Kasutajainfo

Philip K. Dick

16.12.1928-2.03.1982

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Philip K. Dick ·

A Maze of Death

(romaan aastast 1970)

Hinne
Hindajaid
3
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.6
Arvustused (5)

Jumala olemasolu on teaduslikult tõestatud; jumal on kolmainsus - Intercessor (Eestkostja ehk Lunastaja), Mentumanufacturer (kes võib aega tagurpidi pöörata ja hinge surematusesse kanda) ja Maapeal Uitaja, kes võib inimestele end ilmutada. Jumala antipood, aga võib-olla ka jumalus ise on Kehahävitja (the Form-Desroyer, ehk siis surm). On olemas jumalamaailmad, kuhu kanaliseeritakse inimeste palved ja mõnikord need palved ka täidetakse. Piibli asemel on 21. sajandi teoloogi Spectkowski traktaat sellest, kuidas jumalat tundma õppida ja surematus saavutada.

14 inimest avastavad end kolooniast asustamata planeedil, ning pole teada, kes selle rajas, või mis on koloonia eesmärk. Kõik nad on vaid soovinud mingit muutust oma elus ja kõik nad on sinna lähetatud. Kõik nad on erinevate alade spetsialistid, kuid mingis mõttes elus äpardunud ja kõigil on mingi “kiiks”. Planeedi keskkond on enam kui kummaline, metsa all vedelevad (tehislikud?) eluvormid, mis võivad neisse söödetud asju paljundada. Aegajalt märkab mõni asukas karpjat halli Maja, mis kohta muudab. Side koloonia asutamist korraldanud Maa agentuuriga katkeb ja inimesed kahtlustavad, et nad on tehtud osaliseks mingis vandenõus või eksperimendis, mis äkki on koguni jumala enda korraldatud. Üsna pea üks neist tapetakse ja on üsna selge, nad on kellegi või millegi meelevallas.

Dicki romaanide puhul räägitakse tihti paranoiast ja siin on seda küllaga. On arusaadav, et kõik toimuv ei ole päris realistlik ja et selles mõneti suletud ruumi kriminulli meenutavas loos ei ole miski nii nagu näib. Peategelasele tundub näiteks, et sündmustik ja tegelased on analoogsed Wagneri “Nibelungide sõrmuse” süzheele, aga tema on ka klassikalise muusika ja Tolkieni fänn. Igaüks tõlgenab jätkuvaid mõrvu ja eksperimendi eesmärki oma vaatevinlikist. Lahendust lugejal muidugi ära mõistatada ei õnnestu, selleks on Dick liiga palju pöörasusi kokku kuhjanud. Samas on kirjaniku raudne loogika - kogu selle mitte realistlikuna mõjuva tegevuse taustal - lõpulahenduses siiski üpris nauditav.

“Surmalabürinti” ei peeta vist Dicki kuigi oluliseks teoseks, aga mina sellele midagi ette heita ei oska. Üsna põnev ja pingeline lugu, mis on hästi läbimõeldud ning mida pikemalt lahti seletada ei saa, sest kogu asja mõte on puändis. Meeleolult on muidugi üsna raskemeelne ja paranoilik romaan, aga ilmselt selline, mis esindabki kõiki Dickile omistatavaid iseloomulikke parameetreid. Lakooniline, kuid psühholoogiast ja originaalsetest ulmeideedest küllastatud mõnuga loetav romaan.

Teksti loeti inglise keeles
x
Märt Laur
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Liu Cixin on teadusulmet viljelev hiina kirjanik, sealjuures väidetavalt kuulsaim ulmekirjanik Hiinas, keda on muuhulgas võrreldud Arthur C. Clarke`iga. "The Three-Body Problem" on esimene raamat samanimelisest triloogiast ja tänu Ken Liu tõlkele esimene lääne lugejale kättesaadavaks tehtud Cixini teos. Pealkiri viitab klassikalisest mehaanikast tuntud probleemile, mis käsitleb ennustamatut (kaoselist) astrodünaamikat süsteemis, kus kolm taevakeha avaldavad üksteisele gravitatsioonilist vastasmõju.

Kui öeldakse, et angloameerika ulme kasutab rekvisiitidena äratuntavalt ameerikalikku butafooriat, ükskõik kui kaugele ajas või ruumis süžee viib, siis TTBP seisab jalgadega kindlalt Kaug-Ida pinnal, alates peaaegu eranditult hiina tegelastest, lähtepunktist Suure Kultuurirevololutsiooni juures ning -- parema sõna puudumisel -- ebaläänelikust viisist probleemidele lähenemisel. Vähe sellest, isegi dialoogid on sellised, mille sõnajärge ja -valikut on ainuvõimalik ette kujutada mõne hiina tegelase öelduna. Plusspunktid tõlkijale igatahes.

Raamatu stiil on askeetlik, otsekohene, isegi karge. Erakordset sõnavara ega eredaid metafoore pole siit mõtet otsida, kuid ei maksa karta ka üksluisust või kuivust; lugemisnauding tuleb ideede mastaapsusest ja tehnilisest veenvusest, millega autor need ette (ja välja) kannab. Ekstaole, Cixin töötas pikka aega insenerina ühes Shanxi provintsi elektrijaamas ning oma loodusteadusi ta kahtlemata tunneb. Tehnilise ladususe ja usutavuse peale on aga võimalik ehitada haarav, mõtlemapanev, humoorikas ja samas melanhoolne lugu korralikus teadusulme võtmes rõhuga teaduse poolel. Puudu pole ka see "ahaa!"-tunne, mis tekib, kui esmalt pealtnäha juhuslikud või seostamata "tükid" loost ühel hetkel järsku tähenduslikuna kokku haakuvad. Kuna aga isegi Wikipedia sissekanne raamatu kohta annab süžeest liiga palju ära, siis enamat ma sisu kohta ei ütleks. Soovitada julgen küll.

Teksti loeti inglise keeles