(romaan aastast 1964)
Seda romaani ei saa ebaõnnestumiseks nimetada kui tüüpiline Dicki romaan just selline ongi. Tegevus toimub Marsil, mille puhul võib ette kujutada (autor seda muidugi ei maini), et kolonisatsioonilainele on eelnenud planeedi ulatuslik terraformimine.
Punasel planeedil hargneva draama peategelasteks on Norbert Steiner - lukskaupadega hangeldaja, kes üsna alguses liikuva auto rataste alla sammub. Tema autistist poeg Manfred, Marsi mõjuvõimsamaid isikuid Arnie Kott, kuldsete kätega eks-skisofreenik Jack Bohlen ja muidugi suur hulk olulisi kõrvaltegelasi.
Lühidalt kokku võttes on see lugu võimuahne Arnie Kotti üritusest kasutada Manfredi autismi tuleviku ettenägemiseks, et seeläbi oma mõjuvõimu suurendada, kuid see oleks äärmine lihtsustus. Seda isegi suhteliselt koherentse romaani alguse kohta, rääkimata juba hallutsinatsioonilaadsest teisest poolest.
Neli tundub sobiva hindena, kuna väga head romaanid lummavad juba esimesel lugemisel. Samas ma ei kahtle, et teisel katsel raamat parem ei tunduks, ainult ärge jumala eest alustage Dicki lugemist sellest romaanist, eriti kui teie südames on aukohal hard SF ja muud pseudoratsionaalsed väärtused.
Üldiselt oleks võinud selle raamatu ka ilma ulme butafooriata kirjutada, sest vähemalt minu jaoks on raamatu põhiliseks sisuks autistide ja skisofreenikute probleemid, nende lähedaste mured ja nendega “normaalse” suhtlemise võimalikus.
Hoolimata eespool kirjutanute välja toodud puudustest, mulle meeldis.