Kasutajainfo

Lois H. Gresh

1956-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Indrek Hargla ·

Suudlevad vampiirid

(romaan aastast 2011)

eesti keeles: Indrek Hargla «Suudlevad vampiirid» 2011

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
1
1
0
0
Keskmine hinne
4.4
Arvustused (5)

Keskmise põlvkonna eesti ulme- ja kriminaalkirjaniku Indrek Hargla lühem romaan «Suudlevad vampiirid» ei kujuta endast autori loometeel mingit suurt suunamuutust või uut paradigmaatilist lähenemist, aga väikeseks verstapostiks võiks seda vist siiski pidada. Nimelt on tegu esoteerikaainelise ulmetekstiga, nagu neid Hargla loomingus varemgi on ette tulnud (eksortsist Grpowski, maanõidade ja ekstrasensside teemalised etnoõuduslood jne), aga sellisel kujul on see ehk üsna hea senikäidud tee kokkuvõte ja platvormi sõnastamine millegi uue ja suurema jaoks. Romaan on 170 lehekülge paks ning ilmunud on see kirjaniku samanimelises viiendas jutukogus.

Vampiiridest ei maksa ära ehmuda: jah, nad on olemas, neid on alati ajaloos olnud kindel arv - 248 - nad ei ole päris surematud, aga ülipika elueaga siiski, autor seletab nende verevajaduse ja anatoomia niivõrd põhjalikult lahti, kuivõrd see humanitaarse taustaga inimese puhul võimalik on – ja see seletus on loogiline ja igati näivteaduslik, vampiir on inimsoo üks eriliik, erijuhtum, aga nende olemasolu seletamisel on Hargla valinud üsna realistliku laadi.

Lisaks vampiiride salaseltsile on selles maailmas ka üks Londoni päraturikas investeerimisfirma, mille omanikud on juba kolm põlve kogunud ja jäädvustanud kõike paranormaalset maailmas ning nüüd, 21. sajandi lävel on üks nende töötaja jõudnud vampiiride jälile... Lisaks sellele on aga olemas ka saladuslik kolmas jõud, kes neid vampiire jahib ja eriti võika riituse raames hävitab, peategelase endine kaaslanna ongi just sellisel kombel Brasiilias tapetud ning vampiiriorganisatsioon saadab ta oma kadunud kaasa tapmist uurima, tuleb ka välja, et too tema eksnaine Bethany oli ühe igivana saladuse jälil sinna Brasiilia džunglisse reisinud.

Mängus on aga ka saladuslik maal «Suudlevad vampiirid», millel ongi sadakond aastat varem Pariisi uulitsal kujutatud suudlemas seda Brasiilias nüüd tapetud vampiiritari Bethany’t. Maali on väidetavalt peidetud suur saladus, aga peategelane, kelle valduses see taies on, ei tea veel seda. Peategelane ise on vampiiriks tehtud millalgi varakeskaegses Põhja-Euroopas ning romaani lõpus ilmneb teatava üllatusena tema hüüdnimi - Raudhammas. Edasi mõtleb kogenud Hargla-lugeja juba ise, eksole.

Põnevust jagub selles tekstis kuhjaga ja seda paranormaalset põnevikku lugedes ongi kõige huvitavam aimata ja mõelda, millised tekstid seda omakorda inspireerinud võivad olla. Kriitik võib selles olukorras tihti korralikult võpsikusse panna, aga noh, mulle tundub, et ma tundsin siin Brasiilia miljonilinna slummis ära midagi aastatetagusest loost «Meninos da rua», siis oli siin üsna palju eksortsisti-maailma: esoteerilised nähtused ja nende uurimine kõrgtehnoloogiliste vahenditega, aga külastame siin raamatus ka jutust «Vlad» tuttavat 15. sajandi Balkanit, mis samas on tollest konkreetsest süžeest hoopis teistsugune. Millegipärast meenus veel jutt «Sild üle vaevavete». Ehk siis põhjalikul kirjandusteaduslikul uurimusel on sellest tekstist võimalik leida küll ja küll materjali autori loometee analüüsiks ja korduvate motiivide eritlemiseks.

Isiklikult mulle tuli palju tuttavat ette ka Danielle Trussoni romaanist «Maised inglid», kus samuti on olemas selline sajandeid eksisteerinud ülipika elueaga inimesesarnaste aga võimsamate olevuste (piibli langenud inglid) salaselts, aga mul pole vähimatki aimu, kas Hargla Trussonit üldse lugenud on. Küll on aga Hargla üks suuri lemmikuid ju varalahkunud Kage Bakeri Kompanii-sari ja sarnaseid motiive leiab sealtki: sajandeid eksisteerinud kõrgtehnoogiline salaühing, mis ametliku ajaloo varjus mingit oma asja ajab, geneetiliselt muundatud inimesed, neandertaalid jm olendid... Mingis kaudses mõttes Hargla kummardus sellele paistab «Suudlevad vampiirid» samuti olevat.

Paar keele- ja faktiapsu torkab ikka silma ja ma poleks mina, kui ma Hargla tekstide puhul nende kallal ei näriks, eksole. Sõna «visiteerima» pole eesti keeles siiski vist korrektne tarvitada «külastama» tähenduses, kuna sellel on hoopis teine sisu, ning siis veel selline kummaline fopaa: autor räägib möödaminnes Fridtjof Nanseni Antarktika-ekspeditsioonist, ometi teab iga polaarreiside ajaloo huviline, et Nanseni uurimisala piirdus Arktikaga ning lõunapoolkera polaarpiirkonnad jäid tema uurimisvaldkonnast selgelt välja. Võibolla olid need apsud aga just kriitikutele ülesleidmiseks teksti peidetud ;)

Ma väga loodan, et see tekst on mingis mõttes Hargla varasema esoteerika-ulme kokkuvõtteks ja ühtlasi mingi uue sarja või maailma alguseks, sest põnevust on, huvitav idee on ning võimalusi sündmuste edasiseks arenguks on ka.

Viimaste aastate Hargla põnevaim ulmekas. Mina tänan.

Teksti loeti eesti keeles

Vampiiriloo kohta vägagi kobe, kuigi mulle endale "vampiirikad" ei meeldi. Häiris vaid mõningane teose ebaühtlus: kusagil loo teises pooles, kui läks kõvaks actioniks, raisati mõnevõrra aega suhteliselt mõttetutele kirjeldustele ja tagasivaadetele.
Lisaks veel juurde, et lugu on küll terviklik, kuid jätab ohtralt ruumi edasiarenduseks mõnes teises raamatus.
Teksti loeti eesti keeles

Pealkirja järgi võiks naljatamisi arvata, et tegu on eesti "Videvikuga", aga seda see teos siiski pole-hoopis järjekordne tugeva ajaloolis-geograafilise taustaga tekst Hargla sulest.

Sisust on Raul juba piisavalt rääkinud... Mainiks veel ära, et vampiire on kujutatud äärmiselt ebainimlikena-mitte sadistlikult julmade, vaid just hoolimatutena inimeste suhtes. Vampiiril pole inimlikke tundeid, homo sapensi elu läheb talle korda sama palju, kui meile amööbi oma. Selle põhjal arvasin lugedes, et mingil hetkel selgub, et vampiirid on kurjuse käsilased ja palatiinid positiivsed tegelased, ent sellisest must-valgest käsitlusest on Hargla uus romaan kaugel. Ebainimlik käsitluslaad ja suur kogus vägivalda muudavad teksti tervikuna päris süngeks, samas pole siin sellist apokalüptilist pessimismi, nagu näiteks "Doanizarre udulaamas". Olen eravestluses kuulnud ka väidet, et romaani tõlget ei saaks näiteks Soomes avaldada, põhjuseks "poliitiline ebakorrektsus", täpsemalt lause, milles neegreid,venelasi, mustlasi ja albaanlasi defineeritakse alama rassina, kes vampiirideks ei kõlba... Ei tea, kuidas sellega täpselt on.

Huvitaval kombel näib see "üliinimeste" teema eesti ulmes väga populaarne olevat-inimsooga paralleelselt eksisteerivast või sellest arenevast kõrgemast rassist võime lugeda ka mitmest Veskimehe teosest, nüüd on selle teemani jõudnud ka Hargla.

Teksti loeti eesti keeles

Mind ei kõnetanud see romaan üldse. Ei tea kas asi on loomulikus vastikuses vanima ja mõttetuima ulme alamžanri vastu, vampiiride kui tegelaste nutmapanevalt tüütus ja etteaimatavas käitumises, mitte väiksemas vastikuses hetkel (vist?) laineharjal olevate seksikate noortepäraste vampiiride kui dekadentlik-romantiliste positiivsete kangelaste vastu või mingis kombinatsioonis kõigist kolmest põhjusest. Igatahes lugesin ma seda üsna lühikest romaani suure vaevaga ja päris pikka aega ja enda jaoks huvitavaks ei muutunud see teos kordagi, üsna jõuga tuli läbi närida.

Minule meenutasid nood džunglis pahelist jumalataolist olendit palvlevad pärismaalased üsna kõvasti "Hyperioni" preestri jutustuse pärismaalasi. Muidugi oli kõva vahe mingi lapse kehaga igivana vampiirimuti ja okastraadi ja lõiketeradega kaetud neljakäelise Shrike`i vahel, atmosfäär ent kuidagi tundus sarnane. Jamesbondilik pooleldi rafineeritud luksusega ja pooleldi tagaajamisega lööv lõpuosa paraku ei suutnud üldse köita ja vampiiride saladused ajasid ainult haigutama. Aga nagu öeldud, tegemist võis olla mu isikliku vastumeelsusega horrori kui žanri ja horrori butafooria ilmingute vastu. Ärge laske sest torinast end segada ja lugege Harglat ikka edasi - aktiivsetest ulmekirjanikest kedagi paremat vastu panna paraku hetkel pole.

Teksti loeti eesti keeles

Alustaks sellest, et ma pole selle žanri austaja. Aga kui antud kogumik mulle kingiti, siis ega see veel tähenda, et ma raamatu lugemata jätnuks. Ja takkajärgi on meeldiv tõdeda, et kogumiku nimilugu oli täitsa väärt lugemine. Kõike oli justkui parasjagu, nii sisu kui ka madinat, seega võib soovitada küll, 5/5.
Teksti loeti eesti keeles
x
Chris
1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Tahtsin viite panna, aga emotsioone kõrvale jättes tuli tunnistada, et neli on õiglasem. Keskmine osas moodustav paramaailma kirjeldus oli natukene liiga aeglase kulgemisega ja ka sealne lahendus jäi õhku rippuma...
Teksti loeti eesti keeles

Njah, ei oskagi hinnet panna. Põhjusmõtteliselt sobiks kõik kolmest viieni. Üldplaanis rahulik jutuke. Et nüüd liiga rahulik ei oleks, on sekka küll visatud mereelukaid (võinuks välja jätta) ja natukene dramaatilisi sündmuseid (võinuks samuti välja jätta), aga üldist meeleolu need ei riku. Eluoluline jutuke, natuke nagu Õnne 13, aga pisut teisel skaalal.
Teksti loeti eesti keeles

Sai puhkuse ajaks viis OP seeria raamatut laenutatud. Ajavalvurid pakkusid neist enim meelelehutust. Sellest ka hinne. Ja ärgem hakakem siin analüüsima, et kuidas ja miks säärane asutus toimetas või toimetama pidanuks, lepime sellega, et nii on ja keskendume lihtsalt sellele, et üks õhtu sai tänu PA-le mõnusalt ja pingevabalt veedetud.
Teksti loeti eesti keeles

"Tont nr 5" Algernonis oli klassika. "Tont nr 5" kogumikuna on kerge melelahutus. Nii lihtne see ongi...
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea... See raamat tundub küll puhtalt kirja pandud olema selleks, et autor saaks oma heietused ja nägemuse inimkonna hädadest jutuvormis välja tuua. Mõtted on ju toredad, ainuke häda, et lugeda oli seda küll paras piin.
P.S. Loodetavasti toimetus ei pahanda, lisasin eestikeelse tõlke andmed.
Teksti loeti eesti keeles

Päris noorena Algernoni lugedes mulle Uurimismeeskond meeldis: vägev ju - head võidavad ja superkarud pealekauba. Vanemaks saades hakkasid asjad ja arusaamad aga muutuma. Mingid sepad tulevad ja keeravad kohaliku ökosüsteemi pea-peale, sellepärast, et mingi liik neile ei meeldi?!? Eks iga jutt ole oma ajastu peegel, aga täna küll sellele (ja kogumikule tervikuna) üle kolme ei anna ja sellestki on tegelikult üks punkt lihtsalt nostalgia eest.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugemine, kindel viiekas. Üle hulga aja midagi, millest ei pidanud end pooljõuga läbi närima. Kui lisada veel sooduka letis olnud hind 1.99, siis ei jää alles ühtegi põhjust, miks seda raamatut mitte osta ja lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Naistekas. Loetavalt kirjutatud, aga siiski naistekas. Hirmsasti tahtnuks ennast siin verbaalselt välja elada ja raamatu miinused punase värviga seinale maalida, aga ei ole mõtet. "Naistekas" võtab niigi kõik head ja vead kenasti kokku. Hindeks kolm, rööbastega...
Teksti loeti eesti keeles

See jutt saab maksimumi ainuüksi selle eest, et erines kogumikus kõigist teistest. Vaatamata sellele, et avaarvustusaja nägemus loo sünnist kõlab igati tõepäraselt. Idee oli hea, tegevus tempokas ja ehkki siin seal saaks detailidega norida, siis siin võiks läheneda sarnaselt Harrisson Fordile, kes Mark Hamilli murele selle kohta, et kas peategelase soeng ühes steenis ei peaks loogiiselt võttes olema samasugune nagu "eelmises" stseenis, vastas, et tegu pole lihtsalt sellise filmiga, kus see oluline oleks. Ehk siis loodan, et Trumli seiklustele tuleb lisa (viited Kreutzwalidle võib välja jätta).
Teksti loeti eesti keeles

Oli korralik sissejuhatus ja midagi lõpulaadset, aga see, mis oleks võinud moodustada jutu põhisisu, oli jäetud kirjutamata ja loos peitunud potentsiaal kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Eesti ulmeturugu kipub iseloomustama tõsiasi, et viiest ilmunud antoloogiast neli on õudusliini esindajad.  Nii pole imestada, et ka antud kogumikus on õudusel kandev roll. Õudus tundub kohalikele autoritele üldse olema nagu IKEA mööbel keskmisele eestlasele: ilus, ihaldusväärne ja kindla peale minek. Kuna tegu pole minu meelisžanriga, siis lisapunkte selle eest ei anna ja nii jääb koondhindeks pelgalt kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Esimese hooga arvasin, et seda raamatut BAAS-is ei olegi, aga mis seal salata, poolakeelset nimetust tõesti ei osanud otsida. Maakeelsena kannab raamat pealkirja "Haldjate veri". Üldiselt ma väldin teoseid, mis on seotud arvutimängude ja muu sarnasega, kuna üldjuhul on need mõeldud lihtsalt tootjale lisatulu tooma, ega oma seetõttu suuremat väärtust. Kingitud hobuse suhu aga ei vaadata ja nii saigi nõiduri seiklused läbi loetud. Erilist muljet kirjatükk ei avaldanud. Hea küll, tegemist on osaga pikemast seeriast, pigem sissejuhatus kui terviklik lugu. Aga peamine, mis häiris oli hoopis kirjutamise stiil. Nõnda võiks kirjutada klassikaline tuupur, kes on endale žanri reeglid selgeks teinud ja siis näpuga "juhendist" ärge ajades kirjutab midagi valmis. Tehniliselt on kõik OK, aga sära ei ole. Ja nii on ka raske sellele raamatule kolmest kõrgemat hinnet anda.
Teksti loeti eesti keeles

Njah, olin minagi pisut nõutu, kui raamat loetud sai. Ühest küljest Bujold ja Miles nagu ikka, oli tegevust ja väikestviisi madinatki. Teisest küljest jäi tõesti kerge naisteka mekk man. Kuidagi veidralt mõjus peategelane, kes ühest küljest on nii armetu ja samal ajal nii vastuapandamatu. Selle eest võiks lausa kolme anda, samas üldises plaanis veab see kompott siiski nelja välja.
Teksti loeti eesti keeles

Üldjuhul mind eluolu kirjeldused eriti ei huvita, ikka sündmused ja tegevuste areng on see, mis köidab. Cetaganda puhul aga avastasin end huviga ootamas, mida järgmiseks haut-lordide/ leedide ühiskonna kohta pajatatakse. Ehk kuidas ja mis kaalutlustel sellist masinavärki töös hoitakse. Seega mõneti erandlik kirjatükk Milesi seerias, tasub lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt helge alatooniga raamat. Kas just realistlik, on iseasi, aga kas peabki alati olema. Vahelduseks Heinlein, mille läbilugemist ei kahetse.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemsit oli raamatuga, mis tuli omal ajal müüki suhteliselt kalli letihinnaga. Sai siis jupp aega oodatud, et hind langeks, aga ei langenud ja lõpuks oli teos lettidelt kadunud. Nüüd, raamatut lugenuna, tuleb tõdeda, et mul vedas. Suhteliselt naiivne kirjutis, pigem lastele kui tõsisemale huviisele mõeldud tekst ja seetõttu ei saa hindeks kuidagi üle kolme panna.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast Peeglitantsu nimelist seebitükki ei olnud mu ootused just eriti kõrged. Ning tõesti, raamatu esimene osa on suht sündmustevaene ja uimane. Isegi igav. Nii 100 lk võiks julgelt teksti kärpida ja midagi ei juhtuks. Tasapisi sündmustik siiski areneb ja kusagil teise poole alguses tõmmatakse saag vaikselt käima ja hakatakse tasapisi tempot tegema. Ehkki klassikalist madinat ei tulegi, ei saa toimuvat siiski kuidagi sündmustevaeseks pidada. Kokkuvõtvalt võib öelda, et teose eesmärk oli ilmselt lahutada Miles oma laevastikust, mis kahtlemata andis autorile võimaluse edaspidi Milesi mänguväja natukene laiendada.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku avalugu (Amet/ Profession) üksi õigustab juba tervet jutukogu. Seda lugedes sain heameelega tõdeda, et pole veel korralik kraam turult kadunud. Teised lood jäid avaloo tasemele paraku alla, mõni mõjus lausa naiivsena (Võimutunne). Aga üle keskmise kogumik sellegi poolest. Asimovi skaalal hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles

Alustaks sellest, et ma pole selle žanri austaja. Aga kui antud kogumik mulle kingiti, siis ega see veel tähenda, et ma raamatu lugemata jätnuks. Ja takkajärgi on meeldiv tõdeda, et kogumiku nimilugu oli täitsa väärt lugemine. Kõike oli justkui parasjagu, nii sisu kui ka madinat, seega võib soovitada küll, 5/5.
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe kodužanr tundub olema madin. Ja seni kuni ta selles püsib, on tulemus ka enam-vähem loetav. Seekord on ta üritanud madinate vahel ka rahulikumat tegevust arendada, aga midagi pole teha. Madina kirjeldamiseks sobiv lähenemine siin enam ei tööta, lahjaks jääb. Ja nii ongi tulemuseks suhteliselt vaimuvaene üllitis, kus kõvad mehed ei suuda piltlikult öeldes isegi lehte lugeda, ilma et üksteist pikalt ja pidevalt igasugu kohtadesse ei saadaks. Hea küll, kui algne tekst oli ajalehesabas, siis võimalik, et seal muud moodi efekti ei saavutagi, aga raamatuks vormituna oli tulemus suht nüri ja pealiskaudne lugemine. Idee oli hea, lõpumadin natukene päästis, aga üldine tase jäi selgelt nõrgaks.
Teksti loeti eesti keeles

Eelpool keegi pillas tabava iseloomustuse: kokkutraageldatud stseenide jada. Ja eks ta nii olegi. Jooksvalt on lisatud kõigele kulbiga värvi ja sellega kohati üle pingutatud (a la summutiga Desert Eagle). Sündmused kulgevad vastuste asemele järgmise segaduse juurde, millest poleks ehk midagi, kui lõpuks otsad kokku tõmmataks. Seda aga ei tehta ja nii ongi segadus kogu selle teose märksõnaks. Eks see koondhinne selline kolme-nelja vahel ole, aga hommik on täna sombune ja seega kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt raske on ühest seisukohta võtta. Muistne Eesti oli ajastu valikuna igati omal kohal. Meeldis ka selline kerge kivirähklik huumorinüanss, mida kohati pakuti kasvõi religioonigi osas (a la saun kirikus jms). Kahjuks mida edasi, seda vähemaks jäi nalja ning seda rohkem pühenduti krimi-poolele. Ja selle käigus hakkas kogu asi vaikselt oma veenvust kaotama. Mitmed teod oleks pahalane saanud lihtsamalt korda saata, aga ju see poleks olnud piisavalt dramaatiline. Meenus pisut lombitagune filmitööstus, kus iga järgmist filmi üritatakse müüa lihtsalt rohkem pauku ja madinat pakkudes. Seega üle nelja hindeks ei anna. Puhta krimi serveerimiseks poleks olnud tarvis muu maailmaga nii palju vaeva näha. Praegu jäi osa potentsiaali lihtsalt kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Minimalistlik, samas kaasahaarav. Selles mõttes on hämmastav, kuidas nii vähesega suudetakse luua õhkkond ja tempo, mis ei lase enne lõpetada, kui lugu on loetud. Minu jaoks oli kirjutis sellisena terviklik ja piisav (va ehk viimane lasue karjumisega, mille oleks võinud ära jätta). Ei saaks öelda, et toimuvat ja lõppu oleks olnud kuidagi raske mõista. Autori lembus sedalaadi teemade osas peaks olema ju üldteada, vähemalt tänasele lugejale (2015). Igatahes hilisem "Tema päevad..." sisu poolest palju juurde ei andnud, detaile ja tegelaste motiive küll, kuid "Minu päevad..." on vabalt tarbitav ka ilma selgitava lisatekstita.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle on Dick siiani meeldinud ja mulle meeldivad ka sedalaadi jutukesed. Küll ei saa ma isegi oma vähese kriitikameele juures antud kogumiku taset väga kõrgeks pidada. Ideed jäävad kohati poolikuks (nt vilistaja) või siis on süžee areng liialt etteaimatav (teine generatsioon). Raamatu ostu küll ei kahetse, kuid teist korda ma vaevalt seda enam lugema hakkan.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt on mulle seni Milesi seeria raamatud täitsa meeldinud. Hea meelelahutus. Seetõttu ootasin ka "Peeglitantsu" huviga, eriti pärast siinseid ülivõrdes arvustusi. Paraku on Bujold raamatut kavandades vaadanud ilmselt paralleelselt Mehhiko seebikaid, sest see "mina olen sinu vend-sugulane-kloon" ja hollywoodlik isikute vahetamine ajas pehmelt öeldes öökima. Suure vaevaga vedasin end läbi esimesest poolest ja tõesti, teise poole lugemine möödus vähe libedamalt, aga siiski mõjus kogu kupatus kunstlikult komponeerituna, mistõttu üle kolme käsi andma seekord küll ei tõuse.
Teksti loeti eesti keeles