14 inimest avastavad end kolooniast asustamata planeedil, ning pole teada, kes selle rajas, või mis on koloonia eesmärk. Kõik nad on vaid soovinud mingit muutust oma elus ja kõik nad on sinna lähetatud. Kõik nad on erinevate alade spetsialistid, kuid mingis mõttes elus äpardunud ja kõigil on mingi “kiiks”. Planeedi keskkond on enam kui kummaline, metsa all vedelevad (tehislikud?) eluvormid, mis võivad neisse söödetud asju paljundada. Aegajalt märkab mõni asukas karpjat halli Maja, mis kohta muudab. Side koloonia asutamist korraldanud Maa agentuuriga katkeb ja inimesed kahtlustavad, et nad on tehtud osaliseks mingis vandenõus või eksperimendis, mis äkki on koguni jumala enda korraldatud. Üsna pea üks neist tapetakse ja on üsna selge, nad on kellegi või millegi meelevallas.
Dicki romaanide puhul räägitakse tihti paranoiast ja siin on seda küllaga. On arusaadav, et kõik toimuv ei ole päris realistlik ja et selles mõneti suletud ruumi kriminulli meenutavas loos ei ole miski nii nagu näib. Peategelasele tundub näiteks, et sündmustik ja tegelased on analoogsed Wagneri “Nibelungide sõrmuse” süzheele, aga tema on ka klassikalise muusika ja Tolkieni fänn. Igaüks tõlgenab jätkuvaid mõrvu ja eksperimendi eesmärki oma vaatevinlikist. Lahendust lugejal muidugi ära mõistatada ei õnnestu, selleks on Dick liiga palju pöörasusi kokku kuhjanud. Samas on kirjaniku raudne loogika - kogu selle mitte realistlikuna mõjuva tegevuse taustal - lõpulahenduses siiski üpris nauditav.
“Surmalabürinti” ei peeta vist Dicki kuigi oluliseks teoseks, aga mina sellele midagi ette heita ei oska. Üsna põnev ja pingeline lugu, mis on hästi läbimõeldud ning mida pikemalt lahti seletada ei saa, sest kogu asja mõte on puändis. Meeleolult on muidugi üsna raskemeelne ja paranoilik romaan, aga ilmselt selline, mis esindabki kõiki Dickile omistatavaid iseloomulikke parameetreid. Lakooniline, kuid psühholoogiast ja originaalsetest ulmeideedest küllastatud mõnuga loetav romaan.