Kasutajainfo

Curt Wohleber

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Isaac Asimov ·

Foundation

(romaan aastast 1951)

eesti keeles: «Asum»
Tallinn «Eesti Raamat» 1985 (Mirabilia)

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
58
13
1
3
0
Keskmine hinne
4.68
Arvustused (75)

Raamat, millest sai alguse Asimovi ülituntud Foundation-saaga. See "romaan" koosneb tegelikult viiest novellist, milles kajastatakse psühhoajaloolase Seldoni poolt Galaktikaimpeeriumi allakäigu pehmendamiseks asutatud Asumiplaneedi seisukohast tähtsaid momente. Lemmikuks on esimene jutt, kuid ega teistel ka viga pole. Oma osa kõrges hindes on kindlasti nostalgial, arvatavasti on tegu esimese raamatuga, mida ma teadlikult ulmekirjandusena lugesin, kuid ka objektiivselt võttes on "Asum" üsna hea raamat. Psühhoajalugu iseenesest on Igaviku kõrval Asimovi kõige eredamaid ideid. Kui muidugi neid talle mingi ajakirja toimetaja pähe ei pannud.
Teksti loeti eesti keeles

Asimovi üks parimaid raamatuid kindlasti. Ka Asumi-sarja parimaid. Eriti kiidaks sellist fragmentaarset vormi, millest Good Doc hiljem kahjuks loobus. Kõik lood peale esimese ilmusid Astoundingis 1942-44, esimene sai hiljem raamatuversiooni tarvis juurde kirjutatud. Kuigi teos pretendeerib teatavale dokumentaalsusele, on kõige kiuste Asimovil õnnestunud sinna a sense of wonder sisse kirjutada. Aga selle tabamiseks peab olema erilises meeleolus. Olge siis!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tugev lugu. Inimesele olevat kaks korda elus antud aimata tõde: nooruses, kui ta vaatab kõike värske pilguga, ja vanurina, kui elukogemus aitab teri sõklatest eristada. Võib-olla selle raamatu jõud värskuses ja lihtsuses peitubki? Väidetavasti kirjutavat iga kirjanik kogu elu tegelikult ühte ja sama raamatut. Kui nii, siis "Asum" on Asimovi omas kindlasti kauneim peatükk. Lugesin hiljuti "Asumi-saaga" uuesti üle. Lugesin ja mõtlesin: kellega mul assotsioneerub Hea Doktor? Kummaline küll... paljude analoogiate seas ujus esile ka Nikolai Shpanov... Kui nad pole nagu üldsegi mitte sarnased! Ja siiski... KAS see oli just Vana-Rooma ja Varakeskaja ajalugu, mis IA kirjutuslaua taha istuma virgutas? Räägitakse isegi, et talle olla ideed ette söödetud. Võimalik. On see oluline? Sisuliselt mitte. Hea Doktor püüdles pidevalt "vaateni kõrgelt", kas maksab siis üle tähtsustada seda, kes talle vaatetorni teed juhatas? Peamine on muus. Kaheldamatult on Hea Doktor väga tark inimene. Nii tark, et saab rääkida keerulistest asjadest väga lihtsalt. Nii lihtsalt, et pooled lugejad sellest isegi aru ei saa (mis aga ei takista neid lugemise ajal õndsa naeratusega pilvedes hõljumast) millest jutt käib. Kas Hea Doktor taotles mõistetavust? Mõistmisega on meil kehvad lood (nagu küsib Andrei "Ettemääratud linnas": "Aga mida selle mõistmisega pihta hakkata?") ilmselt taotles IA rohkem loetavust. Edeva inimesena armastab IA demonstreerida oma intellektuaalset üleolekut (maakeeli: lugejat lollitada, lastes tal ARVATA) serveerides üsna õelat ja küünilist (just nimelt KÜÜNILIST!!!) teksti nii, et seda võetakse vastu, kui humanismist nõretavat positivismi. Kuidas ütleski Isaac Bromberg? "Võta targa käest vastu mürk, kuid lolli käest ära võta isegi rohtu!" :-))))
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Pole vist olemas ulmefänni, kes ei teaks, mis on Asum ja kes oli Hari Seldon - ise lugesin seda raamatut esmakordselt pisikese juntsuna ja sellest ajast peale olen oma paarkümmend korda vähemalt seda tervenisti või osakaupa üle lugenud. Kuna seda on tõenäoliselt teinud ka enamus praegu selle teksti lugejaid, poleks teose sisu kirjeldamine siin eriti omal kohal. Siiski väärib märkimist kogu üldine idee ja selle teostus - kõik, mis on vana, võimas ja suurejooneline, ei pruugi üldse mitte sisemiselt hea ja korralik olla enam - mõnes mõttes hea vastukaal LotR-ile ja teistele konservatiivsust propageerivatele üllitistele. Mis isiklikult mulle selles raamatus enim imponeeris, oli võrratu ülemlaul loovale inimmõisutsele ja loomingule üleüldse - täielikult tehti maha vanades ideedes kinniolemine, stagnatsioon ja pime autoriteetide kummardamine - mulle, kui ultraliberaalse ja samas suhteliselt tehnokraatliku maailmavaatega inimesele parim :-) Asimovile on küll ette heidetud liigset omas ajas kinniolemist, kuid see on sellise tehnitsistliku kallakuga teose puhul paratamatu, pealegi pole antud juhul rõhk mitte konkreetselt tehnikal, vaid sellega kaasaskäival ideoloogial ja erinevate ühiskonnatüüpide vastuvõtlikkusel ja suhtumisel sellesse. See, et Asimov rõhu just igasugustele 'aatomiviguritele' on pannud, tuleneb otseselt raamatu kirjutamise ajast ja selle koha pealt autorile midagi ette heita külle ei ole. Seda enam torkab silma see, et tal oli täielikult õigus üleüldist suundumust hinnates, ainult konkreetse valdkonnaga pani natuke mööda. Tsiteerin Hober Mallow'd: "Ja kui mina kinnitasin ühele nende aatomispetsialistile, et kreeka pähkli suurune tinakonteiner sisaldab aatomigeneraatori, pidi ta meelepahast peaaegu lämbuma." Samasugust pahameelt oleks avaldanud viiekümnendate aastate arvutikoll, kui talle oleks öeldud, et paari millimeetri paksusel mikroprotsessoril saab olema tuhandeid kordi rohkem arvutusvõimsust, kui tema majasuurusel mürakal. Moraal, mis sellest kõigest järgneb, on ühene - progressi kui sellist ei tohi ega saa peatada, kui kaob progress, kaob ka kõik muu - käib alla teadus, selle järel kultuur ja inimkonna üldine elujärg.
Teist raamatut läbivat põhijoont pole ma veel maininud - see on Hari Seldoni Projekt. Antud juhul on imetletav eelkõige see inimgeenius, kes on suuteline looma ja haldama sellist projekti, mis haarab kogu inimkonda (mis on mitu suurusjärku suurem praegusest inimkonnast) - tõepoolest imekspandav võimekus. Asimov ja tema loodud tegelased käänavad ja väänavad halle masse, nii et küll saab. Kahjuks pole selline asi tegelikkuses siiski võimalik samadel põhjustel, nagu pole võimalik täpne ilmaennustamine pikaks ajaks ette - elu on mittelineaarne protsess ja tavalistesse võrranditesse seda panna ei saa. See asjaolu aga ei vähenda idee enese suurejoonelisust.
Asumi sarja esimesed kaks osa paistavad üldse silma praeguses, tänapäevases mõistes inimmõistuse ja loovuse, kui sellise ülistamise poolest - mõtlevale lugejale küllaltki pealeminev asi. Hilisemates osades läheb rõhk kahjuks mujale, Asimov mängib igatpidi oma mentalismi (kuidas selle kohta eesti keeles peaks ütlema?) ideedega ja pole enam nii väga juures seda hard SciFi võlu. Sellegipoolest on (ja ilmselt veel mõneks ajaks ka jääb) Asum maailma ulmekirjanduse absoluutsesse tippu.
Teksti loeti eesti keeles

Asimovi juures häirib, et ta tegelaskujud on ümarad nagu piljardikuulid, mis põrkuvad omavahel, muudavad selle põrkumise tulemusena liikumistrajektoori aga sisemas ei muutu miski.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tegelaskujude osas on TS-l öigus. Ainus isik, kelle karakter minu teada Asimovil üldse on hästi õnnestunud, on Seldon romaanides "Prelude to Foundation" ja "Forward the Foundation".

Sari ise minu uks lemmikuid SF vallas ning "Asum" koos "Asumi ja Impeeriumiga" on kahtlemata verstapost ka kogu zhanri lõikes. Peale selle on minu arvates Asimovi 4 tippteost "Asum", "Asum ja Impeerium", "Igaviku lõpp" ja "Nemesis".

26.02.2011: Tarmo Õuemaa arvustusele täienduseks, et ka mina kirjutasin Asumi universumist (küll vist siiski järgmisest raamatust) 9. klassi proovikirjandi :)

Teksti loeti eesti keeles

ASUM?!? ASUM on lihtsalt üks parimaid ulmeraamatuid mis eales kirjutatud! Nii lihtne see ongi! Soovitan lugeda kõigil, kes oma südames ainsat ja õiget ulmet armastavad ja seda ülejäänud maailma ees kindlana hoiavad. Aga rohelistemehikeste ja lendavatetaldrikute fännid - hoitke aga heaga eemale, see on real scifi mitte mingi kommerts. (Lugeja hoitaus: raamatust võib kaa kergesti sõltuvusse jääda....)
Teksti loeti eesti keeles

Vabandan väga fännide ees, aga kohe kuidagi ei saa üle nelja panna. Ajaviiteks ta muidugi hea, aga samas pole seal ka midagi sellist, millepärast ma hakkaks seda uuesti lugema. Kuidagi ümar oli see lugu, ei olnud midagi sellist, mis mind toredalt torkinud oleks. Ta on küll üks Asumisarja paremaid lugusid, kuid mulle see sari millegipärast eriti ei meeldi. Ikkagi pean Asimovi kõige paremaks teoseks "Igaviku lõppu", tee mis tahad. Ega ta ka kõige hullem pole, kuid ka kõige parem mitte. Neli tuleb ära.
Teksti loeti eesti keeles

Mis siin lisada peale eelnevaid ülistuslaule? Eks ikka oma subjektiivse arvamuse: idee on vägev kuid lugeda nagu igavavõitu...
Teksti loeti eesti keeles

Ei kiida kehvaks, ei laida heaks. Mina ei ütleks, et see on parim mida ma lugenud olen. A ta on hea, teine osa on muidugi parem. Lausa sarja parim.
Teksti loeti eesti keeles

Panen viie, kuna tegemist oli tõelise teejuhiga ulmekirjandusse. Raamat mida üha uuesti lugedes sain ma lõpuks selgeks, mida ma tegelikult vajan
Teksti loeti eesti keeles

Nii palju on juba ees öeldud. Kas tulevikus on võimalik matemaatiliselt masside käitumist ette näha? Aga miks mitte. Peavad ju poliitikud seda intuitiivselt ka tänapäeval tegema. see oli minu jaoks "Asumi" põhiidee.
Teksti loeti eesti keeles

Pean esimest osa "Asumi" raamatutest parimaks ning lapsepõlvest peale olen teda üht- ja teistpidi, tervikuna ja osaliselt palju kordi üle lugenud. Kui mu mälu ei peta, siis just tänu "Asumile" avastasin enda jaoks "Mirabilia" sarja ning tugevdasin nõnda oma ulmelembust.

Kummatigi tundub mulle, et ma ei taha "Asumit" enam üle lugeda. Ehkki viimane kord tegin seda aasta-paar tagasi, arvan ma, et olen kõnealust raamatut tarbinud juba täpselt niipalju kui vaja.

Teksti loeti eesti keeles

Mnjah. Sai nyyd ka seda "tuhandete lemmikut" yle _hulga_ aja jälle uuesti yle loetud. Loomulikult on raamat hea. Asimovi yks paremaid. Raamatu ylipopulaarsus on ilmselt seletatav autori võimega keerulisi asju kergestiseeditaval kujul vormistada. Kasvõi seesama psyhhoajalugu. Ilus konstruktsioon ju tegelikult. Mis sest et matemaatilises mõttes nonsens. Õhtulektyyriks way paremini sobiv kui Spengleri "Decline of the West", mis põhimõtteliselt samast asjast räägib. Kokkuvõtteks: viievääriline on see raamat kindlasti, ylivõrrete tarvitamiseks aga pakuvad nii mõnedki kirjanikud/teosed märksa paremaid võimalusi.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Asimov on tark, paganama tark ja ta oskab oma tarkust lihtsaks teha. Tasub meenutada, et Asimov poolenisti kriminullikirjanik oli ja ulmeromaanides ta vist kordagi klassiklaise kriminulli reegleid kasutamata ei jätnud. Ka Asumi (äärmiselt õnnestunud tõlkeleid!) struktuur on kõige ehtsam kriminull.

Autorit huvitab lõpplahendus, ta pillab teepeale lugejale võtmeid, laseb minna valeradu, kuid juhatab lõpuks õigesse sadamasse. Asum on Rooma Impeeriumi allakäigu lugu projetiseeritult tulevikku. Asimovit ei huvita tulevikumaailma looduskeskond, võerad eluvormid, ega suurt inimestevahelised suhtedki - see raamat on globaalsem aga lihtne ja vahest liigagi lihtne.

Asum on vist noore Asimovi läbilöögiteos, ja sellisena väga võimas, ameerikalikult konkreetne, kirjeldusvaba, kuid varjatud emotsionaalse puhanguga. Asimov petab nagu Christie: kes meist ei uskunud näruse humanitaarina, et Seldoni eesmärk oli päästa Impeeriumi teadmised järeltulevatele põlvedele, ja kes meist ei saanud petta, nähes, et hoopis Impeerium tuleb elus hoida. Pehkinud ta oli aga seepärast ta otstest käriseski ja uus tuleb parem, sest pärast kosmosevallutust on inimkonnal vaja uut eesmärki Impeeriiumit koos hoida.

Humaanne teos - pole mingeid peletisi, kõik tegelased tulevikumaailmas on inimesed.
Teksti loeti eesti keeles

"Asumi" triloogia (eesti keeles ilmunud raamatud) on Asimovi parimaid kirjandusteoseid. Väikse miinuse annab viiele juurde see, et need romaanid on minu meelest liiga pealiskaudsed. Mitme asja kohta, mida autor teoses käsitleb tahaks natuke rohkem teada saada, aga muidu pole viga. Teenitud 5.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja eeskujuks on Asimovile olnud Edwin Gibboni “Decline and Fall of the Roman Empire” (1776- 88), me näeme Rooma asemel galaktilise impeeriumi mandumist, hävingut ja uut tõusu. Sarja filosoofilise tausta on kirjanik ammutanud Arnold Toynbee teosest “The Study of History” (1934- 54). Asimov oli paljulugenud mees, kes oskas põnevalt kirjutada. Mäletan, et lugesin Asimovi romaani 1985 huviga läbi. Nii hea aga raamat ka ei olnud, et teist korda lugeda. Vast loen ta siiski kunagi läbi. Näiteks “Igaviku lõppu” olen korduvalt lugenud. Seepärast 4.
Teksti loeti eesti keeles

OK. Ei vaidle vastu, Asimovi tegelased on ümarad kui piljardikuulid. Aga idee ise on suurpärane. Sestap "viis" ilma mingi kõhklusetta.
Teksti loeti eesti keeles

Paneks kuue, kui saaks.Minu jaoks on Asimovnagu Isa,Poeg ja Püha Vaim, või kuidas sedaöeldaksegi.Igatahes , kui oleksin ulmekirjanik,tahaksin kirjutada sama hästi kui Asimov.Raamatu enda kohta on kõik enam-vähemöeldud,ütleksin ,et see on tuntud Asimov oma hääduses. Selliseid mõtteid ja tundeid,nagu see triloogia (mis eesti keeles on ilmunud),on minus vähesed ulmeraamatud tekitanud.
Teksti loeti eesti keeles

SF kirjanduse üks säravaimaid ja oluliseimaid teoseid, milles Isaac näitab oma mõttelendu kogu oma hiilguses. Minu puhul oli asi sedasi, et seda tuli mitu korda lugeda, et aru saada, millest see raamat oli. Algul tundus, et inimestest, pärast, et Seldonist ja tema loodud teadusest, ent lõpuks jõudsin jäereldusele, et mitte kummastki... Suurejooneline fantaasia peab olema mehel, kes suutis sellise teose kokku panna!!! Ning ehkki sellele saab ühekomateist ette heita (näiteks on tegelaskujud liiga ühekülgselt kirjeldatud), oli, on ja jääb see raamat paljudele (ka mulle) oluliseks ning tähtsaks verstapostiks ulmemaastikul.
Teksti loeti eesti keeles

Tõeliselt vinge raamat, kus tõesti üksikisikutele, nende pisikestele rõõmudele ja muredele, on üpris vähe tähelepanu pööratud. Tähtis on hoopis Suur Eesmärk, mille poole aastatuhandete jooksul püüeldakse ja mille nimel raskustest võitu saadakse.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma aus olen siis see raamat, vaatamata kõikidele kiitustele, minule ei meeldinud. Põhjendus oli lihtne ja loogiline. tegevust vähe jutustamist ülearu. Raamat oli liiga kirjeldav ja seetõttu jäi mulle igavaks. Kuna tegevuse suhtes oli seal lausa krooniline puudus, siis ma ei viitsinud teda isegi mitte täitsa lõpuni lugeda, vaid u 10 lehekülge jätsin lugemata. Usun, et seda raamatut peetakse Asimovi parimaks raamatuks ja üks tähtis verstapost ulmemaastikul, kuid minule isiklikult selle raamatuga kirjanik muljet ei avaldanud. Asi ei ole mitte selles, et ma otsiks kanget tegevust taga nagu seda küber pungis või splatteris ette tuleb, vaid ma otsin taga müstikat ja sellele baseeruvat tegevust, nagu seda oli jutus "Olend väljaspool meie maailma."
Teksti loeti eesti keeles

"Asum" on minu maailmanägemist vägagi mõjutanud. Psühhoajalugu on minu jaoks reaalsus. Vaatan kogu ajaloole selle pilguga: oli kujunenud olukord, et sõda või revolutsioon oli möödapääsmatu -- nagu oli möödapääsmatu ka see, kumb võitis. Matemaatikutele võib see tunduda nonsens, hea küll, aga majandusteadlastele on see reaalsus. Jah, ma tean, tulevik on matemaatiliselt modelleeritav. Praegu me veel ei oska seda. Asimov ütles, et selleks vajalik inimhulk algab kvadriljonist. Ma ei usu seda, miljonist piisab minu meelest täiesti.
Siia sobivadki piljardikuulisarnased tegelased. Sest psühhoajaloo jaoks nad ongi sellised.
Teksti loeti eesti keeles

Sellega on nüüd selline kurb lugu, et püüdsin mitu korda, tõesti püüdsin, kuid lõpuni ei ole suutnud seda raamatut kunagi lugeda. Tapvalt igav oli see algus. Ehk kunagi võtan uuesti kätte ning ehk muutub mu arvamus ka siis sellest, kuid praegu täielik läbikukkumine. "Igaviku lõpuga" ei anna võrreldagi.
Teksti loeti eesti keeles

Sama probleem mis Adrifted`ilgi. Ka mina pole suutnud seda täielikult läbi lugeda kuigi olen päris mitu korda proovinud. See raamat on minu jaoks liiga igav ja värvitu. Ennem jään magama.
Teksti loeti eesti keeles

Hea, et see raamat nii õhuke oli. Mitte sellepärast, et kehv oleks. Vastupidi, nüüd läks kõigest pool tööpäeva raisku. Enne ei saanud käest panna kui sisukord lõpus vastu tuli. Panna kõik valemitesse ja arvutada, ainult arvutada... no pidi seal ikka kõva statistika olema, millele tuginedes arvutusi teha. Mega värk! Soovitan kõigile.
Teksti loeti eesti keeles

Ok, lood olid ilusad, detektiivijutte meenutava olemusega (Hargla on vist sealt tublisti matti võtnud...), aga tegelasi ei ole. Ainus asi, mis seda meenutab, on Seldoni vaim. Mitte, et Asimov nyyd tegelasi väga yliedukalt kujutada suudaks, aga parem pool muna, kui tyhi koor - ja meeldejäävaid tegelaskujusid tal tõepoolest on.

Ja algus... algus oli võimas. Kolmanda looni oli võimas välja. Väga hea oli - kiidan igati. Siis aga kiskus kuidagi yksluiseks ja igavaks. Noh, et on probleem, siis on... ja siis?

Teksti loeti eesti keeles

Ausaltöeldes mina siit kyll midagi Väga erilist ei leidnud. Hea oli ta kyll, aga nii hirmasti nyyd ka ei meeldinud. Tegevus kipub yha korduma (olen lugenud ka natuke teise osa algusest): tuleb uus Sheldoni kriis, mingi kavalpea lahendab selle osavalt manipuleerides. Tegelikult olid need intriigid kyll päris lahedad. Aga veel: jõuad yhtede tegelastega ära harjuda - juba visatakse järgmised ette. Kuigi jah, ega siin need tegelased väga tähtsad ei olnudki.
Teksti loeti eesti keeles

Oh kauge, kauge noorus... Ma ei saa kuidagi kiitvalt hindamata jätta teost, mis kahtlemata oli minu nooruse yx teedrajavamaid. OK, nyyd olles palju-palju rohkem lugend ei tundu ta enam mitte nii heana, kuid oleksin Hea Doktori ja enda sydametunnistuse vastu äärmiselt ylekohtune, kui paneksin sellele teosele krammigi alla viie.
Teksti loeti eesti keeles

Omal ajal olin sillas, pidades seda raamatut ülivõrdes parimaks. Nüüd tundub ta natuke skemaatiline ja puine, samuti paneb muigama, kuidas IA on võtnud USA 50-ndate seisu ja selle lihtviisiliselt copy-paste`inud kogu Galaktikale. Aga lugu on särav ja julge.
Teksti loeti eesti keeles

Mäletan, mu kirjanduse õpetaja arvas kogu varasema Asimovi kohta - kosmosevesternid. Ma ei nõustu temaga. Lucky Starr - võibolla, ei ole lugenud, Asum - ei. Väga kaasakiskuv raamat, millest ei puudu mõte.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat ise on kahtlemata suurepärane, kuid peab mainima, et kõrge hinde tagab ainuüksi tema tõlgitus eesti keelde seisuga kaheksakümnendate lõpp, kui sai üldse hakatud teadlikult raamatuid lugema. Alles inglise keele omandamisega tekkis võimalus valida mida lugeda ning mida mitu korda lugeda, senini oli iga tõlgitud ulmekas hindamatu väärtus omaette.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli ja jäi esimene "asum" parimaks. Asum ja impeerium ei pakkunud mulle kohe üldse midgi. Aga esimesele annan "5" küll.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin nüüd "Asumi" korralikult läbi. Kindlasti peaks iga "õige" ulmeline teadma mis asi on "Asum" ja millest raamat räägib. Aga kui aus olla, siis ootasin rohkem sellest kuulsast sünnitisest. Olen äärmiselt vähe lugenud SF ja ei tea praegust taset. Aga kui kõik Galaktika/Impeeriumi jutud taolised on... siis nõndanimetatud fantastika pole eriti arenenud. Jutt räägib Hari Seldoni kriisidest, mis ta oma psühhoajalooga ette määranud (1000`ndeks aastaks vist). Ja raamat ise on jaotatud 5 "kriisiks". Aga nii palju kui ma neid osasid edasi lugesin, avastasin, et kõik oleksid justkui 5 erinevat lühijuttu. Ainus mis seda "kriiside-ketti" ühendas oli üks ratastoolis holo, mis ilmus Võlvruumis ja andis nö "juhtnööre". Ja juhtnöörideks neid kahjuks nimetada ei saanud. See monoloog mida Seldon ratastoolis andis... ei andnud lugejale midagi juurde. Juba kohe alguses oli arusaadav lõpupoole tehtud avastus: "kui kriisid tulevad, siis lase ajal kulgeda. Kriis laheneb igal juhul, Hari Seldon (kelle sarnast miskipärast polnud terve inimajaloo jooksul tekkinud) on määranud oma arvutustega kenasti kindlaks, et kriisid lahenevad. Olgu see siis kas religioossete, kaubanduse või demagoogia abil."Ja raamat oli tõepoolest nagu üks piljardimäng: karakteri/kuulid põrkusid ükteise vastu, muutsid mängu seisu, aga ühtki kuuli ei analüüsitud. "Asum" oli rohkem huvitav ulmeline sündmusteutoopia kui jutt tulevikust, mille peategelasteks on inimkarakterid. Jutt oli hea, eeskujulik vaevalt ja täiuslik kindlasti mitte. Aga "ulmeinimese" lugemiskohustus kohe kindlasti:)
Teksti loeti eesti keeles

Minu BAASi järgi sajas arvustus on pühendatud Asumile. Natuke puine ja kuiv see oli, aga sisu oli see-eest topelt.
Teksti loeti eesti keeles

Peaaegu sama huvitav kui CIVi mängida. Eks ta veidi sarnane ja sarnastelt ajaloofilosoofilistelt ideedelt tõukuv ka ole. Psühholoogiliselt on aga tegemist ikka väikest viisi asimovitega (termin peaks vist tähendama sellised lineaarseid tüüpe, mina- robot-mehi). Miks peaksid need sootsiumi pööritavad hoovad nii primitiivsed olema, et ainult loogika ja võimutahe. Kui asi tegelikult ka nii oleks, püsiks NSVL siiani. Aga ei püsi ju. Olen järjed ka läbi lugenud, aga pöörast vaimustust see kõik esile ei kutsu. Ei usu ma sellist ajaloo prognoosimist, kui nad ikka tulevikku ei näe (mida neist raamatutest küll välja ei loe), siis lõpetaks Hari Seldon nagu teisedki sotsiaalteadlased-sovetoloogid.
Teksti loeti eesti keeles
RIQ

Asimovi teosed on omamoodi narkomaania. Mida rohkem neid loed, seda suurem äratundmisrõõm järgnevate teoste puhul - vanad tuttavad tegelased ja sündmused. Asum oli ilmselt esimene täispikk Asimovi ulmeteos (või vähemalt esimene, mida mäletan), mida lugesin... ilmselt seetõttu, et oli maakeeli saadaval. Jättis noore inimese ajusse kustumatu mälestuse.
Teksti loeti eesti keeles

Viis, ikka viis, kuidas siis muidu. Sarnaselt paljudele oli tegemist ühega esimestest, mida omal ajal sai ulmevallast loetud, ning mis seal salata: hea meelega loen praegugi aegajalt üle, kui "uuemast" kraamist vahepeal siiber saab.
Teksti loeti eesti keeles

Esimestest ulmekatest, mis omal ajal neelatud sai. Täitsa loetav ka nüüd - ikka ja jälle.

Ainult et ei tule meelde ÜHTEGI nii naistevaest ulmeraamatut... Tõesti ei tule!? Kas kellegi oleks midagi välja pakkuda?

Tegelikult see ei häiri - vägagi huvitav ja loetav on ta ikkagi. Aga huvitav-huvitav... kas keegi tegi samasisulise märkuse Asimovile, et ta seda järgmises osa parandama hakkab...

Teksti loeti eesti keeles

Mida ma saaksin veel lisada oma kommentaariga raamatule, millel on statistika järgi enim arvustusi? Kas pole siis kõik juba öeldud ja ma vaid kordaksin midagi, endale teadmata, kuna ei jaksa kõiki neid arvustusi läbi lugeda? Piirduda vaid hädise kommentaariga "väga meeldis, soovitan, 5+" või üritada midagi välja mõelda? Jah, saab veel lisaks öelda, et 1.-3. "novellikesed" oli huvitavad. Olid tunda, et kuulusid kuhugi. 4. oli huvitav, kuid ei sobinud oma kaaslaste sekka ja 5. oli hoopiski teistsugune. Puudus selline pinge, nagu oli eelmistel "Seldoni kriisidel", kusjuures jättis nõrgema mulje kah, kui eelmised, vastandina Sheldoni soovile. Noh, tegelt võib arvestada, et sõjas oli mõndagi jama asja ja selle idee, kuidas neid võita, välja mõtlemine oli osav, kuid pingetpakkuv? Vaevalt. Kuid - meeldis. Tõepoolest meeldis. Võib lausa öelda, et pole midagi nii huvitavat enam pikka aega lugend, nii et vähema, kui 5ga leppida ei saa. Noh, saigi midagi pikemat öeldud. Nüüd huvitab, et mitukümmend inimest mainis samu punkte, mida mina?
Teksti loeti eesti keeles

Nagu paljud teisedki, pean selle raamatu arvustamist alustama meenutustega lapsepõlvest.
Mäletan, kuidas 12-13 aastasena selle raamatu esimest korda kätte võtsin ja... algusest kaugemale lugeda ei suutnud - liiga keeruline, tegevus kesine ja igav. Paar aastat hiljem, hilisteismelisena, oli teine lugu.
Sellest ajast saadik olen seda raamatut korduvalt üle lugenud ning iga kord midagi uut leidnud. Tõsi, viimasel ülelugemisel leidsin lisaks paljule positiivsele ka ühe tõrvatilga - "vanal heal" nõukogude ajal on tõlkesse lastud täiesti labaseid apsakaid. Markantseim näide on miljardi silmagi pilgutamata biljoniks jätmine.

Sisust nii palju, et nüüd, kus "Edasi, Asum" eesti keeles ilmunud, on esimesest loost saanud siduv tükk sarja kahe osa vahel.
Teisest loost lugesin seekord mõnuga loogikalise sümbolanalüüsi kohta, sest vahepeal sai kõrgkoolis seda teemat "nuusutatud". Väga humoorikas ja samas õpetlik, kuidas osavad poliitikud suudavad viie päeva jooksul "keda kuraditki" ütlemata läbirääkimisi pidada.
Kolmas lugu jätkab sealt, kust teine lõppeb. See jutuke on mind iga kord võlunud oma dramaatilise lõpplahendusega. See kord ei olnud erandiks, sest tegemist on minu isikliku lemmikuga sellest romaanist.
Neljas ja viies lugu näitavad Asumi arenemist võimsaks majandusimpeeriumiks ning on sissejuhatuseks "Asumile ja impeeriumile".

Teksti loeti eesti keeles

Ülimalt mõnus klassika, mida ma olen nüüdseks arvatavasti kümneid kordi lugenud. Mind ei häiri vähimatki eelpool väljatoodud puudused: tegelaskujude äärmine kahvatus ja sarnasus, kogu planeeritud kriisidest kriisidesse tormava ajaloo absurdsus ja liiga suur sõltuvus täiesti juhuslikest teguritest, justkui ülimalt võimsa Galaktikaimpeeriumi primitiivsus ja Galaktikaimpeeriumi mahaviksimine osalt Rooma Impeeriumist, osalt 50ndate USAst jne. See kõik polnud üldse tähtis, lugu oli lihtsalt pretensioonitult lahe klassika. Sellest raamatust või õieti sarjast (lisaks Asumile ka "Asum ja impeerium" ja "Teine Asum") tasuks alustada igal algajal ulmehuvilisel, kusjuures ma soovitaks ülejäänud eel- ja järellood rahule ja lugemata jätta - tõmbavad kõvasti klassikalise triloogia jäetud head muljet alla.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene tõeline Sci Fi lugemine. Ütleks, et loo mõte ja käik olid huvitavad. Palju esines kõrgete intellektide dialooge, mis on "vanadele" ulmekatele igati kohane. Ja muidugi südmustik, mis oli rohkem tahaplaanile jäetud. Eelkõige jäi tegelastest meelde Treminuse linnapea Salvor Hardin ja tema ütlus:"Vägivald on asjatundmatutele viimane väljapääs"

Annan hindeks 4, sest ma ei saanud seda süsti, mis vaimustust tekitab.

Teksti loeti eesti keeles

Tunnistan kohe, et ma ei saa Asumit erapooletult hinnata. Tegemist on ilmselt mind kõige rohkem mõjutanud raamatuga koolipõlvest. Raamatuga, mis muutis umbes aastal 1987 mu hiljutitärganud ulmehuvi kireks. Raamatuga, millest ma kirjutasin oma 9. klassi proovi-lõpukirjandi. Raamatuga, millest me sõpradega võisime pritsida tsitaate. Ja mille aastatepikkune järgede ootamine viis mind korduvalt õrnale eale sobimatute obstsöönsuste kasutamiseni. Võimalik, et Asum süvendas ka mu huvi ühiskonnateaduste vastu ja on niiviisi kogu mu hilisemat elu mõjutanud.

Kui keegi tõesti ei tea, siis veidi sisust. Galaktikaimpeeriumis on miljoneid tähesüsteeme ja selle keskus Trantor näib igavene. Ometi on üks Trantori teadlane, psühhoajaloolane Hari Seldon välja rehkendanud, et impeerium juba roiskub, lagunemine on vältimatu ja parim, mida inimkond saab ette võtta, on lühendada barbaarsuseaega 30 000 aastalt 1000 aastale. Selleks olevat vaja kokku panna inimkonna põhjalikuim teadmistekogu, galaktika entsüklopeedia. Seldon on nõus koos 100 000 teadlasega kolima vaesele ja tühisele planeedikesele galaktika serval, et seal oma suure tööga peale hakata. Võimukandjad lubavad seda meelsasti, sest nii saab tüütust hukukuulutajast pealinnas lahti.

See on lühidalt Asumi esimese raamatu sissejuhatav peatükk. Järgmised neli lugu selles romaanis näitavad, kuidas teadlasteasum või lihtsalt Asum liigub Seldoni etterehkendatud kurssi mööda ühest näiliselt ületamatust kriisist järgmisse, kuid tulles neist iga kord tugevamana välja.

Uuesti üle lugedes avastasin, et karakterite tüpaažid käivad närvidele. Head on sihukesed Metsiku Lääne ettevõtlikud uljaspead, võimulolijad on mitte inimesed, vaid lausa karikatuurid. Ja pahad - kroonprints, kellel on kõõrdpilk, kitsehabe ja tõmmu jume...

Kogu mastaapsuse juures tunduvad tegevuspaigad inimtühjad. Kaks-kolm inimest räägivad linnapea kabinetis, siis kaks-kolm inimest kosmoselaevas või teisel planeedil kohas ja lõpuks jälle peategelased pluss surnud Seldoni video.

Need on aga pisikesed etteheited. Kui tahan mingeid lõõmavaid karaktereid, võin ju Dostojevskit lugeda. Asumi sarja võlu on lihtsas ja puhtas vääramatute ajalooprotsesside esilemanamises. Ma kardan, et need, kes naeruvääristavad psühhoajaloo ideed, lihtsalt ei aima, kui lähedal mõnede tollal veel õieti väljakujunemata sotsioloogiaharude kirjeldamisele Asimov oli.

Kindlasti kiidan ka raamatu vormi - lühijuttude või episoodide rida, mis laseb esimese osa jooksul juba mitusada aastat kiirendatult edasi liikuda ja toob raamatusse mitu kõrgpunkti ühe ja viimase asemel. Mida kokkuvõtteks öelda? Vaimustas noorelt ja ei valmistanud pettumust ka praegu üle lugedes. Soovitan, kui BAASis käib tõesti keegi, kes seda veel lugenud ei ole.

Teksti loeti eesti keeles

Pole eelarvustajate kirjutatutele suurt midagi lisada -- või ehk seda, et IA on vähemalt üks kord avalikult tunnistanud, et tema lemmikvõte on ajalugu ümber jutustada ;)
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Valdav enamus maailmas (loe: Eestis) leiduvast kiidulaulust selle raamatu osas on seotud tõigaga, et paljud on seda raamatut lugenud lapsena või vähemalt noorena ning nüüd siis meenutavad heldimuspisar silmis, kui uhke ja põhjapanev SF see raamat ikka oli.
Võib-olla oli nii, võib-olla mitte, ent minule ta säärast WOW elamust ei pakkunud nagu näiteks Lemi Solaris (või Eeden).
 
Asum on hea lugemine, mõnus ja loogiliselt üles ehitatud, ent samas on lood selles natuke liiga ühesuguse mustriga. Midagi juhtub, tundub, et kõik veab viltu, kohe-kohe on kõik metsas ja siis äkki saabub positiivne lõpplahendus ning selgub, et peategelane just seda plaaniski ning taustal tegutses hoopis mingi muu agendat ajades. Tuleb järgmine lugu järgmise tegelasega ja muster kordub üks ühele. Siis kolmas jutt ja neljas jutt... Kõike seob kriis, selle saabumine ja selle ületamine.
 
Kui psühhoajaloolase Hari Seldoni kriisid, või õigemini nende saabumise ennustatus on nende Asumi juttude ühendavaks jooneks, siis taustal näeme seal juures ka inimajaloo eksistentsiaalset arengut läbi ühiskondade mõjutamise taktikate. Impeerium kukub kokku ning tundub, et inimkonna arengut saab säilitada vaid läbi teaduse ja teadmiste. Teadusele järgneb religioon, kui mõjutusvahend teaduse propageerimiseks. Teadmised kaovad ja teadussaavutused jäävad. Kui inimkond on tehtud sõltuvaks teaduse saavutustest läbi religioonim hakkab arenema kaubandus. See läheb üle vabakaubanduseks ning lõpptulemuseks saame ühiskonna, mis sõltub tarbimisest, ent kus religioon on muutunud teise- või kolmandajärguliseks.
Asimovi jutust kumasid mitmel korral läbi teatud fookuspunktid, ent kuidagi kummalisel kombel suutis ta järgneva looga neid fookuspunkte nihutada ja nende olemuse muuta vastupidiseks. Näiteks, kui esimese loo fookuseks võiks pidada, et vaid teadmised suudavad inimkonda hoida eksistentsiaalsest kriisist, siis teise loo käigus selgub, et teadmised ei olegi olulised, on vaid teadussaavutused ning religioon, mis laseb teadmistest loodud teadust tarbida kontrollitud tingimustes. Sadakond aastat hiljem selgub aga, et fookuspunkt on edasi liikunud vaba kaubanduse peale, kusjuures religioon on justkui iganenud tabuteema ja teadmisi pole inimkonnal samuti enam olemas. Feodaalkord tundub elavat kauem, kui ajutise nähtusena religioon ning kunagised vereliinid omavad ühiskondlikus plaanis rohkem mõjuvõimu, kui teadmised ja teadussaavutused.
 
Ja viimase asjana peaks rääkima sellest, millest Asumi puhul ei saa ei üle ega ümber - tuumaenergia. Kogu galaktiline impeerium ja hilisem killustatud maailmakaart on otseselt sõltuv tuumaenergiast. Selle abil tehakse kõike - ruumilaevadest ja relvadest ehete ja nipsasjakesteni välja. Kaelakeed tuumareaktoriga, et ehted ikka ilusasti helgiksid, tuumaenergiat kasutavad skalpell-noad, lõikurid, isiklikud kaitsekilbid, lendavad troonid ja aupaisted. Aga kõige selle ulme juures, kus vabalt kasutati hüperruumi ja tähtedevahelist transporti, kirjeldati maailmu, mis vähemalt lugemise ajal kangastusid kui mahajäetud pseudokeskaegsed asulad, kõigi oma feodaalide, krahvide ja lihtrahvaga, kes solgivee tänavale viskab, peldikus tagumikku ei pühi ja iga kolmas tüüfusesse sureb, ent sealiha lõigatakse tuumalõikuriga ning elektrit toodavad hiiglaslikud tuumareaktorid.
Vastuoluline ja kummastav üheaegselt ja mida rohkem tagantjärgi raamatule mõelda, seda kummalisemaks sealne maailm muutub.
Teksti loeti eesti keeles
x
Ander Skarp
25.11.2018
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Ma ütlen ausalt, et lugu lugedes tundsin ennast taas nagu poisike, kes loeb põnevaid jutte indiaanlastest või kaugetest džungliseiklustest, unustades ennast tundideks ja päevadeks võõrastesse maailmadesse. Ja olgugi, et esmapilgul läksid kõikide tegelaste nimed sassi ning lisaks sellele oli osadel tegelastel veel mitu nime, kusjuures erinevad tegelased kõnetasid teisi tegelasi erinevate nimedega, vastavalt auastmele või familiaarsusele, kulges lugu siiski üsna ladusalt ja korraliku rütmiga.

 

Mulle tundus, et kõik oli tasakaalus: maailma tutvustamine, tegevustiku hargnemine läbi erinevate tegelaste pilgu, tilk tilga haaval informatsiooni edastamine – see kõik oli nauditav lugeda. Tõsi, loo lõpp läks paaris lõigus ehk natuke liiga tundlevaks ja näha oli, et kirjanik kordas seal iseennast, ent laiemas pildis oli see kahtlemata antud kogumiku parim lugemiselamus.

 

Mõelda vaid – tajulaevad, mis on elusolendid, inimeste poolt sünnitatud tajuga tehismasinad; esivanemate mälupangad, mis projitseerivad salvestatud vaimolendeid ning lasevad neil suhelda elavaga; ajarännakud väljaspool aega ja ruumi, ajaparadokside lahendamine täiesti geniaalsel viisil.

 

Sa ei muuda midagi. Selles on kogu asja ilu. Paradokse ei ole. Ära karda, et tapad iseenda või teed halba oma emale. See pole võimalik.
... Ta oli seal, kuid mitte seal.
... Ta sai asju mõjutada, muutused ei jäänud lihtsalt püsima. Justnagu oleks universum vedru – ükskõik millise jõuga sa seda ka ei sikutanud, pöördus see alati tasakaaluasendisse tagasi (lk. 49)

 

Igal loo tegelasel on mängida oma roll – neil kõigil on konstrueeritud tegevustiku raames reaalne eesmärk, mida täita. Meil on insener, keda kannustab soov näha 30 aastat tagasi salapäraselt kadunud ema, meil on keisrinna, kelle riik on kohe-kohe sõtta astumas, meil on keisrinna tütar, kelle kogu elu on olnud vanema õe varjus elamine, meil on väejuht, kes on sattunud keisrinna soosingusse ning peab lahendama suurmeistri kadumise saladuse ning meil on tajulaev, kes üle kõige maailmas sooviks võita oma ema, keisrinna noorima tütre tähelepanu. Ja nende kõigi teed ühinevad, nende kõikide tegevusest sõltub see, kuhu lugu lõppeks viib. Lisaks veel terve hunnik statiste ja kõrvaltegelasi, kelle olemus ja vahel pelk viide mingile tegevusele („Kaks surnud imperaatorit luusisid toas ringi, põrnitsedes segamini voodit ja pooleldi avatud kummutisahtleid, nagu oleks tegemist isikliku solvanguga” lk. 40) annab jutule sügavust ja dünaamikat.

Teksti loeti eesti keeles

Huvitava stiiliga ebahuvitav jutt. Vägisi jääb mulje nagu startuppide põlvkond hakkaks taasavastama ja ümber mõtestama ulmekirjandust, luues sellest enese jaoks mingit leiget sousti.
Teksti loeti eesti keeles

Ootasin sellelt loolt mingit head puänti, aga mida ei tulnud, oli hea puänt. Hea küll, meil oli selline maailm, kus külm sõda oli umbes sadakond aastat kobrutanud, sotsiaalmeedia puudumise tõttu ei teadnud keegi eriti täpselt, kas pommid lendavad või mitte ja selles maailmas hakkas üks tüdruk kahtlema, kas see kõik, mida neile näidatakse, ikka on nii nagu ta on. Aga ega ta kaua kahelda saanud - talle näidati hirmsaid venelasi ja kogu kahtlus oligi peast pühitud. Vsjoo, finito, the end.
Kuidagi petetud tunne jäi lõpuks mulle lugejana.
Teksti loeti eesti keeles

Hakkasin Lumemarjaverd lugema suurte ootustega. Ära kunagi loe ühtegi lugu suurte ootustega! Stalkerivõitja Kalmsten kirjeldab meile ülevoolava ilu ja emotsionaalse varjundiga poisi ja tema kasuisa vahelist suhtlust, milles on elu, värvid, dünaamika – kõik on paigas. Me saame teada, kes on kes, mis on juhtunud ja mis on juhtumas. Me saame aru tegelaste olemusest ja nende omavahelise suhte keerulisest lihtsusest.
 
Kaks kolmandikku loost on juba läbi ja siis see tuleb – jess, ulme! Ei, veel mitte... natuke läheb veel aega. Tuleb hoopis suur jaht, milles meie peategelane osaleb esimest korda. Nii, nüüd kohe ja... jaht on läbi ja jutt on kah läbi. Jahiti mingeid haldjaid. Poiss lasi haldja maha ja ulme sai otsa.
 
Ärge saage minust nüüd valesti aru – minu meelest oli Lumemarjaveri väga hea jutt aga mitte ulmejutt. Meenutas nii mõneski mõttes oma olemuselt Triinu Merese „kuigi sa proovid olla hea” kogumikku. See on juba kolmas lugu antud ulmejuttude võistluse paremikus, mida ma ei suuda ulmeks pidada. Või noh – äärmisel juhul võib seda pidada ulmelisandiga suhtedraamaks.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin esimese lehekülje ja vaevaliselt ka teise lehekülje ja mõtlesin, et miks sa ennast sellist asjadega vaevad. Miljon tegelast, suht suvaline koosolek, kus räägitakse mingist suvalisest asjast ja siis tuleb äkki mingi ajahüpe teise tegevuse juurde ja...
 
Ütleme siis kokkuvõtvalt selle loo kohta nii, et tegemist on kahtlemata selle kogumiku kõige-kõigemaga. Kõige ulmelisem, kõige pöörasema ideega ja kõige huvitavama sündmuste käiguga lugu. Algul ei saanud vedama ja siis ei saanud pidama. Pärast lugemist oli mingi sõnuseletamatu tunne hinges. Ei olnud ju mingi sõnaseade meistriklass ega ka mitte üliägedate tegelastega, kellele kaasa elada, lugu. Ent ometi oli see tunne olemas. Nagu oleks lugenud midagi, mis sunnib hinges – wow – ütlema. Vaikselt ja varjatult.
 
Natuke arusaamatuks jäi vaid autori soov vihjata paari tegelase vaheliste suhete intiimsusele. Sellega ei jõutud kuhugi ja need ei mänginud ka loos erilist rolli. Autor oleks justkui tahtnud midagi öelda aga iga kord kui ütlema hakkas, tõmbus tagasi. Ehk oligi see taotuslik, et lugejal tekiks mingi mõte antud küsimuses. Ei tea...
Teksti loeti eesti keeles

Toomas oli see poiss, kes kirjutamise ajal pidevalt virises, et tema vist küll oma lugu valmis ei saa. Ja mis välja tuleb? Igati vinks-vonks jutuke, kus on maagiat, seiklust ja üksjagu intriigi. Aga õige kah – konkurente tulebki petta ja neile kärbseid pähe ajada. Mitte, et enda lugu sellest paremaks läheks aga vähemalt lähevad konkurentide lood halvemaks. Loodetavasti...
 
Riia Keisririigi allakäik ja langus on väga mõnus ja ladus lugemine mingist alternatiivmaailmast, kus viimased keisrid kukutati alles eelmise aastasaja lõpukümnetel. Kus sinivereliste kehad on maagiast läbi vettinud ja nende kehaosad on maagia edasikandjana väärt ja minev kaup. Inimeste söömine ja luutükkidega äritsemine on igapäevane tegevus.
 
Vaadates seda, mida Krips on varasemalt kirjutanud, on see kahtlemata ka üks parimaid lugusid tema repertuaaris. Neli ulmelugu seitsme aasta jooksul. Kirjuta ometi rohkem!
Teksti loeti eesti keeles

Esimene minu poolt loetud kohalik postapo lugu, kus Jõgeva asemel lasti hoopis Tallinn õhku. Juba see on saavutus omaette. Tegemist looga, mille võiks leida pigem ajakirjast, kui raamatukaante vahelt. Ei olnud üldsegi halb aga samas ei olnud ka midagi väga erilist. Pinevust oskas autor hoida, salapära oli enam-vähem lõpuni. Lihtsalt selle salapära fookuspunkt muutus pidevalt. See oli ka esimene lugu selles antoloogias, mis ei haaranud oma mastaapsusega ja seetõttu tundus kuidagi tühjema või tühisemana (teiste kõrval, ka Libakassi kõrval, kuigi ka Libakass oli situatsioonikirjeldus). Sümpaatia ja talle järgnenud Esimene port olid mõlemad kuidagi teistest lugudest eraldiseisvad, teise mustriga kirjutatud. Ja veel – aitäh, Kaido Tiigisoon, et panid mind tõsiselt vihkama sõna „klade”.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hästi kirjutatud lugu. Näha on, et autor suudab luua pilti ja lugeja selle pildi sisse tõmmata, teda seal edasi ja tagasi liigutada ning vahendada pildi sees olevate tegelaste vahetuid emotsioone lugejale. Jube kahju, et loos pole grammigi ulmet. Need, kes tulid, oleks võinud olla ju võõrad, tulnukad. Ja nad oleks võinud ju inimtegelased koloniseerida, neid enese jaoks tööle rakendada. Ja need tulnukad oleks võinud võidelda teiste tulnukatega, kes oleks tulnud inimkonda vabastama. Selle asemel saame aga loo, kus need, kes tulid, olid võõrad, keda peategelane polnud kunagi varem näinud. Need võõrad koloniseerisid saare pronksiaja tasemel elavad inimesed ja rakendasid neid enese jaoks tööle. Need võõrad inimesed, kes tulid, võitlesid teiste võõrastega, kes samuti tahtsid tulla, et siis kohalikke inimesi vabastada. Jube kahju, et need võõrad polnud tulnukad või kuskilt teisest dimensioonist pärit olendid.
 
Tahtsin pikalt heietada sel teemal, kas ja kui mõtekas on ulmejuttude konkursil esiviisikusse sokutada lugu, milles pole üldse ulmet aga eelnevat lühikokkuvõtet tehes sain isegi oma pealiskaudsusest aru. Ma usun, et Umbleja jutt on selline, mida võiks lugeda nii tõsiuskne ulmik, kui tõsiuskne tavakirjanduse nautleja, kartmata hetkekski, et tema ootused saaks petetud.
Teksti loeti eesti keeles

Verivärske (ulme)kirjaniku debüüt. Tubli ja vägev saavutus debüüdiga kohe jutuvõistluse esikolmikusse sattuda. Ja noh – mis seal pattu salata – lugu ise oli seda ka väärt. Vaimukas, läbimõeldud ja sobilik igas vanuses lugejale. Jagan žüriiliikme Weinbergi arvamust, et Raidma võiks proovida sulge lastekirjanikuna. Jäädes muidugi truuks sellele stiilile, mis Libakassist läbi kumas. Ma olen täiesti kindel, te meil oleks vaja rohkem sellist Kivirähalikku veidi ülevõlli maailma.
 
Otu tegemised olid väga hästi ja korralikult kirjeldatud, nii et lugemisel tekkis umbes sarnane tunne nagu mingi aeg tagasi Rajaniemi lühijutus „His Master`s Voice”, mille kohta kirjutasin: „ma hakkasin ennast tundma koerana.  Ja see, et ma hakkasin ennast koerana tundma, annab märku sellest, kui ilmekas ja vahetu oli autori oskus mina-tegelast lugejale ette valada.” Antud loo puhul siis nägime maailma mitte koera, vaid kassi silme läbi. See on minu arvates väga hea saavutus!
Teksti loeti eesti keeles

Mahkrast räägitakse legende. Teda vihatakse ja kardetakse, austatakse ja imetletakse, teda on isegi meemidesse valatud. Aga see kõik ei päästa Riisirahvast. Mäletan, kui seda käsikirjana lugesin – tundus üsnagi rohmakas tekst olevat, oma olemuselt lisaks veel üsna aeglaselt kulgev Kiplingi ja Verne stiilis seikluslugu. Aga olgu – mul oli värskelt meeles Mahkra mammutilugu ja sealne keelekasutus, samuti üliäge ja minult vaid ülivõrdes kiidusõnu saanud homaaž Lovecraftile „Venuse sünni” näol, seega ma kujutasin ette, et toimetamise käigus läheb lugu paremaks ja äkki, äkki otsustab autor ka oma räigest rõvedusest loobuda (mis, ma muidugi teadsin, on tühipaljas puritaanlik enesepett). Aga ei – läks võistlusele nii, et laulis ja pani teise koha taskusse. Kui nüüd minu alalhoidlik konservatism maha suruda, siis ma usun, et selle loo võlu seisnebki just nimelt selles kontrastide mängus. Loo kulgemine uinutab, paneb mõtlema sind ühes suunas ja siis äkki rabab jalust, lõhub tabureti tagumiku alt ja kukud peaga vastu laua äärt. Seejärel aga ajad ennast jalule ja kukud uuesti vastu laua äärt. Jah, just sedasi see lugu teebki.
Paneks muidu neli punkti aga panen kolm, sest rohkem lugeda ei taha.
Teksti loeti eesti keeles

Kusagil tulevikus või kuskil teises dimensioonis on avastatud/leiutatud maailmade vaheline liiklemine, kus piisava digitaalse raha eest on igaühel võimalik teleporteeruda kuhu aga iganes soov on. Fua Jee, kuhu peab jõudma ning mis töötab kui hiiglaslik fuajee, milles on uksed erinevatesse maailmadesse, tundub kui miski MiB filmidest. Täiesti äge idee ning selle idee teostus on samuti igati tip-top.
 
Mulle ei meeldinud see lugu tükk aega pärast lugemist. Tundus lapsiku ja nõmedana. Võib-olla ei suuda ma enam ennast noorusaegadega samastada? Olen vanaks ja igavaks muutunud? Mis mõttes on peategelase nimi C? Mis paganama keelekasutus? Ohtralt slängi ja tobedakõlalisi sõnu, mõtlematus ja kiirustamine, kõik see on loos olemas ja ma vihkan vihkan vihkan.
 
Aga teate mis? Loo suurim puudus on selle loo suurim voorus! Mõtlesin täna selle jutukese peale ja tabasin ennast mõttelt, et see ei ole ju ometigi mingi kirjaniku või keskealise sulesepa kirjeldus teismelise plika elust – see ongi teismelise plika seiklus läbi sellesama teismelise silmade. Kui autor suudab luua pildi sellest, milline võiks olla tulevikus noorte kõnekeel, släng ja suhtumine, ilma et ise mingit moraalitsemist või hinnangut annaks, siis on see üks tõsiselt hea autor ja see lugu tõsiselt hea lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Ivanovi eelmise loo „Leida” kohta, mis ilmus Reaktoris 2018. aastal, olen kirjutanud, et sel oli geniaalne idee ja dialoog, ent lugu oli kui poolik ja tükid jäid ühendamata. Nüüd on käes 2019. aasta ning Ivanovi uue loo „Apollo 18” kohta kirjutan nii: geniaalne idee, ent lugu on poolik ja tükid ei saa ühendatud. Ausõna – see idee väärib paremat teostust. Ma olen suisa pettunud, sest antud juhul ei ole ju tegelikult tegemist jutuga, vaid kavandiga. Samas kannab see kavand eneses selle kogumiku teiseks parimat ulmeideed.
 
Vägisi jääb tunne nagu oleks autoril aeg otsa saanud ja siis viimasel hetkel lõpetamata ja läbi mõtlemata versiooni saatnud. Näituseks jääb silma, et kui kaks astrofüüsikut omavahel krüpteeritud kirju vahetasid, siis pärast lugemist need hävinesid automaatselt. Ajatemplid näitavad lühimaks ajaks vähemalt 10 minutit, keskmine aeg kirja avamisest hävitamiseni 30-40 minutit. Viimane kiri, mille abil taheti jätta muljet nagu oleks keegi kõrvaline isik saanud saladusele jälile, tahtis ennast hävitada aga juba minut pärast avamist. Miks?
Teksti loeti eesti keeles

Konkursi võidulugu ja ühtlasi kogumiku nimilugu on aurupungilik lugu… ühest isevärki avantüürist, kus suvalise sadamalinna asemel on asukohaks tsepeliine täis taevalaotusega sadamalinn ning peategelase teed ristuvad kurikaelaga, keda saadab suure ja tugeva jõmmi asemel suur ja tugev mehaaniline… asi. See on üks kahest kogumiku loost, mille lõppu ma ei jõudnud ära oodata. Venis ja venis ja jäigi venima. Võta taustalt aurupungi elemendid ära ja lugu jääb täpselt samaks. Pane tegelased Tallinna Kalamajja seiklema ja lugu jääb täpselt samaks. Ja see lugu oli lihtsalt üliigav. Minu ootused Jekimovi suhtes olid suured – tema möödunud aastane “Muld ei hoia” oleks minu arvates pidanud vähemalt Stalkeri saama. Kus olid Ortoni loos need pinevus, põnevus ja sulava meena kulgev lauseehitus? Polnudki teist…
 
Samas – kui ma olen paari aurupungi fänni käest küsinud, et mida nad selles loos näevad, siis on vastuseks olnud – õhustik, maailmakirjeldus, puhas stilistika. Seega võib-olla on asi siiski hoopis minus ja minus puudub aurupungi soolikas? Võib-olla saakski üliägeda ulmeloo, kui näiteks Tartu muuta mingiks vasktorudega ülevalatud viktoriaanlikuks linnaks, kus kõik mehed käivad kõvakübaratega ja kannavad selliseid nimesid nagu Thaddeus, Bartholomew ja Archie Hogbin. Ja siis kirjeldada mingit suvalist õhtupoolikut mõnes kohalikus pubis, soovitavalt teisel korrusel.
Teksti loeti eesti keeles

Alguseta ja lõputa pilguheit tulevikuühiskonda, kus hedonistlik bioinseneeritud inimkond ei suuda aru saada, miks üks programmeerija hulluks läheb, sest tal pole lihtsalt mitte midagi teha. 
Oeh. Programmeerijad ei mõtle alati välja uusi asju. Enamasti nad parandavad teiste tehtud vigu, otsivad vigu ja katkuvad seda tehes oma juukseid nii, et juuksurit tarvis polegi.
Täielikult hedonistlik ühiskond ei saa olla niivõrd monoliitne, et kogu populatsioonist on vaid 1-2 hälvet. Või saab?
Teksti loeti eesti keeles

Pikk ja lohisev lugemine, milles on mõningane võlu, mis kutsub ikka lõpuni "kannatama". Kahjuks lugu kuhugi välja ei jõudnudki... Loo sissejuhatuses, mis on julgelt 2/3 kogu kirjapandust, keritakse üht ja sama mõtet niivõrd kaua, et kuskil poole peal tekib juba kange tahtmine kogu kupatuse lugemine vahele jätta ja otsejoones lõpuvaatusele hüpata. Kui juba alguslõigus kuulutatakse välja kogu loo point, siis milleks see vahepealne teen angst? Autor peaks olema ometigi juba sellest faasist möödas ning kerge googeldamine näitab ka tervet posu lastele ja noortele suunatud raamatuid raamatupoodides.
Võib-olla ma pole lihtsalt antud loo sihtgrupp? Liiga vanaks jäänud ja ei suuda enam suhestuda endast poole nooremate maailmavaluga? Loo mina-tegelasele tahaks karjuda - mees, sa oled libahunt! Anna lihtsalt tappa nendele kiusajatele! Me ju kõik teame, millised ühed õiged libahundid välja näevad, Stephenie Meyer kirjeldas seda meile! Katsu sa sellise kallal norida. Aga ei - meie loo peategelane tundub olevat mingi kasimata ja räpane, sorgus juustega tüüpiline emonooruk, kellel puudub positiivne isakuju, kes õpetaks oma poja maailmavaluga tegelema.
Oleks selles loos siis mingi moraal - ei, seda pole. Sisuliselt on tegemist lihtsalt koolitulistamise kirjeldamisega, ainult et kooli smugeldatud relva asemel on peategelase libahundiks olemise needus. Me ei saa isegi teada, miks peategelane libahunt on. Me ei saa teada tegelikult mitte midagi ja loo lõppedes vaatad aknast välja ja mõtled, et "noh, jah. Mis siis ikka..." 
 
Teksti loeti eesti keeles

Esiteks - kolm on tugeva plussiga ja seda just tänu sellele, et lugu oma olemuselt oli ladus, kergelt loetav ning kaasakiskuv. Ei tekkinud kordagi tunnet, et ei viitsi edasi lugeda.
 
Aga miks siis kolm ja mitte neli või viis? Sest minu arvates ei ole tegemist ulmejutuga. Eriüksuslased teisel planeedil? Samahästi oleks nad võinud olla suvalise vaenuliku riigi territooriumil kuskil maamajas. Salapärane aine, mis eriüksuslaste veres ringles ja neile tähelepanuväärse kuulikindluse andis? Sama hästi oleks nad võinud kasutada mingit eriti vastupidavat soomuskaitset, mis siis turmtule all ajutise kaitse annab.
 
Ehk siis ulmeliste sugemetega sõdurijutt, mis ulmejuttude võistlusel kuidagi ennast teise vooru nihverdas.
Teksti loeti eesti keeles

Loo esialgne, lõputa versioon meenutas Lem'i Eedenit, kus pika tegevuse ja maailmakirjelduse peale kogu lugu lihtsalt paari lõiguga kokku pakitakse. Reaktorisse on jõudnud lõpuga lugu ja ma ei oskagi öelda, kas see lõpp on parem kui esialgne asjade kokku pakkimine või mitte. Ma arvan, et kui ma poleks alles hiljuti Eedenit lugenud, eelistaksin kindlasti Reaktorisse jõudnud lõpuga lugu.
 
Jutt ise aga on mõnusa kulgemisega retrovaimus sci-fi lugu, mille kogu olemus meenutab miskit arusaamatut sümbioosi Burroughsi Marsi printsessist ja lapsepõlve mälestustest esile ujuvast "Kolmanda planeedi saladusest". Mulle meeldib ja soovitan ka teistel lugeda. Jah - tegelikult tehkegi nii - lugege Marsi printsessi, Eedenit ning vaadake Kolmanda planeedi saladust ning seejärel lugege Langtoni maailma. Sobib sellesse nimistusse nagu rusikas silmaauku.
Teksti loeti eesti keeles

Painajalik lugu, mis räägib 90ndate lumehelbekese maailmavalust. Noore mehe depressioon leiab ootamatu lahenduse, ent selle käigus süveneb depressiivne olukord veelgi. Lõpuks mängib terve maailm, ka loodus, mehehakatisele käru.
Seda et... ei olnudki mingi tüüpiline maskuliin, kes läheb vanasse majja, lööb ukse jalaga lahti ning karjub, et nüüd me vaatame, kes siin peremees on! Lugu lugedes jäi mulle küll arusaam, et oligi teine na õbluke, ei olnud temas ei füüsilist jõudu ega ka mitte vaimujõudu. Säärastele tegelastele ei suuda ma tavaliselt jutte lugedes eriti kaasa tunda, sest nende rumalusastme juures on vaid aja küsimus, millal midagi eriti rõlget nendega juhtub.
Aga... selles loos seda tunnet ei tekkinud. Võib-olla oli asi selles, et kogu loo kulgemine oli väga kaasahaaravalt ja loogiliselt esitatud, isegi lollakate tegevuste käigus oli peategelase selgitus oma käitumisele tegelikult igati loogiline ja arusaadav. Ja noh - narratiiviga läks see ilusasti kokku.
Pärast jutu viimase lõigu lugemist ja loole punkti panemist jäi kuhugi alateadvusesse tiksuma painajalik mõte - ma olen seda kuskilt juba varem lugenud, ma olen midagi sarnast juba varem lugenud. Aga kus? Ja millal?
Kodanik Välgule soovitan aga kindlasti rohkem kirjutada. Kirjutada midagi valmis ning seejärel jätta see lugu kuhugi sahtlisse laagerduma, et vajalikul hetkel letti lüüa. On näha, et sääraselt sündivad lood on head ja mõnusad lugemiskogemused. Vähemalt minu jaoks.
Teksti loeti eesti keeles
4.2019

Kujuta ette, et sa elad maailmas, kus elu on läbi põimunud maagiast – seda kasutatakse kõigeks – alustades grandioossetest pilvedesse mähkunud lendavate losside loomisest võlukunsti meistrite poolt, lõpetades igapäevamaagiaga lihtsate talupoegade poolt – maagia, mis ravib nohu, maagiline vormel, mis hoiab puusepa peitlit korralikult soones ja ei lase käel väriseda... Maagia on kõikjal ja see on nagu vesi, mida inimorganism vajab elamiseks. Aga kujuta ette ka seda, et iga kord, kui keegi kasutab maagiat, toidab selle vägi väetisena okasvääti – pea hävitamatut umbrohtu, mille kergeimgi puudutus on mürgine ning paneb ohvri aegade lõpuni magama. Nagu okasroosike, ent selles loos ei saabu lõpus võluvat printsi – selles loos teeb loodus oma töö ning magava keha saavad lõppeks enesele Kpala lapsed – kõik mõeldavad ja mõeldamatud putukad-mutukad ja muud lagundajad, kes hoolitsevad loodusliku tasakaalu eest.
 
„Takerdunud maa” koosneb neljast loost, mis pärinevad kahe kirjaniku sulgedest ning nendes lugudes tutvustatakse meile maad, mida on tabanud hirmus saatus. Ei – mitte okasväät, mis on surmav, mis tungib kõikjale ja mida on pea võimatu hävitada. Ei, üldsegi mitte okasväät. See hirmus saatus on hoopis inimene ise koos kõigi oma inimlike pahedega. Vaid inimene saab olla see, kes hävitab kõik oma teel ning mõistab terved sugupõlved hukatusse, et iseenda ambitsioone täide viia. Ja mille nimel? Kelle nimel?
 
Maailmaloomise meistriklass
Maailm, milles meie nelja loo tegelased seiklevad, on põhjalikult läbi mõeldud. Meil on olemas ajalugu, meil on olemas kultuur ja mõttemallid, igal teol on loogiline põhjendus ja tagajärg, meil on olemas lugude seostatus ning iga järgnev kasutab eelmise loo käigus puudutatud aspekte. On meeldiv lugeda, kuidas kaks kirjanikku täiendavad üksteise mõtteid ning loovad ühiselt seda fooni, mille taustal oma kangelased tegutsema panna.
 
„Tema kindale klammerdus hulk kahvatuid väädiniite. Peenike ja kahvatu surm tema sõrmeotstel. Vapustav oli näha oma kindal imepeeneid ussikesi, kes kõik kibelesid talle surmasuudlust andma.” (lk 154)
 
Kui enne püüdsid ette kujutada maagiast täidetud maad, siis nüüd kujuta ette maailma, mille iga osa üritab sind tappa (Austraalia?), pole vahet, kas see on loodus või looduse kroon, kujuta ette meeleheidet, väljapääsmatut ängi, puhast vihkamist ja raevu, kujuta ette maailma, kus inimelu ei maksa mitte midagi ning ka elavad inimesed on kui surnud... ent siiski sooviksid elada selles maailmas. Olla osa selle maailma ajaloost ja müütidest, mida tulevikus paljud sugupõlved üksteisele pajatavad. Selline ongi Takerdunud maa.
 
„Ja nad võivad ju küsida, kust ma tulen. Ma ei räägiks neile, et tulen sinisest linnast. Räägiksin, et tulen vere linnast, ja ütleksin, et nad sellest eemale hoiaksid.” (lk 290)
 
Mida ma oskan lõpetuseks öelda? Mida üldse arvustajalt arvustuse lõpetuseks oodatakse? Soovitusi edasiseks käitumiseks? Mine ostma! Ära mine ostma! Millisele maitsele see raamat on mõeldud ja millisele mitte? Aga kust mina seda tean, kas sinu maitse on nii- või naasugune. Ma oskan öelda vaid seda, et mulle „Takerdunud maa” meeldis. Meeldib. Ja ootan pikkisilmi järjelugusid, sest nii Bacigalupi kui ka Buckell on lubanud oma kangelaste teekondi edasi kirjeldada. Seniks aga nautigem seda maailma, mida nad on senimaani jõudnud luua ja lugegem lihtsalt head fantaasiakirjandust.
 
Täismahus arvustus koos eraldi lugude tutvustusega ilmus ulmeajakirjas Reaktor nr. 80 (märts, 2019)
Teksti loeti eesti keeles

Khaimi armetud lapsed. Tunnistan ausalt, et see lugu üksikuna lugedes ei meeldiks mulle üldse. Võib-olla kolm miinusega. Aga kuna lugesin seda Takerdunud maa kogumikus, siis asetus lugu konteksti, või õigemini ta lõi konteksti ja laiendas okasväätidest haaratud maailma.
 
Kogumiku kolmas lugu „Khaimi lapsed” tundub esmalugemisel ülejäänute seas justkui võõras element – niivõrd teistsugune on selle loo ülesehitus, õhustik ja tonaalsus. Hiljem aga tervet kogumikku tervikuna analüüsides saad aru, kuivõrd oluline see jutt tegelikult on.
 
„Khaimi lapsed” räägib loo sellest, milline on okasväätidest laastatud maailm laste silmade läbi. Me näeme noore poisi võitlust iseenda ja kõigi teistega, et päästa oma väike õde, kes pärast okasväädi suudlust sügavasse surmaunne vajus. Me näeme Alam-Khaimi – linnaosa, mida asustavad põgenikud ja ühiskonna põhjakiht, kus inimeste elu koosneb hommikust õhtuni okasväädiga võitlemisest, et võita tagasi maad rikastele hertsogitele. Me näeme inimeksistentsi kõige masendavamat ja lootusetumat olelemist, tühja töö tegemist ja seda kõike mille nimel? Nendel inimestel pole tulevikku, nad lihtsalt on – nad teevad seda, mida teevad, et hoida enesel eluvaimu sees. Ja see, mida nad teevad, on suhteliselt mõttetu.
 
Meie loo kangelane ei soovi ja ei suuda teha oma õele halastuslõiget, kuigi ta teab, et sellest surmaunest ei ärgata ilma maagiata. Ent lootus jääb ja just tänu sellele lootusele kaotab ta oma õe keha. Teda haarab hirm, sest ta teab, et tema õde on muudetud nukuks „pehmete silmadega meeste” pruukida.
 
“Mop põrnitses kokkukuhjatud kehasid. Ta oli nende arvukusest rabatud. Ta nägi ühte tüdrukut okasvääditöölise nahkrõivastes, must juuksepuhmas kapuutsi alt väljas. Ta jooksis karjatades tüdruku juurde, aga kui ta maha põlvitas ja teda otsavaatamiseks pööras, vaatas vastu võõras nägu. (Takerunud maa - lk 179 - OR2019)
 
Tubade rägastik muudkui jätkus. Igaüks oli täis okasväädiunes kehasid ja pehmete silmadega mehi, kes püüdsid nendega oma isu rahuldada.” (Takerdunud maa - lk 180 - OR2019)
 
Ma lugesin loo lõppu kaks korda üle, et aru saada, millega see kõik lõpeb. Ma saan aru, et kirjanik üritas jätta otsi lahtiseks – justkui oleks positiivne, ent samas ka negatiivse varjundiga lõpp. Pahad said karistada, peategelane leidis üles oma õe ning õe keha muudeti kultusobjektiks, mida edaspidi valvatakse ning millele ei lasta halba sündida. Tundub justkui parim võimalik väljund ühiskonna põhjakihist läbi veetutele. Aga... me ei tohi unustada, et Kpala lapsed jõuavad kõikjale. Ja kui sa loo lõppedes sellele veel ei mõtle, siis järgmine lugu paneb i-le täpi peale (Buckelli Sepa tütar)
Teksti loeti eesti keeles

Buckellile meeldivad naiskangelased. Kui „Hukkajannas” oli peategelaseks hukkaja tütar, siis nüüd näeme sepa tütart. Kogenud meistrit, kes peab kuidagimoodi ellu jääma ja oma vanemad päästma Alam-Khaimi kõntsakihis, kus inimelu ei maksa tuhkagi, kus omad sugulased sind hõbeseeklite eest reedavad ning ülikud käituvad alamrahvaga nagu pudulojustega.
 
Kas ma kartsin, et vanemad võiksid mind okasväädi ogaga torgata ja leebete silmadega mehe juurde saata? Ma ei teadnud seda. Ja see hirmutas mind. Sest ma ei olnud kindel.” (Takerdunud maa - lk 226 - OR2019)
 
Kui „Alkeemikut” lugedes õppisime vihkama majistrit, kes tundus justkui õeluse ja kurjuse kehastusena, siis siin loos õpime põlgama, südamepõhjast põlgama, kohalikku hertsogi ja tema poega. Kirjanik manab ilmselge mõnuga meie silme ette inimkujud, mis igas teises olukorras tunduksid karikatuursete farssidena, ent Alam-Khaimi kontekstis tunduvad täiesti usutavana. Hertsog, kes raha ja mõjuvõimu nimel annab maagia kasutamise eest üles kogu oma suguvõsa ja ka naise ning on valmis silmagi pilgutamata ohverdama oma poja, on ideaalne näide hirmuäratavast pahalasest. See on pahalane, kelle motiive me ei suuda ette aimata, kes tegutseb lihtsalt kurjuse kehastusena, temaga ei ole võimalik jõuda mingisugusegi kokkuleppe või vaherahuni.
 
„Sepa tütar” on lugu ühe noore naise meeleheitest, võitlusest välise kurjuse ja sisemiste deemonitega, enesekindluse ja otsustusvõime tuleproov. 
Teksti loeti eesti keeles

Selles loos on olemas kõik, et olla suurepärane jutustus – seiklus, draama, huvitavad karakterid, lahingud ja törtsuke elutervet feminismi. Naine, kes saatuse tahtel oma haige isa asemel hukkaja kirve kätte haarab ning linnaväljakul vaese maagiakasutaja peajagu lühemaks teeb, avastab ühtäkki, et tema kodu on rüüstatud, isa poolsurnud ning kaks poega rüüstajate poolt kaasa viidud. Raske hukkaja-kirves käes, asub kartmatu naine rüüstajaid jälitama ning esimese kokkupõrke tagajärel leiab ennast rännakult, mis muudab nii tema, kui ka terve selle piirkonna inimeste elu igaveseks. Või vähemalt ajutiselt igaveseks.
See on huvitav, kuidas kirjanik suudab panna meid uskuma täiesti jaburaid seoseid, mis loo kangelast saadavad, samas aga demonstreerides suurepäraselt sõna jõudu ja väge, eriti, kui seda kannustab lootus. Inimeste vajadus uskuda ja loota.
„Jutud ei vasta kunagi tõele. Jutud on kuulajatele, Tana. Ja tegelikult loeb vaid see, mida kuulajad neist juttudest arvavad.” (Takerdunud maa - lk97 - OR2019)
Tänu levivatele juttudele, mis telefonimängu sarnaselt üle maa levides lumepallina üha hoogu juurde saavad, näeme, kuidas loo kangelane algul vastumeelselt, ent hiljem üha enam ja enam oma uue tiitliga harjudes teeb läbi rännaku, mille käigus saab meeleheitest kannustatud emast julge ja inspireeriv vabadusvõitleja. Tema seesmine areng ei ole tavapärane enese leidmise tee. Lõpptulemusena ei saa tema soovid täidetud, ent temas võtab maad seesama usk ja lootus, mis kannustas lihtrahvast levitama müütilisi jutte Hukkajannast.
Teksti loeti eesti keeles

Kui üks lugu saab üheaegselt olla surmigav ja ülipõnev, siis just siinne jutt võiks tollele iseloomustusele pretendeerida. Ma isegi ei tea, mis see oli, mis mind sundis lõpuni lugema - võibolla ootus, et kuidas see kõik lõpeb, võibolla mõnusalt kokku sobituvad puzzletükid, võibolla aga hoopis mitte-nii-väga-kuiv jutustamisstiil, mis suurest jaost koosnes vanas baltisaksa keeles kirja pandud mälestustetekstidest.
 
Aga noh - mis siin ikka pikalt heietada - mulle meeldivad mittelineaarsed jutud, mille erinevatel aegadel aset leidvad tükikesed teistes tükikestes aset leidvaid sündmusi mõjutavad. See annab loole juurde dünaamilisust ja muudab loo laiahaardelisemaks.
Teksti loeti eesti keeles

Simulatsioon on ikka täiesti mõttetu asi. Selline väga väga madala lati alt jooksmine. Ma arvan, et Algernonis avaldati isegi mitte esimene mustand, vaid google hääletuvastajale dikteeritud mõtted pärast kuue õlle joomist.
 
Äkki peaks mul kahju olema noortest ulmesõpradest, kes tahavad oma mõtteid avaldada ning leiavad mingi kunagise lumma mõjul enda väljundiks Algernoni. Miks kahju? Antud loo puhul on näha suurepäraselt, mida toob enesega kaasa sellise ajakirja pidamine, kus puudub täielikult igasugune toimetajakäsi.
 
Jah - tõepoolest on toimetamata tekste ka varem erinevates kohtades pinnale ujunud, ent nendes on olnud vähemalt mingisugunegi sisu. Antud loo puhul ei ole sedagi vabandust.
 
Vältida igal võimalusel!
Teksti loeti eesti keeles

Oeh.
Vahel on mul tunne, et kvaliteetsisuga uhkustav kvaliteetajakiri Algernon üritab teha mingit kahtlast sarkasmist nõretavat nalja ning avaldab oma veergudel lugusid, mis peaks justkui teisi ulmeajakirju sarjama. Või ma ei tea. See ei tule eriti hästi välja.
Veskimehel ju ideed jooksevad, aga need edastatakse lugejale täiesti arusaamatul jõmmilikul meetodil. Kõnekeelsed dialoogid, lohakad ja segaselt konstrueeritud lausesüntaksid... ma loen neid lugusid ja ei saa aru, milles peitub tema Algernonis eksisteerimise saladus.
Reaktori autorite lugudes on vähemalt mingisugunegi professionaalsus, isegi kui autor on täiesti algaja ja täiesti esimese looga välja tuleb... Veskimees - mine Reaktorisse üle, hakkad kah ilusat kirjakeelt kirjutama!
Teksti loeti eesti keeles