Kasutajainfo

Philip K. Dick

16.12.1928-2.03.1982

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Philip K. Dick ·

Ubik

(romaan aastast 1969)

eesti keeles: «Ubik»
Tallinn «Tänapäev» 2002 (42)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
22
4
3
0
0
Keskmine hinne
4.655
Arvustused (29)

Dicki poolt lugeja ette manatud maailmas on paravõimed suhteliselt tavaline nähtus. Vastukaaluks eksisteerib ka vastupidise talendiga isikuid, kes on suutelised talente omavate isikute võimeid pidurdama. Nende teenuseid vahendava firma juhiks on romaani üks võtmefiguure - Runciter. Ray Hollis, kes juhib paratalentide organisatsiooni, üritab igal võimalikul juhul konkurendile kaikaid kodaraisse pilduda.

Peategelaseks on Runciteri firma field-tester Joe Chip, kellel on rahaga mainimist mitte vääriv suhe.Taustaks on veel oluline ilmselt teada, et peale füüsilise keha surma, on inimesi võimalik mõnda aega, kuid mitte lõputult, hoida n.ö. poolelu seisundis. Varalahkunud Runciteri abikaasa, kellelt Runciter firma juhtimise alast nõu aeg-ajalt pärimas käib just sellises seisundis viibibki.

Ühel päeval palgatakse Runciter üht kuul asuvat firmat sinna pugenud prekognitiivist puhastama. Sündmuspaigal lõhkeb aga pomm,Runciter saab otsetabamuse ja sureb, teised taanduvad maale. Runciteriga poolelu seisundis kontakti võtta ei õnnestu. Samal ajal hakkab ümbritsev maailm muutuma. Piim läheb hapuks, raha rahakotis asendub vanemate müntidega jne.Ilmnevad nähtused muutuvad üha kummalisemaks, aeg ajalt võtab erineval moel (graffiti seinal, katke telereklaamis) Joega ühendust Runciter, seda saadavad sündmuste keskmes olevate isikute püüdlused välja selgitada, mis toimub.

Romaan on algusest lõpuni üks suur puzzle, siin ei ole seda inimkujude kujutamise sügavust, mis "Kõrges lossis" või "Androidides", kuid otsad sobituvad loo lõpuks ilusasti kokku ja lugeda on põnev.

Ubik on üks neid Dicki raamatuid, arvamust millest aja jooksul paraneb.Nii olengi, et enda vastu ausaks jääda, sunnitud hinnet ühe palli võrra tõstma.

Nalja kah, mõni hetk peale seda, kui romaani sarnasus kaasaegse adventure-zhanri arvutimänguga mind rabas, tuli ka kohe meelde, et sel 1998. a. suvel Ubiku nimeline mäng turule paisati.

Teksti loeti inglise keeles

Üpriski geniaalselt paranoiline romaan. Mille sisust on eespool edasi antud umbes veerand. Edasine meenutabki aga rohkem "kümmet neegrit" vms ega taha hästi loogilisele analüüsile alluda. PKD puhul ei tohiks olla üllatus, et peamine küsimus on: mis on reaalsus? Ning võib olla üsna kindel, et see, mis mingil hetkel reaalsusena näib, ei ole seda mitte. Usun küll, et need, kes naudivad ulme pähe harrypotterit või kettamaailma, satuksid Ubikut lugedes mõneti segadusse. Milline fakt ei räägiks küll kuidagi Ubiku kahjuks.

PS - mul õnnestus paaril korral isegi Ubiku-teemalisi unenägusid näha. Harva, kui mõni raamat nii mõjub.

Teksti loeti inglise keeles

Tõesti väga paranoiline ja segane romaan. Raamatu põhiline küsimus on mis on reaalsus? Kas me elame reaalses maailmas, või kujutamse me seda endale ette. Raamatus ongi tegu mitme reaalsusega, aga milline neist on õige. Ka veel viimasel leheküljel keeratakse kõik pea peale ja lõpuni jääbki arusaamatus, missugune neist reaalsustest õigeks osutus. Arvatavasti mitte ükski neist. Kokkuvõtvalt väga hea raamat, aga paljudele ei pruugi see meeldida.
Teksti loeti eesti keeles

Unenägude osas jagan Musta Kassi kogemust... :) Arvatavasti kirjanduslikult tugevam romaan, kui "Do Androids Dream Of Electric Sheep". Natukene käis aga närvidele väändunud reaalsuse seletamine nende vannidega, kus surnud poolelu elavad ja psühhohuligaanist varalahkunud tatikaga... See tehnitsistlik butafooria ei andnud romaanile minu arvates midagi juure ja oli ka kaunis abitu -- surnumaja pidaja elementaarne kohustus oleks pidanud olema mingisuguse varjestuse tagamine näiteks, antud ligalogalisel kujul pole sündmuste seletus lihtsalt usutav. Ses osas meeldis mulle enam "Mees kõrges lossis", kus kõik otsad olid nimetatud küsimuses lahti jäetud. Väga aga meeldis seevastu Ubik-Ubique, mis tõesti läbis romaani "punase niidina", nagu viimasel ajal jälle moodi läinud metafoor kõlab. Ubik ning oraakel täidavad käesolevas teoses ja "Mehes kõrges lossis" ilmselt üht ja sedasama funktsiooni. Samuti olid tasemel klassikaliste paranoiliste luulude traditsioone järgivad kirjeldused sellest, kuidas firmajuht oma hukkunud meeskonnale sõnumeid saatis.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi temepereeritud. Semantiliselt mitmekesine ja siiani kaasaegne. Karakterid pisut skemaatilised, aga siiski talutavalt esitatud - selles vallas on möödund sajandi viimase veerandi jooksul parajaid edasiarenguid toimunud. Lapsikuse haisu pole man. Pakub intellektuaalset akrobaatikat ja nõuab tähelepanelikku lugemist.
Teksti loeti eesti keeles

Vanast harjumusest mõtlen Ubikust kui Dicki parimast teosest. Vähemalt niisugusest, mis lugedes kõige naudingulisemat mõju avaldas. Ideed on Ubikus vähemalt sama lummavad kui teistes Dicki paremates töödes. Kirjanduslikult plaanis tundub see tagantjärgi siiski mõnevõrra puisem tekst kui näiteks need teised kaks ja kuulsat, mis eesti keelde tõlgitud. Aga Dick kirjutaski ideedest. Ning Ubik on ehk kõige kompaktsem läbilõige reaalsuse irreaalsuse psühhedeelsest teemaderingist, millest need tema jaoks alati algavad.
Teksti loeti eesti keeles

Kõhklesin pärast lugemist et ei tea kas peaks panema nelja või viie. Nelja poole kiskus negatiivne eelarvamus, mis tuleneb minu mitte just vaimustusse sattumisest Dicki varasematest mängudest reaalsusega (Martian Time-Slip, The Three Stigmata of Palmer Eldritch). Viie poole kiskus see, et käesolev tundus neist eelmistest ikka kuidagi veenvam. Viis võitis.
Teksti loeti eesti keeles

Sai siin retsensioone loetud, kirjapandu tundus paljutõotav ning kui kohtasin teost raamatupoes sai see ka endale soetatud. Nagu eelpoolgi öeldud on toimuv väga mitmetasndiline, mis õigupoolest teebki Ubikust Ubiku :). Lahe raamat, mulle igatahes meeldis ja alla viie on sellele kohe väga raske anda.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea oli ja meeldis aga vaat see lõpp. See igatahes rikkus asja ära. Vaatasin kohe peale lõpu lugemist, et mis aastal see kirjutatud on. Kuidagi väga kliðeelikult oli see lõpp jäetud. "Jälle jäetud" peaksin negatiivse tooniga mainima.
Teksti loeti eesti keeles

Kas teie ostaksite uue Ubiku, mis kirjutaks teie eest valmis arvustuse BAASi?

Ma arvan küll! ;)

Kõik müügiks, kaasaarvatud elu & surm! Ubikuid on siin raamatus kümneid. Mis iganes nad ka poleks. Üsnagi segane mulje jääb, nauditavalt segane!
Teksti loeti eesti keeles

Dick`i tekstid mõjuvad mulle alati ilmutuslikena, s.t. pigem kuidagi nähtavaks saanutena, mitte eriti konstrueeritutena. Seepärast meeldis see juba eespool mainitud krimiromaani skeem, kuidas kahtlus liigub tegelaselt järgmisele. See pakkus Dick`i reaalsuse läbimiseks mingi viisaka käsipuu. Jääb vaid küsimus, kes oli "mõrvar"? Tekst vihjas mitmes kohas üheselt Jumalale, ülim entiteet etc. Selgelt polnud lõppmänguriteks ei Ella ega Jory. Viimase peatüki algus vihjab, et Ubik on isik. Ta kasutab enese kohta Jumalale omistatavaid kvaliteete, olles ülim reaalsus. Üldiselt arvatakse, et kui Jumal on selline, nagu ta väidab läbi ilmutuse, siis ta ei varja midagi inimeste eest, lihtsalt vastuvõtu võime võib olla puudulik (ehkki loogiliselt ma sellest aru ei saa:)). Siiski on võimalus, et viimane peatükk polegi tähenduslik, on seal lihtsalt seepärast, et Dick nõnda tahtis (näiteks tundus, et midagi sai liiga selgeks räägitud, aga ikka jäi nagu kripeldama vms.) See isiku probleem kasvas lihtsalt välja “Surnute raamatu” kasutamisest algallikana. Kuna tegemist on budistliku tekstiga, siis mis ülijumal veel?Nagu näha pani raamat kaasamõtlema, loodud maailm oli usutav ja haarav. Väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Romaani esimene pool rõhub oma raske tehnilise maailmaga, teine pool aga segase ajarännulabürindiga, mis kuidagi nauditav ei ole. Autor on pingutanud, et ikka niivõrd SF olla, kui üldse saab ja kahjuks on see tal õnnestunud. Liiga palju on vinte peale keeratud, samuti on kõik tegelased nagu nukud, ilma emotsioonideta kriipsujukud. usutavasti (ja ka loodetavasti) ei jäta "Ubik" mu mälusse parandamatut armi ning mõne kuu pärast on säilinud vaid autor ja romaani nimi.
Teksti loeti eesti keeles

Liigtehniline maailm ja raju sci-fi? Julgeks vastu vaielda. Yliparanoiline ja jaburdustesse kalduv tegevus ja 6hkkond? jah, kindlasti.

Dick`i lugemiseks on vaja arvatavasti mingit kidlat fermenti tema seedimiseks, sest muidu v6ib ta suhteliselt suuri vaevusi tekitada. Minul ta raskusi ei tekita - pigem sunnib v2gisi kaasam6tlema ja mitu korda yle lugema.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kuigi ma alles hiljuti lisasin Baasi "Ubiku"-arvustuse, on see kuhugi kadunud ja nüüd pean ma selle uuesti kirjutama.Ubik oli hea seni, kuni asi taandus sadistliku poisikese möllamiseni poolelus. See lihtsalt ei mõjunud usutavalt. Samuti häiris mind mõnede häid võimalusi pakkuvate tegelaste alakasutatavus. Aga siiski arvan ma, et tegu oli päris hea raamatuga, mille lugemine mitte kellegil mööda külge maha ei jookse.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt keeruline raamat oli. Peab kindlasti kunagi uuesti lugema. Eriti tore oli see, et raamat maksis ainult 10 krooni.
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti ei pea ma Potterit ega ka Kettamaailma ulmeks. Aga sellest hoolimata ei saanud ma "Ubikut" rohkemaga kui "kolmega" hinnata.

Olen täiesti nõus, et tegemist on suure puzzlega, mis jääbki lõpuni arusaamatuks. Aga see ei ole minu jaoks väärtus omaette! Ehk loen kunagi uuesti ja võib-olla on siis pilt parem.

Teksti loeti eesti keeles

Naudin Kettamaailma täiega ja pean ka ulmeks aga sellest hoolimata oli Ubik minu jaoks väga, väga meeldiv lugemuskogemus.
Teksti loeti eesti keeles

Peale kogu seda pikka juttu eespool ei olegi midagi lisada, kui et kuigi kahtlemata tugev raamat, hakkas millalgi poole peal aimuma, et kui maailm on nii valesti, peab midagi valesti olema pigem peategelastega... Et hea ja mõnus, kuid üle lugema ei kutsu, seepärast neli.
Teksti loeti eesti keeles

Uh, pean nii potterit kui kettamaailma ulmeks, selliseid kindlameelseid mitte-ulmeks pidavaid kommentaare aga suht kahtlase väärtusega snoobilikuseks. Samas ei mõjuta aga kumbagi sarja nautimine kuidagi ka ubiku nautimist, mis oli igati kaasahaarav, põnev, tore jne. Ainult see häiris, et mõnda karakterit oleks vast rohkem võind kasutada ning lõpp jättis väga nõutuks. Arusaadav, et peab siis nõnda olema, kuid ikka häiriv, et (spoil) nagu päris õiget lõppu siiski polnud. Mis võib aga tegelt kah arusaadav olla.
Teksti loeti inglise keeles

Väga nauditav lugemine. Dickil on kolmel leheküljel rohkem originaalseid mõttekäike kui mõnel teisel ulmekirjanikul terves paksus romaanis. Mis mulle väga sobib, on see, et Dick on jätnud asjad nimme salapäraseks ja segaseks. Sest mulle tõesti ei meeldi kirjanduses, kui autor teeb asja puust ja punaseks ette ning igaks juhuks kordab sedasama veel kolm korda üle. Dickile omaselt teeb lugeja arusaam "tegelikkusest" mitmeid kordi kannapöörde. Ja ka lõpus ei saa lugeja kindel olla, et kogu see värk ikka niimoodi on ja mitte hoopis teistmoodi. Ainuüksi stseen, kus Chip oma korteri (komkorti) uksega vaidleb raha üle, on juba selline pärl, et üksnes selle pärast võib raamatule hindeks 5 panna. Dicki mõttelend on nii haaramatu ja omapärane, et tekib küll idee, et need tekstid on hoopis mingi kange sõltuvusaine mõjul kirjutatud. :)
Teksti loeti eesti keeles

Ubik - ohutus on garanteeritud, kui kasutad seda vastavalt juhisele.Ainult et juhist ei ole. Vahepeal antakse lootust, et juhis on olemas ning koos Ubikuga siinsamas käeulatuses, siis aga kaovad silmapiirilt nii ubik, juhis, lootus kui ka silmapiir. Unenäolisust rõhutavad hakitud teemaarendus ning karakterite seisukohalt ebaloogilised otsused, tegevused. Raamatu meeleolu nakkab. Hästi kirjutatud, tõlgitud, mis teeb lugemise meeldivaks. Mis aga mulle meeltmööda pole, on see, kui ma teemaarendused ette ära aiman. Jättes kõrvale variandi, et minu nahas elab suurepärane aimdur, jääb alles variant, et raamat on pisut lihtsakoeline ja seetõttu igavaõitu. Niisiis hea raamat, mitte väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Asja sai loetud tükk aega, vist isegi paar aastat tagasi. Ent mälestus sellest on piisavalt helge ja paljut tuli juttu "What the Dead Man Say" lugedes ka uuesti meelde. Seega võin üpris kindlal meelel hinde "5" siia lisada.
Teksti loeti eesti keeles

"Ubikust" unenägusid pole olnud. Leidsin paari 1950ndate Dicki lühijutu, nagu "Cookie Lady" ja "Impostor", elemente "Ubikust", aga need vist ei ole väga olulised, sest romaani põhiteema, nagu mõned eelarvustajad on teatanud, on erinev, nimelt, mis on reaalsus. Moratooriumi pika nimega juhataja käitus nagu kolhoosi sigala juhataja: teadis küll et jõusööta varastatakse, aga ise midagi ette ei võtnud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Elläi Tuulepäälse
03.05.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Tempo, rütm, diktsioon. Tempo on vägev, rütm on nagu Kimmo Pohjonenil (soome hull akordionist) ja diktsioon eesti keeles talutav. Mind hämmastas, kuidas autor ühe kitsukese teemadevaliku ümber tantsides on tõelise monumendiga hakkama saanud. Nagu Herberti Düüni-sarjas, pole ka siin laialivalgumist. Ühte köitesse kokku surutud selle täiuslik väljaarendus (tempokiirendused) ning sellega paljuköitelisust välditud. Vaieldamatu 5 siitpoolt.
Teksti loeti eesti keeles

Cook kirjutab väga visuaalselt. Näiteks see, kuidas kõrgem juhtkond ilma järjekorrata laagri juures improviseeritud psemistiiki tarvitab ja kuidas kaks täiskasvanud inimest enne lähikontakti endale kõiksugu tegevusi leiavad - lakooniline, kuid värvikas kirjeldus. Annaks eesti autoritele sellist kirjutamisnägemust! Või võimet kirjutatu lugeja teavuses elavaks, kohmetamata pildiks muundada. Olen Cook`i käesoleva sarja fänn ja alla hinde viis ei taha panna seegi kord. Ette võib heita vaid seda, et mõnel korral võtab tegelaste tähelepanematus lolluse mõõtmed. Värske kapten võib lõpmatuseni jahuda kaarnaparvest, aga keegi ei võta teda tõsiselt, sest millegipärast on teistele need linnud nähtamatud. Vähemalt armeenõiad võiks ju Cooki loo loogika järgi siiski asjale sügavamat tähelepanu osutada, nõidade endivaheline kiskumine ei ole siin piisav argument tähtsamate asjade kahe silma vahele jätmiseks. Aga kuna seeria lõpplahenduse jaoks on lolli situatsiooni hoidmine kasulik, siis olgu pealegi, võib andestada. Vanad tegelased ärkavad ellu ning tekib tahtmine varasemad romaanid uuesti üle lugeda - igati positiivne turundustrikk.
Teksti loeti vene keeles

Hankisin endale terve Musta Kaardiväe sarja arvutisse ja nüüd loen :) Valge Roosi parim episood leiab aset iidse puu juures, mille alt sirutub välja kellegi küünistega varustatud käsi. Nalja saab raamatus jällegi peaaegu nabani, koobaselamu hais tahab ära tappa ja maailmavalitsejanna jääb oma võimust esialgu ilma. Hindan ikkagi hindega viis, sest pole just kerge kirjutajal hoida läbi teoste ühte taset ja ühtset joont.
Teksti loeti vene keeles

Haaaaaaahhh! Kohe peale Lukjanenko viimast dozorrrrrri üldsegi mitte pozorrrrr. Ma arvasin, et mind pole enam võimalik üllatada ja see ühe vana-hea-tuttava igavene jura selle raamatu headuse kohta näis üks lääge jutt. Jah, läägust ja hüplikkust siin on, aga miks mitte? Mis selle ärajätmise või -muutmise puhul paremaks või halvemaks läheks? Kas kõik peab ilgelt pärikarva olema, mida loetakse? Nimetet teos on parajalt karvane raamat, ülekantud mõttes. Raamatul on oma iseloom, see ei jookse üldistes müügivooludes teistega võidu, sõnadearvust on mõnus ennast läbi närida, sest asi on seda väärt. Olenemata tõlkest on pilt, mis lugemise tagajärjel (nn. visuaalsel lugemisel) silmade ette tuleb piisavalt kontrastne, värvikas, sügavustega ja väga huvitavate perspektiivilahendustega. Gaiman suudab luua (taasluua?) teatavat maailmapilti, mis eksisteerib tavareaalsuse kõrval. Hindan kirjanike juures seda võimet ühe põhioskusena. Igav ei hakka ja paljud nähtused kehtivad ka reaalselt :)
Teksti loeti eesti keeles

Ostsin ja lugesin. Ega neid va esimesi osi pole kah raamatukogust enam kerge kätte saada, eriti peale filmide ilmumist. Naljakal kombel on see esimene dozor, mille kätte võtsin, kuskil alateadvuses kummitas, et kui kõik loevad, siis vat mina ei võta kätte ja nüüd muidugi taon raamatuga vastu pead, et nii loll olin. Üsna realistlik, arvestades vene nõiaelu ja Moskva vägevaid kaaseageseid tegijaid maagia vallas. Kuigi ega taolist asutist nagu dozor kahjuks reaalsuses ei eksisteeri. Aga võiks ju! Aurade kirjeldused on head, aga seda saab lugeda juba Castanedalt või küsida tuttavalt-teadjamalt, kui just ise ei näe. Ja enamvähem sealtmaalt realistlikkus lõppebki - edasi tuleb juba hea ilukirjandus, mis alateadlikult hoomab neid alasid, kus mõistus veel kokku jookseb. Lukjanenko eriomadus kirjeldada naisi huvitavamalt kui muþikuid ei tule ka siin tegelikult kahjuks, kuigi erinevate meesmaagide karaktereid eraldab üksteisest vaid õhkõrn eripära (tinglikult rahvuslik või tume-hele, või Teine-inimene-vampiir või...). Aga kuhugi peab ju Autor iseennast sisse kirjutama ja ega tooperäst akka ju innet mahade tegema.
Teksti loeti vene keeles

Tuleb tunnistada, et hindamisel tekkis raskusi. Tahtmine nelja keerata oli kange. Tegemist on ju tavalise, kuigi traagilise lõpuga melodraamaga - kannatav naissoost isik, dramaatiline taust (rikkus, vaesus, sotsiaalsed probleemid, ohver, orjus-vabadus, armuiha jms). Vahutab nagu seep ikka, nõus ühe eelmise arvustajaga, et ühekordseks lugemiseks. Aga massidele söödav, müügihitiks sobilik. Naha all oleme ju kõik ühesugused, olenemata päritolu(planeedi)st - liha ja hing. Tundub, nagu oleksin midagi taolist lugenud mustade-valgete orjapidamisperioodi kajastavast belletristikast... See, mis köidab, on tuleneb autori oskusest infot õigesti doseerida, õigel ajal visata ette mõni pärl, mõni kiiks, mõni vastuolu - igav ei hakka. TV ja vägivallakinoga harjunud inimene ei erutu kergelt lihaloomade hukkamise ja muidu kohtlemise kirjeldustest, see on juba alateadvuse soppides kenasti olemas, aga taeva värvid, karge õhk, meri, külluslikult vette vannis (mis muide varanduslikumalt kesisema persooni kodus on täitsa arvestatav teema) lähevad peale. Sellest võib aru saada ja kui mõelda tööstuslinnade klimaatika ja siin meie mahepõllumajanduse peale, siis... Niisiis on "Naha all" terviklik, hästikirjutatud raamat, kohati üllatav, kohati ootuspärane ja igati tehnilises mõttes "viit" väärt.v Tänud eestikeelse väljaande kujundajale - kaas igati kena ja sisuga ühilduv!
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi sai Vikerkaarest loetud ja nüüd siis kogumikust üle (srrrrr! ei võtnud kohe ilmumise järel kätte!). Eesti õudus minu vaieldamatu lemmik ikka veel. See sõltub muidugi lugeja enda kujutlusvõimest, kas hakkab pilt elama või ei hakka, aga karakterid, värvid, õhk, lõhnad, maastik - kõik on oma õige koha peal. Väga visuaalne lugu, võiks olla filmistsenaarium, kui keegi viitsiks (loomulikult autori nõusolekul või kaaslusel) laiendada, et täispika mängufilmi jaoks jaguks.
Teksti loeti eesti keeles

1. Kuna raamat on kirjutatud nii ammu, siis paljud süþeeliinid tänasele lugejale rohkemaks kui ajaloolise alternatiivse ulme valda jäävaks ei küüni. Vietnami veteranlus, aatompommid Jaapani pihta, peategelaste sünniaastad (no nad ju vanemad kui ma praegast ja maailm ju ikka täitsa teistsugune...) ei hakka aga siiski väga hammastega lugemisnärvi külge, sest paganama hästi kirjutatud.2. Vilusuufiline külg on asjatundlik. Peale seda laviinitäit alternatiivajaloolist populaarteaduslikku menukirjandust (tekkeloo hoidjatest kuni David Icke`ini), mis eesti keeleruumi on tunginud, täitsa kobe versioon teadvusviiruste kohta. Kahjuks kohati ka paikapidav, kuigi mitte just täpselt "Lumevaringus" kirjeldatud seostele vastavalt.3. Kirjanduslik tase - üle tavamenukite keskmise. Hea panoraam, talutavad karakterid, hea menuki tasemel tegevusliinid. Väärtkirjanduse hulka ei kuulu, aga noorsoole soovitada võib - nad ei riku sellise raamatuga oma kirjanduslikku väljaarenemata maitsemeelt ära. See on tase, millest allapoole kirjutatut enam vastavas kategoorias ilmuda lasta ei tohiks.
Teksti loeti eesti keeles

Samas laadis tekst kui Nabokovi "Ada", ainult teise väljenduslaadiga inimese kirjutatud. Meelde sööbis Hitleri ja Stalini kohtumine esimese lossi trepil (on see tsitaat mõnest jaapani multikast?). Naerune nagu Vonnegut. Ja täiesti ajuvaba nagu need vene basatskid tavaliselt.
Teksti loeti eesti keeles

Ma pole üldsegi Vonneguti fänn, aga seekord võtsin mõnuga. Lope tõlge ei tekita arusaamisraskusi, kujundid on tabavalt selged ja jõuavad täies magus (no tegelt originaalilähedaselt siiski vaid) pärale. Kokkuvõttes, ilma igasuguse jamata öeldes oli see raamat parim viimasel ajal loetust. IMHO.
Teksti loeti eesti keeles

Ammu loetud kaunikene. See oli üks neid raamatuid, mis mind põhjalikuma ulmelugemise lainele tõi. Hästi tempereeritud, kirjutuslaadilt kaasaegne jne. Kiidusõnadega võib liialegi minna. Aga eredalt tuleb siiani silme ette pilt metsistunud, enda ellujäämise eest võitlevast inimesest, kes kõrgtehnoloogilist tsivilisatsiooni esindavale linnule hambad sisse lööb, olles eelnevalt hoiatanud "olen ohtlik!". See pole optimistlik oopus, taust (kõrg- kesk- ja arenevad tsivilisatsioonid, peremehed ja hundid) on muljetavaldavalt ulatuslik, kuigi väheste vahenditega ära toodud. Eraldi loetav, sarja osana nauditav.
Teksti loeti vene keeles

Sisuliselt esimene osa, aga lugeda seda esimesena ei soovita. Liiga palju ütleb ära asjade kohta, mida alles tahaks avastada. Ilmumise järjekorras on palju põnevam.

Köitis supermeheks saamise lugu (läbi naiselemendi, mis to`st, et naine robot). Robotid on Asimovil läbivalt inimkonna toimemehhanismide hoidjatena tegevuses ja nende sissetoomine psühhoajaloo sünni juurde ei ole loomuvastane. Pigem tekib rõõmus äratundmisefekt. Muidugi on Asimovi Universumis see saatuslik viga, et autor on üldistusvõime andnud ainult ühele tegelasele mustmiljonist. See on sama ebaloogiline käivitav fakt kui kotkaste appi kutsumata jätmine Tolkini suursarjas. Umbes nii: miljarditel inimestel võib ju lambike süttida, aga ainult Seldonil aitasid robotid asja käima panna. Muidugi jääb alati võimalus, et ülejäänutel oli universumi pärast südant valutada kama kaks. Aga selleks ju kirjandus ongi, et fantaseerida.

Teksti loeti vene keeles

Kommerts kohe kindlasti. Autori enda kommentaar saatesõnas vihjab, et ta ei olegi nii vaimustunud olnud Asumi edasi kirjutamisest, oleks nagu kirjastajatepoolne sund. Olles varem lugenud "Prelude to Foundation", mis muideks on tehniliselt parem, tundub mulle, et Asimovil on käesolevat kirjutades veikene deprekas peal olnd. Jah, võtab asjad kokku, heidab kõrvale stsenaariumid, mis nagu ei kõlba üldiseks arenguks jne. Isiklikult mulle selline käsitlus ei meeldi, et üks ainumas suund viib inimkonda edasi - see on nivelleerimine, meheliku üldistusvõime võidu/luige-laul. Areng toimugu ikka mitmekesisuses... vabandust, et isiklikuks läksin...

Erinevate tsivilisatsioonide läbikärutamine tekitab liikumisefekti (traditsiuuniline rännak sinna, tagasi, iseendasse, tagasi lätetele), aga arengut ei ole, Gaia idee jääb püsima ja kogu teos näib (NB! ainult näib!) fakti tõestamiseks kirjutet olevat. Sellepärast siis hinne "4" ja mitte "3". Paks köide, aga ühe päevaga võimalik läbi lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Samad sõnad, mis "Rocannoni maailma" puhul: stiililt vananend. Muidu mõnusam, kompaktsem, mehe-naise suhe (olgu siis mis rassist või geneetilise koodiga) on Le Guini puhul enam-vähem oblikatoorne nähtus ja haliseda, et "jälle hakkab peale..." on mõttetu. Sõnaga - 21. sajandi lastekirjandus. Kui mu sõnakasutus tundubki kibestunumat laadi, siis vist seepärast, et "Pimeduse pahem käsi" sai teismeliseeas ära loetud.
Teksti loeti eesti keeles

Omas ajas (1966) oli see romaan kindlasti viite väärt, praegu esmatrükina ilmudes venitaks vaevu kolme välja. Võib-olla oleks siis paras panna nende kahe keskmine.

Kirjutamistehnikalt on "Rocannoni maailm" lootusetult vananenud. Tänapäeva tipp-kirjanike poolt loodud tehniline või ime-ulme ei kasuta enam kuuekümnendatele omaseid stiilivõtteid (tüüpnäide: sissejuhatuse kaelakeeotsimise lugu), pealegi tõusevad mõned Le Guini matkijadki kasvõi põlvkonnavahe tõttu eredamalt esile. Meremaa sari on käesolevaga võrreldes aegumatum ja klassikaks kasvanud. Ulmet huviga lugenud inimene juba aimab ette, mis Rocannoni-sugusest hingelise laadiga mehest lõpuks saada võib, samuti kohalike isandate võsukesest (näiteks äraläperdatud surma-eelaimus); traditsiooniliselt jääb kaaslaste kambast alles vaid üks; traditsiooniliselt kohatakse hästi palju takistusi/tsivilisatsioone. See on see trendilooja või keskteelise häda, et ühel hetkel pole enam põnev.

Teksti loeti eesti keeles

Ostsen ta, raisa, ärh. Vedelú piiterlaste müügiletis ja es pidand kahtekümmet viit krooni küll siikord paljuú.

Viit väärt raamat, mu meelest. Lõpuleviidud, läbimõeldud, viimistletud. Oleks tahtnud mõlemat osa ühes raamatus näha, aga eks ta veel tuleb nõnnamoodi mõnelt teiselt kirjastuselt ehk kunagi hiljem. Need filusuufilised vestlused, mis esimesel korral põhevuse pärast lugedes vahele jäivad, saavad teisel korral naudingu pärast lugedes üle loetud. Kuna lõpp ei tulnud üllatusena, sest teema arutati karstikoopas juba piisavalt läbi, ei tunne, et lugu õhku rippuma jääks. Ühelt meeskirjanikult igatahes üllatavalt vaimselt arenenud kirjutis. Legendi ümbertöötlus teemal, et kui Lunastaja oleks Rooma läinud ja mis siis oleks saanud toetud küllalt tugevalt meie maailma traditsioonidel (kaksteist apostlit jne, kuigi meil oli Juudas kolmeteistkümnes). Tuntud ja tundmatu on kenasti tasakaalus. Hea raamatu kohta polegi palju öelda, kui just süvaanalüüsi ei tee, aga, ausalt, ei viitsi liigselt nämmutada...

Teksti loeti vene keeles

Hästi temepereeritud. Semantiliselt mitmekesine ja siiani kaasaegne. Karakterid pisut skemaatilised, aga siiski talutavalt esitatud - selles vallas on möödund sajandi viimase veerandi jooksul parajaid edasiarenguid toimunud. Lapsikuse haisu pole man. Pakub intellektuaalset akrobaatikat ja nõuab tähelepanelikku lugemist.
Teksti loeti eesti keeles

Veikene allahindlus hinde osas ei tule sellest, et ma pole nõus konkreetse naiselikkuskäsitlusega, mõningate filosoofia valdkonda kuuluvate teemaarendustega jne, igal ühel on õigus oma arvamusele. Pealegi on teos juba üsna vana... Jah, liiga venitatud mõnes kohas, aga mitte kõikjal. Lahtised otsad ripendavad, aga kui ta sunnik on sarja osa, siis las ripendavad.

Väga meeldis tuntud-teatud nimede oskuslik kasutus. Arthuri ja Lanci mitu nime, mitu naist, kelle nime alguses on täheühend "morga". Bradley on lahku või kokku kirjutanud need tegelased-tüübid, kes teistes sama müüdi variantides (ka ilukirjanduslikes) omavahel ühte sulavad või üldse ei haaku. Näen selles võttes teose kõige suuremat edu tagatist, seda "uut", mida müüditöötlustes tavaliselt hinnatakse.

Muljet avaldas kirustlus-druiidid vastanduse mõlema poole kriitiline vaatlus. Võim pole Bradley ülempreestrinnale võõras nähtus, ta segab alatasa ära oma huvid ja jumalanna tahte, tulemuseks intriigide sasipuntrad ja isiklik tragöödia. Raamat nagu raamat ikka, ei tõuse suurest fantasy-massist väga esile, aga ära kah ei kao.

Teksti loeti eesti keeles

Neli sellepärast, et traagelniid on näha. Ma mõteln siin neid piirkondi, kus autori käsitööoskus pole suutnud peita laenatud tsitaate. Olgu need siis moodsast antopofilosoofiast või mütoloogiast.

Edasi on juba maitseasi, kas Armastuse sissetoomine läheb lugeja jaoks läilaks või ei lähe. Tundub, et see oli poliitiliselt korrektne samm teoses, kus hea-halb vastandus kehtima ei kipu.

Aga asja päästab kindlapeale de Linti oskus müütide ja muu saadaval oleva infoga süviti tööd teha ja püüd mõista, mis nende märgisüsteemide taga tegelikult peale ilusa muinasjutulise pealispinna leida on. Siit siis erinevus Amberi loojaga. Ja pikk oli see romaan kah, tunnistan, et jätsin need kohad, mis tegevust edasi viivat infot ega eelnevate mõistatuste seletusi ei sisaldanud, lihtsalt vahele.

Teksti loeti eesti keeles

No vat ei hooli, et Sapkowski loo paroodiana on kirjutanud! Peale "Järveemanda" lõppu käesolevat novelli lugedes tekib hoopis painajaliku õudusunenäo tunne. See on nagu Ciri soovunelm, suurem osa tegelasi on romaanide käigus tapetud, mingid kääbikud on sisse toodud (aga Ciri rändab ju maailmades ja ajas, äkki toimub tegevus kohas, kus kääbikuid leidub, kohas, kuhu Jennifer ja Gerald paadiga viidi?).
Teksti loeti vene keeles

Cooki Musta Kaardiväe sari on vaieldamatult üks mu lemmikuid, Sapkowsky sortsi-sarja kõrval. Tuleb ausalt tunnistada, et mulle meeldivad mehised meeskangelased, kes stressisituatsioonides sentimentaalseks ei muuta. Alustades Kaptenist, Elmost (Ilmost?), Leitnandist, Varesest, Konditohtrist...

Cook on loonud suurepärase atmosfääri - realistlikumat laadi solk tänaval, vanalinnad, Kapten kõrgemas kindralite seltskonnas ringi liikumas, tigedate metsavaimude küüsi sattunud kõrtsiseltskond, vastasleeri nõia tapmine talveöisel all-linnatänaval. Kõik kirjeldused on antud mõnusa napi ja teravmeelse leksikaga, muiata saab praktiliselt igal leheküljel. Põhiliselt tuleb see minategelase valikust - kaardiväe arsti nimetavad isegi ta relvavennad irooniliseks, sarkastiliseks. Võmatuna tunduvalt hea on metafooride ja võrdluste valik, mis tõlkest hoolimata pärale jõuab. Alates siis nimemaagiast, kus kiilakat kutsutakse Kahupeaks ja kõige karmimat rühmaülemat Heatahtlikuks. Esimene meeldetulev näide Cooki tegelaskirjeldustest on Kapteni käitumine taktikalisel koosolekul: autor näitab (tugev visuaalne esitus), mis tujus ülemus on, mis tujus ta paistab olevat, kuidas ta end kehakeeles väljendab (silmi pööritab, kaartides tuhnib, ringi liigub) ning seda kõike ühe väikese, paari-kolme-lauselise lõiguga, mis tundlikuma lugeja vägisi naeratama sunnib ja kus`t, oh imet, puudub igasugune info tegelase välimuse kohta. Või siis näiteks pahade hulka kuuluva võluri Muutuja välimuse ja tausta kirjeldus (sau, mis on kunagi olnud reeturlik naine, kole välimus, kõnnak, pilk). Venelaste varasem tõlge (illustreeritud väljaanne) erineb uuemast (kogumik, kus on nii"The Black Company" kui "Shadows Linger") üsna tugevalt (vastavalt näiteks "gvardia"-"otrjad", "Nemoi"-"Moltðun"), kuid sisulisi erinevusi nagu poleks (?).

Musta Kaardiväe taust-tegevustik on äärmiselt tihe. Nii mõnigi fantasy-autor näikse seda peategelaste üle domineerimise kartuses arendada pelgavat, kuid mitte Cook, kes oma lakoonilise stiili tõttu millelegi liiga palju aega-kirjamusta ei raiska ja ikkagi kõik ära öeldud saab. Nõnda saab õigel ajal ja loogiliselt võttes õiges kohas teada, et Kalliskivilinnadest suurimas, Berüllis on kaks poliitilist jõudu - sinised ja punased - ning et sinised on opositsioonis ja punased koalitsioonis. Üle mere edasi liikudes tuleb ilmsiks, et Valitsejanna vastu sõdivat mässajaskonda juhivad tema "äratajate" pettunud järeltulijad, kelle võlurkondlik Ring on palju monoliitsem ja pöörab omavahelistele arveteõiendustele hoopis vähem tähelepanu kui Valitsejanna alluvates kümme pahat võlurit. Lisaks pole tegemist ühe Conani vaid terve armeega (kümned erinevad karakterid), mille ajalugu ulatub läbi sajandite, läbi kohaliku maailma ajaloo.

Üle pika aja läbinisti positiivne arvustus. Oleks mul võimalik rohkem "viisi" laduda, laokski. Igatahes üks hea raamat, mida teist-kolmandatki korda kätte võtta ja talvise pööripäeva ümbruses küünlavalgel lugeda.

Teksti loeti vene keeles

Kui poleks "Neuromancer"-it lugenud, paneks hindeks "viie". Võrreldes triloogia esimese osaga tugev tagasilangus, või on asi selles, et ei lugenud emakeeles. Igavaks kippus minema.

Fragmendid, millest romaan koosneb tunduvad venitatutena, tegelaskujude põhjalik tutvustamine ei muuda ära seda kunstlikku malemängulikku muljet, mis lugemisel tekib. Autoril on muidugi kõik algusest peale läbi mõeldud (Gibson ise oma intervjuus on küll öelnud, et tema ei ole konstruktor, kuid...), ehk on tegemist gibsonliku hoolimatusega lugeja suhtes, mis nüüd uues vormis välja lööb.

Teksti loeti vene keeles

Väga venelik raamat, jutustab revolutsiooni toimumisest imperialistlik-orjanduslikus riigis, peategelaseks aadlineiuke Eliste (transkriptsioon kirillitsast, ingliskeelset varianti ei evi), kes koduvaldustest vanaema juurde õukonda saadetakse - eesmärgiga ta seal edukalt kellegi tähtsa tegelase armukeseks teha. Valik missugudene - kavalere igast mastist, kuninga sigulasteni välja. Aga samal ajal teevad mässajad revolutsiooni.

Kõrvaltegevusliinid on endise NL kodanikele üsna igavad - keskpärane poolharitlasest võimur (lenini-stalini tüüpi käkk), aadellik demorkraat jt. Uue diktatuuri tekkimise taaga liin (revolutsiooniline terror) on süngemaist süngeim, kuid kitšilikult esitet. Muidugi on see terve raamatu stiil: a`la Angelque mässu keerises... Süžeearenduses on autor läinud lihtsamat teed mööda, ei ole otsinud häid metafoore ega tabavaid/teravaid/lummavaid kujundeid - nõiduse kaasamine ei too romaani eliidi hulka, samuti mitte fantasykeskkond. Asi iseenesest on rohkem naistekas.

Teksti loeti vene keeles