et kõik veab viltu, kohe-kohe on kõik metsas ja siis äkki saabub positiivne lõpplahendus ning selgub, et peategelane just seda plaaniski ning taustal tegutses hoopis mingi muu agendat ajades. Tuleb järgmine lugu järgmise tegelasega ja muster kordub üks ühele. Siis kolmas jutt ja neljas jutt... Kõike seob kriis, selle saabumine ja selle ületamine.
 
Kui psühhoajaloolase Hari Seldoni kriisid, või õigemini nende saabumise ennustatus on nende Asumi juttude ühendavaks jooneks, siis taustal näeme seal juures ka inimajaloo eksistentsiaalset arengut läbi ühiskondade mõjutamise taktikate. Impeerium kukub kokku ning tundub, et inimkonna arengut saab säilitada vaid läbi teaduse ja teadmiste. Teadusele järgneb religioon, kui mõjutusvahend teaduse propageerimiseks. Teadmised kaovad ja teadussaavutused jäävad. Kui inimkond on tehtud sõltuvaks teaduse saavutustest läbi religioonim hakkab arenema kaubandus. See läheb üle vabakaubanduseks ning lõpptulemuseks saame ühiskonna, mis sõltub tarbimisest, ent kus religioon on muutunud teise- või kolmandajärguliseks.
Asimovi jutust kumasid mitmel korral läbi teatud fookuspunktid, ent kuidagi kummalisel kombel suutis ta järgneva looga neid fookuspunkte nihutada ja nende olemuse muuta vastupidiseks. Näiteks, kui esimese loo fookuseks võiks pidada, et vaid teadmised suudavad inimkonda hoida eksistentsiaalsest kriisist, siis teise loo käigus selgub, et teadmised ei olegi olulised, on vaid teadussaavutused ning religioon, mis laseb teadmistest loodud teadust tarbida kontrollitud tingimustes. Sadakond aastat hiljem selgub aga, et fookuspunkt on edasi liikunud vaba kaubanduse peale, kusjuures religioon on justkui iganenud tabuteema ja teadmisi pole inimkonnal samuti enam olemas. Feodaalkord tundub elavat kauem, kui ajutise nähtusena religioon ning kunagised vereliinid omavad ühiskondlikus plaanis rohkem mõjuvõimu, kui teadmised ja teadussaavutused.
 
Ja viimase asjana peaks rääkima sellest, millest Asumi puhul ei saa ei üle ega ümber - tuumaenergia. Kogu galaktiline impeerium ja hilisem killustatud maailmakaart on otseselt sõltuv tuumaenergiast. Selle abil tehakse kõike - ruumilaevadest ja relvadest ehete ja nipsasjakesteni välja. Kaelakeed tuumareaktoriga, et ehted ikka ilusasti helgiksid, tuumaenergiat kasutavad skalpell-noad, lõikurid, isiklikud kaitsekilbid, lendavad troonid ja aupaisted. Aga kõige selle ulme juures, kus vabalt kasutati hüperruumi ja tähtedevahelist transporti, kirjeldati maailmu, mis vähemalt lugemise ajal kangastusid kui mahajäetud pseudokeskaegsed asulad, kõigi oma feodaalide, krahvide ja lihtrahvaga, kes solgivee tänavale viskab, peldikus tagumikku ei pühi ja iga kolmas tüüfusesse sureb, ent sealiha lõigatakse tuumalõikuriga ning elektrit toodavad hiiglaslikud tuumareaktorid.
Vastuoluline ja kummastav üheaegselt ja mida rohkem tagantjärgi raamatule mõelda, seda kummalisemaks sealne maailm muutub.
Teksti loeti eesti keeles
x
Tarmo Õuemaa
13.02.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Ühes New Yorgi reklaamibüroos kujundaja tiksuv Simon Morley kutsutakse osalema ülisalajasse USA valitsusega seotud projekti. Mees nõustub ja saab teada, et tegemist on ajarännukatsetega. Vaevalt see kellegi jaoks raamatu ära rikub, kui ütlen ette, et ajareis ka õnnestub ja Simon jõuab 1970ndatest 1880ndatesse aastatesse.
Mul ei ole vähimatki mälestust, kuidas see raamat mu lugemist ootavate raamatute nimekirja on sattunud, aga nüüd, kus ta on loetud, kinnitan, et ta oli ta seal hea põhjusega.
Sellest raamatust õhkub inimlikkust ja soojust (mitte et ulmekatelt seda oodataks). Tegelased käituvad üldjuhul nagu päris inimesed. Näiteks kui Simon räägib oma tüdrukule, mis projekti ta sattunud on, siis annab ta sellest ausalt teada ka oma tööandjale. Ja ülemused ei saada seepeale neid jälitama killerite jõuku, vaid tutvustavad neiule kuti tööpaika ja paluvad lihtsalt saladuse hoidmist.
Finney kirjutab mõnuga lahti asjad, millest tavaline seiklusi täis topitud ulmekas kahe leheküljega üle libiseb. Sellised nükked panevad raamatu elama. Näiteks ajarännuks ettevalmistamine ja selle toimimismehhanism. Ma saan aru küll, et see on jabur, aga mitte jaburam kui elektrist särisevad ja paukuvad kapid ja see on kirjutatud usutavaks.
Eriti armas on Morley esimene reis minevikku. Ta ei satu seal pealtpööritavate seikluste ja tagaajamiste keerisesse a la „Tagasi tulevikku“. Selle asemel ahmib ta seda, mis ajarännu puhul on tõeline ime – saja aasta tagune linn, mida seni on võimalik olnud vaid aimata fotodelt kirjasõnast, ärkab äkki päriselt ellu. Päris pika osa raamatust Morley naudibki ajastute erinevust, aga siis, kui see dickens hakkab juba ära tüütama, läheb ka mölluks.
 

Eks seal oli muidugi ebaloogilisusi, aga neelan need alla ja võtan paratamatusena – ikkagi ajarännuromaan. Sellist vist pole võimalikki lõpuni loogiliselt kirja panna. Paar panin raamatu igavuse pärast kinni, aga valdavalt saatis mind seda lugedes mõnus õnnetunne.

Teksti loeti inglise keeles

Vastuolulised tunded. Keeleulme on mulle meeltmööda ja seda võiks palju rohkem olla. Peategelane oli minu arust suurepärane - poetess, kes suutis teisi nii täpselt jälgida, et raske oli aru saada, kas ta loeb mõtteid või seletab kõike tõesti lihtsalt ülihea keelevaist ja kehakeele mõistmine. Luuletajana oli ta läbi löönud just tänu oma erilisele talendile - kui kaasinimesed on nagu avatud raamatud, siis on ju kindel, et kui nende mõtted ja tunded luuleks seada, on tulemus inimestele meele järgi.

See preilna saab ülesandeks lahendada kosmoseagressorite kood, mille katkeid on kinni püütud seoses suurte terrorirünnakutega. Peategelane taipab kiiresti, et tegemist pole koodi, vaid omaette keelega Babel-17. Edasi läheb lugu käest ära. Eriti keskmised peatükid olid nagu mingitest teistes raamatutest.

Teksti loeti inglise keeles

Kuidas ikkagi Paabeli torni ehitamine välja nägi? Ted Chiangi loos jõuab peategelane, kes ametilt kaevur, torniehitajatele appi juba üsna torniehituse lõpul, kui seda on ehitatud juba inimpõlvi. Müürseppadele telliste ülestoimetamine võtab aega neli kuud ja osa torniehitajaist on oma perega torni keskosasse ehitama asunud. Levib anekdoot, et kui müürseppadel kukub tellis alla, kurvastavad nad rohkem kui inimese allakukkumise pärast, sest tellis tuleb jälle üles tuua.

Tegelased on mõnusalt asjalikud, mitte mingid normaalse inimese eellased-debiilikud, nagu vana aja rahvast tihti kujutama kiputakse. Tegevus võtab mitu üllatavat pööret ja lõpp on päris nutikas, kuigi ma oleks ka triviaalsema lahenduse andeks andnud.

Paabeli torni lugu ei ole mulle kunagi eriti korda läinud, aga see lugu minu jaoks tõeline pauk. Suurepärane tekst!

Teksti loeti inglise keeles

1992. aastal ilmunud Connie Willise ajarännu-ulmekas “Doomsday Book” tegeleb 14. sajandi ja lähituleviku Oxfordiga. Ajaloolaste seas on ajarännud üpris tavalised, aga mitmesugustel põhjustel põhiliselt lähiminevikku. I maailmasõda jne. Kivrin Engle, kangekaelne keskajale spetsialiseerunud naistudeng otsustab ära teha hüppe 14. sajandi Inglismaale.

Ta valmistub väga põhjalikult ette, omandab tollele ajale tüüpilised oskused, õmbleb ise endale sobivad riided, saab kaitsesüstid. Lõpuks poolsalaja ja suurte kõhklustega, otsustavad Oxfordi ülikooli ajalooinstituudi vanamehed neiu kaugesse aega ka lasta. Õigemini professor Gilchrist julgustab, professor Dunworthy on aga ettevaatlik.

Neiu potsatab minevikus tohutu peavaluga keset metsa, mitte teele, nagu oli kavatsenud. Aga sellega hädad alles algavad. Tüdruk jääb mingi nipiga raskesti haigeks, kuigi on vaktsineeritud, tema tõlkimismasin ei taha tööle hakata ja nende keelest, kes ta päästsid, ei saa ta mõhkugi aru, kuigi enda teada õppis tolle ajastu inglise keele korralikult selgeks. Ja kuigi see paistab ajaliselt võimatu olevat, jõuab külla midagi, mis meenutab katku.

Ka tehnik, kes ta minevikku saatis, jääb tulevikus raskesti haigeks ega suuda muud kui sonida. Nii ei saa professorid teada, kas ajaränd õnnestus ja mis veelgi hullem, kui tehnik ei toibu, ei pruugi õnnestuda ka ajaränduri tagasitoomine õigel ajal. Haigus hakkab muidu universaalvaktsiinide abil viirustest vabanenud ühiskonnas kiiresti levima, garantiinid, surmad, paanika jms.

Tuleviku Oxfordi osa meenutab rohkem põnevusjuttu, kus on palju siginat-saginat, pinget ja mõned koomilised kõrvaltegelased. Eriti piinlik oli ühe kõrvaltegelase kontrollifriigist ema. Kujutan ette küll, kuidas noor kirjanik tahtis oma ülikoolimälestusi kirjandusse vormida, aga see jantlikkus ei sobi hästi siia. Tulevik on raamatu nõrgem pool.

Raamatu väärtus tuleb minevikust jutustavast osast. Harva, kui keskajast või pseudokeskajast suudetakse kirjutada ajalooliste seiklusromaanide stampe kõrvale jättes. Siin on see Willisel hästi ja usutavalt õnnestunud. Selline tagasihoidlik, asjalik elu. Kokkuvõttes ootasingi neid “igavaid” ajaloopeatükke rohkem. Sellest koorus hästi kurb, aga ka ilus ja inimlik lugu.

Kui midagi ette heita, siis ikkagi seda, kui kehvasti ettevalmistatult peategelane sinna saadeti või kui ebaveenvalt ta seal kohati käitus. Sul on mingi diktofoni moodi salvestaja kaasas, aga kompassi või asukohamäärajat mitte?! Või üldse, milleks saata naine, kui on teada, et tal ei sobi alustada vestlust meestega? No mis info koguja ta seal on! Tulevikuosas oleks suur osa jandist ära jäänud, kui neil oleks olnud mobiiltelefonid. Need möödapanekud aga ei rikkunud head tervikmuljet.

Õige “Doomsday Book” on Inglise vaste Taani hindamisraamatule – millalgi 11. sajandil William Vallutaja käsul loeti kõik inglased loeti üle ja pandi koos varaga kirja. Vabadele meestele see muidugi ei meeldinud, “rahvaloendajatesse” suhtuti kahtlusega, nimi “Domesday Book” on kaasaegsete pandud pilkenimi, mis vihjab sellele, et viimseks kohtupäevaks pannakse kõik kirja.

Teksti loeti inglise keeles

Lugema hakates oli mu ainsaks eelteadmiseks, et see on ilmunud sarjas “Fantasy Masterworks”, järelikult siis ilmselt fantasy. Seepärast tekitas veidi põnevust, kui raamat algas peategelase – ajakirjaniku – ja vapustava punapäise kaunitari kohtumisega lennujaamas, kus mõlemad ootasid pressikonverentsi algust.

Pressikonverentsi pidid andma peategelase endine juhendaja, kuulusprofessor, ja tema sõbrad ülikoolist, kes olid tulemas Gobi kõrbest koos arvatavasti jalustrabava avastusega.

Siis hakkabki vähehaaval kohale jõudma, et pseudokeskaega siin keegi ei lenda, pigem on tegemist libaelukate ja kerge õudukaga. Seejuures tundub, et peategelane peab valima poole, kas punapea või oma vanad sõbrad. Või kuipalju ta seda üldse valida saabki.

Lugu on tõesti unenäoliselt erootiline, meenutab tunde poolest, mida tekitab, “Kassinimesi”, mitte “Huntmeest”. Pahade ja heade vahel ei pendelda ainult peategelane, vaid ka lugeja. Need on plussid, mis kaaluvad üles selle totakalt pingutatud teadusliku seletuse.

Teksti loeti eesti keeles

Vaimude rass teeb keelatud katseid kvagmaga. Inimeste esindaja saadetakse uurima, mis toimub. Esindaja saab lubaduse, et talle selgitatakse, miks katseid vaja teha on ja näidatakse portsu lugusid ehk meie jaoks jutukogu järgmisi jutte. Iseseisva loona seda sissejuhatust "Vacuum Diagramsi" nimelisele jutukogule hinnata ei saagi. Sissejuhatusena oli rahuldav, Huvi tekitajana ühtpidi liiga segane ja keeruline, aga teistpidi suutis mingi uudishimu tekitada.
Teksti loeti inglise keeles

Üsna düstoopiline tuleviku Põhja-Ameerika, kus USA on lagunenud. Peategelane, tüdruk, elab provintsis tohutus vaesuses ja viletsuses, nagu muide enamik selle provintsi elanikke. Neid valitseb raudse rusikaga rikas keskus, mille vastu provintsid kunagi mässasid ja mis nüüd kord aastas võtab karistuseks loosiga igast 13st provintsist poisi ja tüdruku elu ja surma peale võitlema telesõusse "Näljamängud". Peategelane peab samuti sellest osa võtma. Alguses mind häirisid natuke sellised küsimused, nagu miks peaks keskus sõuga provintsides enda vastu iga aasta uut viha tekitama. Aga üsna varsti keskendus tekst mängule endale ja see osa oli hoogne ja kaasakiskuv. Üldse mitte nii hull kui ma enne lugemist kartsin. Hakkasin pärast lugemist jälle nethacki mängima :)
Teksti loeti inglise keeles

Loo tegelased on teismeline Ameerika neiu ja tema väikevend. Õde märkab, et vennakesega seoses tuleb ette igasuguseid veidraid asju. Näiteks jääb poiss ühel päeval vahele kassiga monopoli mängimisega.

Selgub, et väikevend on nõid, kes rohusegude ja võlusõnade abil suudab imeasju korda saata. Õde käitub, kontrollib, kas asi ikka tõesti on nii nagu poiss väitis ja hakkab siis talle heaks nõuandjaks, et tattnokk rumalusi ei teeks. Lõpuks palub endale ka üht eakohast teenet ja sealt edasi läheb lugu põnevaks.

Hea lugu ja sümpaatsed tegelased. Üleloomulike võimetega laps, kelle hirmuvalitsemise all maailm elab, on klišee. Teismelised, kes kasutavad üleloomulikke võimeid oma probleemide lahendamiseks, on klišee. "El Regalos" see aga ei häirinud, sest õde-venda olid ikka päris inimeste moodi, toredad lapsed.

Pingeid muidugi oli. Eks igaüks, kellel on nooremaid õdesid-vendi, kujutab ette, et lihtne see ei ole, kui su ea tõttu veel pooletoobine vend on õnnistatud üleloomulike võimetega. Aga tuleb hakkama saada.

Teksti loeti inglise keeles

Sel suvel läks ulmekatega kohe hästi. Kõik, mis kätte võtsin, oli kas nii hea nagu ootasin või isegi parem. Besteri "Tiiger! Tiiger!" kuulus kindlasti teise rühma, mis on ju isegi imelik, kui arvestada, et olen seda kunagi lugenud.

Ilmselt oli esmalugemisega võõrkeeleprobleem - lugesin vene keeles ja ei saanud suurest osast täpselt aru. Üldisest sisust küll. Inimesed on õppinud teleporteeruma, aga ainult Maa peal. Kuni üks suhteliselt jopski mees, kes on jäänud (jäetud) üksi kosmosesse surema, suure vihaga saab sealt ennast minema teleportida. Mees jõuab läbi üleinimlike kannatuste Maale tagasi,hangib varanduse ja pühendub kättemaksule. Umbes nagu krahv Monte Kristo.

Aga mitte ainult. Näiteks on tegelased oma võimetelt ja välimuselt koomiksite superkangelaste sarnased. Peategelane isegi.

Aga see raamat ei ole ka mingi piltideta koomiks, sest tegelasi kannustavad emotsioonid, sisemine tuli on nii võimas, et unustad välise. Keegi kirjutas kunagi Dostojevski kohta, et selle tegelased on nagu küünlaleegid pimeduses. Et Dostojevski ei kirjelda oma tegelaste välimust kuigi üksikasjalikult, sest igaühel on nii tugevalt välja kirjutatud sisemaailm. Besteril on ka.

Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult olin ma üsna kindel, et olen nõukogude ajal iseseisvate raamatutena ilmunud eestikeelse ulme sada protsenti läbi lugenud. Nüüd tuli välja, et ei olnud. Hallide Loomingu Raamatukogu kaante vahel peitis ennast väga hea novellikogu. Vaat mis juhtub, kui pealkiri ei anna mingeid vihjeid žanri kohta. Ärge teie sama viga korrake. Selle leiab raudselt mõnelt tasuta raamatute laadalt või paari sendi eest antikvariaadist.
Teksti loeti eesti keeles

Käiku on minemas tehnoloogia, mis võimaldab mingite väravate kaudu liikuda otse planeedilt planeedile. See määrab mehitatud kosmoselennud väljasuremisele. Istuvad ja tusatsevad siis kosmoselendurid - kunagi olid kogu inimkonna sangarid, aga nüüd ei saa tähelennuakadeemia kursuseidki täis. Ma ise ka paberlehe ajakirjanik, saan hääbuva elukutse probleemist aru, aga lahja on see jutt. Neli miinus.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt algab tõeliselt intrigeerivalt - koju jõuab iidne, ammu kadunuks peetud kosmoselaev, mis oli kunagi esimesena saadetud uurima üht salapärast planeeti. Kui laev toona tagasi ei tulnud, saadeti planeedi suunas üha uusi laevu, kuid kõik ekspeditsioonid said hukka. Nüüd siis, imelugu, kõige ammusem on piltlikult koputamas koduväravale. Kas tõesti õnnestub lahendada salapärase karantiinplaneedi saladus? Samas on ju hirmus ka, jumal teab, mis seal laevas oodata võib. Lahendus oli ulmeka jaoks üllatav, aga mulle istus. Lemmiklugu Balabuhha eestikeelsest kogumikust.
Teksti loeti eesti keeles

Mööda ilmaruumi sõidavad mõistuse kaitseteenistuse ristlejad ja otsivad planeete, millel on jälgi mõistusega liikidest, kes on hävinenud. Siis rändavad minevikku, teevad kindlaks, kuidas ja mis on hävingu põhjustanud ja teevad kusagil vajaliku muudatuse, et häving ära hoida. Ega pole lihtne töö. Teema on üleekspluateeritud, aga Balabuhhal on see mõnusas nukras stiilis kirja pandud.
Teksti loeti eesti keeles

Jack Barron on ülipopulaarse telesõu saatejuht, kes hullutab masse oma rünnakutega selle maailma vägevate vastu. Rünnakud on tegelikult muidugi üpris täpselt kalkuleeritud, et keegi liiga võimas liiga valu ei saaks.

Vanasti oli Jack aga tõeline mees, mässaja, kes asutas SÕFi - sotsiaalõiglusfrondi, üpris arvestatava neegrite partei, mida siiani juhib Barroni noorepõlvesõber.

Romantilisse minevikku on jäänud ka Sara, Jacki võitluskaaslane ja elu armastus. Kahjuks ei saanud Sara aru, et on aeg suureks saada, pettus Jackis ja läks ta juurest minema.

Ühes saates võtab Jack ette Surematuse Fondi, mis 50 000 dollari eest rikaste laipu külmetab koos lubadusega need uuesti ellu äratada, kui fondi teadlased on leidnud igavese elu saladuse. Fondi pealik Bennie Howards ei viitsi aga Jackiga otse-eetris suhelda ja see ajab Barronil hinge täis. Ta unustab ettevaatuse ja hakkab fondi materdama.

Sealt lõpuni hargneb ülipõnev duell, omamoodi Fausti ja saatana lugu. Äärmiselt aktuaalne lugu meedia, poliitika, võimu ja armastuse suhetest. Mis siin salata, olen täitsa vaimustuses. Kindlasti selle aasta parim lugemine ja üks lemmikuid üldse.

“Unistage edasi ja teie unistused ei täitu kunagi. Kui aga asute seda täide viima, olete unistused täitnud, avastate, et see unistus oli paras lollus.”

PS. Algust oli tõesti raske lugeda (laused nagu “Jack Barron, kont massidele loodritele hooajatöölistele happenarkar-värdjatele Mehhiko neegritele.”), aga esimese telesaate kirjeldusest kuni lõpuni muudkui keerasin lehekülgi.

Teksti loeti eesti keeles

Teadlane on Prantsusmaal gerontoloogide teaduskonverentsil, annab intervjuu, kus seletab ülevaatlikult elu pikendamisega tegelevate teadlaste koolkondade erinevused, mõtleb, et teaduskonverentsidel on parem kõik see, mis toimub mitteametlikus osas, saab ühelt kohalikult ulmekirjanikult pikaealisusest kirjutatud romaani.

Väärt jutt, aga mitte lõpu pärast, vaid selle eest, kui mõnusas stiilis suudab autor paarikümne leheküljega haarata igavese elu teemadel kaasa mõtlema. Arvestades kirjutamise aega ja kohta tuleb ka kiita jutu apoliitilisust.

Teksti loeti eesti keeles

Doktor Largo peab labori kehva majandusliku olukorra tõttu vastu võtma vananeva rikkuri pakkumise kasvatada talle 18aastane poja "mudel", et vanamees saaks siis hinnata, kas poeg on ikka tema ja tema hiigelvaranduse vääriline. Osalt totakas, aga osalt huvitav ja ajast ees kloonimisjutt.
Teksti loeti eesti keeles

Nõukogude Leedu kirjaniku ettekujutus, mis juhtub USAs sandi kerjusega, kui talle anda 450 miljonit dollarit. See iseenesest oli jutu muhedam osa. Mind häiris hoopis rohkem see raamtekst. Ma ei usu, et ta meelega tuleviku üliõpilase ja juhendaja nii totakasse valgusse pani.
Teksti loeti eesti keeles

Xanth on maagiat täis maa. Iga Xanthi inimelanik sünnib mingi maagilise võimega, Xanthi sarja avaraamatu peategelane on aga nooruk, kes pole endas suutnud maagilist võimet leida. Ta on jõudnud abiellumisikka ja pruut on ka olemas, aga eluga ei saa edasi minna, sest enne peaks ta kuningale tõendama oma talenti ja kui seda ei suuda, kupatatakse ta Xanthist minema maagiata maailma.

Poiss loodab leida oma probleemile lahenduse minnes aastaks teenima võimsa hea võluri juurde, kes täidab inimeste soove, kui need on vastutasuks nõus aasta tema juures teenima.

Algab rännak, mis paneb poissi lugematul hulgal katsete ette ja kujundavad tema maailmatunnetust ja väärtusi. Saame kokku hea võluri, pagendatud kurja võluri, hirmus ilusa tüdruku, hirmus koleda tüdruku, ahvatleva naisvõluri ja sadat sorti maagiliste taimede, loomade ja lindudega, nagu ikka questidel.

Xanthi maailm on humoorikas, aga raamat ise ei ole Pratchetti tüüpi naljaraamat, kuigi ma seda kaanekujunduse, kunagi mängitud arvutimängu ja napi eelinfo põhjal ootasin. On hoopis noorteromaan, kus nooruk peab juurdlema igasuguste inimlike ja igavlike probleemide, et lõpuks targemana koju tagasi jõuda. See muutis raamatu küll ühtpidi naiivseks, aga teisalt oli nagu värskendav tuulehoog tänapäeva naljafantasyte vahel, sest tegelased ei visanud punnitatud kilde, vaid võtsid oma elavikku tõsiselt.

Teksti loeti inglise keeles

Kirsten Bakis võtab klassikalise Frankensteini loo ja jutustab selle täitsa mõnusalt ümber. Frankensteini asemel on muidugi üks teine hull Saksa teadlane, kelle koloonias nikerdatakse valmis intelligentsed, tehisliku kõneaparaadiga suured koerad. Maailm on teadlase koloonia unustanud, teadlane ise oma töö vilju ei näe, aga ühel ilusal päeval (tänapäeval, kuigi Bakis oli tegevuse nihutanud lähitulevikku) sõidavad need lennukite ja helikopteritega New Yorki, tutvustavad endid galantsel moel, jäädes samas piisavalt salapärasteks. Nad seavad ennast päris hästi sisse ja on kogu maailma lemmikud, aga siiski kannavad nad kaasas oma hukku. Jutustaja on üliõpilane, kelle koerad valivad oma ihuajakirjanikuks. Ta leiab endale suurepäraseid sõpru, saab teada jubeda loo koloonia lõpust ja koerte päritolust. Minu arust sobis lõpp ka sellise raamatuga päris hästi.

Aeg teeb vingerpusse. Kui ma selle Kirsten Bakise Fantaasia sarjas ilmunud koerteloo omal ajal läbi lugesin, olin üsna pettunud. Nüüd sattus raamat jälle kätte ja kuna sisu oli suuresti meelest läinud, mõtlesin, et sirvin veidi, et meenutada. Jäin lugema ja pean kohe kiitma.

Lisaks sellele, et lugu oli hästi kirjutatud, oli see aastatega isegi usutavamaks muutunud. Näiteks esmalugemise ajal pidasin ma koerte looja kuju mingiks b-filmide jäljenduseks, aga nüüd olen kuulnud nõukogude teadlaste pingutustest ahvi ja inimese ristamisel ja inimesemõõtu sõdurkoerte loomine ei tundu enam nii jabur. Täitsa kahju, et autor korralikule debüüdile midagi otsa kirjutanud ei ole.

Teksti loeti eesti keeles

Kergestiununev humoresk jahimehest, metsa kukkunud lendava taldrikuga tulnukast ja suurte heategudega kaasneda võivatest komplikatsioonidest. Zen jah, aga selline nõuka zen, et paistku vahepeal asjad kuidas iganes, lõpuks on ikka kõik p-s ehk vanamoodi.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, ajaviiteks kõlbab, aga paar aastat pärast esimest lugemist ei ole ma võimeline enam eestikeelsetel osadel vahet tegema. See oli siiski põnevam raamat kui esimene, kõik see ülekaaluka vastase alistamine ja kuningriigi sisepoliitika. Neli miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Peategelase elu on kehvas seisus. Kunagi andekas noorkunstnik - nüüd odavate raamatute illustraator, abielu on lõhki, uus pruut jäi ka teise mehega vahele. Võtab siis tüüp oma seitse asja ja sõidab maale oma kadunud onu tühja majakolakasse, mis on talle jäetud. Mees loodab oma mineviku kohta rohkem teada saada ja see tuleb välja küll, aga mitte meeldiv, vaid ikka selline, nagu ühele õudusjutule kohane. Ma ei ole väga suur õudukate austaja, sest need on igavavõitu. Seegi oli natuke liiga etteaimatav. Aga Bailey mulle meeldib.
Teksti loeti inglise keeles

Numismaatiline ulme. Jutustajal on ilmselt maailma ainulaadseim mündikogu, kuhu kuulub 12 münti. Mis mündid need on, ei hakka ära jutustama. Seda tüüpi jutuke, mis tekitab väikse reaalsusenihke ja rahutustunde, et äkki ongi see võimalik.
Teksti loeti inglise keeles