Kasutajainfo

Jim Butcher

26.10.1971-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Jim Butcher ·

Storm Front

(romaan aastast 2000)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • Stalker
  • Sündmuste horisont
Hinne
Hindajaid
1
7
1
1
0
Keskmine hinne
3.8
Arvustused (10)

Eks paranormaalseid juhtumeid uurivaid eradetektiive või suisa maagiliste võimetega nuhke ole ulmekirjanduses ja eriti telekas ennegi ette tulnud, usun et näiteid pole vaja tuua. The Dresden Files sarja avaraamat "Storm Front" toob sinna seltskonda veel toreda täienduse. Harry Dresden - võlur. Vähemalt seisab nii ta kuulutuses Chicago telefoniraamatus, kus ta on “Võlurite” osakonna ainuke sissekanne. Harry ongi võlur, ja ühtlasi eradetektiiv. Poole kohaga annab ta abi kohalikule politseijaoskonnale, põhitegevuseks erinevate klientide erinevad probleemid , mis nõuavad tavapärasest erinevat lähenemist.

Harry Dresden pole mingi Philip Marlowe, kõvakskeedetud tulest ja veest läbikäinud eradetektiivi võrdkuju. Butcheri tegelane on pigem igavene hädapätakas, kes maadleb kogu aeg rahapuuduse ja äpardustega. Taolisest tegelasest kirjutades on muidugi võimatu surmtõsist joont säilitada ja Butcher on seda sarja kirjutanudki keel põses. Mitte mingid Pratchetti väljapunnitatud higised, väsinud, kulunud habemega naljad naljategemise enda pärast vaid eluterve iroonia segatud paraja annuse künismiga.

Sarja avaraamat saab alguse sellest, et järjekordselt rahapuuduses siplev Dresden kutsutakse politseisse konsultatsioone andma. Nimelt on toimunud kohutav topeltmõrv, ohvrite südamed on rinnakorvis plahvatanud. Harry haistab kohe vägeva maagi kohalolu. Paralleelselt saab ta tööotsa uurida ühe korraliku pereema kadunud abikaasa juhtumit. Tarbetu lisada, et lõpus jooksevad mõlemad liinid sujuvalt kokku. Küllaltki huvitav lugeda, nalja saab parajalt, kohati läheb küllalt pingeliseks ja Harry satub sellistesse olukordadesse, et jääb üle ainult imestada, kuidas Butcher olukorra ilma deus ex machinata lahendab. Hinne “neli” on antud arvestades, et tegu oli autori debüüdiga ja pisivead (mõningate tegelaste äärmine kahvatus, natukene läbipaistev süzhee) kahvatuvad muidu raamatust jääva meeldiva üldmulje ees. Lisaks veel see, et sarja järgmised osad pidid needki asjad ära parandama. Ühesõnaga, tugev 4 või nõrk 5.

Teksti loeti inglise keeles

Ilma eriliste pretensioonideta kirjutatud muhe linnafantaasia.Või kui veidi pikemalt seletada, siis.. Storm Front on debüütromaani kohta väga hea. Kerge küüniline irve näol läbi romaani marssiv musta maagia minevikuga eradetektiiv ja teda jälitav mõõgaga lõukoer ning pitsafetišiga haldjad ei saa ju kedagi külmaks jätta?

Kogu sarja häda paistab aga olema hoopis kõrvaltegelaste visandlikkus - nad on küll emotsioonidega aga ilma igasuguse minevikuta. Läbi romaanide on pidevalt tempo peal ja ei jõuagi suurt vasakule ega paremale vaadata et tausta süvitsi lahti seletada - jagatakse vaid infot, mida hetkel teada vaja. Seega kui suurtes kogustes järjest mitte lugeda, on täitsa hea ajaviiteks. Kuna ka eelarvustaja kõhkles nelja ja viie vahel, siis panen mina sedakorda viie.

Romaanist ja kogu sarjast on treitud ka üsna keskpärase kvaliteediga telesari The Dresden Files. Ka on suur hulk romaane ilmunud audioraamatutena, milledele on hääle andnud eelkõige Buffys vampiirina tuntuks saanud James Marsters.

Have you ever been approached by a grim-looking man, carrying a naked sword with a blade about ten miles long in his hand, in the middle of the night, beneath the stars on the shores of Lake Michigan? If you have, seek professional help. If you have not, then believe you me, it can scare the bejeezus out of you.

Teksti loeti inglise keeles

Kui võtta 2 osa Harry Potterit, 2 osa Spenserit ning 1 osa Sam Spadet (“Malta pistrikust”) ning segade seda nõus kus on varem hoitud erinevat muud fantaasia ja õuduskirjandust, segada tainas ning papargoogivormiga teha sellest mehikese, siis selle mehikese nimi oleks Harry Dresden, Dresdeni toimikute peategelane. Harry on üheaegselt nii võlur kui eradetektiiv, kellel on alalõpmata näpud põhjas ning ühe või teise allilma (nii sõna otseses kui kaudses mõttes) tegelasega kana katkuda. Lisaks on Harry ka paras irvhammas ning ainuke maag kelle reklaam on telefonikataloogis üleval.

Lugu hakkab nagu heale detektiiviloole kohane pihta peateglase büroos. Nagu sellistel puhkudel kombeks on peateglasel taaskord näpud põhjas ning kiirelt tuleb leida mingisugune ots, et pääseda kontoripinnalt välja tõstmisest. Ning nagu sellistel puhkudel kombeks astub kontorist läbi ähmi täis daam, kes vajab korraliku tasu eest hädasti abikätt oma kadunud abikaasa leidmiseks. Ja nagu sellistel puhkudel ikka pole kõik nii nagu see esmapilgul paistab.

Laias laastus on tegemist klassikalise detektiivilooga, kuhu on ohtralt pikutud maagilisi elemente. Raamatus kohtuma enamuste tähtsamate tegelastega ning külastame kohti kuhu igapäevaselt ei satu. Harry peab lahendama korraga mitu omavahel põimuvat juhtumit mille keskel paistab olevat eriti võimas sorts.

Kuigi raamat on trigeeriv on see samas suhteliselt primitiivselt kirjutatud ja tunda on, et tegemist on autori ühe esimese raamatuga. Narratiiv on tugev kuid hüplik, tegelased ja nende motiivid on tihtipeale kahedimensionaalsed ning halvas ladina keeles koostatud loitsud parimal juhul naeruväärsed. Samas on kontseptsioon ise võrdlemini originaalne ning potentsiaal arenguks selgelt tuntav (olles lugenud sarja järgnevaid osi võin kinnitada, et autori tase on liikunud igas järgnevas raamatus selges tõusujoones). Sestap hindeks neli, aga pika miinusega.

Teksti loeti inglise keeles

Jim Butcher meenutab laadilt kangesti kunagise kirjastuskooperatiivi Katherine/Katariina poolt eesti lugejale vahendatud hittautoreid James Hadley Chase'i ja Carter Browni. Mõlemad kirjutasid kümnete kaupa kiiretempolisi ja pealiskaudseid krimilugusid, milles lisaks tegusale detektiivile esinesid grotesksed' gangsterid ning pealt kullakarvalised, seest mädad kaunitarid. Raamatute peamine mõte oli panna lugeja võimalikult kiiresti lehti keerama, et oleks võimalik järgmine sama autori raamat ette võtta.    
 
Butcheri võtmes lisandub krimisüzheele härripotterlik loitsimine, aga see ei tähenda, et "Tormirinne" oleks kuidagi vähem tühisem kui eelmainitud autorite sulesaak. Kipun ka arvama, et lugenuna ühte Butcheri romaani, oled sa neid kõiki lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugeda võib, see oli ok.
Aga peategelene on nagu kehvake Philip Marlow (kehvake, sest Marlowl on filosoofia, lihalikkuse ja ehetundumisega palju paremini), kõik naised ligitõmbavad, ainult erineval moel, ning hulk erinevaid maagilisi olendeid, loitse jms ei päästa, kui inimesed on nagu karikatuurid - neil on 1-2 omadust ja mitte midagi muud.
Ja madin on minu jaoks igav, kui nagunii tean, et lõpp peab õnnelik olema, ning võitlemise jooksul ei vaheta osalised hingekriipivaid tõdesid, vaid igavaid solvanguid.
Teksti loeti eesti keeles

Üks raadiojaam reklaamis end kunagi loosungiga "raadio inimesele kes parajasti ei mõtle". Harry Dresdeni sari paistab olevat kirjutatud sellelesamale inimesele. Ja ega mul selle vastu midagi ei ole, sest vahel mulle endale meeldibki olla see inimene. See ei tähenda sugugi et ma peaksin seda sarja kuidagi alaväärseks või arvaksin et "niisuguse asja võiks igaüks kirjutada". Kindlasti mitte.
Teksti loeti inglise keeles

Lihtne ladus lugemine, mis võiks sümpatiseerida krimisõpradele, kes ei põlga ära väikest üleloomulikku vahepala. Aga ega siit midagi enamat kui meelelahutus ka leida (ja vbl et otsidagi) ole. Mitte et ilmtingimata peakski. Lõbus oli (kohati), jutt jooksis (algusest lõpuni), tegevuspaik Chicago (miskipärast läheb automaatselt plusspunktina kirja), pole jõhkralt küüniline (nagu nt Kadrey Sandman Slimi lood), ei püüdle sellise mastaabi poole, et hakkame aga kohe pihta lapsepõlvest ja läbi kooliaastate jne (ei tee nt Rothfussi), vaid ikka kohe aktsiooni keskele, gaas põhja ja lahendame probleeme, milleks on siis võlujõudu mõrvamiseks ja narkootikumide tootmiseks ja peategelase rajalt maha võtmiseks kasutava kurikaela paljastamine ja peatamine. Et täitsa tore vaheldus.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Mulle meeldis. Poul Andersoni stiilis sünge, verine ja hoogne põhjamaine fantasy nagu Kalmsten seda kirjutada armastab, lisaks veel see positiivse mässulisuse element, mis käesoleva antoloogia lugusid iseloomustama peaks. Kindel "5".
Teksti loeti eesti keeles

Väga omapärane lugu nii tegevusmaailma kui ka keelekasutuse poolest (see Loolaidile omane veidi 19. sajandi eestikeelseid trükitekste meenutav naljakas sõnakasutus). "Viiest" madalamat hinnet anda oleks ebaõiglane.
Teksti loeti eesti keeles

Kosmoseulmeks liigituv lugu gaasiplaneeti uurima saabunud ekspeditsiooniga juhtunud õnnetusest ja järgnevatest rasketest valikutest, kuna enamiku meeskonnaliikmete eluga pääsemine tähendaks paratamatult kellegi ohverdamist...
Loost jäi umbes samasugune mulje nagu enamikust käesoleva antoloogia seniloetud lugudest - lugeda kõlbas, aga maksimumhindest jäi nagu midagi puudu. 
Teksti loeti eesti keeles

Hoogne kosmiline kelmilugu, milles sisalduv absurdimaiguline huumor oli päris omalaadne ja tore. Natuke häiris see 20. sajandi keskpaiga ulmelugudele omane võte, kus sajandite jooksul välja kujunenud ajaloolis-sotsiaalsed probleemid lahendatakse nagu plõksust ühe näpuliigutuse või kellelegi pähe karanud ideega (meenusid Harrisoni "Vangistatud universum" ja veidi ka "Surmailma"-triloogia, samuti mõned Dicki lühilood). Aga Reiseli lugu oli muhe lugemine sellest hoolimata. 
Teksti loeti eesti keeles

Võimas tekst jah. Ehkki loo tegevusmaailm jäetakse sihilikult hämaraks ja sellest, mis seal tegelikult toimus, päriselt aru ei saagi, on kõik need emotsioonid ja meeleolude kirjeldused väga mõjuvalt edasi antud. 
Teksti loeti eesti keeles

Idamaiselt eksootilise õhustikuga fantasymaailm mulle meeldis ja kogu see maagiliste oskustega tegelaste sebimine ühe kriitilise tähtsusega taime ümber tõi natuke meelde Frank Herberti loomingu. Loo algus küttis ootused parajalt üles ja ilmselt ootasin sellest natuke rohkem mingit ootamatust või teravust kui lihtsalt maagilise maailma toimimisele ning õukonnaintriigidele keskendunud fantasy't. Nii et kokkuvõttes päris korralik jutt, aga millegipärast kõrgemalt kui "4-ga" ma seda hinnata ei suuda. 
Teksti loeti eesti keeles

Suur hulki kirjeldusi viimastel aastatel maailmas toimunud (ja lähitulevikus loodetavasti mitte vähemalt sellisel kujul toimuvatest) sündmustest, sekka argirealistlikke kirjeldusi suitsukala söömisest bussis ja õunapuu saagimisest. Lugu ennast nagu polnudki, üsna igav. 
Teksti loeti eesti keeles

Meeldisid nappi loosse mahutatud metsiku võõrmaailma kirjeldused ja loo üldine õhustik. Maksimumhindest jääb siiski midagi puudu, olgu siis "4+".
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest ei kirjeldata selles loos mitte teist maailma, vaid mingisuguse suure sõja tagajärjel kuhugi eelindustriaalsele tasemele taandarenenud tuleviku-Eestit, kus muuhulgas kasutatakse ka apokalüpsise-eelsest ajast säilinud masinaid. 
Muus osas - lugeda täitsa kõlbas ja see viletsa olukorra kiuste võitlusvaimu ning optimismi säilitamise meeleolu, mida antoloogia koostajad seostavad sõnaga hopepunk, oli siin täiesti olemas. 
Teksti loeti eesti keeles

Alustuseks tunnistan, et kuni käesoleva raamatu lugemiseni oli uus ulme alamžanr LitRPG jäänud minust suuresti tähelepanuta. Jah, see fraas oli mulle kuskilt kõrvu jäänud, aga ma ei teadnud selle täpset tähendust, samuti olen kunagi ürgammu lugenud inglise keeles Tad Williamsi tetraloogiat "Otherland" ja hiljuti ka kodumaisel ulmejutuvõistlusel silma paistnud Tim Horneti lugu - aga seda, et tegu on omaette alamžanriga, milles kirjutatakse eri keeltes massiliselt raamatuid, sain teada alles Mandi artiklist, mis on lisatud käesolevale romaanile järelsõnana. 
"Muinaskuningas online'i" tegevus leiab aset Tartus ilmselt kunagi 21. sajandi teisel poolel (vanuse poolest keskealine peategelane mäletab oma lapsepõlvest sedasorti tehnoloogiat, mida meie maailmas veel ei eksisteeri). Peategelane Kati on elukutseline virtuaalmängur (ehk peenemalt öeldes e-sportlane), kes on hakanud virtuaalmängudega tegelema juba varases nooruses, ent maksnud selle eest ränka hinda algeliste VR-peakomplektide kasutamisest tingitud ränga ajuhaiguse näol. See haigus nõudnud juba Kati abikaasa elu, raviks tal raha pole ja nii näib, et ta ainsaks võimaluseks on koos oma 19-aastase veidi autististliku poja Lauriga Annelinna korteris elades surma oodata. Kuni Lauri otsustab ühel hetkel hakata oma ema ravikulude katmiseks uues eesti mütoloogia teemalises 3D-MMORPG-s "Muinaskuningas" (huvitava reklaamitrikina kujutab autor oma kahe aasta eest ilmunud samanimelist romaani kui tulevast kirjandusklassikat, mille põhjal tehakse võrgumänge ja millele peategelased korduvalt vihjavad) raha teenima...
Alustuseks pean mainima, et tegu on vist kõige nö peresõbralikuma ja pehmema Mandi romaaniga, mida olen lugenud. Ei mingeid zombisid, soolikates sumpamist ega küberparme (asotsiaalsetele virtuaalisõltlastele vihjatakse korra küll seoses ühe tegelasega, aga nende igapäevaelu ei kirjeldata lähemalt. Kas "Muinaskuningas online'i" näol on tegu noortekaga? Justkui oleks, aga tegelased on selleks keskmiselt liiga vanad (peategelane kuskil täpsustamata keskeas, tema poeg 19-aastane, esineb küll ka neist veidi nooremaid tegelasi).
Enamik romaani tegevusest keskendubki konkreetses eesti mütoloogial põhinevas MMORPG-s müttamisele ja rahateenimiskatsetele. Olen sarnaste mängudega elu jooksul natuke kokku puutunud ja võin öelda, et vähemalt minu meelest on autor kirjeldanud kogu seda võrgumängurite maailma üsna realistlikult. Samas mingeid huvitavaid ulmelisi puänte (nagu nt ülalmainitud Horneti "Kuningatütre varjus") siin pole ja tervikuna ei tundu "Muinaskuningas online" nii huvitava romaanina, et sellele "kolmest" kõrgemat hinnet anda, ehkki otseselt väga halb see ka pole.
Samuti mõjub romaani sündmustikku käivitav probleem kuidagi kunstlikult. Olgu, ma mõistan, et autor viitab siin harvikhaigustele, mille ravimite liigkõrge hind (vähe haigeid=vähene ravimite tootmine=ülikõrge hind) on ka pärismaailmas paljudele elu ja surma küsimuseks. Ent arvestades nende algeliste VR-peakomplektide laialdast levikut peaks sarnaseid tõbiseid maailmas ju üsna palju olema, samas on Kati oma muredega justkui peaaegu üksi. Lisaks veel ohutute peakomplektide ülikõrge hind - igasugune laias kasutuses olmeelektroonika kipub üldiselt kiiresti odavaks muutuma ja kirjeldatud lähituleviku-Eesti näol paistab tegu olevat siiski pigem heaoluühiskonna kui mingisuguse "kolmanda maailma" getoga. 
Teksti loeti eesti keeles

Kunnas on eesti ulme seisukohast võttes omapärane autor - ta võib kirjutada žanripuhast teaduslikku fantastikat ja tema "Gort Ashryni" triloogia kuulub kodumaise ulme tippteoste hulka. Samas on osa ta loomingust täiesti ulmevaba ja seni on Kunnase loomingust pärast mainitud triloogiat otsapidi ulmeliseks liigitunud vist vaid ta topeltromaan "Sõda 2023", mis jäi kodumaise ulmefändomi jaoks suuresti tähelepanuta. Tehniliselt võttes liigitub žanriulmeks ka äsja ilmunud lühike romaan (või pikk lühiromaan?) "Puhastuskülm", ehkki enne lõpupuändini jõudmist võiks seda ka lihtsalt usulis-müstiliseks tekstiks pidada. Mainin kohe, et "Gort Ashrynist" jäänud heade mälestuste põhjal "Puhastuskülma" lugema tõtata ei tasuks, see on hoopis teistsugune romaan ja teistel teemadel.
"Puhastuskülma" minategelaseks on Eesti sõjaväelane Peeter Tergens, kes esineb ka sama autori mitteulmelises "Sõdurjumala teenris" ja "Sõda 2023-s" (kuna ma pole neist kumbagi lugenud, siis ei oska mingeid seoseid nendega luua). Pärast oma otsa leidmist lähituleviku Eestit tabanud sõjas leiab Tergens end viljatult jäiselt tühermaalt, mis on otsekui külm põrgu või puhastustuli - hoolimata pidevast külmast ja näljast pole surm seal võimalik ning inimkehad taastuvad pärast lõhkumist uuesti esialgsel kujul, nagu ka sinna veidrasse maailma sattunud isikutel kaasasolnud varustus. Oma maise elu ajal üsnagi obskuurseid usulisi vaateid (muinasgermaani jumala Odini kummardamine) evinud Tergens leiab, et eks see surmajärgne maailm üks põhjamaine puhastustuli on - eriti, kuna kõik need vähesed eksinud hinged, kelle ta sealt eest leiab, on olnud oma maises elus üht- või teistpidi Odini kummardamisega seotud...
Suur osa "Puhastuskülmast" keskendubki Tergensi uitamisele jäisel tühermaal ja tema füüsilistele ning vaimsetele kannatustele. Tehniliselt võttes kirjutada Kunnas oskab - mõne teise autori sulest oleks sarnase sisuga romaan täiesti loetamatu. Samas pole ka kogu selles aeglaselt kulgevas vaimses masohhismis midagi toredat, mistõttu "kolmest" kõrgemat hinnet ma "Puhastuskülmale" anda ei saada. Muide, eesti ulme "mehisema" või "karmima" poole pealt (militaarulme jne) torkab Kunnas ühes küsimuses silma oma diametraalselt erineva lähenemise poolest - mõni teine kohalik autor paneks minategelaseks keskealise või vanema kibestunud, ent pealtnäha kõrge enesehinnanguga meesterahva, kes siis suure osa tekstist targutaks sellest, kuidas rõhuv osa ülejäänud inimkonnast on idiootidest mandurid jne... Kunnase peakangelane Tergens on aga, vastupidi, äärmiselt tagasihoidliku ja peaaegu alandliku mõttemaailmaga, talle meeldib ennast pidevalt kritiseerida, kõigis võimalikes ning võimatutes asjades süüdistada ja vaimselt piitsutada. Mingitpidi on selline lähenemine isegi värskendav, ent paraku pole sellega kaasnevast lõputust masohhistlikust vindumisest jäises maailmas just kuigi põnev lugeda. 
Teksti loeti eesti keeles

"Tulevaste jumalate" näol on tegu vist eesti ulmes seni ainulaadse saamislooga raamatuga - nimelt on tegu arendusfaasis kodumaise MMORPG "Mortalis" romaniseeringu või kirjanduslikus vormis teaser'iga. Tegevuskohaks Mortalise-nimeline planeet ja süžeeks kosmoserobinsonaad, kus allakukkunud kosmoselaevalt pärinevad kloonitud inimesed peavad Mortalise vaenulikus keskkonnas ellu jääma ning klaarima suhteid nii omavahel kui ka teiste kohalike mõistuslike liikidega...
Romaani plussideks on kahtlemata erinevad ulmelised ideed, elukad jne. Natuke küll häiris sõna "džungel" kohatine kasutamine Mortalise võpsikute kohta, sest kogu ülejäänud tekstist võis välja lugeda, et tegu on ikkagi parasvöötme kliimatingimustes toimuva looga. Miinuseks vast see, et on väga palju erinevaid tegelasi, kes pidevalt ringi sahmerdavad, aga kellest ühelegi eriti kaasa elada pole võimalik. Kohati turgatas, et multifilmina oleks see kõik parem kui romaanina - erinevad tegelased ja nende veidrad lemmikloomad jooksevad ning sebivad ringi, siis käib jälle kuskil ootamatu pauk jne... sobks animafilmide esteetikaga paremini kui ilukirjandusega. 
Otsapidi on romaan seotud ka "Saladuslik tsaari" maailmaga ja ämblikrott nimega Sõbrake, kellesse ta perenaine kaitsvalt suhtub, pärineb minu mälu järgi hoopis Laura Loolaidi loomingust. Mandi loomingule omast rõhutatud Eesti-kesksust on "Tulevastes jumalates" ehk keskmisest vähem, aga seda ikka leidub. 
Teksti loeti eesti keeles

"Veealused" on omalaadne kõrgtehnoloogiline postapo tulevikumaailmast, mille helge utoopia (mugav ja turvaline, aga kohati lasteaiatasemel ülereguleeritud kontrollühiskond, mille hävingust lugejana ausaltöeldes eriti kahjugi pole) vussitakse ära meile praeguse seisuga võimatul viisil ja ka järgnevas maailmas jäävad inimkonna riismed ellu ulmelist tehnoloogiat kasutades. Nagu esmaarvustaja on maininud, ei saagi romaanis täpsemalt toimuvast ilma spoilerdamata eriti rääkida, nii hoidun ka mina katsetest seda teha. Mainiksin vaid, et autori loodud tulevikumaailm oma ulmeliste ideedega on igati põnev ja ka pinge kruvimise oskus näib autoril käpas olevat, nii et igav mul seda romaani lugedes kordagi ei hakanud.
Teksti loeti eesti keeles

"Kosmoseodüsseia" kolme esimest romaani sai kunagi ürgammu loetud ja Kubricku kuulsat filmi vaadatud, aga mingeid seoseid käesolev romaan nendega minus ei tekitanud - kui ehk ahvinimeste kokkupuutumise teema kosmilist päritolu anomaaliaga välja jätta. "Aja silm" on hoogsa seiklusliku süžeega (ehk isegi meelelahutuslikult mõjuv) ja paljusid erinevaid teemasid kombineeriv romaan, mille ulmelise ideega analoogset polegi nagu varem kohanud. Ja nagu üks eelarvustaja on seda veidi teiste sõnadega maininud -  olulisi tegelasi, sealhulgas positiivseid, sureb "Aja silmas" umbes sama kiires tempos kui Martini "Jää ja tule laulu" tsüklis, mis on autorite poolt üsnagi üllatav valik.
Kokkuvõttes: hea raamat, ajaloohuvi on selle nautimisel kindlasti plussiks (kõik need arutlused Aleksander Suure, mongolite ja Briti impeeriumide üle), ent tõenäoliselt sobib romaan lugemiseks ka mitte-niivõrd-ajaloohuvilistele ulmelugejatele. Jääme järgmiste osade eestikeelseid tõlkeid ootama!
Teksti loeti eesti keeles

Lugu koobasplaneedile kolinud ämbliku ja inimese ristandist, kes üritab terroristide käest vabastada oma endise bossi tütart. Päris omalaadse ideega lugu. 
Teksti loeti eesti keeles

Idee poolest meenutas natuke Meyrinki "Violetset surma" - mingi sõna lausumine muudab võluväel kogu inimkonda. Käesolevas loos kaovad nende seljast riided ja pea terve inimkond harjub alastikultuuriga. 
Lugu ise ongi pildike sellest maailmast. Ei olnud otseselt halvasti kirja pandud, aga väga ei köitnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Yzzi lugu on ilma selle pseudonüümi taga peituva autori isikut paljastamata väga keeruline arvustada, kuna see muudab võimatuks paralleelide tõmbamise autori ülejäänud  loomingu ja sellega seotud arengutega. Ent ehk on vihjeks järgmine kokkuvõte loo algusest: minategelaseks on üheksakümnendates eluaastates ja noorendusravi läbi teinud vanamees, kes suundub pensionipõlve pidama Erose-nimelisele planeedile. Sealseks põhiliseks turismimagnetiks on iredeks kutsutud vampiiirikalduvustega humanoidid, kelle emasisendid meenutavad varateismelisi inimtüdrukud ja tunnevad seksuaalset tõmmet Homo sapiens'i meesisendite vastu. Minategelane iresid päris mõistuslikeks eluvormideks ei pea seoses nende düskalkuulsete kalduvustega. Loos endas on rohkelt filosofeerimist ja targutamist hukkamineva maailma teemal ning hebefiilse kallakuga erootikat.
Ehk siis kõik, kes viimase paarikümne aasta jooksul on eesti ulmes toimuvaga kursis olnud ja "Ideaalset kaaslast" lugema satuvad, peaksid suutma aimata, kes selle loo autoriks võiks olla. Võimalik, et paljudele lugejatele tundub tabuteemadega mängimine selles loos kuidagi šokeerivana, aga mind jätab pigem ükskõikseks... eriti, kuna sama autor on samade teemadega mänginud juba üle kahekümne aasta ja ma olen paljusid neist tekstidest ka varem lugenud. Häda on pigem selles, et kui kirjanik (ja see käib enamiku kirjanike kohta) püüab üheaegselt kirja panna põnevat ulmeteost ja mõtlemapanevat maailmaparanduslikku traktaati, kukub ta enamasti läbi oma mõlema eesmärgi puhul. Ja ei, Yzzi pseudonüümi kasutav autor pole kaugeltki ainus eesti ulmekirjanik, kes on sellesse orki astunud - sama viga on teinud paljud kirjanikud nii siin kui välismaal. Lisaks veel autori komme korrata oma erinevates teostes täpselt ühesuguseid stseene (nt minategelase vestlus oma kurja eksminiaga pärineb justkui täpselt ühest ta aastatetagusest romaanist). 
Kokkuvõttes: väga hamba all ei karjunud, aga kokku "3".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu Maalt pärit neiust, kes lapsepõlvest peale ligikaaslastest lahutatuna töötab mittehumanoidsete tulnukate poolt asustatud võõrplaneedil prostituudina. Loo algus mõjus üsna igavana ja tulnukseksi kirjeldused lausa kergelt tülgastavatena. Hiljem läks natuke paremaks, nii et kokku "3". 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab päris eheda erootilise kallakuga Muinas-Eesti õhustikule ja mütoloogiale tugineva fantasy'na. Debüütloo (kui see ikka seda on ja tegu pole mõne varemtuntud autori poolt kasutatava pseudonüümiga) kohta ikka väga hästi kirja pandud, mulle meeldis ausaltöeldes rohkemgi kui nt Mandi samal ainestikul põhinev looming, kuidagi karmim ja ehedam. Jääb loota, et autor jätkab kirjutamise ja avaldamisega. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu Tenerifel matkavast eesti noormehest, kes satub seal kaasmaalastest tüdrukutekamba otsa ja otsustab nendega nende teel liituda, aimamata vähimatki sellest, kellega täpselt tegu on ning mis teda kokkuvõttes ees ootab...
Idee poolest oleks võinud täiesti loetav lugu olla, aga kirjatehniline teostus on kohutav. Reaktori keeletoimetajana püüdsin seda natuke paremaks kõpitseda, nii et tahaksin väga loota, et avalikuks lugemiseks mõeldud versioon loost on natuke parem kui see, mis mulle algses failis ette sattus. (Üldiselt väldin ma enda poolt keeletoimetatud tekstide Baasis arvustamist, kuna tihti tuleb need sellises ulatuses üle kõpitseda, et tunnen end juba peaaegu kaasautorina ega tea enam õieti, millisest vaatenurgast lähtuvalt ja millist varianti tekstist täpselt arvustama peaksin, aga kuna mul paluti spetsiaalselt Reaktori aprillikuu erinumbri tekste arvustada, tegin siinkohal erandi). Lohakavõitu slängisegune kõnekeel võiks olla põhjendatud dialoogides, kui tegelased omavahel niimoodi räägivadki, aga käesolevas loos hõlmab see kogu teksti, sh narratiivset osa, ja jätab tervikuna nii halva mulje, et kõrgemat hinnet ma sellele loole anda ei suuda. 
Teksti loeti eesti keeles

Omalaadne poeetiline heietus apokalüptilisest lähitulevikumaailmast, mida kummitavad lõputu vihm ja globaalne uputusoht. Mittte just tüüpilise teostusega ulmejutt, aga kahtlemata omapärane. 
Teksti loeti eesti keeles