Kasutajainfo

Lois H. Gresh

1956-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Ursula K. Le Guin ·

The Left Hand of Darkness

(romaan aastast 1969)

eesti keeles: «Pimeduse pahem käsi»
Tallinn «Eesti Raamat» 1981 (Mirabilia)
Tallinn «Varrak» 2002 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
32
8
7
8
0
Keskmine hinne
4.164
Arvustused (55)

Left Hand of Darkness on pärjatud vist peaaegu kõigi auhindadega, mis SF ja Fantasy kirjanduses võib leida. Ta on ka neid vaart. Ma ei oskagi seda raamatut kirjeldada, seda peab lugema. Arvan kindlasti, et see on Le Guini parim raamat. Inimesetaoliste olendite rass, kes vahetavad oma sugu on ilmne sotsiaalne kriitika kaasaegse yhiskonna soorollide üle. On ju ühiskond ületähtsustanud selle, kas üks inimene on mees voi naine. Sünnist peale püütakse inimest suruda mingitesse väljamõeldud rollidesse. Inimese keha ei ole (ega vähemalt tohiks olla) inimese saatus.
Teksti loeti inglise keeles

Gender-fantaasiate esinduslugu. Oli, ja on praegugi, teatavate ringkondade tõeline kultuseromaan. Väga programmiline teos. Esimene, ja pikkaks ajaks ka viimane raamat, mida LeGuinilt lugesin. Alles ühe tuttava korduv ja tungiv veenmine suutis mind mõjutada "Tehanu''t" lugema. Viimane suutis mind siiski sedavõrd leebuma panna, et lugesin kogu "Meremaa tetraloogia" läbi. Miks siis nii? Raske öelda, kogu jutt, kogu filosoofia mõjus kuidagi võltsi ja kunstkopp'ilikuna. Pärast lugemist jäi suhu plastmassi maik. Väide, et kõik halb siin ilmas tuleneb sugutungist, tarvitseks vaid sellest vabaneda ja kõik oleks kohe hästi, paistab mulle enam kui kahtlane. Lisaks ei suuda (norija, nagu ma olen) kuidagi uskuda, et nii keeruka paljunemistsükliga olendid nii karmides (Jääplaneet!) tingimustes ellu jääksid. LeGuin meenutab mulle Wells''i. Nagu Wells vastavalt sajandi alguse moele flirtis vasakpoolsusega, flirdib LeGuin uute ja mitte vähem revolutsiooniliste ideedega puudusteta ühiskonnast. Kurb on näha intelligentset ja kaheldamatult andekat INIMEST mingile värdjalikule Golemile elu sisse puhumas. "Kahe" panin sellepärast, et arvestades LeGuini erakordset kirjandusliku talenti, oleks "üks" lihtsalt ebaõiglane. Kui mul oleks praegu käes klaas, siis ütleksin toosti: "Et mitte ükski Inimene, kestku Universum ja Inimsugu kasvõi igavesti, ei peaks minutitki veetma taolises "paradiisis". Skool!"
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Väga oluline romaan mailma ulmes ning Jüri Kallase elus! Selleks ajaks, kui see teos ilmus eesti keeles, olin ma umbes aasta aega tutvunud venekeelsete ulmelademetaga. Tagajärg oli julm: kujutage ette näljast santi (eesti lugeja Jyrka), kes satub lookas laua (sadade venekeelsete ulmekate) manu. Juhtus see, mis juhtuma pidi: toimus ülesöömine ja vist (seni?) ainumas kord minu elus oli ulme mulle tõesti vastik. Ahmisin valikuta igasugu saasta jne. Siis ilmus eesti keeles "Pimeduse pahem käsi" ning Jyrka oli päästetud: selgus, et on veel võimalik leida häid raamatuid ning on veel võimalikud meeldivad üllatused ehk shokid. Tegelikult unustasin ma seda raamatut lugedes pidevalt selle, et tegevus teisel planeedil toimub. Pigem tundus tegevuspaigaks Tiibet vms. olevat. Aga see pole etteheide. Minu meelest on see ka Krista Kaera parim tõlge, Maamere sarjas on ta (minu arust) vahel enesele liigset vabadust lubanud. PS: Tuleb veel mainida, et romaan kuulub nn. Haini sarja, aga see, et teisi sarja tekste maakeeles pole ei sega nimetatud raamtu nautimist.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene kommentaar peaks ilmselt olema see, et Pimeduse Pahem käsi oli pikki aastaid mu lemmikraamat. Osa vastutusest selle eest lasub kahtlemata Krista Kaera õlul, kes on üks paremaid kohalikke tõlke. Enam vähem kõik feelingud, mis seda raamatu originaalis lugedes tekivad on suudetud tõlkes sarnaselt edasi anda. Selles mõttes ääretult meeldiv erand. Mis raamatusse endasse puutub, siis minuarvates on see üks tugevama content per page suhtega romaane, mida ma lugenud olen. Seda mitte syzee pingelisuse vaid ideederohkuse mõttes. Psyyhika, mis yhendab endas nii mehelikud kui naiselikud omadused. Andekalt mixitud ja geniaalselt omavahel ja kirjeldatava keskkonnaga seondatud tykid skandinaavia mytoloogiast ning ida filosoofiast. Therem Harth Estraveni on yldse yx andekamaid kirjanduslikke tegelasi, mida ma kohanud olen. Raamat yhendab endas terve myriaadi erinevaid kylgi ja detaile - tõeliselt originaalne setup (kohalike fysioloogia), köitev syzee, köitvad tegelased, andekalt vahele põimitud müüdid, jutt yle jää minekust jätab mulje nagu ole LeGuin ise koos Nanseniga Gröönimaad yletamas käinud, etc. Kokkuvõttex: vähe sellest, et LeGuin on selle raamatu andekalt kirjutanud, ta on selle juures veel palju ja hästi mõelnud. Selles mõttes on see LeGuini juures kahjux erandlik. Left Hand of Darkness on vaieldamatult LeGuini parim raamat, millele tema ylejäänud kirjutised paraku eriti ligi ei saa. Teised Haini tetraloogia ja Earthsea jutud valmistasid selles mõttes (Darknessiga võrreldes) kahecusväärse pettumuse. Aga sellise yhe raamatu kirjutamise eest andestax rohkemgi.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tollest loost on siin tõesti palju arutletud. Seda nii positiivselt kui negatiivselt poolelt. Mis ühele ei meeldi, meeldib teisele väga. See on tegelikult loomulik. Kuulun selle poole peale, kellele meeldis. Selline paiguti päris sünge teos. Soovitatav. Samas jääb natuke nonde Maamere jutukeste taha.
Teksti loeti eesti keeles

Golemi asjus on Wõrokal ilmselt õigus. Tegu on muidugi bioloogilise mõttetusega. Iseasi on, kas soorollide filosoofilisele käsitlusesle saab nii pragmaatiliselt läheneda. SF seisukohalt aga saab. Le Guin kui etnograaf püüab mujalgi muude teadusharude hinnaga huvitavaid etnograafilisi olukordi tekitada. Kõige kehvem Le Guin, mida olen kohanud.

Lugesin teose üle, kolm jääb kehtima, aga saab plussi sappa... Minu jaoks LeGuin on eelkõige võrratu maailmalooja. Talevaplaneet pole ses suhtes erand, eriti meeldisid kohalike eluasemete kirjeldused. Raskemini usutav on juba feodaalse ja fashistliku riigi kõrvutieksisteerimine pärast tuhanditepikkust tehnoloogilist protsessi. Autor on kõvasti vaeva näinud geteenlaste psüühhiliste iseärasuste kujutamisel, mis oli meeldiv. Negatiivse poole pealt mainiks uuesti ära selle hermafrodiitse liigi põhimõttelise totruse ning ka see ennustamise värk oleks minu poolest võinud olemata olla, seda enam, et romaani süzheeliini suhtes polnud see ju mitte millekski vajalik. Estraveni enesetapp on nõrgalt motiveeritud (kui see ikka oli enesetapp; vastasel korral oli teegmist lihtsalt juhmusega).

Teksti loeti eesti keeles

Genderfantaasiate kohta oskan vähe öelda, ausalt öeldes nad mulle selles romaanis ninna ei karanud, küllap oli siis autor mulle üldiselt vastuvõetamatud ideed (?) suutnud mulle väga arusaadaval ja vastuvõetaval viisil edastada, sel juhul kiitus talle. Igatahes see mütoloogiate esitus jättis üsna professionaalse mulje. Romaan andis kindlasti mõtlemisainet ning tal on palju erinevaid tõlgendusvõimalusi. Ja veel - mõneti sobis antud raamat üsna hästi meie "laulva revolutsiooni" konteksti. Sest minu arvates on mingi olemuslik paralleel Venemaa ning Karhiidia ning Euroopa-Ameerika ja Orgoreyni vahel. Karhiidia võib-olla vaenulik, kuid ta ei ole Sinu suhtes ükskõikne ka siis mitte, kui Sa enam tarbimisväärtust ei oma. Ise hindan seda raamatut nagu üldse kogu Haini värki tunduvalt paremaks kui on Meremaa tritetraloogia.
Teksti loeti eesti keeles

See romaan oli mu esimene kokkupuude Le Guin’iga, kaasaegse tippulmega. Krista Kaera tõlge on suurepärane. Romaan võitis nii Nebula kui ka Hugo. Selja taha jäid sellised meistriteosed nagu Vonneguti “Slaughterhouse- Five”, Spinradi “Bug Jack Barron” ja Zelazny “Isle of the Dead”. See aastakäik andis erakordselt palju suurepäraseid teoseid. Kahju kaotajatest, au võitjale!
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin ammu seetõttu erilist kommentaari ei lisa, kuid on hea.Tõsiselt hea.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lisan siin valdavatele positiivsetele arvustustele ka negatiivse, kuna raamat lihtsalt ei meeldinud, ning pidin ennast sundima selle läbilugemiseks. Kirjeldatud ühiskond ei olnud usutav. Talveplaneedi elanike suhtumine saadikusse teisest maailmast oli absurdne. Arenenud tsivilisatsioon ei tohiks nii käituda. Kui see rase ja hull kuningas seal kartiski oma võimu pärast, siis see, et Estraven ainus mõistusega olend oli ja saadiku tähtsusest aru sai, oli täielik liig. Kui inimesed oli kahesoolised, missugused olid sealse planeedi loomad? Sellest juttu ei olnud või ma ei pannud tähele. Arvestades inimeste suhtumist saadikusse kui perverti, olid neile erisoolised olendid võõrad. Selle koha peal võiks mõni pädev bioloog sõna võtta, kuid ma arvan, et on tegmist möödapanekuga. Ühest küljest Maaga sarnane planeet (mis sest et külmem) ning inimestega siiski väga sarnased olendid, teiselt poolt selline põhimõtteline bioloogiline erinevus... Lausa tüütu oli see kolmandiku raamatust hõlmav üle jäävälja vantsimine. Võiks veel üles loetleda asju, mis häirisid, aga olgu pealegi... Ilmselt pole tegu mulle istuva stiiliga...
Teksti loeti eesti keeles

Esimene kokkupuude Le Guin''iga. Suhteliselt kehv ja igav jutt. See, kuidas nende niinimetatud inimeste sood vahetusid "kemmeringis (?)" oli pehmelt öeldes veidi imelik. Ausalt öeldes tekitas "kemmeringi" kirjeldus minus väikest vastikustki. Kõnnivad seal mingi kuu aega sootutena ringi ja siis muutuvad Maa mehe või naise taoliseks (kusjuures neil puuduvad meest ja naist eristavad organid, mis kasvavad selles nn kemmeringis juurde või midagi selletaolist). Mulle vähemalt ei meeldinud. Pealegi oli lugu selle põhiidee ümber suhteliselt igav ja jättis otsitud mulje. Seetõttu mõtlesin vahepeal raamatu käestki panna. Eelkõnelega olen nõus, tõepoolest see üle jää vantsimine oli lihtsalt tüütu. Lugeda teda ju võib, kuna Le Guin oskab siiski kirjutada. Hindeks ei teagi mida panna. "Kaks" pluss või "kolm" miinus. Kaldub vist rohkem "kahe" poole.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli isegi pigem kehvapoolne kui keskmine. Selle raamatu puhul ilmneb väga näitlikult mitmete heade ulmekirjanike põhipuudus - ideed on head, fantaasia lendab, kirjutamine on kah käpas, aga mida ei osata, on ennast lugeja nahka panna. Sest raamat oli igav ja raskesti loetav, eriti lohisev ja tüütu on viimane kolmandik. Kolm seepärast, et fantaasia lippas ja maailm oli natuke huvitav. Üle jää minek tappis oma mõtetutes ja lõpututes kirjeldustes (sedasorti kasutust kirjeldamisest raamat kubises)ja meenutas sajandialguse grafomaane. Nii et tehnilise poole pealt oli arutult palju tühijahvatamist ja kirjeldamist; sisu poole pealt... oleks võind leguin kuhugi naisteajakirja essee kirjutada. Ainus põnev ja saladuslik moment oli tolle rassi päritolu. Kahjuks oli kirjaniku fookus aga mujal.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt olen erapooletu, mis sellele raamatule hindeks anda. Olin kolme ja nelja vahel. Kolmeks kiskusid siiski need pisiasjad, mis hakkasid segama. Tegevus üldjoontes oli huvitav ja hea oli ka raamatu idee. Kuid siit sealt jäittis mulje nagu oleks midagi puudu. Ei vaidle vastu, et kirjanikul oli talenti, kuid selles raamatus ei ole seda eriti hästi valja näha. Sellegi poolest oli see romaan palju parem, kui mõned jutud, mis ma olen lugenud. Kahte pannes oleks veidike kriitikaga ülepingutatud, kuna sundima ma ennast siiski ei pidanud, et raamat läbi loetud saaks. Ja pealekauba oli igati huvitavaid kohti selles raamatus nagu näiteks vabaasulast põgenemise tsükkel. Kuid nagu juba mainitud olid pisiasjad need, need mis hakkasid segama. Ma ei taha seda hästi uskuda, et nii külma temperatuuriga saadi läbitud u 730km. jääväljal, erit veel selleises olukorras nagu seda oli mr.Ai. Ning Estraveni hukkumisest ootasin rohkemat. Kuid nüüd ka mõned kiidu sõnad lisaks. Kindel see, et see raamat oli paremini välja kukkunud kui kogu M.Simpsoni jutud kokku. See on fakt. Ning pealekauba oli tegevus kirjutatud sellisel moel, et oli huvitav seda tegevust jälgida.
Teksti loeti eesti keeles

Talveplaneedi idee, mõte, tsivilisatsioon võiks tegutseda niivõrd karmi kliimaga planeedil on minu arvates huvitav. Mõned pisidetailid, millega autor kirjeldab elu jäisel planeedil, on tõeliselt mõnusad. (Näiteks: Maailmas, kus väike riistake, millega saab sõõmude vahel joogile moodustunud jääd purustada, on tavaliseks lauanõuks, õpid hindama sellist asja nagu kuum õlu.) Mõni käpardlikum autor oleks selle asemele pannud kaheleheküljelise kirjelduse Karhiidia lauakommetest.

Hea idee oli LeGuinil eri kultuuridest pärinevate inimeste suhtlemisraskuste rõhutamine. Ma pean silmas just seda, et Ai lihtsalt ei mõista Estraveni motiive ja kavatsusi, mida viimane oma arust väljendab küllalt selgelt. Keele valdamisest pole kasu, kui me ei tea, mida on tavaks ühe või teise lausega mõista anda.

Estraven on mingis mõttes üliinimene. Kui tavaline inimene kukub peaministrist mingiks laadijaks kuskil kaubahoovis, on tal rakud pihkudes, öösiti lihasevalud ja meeleolu nullis. Estraven aga nagu ei märkagi seda ja muretseb rohkem oma saadiku pärast... Kui lugu oleks toimunud maiste inimestega, siis ma ütleksin, et ma lihtsalt ei usu seda. Aga noh, Gethenil, kus rahvas on vastupidavam ja looduslähedasema eluviisiga, võis ju paljugi juhtuda.

LeGuin on püüdnud luua tsivilisatsiooni, kus on kokku segatud kõrgtehnoloogia ja eskimote elustiil. Ühelt poolt täiesti fantastiline tehnika (Näiteks: Selle [Chabe-ahju] biooniline patarei kõlbas pidevalt kasutada neljateistkümne kuu jooksul, ta andis palju sooja /.../ ning kaalus selle juures vaid nelja naela ringis. ) Teiselt poolt keskkütteta majad ja jalgsirännakud. Aga ma lihtsalt ei suuda uskuda, et kahe tuhande aasta jooksul ei taibanud keegi seda suurepärast patareid kiire ja mugava ühe-mehe mootorsaani jõuallikana kasutada. Ühesõnaga, püüdes luua huvitavat tsivilisatsiooni, on autor mõned apsakad sisse lasknud.

Eelmistes arvustustes on vihjatud, et "Pimeduse pahem käsi" peaks imponeerima eriti naissoost lugejatele kui kirjeldus maailmast, kus puudub igasugune sooline ebavõrdsus. Ei tea. Ei imponeeri millegipärast. Arvan, et meestest ja naistest koosnev maailm on huvitavam, (liigi)rikkam kui see ühetüübiliste oma. Ja võrdsust on meil siin 20/21. saj. vahetuse Lääne kultuuris täiesti piisavalt. Peale selle häirivad mind Getheni elu juures mõned detailid. Näiteks see, et partneri valikul on esimene ja määrav tingimus kemmeri tsükli ajaline sobivus, aga mitte see, et kallim oleks veetlev, tragi ja nutikas. Esiteks likvideerib selline printsiip loodusliku valiku. ( Või tuleks seda nimetada hoopis tõeliseks võrdsuseks? Inetuid äbarikke ei tohi diskrimineerida! ) Teiseks on lihtsalt vastik mõelda, et kui sa just suurlinnas ei elanud, oli su partner kemmeri tsükliga üsna üheselt ära määratud. Mida väiksem on asula/linn/kolle, seda ebamugavam see süsteem on. Millest järeldub, et geteenlastel oli tegelikult karjuv vajadus reisimise ja väikeste kiirete transpordivahendite järele.

Kokkuvõttes jättis tegevustik kuidagi puise mulje. Midagi olulist jäi minu jaoks puudu.

Hindeks panen nelja. Eufooriat ei olnud, aga masendust kah mitte.

Teksti loeti eesti keeles

Esimene, mida ma Le Guinilt lugesin. Ja parim ka. "Ppk" on mind palju mõjutanud. Pikka aega mõtlesin selle raamatu põhjal, et Le Guin on mu lemmikkirjanik. Enam ei ole, sest olen talt nüüd rohkem lugenud.
Parim lugu Kontaktist, enamarenenud tulnukate ja vähemarenenud kohalike suhtest. Just nii see tegelikult käikski: intriigid, salastamine, väike ja jõuetu pooldajate rühm... Ja lõpuks lubatakse tulnukad maale -- mitte sellepärast, et seda rahvas kangesti tahaks, vaid sellepärast, et see on ühele ringkonnale poliitiliselt kasulik.
Väga hästi on kirjutatud kohalikku olustikku, see meeldis mulle eriti. Saab aimu ka autori poliitilistest seisukohtadest (väikesed valged näriussid russy).
Teksti loeti eesti keeles

Hea tõlge, huvitavad ideed, kuid pärast selle raamatu lugemist tekkis mul kerge tõlge LeGuini vastu. Seda ra´amatut pole julgenud juba tükk aega kätte võtta... Ehk kasvan veel.
Teksti loeti eesti keeles

Niisiis kuulub see raamat nende hulka, mida ma kunagi lapsepõlves lugesin. Ma olin üsna noor poisike, kuid koos Asimovi "Asumiga" tõi see mind ulme kui sellise juurde. Mis tähendab, et minu hindes on teatud määral nostalgiat. Tegu ei ole halva raamatuga, lugema ei pidanud end sundima (täiesti vabatahtlikult ilusasti lõpuni!), kuid oli asju, mis segama jäid. Eelkõige just tsivilisastsioon kui selline. Tegu oli bioloogiliselt üsna absurdse olukorraga, mis hinnet alla tõmbas. Oli veel hulk detaile, mis ei lase viit panna, kuid enamus on eelpool välja öeldud, niisiis ei näe ma vajadust seda siiskohal uuesti teha. Ometigi on tegu piisavalt hea raamatuga, et teda lugeda...
Teksti loeti eesti keeles

Mina olen ka naissoost lugeja... ja minule meeldis... Kuigi keegi võiks välja mõelda tsivilisatsiooni, kus on naised ja mehed, aga ka mehed saavad sünnitamist ja muid naiseksolemise "rõõme" kogeda (kasvõi mingi tundmuste ülekandmise teel). Aga see kahesooliste idee on ka äraütlemata hea.
Teksti loeti eesti keeles

Tjahh... Sai loetud juba nii ammu, et mällu on jäänud vähem kui endale meeldiks. Igatahes oli minu meelest igati kiitust vääriv üllitis, ideedest juba puudust ei tulnud. Karm kliima, võõrad kombed, äärmiselt aeglane side ülejaanud tsivilisatsiooniga - sünge, aga haarav.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene LeGuini raamat, mis lugesin. Sünge, pisut kurb, aga vääääga hea.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

See raamat ilmus Eesti suure kirjandusliku nälja ajal. "Aganaleib, küll see maitses magus…" Praegu, peale sadade ulmekate lugemist jätaksin ta vist pooleli ja teeksin sisu arvustusi lugedes endale selgeks, sest tegu nii kuulsa ja kultusliku raamatuga. Pidades heaks stiiliks enne arvustamist raamat uuesti üle vaadata, pean tunnistama pattu - ei suutnud, ja ajast hakkas kahju. Mis aga ei muuda fakti, et olen seda vähemalt kolm korda lugenud ja "kemmeris olemine" oli aastaid mõningate üliõpilaste slängiväljend labraka teise poole aktiviteetide kohta ;-)

Täna ütleksin, et absurdne, igav ja "ühte väravasse" stiilis loogikavaba konstruktsioon oma ideede pealesurumiseks. Ja kuna sellised ideed on läinud (vähemalt minu jaoks) ajaloo prügikasti, tuleks teost hinnata üldise kirjandusliku väärtuse pärast. Miks me teame Wellsi või minupärast Verne lugusid ja ei tea kümneid teoseid aurumasinaga Kuule lendamisest või kommunismi võidust? Omalajal ehk aktuaalsete ja intrigeerivatena on nad täna pahn. PPK ei ole halvasti kirjutatud raamat, vastupidi, kohati lausa nauditav, ent see kõik kaob peaidee totrusse - tõestamaks, et soota inimestel on millegipärast inimlikkust rohkem.

Hinne oleks "3", üks pall läheb maha katse eest soustis seeditamatuid ideid müüa.

Teksti loeti eesti keeles

See raamat avas minu silmis mõistet "ulme" enam kui ükski teine loetud raamat (vahest ka "Raske on olla jumal" aga seda lugesin esimest korda alles hiljem). Mind paelus autori tohutu humaansus ja tema suur huvi kultuuride ja kultuurikontaktide vastu. U. Le Guin on meeldivalt kultuuriteadlik, tema ulme ei ole tehnoloogiline ja see meeldib mulle. See on ulme, mida sobib lugeda kõigil inimestel olenemata soost, vanusest ja haridusest. Inimlikkust on ainult vaja. Inimlikkust et mõista ja inimlikkust et tunda. "Pimeduse pahem käsi" on ka vaieldamatult naiselik romaan oma lausa tuntavate lõhnade, helide ja värvide maailmaga. Kui tuleb juttu thoremetsade vaigulõhnast, jäälagendike silmipimestavast särast, kevadest porises Reri linnas või tormidest Estre rannikul tundsin seda kõike omal nahal. Võiksin vanduda, et ma olen Talveplaneedil olnud ja "näinud jää nägu". Tegelikult algas raamatu võlu juba varem, juba esimestel lehekülgedel, kus autor kirjeldab kuninglikku paraadi Erhenrangis ja gossivoride üürgamist tundsin kevadtuule puhumist, olukorra pidulikkust ja minu kõrvus üürgasid gossivorid...
Teksti loeti eesti keeles

ulmekirjanduse spetsid võivad ju teda sõimata, aga mulle kui profaanile jäi asjast suhteliselt vägev mulje... ega (ulme)kirjanduses ju ei saagi kõike ära seletada - siis poleks enam tegu ulmega vaid (populaar)teadusliku kirjandusega. enamgi - (ulme)kirjanik peab pigem oskama teatud asjadest mitte kirjutada, et rohkem fantaasiale ruumi jääks... igatahes on tegu yhega parematest ulmekatest mida lugenud olen. vahest ehk ainult iain banksi maailmad on samamoodi pikalt painama jäänud...
Teksti loeti eesti keeles

Alustasin "pimeduse pahema käe" lugemist väga avatud meele ja ootusärevusega. Paraku oli see, mis minu ees lehekülg lehekülje järel avanes, täiesti üle koormatud mõttetust ballastist, mille varju romaani väärtuslikum osa kippus täiesti ära kaduma.Hindan sügavalt Ursula Le Guini ideed kahesuguliste inimolendite kohta, ja sellest, mil moel mõjutab mitmesoolisus omavahelisi suhteid, ühiskonna sotsiaalset ja kultuurilist ülesehitust. Kahjuks ei ole minu arust küll suutnud Le Guin seda ideed vormi valades säilitada sellist tooni, mis võiks "Pimeduse pahemast käest" teha kohustusliku teose pea igaühele.Kordan, idee on hea ning kas või ainult idee pärast on "Pimeduse pahem käsi" lugemist väärt, kuna sellest saadav kasu on tuntav. Ent arvestades teost kui tervikut, on minu hinne talle 3+.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest palju halvem kui Meremaa raamatud.Nõustun täielikult Urmas Muinasmaaga.Päris "ühte" muidugi panna ei sa.Kaks+
Teksti loeti eesti keeles

Seda raamatut lugedes pidin peaaegu et kiirabi välja kutsuma, aga siis otsustasin, et ainult seetõttu nad vist kohale ei tule, et inimene igavuse kätte suremas on. Masendav lugu, aga piinasin end siiski teksti lõpuni. Samas arvan end mõistvat, miks see nii mõnelegi ilmutusliku tähendusega romaan on.
Teksti loeti eesti keeles

Hämmastav raamat! Olen seda üritanud lõpuni lugeda vähemalt neli korda ja kõige tipuks ma isegi ei mäleta, kas see mul mõnel korral ka õnnestus. Igal juhul viimati takerdusin jälle nendesse lumehangedesse, milles peategelased raamatu teises pooles sumpavad ja jäingi külmunult maha. Isegi ei taipa miks see nii on. Ei pea ennast mingiks meesshovinistiks, olen nõus möönma, et jah enamus mehi ongi vägistamisvalmis sead (See pole paraku nali.) Ka peaks köitma teatavate Kaug-Ida mõjutustega paleoarktiline tsivilisatsioon, no aga ei tööta. Kui mõelda kasvõi sellisele poolsopakale nagu "Shogun", siis oli huvitav ja kaasakiskuv lugeda. Või minu poolest Philip K. Dicki paeluv flirt Jaapaniga ja eri kultuuride esindajate suhtluse vaevalisus. Ka kõnnumaa retk ei tohiks külmaks jätta, Jack Londoni "Lõke" on üks vapustavamaid lugemiselamusi ja Afanasjevi "Hiidkala" sundis endagi kunagi Siberisse kondama minema. Võibolla ma defineerin ennast siiski palju rohkem läbi soolisuse, kui ise arvan, aga minu jaoks oli tegemist täiesti mõttetu raamatuga. Tuleb sõnad tagasi võtta, lugesin siiski läbi ja selgus, et taoistlik prisma ja "naiseliku mina" avastamine tegid sellest raamatust lugemiselamuse.
Teksti loeti eesti keeles

Tunda üksindust olles patrioot (autor on andnud sõnale uue tähenduse), ulatada käsi pimeduses oma ligimesele, teda toetada ja kolde ääres soendada. Tuua enda inimhing kogu inimkonna eest ohvriks. Vot midagi taolist pajatavad need read seal romaanis.
Pimedus ja valgus käivad käsikäes. Nagu külmus ja soojuski. Peategelane on inimkonna-misjonär (kes tahes-tahtmata mulle mormooni meenutas), kes tahab ainult head -- justnimelt, kuid kultuurilised erinevused ja kliimatingimused on need, mis saavad ta suurimateks takistusteks.
Mida öelda? Tõepoolest, nagu A.G. juba ennist mainis, oleks võinud jääelanike minevikust rääkida, kuid selle asemel oli välja mõeldud üks totter kuu- ja aastakava. Imelik, aga autor pühendab üsnagi palju lehekülgi kuudele. Sellele, et kuu on alati ühe näoga ja Kemmer (kord kuus aktiveeruv jooksuaeg, mil areneb jääelanikel sugu välja) on äärmiselt tähtis. Huvitav, kas ainult naisautorid tulevad taolistele fantaasialendudele? VÕi millest ajendatuna, lp. U.L.Guinn taolistele mõtetele tuli...
Oli loetav ja huvitav. Vahepeal kippus kuidagi kirjeldavaks ja kuivaks minema, õnneks siiski päästis selle kõige autori teada-tuntud hea fantaasiamaailm.

Viis miinusega. Puudujäägid ju olid.

Teksti loeti eesti keeles

Esimene raamat, mida Le Guinilt lugesin - õnneks! Tänu sellele olen ka ta järgmisi tõlkeid eesti keelde lugenud. Arvan, et kui oleksin alustanud Meremaa triloogiaga, poleks ma eriti edasi viitsinud üritada. See raamat oli aga aastaid lemmik - ikka jälle üle loetud ja ikka huvitav.Le Guinil on nii nauditavad mõttelennud just elanikkonna sotsiaalse struktuuri koha pealt. Polegi vaja just uute "asjade" rohket lugu, et ulmekas põnev oleks. Piisab uutest/tavatutest "tegutsemisviisidest".Siit pärisneb ka ilusaim sõpruse kirjeldus, mida olen üldse lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

Päris esmakokkupuude pole, nii et teadsin, mida karta (varem loetud Meremaa raamatuid). Ja eks siis nüüd võin karta või hinnata. Arvan, et kaldun rohkem hindama, sest hoolimata kohati aeglasest tempost oli huvitav ja ei võtnud ka eriti kaua aega selle läbi lugemine. Aga siiski olen seikluste fänn, nii et maksimumpunkte oma kaalutlemise ja kirjeldustega ei saa. Oma 30.- oli see siiski väärt.

2013: Aastaid hiljem tagasi vaadates märkimisväärne ja mu vaimset arengut tuntavalt mõjutanud romaan. "Hoolimata" siis seikluste puudumisest, hah.

Teksti loeti eesti keeles

Nii, mina sain ka nüüd pihta, et siin on vaja HTML-ida.

Minule see raamat ei meeldinud. Kemmeri süsteem oli kuidagi vastik ja bioloogiliselt üsna võimatu, peategelane oli tuim tükk ja Estraven käitus nagu robot terve see raamat.

"Nojah, okei siis, nüüd olen reetur. Eks lähen kaubalaadijaks tööle!"

Raamat oli muidugi loetav, LeGuin ei ole halb kirjanik. Aga minu jaoks jäi siiski tuimaks. Minu jaoks jäi arusaamatuks ka selle planeetide ühenduse mõttekäik, et saadame ühe kuti planeedile, kui sureb, siis sureb - saadame uue!

Miks ei võinuks olla delegatsioonis 3-4 erineva planeedi inimesed tipptasemel tehnoloogiaga, mis oleks otsekohe veennud antud planeedi inimesi?

Raamatus oli muidugi hullult häid leide, näiteks toosama joogile moodustunud jää purustamise vahend ja juveelide rahaksvahetamine. Kuigi kui laual olev jook jäätub minutitega, siis peaks kõik inimesed külmavõetud ja surnud olema...

Hindeks 3+

Teksti loeti eesti keeles

"Pimeduse pahem käsi" oli pikka aega üks minu lemmik raamatuid. Mäletan, et kui seda esimest korda lugema hakkasin, tundus tekst äärmiselt puine ja kuiv, raamat venis ja venis ning kirjeldused olid umbes sama pikad kui kaubarongid Paldiski sadamas. Loomulikult ei suutnud ma seda jura taluda ning jätsin raamatu pooleli. Mõni aeg hiljem, ilmselt alternatiivi puudumisel, võtsin selle uuesti kätte ja lugesin läbi. Jäin väga rahule. Enam ei häirinud segased soorollid, pikad jääl uitamised jne. Kõik tundus nagu loogiline ja hästi teostatud. Ilmselt on see parim Le Guin (v.a. Tehanu), mida ma lugenud olen. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles

Unustamatu teos.
Kardetavasti on mind alateadlikult rohkem mõjutanud kui tunnistada tahaksin. Eriti jää oli väga sugestiivne.
Teksti loeti eesti keeles

Ju mul on vale peakuju, kuid olles omal ajal end Mirabilias ilmunud romaanist suure vaevsga läbi närinud, unustasin selle põhjalikult. Nüüd vaatasin üle -- ei olnud paremaks läinud. Ega pole ma julgenud ühtki teist Ursula K. Le Guini teost enam lugeda. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Elläi Tuulepäälse
03.05.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Tempo, rütm, diktsioon. Tempo on vägev, rütm on nagu Kimmo Pohjonenil (soome hull akordionist) ja diktsioon eesti keeles talutav. Mind hämmastas, kuidas autor ühe kitsukese teemadevaliku ümber tantsides on tõelise monumendiga hakkama saanud. Nagu Herberti Düüni-sarjas, pole ka siin laialivalgumist. Ühte köitesse kokku surutud selle täiuslik väljaarendus (tempokiirendused) ning sellega paljuköitelisust välditud. Vaieldamatu 5 siitpoolt.
Teksti loeti eesti keeles

Cook kirjutab väga visuaalselt. Näiteks see, kuidas kõrgem juhtkond ilma järjekorrata laagri juures improviseeritud psemistiiki tarvitab ja kuidas kaks täiskasvanud inimest enne lähikontakti endale kõiksugu tegevusi leiavad - lakooniline, kuid värvikas kirjeldus. Annaks eesti autoritele sellist kirjutamisnägemust! Või võimet kirjutatu lugeja teavuses elavaks, kohmetamata pildiks muundada. Olen Cook`i käesoleva sarja fänn ja alla hinde viis ei taha panna seegi kord. Ette võib heita vaid seda, et mõnel korral võtab tegelaste tähelepanematus lolluse mõõtmed. Värske kapten võib lõpmatuseni jahuda kaarnaparvest, aga keegi ei võta teda tõsiselt, sest millegipärast on teistele need linnud nähtamatud. Vähemalt armeenõiad võiks ju Cooki loo loogika järgi siiski asjale sügavamat tähelepanu osutada, nõidade endivaheline kiskumine ei ole siin piisav argument tähtsamate asjade kahe silma vahele jätmiseks. Aga kuna seeria lõpplahenduse jaoks on lolli situatsiooni hoidmine kasulik, siis olgu pealegi, võib andestada. Vanad tegelased ärkavad ellu ning tekib tahtmine varasemad romaanid uuesti üle lugeda - igati positiivne turundustrikk.
Teksti loeti vene keeles

Hankisin endale terve Musta Kaardiväe sarja arvutisse ja nüüd loen :) Valge Roosi parim episood leiab aset iidse puu juures, mille alt sirutub välja kellegi küünistega varustatud käsi. Nalja saab raamatus jällegi peaaegu nabani, koobaselamu hais tahab ära tappa ja maailmavalitsejanna jääb oma võimust esialgu ilma. Hindan ikkagi hindega viis, sest pole just kerge kirjutajal hoida läbi teoste ühte taset ja ühtset joont.
Teksti loeti vene keeles

Haaaaaaahhh! Kohe peale Lukjanenko viimast dozorrrrrri üldsegi mitte pozorrrrr. Ma arvasin, et mind pole enam võimalik üllatada ja see ühe vana-hea-tuttava igavene jura selle raamatu headuse kohta näis üks lääge jutt. Jah, läägust ja hüplikkust siin on, aga miks mitte? Mis selle ärajätmise või -muutmise puhul paremaks või halvemaks läheks? Kas kõik peab ilgelt pärikarva olema, mida loetakse? Nimetet teos on parajalt karvane raamat, ülekantud mõttes. Raamatul on oma iseloom, see ei jookse üldistes müügivooludes teistega võidu, sõnadearvust on mõnus ennast läbi närida, sest asi on seda väärt. Olenemata tõlkest on pilt, mis lugemise tagajärjel (nn. visuaalsel lugemisel) silmade ette tuleb piisavalt kontrastne, värvikas, sügavustega ja väga huvitavate perspektiivilahendustega. Gaiman suudab luua (taasluua?) teatavat maailmapilti, mis eksisteerib tavareaalsuse kõrval. Hindan kirjanike juures seda võimet ühe põhioskusena. Igav ei hakka ja paljud nähtused kehtivad ka reaalselt :)
Teksti loeti eesti keeles

Ostsin ja lugesin. Ega neid va esimesi osi pole kah raamatukogust enam kerge kätte saada, eriti peale filmide ilmumist. Naljakal kombel on see esimene dozor, mille kätte võtsin, kuskil alateadvuses kummitas, et kui kõik loevad, siis vat mina ei võta kätte ja nüüd muidugi taon raamatuga vastu pead, et nii loll olin. Üsna realistlik, arvestades vene nõiaelu ja Moskva vägevaid kaaseageseid tegijaid maagia vallas. Kuigi ega taolist asutist nagu dozor kahjuks reaalsuses ei eksisteeri. Aga võiks ju! Aurade kirjeldused on head, aga seda saab lugeda juba Castanedalt või küsida tuttavalt-teadjamalt, kui just ise ei näe. Ja enamvähem sealtmaalt realistlikkus lõppebki - edasi tuleb juba hea ilukirjandus, mis alateadlikult hoomab neid alasid, kus mõistus veel kokku jookseb. Lukjanenko eriomadus kirjeldada naisi huvitavamalt kui muþikuid ei tule ka siin tegelikult kahjuks, kuigi erinevate meesmaagide karaktereid eraldab üksteisest vaid õhkõrn eripära (tinglikult rahvuslik või tume-hele, või Teine-inimene-vampiir või...). Aga kuhugi peab ju Autor iseennast sisse kirjutama ja ega tooperäst akka ju innet mahade tegema.
Teksti loeti vene keeles

Tuleb tunnistada, et hindamisel tekkis raskusi. Tahtmine nelja keerata oli kange. Tegemist on ju tavalise, kuigi traagilise lõpuga melodraamaga - kannatav naissoost isik, dramaatiline taust (rikkus, vaesus, sotsiaalsed probleemid, ohver, orjus-vabadus, armuiha jms). Vahutab nagu seep ikka, nõus ühe eelmise arvustajaga, et ühekordseks lugemiseks. Aga massidele söödav, müügihitiks sobilik. Naha all oleme ju kõik ühesugused, olenemata päritolu(planeedi)st - liha ja hing. Tundub, nagu oleksin midagi taolist lugenud mustade-valgete orjapidamisperioodi kajastavast belletristikast... See, mis köidab, on tuleneb autori oskusest infot õigesti doseerida, õigel ajal visata ette mõni pärl, mõni kiiks, mõni vastuolu - igav ei hakka. TV ja vägivallakinoga harjunud inimene ei erutu kergelt lihaloomade hukkamise ja muidu kohtlemise kirjeldustest, see on juba alateadvuse soppides kenasti olemas, aga taeva värvid, karge õhk, meri, külluslikult vette vannis (mis muide varanduslikumalt kesisema persooni kodus on täitsa arvestatav teema) lähevad peale. Sellest võib aru saada ja kui mõelda tööstuslinnade klimaatika ja siin meie mahepõllumajanduse peale, siis... Niisiis on "Naha all" terviklik, hästikirjutatud raamat, kohati üllatav, kohati ootuspärane ja igati tehnilises mõttes "viit" väärt.v Tänud eestikeelse väljaande kujundajale - kaas igati kena ja sisuga ühilduv!
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi sai Vikerkaarest loetud ja nüüd siis kogumikust üle (srrrrr! ei võtnud kohe ilmumise järel kätte!). Eesti õudus minu vaieldamatu lemmik ikka veel. See sõltub muidugi lugeja enda kujutlusvõimest, kas hakkab pilt elama või ei hakka, aga karakterid, värvid, õhk, lõhnad, maastik - kõik on oma õige koha peal. Väga visuaalne lugu, võiks olla filmistsenaarium, kui keegi viitsiks (loomulikult autori nõusolekul või kaaslusel) laiendada, et täispika mängufilmi jaoks jaguks.
Teksti loeti eesti keeles

1. Kuna raamat on kirjutatud nii ammu, siis paljud süþeeliinid tänasele lugejale rohkemaks kui ajaloolise alternatiivse ulme valda jäävaks ei küüni. Vietnami veteranlus, aatompommid Jaapani pihta, peategelaste sünniaastad (no nad ju vanemad kui ma praegast ja maailm ju ikka täitsa teistsugune...) ei hakka aga siiski väga hammastega lugemisnärvi külge, sest paganama hästi kirjutatud.2. Vilusuufiline külg on asjatundlik. Peale seda laviinitäit alternatiivajaloolist populaarteaduslikku menukirjandust (tekkeloo hoidjatest kuni David Icke`ini), mis eesti keeleruumi on tunginud, täitsa kobe versioon teadvusviiruste kohta. Kahjuks kohati ka paikapidav, kuigi mitte just täpselt "Lumevaringus" kirjeldatud seostele vastavalt.3. Kirjanduslik tase - üle tavamenukite keskmise. Hea panoraam, talutavad karakterid, hea menuki tasemel tegevusliinid. Väärtkirjanduse hulka ei kuulu, aga noorsoole soovitada võib - nad ei riku sellise raamatuga oma kirjanduslikku väljaarenemata maitsemeelt ära. See on tase, millest allapoole kirjutatut enam vastavas kategoorias ilmuda lasta ei tohiks.
Teksti loeti eesti keeles

Samas laadis tekst kui Nabokovi "Ada", ainult teise väljenduslaadiga inimese kirjutatud. Meelde sööbis Hitleri ja Stalini kohtumine esimese lossi trepil (on see tsitaat mõnest jaapani multikast?). Naerune nagu Vonnegut. Ja täiesti ajuvaba nagu need vene basatskid tavaliselt.
Teksti loeti eesti keeles

Ma pole üldsegi Vonneguti fänn, aga seekord võtsin mõnuga. Lope tõlge ei tekita arusaamisraskusi, kujundid on tabavalt selged ja jõuavad täies magus (no tegelt originaalilähedaselt siiski vaid) pärale. Kokkuvõttes, ilma igasuguse jamata öeldes oli see raamat parim viimasel ajal loetust. IMHO.
Teksti loeti eesti keeles

Ammu loetud kaunikene. See oli üks neid raamatuid, mis mind põhjalikuma ulmelugemise lainele tõi. Hästi tempereeritud, kirjutuslaadilt kaasaegne jne. Kiidusõnadega võib liialegi minna. Aga eredalt tuleb siiani silme ette pilt metsistunud, enda ellujäämise eest võitlevast inimesest, kes kõrgtehnoloogilist tsivilisatsiooni esindavale linnule hambad sisse lööb, olles eelnevalt hoiatanud "olen ohtlik!". See pole optimistlik oopus, taust (kõrg- kesk- ja arenevad tsivilisatsioonid, peremehed ja hundid) on muljetavaldavalt ulatuslik, kuigi väheste vahenditega ära toodud. Eraldi loetav, sarja osana nauditav.
Teksti loeti vene keeles

Sisuliselt esimene osa, aga lugeda seda esimesena ei soovita. Liiga palju ütleb ära asjade kohta, mida alles tahaks avastada. Ilmumise järjekorras on palju põnevam.

Köitis supermeheks saamise lugu (läbi naiselemendi, mis to`st, et naine robot). Robotid on Asimovil läbivalt inimkonna toimemehhanismide hoidjatena tegevuses ja nende sissetoomine psühhoajaloo sünni juurde ei ole loomuvastane. Pigem tekib rõõmus äratundmisefekt. Muidugi on Asimovi Universumis see saatuslik viga, et autor on üldistusvõime andnud ainult ühele tegelasele mustmiljonist. See on sama ebaloogiline käivitav fakt kui kotkaste appi kutsumata jätmine Tolkini suursarjas. Umbes nii: miljarditel inimestel võib ju lambike süttida, aga ainult Seldonil aitasid robotid asja käima panna. Muidugi jääb alati võimalus, et ülejäänutel oli universumi pärast südant valutada kama kaks. Aga selleks ju kirjandus ongi, et fantaseerida.

Teksti loeti vene keeles

Kommerts kohe kindlasti. Autori enda kommentaar saatesõnas vihjab, et ta ei olegi nii vaimustunud olnud Asumi edasi kirjutamisest, oleks nagu kirjastajatepoolne sund. Olles varem lugenud "Prelude to Foundation", mis muideks on tehniliselt parem, tundub mulle, et Asimovil on käesolevat kirjutades veikene deprekas peal olnd. Jah, võtab asjad kokku, heidab kõrvale stsenaariumid, mis nagu ei kõlba üldiseks arenguks jne. Isiklikult mulle selline käsitlus ei meeldi, et üks ainumas suund viib inimkonda edasi - see on nivelleerimine, meheliku üldistusvõime võidu/luige-laul. Areng toimugu ikka mitmekesisuses... vabandust, et isiklikuks läksin...

Erinevate tsivilisatsioonide läbikärutamine tekitab liikumisefekti (traditsiuuniline rännak sinna, tagasi, iseendasse, tagasi lätetele), aga arengut ei ole, Gaia idee jääb püsima ja kogu teos näib (NB! ainult näib!) fakti tõestamiseks kirjutet olevat. Sellepärast siis hinne "4" ja mitte "3". Paks köide, aga ühe päevaga võimalik läbi lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Samad sõnad, mis "Rocannoni maailma" puhul: stiililt vananend. Muidu mõnusam, kompaktsem, mehe-naise suhe (olgu siis mis rassist või geneetilise koodiga) on Le Guini puhul enam-vähem oblikatoorne nähtus ja haliseda, et "jälle hakkab peale..." on mõttetu. Sõnaga - 21. sajandi lastekirjandus. Kui mu sõnakasutus tundubki kibestunumat laadi, siis vist seepärast, et "Pimeduse pahem käsi" sai teismeliseeas ära loetud.
Teksti loeti eesti keeles

Omas ajas (1966) oli see romaan kindlasti viite väärt, praegu esmatrükina ilmudes venitaks vaevu kolme välja. Võib-olla oleks siis paras panna nende kahe keskmine.

Kirjutamistehnikalt on "Rocannoni maailm" lootusetult vananenud. Tänapäeva tipp-kirjanike poolt loodud tehniline või ime-ulme ei kasuta enam kuuekümnendatele omaseid stiilivõtteid (tüüpnäide: sissejuhatuse kaelakeeotsimise lugu), pealegi tõusevad mõned Le Guini matkijadki kasvõi põlvkonnavahe tõttu eredamalt esile. Meremaa sari on käesolevaga võrreldes aegumatum ja klassikaks kasvanud. Ulmet huviga lugenud inimene juba aimab ette, mis Rocannoni-sugusest hingelise laadiga mehest lõpuks saada võib, samuti kohalike isandate võsukesest (näiteks äraläperdatud surma-eelaimus); traditsiooniliselt jääb kaaslaste kambast alles vaid üks; traditsiooniliselt kohatakse hästi palju takistusi/tsivilisatsioone. See on see trendilooja või keskteelise häda, et ühel hetkel pole enam põnev.

Teksti loeti eesti keeles

Ostsen ta, raisa, ärh. Vedelú piiterlaste müügiletis ja es pidand kahtekümmet viit krooni küll siikord paljuú.

Viit väärt raamat, mu meelest. Lõpuleviidud, läbimõeldud, viimistletud. Oleks tahtnud mõlemat osa ühes raamatus näha, aga eks ta veel tuleb nõnnamoodi mõnelt teiselt kirjastuselt ehk kunagi hiljem. Need filusuufilised vestlused, mis esimesel korral põhevuse pärast lugedes vahele jäivad, saavad teisel korral naudingu pärast lugedes üle loetud. Kuna lõpp ei tulnud üllatusena, sest teema arutati karstikoopas juba piisavalt läbi, ei tunne, et lugu õhku rippuma jääks. Ühelt meeskirjanikult igatahes üllatavalt vaimselt arenenud kirjutis. Legendi ümbertöötlus teemal, et kui Lunastaja oleks Rooma läinud ja mis siis oleks saanud toetud küllalt tugevalt meie maailma traditsioonidel (kaksteist apostlit jne, kuigi meil oli Juudas kolmeteistkümnes). Tuntud ja tundmatu on kenasti tasakaalus. Hea raamatu kohta polegi palju öelda, kui just süvaanalüüsi ei tee, aga, ausalt, ei viitsi liigselt nämmutada...

Teksti loeti vene keeles

Hästi temepereeritud. Semantiliselt mitmekesine ja siiani kaasaegne. Karakterid pisut skemaatilised, aga siiski talutavalt esitatud - selles vallas on möödund sajandi viimase veerandi jooksul parajaid edasiarenguid toimunud. Lapsikuse haisu pole man. Pakub intellektuaalset akrobaatikat ja nõuab tähelepanelikku lugemist.
Teksti loeti eesti keeles

Veikene allahindlus hinde osas ei tule sellest, et ma pole nõus konkreetse naiselikkuskäsitlusega, mõningate filosoofia valdkonda kuuluvate teemaarendustega jne, igal ühel on õigus oma arvamusele. Pealegi on teos juba üsna vana... Jah, liiga venitatud mõnes kohas, aga mitte kõikjal. Lahtised otsad ripendavad, aga kui ta sunnik on sarja osa, siis las ripendavad.

Väga meeldis tuntud-teatud nimede oskuslik kasutus. Arthuri ja Lanci mitu nime, mitu naist, kelle nime alguses on täheühend "morga". Bradley on lahku või kokku kirjutanud need tegelased-tüübid, kes teistes sama müüdi variantides (ka ilukirjanduslikes) omavahel ühte sulavad või üldse ei haaku. Näen selles võttes teose kõige suuremat edu tagatist, seda "uut", mida müüditöötlustes tavaliselt hinnatakse.

Muljet avaldas kirustlus-druiidid vastanduse mõlema poole kriitiline vaatlus. Võim pole Bradley ülempreestrinnale võõras nähtus, ta segab alatasa ära oma huvid ja jumalanna tahte, tulemuseks intriigide sasipuntrad ja isiklik tragöödia. Raamat nagu raamat ikka, ei tõuse suurest fantasy-massist väga esile, aga ära kah ei kao.

Teksti loeti eesti keeles

Neli sellepärast, et traagelniid on näha. Ma mõteln siin neid piirkondi, kus autori käsitööoskus pole suutnud peita laenatud tsitaate. Olgu need siis moodsast antopofilosoofiast või mütoloogiast.

Edasi on juba maitseasi, kas Armastuse sissetoomine läheb lugeja jaoks läilaks või ei lähe. Tundub, et see oli poliitiliselt korrektne samm teoses, kus hea-halb vastandus kehtima ei kipu.

Aga asja päästab kindlapeale de Linti oskus müütide ja muu saadaval oleva infoga süviti tööd teha ja püüd mõista, mis nende märgisüsteemide taga tegelikult peale ilusa muinasjutulise pealispinna leida on. Siit siis erinevus Amberi loojaga. Ja pikk oli see romaan kah, tunnistan, et jätsin need kohad, mis tegevust edasi viivat infot ega eelnevate mõistatuste seletusi ei sisaldanud, lihtsalt vahele.

Teksti loeti eesti keeles

No vat ei hooli, et Sapkowski loo paroodiana on kirjutanud! Peale "Järveemanda" lõppu käesolevat novelli lugedes tekib hoopis painajaliku õudusunenäo tunne. See on nagu Ciri soovunelm, suurem osa tegelasi on romaanide käigus tapetud, mingid kääbikud on sisse toodud (aga Ciri rändab ju maailmades ja ajas, äkki toimub tegevus kohas, kus kääbikuid leidub, kohas, kuhu Jennifer ja Gerald paadiga viidi?).
Teksti loeti vene keeles

Cooki Musta Kaardiväe sari on vaieldamatult üks mu lemmikuid, Sapkowsky sortsi-sarja kõrval. Tuleb ausalt tunnistada, et mulle meeldivad mehised meeskangelased, kes stressisituatsioonides sentimentaalseks ei muuta. Alustades Kaptenist, Elmost (Ilmost?), Leitnandist, Varesest, Konditohtrist...

Cook on loonud suurepärase atmosfääri - realistlikumat laadi solk tänaval, vanalinnad, Kapten kõrgemas kindralite seltskonnas ringi liikumas, tigedate metsavaimude küüsi sattunud kõrtsiseltskond, vastasleeri nõia tapmine talveöisel all-linnatänaval. Kõik kirjeldused on antud mõnusa napi ja teravmeelse leksikaga, muiata saab praktiliselt igal leheküljel. Põhiliselt tuleb see minategelase valikust - kaardiväe arsti nimetavad isegi ta relvavennad irooniliseks, sarkastiliseks. Võmatuna tunduvalt hea on metafooride ja võrdluste valik, mis tõlkest hoolimata pärale jõuab. Alates siis nimemaagiast, kus kiilakat kutsutakse Kahupeaks ja kõige karmimat rühmaülemat Heatahtlikuks. Esimene meeldetulev näide Cooki tegelaskirjeldustest on Kapteni käitumine taktikalisel koosolekul: autor näitab (tugev visuaalne esitus), mis tujus ülemus on, mis tujus ta paistab olevat, kuidas ta end kehakeeles väljendab (silmi pööritab, kaartides tuhnib, ringi liigub) ning seda kõike ühe väikese, paari-kolme-lauselise lõiguga, mis tundlikuma lugeja vägisi naeratama sunnib ja kus`t, oh imet, puudub igasugune info tegelase välimuse kohta. Või siis näiteks pahade hulka kuuluva võluri Muutuja välimuse ja tausta kirjeldus (sau, mis on kunagi olnud reeturlik naine, kole välimus, kõnnak, pilk). Venelaste varasem tõlge (illustreeritud väljaanne) erineb uuemast (kogumik, kus on nii"The Black Company" kui "Shadows Linger") üsna tugevalt (vastavalt näiteks "gvardia"-"otrjad", "Nemoi"-"Moltðun"), kuid sisulisi erinevusi nagu poleks (?).

Musta Kaardiväe taust-tegevustik on äärmiselt tihe. Nii mõnigi fantasy-autor näikse seda peategelaste üle domineerimise kartuses arendada pelgavat, kuid mitte Cook, kes oma lakoonilise stiili tõttu millelegi liiga palju aega-kirjamusta ei raiska ja ikkagi kõik ära öeldud saab. Nõnda saab õigel ajal ja loogiliselt võttes õiges kohas teada, et Kalliskivilinnadest suurimas, Berüllis on kaks poliitilist jõudu - sinised ja punased - ning et sinised on opositsioonis ja punased koalitsioonis. Üle mere edasi liikudes tuleb ilmsiks, et Valitsejanna vastu sõdivat mässajaskonda juhivad tema "äratajate" pettunud järeltulijad, kelle võlurkondlik Ring on palju monoliitsem ja pöörab omavahelistele arveteõiendustele hoopis vähem tähelepanu kui Valitsejanna alluvates kümme pahat võlurit. Lisaks pole tegemist ühe Conani vaid terve armeega (kümned erinevad karakterid), mille ajalugu ulatub läbi sajandite, läbi kohaliku maailma ajaloo.

Üle pika aja läbinisti positiivne arvustus. Oleks mul võimalik rohkem "viisi" laduda, laokski. Igatahes üks hea raamat, mida teist-kolmandatki korda kätte võtta ja talvise pööripäeva ümbruses küünlavalgel lugeda.

Teksti loeti vene keeles

Kui poleks "Neuromancer"-it lugenud, paneks hindeks "viie". Võrreldes triloogia esimese osaga tugev tagasilangus, või on asi selles, et ei lugenud emakeeles. Igavaks kippus minema.

Fragmendid, millest romaan koosneb tunduvad venitatutena, tegelaskujude põhjalik tutvustamine ei muuda ära seda kunstlikku malemängulikku muljet, mis lugemisel tekib. Autoril on muidugi kõik algusest peale läbi mõeldud (Gibson ise oma intervjuus on küll öelnud, et tema ei ole konstruktor, kuid...), ehk on tegemist gibsonliku hoolimatusega lugeja suhtes, mis nüüd uues vormis välja lööb.

Teksti loeti vene keeles

Väga venelik raamat, jutustab revolutsiooni toimumisest imperialistlik-orjanduslikus riigis, peategelaseks aadlineiuke Eliste (transkriptsioon kirillitsast, ingliskeelset varianti ei evi), kes koduvaldustest vanaema juurde õukonda saadetakse - eesmärgiga ta seal edukalt kellegi tähtsa tegelase armukeseks teha. Valik missugudene - kavalere igast mastist, kuninga sigulasteni välja. Aga samal ajal teevad mässajad revolutsiooni.

Kõrvaltegevusliinid on endise NL kodanikele üsna igavad - keskpärane poolharitlasest võimur (lenini-stalini tüüpi käkk), aadellik demorkraat jt. Uue diktatuuri tekkimise taaga liin (revolutsiooniline terror) on süngemaist süngeim, kuid kitšilikult esitet. Muidugi on see terve raamatu stiil: a`la Angelque mässu keerises... Süžeearenduses on autor läinud lihtsamat teed mööda, ei ole otsinud häid metafoore ega tabavaid/teravaid/lummavaid kujundeid - nõiduse kaasamine ei too romaani eliidi hulka, samuti mitte fantasykeskkond. Asi iseenesest on rohkem naistekas.

Teksti loeti vene keeles