Kasutajainfo

Philip K. Dick

16.12.1928-2.03.1982

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Philip K. Dick ·

Now Wait for Last Year

(romaan aastast 1966)

Hinne
Hindajaid
3
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.75
Arvustused (4)

Dicki võib analüüsida - ja ongi analüüsitud - nagu miskit Borgest, le Guin võrdleb neid kahte igasuguse kõhkluseta. Dickil on kindlasti olemas mingi siduv sündmustik, läbiv idee, ja samas ei saa milleski iial kindel olla, nagunii antakse sellele varsti mingi teine tähendus või tõlgendus. Tore ju. Lisaks veel meisterlikud detailid. Ent siiski hindaks antud teost vaid neljaga.

On aasta 2055, esimeste kosmoselendude käigus on selgunud, et Maa on miskite starmanite unustatud koloonia - ja et starmanid on miskite putukalaadsete olevustega sõjas. Seega pole raske poolt valida. Ainult et starmanid kipuvad sõjas alla jääma ning esitavad maalastele ikka suuremaid nõudmisi. Maal valitseb üsna diktaatorlikult ÜRO peasekretär Molinari - tema sõlmis ka starmanidega koostöölepingu. Molinari tervisega on mingid kummalised lood - vahepeal on ta juba peaaegu surnud, läbirääkimised, mille käigus starmanid tahtsid miljonit või paari maalast endale sõjatehastesse tööle, jäävad katki, siis laekub Molinari alaealine armuke, ütleb, et ära jama, tõuse juba püsti, ja diktaator ajab end jalule, nagu poleks midagi häda olnudki. Peategelane on kirurg, kelle senine töö on olnud jõuka firmaomaniku lagunevaid organeid kunstlikega asendada, nii et vana on juba tublisti üle 100 aasta elanud ega kavatse niipea lõpetada. Siis satub arstionu aga Molinari ihuarstide hulka ja sellega ka poliitikasse. Ja veel tuleb - nagu Dicki puhul võibki arvata - mängu vastik aine. Väga mürgine, väga adiktiivne, ning kes seda võtab, satub mingiks perioodiks aegruumis kuhugi mujale. Kes minevikku, kes tulevikku, kes mingisse paralleelmaailma. Käib vilgas ja kahtlemata üsna haarav sebimine - kord on vaja tulevikust tuua ainele vastumürki, kord ainet ennast, kord käia nõu pidamas oma tulevikus elava "minaga", et uurida, kuidas sõja käiku mõjutada, starmanidest lahti saada ning hoopis põrnikatega rahu teha.

Et siis üsna segane ja Dickile omaselt paranoiline maailm. Ainult lõpuks selgub, et see kõik on vaid taustaks üpris maisele love-hate suhtele tohtri ja tema mitte just parima iseloomuga naise vahel. Ütleks, et ainult ajarännud või ainult paralleelmaailmad oleks välja kannatanud, aga mõlemad kokku moodustasid tiba liialt pompöösse dekoratsiooni Dicki enda õnnetute abielude põhjuste lahkamisele.

Teksti loeti inglise keeles

Dick, nagu väidab terve rida eksperte, on/oli üks olulisemaid ulmekirjanike maailmas. Olles lugenud nüüd juba üsna mitut tema teksti, pean selle väitega tahtmatult nõustuma. "Now Wait for Last Year" ei kuulu tema olulisemate raamatute hulka, kuigi selles on selgelt ära tuntavad kõik Dickile iseloomulikud jooned. Paranoia, narkootikumid, purunenud inimsuhted. Loo tegevus leiab aset aastal 2055. Inimesed on koos oma liitlastega, mingisuguste "Tähe inimestega", sõjas putukalaadsete olevustega. Inimesed on kaotamas ning näib, et nende liitlastel on aitamise asemel kavas nad endale allutada. Raamatu peategelane, kunstlike organite paigaldamisele spetsialiseerunud kirurg, satub sündmuste keerisesse, kui ta värvatakse U.N.-i presidendipoolt tema ihuarstiks. Mängus on ka salapärane psühhotroopne aine, mis justkui võimaldab ajas rändamist. See kõik on aga ainult taust inimlikule draamale, mille keskmes on arst ja tema naine. See on ka loo kõige parem osa. Kurb, lootusetu ja kõitev on see. Ilmselt autor analüüsis raamatu vormis oma enda purunenud suhteid, pannes peategelase tegema valikuid, mida ta ise teha ei suutnud. Suures plaanis on raamatul ka õnnelik lõpp, kuigi tähelepanelikumal vaatlemisel selgub, et tegelikult see nii ei ole. Suurepärane raamat. Viis
Teksti loeti inglise keeles

Now Wait for Last Year on üsna isiklikku tüüpi ulmelugu. Suuremas pildis on lugu tähtedevaheliste tsivilisatsioonide sõjast, narkootikumidest ja ajarännust, aga kuidagi ei ole see osa see, mis siin domineerima jääb. Mingis mõttes võib öelda, et see on hoopis ühe kohutava abielu lugu, mis on siin ulmeseikluse varju peidetud.
 
Peategelaseks on doktor Eric Sweetscent, organisiirdamisele spetsialiseerunud arst. Tema ja tema naine Kathy (kes on antiikesemete ekspert) töötavad suurkorporatsiooni Tijuana Fur & Dye heaks ja tegelevad töövälisel ajal teineteise aktiivse vihkamisega. Kuid ühel päeval juhtub midagi, mis nad ootamatult lahku tõmbab.
 
Nimelt on Maa juba mõnda aega sisuliselt sõjaväelise diktatuuri all, mida juhatab ÜRO peasekretär, itaallane Gino Molinari. See on vajalik, kuna Maa avastati mingil hetkel Lilistari tähtedevahelise impeeriumi poolt, kes värbas pool-sunniviisiliselt Maa rahva ja tööstuse jalamaid sõtta, mida Lilistar oli juba ammu pidanud Reegi impeeriumi vastu.
 
Sõda aga läheb halvasti, Lilistari nõudmised suurenevad ja Maa huvide nimel laveerida püüdva Molinari tervis halveneb. Nii satubki doktor Eric otse Molinari enda meditsiiniüksusesse. Tema naine Kathy aga juhtub proovima uut salajast narkootikumi JJ-180, mille üheks kõrvalmõjuks on hallutsinatsioon ajas rändamisest...
 
Ühelt poolt ongi siin olemas üks väga korralik ulmepõnevik. Loomulikult ei ole ei Lilistari ega ka Reegi impeeriumid päris sellised, nagu need esmapilgul paistavad. JJ-180 ei ole samuti mingi tavaline narkootikum vaid see on välja töötatud hoopis hullematel eesmärkidel (ja ajas rändamine on selle hoopis soovimatu kõrvalmõju).
 
Omamoodi andekas on igasuguste ajarännu probleemide ja paradokside vältimine. Esiteks on need rännakud lihtsalt narkotripid (nagu Brian Aldissi romaanis Cryptozoic!, mis laenas äkki selle mõtte just Dickilt). Teiseks on külastatavad ajad pigem paralleeluniversumid, mitte üks ja seesama ajajoon.
 
Aga tegelikult on põhiline lugu ikkagi Ericu ja Kathy abielust ja sellest jubedast armastuse-sõltuvuse-vihkamise sõlmest, mis neid seob. "Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu", nagu Lev Tolstoi oma "Anna Karenina" alguslausega ütleb. Kogu suure sõja tulemus on peategelasele sellega võrreldes üsna ükskõik.
 
Ning see kõik on etendatud sellise intensiivsusega, mis meenutab August Strindbergi kuulsat autobiograafilist romaani "Hullu mehe kaitsekõne". Teades natuke Dicki enda abielude kohta, võib arvata, et ka siin on rohkem kui pisut autobiograafilist ainest. Lausa uskumatu on midagi sellist ühest pealtnäha lihtsakoelisest ulmeromaanist leida.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2022
september 2022
august 2022
juuli 2022
juuni 2022
mai 2022

Autorite sildid: