Kasutajainfo

Philip K. Dick

16.12.1928-2.03.1982

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Philip K. Dick ·

The Man in the High Castle

(romaan aastast 1962)

eesti keeles: «Mees kõrges lossis»
Tartu «Aniara» 1993

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
16
4
5
2
1
Keskmine hinne
4.143
Arvustused (28)

Loetud Dickist küünib kõrgemale üksnes "Do Androids Dream of Electric Sheep?".

Teise maailmasõja on võitnud sakslased ja jaapanlased, kes on maailma omavahel ka üldjoontes ära jaganud, ehkki näiteks Rootsi neutraalse riigina eksisteerib. Romaani tegevus leiab aset Ameerika Jaapanile kuuluvas osas, ajal mil sureb Saksa liider Bormann ning pole selge kellest saab järglane ning kui hull too on.

Keskseid tegelasi on neli - enamjaolt jõukaid jaapanlasi teenindav antiigikaupmees Robert Childan, juudi päritolu käsitööline Frank F(r)ink, tema lahus elav naine Juliana ning kõrge jaapani ametnik Tagomi. Samahästi kui tegelasteks võib pidada ka kirjanik Abendseni keelatud raamatut "Grasshopper lies heavy", milles on kujutatud romaani seisukohast alternatiivajalugu - maailma, milles Reich ja Nippon on sõja kaotanud (mis ei lange kokku küll meie reaalsusega) ning Muutuste Raamatut, mille abil inimesed oma probleemidele lahendusi otsivad.

Kesksetest tegelastest igaühel on mingi probleem või kinnisidee. Childan püüab tulemusteta lahti mõtestada jaapanlaste ja enda suhet, Frank pole üle saanud sellest, et naine ta maha jättis, Juliana otsib oma kohta elus ja on ka ilmselt kõige sümpaatsem tegelane selles raamatus, Tagomit painab mingi abstraktne, lausa haiglane süükoorem.

Kõrvaltegelasi on romaanis veel kümneid, kuid nii imelik see ka pole, kogusummas on romaan tervik ja sealjuures üsna jõuline. Ja tegelikult ei olegi see raamat teab mis megakeeruline.

Kas too alternatiivstsenaarium on usutav või mitte pole nii tähtis, inimesed ja nende käitumine on usutavad nagu Dicki loomingus üldiselt.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Raamatu idee iseenesest on väga hea. Aga mingil hetkel kipub asi justkui koost lagunema, s.t. pole enam eriti arusaadav, mida autor õieti öelda tahab (võib-olla minu enda rumaluse viga). Ainus tõesti huvitav asi, mille ma raamatust leidsin oli see kultuurimõjude pahupidi pööramine - praegu mõjutab Ameerika massikultuur kogu maailma, raamatus aga on ta praktiliselt välja surnud ja selle näidiseid (Miki-Hiire käekell!) otsitakse tikutulega taga, nagu tegelikus elus otsitaks praegu ehtsaid Jaapani kultuuri näiteid, see oli päris lahe, aga ei aidanud kuidagi kaasa tervikliku kontseptsiooni loomisele.
Teksti loeti eesti keeles

Kolmas Philip K. Dicki romaan, mille ma läbi lugesin ning esimene eesti keeles.

Suurepärane alternatiivajalugu, aga mitte ainult – Dick on keerulisem. Lisaks sellele, et sakslased ja jaapanlased Teise Maailmasõja võitsid ja USA vallutasid, on romaanil veel üsna mitu plaani: jaapani ja (natsi)saksa kultuuri võrdlus, ameerika kultuuri juurdunud «Muutuste raamat», ning küsimus, et mis on reaalsus. Viimane kerkib esile selle ulmekirjaniku kaudu, kes seal omas Kõrges Lossis kirjutas ulmeromaani maailmast, kus sõja võitsid liitlased.

See reaalsuse küsimus läbib kogu Philip K. Dicki loomingut ning teda tundnud inimesed on sageli öelnud, et see oli kirjaniku probleem ka igapäevaelus.

Tõeliselt vinge – psühhodeeliline ja zen`ilik alternatiivajalugu.

Kel midagi segaseks jäi (ilma irooniata), soovitan tõesti asi ette võtta ja uuesti lugeda.

Miskit häiris eesti tõlkes, originaalis oli Dick kuidagi teistsugune.

Lugesin mingit intervjuud, kus üks jaapanlasest küberpungi asjatundja ütles, et sihukest nime (Tagomi) Jaapanis pole, aga igale jaapanlasele mõjub see nimi täiesti jaapanlikult.

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Raamat, mille lugemine vähemalt minu jaoks oli üsna igav. Selline ajaloo arengukäik, mida autor välja pakkus ei tundunud mingil viisil tõepärane, (natside ja jaapanlaste kultuurist ei osanud sealt küll midagi leida - peale paari stambi]. Kui ta aga midagi muud öelda tahtis, siis ilmselt midagi sellist, mis minu jaoks tähtis ei tundunud. Isegi nüüd, sellele raamatule tagasi mõeldes, kipun haigutama.
Teksti loeti eesti keeles

Ja mis siis oleks saanud, kui Teine maailmasõda oleks teisiti lõppenud... Ma millegipärast Dicki versiooni ei usu, aga raamat oli nauditav sellegipoolest. Üksikuid kohti loen siiani üle. Mõnikord ka kogu raamatut: iga kord leian jälle mõne huvitava pisiasja või stseeni, mis kahe silma vahele on jäänud. Ja need tegelased... Usutavad ja kõik millegipoolest sümpaatsed. Ei ärrita kusagil :) Ega see Dicki maailm väga palju praegusest erinegi... Või pigem nii, et kõik inimtüübid on olemas, situatsioonid ka.. Aga need tükid on teisiti kokku pandud, situatsioonidel on teistsugune taust. Aga filosoofia millegipärast nii sarnane-sarnane... Ja kes siis ikkagi võitis?
Teksti loeti eesti keeles

Midagi maitsvat aga harjumatut tavalugejale, (Ega Eestis polegi korralikku Muutuste Raamatu tõlget, m6ne aasta eest ilmunu igatahes võttis vabandama. Aga Dick on hea , ega tõlkelgi tundu väga viga olema.
Teksti loeti eesti keeles

Ajaloosatanism ja ajaloosatanist Kõrges Lossis. Raske isegi öelda, mis see on: võitja liig kauasest võitmatusest tingitud S&M fantaasiamäng? Alateadlik soov, et kõik oleks teisiti? Kas PhKD on ise see mees Kõrgest Lossist? Ühinen nendega, kes väitsid, et see alternatiiv ei jäta ajalooliselt usutavat muljet. Pigem püüab raamat (olgu siis autori motiivid millised tahes) veenda: ükskõik kui paha poleks meil praegu, on ikkagi hea, et MEIE võitsime. Ja siiski jääb painama: kas ajaloole on alternatiivi?
Teksti loeti eesti keeles

Ütlen ausalt, et enne seda polnud ma lugenud ühtegi raamatut Dickilt (pärast samuti mitte) ning seetõttu ei öelnud tema nimi mulle midagi. Ainult niipalju,et tegu on peamiselt ulmekirjanikuga (seda BAASi vahendusel). Raamat oli üpris hea, kuid ta ei tõmmanud eriti kaasa. On selge, et Dicki alternatiivne ajaloopilt on igati mõjuv ja võimas, kuid midagi jääb siiski puudu. Dick oli vingelt kirja pannud Ameerika kultuuri ja inimeste mandumise jaapanlaste ja sakslaste ikke all. Agressoreid huvitas Ameerika vanem kultuur, kuid mitte hilisem. Sakslaste ülemvalitsemise all on toimunud maailmas ülikiire progress, Teise maailmasõja lõpust on möödunud vaevalt paarkümmend aastat, kui juba lennatakse teistele planeetidele. Mees Kõrges Lossis jättis sellise pisikese mesilase mulje, kes üritab suurt karu torgata. Tundus, et tegelikult tema romaani seisukohalt alternatiivajalooline raamat ei ärritanudki nii palju sakslasi, see "tapmiskatse" jäi kuidagi üksiküritaja tasemele. Nii et, nagu ma ütlesin raamat on hea, kuid mitte väga hea. Hindeks "neli".
Teksti loeti eesti keeles

Mu esimene Dickiga kokkupuude ning sealjuures üsnagi meeldiv. Olles lugenud Spinradi alternatiivajalugu, kõhklesin, kas midagi sellist üldse veel proovida. Õnneks osutus "Mees..." märksa teistsuguseks. Mõned asjad jäid segaseks (loen kunagi veel, aga praegu 1 hinne alla), ent üldjoontes oli raamat igati tore.
Teksti loeti eesti keeles

Filigraanselt oli reaaluse üle mõtiskletuid nonde võltsitud antiikjubinate raamistikus! Et, kas see asi, mis täpipealt imiteerib originaali on ikka teine ese? Või on sama? Et kas on vahet mittetajutaval või fikseeritval minevikul, kui füüsiline välimus on 100% identne? Ja - mis on autentne ja mis mitte? Autentsuseküsimus avaldubki romaanis mitmel moel - ükski tegelane pole päriselt see, kellena teda alguses esitletakse; kõigil on mingi "teine mina" või teine identiteet. Ning kus eristada tõelisust ja reaalsust, eriti veel siis, kui nende inimeste tegevus keerlebki tõelise-võltsi kindlakstegemises.

Ja see, et romaanil nagu puuduks otseselt süzhee või intriig. Kaamera hakkab ühel hetkel tööle - keskendudes neljale inimesele, kes väga kokku ei puuutugi - nad ajavad omi asju ega jõuagi nende lahendustes kuhugi välja. Ning kaamera klõpsatab ühel suvalisel hetkel lihtsalt kinni. Ja selle paari "võttepäeva" jooksul on Dick ikka väga palju olulist öelnud.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav, et see raamat mul arvustamata on seni... Lisada pole nagu eriti midagi eelnevatele arvamusavaldustele. Kahtlemata suurepärane romaan. Noh, väheke ebausutav muidugi on see USA okupeerimine, aga kusagil pole kirjas, et Dicki poolt loodud maailmas lahknevus reaalsest ajaloost juba varem ei toimunud, kui II ms. ajal. Väga tõenäoliselt oli juba mingil varasemal ajaloolisel perioodil oluline erinevus ressursside jaotumises, mis USA majanduslikult tegelikkusest viletsamasse seisu jättis... Tegelikult meeldis romaan mulle kõige rohkem mingi omapärase ja väändunud loogika pärast, millega see kirjutatud paistab olema -- ebaoriginaalsus on kõige suurem patt, mida oskan kirjandusteosele ette heita ning antud teos selles mõttes küll minult laitvat hinnangut ei pälvi.

20.mail 2002. Kummaline, et ükski eelarvustaja, ka mina ise, pole tähelepanu pööranud romaani lõpuosale, millest tõusevad esile oluliste kohtadena Tagomi nähemus ning Juliana viimane küsimus oraaklile Abendseni juures. Ning Tagomi mõte: "olen justkui mask tõelise elu ees" (tsitaat mälu järgi). Kas Muutuste Raamat ning moodsa ehtekunsti näited olid tegelastele ainsateks reaalsusega (tõelise reaalsusega, milles Saksamaa ja Jaapan kaotasid) ühendavaks niitideks, niisamuti, nagu Ubiku korporatsiooni tooted olid seda tegelastele sama kirjaniku "Ubikust"? "Mehes kõrges lossis" ei seleta Dick lahti seda, kuidas too teine reaalsus tekkida sai, nagu ta teeb seda "Ubikus" (milles muuseas Tiibeti "Surnute Raamatul" on ka oluline koht), kuid üksikute vihjed muudavad "Ubikust" tuntud skeemi siiski aimatavaks.

Teine asi, millest tahtsin täna kirjutada, on teose kirjanduslik tase. Nimelt üle lugedes avastasin, et see sisaldab mitut kirjanduslikult meisterlikku stseeni. Näiteks see koht, milles Childan Kasourade juures külas on. Üldse tundub väikese inimese alanduste ja piinlike situatsioonide kujutamine Dickil väga hästi välja tulevat.

Pärast ülelugemist otsustasin hinde "viiele" tõsta.

10.03.2016: Selle maailma poliitiline kaart on siin.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin mitu aastat tagasi ja tegelikult ei mäletagi eriti, millests eal juutu oli... Aga seda mäletan küll, et ei meeldinud. Kui uuesti pihku juhtub, siis loen veel ja püüan aru saada, miks mulle ei meeldinud ja teistele meeldib...
Teksti loeti eesti keeles

Mõne koha pealt hea, mõne koha pealt igavapoolne mulin... - tulebki ilusti kokku "3". Ei vaidle vastu raamatu geniaalsusele, aga idee üksi ei toida. Ei olnud ju juttu vaid "kaamera lahti - kaamera kinni" tüüpi võttega peategelaste elust, sest juhtus ju palju - Saksa liidri surm ja see pöörane "Võilill". Nõus, et Juliana ja kõik temaga seonduv oli parim, täpsustan aga, et tegelikult ainuke kaasahaarav ja teose pealiini võtmes tähendust omav isik/süžeearendus. Peale mõningate päris heade arutluste oli ülejäänu... noh, oleks võinud ka olemata olla. Ja teose ainuke suurem madinakoht on lahendatud nii taoistlikult, et on tõeline masohhism seda lugeda - hindan seda, kuna see oli ilmselt taotluslik, ent teist korda mitte iial.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav, et autorile Hugo preemia toonud romaan on saanud nii laia hinnete spektri. See on küll huvitav, kuid mitte eriti üllatav. Sest romaan on tugevalt orientalistliku orientatsiooniga, ja omamata ettekujutust idamaade maailmavaadetest (või loogikast) on sellest romaanist väga raske aru saada.

Alternatiivajalugu (õigemini ajalood) on vaid romaani pealispind. Selle taga on igavesed küsimused: mis on reaalsus, mis saab edasi? Ja vastuseid otsitakse mitte lähtudes euroopalikust loogikast (valge või must) vaid hiina (valge muutub mustaks) või india (valge ongi must) mudeli järgi, kus mõeldakse pigem arhetüüpidega. Punase niidina jookseb romaanist läbi Muutuste Raamat - hiina mudeli (igas olukorras või situatsioonis on peidus tema vastand) täiuslik väljendus - raamat, mille tähendus ja tähtsus ei piirdu sugui vaid lihtsa ennustamisega.

Selles suhtes on väga huvitav hr. Tagomi kuju (käsi ei tõuse seda tegelast nimetamaks lihtsalt Tagomi). See on mees, kelle "mina" ongi idamaine. Romaani ülejäänud tegelased püüavad küll idamaade inimestest aru saada, kasutavad tihti ka Muutuste Raamatut, kuid jäävad sellest härrast siiski kaugele. Märkimisväärne on hr. Tagomi mediteerimine raamatu lõpuosas - seal on otsesed viited Tiibeti Surnute Raamatule (Bardo Thjodol), raamatule, mis on euroopaliku mõistuse poolt raskustega vastu võetav.

Samas on romaan kirjutatud ikkagi ameeriklase (s.t. euroopaliku kultuuri esindaja) poolt, ja ka tegevus toimub Ameerikas. Tulemus on väga mõjus ja tugev.

Teksti loeti vene keeles

Alternatiivajalooline romaan, mille ideestik pole just kõige originaalsem (st. Natsi-Saksamaa ja Jaapan võidavad II MS-i), kuid mis on väga hästi kirja pandud. Eriti meeldis see, et Abendsen oma raamatus ei kirjeldanud praegust maailma, vaid see erineb paljuski praegusest. Samuti meeldis, et Ameerika allakäik algas juba kõvasti enne II MS-i, kuna II MS-iks oli ju Ameerika juba üsna tugev, ja sealt tulenevat kaotust oleks üsna raske uskuda. Samas aga jäi mulle üsna segaseks see "Muutmiste Raamat", ju siis ei ole idamaade kultuuriga niivõrd kursis. Aga see lisas raamatule sellise veidi omapärase ja saladusliku vindi. Kokkuvõttes väga hea raamat. Mulle meeldis!
Teksti loeti eesti keeles

Kõik, mida ma öelda tahtsin, on ühel või teisel viisil eelnevates arvustustes juba ära öeldud. Raamatu killustatus häiris mind veidike, kuid ilmselt oli see vajalik sõnumi esile toomiseks. Hea raamat, kus on palju väärt ideid ja meisterlikult kirjeldatud tseene. Kindlasti tuleb see veel kord üle lugeda, et asjast paremini aru saada.
Teksti loeti eesti keeles

Enamasti on nii, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad (mõnusa) ajaviite. Vahest on nii, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad rohkem, kui olid oodanud. Kuid väga harva juhtub, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad maailmakirjanduse. Seekord siis see viimane variant.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks on see olnud kahtlemata üks raskemaid raamatuid viimase mitme-mitme aasta jooksul. Nimelt on ta surmigav ja puine. Lugesin ta lõpuks läbi päris pika perioodi jooksul, muude asjade vahele, peatükkhaaval. 
Dicki stiil on antud juhul "kaamera lahti, kaamera kinni" - suvalises kohas toimub ühel hetkel midagi, kaamera käib. Siis äkki toimub mujal midagi huvitavat - plaks esimene kaamera kinni ja teine tööle. Ühel hetkel on käes lehekülg 198 ja kaamera läheb mingis stseenis kinni, igasugused niidid ripakil. Lahtine lõpp pole kindlasti mitte halb tehnika, samuti on hea kui jääb lugeja fantaasiale mõistatada, et mis nüüd edasi sai. Antud juhul saab raamat lihtsalt ühel suvalisel hetkel otsa ja kõik.

 

Idee oli tõesti huvitav aga ei haaranud tegevus kaasa, karakterid pehmelt üteldes igavad ning vorm suurest dialoogipõhine. 

Peamiselt lugesin raamatu praegu lõpuni, et Peeter Helme "Haakrist ja Ajarelv" saaks tausta. Nimelt on mõlemis ühine joon alternatiivajalugu ning natside võit. Muus osas ei oska veel midagi kosta kuna üks neist kahest on lugemata.

Teksti loeti eesti keeles

Philip K. Dick on üks mu lemmikkirjanikest ja see teos on Dick mis Dick. Loodud maailm on ühekorraga nii mõnusalt arusaamatu kui loogiline. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Marko Kivimäe
1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Otsisin natuke netist aga ei leidnud autori kohta eriti midagi. Talt on ilmunud autoriraamatuid vähemalt neli tükki, lisaks on näiteks “Õudses Eestis” esindatud - aga see on ka kõik. Isegi fotot ei tuvasta kusagilt.

Raamatus on kuraditosina jagu lühijutte, suurem osa erinev nö. “rahulik” õudus aga on ka rahvajuttude vaimust kantud klassikaliste muinasjuttude… kas just töötlusi aga igaljuhul kipuvad teemad, nõksud ja lahendused kuidagipidi tuttavad olema. Mitmed arvustajad ongi raamatule heitnud ette uute ideede puudumist - ma ei tahaks küll nüüd teemat laiali ajada aga kas viimase mõnesaja aasta jooksul on üldse midagi värsket loodud? Aga las see olla.

Sinilaid on kõvasti näinud vaeva tausta loomisega. Jutud leiavad aset erinevates riikides ja ajajärkudes - ning kui ikka tegevus toimub eelmise sajandi neljakümnendatel Soomes siis on juttu ajaloost, selgelt joonistatakse üles kulissid ning alles siis liigub autor edasi põhilise juurde. Selles mõttes on tegu üsna ebatüüpilise “õudukaga”, pigem on tegu klassikalises vaimusjuttudega. Ning see pole üldsegi halb! Noh, umbes nagu on suusatamises klassikastiil või siis jazzis omad standardid. On reeglid paigas ning kui see lugejale ei meeldi - kahju küll.

Kui rääkida eredamatest hetkedest siis kipuvad Eestiga mingil määral olevad jutud olema huvitavamad. Näiteks siis “Suursugused sugulased”, kus lõunamaa mees tuleb eelmise sajandis alguses Eestisse, tee on aga käänuline ja lumes mütates jõutakse veidrate sugulaste juurde. Või “Abielupaar Skroof”, kus taustal on Eesti ajalugu eelmise sajandi algusest kuni teise maailmasõjani. Väga lahe on lugeda kuidas tegelane ühel hetkel mööda ajalootruusid Tallinna tänavaid seikleb.

Keelekasutus on Sinilaiul pea perfektne, üldse oskab ta kirjutada. Nagu enne mainisin siis on raamatu olemus klassikaline - autor tõesti valdab sellist ilusat ja mõnusat keelt, mis tingimata ei üllata millegagi aga pole ka igav või nüri.

 
Väike tore raamat mis langes Haapsalu kaltsukas täiesti juhuslikult 50 sendi eest näppu.
Teksti loeti eesti keeles

Pavel Vežinovi kodanikunimi oli Nikola Gugov, bulgaaria keeles Павел Вежинов, Никола Делчев Гугов (9. november 1914 – 21. detsember 1983). Õppis filosoofiat, töötas ajakirjaniku ja filmistsenaristina, Teise Maailmasõja ajal oli ajakirja Frontovak (“Фронтовак”) rindekorrespondent ja peatoimetaja. Oma sõjakogemustest on ta kirjutanud raamatutest  “Златан” (“Zlatan”) and “Втора рота” (“Teine rood” vast, mu bulgaaria keel pole kõige tugevam).   

Eesti keeles on ilmunud talt veel “Juhtum Vaiksel tänaval”(1965), “Öösel valgetel hobustel” (1984) ja “Kaalud” (1992). Netis natuke ringi vaadates jäi silma, et peaks olema üks esimesi Bulgaaria autoreid, kes kasutas enda teostes ulmelisi elemente. Kusjuures “Barjäär” on saanud Bulgaarias Dimitrovi auhinna.    

“Barjäär” on olemuselt ilmselt kõige rohkem psüholoogiline jutustus, millel on ka kerge ulmegarneering. Räägib läbi minategelase Antoni silmade, Antoni, oma eluga natuke puntras ning naise poolt mahajäetud vanem helilooja, kes kohtub Sofia ööelus noore tüdruku Doroteaga. Ka Dorotea on omamoodi taustaga, keerulisest perekonnast pärit, mitmes mõttes (lähi)sugulaste poolt ahistatud. Dorotea “elabki” vaimuhaiglas, ühel hetkel kolib ta aga Antoni juurde. Suhe on selline… viisakas, ei ole siin mingit “Lolita” (kuigi ega Dorotea on niiehknaa napilt täisealine) stiilis seksuaalsusest nõretamist, üldse on kõik viisakas, noh. Edasine ongi kahe inimese lugu, vahel on ka natuke kõrvalt näha Antoni eksnaist, keda kujutatakse üsna tumedates toonides.  

Ühel hetkel selgub, et Doroteal on mõned oskused, mida teadus ei suuda mingil viisil seletada. Siin tuleb ka mängu raamatu pealkiri kuna Antoni ei suuda osade nüanssidega hästi leppida, mis viib ühel hetkel ka raamatu lõpplahenduseni. Kui muidu oli raamat mõnuga loetav siis enda silmis oli autori valitud lõpp liiga tugevalt oma ajastu pitsriga ning ei meeldinud ab-so-luut-selt.  

Mõnes mõttes tüüpiline Loomingu raamatukogu teos, selline mitmes mõttes teistmoodi aga päeva lõpuks korralik ja tugev tükk. Nagu enne ütlesin - see on pigem psühholoogiline jutustus kus ulme on vaid detail, millega näidatakse hoopis muud, näidatakse inimese avatust, julgust senitundmatu ja võõra (mõtte)maailmaga rinda pista.    

 

Teksti loeti eesti keeles

Kuna olemine on endal natuke tõbine siis mõtlesin, et äkki loeks midagi lihtsamat. Sest enda jaoks on Veskimehe looming umbes nagu kaheksakümnendate Hollywoodi action. No ei lähe sealt otsima sügavat sisu ja tihket dialoogi. Ei, lähed vaatama Sylvesteri musklit ja Arnoldi suunurgas tolknevat sigarit. Higi- ja püssirohuhais ning lihtsad onlinerid on ainult boonuseks. 
 

Kui olin raamatut natuke aega lugenud siis tekkis kahtlus, et kas äkki…? Tegin natuke taustauuringut ning raamat ongi tõesti omamoodi fanfiction filmi-sarja “Stargate” teemadel. Kuna ma ise pole neid näinud siis enda jaoks oli mingi taust puudu. Samas kui lugeda netist raamatu arvustusi siis äkki on isegi parem puhta lehena läheneda.
 

Tuleb nentida, et nimede pillerkaar kiskus vahepeal silme eest kirjuks, mingist hetkest alates loobusin kõrvalliinide jälgimisest ja jälgisin stoorit. Mis seal salata, eks Veskimehel kipuvad karakterid kokku sulama, seega ei tunne end ka pahasti. Aga ühel hetkel loobisin ka stoorist sest see kiskus kokku äärmiselt absurdseks kõik. Sest...
 

...vägisi tundub, et antud raamatuga paneb autor lugeja tõsiselt proovile. Esiteks on seekord puudu kõik, mis muidu enda jaoks Veskimehe teeb huvitavaks - huvitavalt kirjapandud maailm + madin. Enamus raamatust on tinane dialoog, kus selgitatakse kogu Inimkonna Föderatsiooni maailma. Umbes nagu Martini “Jää ja tule laulu” õukonnaelu ainult et igav ja nüri. Ning inimesed ei räägi päriselus niimoodi! Hea küll, osad tegelased ei ole otseselt ka tavalised inimesed aga siiski…

 

Kusjuures oleks siis raamat läbivalt sedasorti stiilis machopornokas - siis oleks vähemalt asi paigas. Aga see peaks olema ulme, läbimõeldud ja põhjalikult komponeeritud tulevikumaailm kus tegeletakse tõsiste teemadega. 
 

Kui ma ei eksi siis Veskimees on ise ka ütelnud, et ta ei kirjuta tingimata nii, et ta loomingut armastataks. Noh, eks “naised saunas rääkisid” juttudes on teinekord ka oma tõetera. Antud juhul kahtlustan, et autor peab lugeja üle peenikest nalja kuna see raamat on lausa õpikunäide sellest, kuidas ei tohi kirjutada.
 

Nagu panete tähele siis ma pole kirjutanud silpigi raamatu sisust. Ei kirjuta ka sest kuigi nii mõnigi idee on huvitav siis teostus likvideerib enda silmis kogu hea kavatsuse. Mis on selles mõttes huvitav, et neli aastat varem ilmunud “Haldjaradade ahvatlus” mulle täitsa meeldis. Aga tundub, et Inimkonna Föderatsiooni maailm pole… noh, mitte just kõige paremini õnnestunud.

Teksti loeti eesti keeles

 

Kōbō Abe (7. märts 1924 – 22. jaanuar 1993) kirjanikunimi oli Kimifusa Abe (安部 公房, Abe Kimifusa). Ta looming on mitmetahuline - on luuletusi, romaane, näidendeid, inimene oli lisaks muusik, fotograaf ja leiutaja. Ka oli tal oma teater (“Abe Studio”). Stiililiselt meeldis talle absurdne ja sürrealistlik lähenemisviis.

Raamat on kui isegi mitte kõige esimene siis üks esimestest jaapani sci-fi teostest, pannes aluse vastava subkultuuri tekkele. Kuna pärit on raamat isiklikust ulmeväljakutsest siis ilmselt on tegu ulmega. Aga see määratlus ei ütle suurt midagi sest pigem on tegu Lihtsalt Hea Raamatuga(tm), mille võib ju kuhugi žanrikasti suruda aga niipea kui selja keerad korraks siis uuesti vaadates on ta läinud hoopis mujale. Noh, nagu kass või väike laps. Krimka? Ikka, on laipu, on uurimist. Hoiatusromaan? Oi, kahtlemata, üsna jälk tegelikult. Jälk siis vaimselt, kusagil teise veerandi peal pani ikka kulme kergitama. Mida edasi seda vastikumaks raamat läks… kuidas seda nüüd ütelda - raamat pole halb, kaugeltki mitte! Aga ta maalib väga naturalistlike vahenditega ühe võimalikest tulevikupiltidest - ning see on laotud väga korralikule ja tugevale teadusevundamendile.

Enda peas hakkasid ühel hetkel tekkima paralleelid Michael Crichtoni aastal 1990 ilmunud suurepärase “Sauruste pargiga” (jah, see, mille nimi originaalis on “Jurassic Park” ning mille järgi on palju halbu filme tehtud). Mõlemas raamatus on äärmiselt olulisel kohal teaduslik komponent, kus aretatakse olemasolevat teadmust edasi mõnevõrra ulmelises suunas. Suunas, mis ei pruugigi tingimata ilmvõimatu olla. Kui Crichton kirjeldab meile igapäevaelust mitte niiväga tuttavat maailma siis Abe jutustus on liigagi närivalt tuttavlik ja kõnnib meie praeguse elutee kõrval.

Või kas ongi enam tänapäeval tegu ulmega?

Sisust ka mõne sõnaga. Peategelaseks on professor Katsumi, kes ehitab ennustusmasinat. Samal ajal ehitavad ka venelased samasugust masinat ning raamatu esimene kolmandik räägibki natukene nõuka-ajast tuttaval toonil võidurelvastumisest, kus ühel ja teisel pool ehitatakse järjest võimsamaid masinaid. Mingil hetkel liigub raamat justkui krimka-maailma aga see vaibub ruttu kuna tekivad järjest… tõsisemad probleemid sest masin ennustab inimkonnale sünget tulevikku. Ilma raamatu sisu ära rääkimata ei tahakski edasi minna. Eks saab vihjeid mingis mõttes ju pealkirjastki.

Kahjuks ei teinud raamatu lugemise ajal märkmeid aga mõned lahedad väljendid jäid silma. Üks oli vanasõna stiilis “pole mõtet riisi kalju peale külvata” ja teine oli higist pärlendava otsaesise kohta kus laubal olid “higiherned”.

Eraldi kiidan veel raamatu mahtu - 175 lehekülje peale on mahutatud nii põlvkondade erisust ja võitlust, technopõnevikku, tulevikuhoiatust kui silmi niiskeks kiskuvat osa. Ei taha küüniliseks minna aga tänapäeval punutaks sellest materjalist ilmselt 1500+ lehekülge triloogiat või midagi veel rõlgemat.
 

Üks äärmiselt oluline ja vajalik romaan millest ilmselt paljud pole teadlikud. Eks praeguseks on seda teemat märksa rohkem lahatud aga igasugune algne, protoulme on võluv. Eks teinekord on ka kopituslõhna küljes - aga mitte antud juhul, oh ei! Raamatu hoiatussõnum on endiselt aktuaalne ning moraalsed ja eetilised dilemmad teravamad kui kunagi varem. Rääkimata sellest, et teadlaste kätetöö rakendamine mõne muu ning mitte enam õilsate kavatsustega vankri ette… O tempora, o mores!

Teksti loeti eesti keeles

“Joyland” on lõbustuspargi nimi nagu esikaanelt ka aimata võib, tegevus toimub aastal 1973. Peategelaseks on noor täiskasvanu Devin Jones, kes võtab ülikoolis õppides endale suviseks ajutiseks tööks lõbustuspargi neegritöö (tänapäeval vist küll on “viisakam” ütelda “lihtöö”). Ehk siis teeb kõik, mis vaja erinevate atraktsioonide juhtimisest kuni okse koristamiseni. Tööintervjuupäeval kohtab ta pargis töötavat selgeltnägijat (Madam Fortuna), kes ennustab, et Devin kohtab tulevikus punase mütsiga tüdrukut ning koeraga poissi. Fortuna ei tee saladust sellest, et ta pole tegelikult “päris” kaardimoor aga siiski väidab, et osadel ta ennustustel on tõsi taga. Ühel hetkel Devin kohtubki algul väikese tüdruku ja hiljem ka poisiga.
 

Paralleelselt selgub, et lõbustuspargis on mõned aastad tagasi mõrvatud noor naine Linda Gray, Devin asub koos sõbrade Erini ja Tomiga seda uurima kuna väidetavalt käib Linda pargi õuduste majas (“Horror House”) kummitamas. Samas mõrvatu ei ilmuta end igaühele. Erin on see, kes mingil hetkel end täielikult pühendab mõrvauuringutele ning siit hakkabki raamat end mõne nurga alt  lahti kerima.
 

Julgelt kaks kolmandikku raamatust on “tavaline”... no tavaline raamat noh. Noorte elu, armumine, pettumine, kõrvadeni esimese töö sisse sukeldumine jne. Viimases kolmandikus hakkab mõrvamüsteerium võtma konkreetsemaid jooni ning üleloomulikkuse osas läheb raamat sutsu “kingilikumaks”. Samas ma kahtlustan, et kes hakkavad raamatut lugema konkreetsete ootustega, kes naudivad Kingi õudusulmet, saavad siin petta. Siin on Lihtsalt Hea Romaan(™), millesse kirjanikuhärra on talle omasel viisil seganud õrnalt õudsa ulmemomendi.
 

Kusjuures mingil hetkel on tegu korraliku pisarakiskujaga. Üldse on natuke kahju, et eesti keelde on tõlgitud erinevat karmimat-õudsamat Kingi aga tegelikult on ta looming märksa mitmekesisem. Kasvõi “Dolores Claiborne”, mis räägib hoopis peresuhetest läbi mitme aastakümne - ning jah, eks viskab ühel hetkel ikka ka klassikalist kingi sisse.
 

Mulle meeldis, mõnus raamat. Nagu enne ütlesin, suurem osa on selline vägagi turvaline, ilmselt võiks sobida ka nendele, kes Kingi muidu väga ei taha lugeda. Ilus nostalgiline jutt noortest (mitte noortekas!) ning seitsmekümnendate Ameerikast. Kusjuures raamat sobib ilmselt ka noortele aga YA’st on asi väga kaugel. Kogu see lõbustuspargi-maailm tuletab meelde nõukaaja lõpus/eise vabariigi alguses Pirital olnud poola lunapargi, kus lapsena ikka sai käidud.
 

Ahjaa, juba kaanepilt(originaalil st) on lugeja “lollitamine” - kuigi selline stseen on raamatus täiesti olemas siis moodustab rõhuvalt suurema osa see… tavaline elu-olu, noh. :)

Teksti loeti inglise keeles

Kahtlustan, et see võib olla enda esimene ulmeraamat. Samas pole selles täitsa kindel kuna näiteks Astrid Lindgreni “Vennad Lõvisüdamed” ning “Röövlitütar Ronja” on ka sarnasel ajal loetud. Mitte, et tol ajal oleks üldse mõtelnud žanripiirides, Broszkiewiczi raamat meeldis lihtsalt hullupööra kombel, seega lugemiskordi on olnud… palju.

Raamat on kolmeosaline, pealkiri viitabki sellele, et teine seiklus on suurem kui esimene, kolmas aga veel suurem. Raamatu peategelasteks on lapsed, poiss ja tüdruk, Herneke ja Ika. Kahepeale annavad nad mitmes mõttes (kasvõi vanuse poolest) täiskasvanu kokku. Ühel hetkel ajab Teise Korruse Naaber õue peale ühe vana auto… ning varsti hakkabki peale Esimene Seiklus.

Ühtepidi ma nii väga tahaks raamatu sisust rohkem rääkida aga siis ma õrnalt spoilerdaks juba. Sest miks ma liigitan selle lasteraamatu praegu, täiskasvanuna ulme alla? Senine kirjeldus ei ole ju midagi ulmelist. Küll aga on ülal tsiteeritud Triinu Merese sõnad sulakuld.

Kui esimene seiklus on selline lihtsakoelisem siis teine on juba natuke mitmemõõtmelisem ning hakkab juurde tuleb filosoofilist tausta. Aga just kolmas on see, mis piirid märksa laiemale lükkab ning autor toob mängu märksa sügavamad ja painavamad probleemid, ka tegutsemisskaala ning mängumaa laienevad mitmeid, mitmeid suurusjärke. Mingil hetkel võib lausa tekkida küsimus, kes kas see on enam üldse lasteraamat kui jutuks tulevad niivõrd laiahaardelised ja fundamentaalsed teemad? Mitte, et laste eest peaks midagi peitma, kaugel sellest. Pigem see raamat saavutab täiesti uued dimensioonid.

Raamatus on mõnes kohas õrnalt propagandamaigulist osa. See ei sega absoluutselt ning minu arvates on täiesti asjakohane. Ilmus raamat ju aastal 1960 ning Teine Maailmasõda oli veel inimestel meeles, seega (mõnevõrra vihjeliselt) rääkida natsidest ja nende kuritegudest - miks ka mitte?

Herneke ja Ika seiklevad ka Jerzy Broszkiewicz teises raamatus “Długi deszczowy tydzień” (eesti keeli midagi stiilis “Pikk vihmane nädal”). Kui “Suur, suurem...” on lasteulme siis vihma-raamat on ulmevaba detektiivikas ning kirjutatud natuke vanemale lugejale. Sest on ju peategelasedki saanud vahepeal mõne aasta vanemaks.

Eesti keeles on autorilt ilmunud veel Loomingu Raamatukogus “Lemuel Gulliveri kaks seiklust. Väljavõte vanast kroonikast”.

Raamatu on illustreerinud Allex Kütt ning ta pildid on kui rusikas silmaauku. Neid on just paras kogus ning autori stiil klapib teksti ja raamatu olemusega kuidagi ülihästi.

Teksti loeti eesti keeles

Ma olen “Kääbikut” varasemalt lugenud ilmselt ühe korra elus - ja polegi kindel, kas see oli eesti või inglise keeles. Lugesin esmakordselt üsna hilja, ilmselt ca kolmekümne-aastaselt. Lapsepõlves kuidagi libises endast mööda.
 

Vaat’ see on tõesti raamat, kus sisust väga ei tahakski rääkida. Tõepoolest, jutustatakse ju allegooriline muinasjutt (stiililiselt on tegu fantasy’ga lastele) sellest, kuidas üks tavaline tegelinski, kääbik sikutatakse natuke vastu ta tahtmist erinevate seikluste keskele ning kuidas tark võlur Gandalf näeb Bilbos märksa rohkem, kui ta ise seda arvab ja usub. Selles mõttes meenub kohe musketäridest Athos, kes oskas D’Artagnanis näha seda, mida teised ei märganud, kes oskas panna noore mehe alateadvusesse idanema seemne nii, et omanik ise ei saanud millestki aru.
 

Äärmiselt nauditav on lugeda igasuguse muu uuema kirjanduse vahele sellist natuke vanemat (ilmus esmakordselt 1937), leebemat ja kujundlikumat raamatut. Sest tõesti, lugu ise on üsna lihtne aga sinna ümber on punutud märksa rohkem. Jah, on erinevad huvitavad tegelased aga just kogu see maailm, õhustik on äärmiselt nutikalt kivi kivi haaval paika laotud.
 

Antud versioon (Pegasuse 2019 aasta oma) on igatepidi hästi kaunis, oma osa lisavad siin autori illustratsioonid. Muide, edasi annab Keskmaa raamatuid välja Rahva Raamatu kirjastus ning hetkel on lubatud, et stiil jääb samaks. Ootan huviga kuna enda riiulis Tolkieni enne polnud, nüüd üks raamat on.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav on mu jaoks väga mitmepalgeline autor. “Surmakarva” ning “Mehitamata inimesed” meeldisid väga, “Õnne ja õnnetuse valitsejat” olen vist 10x hakanud lugema (ma ei tee nelja ega liialda) aga no ei ole haakinud. Mingid jutud esimesest “Saladuslikust tsaarist” (kogumik, kus on ka MT jutte) olid kohati “meh” ning neid tuumahiidusid ja tsaare natuke veel sirvides kippus Tänava võlu kaduma. Vist pea 6 aastat pole talt väga midagi lugenud, no ei olnud huvi kopika eestki. See kogu jäi põmst olematu hinnaga näppu, seega mõtlesin ettevaatlikult järgi proovida.



“Euromant” on jutukogu, koondab tekste aastatest 1996 - 2011. Ma kahtlustan, et osasid lugusid olen lugenud kunagi “Mardusest”, vbolla isegi “Albernonist”, mingid nüansid kippusid alateadvusest esile ujuma. Aga enamus olid puhta võõrad.


Raamat jookseb ajas tagurpidi, hakkab peale uusimatest ning jõuab lõpuks lätete juurde aastasse ‘96. Ehk siis alguses on leebem ja küberpungim aga kiirelt hakkab verd ja soolikaid lendama. Eks see kogu ongi ilmunud MT ajaliselt omamoodi pöördehetkel, kus uuem looming on olnud teist karva, rahulikum kui vanem erinevatest kehamahladest nõretav punn põhjas värk.


Kõrghetked - eks autori esimesi lugusid "Verepulm pritsimajas" on praeguseks omamoodi klassika, selline lõbus gore ja vägivald on lummavad. Aga kõige parema kolmiku moodustavad “Musta mantliga mees”, “Nekromandi kombel” ning “Võõra laip”, kus on loo jutustamist ning natukenegi hakkavad isegi tegelased oma elu elama (erinevalt muudest juttudest, kus tegelaste ülesjoonistamine kipub nimega piirduma). Ei tahagi sisust rääkida kuna neid oli tõesti mõnus lugeda. Põhimõtteliselt kui need neli pala alles jätta siis ülejäänud… on “need teised”.


Tugev kaks kolmandikku või kolmveerand raamatut on selline, kus summa on suurem liidetavates koguväärtusest. Kuidas seda nüüd üteldagi… kirjanduskriitika korrektne termin on vist “paras jama”. Ausalt. Aga samas hakkab jutust juttu selline omapärane rütm tekkima, kus rupskipulm ning igasugused jõletud jõuramid omavahel kokku päris hästi sobituvad. Üksikuna… nomaiteanüüd.


Aga jah, enamus raamatust kipub olema üsna hall mass. St mis hall, veripunane ja ligane. Samas sedasorti kirjandust on eesti keeles väga vähe, endale küll meeldib Tänava tumedam ja sügavam fantaasia läbi “Surmakarva” romaani, mis on enda hinnangul eesti õudukate või dark fantasy tippklass. Eks on siinses jutukogus ka seda kõike sutsu aduda.


Eraldi kiidaks eessõna, kus autor annab paladele tausta, tasub lugeda nii raamatut avades kui sulgedes, lisab lugemiskogemusele mõnusalt vürtsi.


Kokkuvõttes selline omamoodi raamat, kindlasti ei kahetse lugemist. Julgen soovitada nendele, kes ei taha maailma tingimata surmtõsiselt võtta ning kellele istub groteskne keel põses huumor. Sest tegelikult on raamatus toimuv tihtipeale niivõrd üle võlli, et õudustunnet küll hinge ei poe, oh ei. Ning Tänava juttudes on kokkuvõttes see “miski”, mida kellegi teisel pole.


Ahjaa, kujundus. Kole, tõesti uskumatult kole. Ei sobi üldse raamatuga kokku enda jaoks. Jah, ta tõesti kajastab ühte juttu aga raamat on rõhuvas osas hoopis teistsugune.



Teksti loeti eesti keeles

Siim Veskimehe loominguga on mul omamoodi suhe. Või mis omamoodi, olen natuke teda lugenud ning kui seda kõrvutada netist leitud muude jutustustega siis arvamus on laias laastus sarnane. “Meestekad”, kus karmid paari joonega ülesvõetud nurgelised meespeategelased teevad kõva ulmeaktsiooni ja suurerinnalised naised langevad sülle nagu küpsed õunad. Hm, samas miks ei peaks selline värk ühele “harju keskmisele meeskodanikule” © meeldima, mh-ah?! :)
 
Kuna autor jagas Ulmeturul mõningaid teiste autorite raamatuid tasuta siis võtsin isegi paar tükki (muide, üks nendest ehk  Karen A. Simonjani “Apteeker Nerses Majaen” oli äärmiselt-äärmiselt hea). Ning kuna tahtsin heale inimesele midagi vastu ka anda siis pakkusin autorile välja, et äkki ta tahaks mulle lisaks enda loomingust müüa raamatu või paar. Noh, ja niimoodi siis sattuski “Haldjaradade ahvatlus” enda lugemisjärjekorda. Tihtipeale kipub nii minema, et värskemad ostud-hankimised satuvad ka kiiremini lugemisse, eriti kui mõni raamat ahvatleb (pun intended) juba esimesest silmapilgust.
 
“Haldjarade ahvatlus” on vähemalt ühe nurga alt ebatüüpiline Veskimees. Kui muidu on ta peategelased testosteroonist nõretavad musklihärjad siis antud juhul dirigeerib mängu eestlasest nohikbioloog Oldi Kafac. Tõsi, ta minevik on kirjuvõitu ja üles kirjutatud muuhulgas karistusregistrisse. Samuti pole relvadega ümberkäimine talle võõras - kuid see ei käi mängeldes, John Rambost on asi kaugel.
 
Raamatu algus on mõnevõrra kulunud või tuttav - keski salajane kulisside taga niite tõmbav isik saadab erinevatest palgamõrvaritest ja erialaspetsidest koosneva tiimi Põhja-Norra ekspeditsioonile. Kafac pole muidugi papist poiss, juba treeningu vahepausidel magatab ta lingvist Natašat, üldse on üks raamatu läbivaid jooni see, kuidas naised tahavad ja anduvad kui mitte esimesest siis hiljemalt teisest silmapilgust. Norra-Vene piiril läheb ühel hetkel põnevaks, eks raamatukaane ja pealkirja seest saab vihjeid, mis VÕIB edasi toimuda. Aga las need detailid jäävad parem järgmisele lugejale avastada, süžeekäänakuid raamatus ikka jagub.
 
Tehnilise detailina jäi silma, et peategelase nimi on üldiselt Oldi Kafac, ühes kohas Oldi Kafak. Näpukas vist.
 
Kerge ja tempokas teos, ei sättu vast erinevate klassikutega samale teljeotsale aga tegelikult ka - lahe oli lugeda. Hästi kirjutatud meelelahutus - ning ma ei häbene küll seda, et aastas mõne korra Hesburgerisse satun. Käin ja naudin.
 
Eraldi kiidaks maailma ülesehitamist ja detaile, seda kunsti valdab Veskimees hästi. 
 
Jäin raamatut lugedes mõtlema, et kuna on tegu autori kolmeteistkümnenda romaaniga siis ilmselt võiks olla selge, mis õnnestub hästi, mis võibolla mitte nii väga. Ehk siis kui maailma ülesjoonistamine ja märul on käpas siis saaks päris hea kombinatsiooni kellegagi kahasse kirjutamine. Kellegagi, kes tegelaste sisemaailma ja omavahelisi suhteid suudaks natuke paremini kujundada-kujutada - sest siis võiks väga kobedaid raamatuid siit tulla. Samas pole selles raamatus pidevalt irooniliselt muigavaid, kulmu kortsutavaid ja ironiseerivaid tegelasi. Mis on enda silmis äärmiselt meeldiv areng.
 
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu alguses on kohe juttu, et tegu on ulmelise kriminaalromaaniga. Mis on ju tõsi - aga ma kahtlustan, et raamat on paras mitmemõõtmeline tillikas. Puhastverd ulmet on raamatus natuke, taustal. Tegevus toimub tuhandeid aastaid tulevikus, Willancki ja Lethe planeetidel. Inimkond on ammu juba Maalt välja rännanud ning suurem osa ilmahulguseid ei teagi, et kusagil on üks sinine planeet. Või kui, siis parimal juhul on nende jaoks tegemist kauge ning väheolulise minevikuga, miraažiga.
 

Krimka - jah, on mõrv. Või kas on? Simonjan jutustab küll mingit lugu aga žanrikrimkast on asi valgusaastate kaugusel. Pigem on see üks nukratooniline jutustus, kus sisuliselt puudub vägivald, keegi ei karju kellegi peale, verd ei lenda. Tõsi, justkui on eesmärgiks mingi segase teema väljaselgitamine - aga see on jällegi taustal. Kui erinevad nullstiiliga krimkad/ulmekad on sirge, igava ja etteaimatava kulgemisega siis see raamat läheb vahel natuke ühes suunas, siis teises suunas. Ühtepidi justkui vahel toimub tegevust aga siis on jälle kõik… veider.
 

Toon näiteks ühe pentsiku tsitaadi raamatust, mis on küll ulmeline aga sellist osa on raamatus ülivähe. "Kahvatu Armunu tänaval seisid inimesed klaaskabiinide ees järjekorras ja ootasid kannatlikult, millal ükskord jõuab kätte nende kord naerda."
 

Aga millest raamat siiski räägib? Apteeker Nerses Majaen elab rahulikku elu aga siis varjutab seda mõrv. Enesetapp? No surnud on üks inimene ikka? Ei tea, tuleb uurida. Mingil hetkel hakkab kahtlus hinge pugema, kadunukest olla nähtud hoopis teisel planeedil, Lethel. Seal on aga elu kuidagi… kentsakas. Inimesed on viisakad - aga ei soovi rääkida. Kui keegi kukub surnult kokku siis pakitakse ta kasti ja viiakse minema ükskõiksete pilkude saatel. Ülalviidatud klaaskabiinides käaikse lollakaid anekdoote kuulamas ning naerdakse siis pisarateni. Hetk hiljem hiilitakse hillitsetult mööda seinaääri minema.
 

Julgen soojalt soovitada nendele lugejatele, kellele sobib rahulik-mõtlik stiil. Või teisalt kellele meeldivad ebaharilikud teekonnad. Või filosoofilised… isegi mitte mõtisklused aga sellise ummamuudu maailma avamine läbi tegevuse. Simonjan ei tao lugejale suure ja olulise eesmärgiga piki pead, rohkem vaatab nukra pilguga kuidas sügisel lehed koltuvad.
 

Ja mis kõige hullem - lugeja ei saa tingimata küsimustele mingeid vastuseid!
 

...või siis saab? Sest raamatu puänt on väga lahe ning seletab nii mõndagi. Kui peale lugemist astuda samm või paar tagasi ning mõtelda kogetule siis on tegu hoopistükkis mitmekihilise hoiatusromaaniga. Kui mõni asi jääb segaseks siis õnneks on lõpus Andrei Nuikini artikkel, mis raamatu tagamaid avab.
 

...ning kuidas ei saa nautida raamatut, kus võetakse sametvutlarist hardalt välja võlunöpsikuga flööt?!
 

Takkatippu toetavad teksti Jaan Tammsaare võrratud illustratsioonid,.
 

Väga, väga eriline raamat. Seda PEAB veel üle lugema sest alles teisel, kolmandal, neljandal lugemisel hakkab nägema detaile, mida vähemalt mina ei osanud esmalugemisel jälgida. Ning mis kõige ägedam - selle raamatu andis hea Ats Miller täiesti niisama ära. Kõik need parimad asjad siin ilmas on ilmselgelt tasuta.

Teksti loeti eesti keeles

Simak on kirjutanud ühe enda lemmikuima raamatu “Nagu õieke väljal”. Mõnda raamatut olen talt veel lugenud aga piinlik lugu, ei mäleta nii mõnestki neist väga midagi (kui “Libainimesed” välja arvata). Aga see selleks, igaljuhul hakkasin huviga “Jumalate valikut” lugema, eriti kuna raamatu tagakaanel olev jutt tõotas meeldivat rahulikutempolist pastoraalulmet. Simakile on üldiselt kombeks kasutada peategelastena tavalisi inimesi ning tegevuski kipub toimuma igapäevastes meeleoludes.



No jah, eks seda ju oli ka. Minu jaoks on kõige hullem kui raamat on… igav, mida ta antud juhul ka märkimisväärses osas oli. Isegi korralik saepuru on parem kui selline “meh”-tüüpi lugemiskogemus, kus on ja pole ka. See polekski nagu Simak vaid mingi… ma ei teagi. Marje Ernitsa “Kuukerijad” tuli vägisi meelde.


Raamat räägib sellest, kuidas osa inimkonda on rännanud Maalt välja. Käputäis inimesi on jäänud Maale, peamiselt indiaanlased ning perekond Whitney. Maa peal on elu läinud omasoodu, inimestel on tekkinud telepaatiavõime ning elatakse väga-väga kaua. Robootika on ühtepidi korralikult arenenud ning osad robotid on lausa kristlusse pöördunud, osad tegelevad hoopis superaju arendamisega. Ühel hetkel aga pöörduvad maailmarändurid… st täherändurid koduplaneedile tagasi.


Kõlab kõik ju väga hästi ning huvitavalt? No täpselt, ideed on jummala head aga teostus liiga suures osas sirge seljaga lati alt läbi joostud. Õnneks lõpupoole läks tegelikult üsna huvitavaks ja tuli väärt ideid. Aga kokkuvõttes täitsa hämmastavalt lahja ja naiivse keelekasutusega raamat. Samas lugesin ta üsna kiirelt läbi seega midagi ta’s on. Vahepeal jättis kuidagi YA mulje enda lihtsuses ja kohatises napakuses.


Aga ma ei taha seda raamatut ainult kritiseerida. Sest tegelikult oli Simaki siin ja seal ikkagi tunda - ning ka kehv Simak on täitsa kobe lugemine. Jube kahju, et just lõpupoole asetleidev konflikt jäi visandlikuks, äärmiselt hillitsetuks ning pealiskaudseks. Samuti oli tegelasi natuke liiga palju, kõik jäid kriipsujukudeks.


Eraldi kiidaks jälle Orpheuse raamatukogu sarja koostaja Raul Sulbi pikka järelsõna, mis annab autorist ja ta loomingust väga hea ülevaate.


Endale riiulisse seda raamatut tagasi ei pannud, läks Raamatuvahetusse (ning sealt uue omaniku suunas sekunditega teele, järjekord oli pikk-pikk).



Teksti loeti eesti keeles

 Raamatu lõpus on mõni sõna autorist ning seal räägitakse tema loomingust kui filosoofilisest fantastikast. Eks tollal kasutatigi väljendit “fantastika”, Henn-Kaarel Hellat kasutas väljendit “teadusulme” esimest korda aastal 1970 ajalehes “Sirp ja Vasar”. Aga ma keskenduks hoopis sõnale “filosoofiline”, lisaks veel vinjetina “psühholoogiline”.  

Raamat on kirjutatud aastal 1961. Huvitav detail - kui eesti keelde tõlgiti ta aastal 1976 siis inglise keelde alles 1980. Teos räägib tähelennult Maale naasvast kosmonaut Hal Breggist. Kosmosereis (ekspeditsioon?) kestis tema jaoks kümme aastat aga kuna osa reisi toimus valguse kiiruse kandis siis liikus Maa peal aeg teises rütmis. Seega on Maal möödunud 127 aastat ning vahepeal on muutunud väga palju. Esiteks on tehniline areng olnud meeletu - isesõitvad “autod” lendavad ringi, enamus töid teevad ära robotid, toas on kogu värk voodist telefonini seina sees ja hüppab välja siis kui inimene seda soovib, seinteks on hiigelsuured ekraanid, “kinos” on 5D “filmid”, kus kõik toimub ülima reaalsusega.  

Maailm on äärmiselt turvaline, masinates on mustad kastid, mis näiteks liiklusõnnetuse korral kohe kogu energia neutraliseerivad. Või kui tahaksid näiteks kusagilt alla hüpata siis ei saa, “nähtamatu käsi” (näiteks antigravitatsioon) takistab. Söök on tasuta, riided tasuta, transport tasuta - elamine ongi tasuta, muretu. Jah, mõne asja jaoks võib raha kulutada, näiteks kui tahad antikvariaadist osta vanakooli autot (millega võib sõita aga millega mitte keegi ei sõida).  

Teiseks on tolleks hetkeks sisuliselt kõik inimesed bezatreeritud (meditsiooniline operatsioon, mis tehakse juba noorest peast) ning kogu mõttemaailm on kardinaalselt muutunud. Bezatreerimine on juurinud välja mitmed “loomalikud” ja “pahad” instinktid - inimesed ei suuda enam tappa ja on igatepidi äärmiselt leebed. Ka loomad on bezetreeritud, üks lahe stseen ongi selline, kus Hal kohtub pargis ringikõndiva lõvipaariga ja sügab neid lõua alt. Samal ajal on inimsuhtlus kammitsetud, hillitsetud ja äärmiselt malbe, kadunud on kirg. Nagu Hal ühel hetkel ütleb (tsiteerin mälu järgi): “Nagu paneks igaks juhuks kõigil käed raudu”. Hal on aga keskmisest vbolla natuke keevalisem inimene ning siit hakkabki üks konfliktiolukord kooruma.  

Kogu maailm on ta jaoks igas mõttes äärmiselt muutunud, kõik inimesed on võõrad ning kogu see turvaline utoopia (või düstoopia) kummastab. Bezatreerimine on Hali silmis tapnud inimeses inimese ning kogu see “saiapudi” õõvastab. Loomulikult on hea, et maailmas puuduvad hirm, vägivald ja õnnetused aga teisalt on kadunud ka himu, kirg ja säde. “Tagasitulek tähtede juurest” on oma olemuslikult rahulik, siin pole verd, vägivalda, actionit. Üks sõbranna näiteks luges seda mõnuga kuigi ta ulmet sõna otses mõttes ei salli, ei loe. Aga see raamat on midagi märksa enamat kui ulme (või mis iganes muu žanr), ta on lugu kultuurišokist ja võõrandumisest, sellest kuidas “teistsuguseid” inimesi ühiskonda tagasi sulatada. Ulmekuues räägitakse igapäevastest teemadest, saaks vaadata kasvõi näiteks loona pikka aega vangis olnud inimeste vabanemisest ning ühiskonda naasmisest.  

Eraldi kiidan veel lõppu mis on nukralt nostalgiline ja kõnnib meeleolult sama jalga Teet Kallase novellikoguga “Öö neljandas mikrorajoonis”. Arkadi Gaidari osad jutustused lõppesid ka sarnasel magusvalusal noodil.

Teksti loeti eesti keeles

Alustuseks - Ersen müüb “Perdido tänava jaama” raamatut enda kodulehel seni väga odavalt - https://ersen.ee/writer/mieville-china/  

Raamat on antud välja… omamoodi. Seda, et paksemaid tõlkeraamatuid antakse eesti keeles välja kahes köites, juhtub ikka. Aga et antakse välja kolmeks lööduna, kolmes köites - seda varasemast ei mäleta. Samuti on tavapäratu, et kõik kolm köidet ilmusid ühe aastanumbri sees ning lausa järjestikustel kuudel - muidu on ikka aastaid vahet. Markantseim näide on Robin Hobb’i salamõrtsuka triloogia, mis ilmus eesti keeles üle kümne aasta, viimase osa kahe köite ilmumiste vahele jäi niipalju aega, et enda jäigi see sari lõpuni lugemata (kuuest eestikeelsest raamatust lugesin läbi viis). Nagu Kristjan Rätsep siinsamas BAASis kirjutas: “Sellel, kui hakkad mingit romaanisarja eestikeelses tõlkes lugema, võivad olla huvitavad tagajärjed. Farseeri-triloogiat olen lugenud täpselt poole oma elust[..]”  

Ühe tehnilise detailina jäi veel silma, et iga köite tagakaanel oli sama jutt. Martini “Jää ja tule laulu” raamatud on sarnaselt tõlkeraamatutena poolitatud aga seal on vähemalt igal köitel eraldi jutt. Perdido raamatute puhul jättis natuke halva maitse suhu, on kergemat teed mööda mindud.  

Autor on poliitiliste vaadete poolest tugevalt vasakule kaldu, maoistlik kommunist kes on saanud PhD marxismist rääkiva uurimistöö eest. On seda nüüd näiteks sellest raamatust tunda - ei oska ütelda, endale küll midagi silma ei jäänud.  

Raamat on stiililiselt weird fantasy. Tegevus toimub väljamõeldud Bas-Lag maailmas New Crobuzoni metropolis, justkui  varakapitalistlik linn mõningaste politseiriigi tunnustega. Kõik kohad on veidraid elukaid täis, on inimesi, on suuri inimeselaadseid linde, on erinevaid hübriide ja monstrumeid. Üheks peategelaseks on inimesest teadlane Isaac Dan der Grimnebulin kes elab koos kunstnikust putukalaadse humanoidiga (khepri) nimega Lin. Kohe raamatu alguses viiakse lugeja võrratusse aurupunki ja veidrustesse kuna inimese ja putuka armastus, suhtlemine ja kehaline… khm, lähedus vajavad natuke settimist. Linn on räpane ja haisev, täis lihttöölisi, sulisid, sõdureid, võlureid. Kohati leidub ilmselt kunagi elanud meeletult suure looma roideid, mille ümber linna arhitektuur on end sättinud. Raamatust lugemiseks oivaline, ise elamiseks kohutav.  

Raamatu kandev teema on see, et Isaac hakkab ühe kliendi tellimust täitma ning tal on selleks vaja erinevaid linde. Muuhulgas saab ta ühe põneva rööviku. Siinkohas lõpetangi raamatu tutvustamise, siit hakkab igasugust värki juhtuma.  

Raamatus kasutusel olev sõnakasutus on kohati kummaline. Ilmselt oleks huvitav lugeda ka originaali, et saada aru, kas see on tõlkest või algmaterjalist - aga ma spetsiaalselt ei hakka seda tegema. Sest Miéville loodud maailm ja keskkond on ilmselgelt ise juba väga ummamuudu ning isegi kui tõlkija on mõnes kohas lähenenud… no ütleme, et mitte kõige õigemini (aga mis on “õige”?) siis tegelikult see hoopis lisab vürtsi ja veidrust. Minu arvates on loomingulisus antud juhul ainult hea.  

Mõned näited ka. Maailmas on imetegevuslikud ja õlipõletusmootoriga masinad, teinekord lahingus taplevad kustutajakoid ning käsikidujad. Kui ikka teisele väga tahad liiga teha siis tuleb võtta appi sülgpõletamine.  

Peale raamatu lugemist jäin mõtlema, et autor loodetavasti ei kirjuta rohkem sarja või maailma edasi sest praegusel kujul on see üsna täiuslik. Siis läksin täpsemalt uurima ning selgus, et Miéville on Bas-Lag maailmas toimuvaid romaane kirjutanud veel kaks tükki (“The Scar” ja “Iron Council”). Noh, mis siis ikka. Kunagi tahaks kindlasti neid ka lugeda.  

Osad lugejad on heitnud raamatule ette aeglust, uimasust, segasust, loodusteaduslikku nõrkust. Teised kiidavad taevani. Osad on loomulikult vahepeal. Enda arvates on antud juhul tegemist klassikalise olukorraga, kus mitu pimedat idamaade tarka elevanti katsuvad. Kokku on seda raamatut eesti keeles 856 lehekülge seega massiga lööb ta kindlasti. Ülalpool küll ütlesin, et tegu on weird fantasy'ga aga samamoodi võiks ta olla ka aurupunk. Aga ta pole ei ühte ega teist, pigem on nii mahukas raamatus mitmeid erinevaid põnevaid külgi.

Teksti loeti eesti keeles

Uuele kliendile saadab Ersen esimese tellimuse puhul ühe raamatu tasuta lisaks. Sain siis sellesama Richard Mathesoni raamatu muu kauba peale,  raamat asub kirjastuse kodulehel "Raamatud / Esoteerika / Teispoolsus" kategoorias… mis mingi nurga alt vaadates pole isegi vale (aga sellest pikemalt allpool).
 
Kui alustada algusest ehk siis mida raamatut kätte võttes kõigepealt näed - kujundus. “Armastus, mis on tugevam kui taevas ja põrgu” - paneb õudusest õlgu võdistama. “New York Timesi bestseller” - järjest hullemaks läheb. “Jutustus elust ja armastusest pärast surma” - hõõh! Ei lähe raamatupoes esoteerika-leti juurde ning sellise läila kaanepildi ja vastavate tekstidega raamatut ei võtaks kättegi. Aga kuna anti tasuta siis lugesin tagakaanelt kokkuvõtet ja polnud kõige hullem. Natuke vaatasin netist - ulme, võiks ju proovida. Ersen üldiselt avaldab päris palju igasugust uhhu-värki, samas ulmevallas on kirjastanud ka päris “kõva” ulmevärki (näiteks Stephen Kingi “Tulesüütaja”). Ning ka mitmeid piiripealseid asju.
 
Mõni sõna autorist. Richard Matheson kirjutas varem horrorit, see romaan on esimene, kus ta avastab teisi maailmaid (pun intended). Varasemast loomingust on kolmas romaan “I Am Legend ” ilmselt tänu korduvatele ekraniseeringutele (viimane Will Smithiga peaosas) tuntuim. Samas on ka kõnealusest raamatust tehtud samanimeline film “What Dreams May Become” (Robin Williamsiga peaosas).
 
Autor on valinud peatükkide pealkirjade jaoks huvitava süsteemi. Algul ma ei saanud hästi aru, et milles point kuna pealkirjad olid küll tegevusega seotud aga midagi oli paigast ära. Tundusid kuidagi suvalised. Aga kui ühel hetkel läbi hammustasin siis… ahha, kaval!
 
Raamat räägib elust pärast surma. Chris Nielsen lahkub siit maailmast jättes maha leinava abikaasa Anni ja neli last. Chris ja Ann on olnud erakordselt õnnelikus abielus ning Chris on ühtepidi küll taevas, õndsus on laes kinni aga endiselt igatseb ta enda abikaasa järgi. Laste järgi natuke ka - aga kogu raamat ongi üles ehitatud sellele, kuidas mees teeb kõik mis võimalik, et jälle naisega kokku saada. Teel on talle abiks onupoeg Albert (kes on ka loomulikult surnud).
 
Raamat on suures osas kirjeldava olemusega, kus erinevus poelettidelt leitavate “käsiraamatutega” on tehniliselt olematu. Tegelikult ongi miljonidollariküsimus, et kas autori jutt on irooniline või mitte kuna raamat on läbivalt äärmiselt tõsine. Umbes nagu Andrus Kivirähki “Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust”. 
 
Kaanepildi järgi pakutakse lugejale justkui helgetes toonides meeldivat lugemist. Eks seda on ka, märkimisväärne osa teosest on elujaatav ning äärmiselt positiivne. Samas on Chrisi tee teinekord päris künklik ning raamatu teises pooles kisub tegevus päris karmiks. Raamatu lõpp on enda arvates väga hästi vormistatud, kindlasti pole see roosamanna kuid jätab hinge hea tunde.
 
Nagu kohe raamatu alguses on kirjas siis see kõik on tõsijutt. On juttu astraalkehast, vaimust, Jumalast, taevast ja põrgus, teispoolsusest. Terve raamatu stiil on suures osas äravahetamiseni sarnane igasuguste esoteerikaraamatutega, mis panigi mind muigama. Kui muidu ei paku sedasorti asi viisakalt üteldes endale üldse huvi siis ilukirjanduse ja ulmesildiga oli tegu vägagi mõnusa lugemisega. Ning minu jaoks jäi ikkagi lahtiseks, et kas autor tõesti mõtleski seda kõike tõsiselt - samas see polegi tähtis. Tegelikult on raamatust kumav sõnum minu jaoks ligimesearmastus ja hoolimine - ning vahet pole, millist vormi autor kasutab sest eesmärk on õilis.
Teksti loeti eesti keeles

See on ikka täitsa uskumatu milline lotovõit see raamat on! 

Ma ei mäletagi, kas olen Heinleini varem lugenud - aga isegi kui olen siis ei mäleta mitte midagi.

Peategelaseks on alkoholiprobleemidega Daniel Boone Davis, leiutaja ja insener. Teine oluline tegelane on kass Petronius, omadele Pete. Kassi-inimestel on seda raamatut veel eriti huvitav lugeda kuna ikka ja jälle on väikseid huvitavaid detaile mis muhelema panevad. Üldse on raamat stiililiselt ja keelekasutuse poolest hästi soe ja sümpaatne, “cozy hard sci-fi” võiks muigamisi ütelda. Kui korra rääkida stiilist siis ma ise sätin ta küll “tehniliselt detailse ulmeka” kasti aga tegelikult on see raamat veel lisaks sulam fantasy’st ja romance’st (kuidas seda üldse eesti keelde tõlkida, romanss?).

Tegelikult äkki ma peangi mõne sõnaga kirjutama, mis on “hard science fiction”. Lühidalt on point selles, et raamatu sisu peab olema tehniliselt, teaduslikult ja loogiliselt korrektne ja täpne. Jah, ilmselgelt ei pruugi iga asi ulmeraamatus olla nüüd ja praegu eksisteeriv - aga ta võiks üldiselt alluda loodusseadustele ja olla olemasolevaid teadmisi kasutades loogiliselt edasiarendatav. Noh, näiteks kui praegu mingeid asju tehakse laboritingimustes või siis on mingi tehnilise vidina eriti varajane prototüüp olemas siis näiteks hard sf raamatus võib terve maailm seda täis olla.

Ma nüüd kirjutan läbisegi aga praegu meenus, et raamatut saab lugeda ka nagu põnevikku. Tegelikult ongi raamatu algus natukene nö. klassikaline ulme, siis keerab ära tavalisse “oleme sõbrad ja teeme koos huvitavat start-upi” teemasse, kus ühel hetkel enam inimvahelised suhted pole väga lihtsat ja sirgjoonelised. Edasine räägibki siis sellest, kuidas peategelane on paraja supi sees ja kuidas sellest välja rabeleb, kohates teel mitut huvitavat tegelast ning rännates ajateljel ühes ja teises suunas.

Raamat ilmus aastal 1956, tegevus on suuresti aastates 1970 ja 2000. Seega on huvitav lugeda ja mõtelda, kuidas võiks tulevikumaailm paista autori jaoks kirjutamise ajal.

Kui rääkida korra veel raamatu stiilist siis ta on tõepoolest kõike, mida ülalpool mainisin. Seega on hoogsat tegevust, on põnevust, on fantaasiat, on kassi kuid ilmselt kõige rohkem on todasama kõva sci-fi’d. Ta pole küll hullult tehniline aga siiski on raamatu baas teaduslik ja läbimõeldud. Ma ei taha nüüd kindlasti raamatust kedagi eemale peletada, kaugel sellest! Pigem võibki olla see hea raamat sellisele lugejale, kes muidu teaduslikust poolest just hullult palju ei huvitu - aga tahaks natuke uurida, kuidas sedasorti kirjandus on.

Seega - äge raamat, soovitan soojalt.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat on väiksemas, taskuformaadis ning sisaldab seitset lühijuttu. Osad lood on varem ilmunud inglise keeles, osad on kirjutatud just selle kogumiku jaoks. Üleloomulikku, ulmelist, fantastilist elementi siin ja seal ikka on kuid lood on pigem sellised vimkaga. Mart Sander on ise mitu korda ütelnud, et  talle meeldib ajaloost teise maailmasõja eelne aeg, seega leiavad mitmed lood aset just selles ajajärgus. Mõni ka natuke varem.
 

Ma olen autorilt lugenud varem romaani “Lux Gravis, ehk Raske Valgus”, mis on alternatiivajalugu ning kus on tunda, kuidas autor on teinud korraliku eeltöö ja nõuab lugejalt aktiivset kaasamõtlemist. “Kõhedad muinaslood” on mõnes mõttes kergem, jutud on suures osas klassikalise olemusega - aga taas viskab autor siia ja sinna vingerpusse sisse. Näiteks ei ole vbolla otsesõnu üteldud, millal tegevus toimub - aga siis keegi tegelastest mainib, et Nikolai I on hiljuti surnud.
 

Raamat hakkab juba peale omamoodi ja mõnusa jutuga (“Must kast”). Terve jutt on selline, et ootad ja ootad, et mis nüüd toimub. Siis ühel hetkel hakkad mõtlema, et ooda nüüd! Keerad mõned lehed tagasi ja tuleb välja, et autor oli uinutamise varjus tegelikult sündmused teises suunas liikuma pannud. “Öine palavik” on teine sarnane lugu, kus tegevus toimub suuresti minategelase peas ning ega lõplikult ei saagi aru, et mis siis nüüd toimus. Kui üldiselt ma sedasorti uina-muinat pigem ei naudi siis Sander oskab kuidagi täpselt õigeid hingekeeli paitada.
 

Kui rääkida õhkkonnast siis “Tegelikult”, “Kolmkümmend minutit mõrva”, “On teil unistus?” ja “Saatan Robert” on minu silmis selles mõttes sarnased, et kõigis on mingi tegevus, plaan, teostus, lõpplahendus. Samas on tõesti märkimisväärne kuidas Mart Sander oskab seda kõike kirjutada nii, et tegu pole lihtsalt järjekordse krimka või ajaloolise jutustusega - jah, on nii mõnigi ehk isegi kulunud teema aga kirjanik oskab lisada selle “miski”, mis teeb keskpärasest kirjandusest suurepärase kirjanduse.
 

“Üksinduse allikas” on taas klassikalistel motiividel kõndiv - aga lõpp on jube ägeda väikese ninanipsuga. Filmis, filmina oli ta veel eriti lahe kus ühel hetkel jääd jahmatunult vaatama ekraanil toimuvat - aga siis hakkad peas meenutama, et mis varem toimus, arvutad natuke näppudel ja siis tuleb “Ahjaa, ja-jaa, vahi kui kaval!” emotsioon järgi.
 

Minu jaoks võtab Mart Sanderi ulme kohapealt hästi kokku BAASist silmajäänud sõnad: “Mart Sander kirjutab ulmet vähe - aga kui siis teeb seda hästi.” Endal on nüüd tekkinud huvi ka ta muid raamatuid lugeda, “Litsid” on näiteks selline, mis seni pole mitte mingit huvi tekitanud. Kui aga nüüd lähemalt vaatasin siis tegelikult räägib see raamatusari 1939-1944 aastal toimunud sündmustest läbi bordelliprisma. Arvestades kuidas autori ajaloohuvi on seni mõnusa kirjanduse läbi välja tulnud siis ootan huviga.
 

Raamatus on autori illustratsioonid, mis jutte väga hästi täiendavad. Mõni inimene on kohe mitmes vallas andekas.

Teksti loeti eesti keeles

“Skismaatriks” räägib tulevikuuniversumist, peategelaseks on Abelard Lindsay, kelle paarisaja aasta pikkune elulugu ongi raamatu pointiks. Maailmas on kaks suuremat võistlevat poolt, käib paras troonide mäng, märkimisväärne osa raamatust ongi nö. poliitiline. Lisaks tekib ühel hetkel universumisse kolmas suur jõud, kellega peab maid jagama. Panin lõppu ka ühe väljavõtte autori samas maailmas toimuvast lühijutust, mis väga hästi seda veidrust kirjeldab. Eks ta üks üsna hoogne seiklus ole igatepidi hoopis teistsuguses maailmas kui see, mis meil aknast vastu vaatab.

 

Raamatu algusepool tundus kuidagi väga kirju ja virvendav, tegelasi pole isegi väga palju aga neid oli grammike üle mu taluvuspiiri. Lisaks värvikas ja kohati päris detailne maailm, kus ühte muundatakse geneetiliselt ühe nurga alt, teist muul viisil, kolmandal on mingi juhtmepundar peas, neljandal midagi naha all. Selles mõttes oli küberit ja punki ikka kamaluga, õhustik oli vägev. Samas kusagil poole peale jõudes väsitas ära kuna - see kõik on ju tore aga tahaks sisu ka! Autor justkui luges mu mõtteid kuna raamatu jooksul saab peategelane Abelard Lindsay järjest vanemaks ning tõmmatakse natuke hoogu maha, saab keskenduda ka inimesele ja perekonnale. Võinoh, kas enam on tegu inimesega kui teda on kõvasti muditud, konfitud, parandatud, süstitud, täiendatud, naha all töötab erinevaid masinaid… aga siis hakkab jälle erinevaid pöördeid tulema.

 

Lõpp on paganama nunnu. “Nunnu” pole ka isegi õige väljend… no igaljuhul jättis hea ja helge tunde sisse. Üldse on raamat pigem helge mitte tumedatooniline mida (minu arusaamist mööda) küberpunk tihtipeale pigem on.

 

Romaani nimi on “Skismaatriks”, pluss teose nimes tähendab seda, et lisaks on ka mitmeid samas maailmas toimuvaid lühijutte, mis kenasti kogupilti täiendavad. Endal kippus peale romaani jaks otsa saama seega lühijutte vaatasin pigem diagonaalis. 

 

Keelekasutus on kohati veider. Ma ei taha isegi iriseda kõlke kallal või kritiseerida sest minu arvates ongi igasugune sedasorti küber-värk raamatuna natuke kohmakas ja imelik, filmina on kuidagi mõnusam. Ma spetsiaalselt ei jätnud ühtegi kohta meelde aga vahel mõjus anakronistlikult. Teisalt ei tasu unustada, et raamat ongi kirjutatud aastal 1985, tegu ongi mitmes mõttes protokirjandusega.

 

Muide, soovitan romaani lugeda algusest natuke ning kui läheb tiba segaseks siis piiluge alates leheküljest 350 tulevaid lisasid. Seal on erinevaid kokkuvõtteid ja kronoloogia, mis aitab natuke ree peal püsida.

 

Kõige lõpus on veel Raul Sulbi kirjutatud kokkuvõte autorist, jällegi väga hariv ning tore lisa.

 

Üks raamat, mida peaks millalgi üle lugema kuna ta on enda detailsuses nii massiivne, et esimese korraga jääb kindlasti palju kahe silma vahele. Koomiksina võiks see põnev olla kuna seal saab eriti hästi hetke panna seisma ja detaile uurida.

 

Raamatu tagakaanel on lõik lühijutust “Kakskümmend meeldetuletust”, just nii omamoodi ja punk see maailm tihtipeale ongi:

 

“Nikolai vaatas otsa vanamoodsate silmadega tüdrukule. „Turvaülem andis mulle sinu kriminaaltoimiku,” ütles ta. „Autorikaitse rikkumine, organiseeritud väljapressimine, vandenõu kaubanduse halvamiseks. Kui vana sa oled?”

„Nelikümmend neli,” ütles tüdruk. „Kui vana sina oled?”

„Umbes sada kümme. Pean failidest järele vaatama.” Miski tüdruku välimuses häiris teda. „Kust sa need antiiksed silmad said?”

„Need olid minu ema omad. Pärisin need. Kuid sa oled vormija, muidugi. Sa ei tea, mis ema on.”

„Otse vastupidi,” ütles Nikolai. „Ma usun, et tundsin sinu ema. Olime abielus. Pärast tema surma lasin su kloonida. Ilmselt olen seega sinu... olen selle termini unustanud.”

„Isa.”
 

„Kõlab õigesti. Ilmselgelt oled pärinud tema ärivaistu.” Ta vaatas tüdruku toimiku üle. „Kas soovid oma kuritegude loendisse ka bigaamia lisada?””

Teksti loeti eesti keeles

Raamat koondab venekeelset ulmet läbi 70 aasta, hästi varajastest Strugatskitest (1959) kuni Nik Sredin’ini (2010). Kajastatav aeg on küll pikk, samas on raamatusse koondatud lood, mis on erineval viisil Maaga seotud. On see siis kusagil eemal olles mõtisklus koduplaneedist või siis kosmonaudi elu peale pikka reisi võõrastele planeetidele. Mis seal salata, enda jaoks meenus ikka ja jälle Stanislaw Lemi “Tagasitulek tähtede juurest”, mis sedasama tagasitulekut kajastab (ning on enda arvates isegi mitte üks parimaid ulmeraamatuid vaid üks parimaid raamatuid üldse).
 
 
Kui algusest tulema hakata siis esimesed jutud sulasid enda jaoks kokku. Täpsemalt:
 
Arkadi ja Boriss Strugatski “Otsustav katse” (1959)
Arkadi ja Boriss Strugatski “Üksikud oletused” (1959)
Vladimir Mihhailov “Oja Iapetusel” (1968)
Andrei Balabuhha “Hauakaevaja” (1975)
 
Eks loomulikult on jutud erinevad aga kuidagi nukker tonaalusus, läbiv melanhoolia, äng jäid kummitama. 
 
Vendade “Üksikud oletused” tõuseb enda silmis raamatu esimeses kolmandikus esile. Jutt räägib tavapärasel ajapradokside teemal kus aeg valguse kiiruse läheduses liikuva tähtedevahelise reisija jaoks liigub teistmoodi kui Maa peal. Ehk siis Maal möödub pool aastat, tähelaevas aga 17 aastat. Kuidas on elu “kaugelt maalt” tagasipöördunud mehe silme läbi, kuidas näeme meie teda? Lisaks on see üks väheseid lugusid Strugatskitelt, mis on kirjutatud läbi naise silmade.
 
Järgmised paar lugu:
 
Viktor Kolupajev. Me armastame Maad (1975)
Vjatšeslav Rõbakov. Koduhoidjad (1987)
 
...jäid kuidagi hõredaks. Piinlik lugu aga need lähevad kategooriasse, kus ei oska midagi ütelda ja ei jää meelde. Üks hullemaid hinnanguid ilmselt autori jaoks… üldse oli esimene pool raamatust liigagi palju “meh”.
 
Kui rääkida kõrghetkedest siis enda jaoks oli üks eredamaid tähti lühiromaan Vjatšeslav Rõbakovilt, “Vesi ja laevukesed”. Räägib samal teemal nagu nii mõnigi selle raamatu tekst, Maale tagasitulnud inimese elust. Peategelaseks on Kohl, Maale naasnud üksik kosmonaut kuna kõik teised on hukkunud. Kuna aeg võib teatavasti liikuda paradoksaalselt olenevalt olukorrast üht või teistpidi siis on Maal vahepeal möödunud kaks sajandit, mees on vananenud märksa, märksa vähem. Maailm on võõras, vahepeal on kasvanud mitu põlvkonda inimesi, muuhulgas ka sugupõlv telepaate, mis kogu elukorralduse omal ajal äärmiselt sassi ajas. Raamat ongi suures osas Kohli suhetest “noortega” - ning teatavasti on noored alati hukas olnud, antud juhul on möödunud lisaks äärmiselt palju aega ning jah… telepaatia.
 
Kuidagi tohutult mõnusalt kirja pandud, tõesti hea lugu. Mis seal salata, Lemi “Tagasitulek tähtede juurest” on terve selle kogumiku jooksul niiehknaa risuks jalus, on ka selle lühiromaani puhul. Aga Rõbakov saab mu silmis ikkagi väga hästi hakkama. Pealegi ega ei ole nii, et on üks absoluutne tipp ja kõik teised on madalamad, kehvemad. Tipukesi on palju, mõni võib ju natuke esile kerkida aga see ei tähenda, et teised kuidagipidi kehvemad oleksid, isegi kui pikkuses on sentimeetrike vahet.
 
Liigume edasi, Juri Nesterenko, “Maa helesinine taevas” (2006). Kui paari sõnaga autorist rääkida siis laenan siitsamast BAASist Kristjan Rätsepa sõnu: “Vene kirjaniku Juri Nesterenko, kes on viimastel aastatel elanud poliitilise pagulasena USA-s, näol on tegu äärmiselt omalaadse maailmanägemisega isikuga - üks Rahvusvahelise Antiseksuaalse Liikumise rajajaid, narkovastane, ateist ja rassist.”
 
Heakene küll, las autor isiksus olla kuna eesmärk on vaadata just ta loomingut (aga tahtsin korraks seda värvikat isiksust tutvustada). Vaat’ see jutt läks kuidagi eriti sügavalt südamesse! Olemuselt on ta jälle üks “tagasitulek” - aga on kuidagi just täpselt õigesti kirja pandud. Tohutult pinev ja põnev, lõpp on samuti igati omal kohal. Üsna läänelik pala, mõnes mõttes lihtsake - aga tõesti, autor on osanud just õigeid nuppe vajutada.
 
Viimane jutt, Nik Sredin, “Niña” (2010). Selline lõbusamat sorti kergelt jantlik kosmosereis, thorheyerdahllik jutt sellest kuidas peategelane Herman üritab tõestada, et on võimalik kümne aastaga lennata Kentauri Alfale. Teele minev seltskond on kirju, alustades telesaadet tegevast meediapundist kuni kass Rumatani(!!). Väike stiilinäde pala lustakast keelepruugist (taustaks, et just oli kosmoselaevas toimunud plahvatus):
 
“Rumata polnud õnneks kannatada saanud. Ta oli akvaariumiveega märjaks kastetud, aga kuna ta kannatas niigi kuumuse käes, ei teinud väike dušš talle kahju. Pealegi oli paar kalakest kuhugi kadunud ja kass rahulolevat vurrulist lõusta vaadates võis mida iganes kahtlustada.”
 
Väga tore lõpp raamatule. Kui alguses oli kõik väga raskepärane, veniv ning kohati ka tuim siis mida edasi seda rohkem hakkas see kimp endale meeldima. Eks on oma osa ka ajastu pitsril kuid mis seal salata - natuke aega võib rõhuvat ja tinast ulmet lugeda aga kusagilt tuleb endal piir ette.
 
Eraldi tunnustaks raamatu tõlget ja toimetamist. See raamat on korrektne ja puhas, ei torganud silma ühtegi trükiviga ega veidrat keelekasutust. Selliseid tehniliselt veatuid raamatuid kohtab tänapäeval liiga harva.
 
Kokkuvõtvalt sümpaatne raamat, algust peaks millalgi üle lugema, vist esimesel korral ei jõudnud kõik kohale. Müts maha ja kraaps koostaja ja tõlkija Veiko Belialsi ees.
 
Teksti loeti eesti keeles

Olen seda raamatut kunagi ammu korra raamatukogust laenanud, tollal kuidagi ei haakinud. Kevadel ostsin ära, nüüd jõudsin siis ka lugemiseni. Tegu on ju siiski aurupungi olulise verstapostiga, 16 inimest on BAASis palju kiidusõnu jaganud, keskmine hinne viiepalliskaalal 4.688. Seega võiks ju midagi huvitavat olla, eks?

 Peategelaseks on kirjandusprofessor Brendan Doyle, kes satub aastast 1983 aastasse 1810. Edasi keritakse tempo kiirelt üles, seiklus järgneb seiklusele - on hulganisti tolle aja tegelasi, keskkonda, verejanulisi mustlasi, kellel on oma agenda ning erinevaid abilisi. Lisaks väljamõeldud poeet William Ashbless, kelle olemus ja looming on raamatu lõpuks olulisem kui esialgu tundub.

 

Minu arvates sisust polegi rohkem midagi rääkida, lapats on põhjas ja kogu aeg toimub midagi. Mingist hetkest alates andsin alla, sirvisin diagonaalis lõpuni et näha, kas läheb teistsuguseks. Ei läinud.

 Raamat oli alguses mõõdukalt huvitav. Mida edasi seda igavamaks ja nürimaks kõik kiskus, pidev seikluste pillerkaar ja ühest juhtumisest teise kukkumine. Kui ma panen kõrvale mingis mõttes sarnasest stiilist näiteks Philip Reeve “Surelikud masinad” siis on ka Reevel samamoodi pidev andmine aga see on kuidagi… huvitav. Tegelased saavad liha luudele ning läbi raamatute muutuvad järjest elavamaks. Powersiga ei õnnestunud kuidagi endal samale lainele saamine. Lihtsalt pidev udjamine - ning see pole tehnilise võttena üldsegi halb, kaugeltki mitte. Head põnevus- või pinevuskirjandust on nauding lugeda - aga üldiselt on neis midagi muud ka, mitte lihtsalt juhtumised. Mingi point, mingi iva, midagigi... aga ise ei suutnud sellest raamatust küll midagi leida peale pideva tegevuse. Ja see oli igav.

Mis on minu jaoks huvitav - eesti ulmelugejad valdavad avalikult kiidavad seda raamatut. Kui võtta ette Goodreads siis seal on pilt kirjum. Jah, keskmine hinne on endiselt kõrge (3,93/5) aga kui vaadata madalamaid hindeid ning just nendega kaasakäivaid jutustusi siis kumavad sealt läbi samad punktid, mida ise ka mainisid. Samas enamusele meeldib - ning ega iga raamat ei saagi igaühele istuda.

 Raamat on võitnud Philip K. Dicki auhinna. Siinkohal jälle müts maha elava entsüklopeedia Jüri Kallase ees, osundan: “Kuna Dicki enamus tippteoseid ilmus algselt pehmekaanelisena, siis antakse seda auhinda just eelmise aasta (žürii arvates) parimale pehmekaanelisele ulmekale.” Mis natuke paneb end irooniliselt muigama sest nimelt paljukiidetud-auhinnatud Philip K. Dicki “Mees kõrges lossis” oli enda jaoks lugemiskogemuse poolest samamoodi suur pettumus, olen ka siin grupis kirjutanud ning BAASis sai mu käest viiepunktiskaalal ühe punkti.

Teksti loeti eesti keeles

Ootasin seda raamatut õhinaga, kuna paljalt fakt, et tõupuhas ulmeraamat saab Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel ära märgitud koha, on minu jaoks äärmiselt märgiline. Eks seda on ka varem juhtunud (nii puhta ulmeraamatu kui servapidi ulmega seotuga). Kohe meenuvad mulle endale Triinu Merese "Lihtsad valikud" aastast 2017 (II koht) ja Juhan Paju "Hiromandi kokteil" (pole vast küll nii stiilipuhas ulme kui eelmainitud, aga siiski) aastast 1990. Hakkasin algul ise kokkuvõtet tegema aga siis selgus, et teisel inimesel on sama asi plaanis. Seega - Jüri Kallas on teinud väga hea kokkuvõtte, mis asub siin: https://ulmebiblio.blogspot.com/2019/12/romaanivoistlusel-auhinnatud-ja.html
 
Raamatu osas ootused puudusid, kuna olen Joelilt lugenud kunagi ammu mõnd lühijuttu, peale seda on must auk. "Tondilatern" on kirjanikul ühtepidi neljas romaan, samas esimene, mis on kirjutatud (peaaegu) üksi, esimesed kolm on olnud Maniakkide Tänavaga kahasse. Miks "kirjutatud (peaaegu) üksi"? Sest selle raamatu lähtematerjal ja ideejupid on pärit Maniakkide Tänava kunagi kirjutatud, aga sahtlisse jäetud romaanist "Õnnetuste valitseja", ka on "Tondilaternas" üks peatükk üks-ühele pärit "Õnnetuste valitsejast". Samas ei tule ju ükski raamat nullist ega tühja koha pealt, ikka toetutakse kellelegi või millelelgi.
 
Raamat on enda olemuselt minu silmis hoogne noortekas, ingliskeeli kasutatakse "young adult" (lühendatult "YA") terminit. Peategelaseks on Elva gümnasist Rajar, kes näeb õudusunenägusid, mille keskmes on üks veider masin. Poiss on unetusest üsna vaevatud ning ühel hetkel tuleb ta kooli justkui jaapani multikast välja astunud tüdruk Siiri. Roosad juuksed, "Hello Creepy" kirjaga minikleit, roosa lehviga sukad, lipsukestega kingad. Lisaks on värvikatest tegelastest linna vahel ringijõlkuv mõnevõrra hirmutav ja salapärane joodik Sorts.
 
Raamatu algus on justkui natuke rahulikum, kus kõik toimubki... noortekalikult. Noored saavad tuttavaks, sõbrunemine käib nii, nagu see noortel raamatutes ikka käib. Selline "pole paha", aga tegelikult paljudes raamatutes üsna sarnasel viisil juba korduvalt ja korduvalt loetud. Või filmides nähtud või elus kogetud. Aga ühel hetkel lükkab Jans kogu väikelinna koolivärgi kõrvale ning läheb lahti raamatu põhiosa, kus seigeldakse erinevate maailmade vahet, tulevad mängu külalised mujalt ning terve planeedi saatus ja heaolu on ohus. Ei tahakski selles punktis edasi väga detailseks minna, kuna raamatu põhiline point mu silmis ongi loo jutustamine. Ning Jansil on, mida ütelda.
 
Antud raamatu teeb mu silmis “noortekalikuks” mõningane pealiskaudsus karakteriloomes pluss noored peategelased. Mu enda silmis pole YA “silt” üldsegi halb, kõik inimesed tahavad lugeda ning noorem lugeja on sama tähtis kui vanem. Mõnes mõttes on noorele arenevale taimele veel eriti oluline väärt väetist anda. Hmm, mu allegooria läks nüüd veidraks ja mitut pidi mõistetavaks… :)
 
Kui natuke nokkida sõnastuse poolelt, siis siin ja seal jäi silma apsakaid. Näiteks on lehel 203 lause, kust on ilmselt üks tegusõna puudu jäänud ("Just nagu Sorts oli arvanudki - ta alles hiljaaegu täiesti uude kesta pandud ja ta pole õppinud seda õigesti kasutama.") Lk 208 on sõna "labasid", mille asemel peaks ilmselt olema "lamasid". 210 - "hingeshinge" sõna on muide jummala lahe, võib-olla saan ise valesti aru, aga tundub, et "hinges" on vist selles sõnas autoril liiast. Lk 220 - "kõrvetaska" versus "kõrvetas ka". Eks neid veakesi oli ka varem, ma ei lasknud neist ennast segada, kuna olulisem oli sisu. Aga lõpupoole tegin mõned märkmed.
 
Keelekasutus - hästi korralikult kirja pandud. Tahaks lausa ütelda, et koolilapselikult või siis muul viisil järgides kirjutamise kuldreegleid. Tehniliselt korralik, aga teisalt ei eristu selles vallas paljudest teistest raamatutest. See pole ei hea ega halb, lihtsalt nii on.
 
Kuna ma ise tegelen hobi korras natuke fotograafiaga, siis seal valdkonnas on sama lugu - kuna info liigub tänapäeval palju ning inimestel on loominguks vajalikule tehnikale lihtsam ligipääs, siis on tekkinud väga palju oma teenust pakkuvaid fotograafe, kellest suurem osa teeb Väga Korraliku Keskmise Tulemuse (tm). Mis on tarbijale ainult hea, kuna näiteks ilusat perepilti jõulukuuse all, ilusaid pulmapilte, ilusat akti saab üsna odavalt. Ning tulemus on tõesti hea. Samal ajal on aga kõrval teisi kunstnikke, kellel on see oma kiiks, see omamoodi nüanss, mis teda eristab teistest. Eesti fotomaailmas siis Kaupo Kikkas või Annika Metsla, kelle käekiri on midagi enamat kui tavaline kolmandikureegleid jälgiv turvaline foto.
 
Kuna tegu on siiski esikromaaniga, siis ma ei näe turvalises ning stiililiselt ehk isegi igavas ("ma olen just sarnast raamatut juba varem mitu korda lugenud!") esitamisviisis mingit murekohta, kaugel sellest! Vägagi mõistlik on algul minna õpikuteed mööda, räägitakse ju ka kalapüüdmise kohta, et algul õpi kuival maal selgeks, kuidas on "õige" kala püüda. Ja siis mine kalale ja unusta kõik ära. Tegutse nii, nagu endale sisimas õige tundub, alateadlikult vahel meelde tuletades õpikutarkust. Sama soovin ka Joel Jansile - et head ideed, mõtted ja kutsikalik kirjutamislust säiliksid - aga mingeid vimkasid võiks ka vahel sisse visata. See "miski", see vürts või muu nõks, mis tulevikuromaane teistest sarnastest kõrgemale tõstab. See tabamatu ja raskestikirjeldatav riugas või kunskopp...
 
Minu jaoks näitab selle raamatu väärtust tõsiasi, et lugesin ta läbi paari päevaga. Alustasin bussiga tööle sõites, siis lugesin peale tööpäeva koju sõites, kodus lugesin ka umbes keskööni ja siis otsustasin, et ei, pole vaja Rajari unetust endale tekitada. Seega jätsin raamatust viimased 50 lehekülge veel järgmiseks päevaks, rahulikkudeks ampsudeks. Sest ühtepidi on ju äge raamatust mõnuga läbi ratsutada aga teisalt siis kipub kõik kokku sulama. Aga see selleks, raamat haaras endaga kaasa - ning see on äärmiselt, äärmiselt oluline!
 
Rääkides raamatu tehnilisest poolest siis kohe kaanepilt on pilkupüüdev. Mis endale veel väga meeldis - raamatus on illustratsioone, mida kahjuks väga harva kohtab tänapäeval. Ning kõige lõpuks on lõpus (pun intended) sisukord! See on ilmselt pigem minu kiiks, aga sisukord on mu enda jaoks äärmiselt oluline, annab kiire ülevaate raamatust, autori kirjutamise rütmist ning kiired meeldetuletused raamatu kulgemise kohta. Seega minu poolt aplaus ja kraaps autori suunas kogu sisu toetava osa poolest.
 
Kokkuvõtvalt - äge raamat, nautisin väga ning ootan huviga autori järgmiseid romaane. Mõnda asja võiks enda hinnangul tulevikus kas parandada või teha teisiti - aga samas olen ma lihtsalt üks paljudest raamatukoidest, kelle arvamus on... tema isiklik (ehk isegi ekslik) arusaam. Ei midagi enamat.
 
Artikkel ilmus värskes "Algernonis" - https://www.algernon.ee/node/1169
Teksti loeti eesti keeles

Minu ja Mart Sanderi teed ei ristu just tihti. Pikka aega oli ta mu jaoks keski, kes teeb teles miskit saadet. Saadet, mis endale ei paku huvi. Noh ja nii oli ja jäi, kui ei paku huvi siis ei paku huvi.
Mingil hetkel aga jäi silma, et tegelikult on tegu ka kirjanikuga. Noh, tubli on aga taaskord ei haakinud. Siis aga tuli "Lux Gravis" ning üldse hakati ulmehuviliste seas rääkima temast kui ulmekirjanikust. See oli siis pea 10 aasta tagasi.
Käisin hiljuti kinos vaatamas filmi "Kõhedad muinaslood". See on siis samuti Mart Sanderi lühijuttude põhjal loodud, ta ise loob näitlejana kahes ka kaasa. Film maitses väga hästi, peale seda mõtlesin, et prooviks ka raamatut uuesti lugeda. St ma olen paar aastat tagasi seda üritanud lugeda aga kuidagi ei haakinud hästi ja jäi üsna alguses pooleli.
Aastal 2017 ilmunud versioon on 2009 aasta ingliskeelse versiooni ümbertöödeldud ja täiendatud versioon. Kui algses versioonis on kolm tegevusliini, kolm perioodi ajas, mil tegevus toimub siis eestikeelsesse versiooni on lisatud veel neljas.
Soovitan raamatu lugemist alustada lõpus olevast lisast "Kes on kes?", sellesse ei pea algul süvenema aga tasub natuke silmadega üle lasta. Lugemise ajal tasub taas ikka ja jälle seda lisa piiluda kuna autor on teinud väga põhjaliku eeltöö ning raamat baseerb nii mõnelgi ajaloos päriselt eksisteerinud isikul. Samas pole lugemisel just ülivajalik olla kursis kogu saamislooga - aga kindlasti annab see natuke juurde.
Raamatu saab panna alternatiivajaloo lahtrisse aga tegelikult on ta midagi enamat. Juttu on ajaparadoksidest ning tegevus käibki 383, 1037, 1691 ja 2345 aastatel. Säästan lugejat algkooli matemaatikast, iga hüpe on 654,321 aastat. Sündmused (mitte raamat) algavad aastal 383 kus sõjakeerises teiste poolt hüljatud tsentuurio Octavianus avastab ühest koopast musta kivi, mille ümber siis kogu ülejäänud tants ja trall lahti lähevad. Samuti on seal tumedat, rasket valgust...
Aastal 1037 on samas kandis uud tegelased, kivi kohale on ehitatud klooster ning vaid väljavalitud teavad, et kivi kaudu saab suhelda ka mõne teise punktiga ajas. Sama on ka iga järgmise ajahetkega, kus igalpool on erinevad ajahetked järjest rohkem omavahel seotud ning ühel hetkel tulevad mängu nii filosoofilised kui eetilised teemad, kui palju ja kas võib minevikku sekkuda.
Raamat ei ole lihtne, kaugel sellest. Ühtepidi tuleb jälgida erinevatel aastatel toimuvat, teisalt on eriti just algus ja tausta rääkimine justkui ajalooline romaan. Võinoh, ta ongi ju alternatiivajalooline raamat. Ehk siis tükk aega saab lugeda raamatut nagu vaadet pikksilmaga mitmesse perioodi, ulmet pole ollagi. See oli tegelikult äärmiselt äge.
Kui tohib niimoodi ütelda siis ise kasutaks selle romaani puhul väljendit "väärtkirjandus". St minu jaoks on tegu üsna napaka ja äärmiselt subjektiivse tiitliga, samas mis seal salata - midagi ta tähendab. Antud teos on ambitsioonikas, läbimõeldud ja laiahaardeline, ise julgeks soovitada ajaloohuvilistele inimestele. See, et ta on ka mingist piirist alates ulme (ning hea ulme!), on muidugi meeldib lisanüanss aga pigem on tegu Lihtsalt Hea Raamatuga(tm). Mitte, et tegu oleks lihtsa raamatuga...
Eraldi tooaks välja raamatu füüsilise poole. Mart Sander on ju teatavasti muule lisaks ka hea maalikunstnik, kaanepiltki on tema jagu. Lisaks on peatükkide lõpus gravüürilaadsed pildid, peatüki alguses konkreetset ajahetke kujutav graafika. Kõvad kaaned... juba käes hoida on seda raamatut äärmiselt mõnus. Ise ostsin ta mõne euro eest, praegu on ta poodides juba otsa samas aga mõnes kohas paari euro eest veel leiab. Sellise raha eest üsna nobrainer valik.
Teksti loeti eesti keeles

Ütlen kohe ära, et kuigi ülalpool on juttu "õudukast" siis see on tegelikult äärmiselt mitmetahuline romaan, mõnes kohas nimetatakse seda ka süngetooniliseks linnafantaasiaks. Minu arvates on see aga hoopis äärmiselt  kaunis, poeetiline ja nõtke keelega raamat. Ütleks lausa, et see raamat on mu silmis üks parimaid luuleraamatuid. Samamoodi sõnades vastuoluline väljend nagu see, et Master's Hammer'i esikalbum "Ritual" on esimene norra black metal album, kuigi bänd oli pärit Tšehhoslovakkiast. Mõned asjad on lihtsalt nagu on.
 
Ma pole küll Bradbury "Võililleveini" lugenud aga erinevate arvustajate tonaalsus on sama. "Vist on kuri tulekul" räägib kahest noorest linnapoisist ning külla tulnud tsirkusest. Taust on igihaljas hea ja kurja võitlus (kusjuures "head" on suveinimesed ja "pahad" sügisinimesed), kus tsirkus on täis igasuguseid veidraid tüüpe. Tsirkus hakkab vaikselt uinuva linnakese elu mõjutama, mida edasi seda rohkem kerib raamat end lahti ning tegevus läheb hoogsamaks. Samas on väga keeruline ütelda, et millest nüüd raamat täpselt räägib kuna üks oluline allteema on hoopis ühe peategelase isa, läbi kelle koorub välja Bradbury enda filosoofia. Isa mõtiskleb elu üle, räägib Ajast, Unistustest ja Headest Inimestest. Tegu on pesuehtsa introverdiga, kelle sisemaailm on tegelikult äärmiselt varjundirikas kui ta ainult rääkima saada.
 
Õudne, jah raamat seda vahel on. Aga see pole mitte kuidagi pidi tavaline hirmukas, pigem ongi kõik segatud äärmiselt kaunikõnalise jutustamisviisiga. See muudab ühtepidi teinekord olukorra hoopis võikamaks või siis segasemaks, võta nüüd kinni.
 
Kui rääkida täpsemalt keelelisest poolest siis raamat võib kohe alguses ulmepuristi ära ehmatada - kuna olgugi, et tegevust jagub siis on väljendusviis äärmiselt... tavatu. Näiteks: "Kõrvalmajas tõusis Jim samuti istuma nagu peegelpilt. Miljoni miili kaugusel hakkas leierkast mängima nii kurvalt, nagu leinaks ta iseennast."
 
Või:
 
"Ma arvan, et juurdlemine selle üle, kuidas olla hea, võib mõnel öösel seinad pragunema panna."
 
Puhas nauding!
 
Jube raske on sellest raamatust rääkida, seda peab lihtsalt lugema. 
 
Raamatule on kirjutanud äärmiselt põhjaliku järelsõna Jüri Kallas, müts maha ja kraaps.
 
Veel üks stiilinäide:
--------
"Kell kolm öösel, mõtles Charles Halloway oma voodiäärel istudes. Miks tuli rong just sel kellaajal? 
 
Sellepärast, mõtles ta, et see on eriline kellaaeg. Naised ei ärka sel kellaajal kunagi üles, eks ju? Nad magavad lapseund. Aga keskealised mehed? Nemad tunnevad seda kellaaega hästi. Jumal küll, kesköö pole sugugi paha, sa ärkad üles ja uinud uuesti. Üks ja kaks pole sugugi paha, sa vähkred veidi, kuid uinud uuesti. Kell viis või kuus hommikul on lootust, sest koidik on juba silmapiiri taga. Aga kell kolm, issand hoidku, kell kolm! Arstid ütlevad, et keha on siis madalseisus. Hing on läinud välja. Veri voolab aeglaselt. Sa oled surmale peaaegu sama lähedal kui suremise hetkel. Uni on tükike surma, aga hommikune kell, millele päranisilmi otsa vaadatakse, on elus surm! Sa näed lahtiste silmadega und. Jumal küll, kui jätkuks jõudu üles tõusta, võiksid sa need pooluned jämedate haavlitega maha lasta! Aga ei, sa lamad purukuiva voodipõhja külge naelutatuna. Kuu veereb mööda, et oma idioodinäoga sulle otsa jõllitada. Päikeseloojakust on hulk aega mööda läinud, koiduni on veel kauem oodata, niisiis arvad sa kokku kõik lollused, mis oled elus teinud, armsad väikesed rumalused, mida on teinud inimesed, keda sa kord nii hästi tundsid ja kes nüüd on nii väga surnud. .. Ja kas polegi tõsi, nagu ta kusagilt oli lugenud, et haiglates sureb just öösel kell kolm rohkem inimesi kui ükskõik millisel muul ajal...? "
(lk 41)
--------
 
Teksti loeti eesti keeles

Juba käes on lahe hoida esimese Eesti riigi aegset isendit. Keerad lehti ja mõtled, et 90 aastat tagasi on mingid inimesed selle raamatuga vaeva näinud. Tollal oli ju raamatu loomine (köitmine, trükkimine, lõikamine ja muu selline füüsiline pool) hoopis teistsugune. Mitmed käed on selle raamatu nimel tööd teinud.

Taustaks - raamat ilmus esimest korda aastatel 1900-1901 inglise ajakirjas The Strand Magazine. Seal ilmus nii lühijutte kui igasuguseid üldisemaid artikleid, muudest autoritest saab välja tuua näiteks sir Arthur Conan Doyle (Sherlock Holmesi lühijutud), Agatha Christie, Rudyard Kipling ja Georges Simenon.

Inglismaal leiutab mees nimega Cavor aine nimega kavoriit. Kavoriit neutraliseerib gravitatsiooni seega ehitab leiutaja koos sõber Bedfordiga kerakujulise masina, millega siis võetakse ette reis Kuu peale. Kuu peal on atmosfäär inimesele sobiv, on mitmeid taimi ning muuhulgas elavad seal seleniidid, umbes inimsuurused... no ütleme, et putukad, täpsemalt sipelgad. Esmakontakt nendega on kehvavõitu, inimesed võetakse vangi. Neil õnnestub küll põgeneda, mingil hetkel mehed lähevad teineteisest lahku ning Bedfordil õnnestub maa peale tagasi pääseda. Raamatu tagumises pooles selgub, et Cavor jäi ka siiski ellu, Kuult Maa suunas saadetud teated kirjeldavadki paremini seleniitide elu-olu.

Kui vaadata sisu tehniliselt poolelt siis praeguseks teame me märksa paremini, mis toimub kuu peal, samuti on tehnika meeletult edasi arenenud. Seega tänapäevaste teadmiste juures on gravitatsiooni varjestamine ja muu tehniline pool... noh, ütleme, et paremini läbi uuritud ja selgemad. Aga tollal oligi see raamat üks paljudest teooriatest, täpsema info saamiseni läks veel aega.

Tõlge ja keelekasutus on hoopis midagi muud kui tänapäeval. Mõned ägedad näited:

"Ma tulin voodist välja ja kõndisin ümberringi. Ma istusin aknale ja vaatasin ainiti maailmaruumi mõõtmatusse. Tähtede vahel on tühjus, mõõtmatu pimedus! Ma katsusin meele tuletada katkendilisi teadmisi astronoomiast, mis olin omandanud oma ebaregulaarse lugemisega, kuid see oli kõik liiga udune, et et anda vähimatki ettekujutust asjadest, mis meid võisid oodata. Lõpuks läksin ma tagasi voodi ja saavutasin mõned silmapilgud und - õigem mõned silmapilgud painajalikku poolund, mille kestusel ma kukkusin ja kukkusin alatasa ilmaruumi põhjatusse."
(lk 62)

"Ma ei karjatanud ega teinud ehmunud liigutusi, kuid siiski valdas mind hirm, Oli kui oleks mind mingi asi kinni hoidnud ja õhku tõstnud - mingi asi, millest ei teadnud mitte, mis see on. Lihtne käega klaasi külge puudutamine pani mind liikuma. Ma sain aru, mis oli juhtunud, kuid see ei takistanud mind hirmu tundmast. Me olime ära lõigatud kõigest väljaspoolsest külgetõmbetungist, ainult teotses meie kera sees olevate asjade eneste külgetõmbe tung. Järelikult, kõik asjad, mis ei olnud kinnitatud klaasi külge, kukkusid - meie massi kergust arvesse võttes - aegapidi meie oma väikese maailma raskuskeskpunkti poole, mis näis olevat kusagil kera tsentrumi lähiduses, kuid ennem minule ligemal kui Cavor'ile, minu suurema raskuse tõttu"
(lk 71)

""Üsna pea," ütlesin mina, "on need taimed sama kõrged kui meie. Oletage, oletage lõpuks - on see kindel? Kuidas teate teie, et see aine on õhk? Ta võib olla lämmastik - ta võib olla isegi süsihapu gaas.""
(lk 105)

Äärmiselt äge raamat, mis on mõnes mõttes küll praeguseks vananenud aga eriti just ajaloolise märgina on ta kuldaväärt. Endal on jube hea meel, et ta avastasin, seda enam, et Wells meeldib endale juba ammust ajast. Veel nädal tagasi ei teadnudki, et selline raamat on eesti keeles ilmunud - taaskord oli siinsamas FB's Ulmeturg see koht, mis maailma avardas.
Teksti loeti eesti keeles
11.2019

Kohe ei meenugi hiljuti sellist pettumust, eriti kuna raamat on tellisemõõtu. Kõige hullem lugu on selles, et ma närisin end sellest ka läbi kuna kogu aeg nagu lubas. Ja siis keerad viimase lehekülje ära, paned raamatu kinni ja mõtled, et oli nüüd seda jama vaja.

Aga alguses raamatu positiivsest osast. Ma pole küll Hugo "Jumalaema kirik Pariisis" lugenud kuid Jon Steele ühe tegelase juures on Quasimodo pikad kõrvad ja küür kaugele näha. Tolle tegelinski osa oli pigem huvitav.

Sisust. Šveitsis Lausanne'i katedraali alla on peidetud saladus, mida erinevad jõud ihaldavad. Esimesed 200-300 lehekülge ehitatakse lugu üles, on kolm vaatenurka, millest maailma kokku laotakse. Eradetektiiv Jay Harper, kes ei mäleta mitte midagi ja üsna sihitult ringi jaurab ning napsu võtab. Noor lonkur Marc Rochat, vaimse ja füüsilise puudega Lausanne'i kellatorni vahimees, kes näeb maailma märksa rikkamalt kui tavainimene. Ning lõpuks kõrgklassi libu Katherine Taylor, kelle elu on juba aastaid lõbus ning pangakontod ajavad üle.

Raamatu tempo on "vaheldusrikas". Vahel toimub midagi ja siis on jälle uimamine, kes paneb riidesse, kes rahuldab ennast peegli ees, kes liipab mööda katedrali kellatorni ringi ja räägib kelladega. Ning väga mingit eesmärki ei ole kusagil, "Oma pointi ei leia ma üles" nagu vanad eestlased juba laulsid.

...ja siis tuleb üks paljudest pööretest raamatus ja juhtub Asi. Ma juba lootsin, et läheb huvitavamaks - aga ei. Minu arust väärib eraldi tunnustust see, kuidas autor on huvitava idee suutnud erakordselt igavalt ja jahuselt kirja panna. Mida lõpupoole seda pinevamaks kisub, seda rohkem on aktsiooni, teravad noad tõmmatakse välja ja lahvatavad aegade algusest peale hõõgunud pinged Hea ja Kurja vahel. Ingleid langeb, nende vahele sõtta kistud inimhinged hukkuvad. See kõik on lihtsalt kohutavalt halvasti kirja pandud.

Muuhulgas tuleb "aitäh" ütelda Varrakule, kes ei pannud raamatu tagakaanele kirja, et tegu on triloogia esimese raamatuga. Samas kui esimese raamatu ilmumisest eesti keeles on möödas kolm aastat siis on mul karvaselt paks tunne, et äkki seda rohkem ei tõlgitagi. Millest mul on üsna suva kuna rohkem seda sarja ja ilmselt ka seda autorit ei taha lugeda. Igaljuhul kui oleksin teadnud, et tegu on sarjaga, siis oleksin ka uurinud, kas ülejäänut on tõlgitud ja ja ja jah... oleks-poleks. Igaljuhul on raamat loetav ka eraldiseisvana. Äkki Varrak teeb inimkonnale teene ja ei tõlgi seda sõnnikut edasi...

Eraldi teema on keelekasutus. Nüüd ei teagi, kas see on originaalis nii või tõlkijast aga laused on üsna lühikesed, tahaks ütelda, et hemingwaylikud aga selleks üldistuseks olen Hemingway'd liiga vähe lugenud. Napiks lugemiseks on ka oma põhjus kuna tolle härrasmehe looming ei olnud just hullult põnev. Igaljuhul on vahimeeste raamat siin täis pidevat tegevust, kus mõtisklemist on harva. Ning kuna seesama tegevus on edasi antud mu silmis kehvalt siis oli raamatu lugemine paras piin.

Kui korraks tõlkest rääkida siis raamatus on palju prantsuskeelset osa, lisaks veel ladina keelt. Kohati on autor teksti sees ise ära seletanud, mida miski asi tähendab - aga suurem osa mitte. Seda pole ka tõlkija teinud seega lugeja peab kas prantsuse keelt oskama või siis pidevalt tõlkima. Tehniliselt väga halvasti lahendatud ning jättis halva maitse suhu.

-------

Stiilinäide ka: "Harper pistis laterna kellatorni tipus tornikiivrisse ja lõi jalaga ukse kinni. Siis ta kuuliski karjatust. Ta jooksis kirdetornikesse ja korgitseri moodi keerdtrepist alla. Ta põrkas ühele varjule otsa, kes parasjagu transformeerus segavereliseks kujuks. Tapanuga käes, surmapimedus silmis tukslemas.

"Ma toon sulle igavese surma."

"Eks muidugi."

Segavereline andis noaga hoobi. Harper põikas kõrvale, virutas jalaga segaverelise põlveõndlasse ja lõi ta pikali. Ta haaras seegaverelise peast kinni ja lajatas sellega vastu kivist trepiastet. Ümberringi pritsis verd seintele. Harper kiskus segaverelise käest tapanoa. Ülalt ilmus välja järgmine vari, mis võttis kuju ja hüppas Harperi peale. Harper virutas tapanoaga, sai segaverelise kõrile pihta. Too kiunatas ja kukkus trepile. Harper surus noa sügavamale. Segavereline viskles siia-sinna paar sekundit, jäi siis vaikselt lebama."

(lk 518)

-------

Sellist äärmiselt lihtsat ja naiivset teksti ongi terve raamat täis. Tegu on autori esikromaaniga seega ise pakun, et seetõttu on keelekasutus primitiivne ja labane, ilma mingi emotsioonita.
 

Jäin mõtlema, et kui raamat olekski üles ehitatud Marc Rochat vaatenurgast siis oleks napp keel isegi omal kohal. Oleks võinud isegi rohkem üle võlli keerata, oli ju liipava vahimehe jutt niigi lihtsakoeline ja puudega. Aga praegune nö. jumala seisukohast kirjutatud maailm mõjus kümneaastase silme läbi vaadatuna. Kusjuures see pole ei noortekas, YA ega muud sellist. Ei, suurte inimeste raamat.

Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne raamat Skarabeuselt, järjekordne meeldiv üllatus. Ei, see pole isegi mitte üllatus - Arvi Nikkarevi käe alt on tulnud ja loodetavasti tuleb ka edasi põnevaid raamatuid.
 
Alguses ei saanud raamat liikuma, esimesed paar lugu olid kuidagi "meh" tüüpi. Esimesed kolm lühipala on Boris Hurtta sulest, midagi ta juttudes muidugi oli aga aga aga...jah. No ei klappinud.  Aga siis hakkas tulema järjest huvitavamaid jutte, eriti just aurupungilik osa raamatust oli mõnus.
 
Johanna Sinisalo "Me kindlustame su ära" oli äge kontoriõhkkonna sisse ära peidetud lovecraftijaana. Ennast pani küll kergelt muigama lõpupoole mängutulev arvuti-värk aga noh, las see olla.
 
Magdalena Hai "Vaskmõrsja" kesk- ja õhkkond olid huvitavad, samuti lõpplahendus. Omamoodi frankensteini ehitamine (mis on ju ka teatavasti aurupunk) segatuna siis moraalse dilemmaga ja õhus rippuva küsimusega, et kui kaugele saab armuvalu inimese (või "inimese") viia.
 
Anne Leinoneni "Oliveri raamat" kohta võiks vist ütelda "armas düstoopia". Vaat' seda oleks tahtnud küll rohkem ja pikemalt lugeda, materjali oli enda silmis küll vähemalt romaani jagu. Räägib siis tulevikumaailmast, kus kõik on erilised ning "tavaline" inimene on midagi ebaharilikku ja põlastusväärset. Ning selleks, et mingit tarkust säilitada, pannakse see kirja raamatutesse - samal ajal on raamatud sellised asjad, mida korralik inimene ei puudu. See kõik on ühtepidi väga nunnu aga ridade vahel kohutavalt traagiline. Tekitas igaljuhul huvi seda autorit veel uurida.
 
Veel tooks välja Anni Nupponeni "See, kes ratast pöörab". Jube pull maailm, kus inimestele on pähe pandud rattad, mille abil on eluiga ca kolmekordseks venitatud. Jutt on tehniliselt üles ehitatud mõnevõrra isegi igavalt, kus muuseumis töötav poiss enda juuri taga ajab ja seega lugejale maailma tutvustab. Aga see vaikne kulgemine on tegelikult lummav.
 
Viimasena eredamatest hetkedest - Maiju Ihalaineni lühiromaan "Terrakota". Sätitud kuhugi Hiina kanti, peategelane omab võimet anda elutule saviloomale või -linnule elu kujukesele enda hingeõhku sisse puhudes. Seda märkab keiser, kes siis käsib enda hinge vaakuvat abikaasat elus edasi aidata. Ladus, voolav aga lähemal uurimisel väga nukker, ka justkui õnnelik lõpp on tegelikult sandivõitu.
 
Mis jäi silma - kogumikus on tavatult palju naisautoreid (9 juttu, 7 erinevat autorit neist 5 naised). Ma küll väga ei vaata kunagi (eriti enda jaoks tundmatute autorite puhul) "püksi", kirjanduse häädus või tüütus sellest ei sõltu. Teisalt, pigem ongi hea kui muidu üsnagi mehisesse seltskonda järjest enam naishingi satub.
Teksti loeti eesti keeles