Kasutajainfo

Lois H. Gresh

1956-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Lois McMaster Bujold ·

Diplomatic Immunity

(romaan aastast 2002)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.4
Arvustused (5)

Järjekordne lisand Miles Vorkosigani seeriasse ja kohe alustuseks võib ära öelda et tädi on endiselt tasemel.

Miles oma abikaasaga on tagasiteel oma pulmareisilt kui nende kruiisilaeva kõrval peatub hirmsa pidurikriginaga Barrayari kiirkäskjalg järjekordse ylesandega Imperaator Gregorilt. Kes mäletab, romaanis “Free Falling” olid tegevad geneetiliselt modifitseeritud rass, nn. quaddied, kellel kohandumaks kaaluta olekuga olid jalgade asemel teine paar käsi. Sajandite vätel on quaddied edukalt paljunenud ja nende kosmosejaamades käib muu rahvas oma laevu parandamas.

Yhe säärase kosmosejaama juures juhtus selline lugu et seal peatunud Komarri kaubakaravani eskortiva yhe Barrayari sõjalaeva meeskonnaliige jäi segastel asjaoludel teadmata kadunuks. Meest otsiti paar päeva, siis äkki leiti yhest lyysist suur vereloik, mis DNA analyysi järgi kadunud mehe seest välja voolanud. Sellele järgnenud paanika käigus oskasid paar Barrayari sõdurit yhele kohalikult tytarlapsele kehavigastusi tekitada, mispeale nad arreteeriti, mispeale tekkinud tulevahetuses ja yleyldise lolluste kuhjumise käigus tekkinud diplomaatilist intsidenti Miles lahti harutama saadetaksegi. Kõigele lisaks on naabruses paiknevas tähesysteemis täheldatud Cetaganda sõjalaevastiku arusaamatut manööverdamist..

Kui millegi yle viriseda, siis raamatu esimeses kolmandikus oli _jälle_ see jama et tohutu hulk teksti läks tegelaste garderoobi kirjeldamisele. Ei ole vaja lugejale detailselt kirjeldada kõigi kaadris viibivate tegelaste trussikute värvi ja tegumoodi. Sealt edasi kruvib tempo juba ilusasti ylesse, tegelased riietatakse kõik eranditult rohelistesse skafandritesse ja läheb yleyldiseks andmiseks, mis kestab kuni raamatu lõpuni kus Miles traditsiooniliselt kurnatusest ja omandatud kehavigastuste tagajärjel kokku kukub.

Eraldi lugemiseks vististi ei kõlba, sarja austajatele aga järjekordne maiuspala.

Teksti loeti inglise keeles

Hinne on tegelikult nõrgapoolne "neli", et mitte öelda "kolm". Asi polegi niipalju Bujoldi raamatus, vaid pigem arvustajas, kes on peale Miles Vorkosigani - saaga läbitöötamist mõnevõrra väsinud kõikidest nendest leidliku ja nutika kääbuse kosmilistest seiklustest, mis lõpevad eranditult positiivselt. Nii ka selles osas - vaevalt on Miles toibumas cetagandalaste biorelva järelnähtudest, kui asi läheb okseleajavalt siirupiseks. Milesile ja Jekateriinale sünnivad kaksikud. Sünnivad selles mõttes, et kergitatakse kaant ja võetakse lapsed haudepotist välja. Kogu see ilge ülevoolav happiness, mis sobivalt segatud kerge pisaratevooluga mõjub meessoost lugejale joomaajavalt. Tegelikult ongi kange tahtmine hinnet langetada, aga las ta olla. Bujold on endiselt andekam, kui 90 % ennast ulmekirjanikeks tituleerivaid pasakeerutajaid.

Millegipärast peale seni ilmunud saaga viimast raamatut polegi teab mis suuri ootusi ja õhinaid võimalike lisaosade üle, kuigi kõmu väidab, et Milesi - saaga ei ole veel kaugeltki läbi ja lisa on tulemas.

Teksti loeti inglise keeles

Olles jõudnud sarja lugemisega siiamaale, siis on selge, et võibolla ei hindagi ma enam niivõrd raamatut ennast kuivõrd lugemiselamust (tunnet), mis on sellest saadav. Ehk siis see, mis raamatu juures häirib on pigem mu enda kannatamatus nende lõikude juures, kus otseselt midagi ei juhtu. Ma tean, mis mulle Vorkosigani-lugudes meeldib ja nii leian end lehti keeramas, et jõuda kiiremini nende lahedate kohtadeni; sealjuures ignoreerin fakti, et võibolla läheb mõni oluline pisidetail nõnda kaduma.

Kohe päris alguses on Imperaator Gregori läkituses sees infokild, et Cetaganda Impeeriumis toimub mingi veider käärimine, nii et Miles läheb Quaddiespace`i seal tekkinud diplomaatilist kriisi lahendama teadmisega, et ussiurkevõrgu teises otsas, kodu lähedal võib ka jamaks kätte ära kiskuda.

Päris suur osa raamatust on sisuliselt krimilugu, kus Miles on uurija rollis, kes peab suutma lahendada eskaleerunud konflikti tuumaks oleva Barrayari luureohvitseri kadumise loo. Lõppeks koorub kõige selle tagant välja tõeline Cetaganda vandenõu. Küll jah mitte päris niisugune nagu oleks loogiline oletada.

Minu jaoks väärtuslikuks teeb selle loo kogu Miles`i seeriale omane biotehnoloogia-teema: geneetiliselt muundatud inimesed nagu quaddid (neljakäelised kaaluta olekus elamiseks loodud alamliik), hermafrodiidid, amfiibid ja kogu see haut-ghem-ba punt Cetagandalt. Raudvara pole oluline bioloogia ja kultuur on põhiline. Loogilise arengu on läbi teinud ka paar peategelast: Miles ise ja Bel Thorne. Kuigi võibolla 10-aastase teenistuse järel Dendarii Vabade Palgasõduritega ja paari aastase audiitorikogemusega, et peaks veel Miles`i suust kostma kommentaar, et ma hakkan vanaks jääma... Aga mine sa tea, ise pole ju elukutseline sõdur olnud :)

Kokkuvõttes: hea raamat, kuid viit nagu päris ei tõuse käsi panema. Selleks oleks pidanud ootused saama ületatud.

Teksti loeti inglise keeles

Pärast naistekat nimega "Kodune sõda", suhtusin Bujoldi järgmisesse üllitisse ülima ettevaatlikkusega. Õnneks asjatult, oli põnevust, oli madinat ehk kõike seda, mis on iseloomustanud sarja varasemiad osi.
Teksti loeti eesti keeles
x
Chris
1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Pärast naistekat nimega "Kodune sõda", suhtusin Bujoldi järgmisesse üllitisse ülima ettevaatlikkusega. Õnneks asjatult, oli põnevust, oli madinat ehk kõike seda, mis on iseloomustanud sarja varasemiad osi.
Teksti loeti eesti keeles

Tahtsin viite panna, aga emotsioone kõrvale jättes tuli tunnistada, et neli on õiglasem. Keskmine osas moodustav paramaailma kirjeldus oli natukene liiga aeglase kulgemisega ja ka sealne lahendus jäi õhku rippuma...
Teksti loeti eesti keeles

Njah, ei oskagi hinnet panna. Põhjusmõtteliselt sobiks kõik kolmest viieni. Üldplaanis rahulik jutuke. Et nüüd liiga rahulik ei oleks, on sekka küll visatud mereelukaid (võinuks välja jätta) ja natukene dramaatilisi sündmuseid (võinuks samuti välja jätta), aga üldist meeleolu need ei riku. Eluoluline jutuke, natuke nagu Õnne 13, aga pisut teisel skaalal.
Teksti loeti eesti keeles

Sai puhkuse ajaks viis OP seeria raamatut laenutatud. Ajavalvurid pakkusid neist enim meelelehutust. Sellest ka hinne. Ja ärgem hakakem siin analüüsima, et kuidas ja miks säärane asutus toimetas või toimetama pidanuks, lepime sellega, et nii on ja keskendume lihtsalt sellele, et üks õhtu sai tänu PA-le mõnusalt ja pingevabalt veedetud.
Teksti loeti eesti keeles

"Tont nr 5" Algernonis oli klassika. "Tont nr 5" kogumikuna on kerge melelahutus. Nii lihtne see ongi...
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea... See raamat tundub küll puhtalt kirja pandud olema selleks, et autor saaks oma heietused ja nägemuse inimkonna hädadest jutuvormis välja tuua. Mõtted on ju toredad, ainuke häda, et lugeda oli seda küll paras piin.
P.S. Loodetavasti toimetus ei pahanda, lisasin eestikeelse tõlke andmed.
Teksti loeti eesti keeles

Päris noorena Algernoni lugedes mulle Uurimismeeskond meeldis: vägev ju - head võidavad ja superkarud pealekauba. Vanemaks saades hakkasid asjad ja arusaamad aga muutuma. Mingid sepad tulevad ja keeravad kohaliku ökosüsteemi pea-peale, sellepärast, et mingi liik neile ei meeldi?!? Eks iga jutt ole oma ajastu peegel, aga täna küll sellele (ja kogumikule tervikuna) üle kolme ei anna ja sellestki on tegelikult üks punkt lihtsalt nostalgia eest.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugemine, kindel viiekas. Üle hulga aja midagi, millest ei pidanud end pooljõuga läbi närima. Kui lisada veel sooduka letis olnud hind 1.99, siis ei jää alles ühtegi põhjust, miks seda raamatut mitte osta ja lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Naistekas. Loetavalt kirjutatud, aga siiski naistekas. Hirmsasti tahtnuks ennast siin verbaalselt välja elada ja raamatu miinused punase värviga seinale maalida, aga ei ole mõtet. "Naistekas" võtab niigi kõik head ja vead kenasti kokku. Hindeks kolm, rööbastega...
Teksti loeti eesti keeles

See jutt saab maksimumi ainuüksi selle eest, et erines kogumikus kõigist teistest. Vaatamata sellele, et avaarvustusaja nägemus loo sünnist kõlab igati tõepäraselt. Idee oli hea, tegevus tempokas ja ehkki siin seal saaks detailidega norida, siis siin võiks läheneda sarnaselt Harrisson Fordile, kes Mark Hamilli murele selle kohta, et kas peategelase soeng ühes steenis ei peaks loogiiselt võttes olema samasugune nagu "eelmises" stseenis, vastas, et tegu pole lihtsalt sellise filmiga, kus see oluline oleks. Ehk siis loodan, et Trumli seiklustele tuleb lisa (viited Kreutzwalidle võib välja jätta).
Teksti loeti eesti keeles

Oli korralik sissejuhatus ja midagi lõpulaadset, aga see, mis oleks võinud moodustada jutu põhisisu, oli jäetud kirjutamata ja loos peitunud potentsiaal kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Eesti ulmeturugu kipub iseloomustama tõsiasi, et viiest ilmunud antoloogiast neli on õudusliini esindajad.  Nii pole imestada, et ka antud kogumikus on õudusel kandev roll. Õudus tundub kohalikele autoritele üldse olema nagu IKEA mööbel keskmisele eestlasele: ilus, ihaldusväärne ja kindla peale minek. Kuna tegu pole minu meelisžanriga, siis lisapunkte selle eest ei anna ja nii jääb koondhindeks pelgalt kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Esimese hooga arvasin, et seda raamatut BAAS-is ei olegi, aga mis seal salata, poolakeelset nimetust tõesti ei osanud otsida. Maakeelsena kannab raamat pealkirja "Haldjate veri". Üldiselt ma väldin teoseid, mis on seotud arvutimängude ja muu sarnasega, kuna üldjuhul on need mõeldud lihtsalt tootjale lisatulu tooma, ega oma seetõttu suuremat väärtust. Kingitud hobuse suhu aga ei vaadata ja nii saigi nõiduri seiklused läbi loetud. Erilist muljet kirjatükk ei avaldanud. Hea küll, tegemist on osaga pikemast seeriast, pigem sissejuhatus kui terviklik lugu. Aga peamine, mis häiris oli hoopis kirjutamise stiil. Nõnda võiks kirjutada klassikaline tuupur, kes on endale žanri reeglid selgeks teinud ja siis näpuga "juhendist" ärge ajades kirjutab midagi valmis. Tehniliselt on kõik OK, aga sära ei ole. Ja nii on ka raske sellele raamatule kolmest kõrgemat hinnet anda.
Teksti loeti eesti keeles

Njah, olin minagi pisut nõutu, kui raamat loetud sai. Ühest küljest Bujold ja Miles nagu ikka, oli tegevust ja väikestviisi madinatki. Teisest küljest jäi tõesti kerge naisteka mekk man. Kuidagi veidralt mõjus peategelane, kes ühest küljest on nii armetu ja samal ajal nii vastuapandamatu. Selle eest võiks lausa kolme anda, samas üldises plaanis veab see kompott siiski nelja välja.
Teksti loeti eesti keeles

Üldjuhul mind eluolu kirjeldused eriti ei huvita, ikka sündmused ja tegevuste areng on see, mis köidab. Cetaganda puhul aga avastasin end huviga ootamas, mida järgmiseks haut-lordide/ leedide ühiskonna kohta pajatatakse. Ehk kuidas ja mis kaalutlustel sellist masinavärki töös hoitakse. Seega mõneti erandlik kirjatükk Milesi seerias, tasub lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt helge alatooniga raamat. Kas just realistlik, on iseasi, aga kas peabki alati olema. Vahelduseks Heinlein, mille läbilugemist ei kahetse.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemsit oli raamatuga, mis tuli omal ajal müüki suhteliselt kalli letihinnaga. Sai siis jupp aega oodatud, et hind langeks, aga ei langenud ja lõpuks oli teos lettidelt kadunud. Nüüd, raamatut lugenuna, tuleb tõdeda, et mul vedas. Suhteliselt naiivne kirjutis, pigem lastele kui tõsisemale huviisele mõeldud tekst ja seetõttu ei saa hindeks kuidagi üle kolme panna.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast Peeglitantsu nimelist seebitükki ei olnud mu ootused just eriti kõrged. Ning tõesti, raamatu esimene osa on suht sündmustevaene ja uimane. Isegi igav. Nii 100 lk võiks julgelt teksti kärpida ja midagi ei juhtuks. Tasapisi sündmustik siiski areneb ja kusagil teise poole alguses tõmmatakse saag vaikselt käima ja hakatakse tasapisi tempot tegema. Ehkki klassikalist madinat ei tulegi, ei saa toimuvat siiski kuidagi sündmustevaeseks pidada. Kokkuvõtvalt võib öelda, et teose eesmärk oli ilmselt lahutada Miles oma laevastikust, mis kahtlemata andis autorile võimaluse edaspidi Milesi mänguväja natukene laiendada.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku avalugu (Amet/ Profession) üksi õigustab juba tervet jutukogu. Seda lugedes sain heameelega tõdeda, et pole veel korralik kraam turult kadunud. Teised lood jäid avaloo tasemele paraku alla, mõni mõjus lausa naiivsena (Võimutunne). Aga üle keskmise kogumik sellegi poolest. Asimovi skaalal hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles

Alustaks sellest, et ma pole selle žanri austaja. Aga kui antud kogumik mulle kingiti, siis ega see veel tähenda, et ma raamatu lugemata jätnuks. Ja takkajärgi on meeldiv tõdeda, et kogumiku nimilugu oli täitsa väärt lugemine. Kõike oli justkui parasjagu, nii sisu kui ka madinat, seega võib soovitada küll, 5/5.
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe kodužanr tundub olema madin. Ja seni kuni ta selles püsib, on tulemus ka enam-vähem loetav. Seekord on ta üritanud madinate vahel ka rahulikumat tegevust arendada, aga midagi pole teha. Madina kirjeldamiseks sobiv lähenemine siin enam ei tööta, lahjaks jääb. Ja nii ongi tulemuseks suhteliselt vaimuvaene üllitis, kus kõvad mehed ei suuda piltlikult öeldes isegi lehte lugeda, ilma et üksteist pikalt ja pidevalt igasugu kohtadesse ei saadaks. Hea küll, kui algne tekst oli ajalehesabas, siis võimalik, et seal muud moodi efekti ei saavutagi, aga raamatuks vormituna oli tulemus suht nüri ja pealiskaudne lugemine. Idee oli hea, lõpumadin natukene päästis, aga üldine tase jäi selgelt nõrgaks.
Teksti loeti eesti keeles

Eelpool keegi pillas tabava iseloomustuse: kokkutraageldatud stseenide jada. Ja eks ta nii olegi. Jooksvalt on lisatud kõigele kulbiga värvi ja sellega kohati üle pingutatud (a la summutiga Desert Eagle). Sündmused kulgevad vastuste asemele järgmise segaduse juurde, millest poleks ehk midagi, kui lõpuks otsad kokku tõmmataks. Seda aga ei tehta ja nii ongi segadus kogu selle teose märksõnaks. Eks see koondhinne selline kolme-nelja vahel ole, aga hommik on täna sombune ja seega kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt raske on ühest seisukohta võtta. Muistne Eesti oli ajastu valikuna igati omal kohal. Meeldis ka selline kerge kivirähklik huumorinüanss, mida kohati pakuti kasvõi religioonigi osas (a la saun kirikus jms). Kahjuks mida edasi, seda vähemaks jäi nalja ning seda rohkem pühenduti krimi-poolele. Ja selle käigus hakkas kogu asi vaikselt oma veenvust kaotama. Mitmed teod oleks pahalane saanud lihtsamalt korda saata, aga ju see poleks olnud piisavalt dramaatiline. Meenus pisut lombitagune filmitööstus, kus iga järgmist filmi üritatakse müüa lihtsalt rohkem pauku ja madinat pakkudes. Seega üle nelja hindeks ei anna. Puhta krimi serveerimiseks poleks olnud tarvis muu maailmaga nii palju vaeva näha. Praegu jäi osa potentsiaali lihtsalt kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Minimalistlik, samas kaasahaarav. Selles mõttes on hämmastav, kuidas nii vähesega suudetakse luua õhkkond ja tempo, mis ei lase enne lõpetada, kui lugu on loetud. Minu jaoks oli kirjutis sellisena terviklik ja piisav (va ehk viimane lasue karjumisega, mille oleks võinud ära jätta). Ei saaks öelda, et toimuvat ja lõppu oleks olnud kuidagi raske mõista. Autori lembus sedalaadi teemade osas peaks olema ju üldteada, vähemalt tänasele lugejale (2015). Igatahes hilisem "Tema päevad..." sisu poolest palju juurde ei andnud, detaile ja tegelaste motiive küll, kuid "Minu päevad..." on vabalt tarbitav ka ilma selgitava lisatekstita.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle on Dick siiani meeldinud ja mulle meeldivad ka sedalaadi jutukesed. Küll ei saa ma isegi oma vähese kriitikameele juures antud kogumiku taset väga kõrgeks pidada. Ideed jäävad kohati poolikuks (nt vilistaja) või siis on süžee areng liialt etteaimatav (teine generatsioon). Raamatu ostu küll ei kahetse, kuid teist korda ma vaevalt seda enam lugema hakkan.
Teksti loeti eesti keeles