Kasutajainfo

Philip K. Dick

16.12.1928-2.03.1982

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Philip K. Dick ·

Flow My Tears, the Policeman Said

(romaan aastast 1974)

Hinne
Hindajaid
1
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (4)

Jason Taverner on tuntud teletäht. Ühel heal päeval viskab üks vihane naisterahvas teda mürgise seenega (!) ja kui ta järgmisel hommikul üles ärkab, on ta maailmas, kus keegi teda ei tunne ja ellujäämiseks on vaja isikutunnistust. Varsti on Taverneril loomulikult politsei ja armee kannul. Tuleb välja, et lahendus on seotud ühe kindrali "meeletult ilusa ja kohutavalt perversse" õega. Meeletu lugu meeletult kirjanikult. Minu hinnet mõjutab võib-olla ka see, et ma ei ole kunagi Philip K.Dickist eriti sisse võetud olnud. Nii palju kui ma tema teoseid lugenud olen, on nad kõik tundunud mulle üpris maitsetute ja igavatena; reaktiivlennuki kiirusega areneva tegevuse ja ilmselt meelemürkide mõjul sündinud ekspressionistlike ja süldina valguvate maailmate asemel oleks oodanud rohkem eredaid tegelasi, kellega samastuda!
Teksti loeti pole oluline mis keeles

Kui keegi seda raamatut, mis 1975. a. John W. Campbelli auhinna pälvis, lugeda kavatseb, pole tal antud arvustust lugeda eriti mõistlik - kardan et nimetan midagi ära, mille mõistatamine lugemisel muidu pinget võiks pakkuda.

Dicki selles romaanis kujutatud maailma on tänu sellele, et autor midagi ei selgita, raske mõista. Raamatu lõpuks jõuab siiski hädapärasele arusaamisele, et varasem anarhia, mille eesotsas harjumuspäraselt üliõpilased, kui silmatorkavalt madala vastutustundega rahvakiht, on tinginud politseirezhiimi kehtestamise. Tänavail toimub pidev kontroll, puuduva või võltsitud isikutunnistusega isikuid ootab sõit sunnitöölaagrisse.

Ühiskonna koorekihti kuuluv Jason Taverner leiab end peale vahejuhtumit kunagise armukesega (milles too mehe elu kallale kippus) ja sellele järgnenud teadvusekaotust räpasest hotellitoast, ilma dokumentideta. Vähe sellest, tänu oma tuntusele üldise tähelepanuga harjunud telestaar on vapustatud, kui teda keegi ära ei tunne.Selgub, teda nagu ei eksisteeriksi.

Komplitseeritud malemäng politseiorganitega saab alguse siis, kui Jason vajab teenust dokumentide võltsijalt,kes nagu hiljem selgub, on politsei agent ja illegaalide ülesandmisele spetsialiseerunud.

Jasoni kadu oleks vältimatu, kui mängu ei sekkuks kõrge politseiametniku narkarist õde (ühtlasi ka abikaasa!), kes ainsana selles maailmas näib Jasoni tundvat. Toimuv saab seletuse ja romaan lahenduse, iseasi, kui rahuldavad need nüüd on. Kuidas imponeeriks raamatu võimalikule lugejale näiteks idee, et mingi teatud narkootikumi tarbimine paiskab inimese paralleelmaailma ja mitte ainult tema, vaid veel mõned inimesed. Aga Dicki ei saagi matemaatilise loogikaga võtta.

Raamatu lugemine oli võrdlemisi vaevatu, kuid Dicki või üleüldse mingiks tippteoseks (vähemalt lugemisjärgselt) ma teda ei pea. Liiga palju lahtisi otsi, seekord väga väändunud loogika, kuiv jutustamismaneer... Iseäranis rumal romaani on epiloog, milles kiirkorras otsad kokku tõmmatakse, a la kui nad surnud pole, elavad nad ...

Võib-olla ongi kõige tähelepanuväärsemaks asjaoluks antud romaani juures esitletud naisvärdjate kollektsioon - üks sõgedam kui teine. Kirjanik oli elus viis korda abielus. Juhus või mitte, aga täpselt nii palju neid isendeid siin ongi.

Neli miinusega.

Teksti loeti inglise keeles

mulle küll meeldis. muidugi, dicki lugemiseks peab olema sobiv meeleolu. nii et kui olin raamatu ostnud, siis vaid sirvisin pisut ja panin mõneks kuuks kõrvale. ega dicki ei ole nii lihtne lugeda kui asimovi või mõnd muud seiklusjuttu, rääkimata pratchetti lasteraamatutest. üsna õigus on moorcockil (kriitikuna märksa terasem kui kirjanikuna), kes selle romaani kohta öelnud, et dick on populaarse vormi varjus teinud tõsiseltvõetavat kirjandust.

kui eelkirjutajal on õigus - ja miks ei peaks olema, dick ise nimetab pühenduses teost oma väikeseks armastuslauluks - ning tegemist on autori tagasivaatega oma viiele abielule, siis on valitud vorm igati õigustatud. sest reeglina on realistlikud nurjunud armastusest kõnelevad romaanid, millest peavoolu kirjandus kubiseb, ikka üsna tüütud lugeda. ulme võimaldab kasutada üsna tinglikku tausta ja nii ongi nende naisinimeste iseloomustamiseks piisanud põgusatest etüüdidest, mis imho on suht geniaalsed. nujah, ega dick polnud ka ju päris keskmine tasakaalukas ametnik, nii et pole imestada, kui ta just selliste tüüpide otsa sattus.

peavoolu kirjandusest rääkides kõlaks igati asjalikult väide, et peategelane leiab erinevate inimsuhete kaudu oma identiteedi. ulme annab võimaluse kujutada inimest, kes ongi oma identiteedi ka otsesõnu kaotanud. kuidas see just käis, ei huvita ju - peale paadunud inseneride (ja ma ei mõtle seda isiklikult) - kedagi. mida autor ka rõhutab. et kui üks kõrvaltegelane hakkab seletama, et mis ja kuidas, siis keegi ei kuula teda ja juttu üritatakse mujale juhtida. niigi pea valutab, eksole. kahtlemata pakuvad mõned dicki romaanid rohkem intellektuaalset naudingut. see romaan rõhub rohkem (natuke elu näinud mehe) emotsioonidele. olles vast niisama siiras kui mulle dicki puhul kõige enam meeldinud scanner darkly.

ehk on tekst pisut liiga läbinähtav. no et on üsna selgelt tunda autori kaalutlused: nüüd räägin hinge pealt ära, nüüd viskan natuke tausta, nüüd tuli lihtsalt üks veider mõte, mis võiks sobida... aga hea romaani puhul pole loomeprotsessi tajumine üldse paha. tekib nagu kommunikatsioon autori ja lugeja vahel. saab aru, mida autor on öelnud - ja mida ta on tahtnud öelda. ning otseselt ei kattu need kaks asja kunagi.

Teksti loeti inglise keeles

Flow My Tears, the Policeman Said on unenäoline ulmelugu. Peategelaseks on kuulsusest telesaatejuht Jason Taverner, kes satub ootamatult eks-armukese rünnaku ohvriks ja viiakse haiglasse. Ärgates avastab ta end aga viletsast motellitoast. Ta asub võtma telefonikõnesid, kuid abi ei leia ning avastab õudusega, et selles maailmas pole teda mitte kunagi olemas olnud.
 
Enne pole ta rikka, kuulsa ja geneetiliselt täiustatuna pidanud Ühendriikides eksisteeriva karmi politseirežiimi pärast muretsema. Nüüd aga peab ta kiiresti tegutsema, et mitte politsei või rahvuskaardi esimesest kontrollpunktist joonelt sunnitöölaagrisse sattuda.
 
Tema esimesest kokkupuutest politseiga õnnestub tal geniaalse dokumendivõltsija Kathy Nelsoni abil pääseda. Õnnetuseks aga taipab süsteem tagantjärele, et ringi jalutab mees, keda pole olemas. Nõnda satub ta üsna kiiresti kõrge politseijuhi, neurootilise Felix Buckmani huviorbiiti. Tegevus võtab veel omaette pöörde, kui tundub, et politseijuhi salapärane õde Alys teab midagi sellest, miks Taverneriga niimoodi juhtunud on...
 
Ma arvan, et kuigi siin loos on palju elemente, mis Dicki romaanidest üldiselt läbi käivad, on tegemist siiski tähelepanuväärse teosega. Alustada võib kohe alternatiivajaloolisest maailmaloomest - muutepunkt on toimunud millalgi 60ndate lõpus või 70ndate alguses, kui tudengite mässud Vietnami sõja vastu eriti karmilt maha suruti. Sellest alates kasvama hakanud politseiriik on toimumisaja 1988ndaks aastaks juba uskumatu haardega.
 
Igasugused väikesed taustaviited meie maailmast erineva suhtumise osas annavad palju juurde. Mõnes mõttes valitseb selles politseiriigis hämmastav vabadus, mis puutub narkootikumidesse, seksi ja erinevatesse veidratesse liikumistesse. Samuti on huvitav erinevate üliinimlike võimete eksisteerimine geenimanipulatsioonide tulemusena. Need kõik on asjad, millel loole suurt mõju ei ole, kuid mis täiendavad maailma tunduvalt.
 
Tegelased on samuti head. Taverner on ülbe meediatäht, kelle (sõna otseses mõttes) rentslisse langemine paneb aga talle peaaegu kaasa tundma. Tema peavastane Buckman on uskumatu võimuga kuid kõigub oma närvidega pidevalt sisemise kokkuvarisemise noateral. Taverneri armuke Heather on küünik, dokumendivõltsija Kathy on üsna peast segi ning salapärane Alys asuks nagu väljaspool igasuguseid ühiskondlikke norme.
 
Samas viis see kõik aga teose ainsa põhimõttelisel probleemini - ühelegi tegelasele otseselt kaasa elada polnud eriti võimalik. Ainus vähegi normaalne inimene selles jutustuses on üks kõrvaltegelasest keraamik. Kogu tegevus, ehkki hästi kokku pandud ja andekalt lahendatud, jäi seetõttu natuke külmaks ja kaugeks.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: jaanuar 2020
detsember 2019
november 2019
oktoober 2019
september 2019
august 2019

Autorite sildid: