Kasutajainfo

Jim Butcher

26.10.1971-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Jim Butcher ·

Storm Front

(romaan aastast 2000)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • Stalker
  • Sündmuste horisont
Hinne
Hindajaid
1
7
1
1
0
Keskmine hinne
3.8
Arvustused (10)

Eks paranormaalseid juhtumeid uurivaid eradetektiive või suisa maagiliste võimetega nuhke ole ulmekirjanduses ja eriti telekas ennegi ette tulnud, usun et näiteid pole vaja tuua. The Dresden Files sarja avaraamat "Storm Front" toob sinna seltskonda veel toreda täienduse. Harry Dresden - võlur. Vähemalt seisab nii ta kuulutuses Chicago telefoniraamatus, kus ta on “Võlurite” osakonna ainuke sissekanne. Harry ongi võlur, ja ühtlasi eradetektiiv. Poole kohaga annab ta abi kohalikule politseijaoskonnale, põhitegevuseks erinevate klientide erinevad probleemid , mis nõuavad tavapärasest erinevat lähenemist.

Harry Dresden pole mingi Philip Marlowe, kõvakskeedetud tulest ja veest läbikäinud eradetektiivi võrdkuju. Butcheri tegelane on pigem igavene hädapätakas, kes maadleb kogu aeg rahapuuduse ja äpardustega. Taolisest tegelasest kirjutades on muidugi võimatu surmtõsist joont säilitada ja Butcher on seda sarja kirjutanudki keel põses. Mitte mingid Pratchetti väljapunnitatud higised, väsinud, kulunud habemega naljad naljategemise enda pärast vaid eluterve iroonia segatud paraja annuse künismiga.

Sarja avaraamat saab alguse sellest, et järjekordselt rahapuuduses siplev Dresden kutsutakse politseisse konsultatsioone andma. Nimelt on toimunud kohutav topeltmõrv, ohvrite südamed on rinnakorvis plahvatanud. Harry haistab kohe vägeva maagi kohalolu. Paralleelselt saab ta tööotsa uurida ühe korraliku pereema kadunud abikaasa juhtumit. Tarbetu lisada, et lõpus jooksevad mõlemad liinid sujuvalt kokku. Küllaltki huvitav lugeda, nalja saab parajalt, kohati läheb küllalt pingeliseks ja Harry satub sellistesse olukordadesse, et jääb üle ainult imestada, kuidas Butcher olukorra ilma deus ex machinata lahendab. Hinne “neli” on antud arvestades, et tegu oli autori debüüdiga ja pisivead (mõningate tegelaste äärmine kahvatus, natukene läbipaistev süzhee) kahvatuvad muidu raamatust jääva meeldiva üldmulje ees. Lisaks veel see, et sarja järgmised osad pidid needki asjad ära parandama. Ühesõnaga, tugev 4 või nõrk 5.

Teksti loeti inglise keeles

Ilma eriliste pretensioonideta kirjutatud muhe linnafantaasia.Või kui veidi pikemalt seletada, siis.. Storm Front on debüütromaani kohta väga hea. Kerge küüniline irve näol läbi romaani marssiv musta maagia minevikuga eradetektiiv ja teda jälitav mõõgaga lõukoer ning pitsafetišiga haldjad ei saa ju kedagi külmaks jätta?

Kogu sarja häda paistab aga olema hoopis kõrvaltegelaste visandlikkus - nad on küll emotsioonidega aga ilma igasuguse minevikuta. Läbi romaanide on pidevalt tempo peal ja ei jõuagi suurt vasakule ega paremale vaadata et tausta süvitsi lahti seletada - jagatakse vaid infot, mida hetkel teada vaja. Seega kui suurtes kogustes järjest mitte lugeda, on täitsa hea ajaviiteks. Kuna ka eelarvustaja kõhkles nelja ja viie vahel, siis panen mina sedakorda viie.

Romaanist ja kogu sarjast on treitud ka üsna keskpärase kvaliteediga telesari The Dresden Files. Ka on suur hulk romaane ilmunud audioraamatutena, milledele on hääle andnud eelkõige Buffys vampiirina tuntuks saanud James Marsters.

Have you ever been approached by a grim-looking man, carrying a naked sword with a blade about ten miles long in his hand, in the middle of the night, beneath the stars on the shores of Lake Michigan? If you have, seek professional help. If you have not, then believe you me, it can scare the bejeezus out of you.

Teksti loeti inglise keeles

Kui võtta 2 osa Harry Potterit, 2 osa Spenserit ning 1 osa Sam Spadet (“Malta pistrikust”) ning segade seda nõus kus on varem hoitud erinevat muud fantaasia ja õuduskirjandust, segada tainas ning papargoogivormiga teha sellest mehikese, siis selle mehikese nimi oleks Harry Dresden, Dresdeni toimikute peategelane. Harry on üheaegselt nii võlur kui eradetektiiv, kellel on alalõpmata näpud põhjas ning ühe või teise allilma (nii sõna otseses kui kaudses mõttes) tegelasega kana katkuda. Lisaks on Harry ka paras irvhammas ning ainuke maag kelle reklaam on telefonikataloogis üleval.

Lugu hakkab nagu heale detektiiviloole kohane pihta peateglase büroos. Nagu sellistel puhkudel kombeks on peateglasel taaskord näpud põhjas ning kiirelt tuleb leida mingisugune ots, et pääseda kontoripinnalt välja tõstmisest. Ning nagu sellistel puhkudel kombeks astub kontorist läbi ähmi täis daam, kes vajab korraliku tasu eest hädasti abikätt oma kadunud abikaasa leidmiseks. Ja nagu sellistel puhkudel ikka pole kõik nii nagu see esmapilgul paistab.

Laias laastus on tegemist klassikalise detektiivilooga, kuhu on ohtralt pikutud maagilisi elemente. Raamatus kohtuma enamuste tähtsamate tegelastega ning külastame kohti kuhu igapäevaselt ei satu. Harry peab lahendama korraga mitu omavahel põimuvat juhtumit mille keskel paistab olevat eriti võimas sorts.

Kuigi raamat on trigeeriv on see samas suhteliselt primitiivselt kirjutatud ja tunda on, et tegemist on autori ühe esimese raamatuga. Narratiiv on tugev kuid hüplik, tegelased ja nende motiivid on tihtipeale kahedimensionaalsed ning halvas ladina keeles koostatud loitsud parimal juhul naeruväärsed. Samas on kontseptsioon ise võrdlemini originaalne ning potentsiaal arenguks selgelt tuntav (olles lugenud sarja järgnevaid osi võin kinnitada, et autori tase on liikunud igas järgnevas raamatus selges tõusujoones). Sestap hindeks neli, aga pika miinusega.

Teksti loeti inglise keeles

Jim Butcher meenutab laadilt kangesti kunagise kirjastuskooperatiivi Katherine/Katariina poolt eesti lugejale vahendatud hittautoreid James Hadley Chase'i ja Carter Browni. Mõlemad kirjutasid kümnete kaupa kiiretempolisi ja pealiskaudseid krimilugusid, milles lisaks tegusale detektiivile esinesid grotesksed' gangsterid ning pealt kullakarvalised, seest mädad kaunitarid. Raamatute peamine mõte oli panna lugeja võimalikult kiiresti lehti keerama, et oleks võimalik järgmine sama autori raamat ette võtta.    
 
Butcheri võtmes lisandub krimisüzheele härripotterlik loitsimine, aga see ei tähenda, et "Tormirinne" oleks kuidagi vähem tühisem kui eelmainitud autorite sulesaak. Kipun ka arvama, et lugenuna ühte Butcheri romaani, oled sa neid kõiki lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugeda võib, see oli ok.
Aga peategelene on nagu kehvake Philip Marlow (kehvake, sest Marlowl on filosoofia, lihalikkuse ja ehetundumisega palju paremini), kõik naised ligitõmbavad, ainult erineval moel, ning hulk erinevaid maagilisi olendeid, loitse jms ei päästa, kui inimesed on nagu karikatuurid - neil on 1-2 omadust ja mitte midagi muud.
Ja madin on minu jaoks igav, kui nagunii tean, et lõpp peab õnnelik olema, ning võitlemise jooksul ei vaheta osalised hingekriipivaid tõdesid, vaid igavaid solvanguid.
Teksti loeti eesti keeles

Üks raadiojaam reklaamis end kunagi loosungiga "raadio inimesele kes parajasti ei mõtle". Harry Dresdeni sari paistab olevat kirjutatud sellelesamale inimesele. Ja ega mul selle vastu midagi ei ole, sest vahel mulle endale meeldibki olla see inimene. See ei tähenda sugugi et ma peaksin seda sarja kuidagi alaväärseks või arvaksin et "niisuguse asja võiks igaüks kirjutada". Kindlasti mitte.
Teksti loeti inglise keeles

Lihtne ladus lugemine, mis võiks sümpatiseerida krimisõpradele, kes ei põlga ära väikest üleloomulikku vahepala. Aga ega siit midagi enamat kui meelelahutus ka leida (ja vbl et otsidagi) ole. Mitte et ilmtingimata peakski. Lõbus oli (kohati), jutt jooksis (algusest lõpuni), tegevuspaik Chicago (miskipärast läheb automaatselt plusspunktina kirja), pole jõhkralt küüniline (nagu nt Kadrey Sandman Slimi lood), ei püüdle sellise mastaabi poole, et hakkame aga kohe pihta lapsepõlvest ja läbi kooliaastate jne (ei tee nt Rothfussi), vaid ikka kohe aktsiooni keskele, gaas põhja ja lahendame probleeme, milleks on siis võlujõudu mõrvamiseks ja narkootikumide tootmiseks ja peategelase rajalt maha võtmiseks kasutava kurikaela paljastamine ja peatamine. Et täitsa tore vaheldus.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Käesoleva loo näol on autor teinud omapärase liigutuse - andnud välja algse ja lühema versiooni lühiromaanist "Täheraua saaga". Ehk siis kompaktsem variant, mõned tegevusliinid ja teemad (nagu lesbisuhete oma) välja jäetud jne.
Mida ma selle kohta öelda oskan? "Täheraua saaga" mulle meeldis ja arusaadavalt meeldis seega ka selle lühem variant. Kvalitatiivset erinevust kahe versiooni vahel ma tuvastada ei suutnud, nii et oli "Valrafni" siis eraldi loona vaja? Autori meelest küll. Minu hinnangul head mõlemad, aga mitte niiväga erinevad.
Teksti loeti eesti keeles

Järg kogumikus "Kaarnalaul" ilmunud kolmele Aekadioni-tsükli loole. Autor on "Kaarnasüdame" kohta öelnud, et selle lugemine enne "Kaarnalaulu" kogumikku rikub viimasest saadava lugemiselamuse, seega jätan loo täpsemast sisust siinkohal rääkimata.
Hinde osas: masendavalt lootusetu, aga seejuures kuidagi kaunilt poeetiline lugu. "Kaarnalaulu" lugemisest on mul praeguseks möödas juba üle aasta ja nii mõnedki detailid sellest on vaikselt ununema hakanud, mistõttu selle otseses järjeloos toimuvate sündmuste mõistmine nõudis mõningat mäluragistamist. Aga lugu ise oli hea. 
Teksti loeti eesti keeles

Kuna enne Reaktoris ilmumist tegin sellele loole keeletoimetuse, oli praegune ülelugemine kogumkust "Götterdämmerung" minu jaoks teiseks korraks seda lugu lugeda. Ülelugemisel jäi käesolevast loost - mille tegevus toimub kohati lausa kiviaja tasemeni taandarenenud postapokalüptilises maailmas - nagu natuke parem mulje, üle-eelmisel aastal oleksin seda ilmselt "kolmega" hinnanud. 
Teksti loeti eesti keeles

Aurupungiliku seiklusloo tegevus toimub maailmas, mille tehnoloogiline arengutase vastab umbes meie maailma 20. sajandi algusaastatele (tsepeliinid ja rongid) ja mida regulaarselt kummitab meeltesegadust põhjustav kollane udu (huvitav, kas inspiratsiooniallikaks on olnud 1952. aastal Londonit tabanud mürgine kollane sudu?) Loo (anti)kangelaseks on vananev endine eriväelane Varus, kes palgatakse koos endise tipp-prostituudi Halimega vaenuliku riigi territooriumile diversiooni läbi viima... 
Lugu meenutas mulle mingi aja eest kuuldud kurtmist, et tänapäeva aurupungist on see pungi (mässulise ühiskonnavastasuse) pool erinevalt nt. 1970. aastate autorite loomingust nagu Powers või Jeter puudu. Noh, Kalmsteni käesolev jutt vähemalt selles osas pettumust ei valmista - mõnevõrra asotsiaalse taustaga peategelased, palju vägijookide tarbimist, ropendamist, viiteid narkootikumidele ja seksile (mis küll ainult viidetega piirdusid). Kaunishingedele ses osas vast soovitada ei julgeks. Tegevusmaailm jätab aga väga ägeda mulje ja hoogsale sündmustikule pole samuti midagi ette heita, nii et vähemalt minu poolt kindel "5". 
Teksti loeti eesti keeles

Skandinaavialiku õhustikuga fantaasialugu, mille tegevus näib toimuvat samas maailmas "Täheraua saaga" omaga ja mida võiks kirjeldada kui fantasy-maailma paigutatud "Stalkerit". Ehk siis lugu ekspeditsioonist (ehk autori sõnastuses ja veidi irooniliselt mõjuvalt "kvestist") toormaagiaga saastunud territooriumile, mille eesmärgiks on igavese elu lätete otsimine. "Täheraua saagale" omast eepilist traagilisust ja kargust siin loos küll päriselt polnud, aga lugeda kõlbas ikka. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugudest eraldi sai juba kirjutatud - sarnaselt eelarvustajale meeldisid mulle kõige rohkem Weberi ja Toloneni lood. Seejuures oli Weberi lugu natuke igavama ideega, aga kaasahaaravama teostusega, Toloneni loo idee oli põnevam, aga teostus omakorda skemaatilisem ja puisem. 
Ühelt poolt tahaks kiita Meelis Krošetskini kaanepilti, mis on ikka kõvasti pilkupüüdvam kui nii mõnedki varasemate Skarabeuse raamatute kaanepildid. Ilmselgelt vihjab see stseenile Weberi lühiromaanist, ainult et... pildil on millegipärast kujutatud täiesti maist karu, mitte planeet Sphinxi heksapuumat. Ka relv tüdruku käes tundub nagu teistsugune kui loos kirjeldatud. 
Negatiivse külje pealt peaks mainima keeletoimetamist - komavigu on tohutult, eriti esimeses (Tenni) loos.
Teksti loeti eesti keeles

Moodne muinasjututöötlus, milles libahundist minategelane kohtub tänapäeva talvises Soome metsas viieteistaastase Hillkka-nimelise tüdrukuga... Kohati üsna karme teemasid puudutav lugu, soome autoritest meenutas ehk natuke Maarit Leijoni loomingur. 
Teksti loeti eesti keeles

Ajaloolisest taustast: keskaegse Abassiidide kalifaadi legendaarne valitseja, "Tuhande ja ühe öö" lugudele inspiratsiooni andnud kaliif Harun al-Rashid tuli võimule pärast oma vanema venna Musa al-Hadi salapärast surma. Toloneni loo tegevus käivitub 8. sajandi lõpu Bagdadis ja justkui alternatiivajaloolises võtmes: inetu ja kurja iseloomuga al-Hadi on äsja koristanud ära oma kadestatud noorema venna al-Rashidi... 
Edasi muutub loo sündmustik veelgi ulmelisemaks, aga ega väga palju ei tahakski sellest võimalikele lugejatele paljastada. "Tuhande ja ühe öö" stiili matkimine ja neile muinasjuttudele omase raamjutustuse kasutamine žanriulmelises võtmes peaks vähemalt algse inspiratsioonimaterjaliga tuttavatele lugejatele vägagi meele järgi olema. Kui midagi ette heita, siis ehk teatud tuimust ja tegelaskujude must-valget mõttemaailma - ent esimene kahest mainitud omadusest ongi paraku soome ning üldse põhjamaade kirjanikele omane probleem (isegi juhul, kui nad end 8. sajandi Araabiamaailma fantaseerivad) ja teine lähtub muinasjuttudele/legendidele igiomasest käsitlusest. Hindeks tuleb ikkagi maksimum.
Teksti loeti eesti keeles

Minategelane, kes on tuntud hüüdnime Kohtunik all ja ühtlasi planeedi vihatuim inimene, on sattunud lugematute atendaadide ohvriks ning ta pea eest on välja käidud tohutu summa. Ehkki ta ei vaevu end ründajate eest üldsegi varjama ja elab tavalises kortermajas, nurjuvad kõik talle tehtud atendaadid tema üliinimlike võimete tõttu...
Lugema hakates tundus üsna absurdse loona - maailm, mille tehnoloogiline arengutase ja ühiskonnakorraldus tervikuna vastavad justkui kirjutamisajale, aga tapmine on legaalne ning mingisugust funktsioneerivat riigivõimu ei paista eksisteerivat. Pluss veel küsimus, et kui see tüüp ikka nii vihatud oli ja pearaha nii suur, miks siis keegi lihtsalt talle taktikalist tuumapommi vms pähe ei kukutanud? Lugemise käigus mulje loost küll paranes ja puänt oli eriti tore. Siiski on tegu pigem absurdsevõitu muinas- või mõistulooga teaduslik-fantastilises kuues. 
Teksti loeti eesti keeles

Taaskord üks lugu veidrast ja süngest Punktowni-nimelisest koloniaalmaailmast, mille keskmes on sedapuhku kloonidest tehasetööliste vastasseis neid vihkava "pärisinimeste" ametiühinguliikumisega...
Sarnaselt "Valusate mälestuste arhiivile" lugeda täitsa kõlbas. 
Teksti loeti eesti keeles

Koloniaalplaneedil nimega Punktown, kus elab lisaks inimestele veel hulga erinevate mõistuslike rasside liikmeid, tegutsevat mõrvauurijat MacDiazi vaevab ülemäära fotograafilise mälu probleem. Lapsena ajju siirdatud mälukiip ja sellega kaasnev fotograafline mälu teeb ta tema töös heaks, ent kuriteopaikades nähtu ning muude ebameeldivate ja kustumatute mälestuste kuhjumine ajus tekitab talle süvenevat ängi...
Omades lugejana ise keskmisest inimesest kõvasti paremat (õnneks küll mitte täiesti fotograafilist) mälu kõigi sellest tulenevate plusside ja miinustega, saan ma peategelase MacDiazi ängist aru küll... keskmisele inimesele, kelle mälust kaovad nt teistega peetud vestlused paari ööpäevaga, võib Thomase jutu mõte ses osas natuke arusaamatuks jääda. Nii et mingitpidi südamelähedane lugu, aga maksimumhinnet sellele mingil põhjusel anda ei tahaks - ehk asi just liigses morbiidsuses. 
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustajale pole palju lisada... ehk seda, et natuke meenus Vernor Vinge'i "Leek sügaviku kohal" (varateismeline tüdruk peategelasena ja Maa kiskjaid meenutavad telepaatilised mõistuslikud loomad). Toodud aspektidega sarnasused küll ka piirduvad - ja erinevalt Vinge'i huntidest polnud Weberi puukassidel kollektiivset teadvust, vaid lihtsalt telepaatilised võimed. 
Muus osas jääb üle vaid nõustuda: armas ja vahva noortekas (alates pealkirjast!). Ühtlasi esimene tekst sellelt autorilt, mida lugenud olen, nii et mingeid täiendavaid seoseid need puukassid minu peas ei tekitanud. Pole küll ise vanuse poolest päris selle lühiromaani sihtgrupis, aga madalama hinde kui maksimumiga ka nii toredat lugu hinnata ei tahaks. 
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav, kas "Bikuni surm" ongi esimene eesti keelde tõlgitud jaapani autori žanriulme tekst pärast Kobo Abe "Neljanda jääaja" tõlke ilmumist aastal 1966? Keegi võib mind parandada, kui ma eksin, aga minu teada on vahepealse aja jooksul jaapani keelest eesti keelde tõlgitud küll piiripealseid ulmeautoreid ja vanu rahvalikke tondijutte, ent Komatsu-laadset žanriulme-autorit sellest riigist kohtab eestikeelses tõlkes küll harva. On see lugu nüüd puhtakoeline SF või siis kerge fantasy-elemendiga, jääb lugeja enda otsustada, kuna päris kõike siin lõpuni lahti ei seletata.
Tuleks vast mainida, et loo aluseks olev legend Yaobikunist ehk kaheksasaja-aastasest buda preestrinnast on Jaapanis üldtuntud, ühes levinuimas versioonis on Yaobikuni näol tegu kaluri tütrega, kes sööb kogemata ningyo-nimelise merineitsi-laadse surematu olendi liha ja muutub selle läbi ka ise surematuks. Ka Komatsu loos, mille tegevus lookleb 12. sajandist lähitulevikuni, valdavalt Hama-nimelise surematu peategelase armukestena esinevad kõrvaltegelased nagu Minamoto no Yoshitsune või Akechi Mitsuhide on Jaapani ajaloos üsna legendaarsed tegelased, nii et sealsete lugejate jaoks on "Bikuni surm" ilmselt teada-tuntud vihjeid täis, keskmisele eesti lugejale aga ilmselt täiesti tundmatu eksootika.
 Päris maksimumhinde vääriliselt "Bikuni surm" mind ei vaimustanud, aga üldiselt korralik lugu. Siin on jaapanlikku melanhoolset kaduvikutunnetust ja ka teatud hirmu tehnoloogilise progressi ning kaduva traditsioonilise elukeskkonna ees (mis toob omakorda meelde mõned Miyazaki animed, Kurosawa filmid jne). 
Loo eestikeelne tõlge on tehtud vene keele kaudu. Võib-olla see lihtsalt tundub mulle nii, aga kohati hakkaks religiooniteemalistesse (budistlikesse) lõikudesse nagu sisse imbuma kristlik sõnakasutus ("....nägudel puudus issanda õnnistuse pitser"; "Palvetan ja loodan kõigevägevama armulikkusele"). Tundub, nagu jaapani-vene tõlke tegija oleks kasutanud õigeusule omast leksikat ja see oleks sealt edasi eestikeelsesse tõlkesse imbunud. Aga muidugi võin ka eksida. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo Horisondis ilmunud eestikeelset tõlget ma lugenud pole, nii et antoloogias "Ohver" ilmunud uustõlge on minu esmakordne kokkupuude käesoleva looga ja seega nostalgilised seoses sellega puuduvad. Idee poolest meenutas natuke (samuti 1950. aastate USA-s kirjutatud) Dicki "Vähemuse ettekannet". 
Paljulubavalt algav ja võimsa (ekki jaburavõitu) ideega lugu, aga tervikuna jättis üsna külmaks. Ilmselt mõjus kogu see inimsuhete klattimine ja intriigide teema mulle natuke igavalt, ootasin loost nagu midagi muud. 
Teksti loeti eesti keeles

Bulõtšovi kolmas eestikeelne ulmeraamat ja ühtlasi kogumik (sõna "jutukogu" tõrgub keel kahest lühiromaanist koosneva "Kosmoselaevastiku agendi" puhul kasutamast) avab autori loomingut natuke teistsuguse nurga alt. Kui "Perpendikulaarsest maailmast" võis lisaks karmtõsisele "Mäekurule" leida ka sotsiaalset satiiri ja "Kosmoselaevastiku agent" sisaldas endas kosmilisi seikluslugusid, siis "Professor Kozarini krooni" paljud lood liigituvad just nö olmeulmeks.
Kogumiku lugudest olen eraldi kirjutanud, aga mainin igaks juhuks veel täiendavalt ära, et keskmiselt kõnetasid kaugtuleviku-teemalised kosmoselood mind rohkem kui "olmeulme" või nõukogudevastane satiir,  seega meeldisid kogumiku teise poole lood mulle keskmiselt rohkem kui avatekstid. 
Teksti loeti eesti keeles

Igasugune inimeseks olemise piiride kompamine ehk transhumanistlik temaatika on ulmekirjanduses mulle alati huvi pakkunud. Ehkki selle teemaga on eksperimenteerinud juba 19. sajandi ulmeklassikud nagu Mary Shelley või H. G. Wells, ei tule seda temaatikat ulmes siiski nii tihti ette kui arvata võiks - ilmselt on isegi tähtedevahelisest kosmoselaevast või ajarändudest fantaseerida lihtsam kui ümberehitatud inimestest... või siis tekitab viimati mainitud temaatika lihtsalt osades autorites ja lugejates mingit alateadlikku ebamugavust, nii et nad seda torkida ei taha.
Käesoleva, sügavast Nõukogude ajast  pärineva loo keskmes on vaenulike võõrplaneetide uurimiseks bioloogiliselt muudetud kosmonautide teema. Üheks selliseks on ka peategelane Dratš, kelle isiku kohta väga palju välja lobiseda ei tahakski - jäägu see lugejatele avastada. Igatahes tunneb ta end oma uues kestas üsna halvasti ja närvilised-vaenulikud on ka ta suhted tema füüsilisel muutmisel osalenud meedikutega. Algselt ateistlikus Nõukogude Liidus ilmunud loo puhul mõjuvad natuke üllatuslikult religiooniteemalised viited inimesele kui Jumala loomingule ja teadlaste solberdamisele selles. Ja loos on olemas ka otsene side Eestiga - Tallinna lähedalt pärinev Kristina-nimeline neiu...
Kogumikule "Professor Kozarini kroon" igati tore lõpulugu - ja ega rohkemat öelda oskagi. 
Teksti loeti eesti keeles

Romantilis-poeetiline lugu kõrbeplaneedil hättasattunud geoloogineiust ja tema salapärasest päästjast. Lõpupuänt on üllatav...
Teksti loeti eesti keeles

Mulle see kirjeldatud võõrmaailm meeldis, lool tervikuna polnud ka viga ja kokkuvõttes on tegu esimese looga maakeelses Bulõtšovi kogumikus "Professor Kozarini kroon", millele südamerahuga maksimumhinde panen. 
Tõlge on kogumikule omaselt hea, küll aga pani natuke mõtisklema, et kui palju esimese hooga arusaamatuna näida võivad peaks tõlkes lugejale lahti seletama - mõtlen siinkohal just putukauurija Poljanovski ja tema leitud liblikasordi nimega seonduvaid sõnamänge. (Ise sain sellest aru täiesti juhuslikult, kuna sattusin hiljuti kuulma juppi vene rahvalaulust "Poljuško polje" ja mõtlesin esimese hooga, et miks neil selline Poolat või poolakaid ülistav laul on - kuni sõna tähenduse teada sain...) Käesolevas tõlkes on see jäetud lugejale endale välja selgitada ja eks omamoodi on see aktsepteeritav lahendus: keda väga huvitab, see uurin ise. 
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest on tegu lasteulmekaga, millest sügavamat loogikat otsida ei tasukski (keegi ei annaks päriselt tundmatust liigist mttehumanoidsete tulnukate võsukesi inimperedesse kasvatada, nende kiuslik tembutamine muutuks varem või hiljem "kasuperedele" eluohtlikuks jne). Aga sellise natuke naiivse ja helgetoonilise tulevikuloona polnud üldse paha.
Teksti loeti eesti keeles

Rahulikus tempos lugu mõistuslike šimpansite aretamise kahesaja-aastasest eksperimendist. Raske öeldagi, kui palju siin täpselt ridadevahelist režiimikriitikat on, igatahes sai jutt ilmuda paar aastat enne Nõukogude Liidu olude vabamaks muutumist. 
Teksti loeti eesti keeles

Sünge lugu, mille apokalüptiline meeleolu meenutab veidi mõnedes Belialsi koostatud ja tõlgitud vene ulme antoloogiates olevaid lugusid, ainult et on kirjutatud kõvasti varem kui enamik mainituist. Ehk siis Nõukogude Liidu lõpuaegadele iseloomulik natuke prohvetlik pahaendeline äng Putini ajastu pahaendelise ängi asemel. Ökokatastroofi hirmu teema on muidugi endiselt aktuaalne (ehkki veidi teistsugusel moel, kui autor siin kirjeldanud) ja hoolimata kõigest on Bulõtšov ikkagi optimistlikum ning inimlikult soojem kui mainitud moodsamad Vene autorid...
Teksti loeti eesti keeles

Loo tegevus algab Glasnosti-aegses Moskvas. Noor teadlane Matvei Polzunkov (mõtlesin seda nime lugedes esialgu, et siin võib olla mingi seos nõukoguliku pseuduajaloo järgi aurumasina leiutanud Polzunoviga, aga ei paistnud olevat) tutvub endisest poliitvangist menukirjaniku Leonid Lariniga (huvitav, kas Solženitsõni või kellegi teise prototüübiga?) ja muutub tema paadunud austajaks. Polnzunkovile läheb Larini raske elukäik hinge ja ta otsustab enda poolt äsja leiutatud ajamasinat kasutada, et Larini nooremat versiooni minevikku lohutama minna...
Autorile omaselt selline kena ja südamlik jutuke. Puändi osas ootasin midagi ootamatumat ja jõhkramat, aga seda ei tulnud.
Teksti loeti eesti keeles

Alternatiivajaloolise kallakuga satiiriline lugu sellest, kuidas 1982. aasta sügisel Maale saabunud tulnukad annavad USA, Nõukogude Liidu ja Hiina kodanikele võimaluse ellu äratada üks surnud isik - tingimusel, et rahva enamik temast ühel konkreetsel ajahetkel mõtleb...
Tonaalsuselt meenutas natuke sama autori lühiromaani "Tõrge-67". Poliitiliseks satiiriks liigituvate tekstide puhul kipub olema see häda, et omas aegruumis mõjuvad need kahtlemata lõbusalt, aga kipuvad kiiresti ajale jalgu jääma. Nii pani ka puänt mind naermise asemel pigem õlgu kehitama (niipalju kui sellest siin liigselt spoilerdamata kirjutada saab), ehkki selles esinenud isiku nime ja mõningaid üksikuid fakte temast tean. Samuti jättis Brežnevi tegelaskuju tegevusaastat arvestades anakronistlikult adekvaatse mulje.
Teksti loeti eesti keeles