Kasutajainfo

Lois H. Gresh

1956-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Lois McMaster Bujold ·

A Civil Campaign

(romaan aastast 1999)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
5
0
1
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (6)

A Civil Campaign, sobiva alapealkirjaga "A Comedy of Biology and Manners (Bioloogia ja kommete komo"o"dia)", ei ole Bujoldi Barrayari-seeria tugevaim teos, kuid kaugelt mitte n6rgim. A Civil Campaignis on p6imunud mitu syzheeliini: armastuslugu (vahepeal tuletab meelde Jane Austinit ja seda heas m6ttes), poliitiline intriig ning erinevate kultuuride ja va"a"rtuste vaheline konflikt. K6ik see on lugejani toodud t6esti toreda sooja humooriga, mis mind on alati Bujoldi juures ko"itnud. Kuigi raamat on iseseisvalt arusaadav, soovitaksin siiski seeriat mujalt alata, ning et seda osa t6esti nautida, peaks olema lugenud va"hemalt Komarri. A Civil Campaign toimub ta"ielikult Barrayari planeedil. Hyperenergiline Miles v6tnud ette uue t6sise s6jaretke - armastatud Ekaterini v6lumise. Ekaterin aga ei na"e armastust mitte kui lahingut. Kuigi lahendus on etteaimatav, on syzhee arendust siiski tore ja"lgida, sest nii Ekaterini kui Milesi tegelaskujud on endiselt ko"itvad. Lisaks na"eme me ja"lle ka Milesi kloon-venda Marki, kes on vahepeal hakkanud a"rimeheks, ja seda yhte va"ga uute ja kahtlasesse tehnoloogiasse investeerides. Mark ja ta armastatu Kareen on nimelt tagasi pa"rast aastast viibimist arenenud ja yliliberaalsel Beta koloonial. Loomulikult tekib probleeme, sest Kareen on v6tnud omaks Beta seksuaalse moraali, mis korralikule Barrayari neiule ei sobi. Na"eme ja"lle ka Milesi n6bu Ivani, kes otsib endale naist. Teda ta ei leia, ent kyll satub hoopis ysna naljakasse ent eluohtlikusse intriigi. Lisaks k6igele sellele kohtame me raamatus V6iputukaid, kes oma komo"o"diarolli suurepa"raselt ta"idavad. Raamatu parim stseen on yks 6htuso"o"k, kus enamik neid liine va"ga naljakalt kokku jooksevad. Jah, sellest k6igest hoolimata pole raamat samal tasemel kui na"iteks Memory. Militaarse Milesi austajad, nagu ma isegi, on kindlasti kurvad Admiral Naismithi surma yle...
Teksti loeti inglise keeles

Fantastiline näide sellest, kuidas hea kirjanik suudab mitte millestki viimasepeal hea ja paksu raamatu kokku kirjutada. Terve teose vältel sisuliselt ei toimu mitte midagi.

Sarja eelmise osaga võrreldes liigub syndmustik edasi vaid sel määral, et peategelane saab oma väljavalitult jah-sõna kätte, kuid see oli ysna selge juba sarja eelmises osas. Ainus vähegi aktsioonikuse tundemärkidega seik raamatus on äbarikuvõitu katse yhe kõrvaltegelase kastreerimiseks, kuid seegi kukub haledalt läbi.

Tegevust, seevastu on raamatus nii et tapab. Mis sest, et midagi ei toimu. Aset leiab yleyldine agar seltskondlik sebimine, mis on sedavõrd andekalt ja muhedalt kirja pandud, et igav seda kõike lugedes ei hakanud hetkekski.

Nagu selgub, on võimalik ka seebiooperit _hästi_ kirjutada. Hämmastav. Hinne "viis" on igal juhul auga ära teenitud.

Teksti loeti inglise keeles

Raamat gurmaanidele ehk "Ja mis neist sai?". Ei tahaks nõustada, et see seep on - liiga hea psühholoogiaga, mida seebis ei kohta. Kõik detailid on põhjendatud, mitte ripakile jäetud.

Mis neist siis sai? Miles läheb naisele (nagu tal siiani taoliseid suhteid luues kombeks on olnud - ootab ta ju tegelikult, et talle ettepanek tehtaks). "Loll nõbu" mehistub õige kummalisel viisil, keegi mehistub veel, suht-koht ebatavalisel viisil. Loomulikult ei pääse lugeja hunnikust piinlikest momentidest ja tatistavatest, krahvkonna vappi kandvatest mardikatest...

Teksti loeti vene keeles

Kes pole tuttav Bujoldi huumoriga, siis lugegu seda raamatut, sest siin tuleb tema stiil eriti hästi välja. Tundub, et tegu on sarja kõige naljakama looga

Kahjuks aga tõmmatakse "admiral Naismithi" võimalikule eksistentsile selles raamatus mitu rasvast kriipsu peale. Edaspidi peab Miles tegutsema tsiviilvallas...
Teksti loeti inglise keeles

Ei saa muud, kui nentida tõsiasja, et Bujoldi Vorkosigani – sari läheb lõpupoole aina paremaks. Kuna romaani alapealkiri on “Bioloogia ja tavade komöödia”, siis võib muidugi juba ette oletada, et nalja saab rohkem, kui keskmises Vorkosigani – seikluses tavaliselt. Pealkiri ei peta, saabki. Nagu kogenud Bujoldi – lugejad juba teavad, ei ole siin punnitatud, vägisi välja pressitud, lamedat, igavat ja tüütut nalja a la Pratchett või Adams. Ennem Jeeves & Wooster kui Benny Hill.

Nali naljaks, aga tegelikult on see raamat ehe seep. Ulmeseep, kusjuures väga hea selline. Nii nagu teisedki arvustajad on juba enne märkinud, ei toimu siin sarja piires muud olulist, kui et Imperaator Gregor abiellub lõpuks ja ka Miles saab viimaks kindla pruudi. Vahepeale mahub aga ohtralt Barrayari kõrgema seltskonna intriige ja inimsuhteid, mis teebki romaani sarnaseks teatavate Lõuna-Ameerikas vändatud naistele suunatud tobedate muinasjuttudega. Bujold on sisse torganud hunniku veidraid kõrvaltegelasi, alates hajameelse teadlase parimast kehastusest Enrique’st ja lõpetades puht koomilisuse pärast sisse toodud võiputukatest, kelle oksest üritab Milesi kloon Mark oma kambaga söödavaid hõrgutisi teha. Asjatu lisada, et lõpp on täpselt selline nagu seebile kohane: pahad saavad karistatud, head saavad õnnelikuks ja rikkaks ja kõik on üleüldse nii happyd, et ajab oksele. Bujold suudab selle siiski nii kirja panna, et tõrget ei teki.

Tekib ainult kahjutunne, et sarja (seni ilmunud) lõpp nii lähedal on. Õnneks käivad ringi kõlakad, mille kohaselt ilmub varsti uus Vorkosigani raamat. Ootame.

Teksti loeti inglise keeles

Naistekas. Loetavalt kirjutatud, aga siiski naistekas. Hirmsasti tahtnuks ennast siin verbaalselt välja elada ja raamatu miinused punase värviga seinale maalida, aga ei ole mõtet. "Naistekas" võtab niigi kõik head ja vead kenasti kokku. Hindeks kolm, rööbastega...
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Jutt leidub kogumikus "Dangerous Women". 
Jutt ise aga kuulub omakorda sarja "The Imperials Saga", milles on hetkel 4 romaani, kuid mida ma lugenud ei ole.
Lugu ise: värske kosmoselaevastiku ohvitser kohtab kõrtsis üht joodikut, kes paljastab talle ühe galaktikalist mõõtu vandenõuteooria. Omaette oli see lugu lahjavõitu, kuid tekitas soovi "The Imperials Saga"-ga millalgi ligemat tutvust sõlmida.
 
Teksti loeti inglise keeles

Taustast:
"Esimese Seaduse" triloogia raamatute sündmused toimuvad tolle maailma ajaarvamise järgi aastatel 575-576. Triloogiale on kirjutatud 3 samasse maailma kuuluvat järge (mida eesti keeles (veel?) ei ole) ja nonde sündmused toimuvad erinevais paigus ja erinevate tegelastega aastatel 579 , 584 ja 590. Need järjed on üksteisest sõltumatult loetavad. Autoril on plaan kirjutada aga ka teine triloogia, mille raamatud antakse välja aastatel 2019-2021 ja kajastavad sündmusi, mis toimuvad "Esimese Seaduse" maailmas 605-???.
Kogumikus "Sharp Ends" koosneb aga erinevatest lühijuttudest, milles sündmusi vaadeldakse kõrvaltegelaste pilgu läbi. Lühijuttude tegevus toimub aastatel 566-592, mis tähendab seda, et need katavad suurema ajalise vahemiku, kui "paksudes" raamatutes. Kõrvaltegelaste silmade läbi on võimalik ka jälgida mõnede romaanikangelaste edasist saatust.
"Sharp Ends" pealkiri ise on vähemalt kahemõttelise maiguga: Ühest küljest on see vist eufemism sõnale "mõõk", teisest küljest aga lõpevad kõik lühilood suhteliselt järsult (teravalt), jättes tihti tee lahti äkilisteks edasisteks sündmuste arenguks.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat oli väga hea, kuid päris lõpus tundus, et tegu on pigem armastuseromaaniga, mitte ulmekaga.
 
Raamatul oli mõningasi sarnasusi Leckie "Abistav Õiglus"-ega. Võrdlesin aastanumbreid oletamaks, et kumb kirjanik on teiselt ideid laenanud.
 
Teksti loeti soome keeles

Eelnev arvustaja on päris täpselt ka minu enda mõtted osanud ära sõnastada.
 
Lisaks vaid kaks detaili omalt poolt juurde: Esiteks tundus kõige-kõige tagant paistev Suur Intriig jabur ja autori poolt meelevaldselt konstrueeritud. Teiseks oli raamatus üks väga tobe totrus sees, mis viitab kehvale ülelugemisele või toimetamisele. Nimelt kõnetas peamine kõrvaltegelane peategelast nimega "Dakota", mis ei olnud aga parasjagu nimi, mille all ta peategelast too hetk tundis.
Teksti loeti eesti keeles

David Mitchellil on eesti keeles varem ilmunud "Pilveatlas" ja "Varikirjas". Nende lugemine tekitas autori suhtes piisavalt suure huvi ja kui kogemata sattus näppu "The Bone Clocks", siis võtsin ka selle ette. Sisu on (suhteliselt sarnane "Varikirjas") suuremalt osalt tavapärane romaan. Ka siin kasutatakse ulmet-fantaasiat vaid näpuotsaga. Autor justkui naudiks pigem tavapäraste inimeste ja tavapäraste sündmuste kirjeldamist, kui et ulmet ennast.
 
Loo ulmedetailide lühike ülevaade:
a) Surematud tegelased. Nad taassünnivad nad uuesti peale surma, kuid mõnes uues kehas. 
b) Teist sorti surematud tegelased. Nad ei vanane, kui kasutavad regulaarselt muid hingi toiduks. "a)" ja "b)" omavahel eriti läbi ei saa. See on loo põhiliseks taustaks
c) Tavainimesed, kellel mõnedel on (mõnikord nende enda teadamatagi) selgeltnägemise või telepaatia võime. Peategelane (Holly Sykes) kuulub sellesse seltskonda.
 
Lugu ise leiab aset aastatel 1984-2043 ja põhiliselt keerleb tegevus Holly Sykes-i ümber, kes on tahtmatult etturina kaasatud surematute omavahelisse arveteklaarimisse.  Loo lõpuosa toimub pisut post-apokalüptilises õhkkonnas. Raamatu enda intriigid ei ole apokalüpsist tekitanud, sellega on hakkama saanud tavainimesed. Nimelt on globaalne soojenemine, vedelkütuste ammendumine ja pandeemiad kogu senise maailmakorralduse peapeale pööranud ja inimesed elavad siis hääbuva tehnika ajastus. Kuid seda raamatu viimast kuuendikku on praeguse pandeemia ajal päris põnev lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Lõpplahendus valmistas mulle pettumuse. Selline tunne oli, et loo ladumiseks kasutati rohkem telliseid, kui neid pärast üldse vaja oli. Lugesin igaks juhuks läbi ka eelnevad arvustused ja veendusin, et (vist) mitte midagi mulle arusaamatuks ei jäänud.
 
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes tundus nagu tegu oleks näidendi käsikirjaga. Dialoogil oli palju suurem roll, kui tegelaste tegevustel (või pigem tegevusetusel).
Loo oleks kergesti saanud palju paremaks sellega, et kui oleks keskendatud väiksemale arvule tegelastele ja leitud mingi sügavam süzhee. Kirjutada autor justkui täiesti oskas.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli kobe, kuid lõpp valmistas ka mulle pettumuse.
Suht arusaamatu on, kuidas Zurgutt suutis seda raamatut lugeda audioraamatuna: kirjanik kasutas ülemäära igasuguseid väljamõeldud kentsakaid sõnu, teooriad ja nimesid, mida oli isegi kirjapildis raske jälgida.
Lisaks häiris ka raamatu enda sisemises loogikas olnud aps: tähelaeva 4 erinevat rassi peaksid olema väljasuremise protsessis, kõige vanem rass kõige ennem. Põhjuseks "õigete" mateeriate segunemine "valede" mateeriatega, mis entroopia mõjul oleks tähelaevas pidanud aastasadade juures juhtuma. Esimeses järjekorras näiteks hapnik. 
Teksti loeti inglise keeles

Istunud kord Kunnas, Veskimees ja Berg maha ning hakanud juttu vestma. Õhtu edenedes ja õlle vähenedes läks vaidlus teravamaks ning igaüks proovis tõestada, et ta on parim militaarulme kirjutaja. Lõpuks otsustati küsimust lasta lahendada vahekohtunikul. Ouija laud oli Bergi tõttu nagunii olemas ja seetõttu kutsuti kohtunikuks Castaneda. Castanedat militaristika ei huvitanud, kuid kolmiku jutustamisoskus avaldas talle siiski muljet, ning ka mõnede kirjanike ligipääs füüsilisele maailmale ei teinud tema arust paha. Seetõttu C. tegi ettepaneku, et võiks kirjutada hoopis koos ja ta tuleb ka ise kaasautoriks. Joodud õlle mõjul hakkas Kunnasele, Bergile ja Veskimehele see idee meeldima. Kamba peale otsustati võtta pseudonüümiks "Markus Vetemaa". Ja näete nüüd, mis sellest välja tuli....
 
Raamatut lugedes tundus mulle, et Castaneda mõju käis heas mõttes tublisti kolmikust üle ja kaasautorite militaristlikust retoorikast jäi järgi vaid peategelase taust, mälestused ja mõningane ellusuhtumine. Lisaks tuli raamatusse sisse ka väga palju romantilisi keerdkäike ja oli täiesti arusaamatu, et kellelt see pärines. (Äkki on mõni kaasautor siin veel lisaks?).  Castaneda mõjul hargnes kogu raamat mitmeteks eri reaalsuses toimuvateks süzheeliinideks ja muutis lugemise tõsiseks vägitükiks, mida on ka eelmine arvustaja kurtnud.
 
Lugesin raamatu kaks korda läbi. Teisel lugemisel  suutsin kõiki teemasid enam-vähem jälgida ja (vist) ei jäänudki selles loos minu jaoks mitte ühtegi lahtist otsa :) . Üldmulje oli ülimalt positiivne. Kui see raamat oleks olnud mul Stalkeri hääletuse ajaks loetud, siis oleksin ma hääletanud selle raamatu kindlalt esikohale.  Ainuke kehv detail raamatus: kasutati liiga palju väljendit "muigama". Pikapeale hakkas see kõvasti häirima, kuid hindele mõju ei avaldanud.  Igatahes viin raamatu kohe varsti raamatukokku tagasi, maksan viivise (seda on päris mitme kuu jagu!) ja ostan poest uue.  
 
Väike spoiler: kui raamatu viimane lehekülg veidi arusaamatu tundub, siis tasub üle lugeda ka leheküljed CCCLXVIII ja CDXXXV ja mõtelda veidi ka nimede etümoloogiast ja metafooriast.
Teksti loeti eesti keeles