Kasutajainfo

Philip K. Dick

16.12.1928-2.03.1982

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Philip K. Dick ·

Martian Time-Slip

(romaan aastast 1964)

ajakirjapublikatsioon: «Worlds of Tomorrow» 1963; august - detsember [algversioon, pealkirjaga «All We Marsmen»]
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
5
2
0
0
Keskmine hinne
3.714
Arvustused (7)

Romaan kuulub Dicki nõrgemate teoste hulka. Natuke aga see-eest pidevalt häiris lugemist, et 1)Marsi kanalid on vett täis; 2)Marsi atmosfääris võivad inimesed elada ilma abivahenditeta; 3)Marsil on nii tihe õhk, et peamiseks transpordivahendiks on helikopter; 4)Marsil elavad inimesetaolised(!) aborigeenid; 5)Ka Veenusele on inimesed rajanud kolooniad(!). Jne.jne. Kuigi kirjanik ei ole kohustatud Clarke’i kombel opereerima vaid teaduslikult võimalike detailidega, peab ta austusest oma lugeja vastu ilmselgelt teadaolevatest mõtetustest hoiduma. 1963-64 teadmiste valgusel olid kõik need ülesloetud punktid võimatud. Muid vähemmärgatavaid hoolimattusi oli kümneid ja kümneid. Summa summarum- see häiris lugemist. Isegi kui lugeda romaani fantasy’na või paralleelmaailma loona, kus Mars ja Veenus erinevad oluliselt praegusest, ka siis tundub teos vähemköitev kui kõigile teadaolevad Dicki põhitööd. Meistri ebaõnnestumise hindeks 3.
Teksti loeti soome keeles

Seda romaani ei saa ebaõnnestumiseks nimetada kui tüüpiline Dicki romaan just selline ongi. Tegevus toimub Marsil, mille puhul võib ette kujutada (autor seda muidugi ei maini), et kolonisatsioonilainele on eelnenud planeedi ulatuslik terraformimine.

Punasel planeedil hargneva draama peategelasteks on Norbert Steiner - lukskaupadega hangeldaja, kes üsna alguses liikuva auto rataste alla sammub. Tema autistist poeg Manfred, Marsi mõjuvõimsamaid isikuid Arnie Kott, kuldsete kätega eks-skisofreenik Jack Bohlen ja muidugi suur hulk olulisi kõrvaltegelasi.

Lühidalt kokku võttes on see lugu võimuahne Arnie Kotti üritusest kasutada Manfredi autismi tuleviku ettenägemiseks, et seeläbi oma mõjuvõimu suurendada, kuid see oleks äärmine lihtsustus. Seda isegi suhteliselt koherentse romaani alguse kohta, rääkimata juba hallutsinatsioonilaadsest teisest poolest.

Neli tundub sobiva hindena, kuna väga head romaanid lummavad juba esimesel lugemisel. Samas ma ei kahtle, et teisel katsel raamat parem ei tunduks, ainult ärge jumala eest alustage Dicki lugemist sellest romaanist, eriti kui teie südames on aukohal hard SF ja muud pseudoratsionaalsed väärtused.

Teksti loeti inglise keeles

Et teada saada, mida mul selle raamatu kohta öelda on, võite sama hästi lugeda minu arvamust romaani The Three Stigmata Of Palmer Eldritch kohta. Ei näe mingit mõtet sama juttu siia teist korda ümber kirjutada.
Teksti loeti inglise keeles

Marsi kirjeldused kummalisel kombel ei häirinud, tavaliselt olen tundlik selliste asjade suhtes. Elatakse Marsil nagu mõnes Ameerika äärelinnas: naised istuvad kodus, mehed nädala jagu linnas raha teenimas, aborigeenid nagu Austraalias (no see Ameerikaga kokku ei sobi, aga olgu peale) jne. Järsku hakkab sinna suur firma (ÜRO) sinna sisse trügima, mis tekitab hirmu kohalikes autoriteetides ja pakub neile samas soodsat teenimisvõimalust, kui nad ära arvavad mis teoksil on.

Üldiselt oleks võinud selle raamatu ka ilma ulme butafooriata kirjutada, sest vähemalt minu jaoks on raamatu põhiliseks sisuks autistide ja skisofreenikute probleemid, nende lähedaste mured ja nendega “normaalse” suhtlemise võimalikus.

Hoolimata eespool kirjutanute välja toodud puudustest, mulle meeldis.

Teksti loeti vene keeles

Kulunud, kuid üsna õitsev koloonia.

Jack Bohlen on kuldsete kätega hinnatud töömees.
Arnie Kott on kohalik prominent, kes kontollib veevarustust.
Manfred on autistist poiss, kellel on võime...

Ühel päeval, aidates kõrbes veepuuduses pärismaalasi, satub Jack kokku Arniega. Ja sellest hetkest alates kistakse ta skisofreenilise murdumiseni Arnie skeemidesse, et ära kasutada Manfredi võimet.


Seekord polegi maailm nii masendav ja kole paik, vaid maagiline "väikelinna"(väikeplaneedi?)-idüll. Küll raske töö ja paratamatustega, aga täiesti elatav koht. Atmosfäär on perfektselt tabatud, ehkki see pole järjekordne Dicki "narkoraamat", on maailm ise kerget sõltuvust tekitav.

Pea kõigil tegelastel, Arniest Jackini, on küll omad mured, aga sisuliselt kõik olemas, mida mõõduka rahulolu jaoks tarvis. Leppida õigel ajal sellega, mis on olemas, sest alati ei olegi seda nii vähe kui esmapilgul näib.
Teksti loeti inglise keeles

Martian Time-Slip on unenäoline ulmelugu. Tegevus toimub meie omast natuke erinevas maailmas - Marsi kuulsates kanalites voolabki päris vesi (kuigi seda palju ei ole) ning planeeti katvas kõrbes hulguvad ringi Austraalia aborigeene meenutavad marslased, iidse tsivilisatsiooni mandunud riismed.
 
Samal ajal on Marsi koloniseerimine inimeste poolt täies hoos. Jämedat otsa hoiab enda käes ÜRO, kuid nii Ühendriigid, Nõukogude Liit, Lääne-Saksamaa, Ungari kui ka Iisrael on igaüks oma rahvast kohale saatnud. Poliitilised erimeelsused on siiski tagaplaanil, sest Marsi karmis kõrbes on tähtsad hoopis teised asjad.
 
Näiteks on Veevärgi töömeeste ametiühing üks võimsamaid organisatsioone Marsil ja ametiühingu boss Arnie Kott nagu kohalik väike mõisahärra. Kuid ühel päeval Iisraeli koloonias asuvas erivajadustega laste koolis oma poega külastades huvitub Kott kohaliku psühhiaatri Milton Glaubi ideest, et autistlikud lapsed tajuvad lihtsalt aegruumi teisiti.
 
Lootes seda fakti enda huvides ära kasutada, võtab Kott katsealuseks autistliku poisi Manfred Steineri ja hangib lepinguga tööle skisofreeniliste hoogude all kannatava mehhaaniku Jack Bohleni. Viimane peab ehitama masina, mis võimaldaks Steineril oma visioone edasi anda. Bohleni motiveerimiseks kasutab Kott ka oma noore armukese Doreen Andertoni abi...
 
Minu arvates on tegu jälle ühe tähelepanuväärse Dicki romaaniga. Kuigi teemad taju ja tegelikkuse küsimuste kohta on tema teostes ikka ja jälle korduvad, teeb selle loo siin erilisemaks keskendumine vaimsele spektrile neuroloogilistest eripäradest kuni psüühikahäireteni - ja peab ütlema, et tema lähenemine on hämmastavalt kaasaegne.
 
Hullumeelsuse kasutamine kirjanduses on muidugi vana teema, näiteks Edgar Allan Poe paljud kuulsamad lood lähtuvad monomaania-tüüpi kinnisideest. Kuid teaduslik idee neuroloogilisest mitmekesisusest kui maailma nägemise erinevatest viisidest on isegi praegu suhteliselt uus ning oli üllatav siit nii sarnast ideed leida.
 
Mõningad klišeed jooksevad siit loost küll läbi - Jack Bohleni naine Silvia etendab 1950ndate äärelinna igavlevat koduperenaist ja Doreen Anderton on punapeast femme fatale. Samas on näiteks Arnie Kott suurepärane lurjus, labane aga samas kaval aparatšik. Ka hulk kõrvaltegelasi on märkimisväärselt hästi kujutatud.
 
Võib ju öelda, et sarnased mosaiigikillud on Dick paremini kokku pannud oma hilisemas tippteoses "Ubik". Siiski jääb käesoleval raamatul samast tasemest üsna vähe puudu. Samuti on armas mõelda, et tegemist on väikese kummardusega Ray Bradbury jutukogule "Marsi kroonikad" - kuigi Dick on kohati ikka palju süngem kui Bradbury.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2020
november 2020
oktoober 2020
september 2020
august 2020
juuli 2020

Autorite sildid: