Hoogsalt ja lahedalt kirjutatud romaanisari pole mõeldud koomiliseks, kuigi nalja saab siin kõvasti. Ütlematagi selge, et ega siit mingit sügavat filosoofiat ka taga otsida maksa, tegu on just sellise kergekaalulise tegevuserohke ajaviitega, mis aga omas zhanris on küllalt populaarne, nagu Harry Dresdeni seikluste müüginumbrid näitavad.
Tegu niisiis seikluste, mida hetkel on ilmunud vist 8 või 9 osa, teise köitega. Sarjale omaselt on siin terve rodu kõrvaltegelasi, kes esimeses osas jäid ainult kõrvaltegelasteks, aga teises osas näivad juba muutuvat sarja läbivateks tegelasteks. Olgu siin näitena ära toodud politseiseersant Karren Murphy, kellega Dresdenil on kummaline armastuse/vihkamise segasuhe, paranormaalse ajalehe reporter Susan Rodriguez, Harry sidekick, inimese kolba sees elutsev ninakas vaim Bob ja Chicago ristiisa Härrasmees Johnny Marcone. Läbiv on ka Harry lagunenud sinine Põrnikas, mis hädavaevu liigub ja tema võime elekriseadmeid juba kaugelt läbi kärsatada.
Sisust pole siin mõtet juttu teha, sest kohe algusest peale läheb kiireks ja vägivaldseks tegevuseks, Harryl pole praktiliselt aega ninagi nuusata, sest tal on vaja üheaegselt võidelda nii lükantroopide, Hexenwolfenitega kui ka Loup-Garouga, viimane on neist kõige vägevam. Koomilise kallakuga actionile pisut ebatüüpiliselt on raamatus terve hunnik laipu. Kuna tegu on pikema sarja teise osaga, siis on selge, et vähemalt peategelane jääb ellu.
Muhe ajaviide, ei enamat.