Seekord tuleb Harryl tegemist teha õige mitme asjaga üheaegselt. Mõned osad tagasi alanud võlurite ja Red Courti vampiiride vaheline sõda mõjub mõlemale osapoolele laastavalt, seega pannakse Harry fakti ette, kus ta lihtsalt peab osalema duellis Punaste tempioniga, kusjuures Harry võidulootused on üsna tillukesed. Duell annaks mõlemale poolele võimaluse vaherahuks. Teiseks pöördub Harry poole katoliku preester palvega üles otsida pihtapandud Torino surilina. Ja kolmandaks palub tema abi Chicago politsei paranormaalsete nähtustega tegeleva osakonna ülem, Harry vana sõbranna Karren Murphy, et Harry aitaks tuua selgust loosse, kus on leitud käteta, jalgadeta ja peata laip, kes on ilmselt tapetud maagia abil.
Selline hardboiled detektiiviloo ja moodsa horrori segu, nagu need Harry Dresdeni raamatud on. Horror tähendab siin küll mõnusa muigega kujutatud libahunte, deemoneid, vampiire ja muid Teispoolsusest pärit olendeid, mitte mingit klassikalist gooti romaani. Harry saab uusi sõpru ja ka vaenlasi - talle langeb Black Denarianide kurjakuulutav tähelepanu, aga lõpp veab otsad enam-vähem kokku, jättes siiski piisavalt lahtisi otsi edasiseks.
Hea, tasub lugeda küll. Kuigi Dresdeni seiklusi saab ka eraldi lugeda, oleks siiski mõttekas alustada esimesest osast.