Jim Butcher

Harry Dresden pole mingi Philip Marlowe, kõvakskeedetud tulest ja veest läbikäinud eradetektiivi võrdkuju. Butcheri tegelane on pigem igavene hädapätakas, kes maadleb kogu aeg rahapuuduse ja äpardustega. Taolisest tegelasest kirjutades on muidugi võimatu surmtõsist joont säilitada ja Butcher on seda sarja kirjutanudki keel põses. Mitte mingid Pratchetti väljapunnitatud higised, väsinud, kulunud habemega naljad naljategemise enda pärast vaid eluterve iroonia segatud paraja annuse künismiga.

Sarja avaraamat saab alguse sellest, et järjekordselt rahapuuduses siplev Dresden kutsutakse politseisse konsultatsioone andma. Nimelt on toimunud kohutav topeltmõrv, ohvrite südamed on rinnakorvis plahvatanud. Harry haistab kohe vägeva maagi kohalolu. Paralleelselt saab ta tööotsa uurida ühe korraliku pereema kadunud abikaasa juhtumit. Tarbetu lisada, et lõpus jooksevad mõlemad liinid sujuvalt kokku. Küllaltki huvitav lugeda, nalja saab parajalt, kohati läheb küllalt pingeliseks ja Harry satub sellistesse olukordadesse, et jääb üle ainult imestada, kuidas Butcher olukorra ilma deus ex machinata lahendab. Hinne “neli” on antud arvestades, et tegu oli autori debüüdiga ja pisivead (mõningate tegelaste äärmine kahvatus, natukene läbipaistev süzhee) kahvatuvad muidu raamatust jääva meeldiva üldmulje ees. Lisaks veel see, et sarja järgmised osad pidid needki asjad ära parandama. Ühesõnaga, tugev 4 või nõrk 5.

Kogu sarja häda paistab aga olema hoopis kõrvaltegelaste visandlikkus - nad on küll emotsioonidega aga ilma igasuguse minevikuta. Läbi romaanide on pidevalt tempo peal ja ei jõuagi suurt vasakule ega paremale vaadata et tausta süvitsi lahti seletada - jagatakse vaid infot, mida hetkel teada vaja. Seega kui suurtes kogustes järjest mitte lugeda, on täitsa hea ajaviiteks. Kuna ka eelarvustaja kõhkles nelja ja viie vahel, siis panen mina sedakorda viie.

Romaanist ja kogu sarjast on treitud ka üsna keskpärase kvaliteediga telesari The Dresden Files. Ka on suur hulk romaane ilmunud audioraamatutena, milledele on hääle andnud eelkõige Buffys vampiirina tuntuks saanud James Marsters.

Have you ever been approached by a grim-looking man, carrying a naked sword with a blade about ten miles long in his hand, in the middle of the night, beneath the stars on the shores of Lake Michigan? If you have, seek professional help. If you have not, then believe you me, it can scare the bejeezus out of you.

Kui võtta 2 osa Harry Potterit, 2 osa Spenserit ning 1 osa Sam Spadet (“Malta pistrikust”) ning segade seda nõus kus on varem hoitud erinevat muud fantaasia ja õuduskirjandust, segada tainas ning papargoogivormiga teha sellest mehikese, siis selle mehikese nimi oleks Harry Dresden, Dresdeni toimikute peategelane. Harry on üheaegselt nii võlur kui eradetektiiv, kellel on alalõpmata näpud põhjas ning ühe või teise allilma (nii sõna otseses kui kaudses mõttes) tegelasega kana katkuda. Lisaks on Harry ka paras irvhammas ning ainuke maag kelle reklaam on telefonikataloogis üleval.

Lugu hakkab nagu heale detektiiviloole kohane pihta peateglase büroos. Nagu sellistel puhkudel kombeks on peateglasel taaskord näpud põhjas ning kiirelt tuleb leida mingisugune ots, et pääseda kontoripinnalt välja tõstmisest. Ning nagu sellistel puhkudel kombeks astub kontorist läbi ähmi täis daam, kes vajab korraliku tasu eest hädasti abikätt oma kadunud abikaasa leidmiseks. Ja nagu sellistel puhkudel ikka pole kõik nii nagu see esmapilgul paistab.

Laias laastus on tegemist klassikalise detektiivilooga, kuhu on ohtralt pikutud maagilisi elemente. Raamatus kohtuma enamuste tähtsamate tegelastega ning külastame kohti kuhu igapäevaselt ei satu. Harry peab lahendama korraga mitu omavahel põimuvat juhtumit mille keskel paistab olevat eriti võimas sorts.

Kuigi raamat on trigeeriv on see samas suhteliselt primitiivselt kirjutatud ja tunda on, et tegemist on autori ühe esimese raamatuga. Narratiiv on tugev kuid hüplik, tegelased ja nende motiivid on tihtipeale kahedimensionaalsed ning halvas ladina keeles koostatud loitsud parimal juhul naeruväärsed. Samas on kontseptsioon ise võrdlemini originaalne ning potentsiaal arenguks selgelt tuntav (olles lugenud sarja järgnevaid osi võin kinnitada, et autori tase on liikunud igas järgnevas raamatus selges tõusujoones). Sestap hindeks neli, aga pika miinusega.