Kasutajainfo

Lois H. Gresh

1956-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Aegade julm laul

(romaan aastast 2013)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2013

Hinne
Hindajaid
0
2
2
0
0
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (4)

21. sajandi lõpus tabavad maailma sotsiaalsed rahutused, mis tsivilisatsiooni kaosesse paiskavad. Romaani minategelaseks on (Tarlapi loomingule omaselt) poolfiktiivses ja täpsustamata riigis elav ajaloolane Ivor Rennik, kes Tsitadelliks kutsutud elitaarse ning turvalise linnaosa elanikuna mässust algul puutumata jääb. Tsitadellis on ta seotud salajase projektiga-nimelt kuulub ta nende väheste inimeste hulka, keda on võimalik panna oma teadvuses peituvaid esivanemate mälestusi spetsiaalse tehnoloogia abil uuesti läbi elama. Kui maailma haarab kaos, suundub ta Tsitadelli löömameeste eskordi saatel oma peret päästma, ent avastab, et nood on märatsejate ohvriks langenud. Küll aga õnnestub tal tuua tsitadelli salapärane mässajate käest hädavaevu pääsenud ja samuti pere kaotanud tütarlaps Lenna, kes väidab, et oli Ivori rahutustes hukkunud noorema õe kooliõde. Et Tsitadellis pole ruumi kõigi põgenejate jaoks, vormistatakse Ivori ja Lenna vahel viimase elu päästmiseks fiktiivne abielu. Elu kokkuvariseva tsivilisatsiooni viimases kantsis aga muutub järjest paranoilisemaks...

Tarlapi näol on tegu hea sotsiaalkriitiliste sugemetega seiklusulme-autoriga, ent tõsisem sotsiaalne teaduslik fantastika ei paista tal hästi välja kukkuvat. Ühiskonnakriitikat, millega oleme juba autori varasemast loomingust tuttavad(tsivilisatsioon tervikuna, eriti aga kapitalistid ja kohustus lipsu/ülikonda kanda on pahad-pahad asjad) on siin kõvasti, ent see mõjub ülepingutatuna ja kipub loo enda varju jätma. Pikad vahepalad, milles kirjeldatakse Ivori rännakuid fiktiivsesse muinasaegsesse Ungelinna tsivilisatsiooni koidikul, meenutavad Hargla "Vabaduse kõrgeimat määra", keskaja asemel kirjeldatakse küll muinasaega. (Muide, Ungelinna asukate kohta oli öeldud kord "ungelased", siis jälle "ungelapsed"). See osa mõjus väga kuivalt ja moraliseerivalt, samuti on ju teada, et erinevalt marksistlik-leninistlikus ajalookäsitluses kirjapandust said paljud muistsed tsivilisatsioonid ka ilma orjapidamiseta läbi...

Erinevalt näiteks puhtalt tuumapungiliku õhustikuga "Roheliste lippude reservaadist" mainitakse siin teoses ka internetti ja mobiiltelefone, lugu kisub üldse kuidagi väga päevakajaliseks ning sotsiaalkriitiliseks, võib leida ka vihjeid tänapäeva Eestile. Autori seisukohtadega tuleb paraku paljudes küsimustes nõustuda, ent romaanivormis on seda kõike mõnevõrra tüütu ja väsitav lugeda. Samuti tekib tunne, et viimasel ajal äärmiselt produktiivsel autoril on tõsine oht end kordama hakata.

Teksti loeti eesti keeles

Praeguse hetke vast produktiivseima eestlasest ulmekirjaniku loomingust tunnen paremini selle algusotsa, selle ilmse haridusliku lünga täitmiseks polnudki end vaja tema viimast romaani lugema keelitada; seda enam, et tagakaanel märksõnana mainitud ajasrändamise teema mind alati köitnud on (see, kui rahul ma peale ühe või teise ajarändamisest pajatava teose läbilugemist juhtun olema, on eri teema).

Niisiis jah, maailm selles Tarlapi romaanis läheb hukka ja iseenesest on selle järjest aheneva tsivilisatsioonisaarekese kujutamine autoril päris hästi välja tulnud. Teisest otsast on ürgühiskonna baasil näidatud, kuidas ühe inimese rõhumine teise poolt - mis näib autori sedastuses kõikide hädade allikaks olevat - üldse alguse sai. Viimases on paar päris kena traagilist süžetti, kuid üldises plaanis on Tarlap rohkem selline külapoe tagune targutaja, kes seal kaaslastele mõnda "Imelise Ajaloo" artiklit koos omapoolsete parandustega ümber jutustab.

Loengupidamine stiilis "mis maailmas valesti on" ja "kuidas asjad tegelikult olema peaksid" on kirjanduses tegelikult isegi enam levinud kui pealtnäha arvata võiks, aga paremad kirjanikud peidavad selle dialoogi ning veel paremad süžeesse ja tegelaste käitumisesse, ses mõttes on Tarlapil veel pikk tee käia.

Igatahes, teose kangelane selles lagunevas maailmas on üks ajarändureist uurimisasutuses (ränd pole füüsiline, vaid pigem telepaatiline), kellele osakonda juhtivate isikute poolt tema töö eesmärkide kohta täit pilti ei anta ning selle liiniga on teosesse süstitud enamus raamatus sisalduvast põnevusest. Ürgaja stseenid, mis on midagi Elar Kuusi "Välek Vibulase" ja Jaak Sarapuu "Taevalindlaste ja kirveslaste" laadset, ongi pärit Ivor Renniku (ei istu mulle Tarlapi nimeloome) ajavaatlusreisidest. Ei puudu ka õnnetuks kippuv armulugu. Kõige ulmelisem kogu romaanis on aga vist peategelase võime öö jooksul partneriga 9 korda ühtida - tõsi, seda võimet demonstreeritakse vaid üksainus kord, paarikese esmakohtumise ööl - ning järgmisest päevast vähimagi väsimuse märgita viimane võtta.

Paljuski meenutab lobedalt kirjutatud "Aegade julm laul" mulle Robert Silverbergi 70ndatel ilmunud laialivalguvaid romaane. Tarlapi ulme mahajäämus kaasaegsest ulmest siiski vist päris 40 aastaga mõõdetav pole, kuid 70ndatesse passib hästi ka romaani feministlik alatoon.

Teksti loeti eesti keeles

"Mõningase ulmebutafooriaga vürtsitatud poliitilise platvormi" žanri on Eestis vist seni kõige enam viljelnud Siim Veskimees, kelle suhtes ma mingil hetkel leidsin et ei jaksa seda enam lugeda. Nüüd siis on ka Tiit Tarlap avaldanud teose mis tundub kui romaanipikkuseks venitatud internetikommentaar. See, et teose ulmepool pole just teab kui revolutsiooniline, ei üllata Tarlapi puhul muidugi kedagi. Tarlapi teoste tugevaks küljeks ongi ju üldiselt pigem pingeline ja mittetriviaalsete käänakutega süžee, käesoleval juhul aga on seegi välja kukkunud nõrgemini kui tavaliselt. Tarlapi teiste teoste taustal tuleb see igatahes ebaõnnestumiseks tunnistada ja nõrgapoolne kolm panna.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene kokkupuude Tarlapiga. Ei ole väga pirtsakas lugeja ja seetõttu pole ka nii kriitiline kui eelarvustajad. Jah, rännakuid minevikku ning sealseid kirjeldusi oleks võinud olla vähem. Ikkagi kõrvalliin, mis siis, et sõnumiga. Ka ühiskonnaalaseid mõlgutusi ei saa pahaks panna, kuhu veel need paremini sobiksid, kui hukatuse äärel kõikuvasse maailma. Ehk oleks ajarännakute asemel natukene rohkem võinud arendada lõpuosas lauale pandud konkureerivate jõudude teemat. Korralik neli.
Teksti loeti eesti keeles
x
Chris
1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Tahtsin viite panna, aga emotsioone kõrvale jättes tuli tunnistada, et neli on õiglasem. Keskmine osas moodustav paramaailma kirjeldus oli natukene liiga aeglase kulgemisega ja ka sealne lahendus jäi õhku rippuma...
Teksti loeti eesti keeles

Njah, ei oskagi hinnet panna. Põhjusmõtteliselt sobiks kõik kolmest viieni. Üldplaanis rahulik jutuke. Et nüüd liiga rahulik ei oleks, on sekka küll visatud mereelukaid (võinuks välja jätta) ja natukene dramaatilisi sündmuseid (võinuks samuti välja jätta), aga üldist meeleolu need ei riku. Eluoluline jutuke, natuke nagu Õnne 13, aga pisut teisel skaalal.
Teksti loeti eesti keeles

Sai puhkuse ajaks viis OP seeria raamatut laenutatud. Ajavalvurid pakkusid neist enim meelelehutust. Sellest ka hinne. Ja ärgem hakakem siin analüüsima, et kuidas ja miks säärane asutus toimetas või toimetama pidanuks, lepime sellega, et nii on ja keskendume lihtsalt sellele, et üks õhtu sai tänu PA-le mõnusalt ja pingevabalt veedetud.
Teksti loeti eesti keeles

"Tont nr 5" Algernonis oli klassika. "Tont nr 5" kogumikuna on kerge melelahutus. Nii lihtne see ongi...
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea... See raamat tundub küll puhtalt kirja pandud olema selleks, et autor saaks oma heietused ja nägemuse inimkonna hädadest jutuvormis välja tuua. Mõtted on ju toredad, ainuke häda, et lugeda oli seda küll paras piin.
P.S. Loodetavasti toimetus ei pahanda, lisasin eestikeelse tõlke andmed.
Teksti loeti eesti keeles

Päris noorena Algernoni lugedes mulle Uurimismeeskond meeldis: vägev ju - head võidavad ja superkarud pealekauba. Vanemaks saades hakkasid asjad ja arusaamad aga muutuma. Mingid sepad tulevad ja keeravad kohaliku ökosüsteemi pea-peale, sellepärast, et mingi liik neile ei meeldi?!? Eks iga jutt ole oma ajastu peegel, aga täna küll sellele (ja kogumikule tervikuna) üle kolme ei anna ja sellestki on tegelikult üks punkt lihtsalt nostalgia eest.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugemine, kindel viiekas. Üle hulga aja midagi, millest ei pidanud end pooljõuga läbi närima. Kui lisada veel sooduka letis olnud hind 1.99, siis ei jää alles ühtegi põhjust, miks seda raamatut mitte osta ja lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Naistekas. Loetavalt kirjutatud, aga siiski naistekas. Hirmsasti tahtnuks ennast siin verbaalselt välja elada ja raamatu miinused punase värviga seinale maalida, aga ei ole mõtet. "Naistekas" võtab niigi kõik head ja vead kenasti kokku. Hindeks kolm, rööbastega...
Teksti loeti eesti keeles

See jutt saab maksimumi ainuüksi selle eest, et erines kogumikus kõigist teistest. Vaatamata sellele, et avaarvustusaja nägemus loo sünnist kõlab igati tõepäraselt. Idee oli hea, tegevus tempokas ja ehkki siin seal saaks detailidega norida, siis siin võiks läheneda sarnaselt Harrisson Fordile, kes Mark Hamilli murele selle kohta, et kas peategelase soeng ühes steenis ei peaks loogiiselt võttes olema samasugune nagu "eelmises" stseenis, vastas, et tegu pole lihtsalt sellise filmiga, kus see oluline oleks. Ehk siis loodan, et Trumli seiklustele tuleb lisa (viited Kreutzwalidle võib välja jätta).
Teksti loeti eesti keeles

Oli korralik sissejuhatus ja midagi lõpulaadset, aga see, mis oleks võinud moodustada jutu põhisisu, oli jäetud kirjutamata ja loos peitunud potentsiaal kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Eesti ulmeturugu kipub iseloomustama tõsiasi, et viiest ilmunud antoloogiast neli on õudusliini esindajad.  Nii pole imestada, et ka antud kogumikus on õudusel kandev roll. Õudus tundub kohalikele autoritele üldse olema nagu IKEA mööbel keskmisele eestlasele: ilus, ihaldusväärne ja kindla peale minek. Kuna tegu pole minu meelisžanriga, siis lisapunkte selle eest ei anna ja nii jääb koondhindeks pelgalt kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Esimese hooga arvasin, et seda raamatut BAAS-is ei olegi, aga mis seal salata, poolakeelset nimetust tõesti ei osanud otsida. Maakeelsena kannab raamat pealkirja "Haldjate veri". Üldiselt ma väldin teoseid, mis on seotud arvutimängude ja muu sarnasega, kuna üldjuhul on need mõeldud lihtsalt tootjale lisatulu tooma, ega oma seetõttu suuremat väärtust. Kingitud hobuse suhu aga ei vaadata ja nii saigi nõiduri seiklused läbi loetud. Erilist muljet kirjatükk ei avaldanud. Hea küll, tegemist on osaga pikemast seeriast, pigem sissejuhatus kui terviklik lugu. Aga peamine, mis häiris oli hoopis kirjutamise stiil. Nõnda võiks kirjutada klassikaline tuupur, kes on endale žanri reeglid selgeks teinud ja siis näpuga "juhendist" ärge ajades kirjutab midagi valmis. Tehniliselt on kõik OK, aga sära ei ole. Ja nii on ka raske sellele raamatule kolmest kõrgemat hinnet anda.
Teksti loeti eesti keeles

Njah, olin minagi pisut nõutu, kui raamat loetud sai. Ühest küljest Bujold ja Miles nagu ikka, oli tegevust ja väikestviisi madinatki. Teisest küljest jäi tõesti kerge naisteka mekk man. Kuidagi veidralt mõjus peategelane, kes ühest küljest on nii armetu ja samal ajal nii vastuapandamatu. Selle eest võiks lausa kolme anda, samas üldises plaanis veab see kompott siiski nelja välja.
Teksti loeti eesti keeles

Üldjuhul mind eluolu kirjeldused eriti ei huvita, ikka sündmused ja tegevuste areng on see, mis köidab. Cetaganda puhul aga avastasin end huviga ootamas, mida järgmiseks haut-lordide/ leedide ühiskonna kohta pajatatakse. Ehk kuidas ja mis kaalutlustel sellist masinavärki töös hoitakse. Seega mõneti erandlik kirjatükk Milesi seerias, tasub lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt helge alatooniga raamat. Kas just realistlik, on iseasi, aga kas peabki alati olema. Vahelduseks Heinlein, mille läbilugemist ei kahetse.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemsit oli raamatuga, mis tuli omal ajal müüki suhteliselt kalli letihinnaga. Sai siis jupp aega oodatud, et hind langeks, aga ei langenud ja lõpuks oli teos lettidelt kadunud. Nüüd, raamatut lugenuna, tuleb tõdeda, et mul vedas. Suhteliselt naiivne kirjutis, pigem lastele kui tõsisemale huviisele mõeldud tekst ja seetõttu ei saa hindeks kuidagi üle kolme panna.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast Peeglitantsu nimelist seebitükki ei olnud mu ootused just eriti kõrged. Ning tõesti, raamatu esimene osa on suht sündmustevaene ja uimane. Isegi igav. Nii 100 lk võiks julgelt teksti kärpida ja midagi ei juhtuks. Tasapisi sündmustik siiski areneb ja kusagil teise poole alguses tõmmatakse saag vaikselt käima ja hakatakse tasapisi tempot tegema. Ehkki klassikalist madinat ei tulegi, ei saa toimuvat siiski kuidagi sündmustevaeseks pidada. Kokkuvõtvalt võib öelda, et teose eesmärk oli ilmselt lahutada Miles oma laevastikust, mis kahtlemata andis autorile võimaluse edaspidi Milesi mänguväja natukene laiendada.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku avalugu (Amet/ Profession) üksi õigustab juba tervet jutukogu. Seda lugedes sain heameelega tõdeda, et pole veel korralik kraam turult kadunud. Teised lood jäid avaloo tasemele paraku alla, mõni mõjus lausa naiivsena (Võimutunne). Aga üle keskmise kogumik sellegi poolest. Asimovi skaalal hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles

Alustaks sellest, et ma pole selle žanri austaja. Aga kui antud kogumik mulle kingiti, siis ega see veel tähenda, et ma raamatu lugemata jätnuks. Ja takkajärgi on meeldiv tõdeda, et kogumiku nimilugu oli täitsa väärt lugemine. Kõike oli justkui parasjagu, nii sisu kui ka madinat, seega võib soovitada küll, 5/5.
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe kodužanr tundub olema madin. Ja seni kuni ta selles püsib, on tulemus ka enam-vähem loetav. Seekord on ta üritanud madinate vahel ka rahulikumat tegevust arendada, aga midagi pole teha. Madina kirjeldamiseks sobiv lähenemine siin enam ei tööta, lahjaks jääb. Ja nii ongi tulemuseks suhteliselt vaimuvaene üllitis, kus kõvad mehed ei suuda piltlikult öeldes isegi lehte lugeda, ilma et üksteist pikalt ja pidevalt igasugu kohtadesse ei saadaks. Hea küll, kui algne tekst oli ajalehesabas, siis võimalik, et seal muud moodi efekti ei saavutagi, aga raamatuks vormituna oli tulemus suht nüri ja pealiskaudne lugemine. Idee oli hea, lõpumadin natukene päästis, aga üldine tase jäi selgelt nõrgaks.
Teksti loeti eesti keeles

Eelpool keegi pillas tabava iseloomustuse: kokkutraageldatud stseenide jada. Ja eks ta nii olegi. Jooksvalt on lisatud kõigele kulbiga värvi ja sellega kohati üle pingutatud (a la summutiga Desert Eagle). Sündmused kulgevad vastuste asemele järgmise segaduse juurde, millest poleks ehk midagi, kui lõpuks otsad kokku tõmmataks. Seda aga ei tehta ja nii ongi segadus kogu selle teose märksõnaks. Eks see koondhinne selline kolme-nelja vahel ole, aga hommik on täna sombune ja seega kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt raske on ühest seisukohta võtta. Muistne Eesti oli ajastu valikuna igati omal kohal. Meeldis ka selline kerge kivirähklik huumorinüanss, mida kohati pakuti kasvõi religioonigi osas (a la saun kirikus jms). Kahjuks mida edasi, seda vähemaks jäi nalja ning seda rohkem pühenduti krimi-poolele. Ja selle käigus hakkas kogu asi vaikselt oma veenvust kaotama. Mitmed teod oleks pahalane saanud lihtsamalt korda saata, aga ju see poleks olnud piisavalt dramaatiline. Meenus pisut lombitagune filmitööstus, kus iga järgmist filmi üritatakse müüa lihtsalt rohkem pauku ja madinat pakkudes. Seega üle nelja hindeks ei anna. Puhta krimi serveerimiseks poleks olnud tarvis muu maailmaga nii palju vaeva näha. Praegu jäi osa potentsiaali lihtsalt kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Minimalistlik, samas kaasahaarav. Selles mõttes on hämmastav, kuidas nii vähesega suudetakse luua õhkkond ja tempo, mis ei lase enne lõpetada, kui lugu on loetud. Minu jaoks oli kirjutis sellisena terviklik ja piisav (va ehk viimane lasue karjumisega, mille oleks võinud ära jätta). Ei saaks öelda, et toimuvat ja lõppu oleks olnud kuidagi raske mõista. Autori lembus sedalaadi teemade osas peaks olema ju üldteada, vähemalt tänasele lugejale (2015). Igatahes hilisem "Tema päevad..." sisu poolest palju juurde ei andnud, detaile ja tegelaste motiive küll, kuid "Minu päevad..." on vabalt tarbitav ka ilma selgitava lisatekstita.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle on Dick siiani meeldinud ja mulle meeldivad ka sedalaadi jutukesed. Küll ei saa ma isegi oma vähese kriitikameele juures antud kogumiku taset väga kõrgeks pidada. Ideed jäävad kohati poolikuks (nt vilistaja) või siis on süžee areng liialt etteaimatav (teine generatsioon). Raamatu ostu küll ei kahetse, kuid teist korda ma vaevalt seda enam lugema hakkan.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt on mulle seni Milesi seeria raamatud täitsa meeldinud. Hea meelelahutus. Seetõttu ootasin ka "Peeglitantsu" huviga, eriti pärast siinseid ülivõrdes arvustusi. Paraku on Bujold raamatut kavandades vaadanud ilmselt paralleelselt Mehhiko seebikaid, sest see "mina olen sinu vend-sugulane-kloon" ja hollywoodlik isikute vahetamine ajas pehmelt öeldes öökima. Suure vaevaga vedasin end läbi esimesest poolest ja tõesti, teise poole lugemine möödus vähe libedamalt, aga siiski mõjus kogu kupatus kunstlikult komponeerituna, mistõttu üle kolme käsi andma seekord küll ei tõuse.
Teksti loeti eesti keeles