Kasutajainfo

Philip K. Dick

16.12.1928-2.03.1982

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Philip K. Dick ·

The Man in the High Castle

(romaan aastast 1962)

eesti keeles: «Mees kõrges lossis»
Tartu «Aniara» 1993

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
15
4
5
2
1
Keskmine hinne
4.111
Arvustused (27)

Loetud Dickist küünib kõrgemale üksnes "Do Androids Dream of Electric Sheep?".

Teise maailmasõja on võitnud sakslased ja jaapanlased, kes on maailma omavahel ka üldjoontes ära jaganud, ehkki näiteks Rootsi neutraalse riigina eksisteerib. Romaani tegevus leiab aset Ameerika Jaapanile kuuluvas osas, ajal mil sureb Saksa liider Bormann ning pole selge kellest saab järglane ning kui hull too on.

Keskseid tegelasi on neli - enamjaolt jõukaid jaapanlasi teenindav antiigikaupmees Robert Childan, juudi päritolu käsitööline Frank F(r)ink, tema lahus elav naine Juliana ning kõrge jaapani ametnik Tagomi. Samahästi kui tegelasteks võib pidada ka kirjanik Abendseni keelatud raamatut "Grasshopper lies heavy", milles on kujutatud romaani seisukohast alternatiivajalugu - maailma, milles Reich ja Nippon on sõja kaotanud (mis ei lange kokku küll meie reaalsusega) ning Muutuste Raamatut, mille abil inimesed oma probleemidele lahendusi otsivad.

Kesksetest tegelastest igaühel on mingi probleem või kinnisidee. Childan püüab tulemusteta lahti mõtestada jaapanlaste ja enda suhet, Frank pole üle saanud sellest, et naine ta maha jättis, Juliana otsib oma kohta elus ja on ka ilmselt kõige sümpaatsem tegelane selles raamatus, Tagomit painab mingi abstraktne, lausa haiglane süükoorem.

Kõrvaltegelasi on romaanis veel kümneid, kuid nii imelik see ka pole, kogusummas on romaan tervik ja sealjuures üsna jõuline. Ja tegelikult ei olegi see raamat teab mis megakeeruline.

Kas too alternatiivstsenaarium on usutav või mitte pole nii tähtis, inimesed ja nende käitumine on usutavad nagu Dicki loomingus üldiselt.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Raamatu idee iseenesest on väga hea. Aga mingil hetkel kipub asi justkui koost lagunema, s.t. pole enam eriti arusaadav, mida autor õieti öelda tahab (võib-olla minu enda rumaluse viga). Ainus tõesti huvitav asi, mille ma raamatust leidsin oli see kultuurimõjude pahupidi pööramine - praegu mõjutab Ameerika massikultuur kogu maailma, raamatus aga on ta praktiliselt välja surnud ja selle näidiseid (Miki-Hiire käekell!) otsitakse tikutulega taga, nagu tegelikus elus otsitaks praegu ehtsaid Jaapani kultuuri näiteid, see oli päris lahe, aga ei aidanud kuidagi kaasa tervikliku kontseptsiooni loomisele.
Teksti loeti eesti keeles

Kolmas Philip K. Dicki romaan, mille ma läbi lugesin ning esimene eesti keeles.

Suurepärane alternatiivajalugu, aga mitte ainult – Dick on keerulisem. Lisaks sellele, et sakslased ja jaapanlased Teise Maailmasõja võitsid ja USA vallutasid, on romaanil veel üsna mitu plaani: jaapani ja (natsi)saksa kultuuri võrdlus, ameerika kultuuri juurdunud «Muutuste raamat», ning küsimus, et mis on reaalsus. Viimane kerkib esile selle ulmekirjaniku kaudu, kes seal omas Kõrges Lossis kirjutas ulmeromaani maailmast, kus sõja võitsid liitlased.

See reaalsuse küsimus läbib kogu Philip K. Dicki loomingut ning teda tundnud inimesed on sageli öelnud, et see oli kirjaniku probleem ka igapäevaelus.

Tõeliselt vinge – psühhodeeliline ja zen`ilik alternatiivajalugu.

Kel midagi segaseks jäi (ilma irooniata), soovitan tõesti asi ette võtta ja uuesti lugeda.

Miskit häiris eesti tõlkes, originaalis oli Dick kuidagi teistsugune.

Lugesin mingit intervjuud, kus üks jaapanlasest küberpungi asjatundja ütles, et sihukest nime (Tagomi) Jaapanis pole, aga igale jaapanlasele mõjub see nimi täiesti jaapanlikult.

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Raamat, mille lugemine vähemalt minu jaoks oli üsna igav. Selline ajaloo arengukäik, mida autor välja pakkus ei tundunud mingil viisil tõepärane, (natside ja jaapanlaste kultuurist ei osanud sealt küll midagi leida - peale paari stambi]. Kui ta aga midagi muud öelda tahtis, siis ilmselt midagi sellist, mis minu jaoks tähtis ei tundunud. Isegi nüüd, sellele raamatule tagasi mõeldes, kipun haigutama.
Teksti loeti eesti keeles

Ja mis siis oleks saanud, kui Teine maailmasõda oleks teisiti lõppenud... Ma millegipärast Dicki versiooni ei usu, aga raamat oli nauditav sellegipoolest. Üksikuid kohti loen siiani üle. Mõnikord ka kogu raamatut: iga kord leian jälle mõne huvitava pisiasja või stseeni, mis kahe silma vahele on jäänud. Ja need tegelased... Usutavad ja kõik millegipoolest sümpaatsed. Ei ärrita kusagil :) Ega see Dicki maailm väga palju praegusest erinegi... Või pigem nii, et kõik inimtüübid on olemas, situatsioonid ka.. Aga need tükid on teisiti kokku pandud, situatsioonidel on teistsugune taust. Aga filosoofia millegipärast nii sarnane-sarnane... Ja kes siis ikkagi võitis?
Teksti loeti eesti keeles

Midagi maitsvat aga harjumatut tavalugejale, (Ega Eestis polegi korralikku Muutuste Raamatu tõlget, m6ne aasta eest ilmunu igatahes võttis vabandama. Aga Dick on hea , ega tõlkelgi tundu väga viga olema.
Teksti loeti eesti keeles

Ajaloosatanism ja ajaloosatanist Kõrges Lossis. Raske isegi öelda, mis see on: võitja liig kauasest võitmatusest tingitud S&M fantaasiamäng? Alateadlik soov, et kõik oleks teisiti? Kas PhKD on ise see mees Kõrgest Lossist? Ühinen nendega, kes väitsid, et see alternatiiv ei jäta ajalooliselt usutavat muljet. Pigem püüab raamat (olgu siis autori motiivid millised tahes) veenda: ükskõik kui paha poleks meil praegu, on ikkagi hea, et MEIE võitsime. Ja siiski jääb painama: kas ajaloole on alternatiivi?
Teksti loeti eesti keeles

Ütlen ausalt, et enne seda polnud ma lugenud ühtegi raamatut Dickilt (pärast samuti mitte) ning seetõttu ei öelnud tema nimi mulle midagi. Ainult niipalju,et tegu on peamiselt ulmekirjanikuga (seda BAASi vahendusel). Raamat oli üpris hea, kuid ta ei tõmmanud eriti kaasa. On selge, et Dicki alternatiivne ajaloopilt on igati mõjuv ja võimas, kuid midagi jääb siiski puudu. Dick oli vingelt kirja pannud Ameerika kultuuri ja inimeste mandumise jaapanlaste ja sakslaste ikke all. Agressoreid huvitas Ameerika vanem kultuur, kuid mitte hilisem. Sakslaste ülemvalitsemise all on toimunud maailmas ülikiire progress, Teise maailmasõja lõpust on möödunud vaevalt paarkümmend aastat, kui juba lennatakse teistele planeetidele. Mees Kõrges Lossis jättis sellise pisikese mesilase mulje, kes üritab suurt karu torgata. Tundus, et tegelikult tema romaani seisukohalt alternatiivajalooline raamat ei ärritanudki nii palju sakslasi, see "tapmiskatse" jäi kuidagi üksiküritaja tasemele. Nii et, nagu ma ütlesin raamat on hea, kuid mitte väga hea. Hindeks "neli".
Teksti loeti eesti keeles

Mu esimene Dickiga kokkupuude ning sealjuures üsnagi meeldiv. Olles lugenud Spinradi alternatiivajalugu, kõhklesin, kas midagi sellist üldse veel proovida. Õnneks osutus "Mees..." märksa teistsuguseks. Mõned asjad jäid segaseks (loen kunagi veel, aga praegu 1 hinne alla), ent üldjoontes oli raamat igati tore.
Teksti loeti eesti keeles

Filigraanselt oli reaaluse üle mõtiskletuid nonde võltsitud antiikjubinate raamistikus! Et, kas see asi, mis täpipealt imiteerib originaali on ikka teine ese? Või on sama? Et kas on vahet mittetajutaval või fikseeritval minevikul, kui füüsiline välimus on 100% identne? Ja - mis on autentne ja mis mitte? Autentsuseküsimus avaldubki romaanis mitmel moel - ükski tegelane pole päriselt see, kellena teda alguses esitletakse; kõigil on mingi "teine mina" või teine identiteet. Ning kus eristada tõelisust ja reaalsust, eriti veel siis, kui nende inimeste tegevus keerlebki tõelise-võltsi kindlakstegemises.

Ja see, et romaanil nagu puuduks otseselt süzhee või intriig. Kaamera hakkab ühel hetkel tööle - keskendudes neljale inimesele, kes väga kokku ei puuutugi - nad ajavad omi asju ega jõuagi nende lahendustes kuhugi välja. Ning kaamera klõpsatab ühel suvalisel hetkel lihtsalt kinni. Ja selle paari "võttepäeva" jooksul on Dick ikka väga palju olulist öelnud.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav, et see raamat mul arvustamata on seni... Lisada pole nagu eriti midagi eelnevatele arvamusavaldustele. Kahtlemata suurepärane romaan. Noh, väheke ebausutav muidugi on see USA okupeerimine, aga kusagil pole kirjas, et Dicki poolt loodud maailmas lahknevus reaalsest ajaloost juba varem ei toimunud, kui II ms. ajal. Väga tõenäoliselt oli juba mingil varasemal ajaloolisel perioodil oluline erinevus ressursside jaotumises, mis USA majanduslikult tegelikkusest viletsamasse seisu jättis... Tegelikult meeldis romaan mulle kõige rohkem mingi omapärase ja väändunud loogika pärast, millega see kirjutatud paistab olema -- ebaoriginaalsus on kõige suurem patt, mida oskan kirjandusteosele ette heita ning antud teos selles mõttes küll minult laitvat hinnangut ei pälvi.

20.mail 2002. Kummaline, et ükski eelarvustaja, ka mina ise, pole tähelepanu pööranud romaani lõpuosale, millest tõusevad esile oluliste kohtadena Tagomi nähemus ning Juliana viimane küsimus oraaklile Abendseni juures. Ning Tagomi mõte: "olen justkui mask tõelise elu ees" (tsitaat mälu järgi). Kas Muutuste Raamat ning moodsa ehtekunsti näited olid tegelastele ainsateks reaalsusega (tõelise reaalsusega, milles Saksamaa ja Jaapan kaotasid) ühendavaks niitideks, niisamuti, nagu Ubiku korporatsiooni tooted olid seda tegelastele sama kirjaniku "Ubikust"? "Mehes kõrges lossis" ei seleta Dick lahti seda, kuidas too teine reaalsus tekkida sai, nagu ta teeb seda "Ubikus" (milles muuseas Tiibeti "Surnute Raamatul" on ka oluline koht), kuid üksikute vihjed muudavad "Ubikust" tuntud skeemi siiski aimatavaks.

Teine asi, millest tahtsin täna kirjutada, on teose kirjanduslik tase. Nimelt üle lugedes avastasin, et see sisaldab mitut kirjanduslikult meisterlikku stseeni. Näiteks see koht, milles Childan Kasourade juures külas on. Üldse tundub väikese inimese alanduste ja piinlike situatsioonide kujutamine Dickil väga hästi välja tulevat.

Pärast ülelugemist otsustasin hinde "viiele" tõsta.

10.03.2016: Selle maailma poliitiline kaart on siin.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin mitu aastat tagasi ja tegelikult ei mäletagi eriti, millests eal juutu oli... Aga seda mäletan küll, et ei meeldinud. Kui uuesti pihku juhtub, siis loen veel ja püüan aru saada, miks mulle ei meeldinud ja teistele meeldib...
Teksti loeti eesti keeles

Mõne koha pealt hea, mõne koha pealt igavapoolne mulin... - tulebki ilusti kokku "3". Ei vaidle vastu raamatu geniaalsusele, aga idee üksi ei toida. Ei olnud ju juttu vaid "kaamera lahti - kaamera kinni" tüüpi võttega peategelaste elust, sest juhtus ju palju - Saksa liidri surm ja see pöörane "Võilill". Nõus, et Juliana ja kõik temaga seonduv oli parim, täpsustan aga, et tegelikult ainuke kaasahaarav ja teose pealiini võtmes tähendust omav isik/süžeearendus. Peale mõningate päris heade arutluste oli ülejäänu... noh, oleks võinud ka olemata olla. Ja teose ainuke suurem madinakoht on lahendatud nii taoistlikult, et on tõeline masohhism seda lugeda - hindan seda, kuna see oli ilmselt taotluslik, ent teist korda mitte iial.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav, et autorile Hugo preemia toonud romaan on saanud nii laia hinnete spektri. See on küll huvitav, kuid mitte eriti üllatav. Sest romaan on tugevalt orientalistliku orientatsiooniga, ja omamata ettekujutust idamaade maailmavaadetest (või loogikast) on sellest romaanist väga raske aru saada.

Alternatiivajalugu (õigemini ajalood) on vaid romaani pealispind. Selle taga on igavesed küsimused: mis on reaalsus, mis saab edasi? Ja vastuseid otsitakse mitte lähtudes euroopalikust loogikast (valge või must) vaid hiina (valge muutub mustaks) või india (valge ongi must) mudeli järgi, kus mõeldakse pigem arhetüüpidega. Punase niidina jookseb romaanist läbi Muutuste Raamat - hiina mudeli (igas olukorras või situatsioonis on peidus tema vastand) täiuslik väljendus - raamat, mille tähendus ja tähtsus ei piirdu sugui vaid lihtsa ennustamisega.

Selles suhtes on väga huvitav hr. Tagomi kuju (käsi ei tõuse seda tegelast nimetamaks lihtsalt Tagomi). See on mees, kelle "mina" ongi idamaine. Romaani ülejäänud tegelased püüavad küll idamaade inimestest aru saada, kasutavad tihti ka Muutuste Raamatut, kuid jäävad sellest härrast siiski kaugele. Märkimisväärne on hr. Tagomi mediteerimine raamatu lõpuosas - seal on otsesed viited Tiibeti Surnute Raamatule (Bardo Thjodol), raamatule, mis on euroopaliku mõistuse poolt raskustega vastu võetav.

Samas on romaan kirjutatud ikkagi ameeriklase (s.t. euroopaliku kultuuri esindaja) poolt, ja ka tegevus toimub Ameerikas. Tulemus on väga mõjus ja tugev.

Teksti loeti vene keeles

Alternatiivajalooline romaan, mille ideestik pole just kõige originaalsem (st. Natsi-Saksamaa ja Jaapan võidavad II MS-i), kuid mis on väga hästi kirja pandud. Eriti meeldis see, et Abendsen oma raamatus ei kirjeldanud praegust maailma, vaid see erineb paljuski praegusest. Samuti meeldis, et Ameerika allakäik algas juba kõvasti enne II MS-i, kuna II MS-iks oli ju Ameerika juba üsna tugev, ja sealt tulenevat kaotust oleks üsna raske uskuda. Samas aga jäi mulle üsna segaseks see "Muutmiste Raamat", ju siis ei ole idamaade kultuuriga niivõrd kursis. Aga see lisas raamatule sellise veidi omapärase ja saladusliku vindi. Kokkuvõttes väga hea raamat. Mulle meeldis!
Teksti loeti eesti keeles

Kõik, mida ma öelda tahtsin, on ühel või teisel viisil eelnevates arvustustes juba ära öeldud. Raamatu killustatus häiris mind veidike, kuid ilmselt oli see vajalik sõnumi esile toomiseks. Hea raamat, kus on palju väärt ideid ja meisterlikult kirjeldatud tseene. Kindlasti tuleb see veel kord üle lugeda, et asjast paremini aru saada.
Teksti loeti eesti keeles

Enamasti on nii, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad (mõnusa) ajaviite. Vahest on nii, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad rohkem, kui olid oodanud. Kuid väga harva juhtub, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad maailmakirjanduse. Seekord siis see viimane variant.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks on see olnud kahtlemata üks raskemaid raamatuid viimase mitme-mitme aasta jooksul. Nimelt on ta surmigav ja puine. Lugesin ta lõpuks läbi päris pika perioodi jooksul, muude asjade vahele, peatükkhaaval. 
Dicki stiil on antud juhul "kaamera lahti, kaamera kinni" - suvalises kohas toimub ühel hetkel midagi, kaamera käib. Siis äkki toimub mujal midagi huvitavat - plaks esimene kaamera kinni ja teine tööle. Ühel hetkel on käes lehekülg 198 ja kaamera läheb mingis stseenis kinni, igasugused niidid ripakil. Lahtine lõpp pole kindlasti mitte halb tehnika, samuti on hea kui jääb lugeja fantaasiale mõistatada, et mis nüüd edasi sai. Antud juhul saab raamat lihtsalt ühel suvalisel hetkel otsa ja kõik.

 

Idee oli tõesti huvitav aga ei haaranud tegevus kaasa, karakterid pehmelt üteldes igavad ning vorm suurest dialoogipõhine. 

Peamiselt lugesin raamatu praegu lõpuni, et Peeter Helme "Haakrist ja Ajarelv" saaks tausta. Nimelt on mõlemis ühine joon alternatiivajalugu ning natside võit. Muus osas ei oska veel midagi kosta kuna üks neist kahest on lugemata.

Teksti loeti eesti keeles
x
Sven Pärn
01.07.1985
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

See lühiromaan on avakolmandik samanimelisest tervikteosest, kuhu kuulub veel "The People That Time Forgot" ja "Out of Time's Abyss". Neid on avaldatud nii ühtsete kaante vahel kui eraldiseisvatena, kuigi autor eelistas koondteose vormi. Üsna laiahaardeline seiklusjutt, mis muidu oleks Doyle'i "Kadunud maailma" või Burroughsi enda "Pellucidari" jäljendus, kui poleks kõrgelennulisi spekulatsioone evolutsiooni teemadel.
Allveelaeva meeskond leiab eraldatud saarelt ürgse ühiskonna, kus dinosaurused ja erineval arengutasemel primaadid koos elavad, ning kogu ökosüsteem tundub alluvat kummalistele välismaailmas senitundmatutele loodusseadustele.
Teksti loeti inglise keeles

Seda romaani ei ole eesti keelde tõlgitud. Eesti keeles ilmus peakirja "Tagasi kiviaega" nime all hoopis Burroughs'i "The Eternal Lover". Eks see ole vene keele vahendusel tõlkimise tulemus. "Back to the Stone Age" on hoopis "Pellucidari" sarja viies raamat, sellest sarjast on eesti keeles ilmunud ainult "Tarzan at the Earth's Core" pealkirja "Tarzan Pellucidaris" all (mis on samaaegselt nii Pellucidari sarja 4. kui Tarzani sarja 13. raamat).
Teksti loeti inglise keeles

Omal moel üsna nauditav ajaviide, aga lõputud mugavad "juhuslikud" kokkusattumused võtavad loolt viimasegi tõsiseltvõetavuse.
Teksti loeti eesti keeles

"John Carter and the Giant of Mars" on Edgari poja John Coleman Burroughs'i poolt kirjutatud absurdne pastišš, "Skeleton Men of Jupiter" aga Edgari lõpetamata tsükli avaveerand, mis jätab kõik lahtiseks. Ei soovita.
Teksti loeti inglise keeles

Algus veidi venis, aga kui lugu käima läks, oli päris nauditav lugemine. Aga miks jälle "Mike", kas tõesti rohkem nimesid ei olnud?
Teksti loeti eesti keeles

Eestikeelse versiooni kaanepildist: olen üsna kindel, et kalakujulise lennumasina all mõeldi tavalist helikopterit, mitte mõnd ulmelist õhulaeva.
Teksti loeti eesti keeles