See umbes kaheleheküljene jutt algab sõnadega: „Märkasin täiesti juhuslikult teise planeedi eluvormide uskumatut sissetungi Maale.“ Peategelane istus oma tugitoolis ja sirvis laisalt üht pehmekaanelist raamatut, mille keegi oli bussi unustanud. Ja sealt avastaski ta viiteid uskumatute omadustega tulnukatest, kes meie keskel elavad:
... ta silmad rändasid aeglaselt üle toa.
... ta silmad liikusid ühelt isikult teisele.
... ta silmad klammerdusid Julia külge.
Loo peategelane leidis tulnukates veelgi hämmastavamaid omadusi:
... ta pani käe Julia ümber. Naine palus, et ta eemaldaks oma käe. Kerge naeratuse saatel mees tegigi seda.
Kuid raamatu autor paljastas Maale tungijatest muidki kohutavaid omadusi:
... Kinoteatri juures me jagunesime. Osa läks kinno, osa kohvikusse sööma.
... (Keegi tegelane) oli absoluutselt ilma ajudeta.
Olen tähele pannud et tulnukad on ka Eestis kanda kinnitanud, sest kodumaises kirjanduses:
a) tõstetakse silmi
b) lastakse silmadel ringi käia jne.
Viiteid võõrale eluvormile pole küll palju, kuid esineb!