Kasutajainfo

Lois H. Gresh

1956-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Poul Anderson ·

The Guardians of Time

(kogumik aastast 1981)

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.143
Arvustused (7)

Kogumiku viiest loost on neli väärt kõrgeimat hinnet ja on tõesti lahedad lugeda. Kogumiku neli parimat lugu ilmusid üheskoos juba 1960. Sellesse raamatusse on lisatud kehvapoolne “Gibraltar Falls”. Hindeks muidugi 5.

10.11.2015 Lugesin uuesti, pettusin. Maailm muutub ja lugeja koos sellega. Raamat on ikka sama, kuid hindeks nõrk neli.
Teksti loeti inglise keeles

Vaat ei saa ma aru, miks pidi Poul Anderson kirjutama selle sisutühja, kuigi professionaalse loo pealkirjaga «Gibraltar Falls»! See tõmbab kohe kogumiku hinnet alla... mis sest et ülejäänud lood on viite väärt.

See «Gibraltar Falls» rikub tõesti jututsükli tervikut ning mõjub tõeliselt juurdepoogituna. Tekstikoguna vajalik raamat, kuid siiski see liigne jutt....Kordab kogu «Guardians of Time», ainult et keskele on surutud see tuim «Gibraltar Falls» – oleks üks sellisel tasemel lugu veel juurde poogitud, siis annaks juba kolme!!!

Teksti loeti vene keeles

Miks mulle Poul Andersoni ajapatrulli jutud ei meeldi?

Esimeseks piisaks karikas on ajajärelevalve süsteemi ülesehitus, mis on pärit justkui halvemat sorti pulpunenäost. Süsteemi loojatena figureerivad ähmased kaugtuleviku asukad, kes ei ole suutelised enese poolt loodud süsteemi juhtima ega paista sellest ka eriti huvitatud olema. Selle illustratsiooniks sobib nii agentide naeruväärselt hädine ettevalmistus vaieldamatult vastutusrikkaks ja delikaatseks tööks kui süsteemi suutmatus omapäi talitsevaid agente ohjeldada. Ma ei usu taoliste juhitamatute süsteemide toimimisvõimesse.

Jututsükli peategelane Manse Everard - üle keskmise vaimsete ja kehaliste eeldustega kolmekümnendates mees, kelle sihipäratu elu kulmineerub Ajapatrulli ridadesse astumisega - on ilmselt valitud oma osasse selleks, et näidata ameerikaliku kaine mõistuse eeliseid näiteks "preisi korra ja täpsuse" ees olukordades, kus puuduvad lihtsad lahendused. Isepäisus ja ostustusvõime on muidugi väärt omadused, kuid kahjuks jätab Manse`i tegevus enamjaolt mulje elevandist portselanipoes. Et kõik olukorrad lõppkokkuvõttes tema kasuks lahenevad, jääb juba autori südametunnistusele, sest normaalses organisatsioonis kuuluksid Manse`i sugused "enne teen kui mõtlen"-tüübid väljatõugatute hulka. Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega.

Kui püüda leida mingit üldisemat nimetust ajapatrulli lugudele, siis tundub, et tegu on teismelistele suunatud populaarses vormis ajalooloengutega.Võetud ette mingi situatsioon, lastud seda nii ja teistpidi paista ning seletatud miks asjad nii läksid ja mispidi parem oleks. Lahendus leitakse igal juhul ja peategelane jääb ellu, et järgmises osas edasi tegutseda. No jumal temaga. Hariv meelelahutus.

Parimaks looks selles raamatus on "Delenda Est", milles autor suudab näidata, et ka sedavõrd vildakatest eeldustest on võimalik normaalset juttu kirjutada, kui vaid tahtmist on; halvimaks tsükli avalugu, kus Manse Everardi ja teda mahitava seltskonna tölplus oma täies ilus häbenematult eksponeeritud. Üldiselt kipun ma eelistama "Gibraltar Falls"-i standartsele ajapatrulli lookesele ja tegelikult ei tohiks unustada, et nende lugude kirjutamise ajal oli Poul Anderson siiski algaja. Seda on näha.

Teksti loeti inglise keeles

Nõustun Arvi ja Jyrka arvustustega - "Gibraltari juga" on kehvapoolne, ülejäänud neli lugu head. Lugude keskmine tase on siiski piisavalt kõrge, et kogumikku maksimumhindega hinnata.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus tükk ajarännuulmet, millele sooviks kindlasti lisa. Ajaloo erinevate sündmuste õiget kulgu tagav Manse Everard seikleb erinevates ajastutes, selja taga suur organisatsioon, mida omakorda juhivad inimeste järglased kaugest tulevikust. Raske öelda, kui tõepärane tundub toimumispaikade ja sündmuste kirjeldus inimesele, kellel on minust paremad ajalooteadmised, kuid minu jaoks olid need vähemalt piisavalt huvitavad. Kogu tugemaim jutt on "Delenda est", kus ajalugu on põhjalikult loomulikust kursist kõrvale kallutatud ja tänapäevaseid riike pole kunagi tekkinud. Halvim, õigemini mõttetuim lugu oli "Gibraltari juga", mis tundus ülejäänud tekstide kõrval lihtsalt suvalise purtsatusena ja ruumitäitjana.
Teksti loeti eesti keeles

Alternatiivajalugu ja ajarännud on mulle alati meeldinud, samuti jättis sügava mulje Poul Andersoni parimate juttude kogumik "Taevarahvas". Seega oli "Aja valvurid" kindel ost.
Üllatuseks kulges lugemine alguses väga aeglaselt, sest esimene lugu on üsna konarlikult kirja pandud. Järgmised olid juba paremad, aga kogu kogumiku vältel tuli terve mõistus välja lülitada, sest ajaparadokse käsitleb autor ikka väga vabalt ja igas jutus täpselt nii nagu talle parasjagu sobib. Kord ei juhtu tulevikuga midagi, sest eksisteerivad paralleelsed ajajooned, kord aga tuleb kiirelt tegutseda, et mitte eksisteerimist lõpetada. Üks kord ei mõjuta üksikisikud midagi, sest nende geenipagas on asendatav, teinekord on aga neil tohutu mõju. Iseenesest pole sellest ju midagi, aga see on stiililiselt ebaühtlane.
Mis aga ei olnud stiililiselt ebaühtlane, oli alati mingi tüdruku mängu toomine ja temakese kangelaslik päästmine või ülepeakaela armumine jne. Tore. Aga lõpuks etteaimatav ja veidi tüütu. Võib-olla just selle pärast ei saa kogumik mult maksimumpunkte, kuigi järge ootaksin küll.
Lugudele hinnanguid andes kordan eelarvustajaid: Gibraltari juga oli saast, Delenda Est parim. Ise tõstaksin veel esile loo pealkirjaga Julge olla kuningas. Just eelkõige lõpupuändi pärast, kus see muidu tüütu naisteteema sobis nagu rusikas silmaauku.
Tänan maakeelde panemise eest ning ootan lisa.
Teksti loeti eesti keeles

Sai puhkuse ajaks viis OP seeria raamatut laenutatud. Ajavalvurid pakkusid neist enim meelelehutust. Sellest ka hinne. Ja ärgem hakakem siin analüüsima, et kuidas ja miks säärane asutus toimetas või toimetama pidanuks, lepime sellega, et nii on ja keskendume lihtsalt sellele, et üks õhtu sai tänu PA-le mõnusalt ja pingevabalt veedetud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Chris
1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Tahtsin viite panna, aga emotsioone kõrvale jättes tuli tunnistada, et neli on õiglasem. Keskmine osas moodustav paramaailma kirjeldus oli natukene liiga aeglase kulgemisega ja ka sealne lahendus jäi õhku rippuma...
Teksti loeti eesti keeles

Njah, ei oskagi hinnet panna. Põhjusmõtteliselt sobiks kõik kolmest viieni. Üldplaanis rahulik jutuke. Et nüüd liiga rahulik ei oleks, on sekka küll visatud mereelukaid (võinuks välja jätta) ja natukene dramaatilisi sündmuseid (võinuks samuti välja jätta), aga üldist meeleolu need ei riku. Eluoluline jutuke, natuke nagu Õnne 13, aga pisut teisel skaalal.
Teksti loeti eesti keeles

Sai puhkuse ajaks viis OP seeria raamatut laenutatud. Ajavalvurid pakkusid neist enim meelelehutust. Sellest ka hinne. Ja ärgem hakakem siin analüüsima, et kuidas ja miks säärane asutus toimetas või toimetama pidanuks, lepime sellega, et nii on ja keskendume lihtsalt sellele, et üks õhtu sai tänu PA-le mõnusalt ja pingevabalt veedetud.
Teksti loeti eesti keeles

"Tont nr 5" Algernonis oli klassika. "Tont nr 5" kogumikuna on kerge melelahutus. Nii lihtne see ongi...
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea... See raamat tundub küll puhtalt kirja pandud olema selleks, et autor saaks oma heietused ja nägemuse inimkonna hädadest jutuvormis välja tuua. Mõtted on ju toredad, ainuke häda, et lugeda oli seda küll paras piin.
P.S. Loodetavasti toimetus ei pahanda, lisasin eestikeelse tõlke andmed.
Teksti loeti eesti keeles

Päris noorena Algernoni lugedes mulle Uurimismeeskond meeldis: vägev ju - head võidavad ja superkarud pealekauba. Vanemaks saades hakkasid asjad ja arusaamad aga muutuma. Mingid sepad tulevad ja keeravad kohaliku ökosüsteemi pea-peale, sellepärast, et mingi liik neile ei meeldi?!? Eks iga jutt ole oma ajastu peegel, aga täna küll sellele (ja kogumikule tervikuna) üle kolme ei anna ja sellestki on tegelikult üks punkt lihtsalt nostalgia eest.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugemine, kindel viiekas. Üle hulga aja midagi, millest ei pidanud end pooljõuga läbi närima. Kui lisada veel sooduka letis olnud hind 1.99, siis ei jää alles ühtegi põhjust, miks seda raamatut mitte osta ja lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Naistekas. Loetavalt kirjutatud, aga siiski naistekas. Hirmsasti tahtnuks ennast siin verbaalselt välja elada ja raamatu miinused punase värviga seinale maalida, aga ei ole mõtet. "Naistekas" võtab niigi kõik head ja vead kenasti kokku. Hindeks kolm, rööbastega...
Teksti loeti eesti keeles

See jutt saab maksimumi ainuüksi selle eest, et erines kogumikus kõigist teistest. Vaatamata sellele, et avaarvustusaja nägemus loo sünnist kõlab igati tõepäraselt. Idee oli hea, tegevus tempokas ja ehkki siin seal saaks detailidega norida, siis siin võiks läheneda sarnaselt Harrisson Fordile, kes Mark Hamilli murele selle kohta, et kas peategelase soeng ühes steenis ei peaks loogiiselt võttes olema samasugune nagu "eelmises" stseenis, vastas, et tegu pole lihtsalt sellise filmiga, kus see oluline oleks. Ehk siis loodan, et Trumli seiklustele tuleb lisa (viited Kreutzwalidle võib välja jätta).
Teksti loeti eesti keeles

Oli korralik sissejuhatus ja midagi lõpulaadset, aga see, mis oleks võinud moodustada jutu põhisisu, oli jäetud kirjutamata ja loos peitunud potentsiaal kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Eesti ulmeturugu kipub iseloomustama tõsiasi, et viiest ilmunud antoloogiast neli on õudusliini esindajad.  Nii pole imestada, et ka antud kogumikus on õudusel kandev roll. Õudus tundub kohalikele autoritele üldse olema nagu IKEA mööbel keskmisele eestlasele: ilus, ihaldusväärne ja kindla peale minek. Kuna tegu pole minu meelisžanriga, siis lisapunkte selle eest ei anna ja nii jääb koondhindeks pelgalt kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Esimese hooga arvasin, et seda raamatut BAAS-is ei olegi, aga mis seal salata, poolakeelset nimetust tõesti ei osanud otsida. Maakeelsena kannab raamat pealkirja "Haldjate veri". Üldiselt ma väldin teoseid, mis on seotud arvutimängude ja muu sarnasega, kuna üldjuhul on need mõeldud lihtsalt tootjale lisatulu tooma, ega oma seetõttu suuremat väärtust. Kingitud hobuse suhu aga ei vaadata ja nii saigi nõiduri seiklused läbi loetud. Erilist muljet kirjatükk ei avaldanud. Hea küll, tegemist on osaga pikemast seeriast, pigem sissejuhatus kui terviklik lugu. Aga peamine, mis häiris oli hoopis kirjutamise stiil. Nõnda võiks kirjutada klassikaline tuupur, kes on endale žanri reeglid selgeks teinud ja siis näpuga "juhendist" ärge ajades kirjutab midagi valmis. Tehniliselt on kõik OK, aga sära ei ole. Ja nii on ka raske sellele raamatule kolmest kõrgemat hinnet anda.
Teksti loeti eesti keeles

Njah, olin minagi pisut nõutu, kui raamat loetud sai. Ühest küljest Bujold ja Miles nagu ikka, oli tegevust ja väikestviisi madinatki. Teisest küljest jäi tõesti kerge naisteka mekk man. Kuidagi veidralt mõjus peategelane, kes ühest küljest on nii armetu ja samal ajal nii vastuapandamatu. Selle eest võiks lausa kolme anda, samas üldises plaanis veab see kompott siiski nelja välja.
Teksti loeti eesti keeles

Üldjuhul mind eluolu kirjeldused eriti ei huvita, ikka sündmused ja tegevuste areng on see, mis köidab. Cetaganda puhul aga avastasin end huviga ootamas, mida järgmiseks haut-lordide/ leedide ühiskonna kohta pajatatakse. Ehk kuidas ja mis kaalutlustel sellist masinavärki töös hoitakse. Seega mõneti erandlik kirjatükk Milesi seerias, tasub lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt helge alatooniga raamat. Kas just realistlik, on iseasi, aga kas peabki alati olema. Vahelduseks Heinlein, mille läbilugemist ei kahetse.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemsit oli raamatuga, mis tuli omal ajal müüki suhteliselt kalli letihinnaga. Sai siis jupp aega oodatud, et hind langeks, aga ei langenud ja lõpuks oli teos lettidelt kadunud. Nüüd, raamatut lugenuna, tuleb tõdeda, et mul vedas. Suhteliselt naiivne kirjutis, pigem lastele kui tõsisemale huviisele mõeldud tekst ja seetõttu ei saa hindeks kuidagi üle kolme panna.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast Peeglitantsu nimelist seebitükki ei olnud mu ootused just eriti kõrged. Ning tõesti, raamatu esimene osa on suht sündmustevaene ja uimane. Isegi igav. Nii 100 lk võiks julgelt teksti kärpida ja midagi ei juhtuks. Tasapisi sündmustik siiski areneb ja kusagil teise poole alguses tõmmatakse saag vaikselt käima ja hakatakse tasapisi tempot tegema. Ehkki klassikalist madinat ei tulegi, ei saa toimuvat siiski kuidagi sündmustevaeseks pidada. Kokkuvõtvalt võib öelda, et teose eesmärk oli ilmselt lahutada Miles oma laevastikust, mis kahtlemata andis autorile võimaluse edaspidi Milesi mänguväja natukene laiendada.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku avalugu (Amet/ Profession) üksi õigustab juba tervet jutukogu. Seda lugedes sain heameelega tõdeda, et pole veel korralik kraam turult kadunud. Teised lood jäid avaloo tasemele paraku alla, mõni mõjus lausa naiivsena (Võimutunne). Aga üle keskmise kogumik sellegi poolest. Asimovi skaalal hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles

Alustaks sellest, et ma pole selle žanri austaja. Aga kui antud kogumik mulle kingiti, siis ega see veel tähenda, et ma raamatu lugemata jätnuks. Ja takkajärgi on meeldiv tõdeda, et kogumiku nimilugu oli täitsa väärt lugemine. Kõike oli justkui parasjagu, nii sisu kui ka madinat, seega võib soovitada küll, 5/5.
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe kodužanr tundub olema madin. Ja seni kuni ta selles püsib, on tulemus ka enam-vähem loetav. Seekord on ta üritanud madinate vahel ka rahulikumat tegevust arendada, aga midagi pole teha. Madina kirjeldamiseks sobiv lähenemine siin enam ei tööta, lahjaks jääb. Ja nii ongi tulemuseks suhteliselt vaimuvaene üllitis, kus kõvad mehed ei suuda piltlikult öeldes isegi lehte lugeda, ilma et üksteist pikalt ja pidevalt igasugu kohtadesse ei saadaks. Hea küll, kui algne tekst oli ajalehesabas, siis võimalik, et seal muud moodi efekti ei saavutagi, aga raamatuks vormituna oli tulemus suht nüri ja pealiskaudne lugemine. Idee oli hea, lõpumadin natukene päästis, aga üldine tase jäi selgelt nõrgaks.
Teksti loeti eesti keeles

Eelpool keegi pillas tabava iseloomustuse: kokkutraageldatud stseenide jada. Ja eks ta nii olegi. Jooksvalt on lisatud kõigele kulbiga värvi ja sellega kohati üle pingutatud (a la summutiga Desert Eagle). Sündmused kulgevad vastuste asemele järgmise segaduse juurde, millest poleks ehk midagi, kui lõpuks otsad kokku tõmmataks. Seda aga ei tehta ja nii ongi segadus kogu selle teose märksõnaks. Eks see koondhinne selline kolme-nelja vahel ole, aga hommik on täna sombune ja seega kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt raske on ühest seisukohta võtta. Muistne Eesti oli ajastu valikuna igati omal kohal. Meeldis ka selline kerge kivirähklik huumorinüanss, mida kohati pakuti kasvõi religioonigi osas (a la saun kirikus jms). Kahjuks mida edasi, seda vähemaks jäi nalja ning seda rohkem pühenduti krimi-poolele. Ja selle käigus hakkas kogu asi vaikselt oma veenvust kaotama. Mitmed teod oleks pahalane saanud lihtsamalt korda saata, aga ju see poleks olnud piisavalt dramaatiline. Meenus pisut lombitagune filmitööstus, kus iga järgmist filmi üritatakse müüa lihtsalt rohkem pauku ja madinat pakkudes. Seega üle nelja hindeks ei anna. Puhta krimi serveerimiseks poleks olnud tarvis muu maailmaga nii palju vaeva näha. Praegu jäi osa potentsiaali lihtsalt kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Minimalistlik, samas kaasahaarav. Selles mõttes on hämmastav, kuidas nii vähesega suudetakse luua õhkkond ja tempo, mis ei lase enne lõpetada, kui lugu on loetud. Minu jaoks oli kirjutis sellisena terviklik ja piisav (va ehk viimane lasue karjumisega, mille oleks võinud ära jätta). Ei saaks öelda, et toimuvat ja lõppu oleks olnud kuidagi raske mõista. Autori lembus sedalaadi teemade osas peaks olema ju üldteada, vähemalt tänasele lugejale (2015). Igatahes hilisem "Tema päevad..." sisu poolest palju juurde ei andnud, detaile ja tegelaste motiive küll, kuid "Minu päevad..." on vabalt tarbitav ka ilma selgitava lisatekstita.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle on Dick siiani meeldinud ja mulle meeldivad ka sedalaadi jutukesed. Küll ei saa ma isegi oma vähese kriitikameele juures antud kogumiku taset väga kõrgeks pidada. Ideed jäävad kohati poolikuks (nt vilistaja) või siis on süžee areng liialt etteaimatav (teine generatsioon). Raamatu ostu küll ei kahetse, kuid teist korda ma vaevalt seda enam lugema hakkan.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt on mulle seni Milesi seeria raamatud täitsa meeldinud. Hea meelelahutus. Seetõttu ootasin ka "Peeglitantsu" huviga, eriti pärast siinseid ülivõrdes arvustusi. Paraku on Bujold raamatut kavandades vaadanud ilmselt paralleelselt Mehhiko seebikaid, sest see "mina olen sinu vend-sugulane-kloon" ja hollywoodlik isikute vahetamine ajas pehmelt öeldes öökima. Suure vaevaga vedasin end läbi esimesest poolest ja tõesti, teise poole lugemine möödus vähe libedamalt, aga siiski mõjus kogu kupatus kunstlikult komponeerituna, mistõttu üle kolme käsi andma seekord küll ei tõuse.
Teksti loeti eesti keeles