Kasutajainfo

Philip K. Dick

16.12.1928-2.03.1982

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Philip K. Dick ·

Poodud võõras

(kogumik aastast 2016)

eesti keeles: Saue «Skarabeus» 2016

Sisukord:
  • Stalker 2017
Hinne
Hindajaid
3
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (6)

Tegemist on väga hea kogumikuga aga ega Dickiga ei olegi vist väga mööda võimalik panna kui just siis väga vähestega mida antud kogumikus siiski ei täheldanud.
Teksti loeti eesti keeles

Kuni poolte lugude läbilugemiseni oli tunne, et kogumik on ikka ülikõva-eriti meeldisid "Sviblede häälestaja", "Tulus äri" ja "Sõjaveteran" oma sünge maailmalõpueelse õhustikuga ning sõjateemaga. Kogumiku teine pool nii head muljet ei jätnud, sellest ka hinne.

Kogumiku kaanepilt võinuks tõesti ulmelisem olla, vana Chevrolet, poomissilmus ja kärbes jäid nagu väheütlevateks.

Teksti loeti eesti keeles

Kuigi Philip K. Dicki romaanid pole mulle sügavat muljet avaldanud - et mitte öelda, nad mulle lausa ei meeldi - siis kõik seni loetud meistri lühijutud on alati meeldivaid emotsioone tekitanud. Sestap hüppas mul süda rõõmust sees, kui lühikese aja sees eesti keeles juba teine Dicki kogumik ilmus.

"Poodud võõras" sisalduvaid lühijutte ma üksikult arvustada ei tahakski, sest siin BAASis on enamasti kõik juba ära öeldud, samuti andis kogumiku sisust "Reaktori" 2016. aasta juulinumbris põhjaliku ülevaate Ove Hillep. Kuid paaril lool siiski peatuksin. Nimelt ajendas too kogumik - nagu "Vilistaja metsaski" - mind taas Philip K. Dicki teoste ekraniseeringuid vaatama ning originaaliga võrdlema. Selle kogumiku võtmes on oluline rääkida kahest linateosest: "Total Recall" ja "Minority Report". Või õigupoolest kolmest, sest "Total Recallist" on ju ka vahepeal uusversioon ilmunud. Nagu paljud on siin maininud, siis filmid jäävad juttudele alla - sellega nõustun ka mina. Kuid filmid pole siiski üdini halvad, pigem omaette teosed, mis alusmaterjaliga väga lõdvalt seotud.

"Total Recalli" Arnold Schwartzeneggeriga versioon on neist kolmest filmist vast kõige originaalilähedasem, kuid siiski ühe suure puudusega - nimelt ei anna see edasi jutu põhilist puänti ja asendab selle suure madinaga. Uusversioon kasutab aga mäluasendustehnoloogiat vaid ühe väikese pidepunktina ning läheb siis omadega täiesti rappa ning võiks minu poolest üldse mingit uut pealkirja kanda, sest iseseisva linateosena on ta isegi täitsa vaadatav, kuid Dicki looga sidumine tõmbab filmi hinde kõvasti alla. Nii et kui võimalik, lugege siiski eelkõige juttu ja kui väga vaja, vaadake ka 1990 aasta filmi, aga uusversioon jätke Dickiga tutvumisel küll vahele.

"Minority Report" on loona lausa suurepärane - mind võlus eelkõige alternatiivsete tulevike kujunemise aspekt ning sellest tulenevad moraalsed dilemmad, samuti ka loo poliitiline pool. Kahjuks on filmis kõik see tahaplaanile jäetud ning film ei õigusta seetõttu ka oma nime - vähemuse raportit mainitakse seal vaid põgusalt. Ka on Spielberg originaalile liiga palju kihte peale värvinud, nii et kohati jääb juttu mittelugenule film ka segaseks. Samas juttu lugenule on filmi lugu paljuski "vale". Nii et ei oskagi öelda, kas soovitan vaadata või mitte, kuid ütlen see-eest päris kindlalt, et lugege juttu!

Ja et nüüd päris filmiarvustuseks ära ei kisuks - vabandan! - siis peatun korraks ka kogumiku viimasel jutul. Miks? "Eelisikud" ei ole ju iseenesest halvasti kirjutatud lugu, kuid eristub teravalt muudest, sest autor surub siin lugejatele kõvasti oma agendat - abordivastasust - peale. Teeb ta seda usutavas või mitteusutavas vormis, polegi minu meelest nii oluline, kuid häiris eelkõige just see üsna ühemõtteline vastuseis, kus samas oma seisukoha kaitseks just kuigipalju argumente ei leidunud. Seega oli see jutt minu jaoks ka kogumiku "tõrvatilk". Kuid olgem ausad - üsna tilluke ja lõppkokkuvõttes saab see eestikeelsete kaante vahele koondatud antoloogia minult otse loomulikult maksimumpunktid.

Teksti loeti eesti keeles
7.2017

Tehniliselt on sellel raamatul oma eellugu, aga ma pole päris kindel, kas see kõik päris täpselt nii juhtus, kas selles loos on midagi õpetlikku või kas see üldse mingi lugu on, seega on alljärgnevas kõik nimed ja aadressid väljamõeldud ning nende sarnasus reaalselt eksisteerivatega juhuslik.
Igatahes tuleks minna ajas tagasi aastasse 2004, mil olin lõpetanud Poul Andersoni lühiproosa läbitöötamise, eesmärgiga leida sobilikke lugusid köitesse, mis (koostöös Raul Sulbiga) oma lõplikul kujul sai pealkirjaks "Taevarahvas". Tol ajal olin arvamusel, et eesti lugejale oleks kindlasti ka väga vaja Robert Sheckley ning Philip K. Dicki best-of-tüüpi kogumikke. Viimati mainitud autori osas leidsin mõttekaaslase Arvi Nikkarevi näol, kes oli sama mõtet kes teab kui kaua juba oma peas veeretanud; isegi lood, mis sinna võiksid kuuluda, meil suures osas kattusid. Ühesõnaga, et mitte midagi juhuse hooleks jätta, võtsin kontrolllugemiseks ette Philip K. Dicki viiest köitest koosneva kogutud lühiproosa väljaande, mis mul umbes 1998. aastast riiulis seisis ning mida ma siit ja sealt otsast juba lugenud olin. Selle tegevuse tulemusena fikseerus umbes aasta pärast järgmine valik: "Second Variety" (1953), "Impostor" (1953), "Paycheck (1953), "Upon the Dull Earth" (1954), War Veteran" (1955), "Captive Market" (1955), "The Minority Report" (1956), "Waterspider" (1964), "We Can Remember It for You Wholesale" (1966), "The Electric Ant (1969) ning "The Pre-Persons" (1974). Tagavaraks, kui mõne loo õigusi ei õnnestu hankida või mõni Dicki nn filmilugudest - "The Minority Report", "Paycheck", "Second Variety", "We Can Remember It..." - ülearu kalliks peaks osutuma, sai varutud "Human Is" (1955) ning "Service Call" (1955). Liialt kõrgete autoritasude tõttu plaanist siiski asja ei saanud, ei läinud palju paremini ka teise kirjastajaga ning kümnendivahetuseks olin ma sellele põhimõtteliselt juba käega löönud ning teema maha matnud.
Sündmused võtsid uue suuna aastal 2015, mil (kõigile ootamatult) ilmus eesti keeles 90ndate alguse kirjastamistraditsioone jätkav kogumik "Vilistaja metsas", mis sisaldas endas nelja Philip K. Dicki lühemat ja pikemat juttu. (Vähemalt minu jaoks) sama ootamatult kuulutas Arvi mõni kuu hiljem Estconil välja Skarabeuse järgmise aasta raamatu, käesoleva arvustuse objekti. Osutus, et mis oli mõeldamatu viis  aastat varem, oli nüüd ühtäkki osutunud täiesti mõeldavaks korraga kahele kirjastusele. Triquetra initsiatiivil juba ilmunud "Second Varietyt" polnud Arvil muidugi mõtet enam oma kogumikku panna (ehkki see oli algselt plaanis), selle asemele võeti kogumikku "Human Is".
Lugesin "Poodud võõrast" kahes etapis, esmalt umbes aasta tagasi, mil jõudsin kuuenda looni. Esmamulje, mis jäi - alati on päris huvitav läbitöötatud asju üle pika aja ning distantsilt üle lugeda - oli see, et kui kipute olema paranoiline, võib see raamat teis neid tendentse veelgi süvendada - kogumiku esimesest viiest loost neljas on igaühes üks või mitu tegelast, kes esinevad kellegi teisena, kui nad tegelikult on. Raamatu teisest poolest liitub selle ansambliga "We Can Remember It..." ning kui sellest on veel vähe, siis algsest nimekirjast on sama kategooria lood "Impostor", "Electric Ant" ning loomulikult "Second Variety". Ega vist ei olegi ilmas teist ulmekirjanikku, kelle puhul umbusk ümbritseva maailma suhtes nii valdav reaktsioon oleks olnud.
Teist korda võtsin raamatu kätte konkreetselt selleks, et käesoleva aasta Estconiks käesolev arvustus valmis kirjutada; alustasin uuesti algusest ja lugesin põhimõtteliselt ühe päevaga need ligi 300 lk läbi. Mida öelda? Mul on ja oleks üsna raske oma esialgset nimekirja üht või teismoodi tükeldada. Sinna said lood valitud nii, et nad moodustaksid kokku terviku ning millegi väljajätmine kahjustab paratamatult seda tervikut. Kuid see tervik eksisteerib üksnes minu peas ning koostajal mõlkus käesolevat valikut koostades meeles loogiliselt jälle mingi teistsugune tervik, milleks tal kogumiku koostajana on ka muidugi absoluutselt vääramatu õigus.
Lugude valik ei ole vaidlusküsimus, kuid kui mina oleks selle raamatu just nendest lugudest kokku pannud, oleks ma nad kuidagi teistmoodi järjestanud, sest kogumiku esimesed kolm lugu on ülejäänuga võrreldes kergekaalulisemad; isegi mitte kerglased, aga veidi sekundaarsed ning toimiks paremini vahepaladena jõulisemate lugude vahel. Iga Dickilt tõlkimiseks valitud lugu kahtlemata ei pea lugejat muserdama nagu tank, külvama lugejasse masendust ja lootusetust nii nagu seda teeb nt "Second Variety", kuid selleks pole ka mingit sisulist vajadust, võrreldavalt mõjusaid ent lustakamaid lugusid ei pea Dicki loomingust sugugi tikutulega taga otsima. Lisaks "Service Callile" on naljalood ka "We Can Remember It..." ning tõlkimata jäänud "Waterspider". Aga jah, tõenäoliselt oleks ma need tekstid teistmoodi ritta sättinud kui kronoloogiliselt, mis oli nähtavasti koostaja valitud strateegia.
Kõige tugevama tekstina selles kogus tundub - võta või jäta - "Captive Market", peaaegu sama lööv on "War Veteran", kõige nõrgemana mõjub ehk "The Minority Report", kuid - kui tekst just päris joga ei ole - oleks rumal kogumikust jätta välja lugu, mille on tuntuks teinud kino. Mitte, et koostaja oleks kuidagi kasutanud süllekukkunud võimalust reklaamida oma raamatut läbi selle, et mitu raamatus sisalduvat juttu on aluseks Hollywoodi filmidele.
Kas mul on kahju, et eesti lugejani seekord ei jõudnud lood "The Electric Ant", "Waterspider", "Impostor", "Upon The Dull Earth", ja "Paycheck"? Jah, ikka. Eriti kahju on mul "Waterspiderist". Kas need lood peaksid (koos mõne lisalooga) mingis järjekordses kogumikus ilmuma? Kaldun arvama et ei. Aga vaid eesti keeles lugeva ulmehuvilise lugemislaud on koos "Poodud võõraga" igatahes parem paik, kui oleks olnud ilma selleta.
Teksti loeti eesti keeles