Romaani teises ja pikemas pooles on tegevus viidud 7 aastat hilisemasse perioodi, kui löögist tsivilisatsioonile on juba teatud määral toibutud.
Dick ei ole hard SFi kirjutaja, segiläbi enam-vähem usutavate asjadega esinevad tal täiesti jaburad nähtused; kas ja kuivõrd keegi suudab sellest mööda vaadata, kuid antud romaani puhul, arvan, ei ole lugu nii kohutav, ehkki tõsi, aeg-ajalt kipub kirjanikul justnagu ots peost libisema, või soolab ta jälle ebateaduslikkusega pisut üle.
Seoses muutunud oludega muutuvad ka inimesed ja nende rollid. Dick on seda üsna ilmekalt kujutanud. Walt Dangerfield, kelle rakett ei jõua Marsile, vaid takerdub maa orbiidile, muutub tähtsaks teguriks ellujäänute arusaadavalt madala moraali ülalhoidmisel. Tema regulaarsed raadiosaated on ainsaks säilinud meediasündmuseks. Hoppy ja teised temasarnased tehnilise taibuga inimesed saavutavad uues ühiskonnas hõlpsasti liidrirollid , niigi meeletesegadusele kalduv dr. Bluthgeld (Bloodmoney), läheb aina segasemaks, ning üritab katastroofi korrata.
Dicki romaani tõelised kangelased on siiski tavakodanikud, kel on julgust ja jaksu elu edasi vedada. Ja hoolimata vähesest lootusest läheb elu edasi. Romaan on Dicki kohta erandlikult elujaatava sõnumiga. Siiski, millegipärast tekitab raamat minus (tagasivaateliselt) vastikustunnet ning mõtteline hinnegi langeb üha, fikseerudes 2001. a. seisuga nelja miinus tasemel.