Kasutajainfo

Mihhail Haritonov

18.10.1967-

Teosed

· Philip Reeve ·

Infernal Devices

(romaan aastast 2005)

eesti keeles: «Põrgulikuid leiutised»
Tallinn «Tiritamm» 2010

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
2
1
2
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (5)

“Põrgulikud leiutised” on kindlasti üksjagu tugevam tükk, kui sarja eelmised osad, kuna tugevamalt kui varem tuleb siin välja põlvkondade erinevus, nende teistsugune käitumine ja siis teistpidi ka sarnasus, samalaadne käitumine - ajaloo kordumine kõverpeeglis, farsina.

Hester ja Tom peaks olema nii 33-aastased, neil on 15-aastane tütar Wren, kelle eostamist teise osa lõpus mainitakse, perekond elab idüllilis-pastoraalset elukest Põhja-Ameerika idarannikul paikseks jäänud Anchorage’is ning suurem osa Anchorage’i rahvastki on veel elus ja tegutsemas. Ilmneb, et Caul ja Freya pole siiski teineteist leidnud ning esimene neist ei tundu kindlasti õnnelik ja oma minevikuga rahu teinud.

Seda pole ka Hester, kellele, nagu me oleme teises osaski vihjeid saanud, lihtsalt ei sobi selline rousseaulik idüllilis-harmooniline paikne elu koos lihtsameelse rahvaga rohelises maakolkas. Aga et idüll on kestnud juba 16 aastat tundubki Reeve’i maailma inimeste jaoks ebaloomuliku kingitusena.

Kohale ilmub teise osa lõpus omakasupüüdliku aga siiski väikse isikliku kangelasteoga hakkama saanud Gargle, kellest on saanud Kadunud Poiste liider, ning peagi käivitub Reeve’ile omane bodycount... Wren röövitakse, mängu tulevad mitmed varasemate osade tegelased, lugejale näidatakse uut linn-maailma kuurortlinna Brightoni näol, mida juhib meer Pennyroyal.

Nagu öeldud kordub Reeve’i maailmas kogu ajalugu kõverpeeglis, kuigi uue põlvkonna tegelaste vahel tekivad justkui samasugused suhete jõujooned nagu omal ajal Tomi, Hesteri ja nende eakaaslaste vahel, on see kõik siiski teistmoodi.

Puruneb ka illusioon nimega Tomi ja Hesteri kooselu, õigupoolest tõuseb minu jaoks selgelt romaani negatiivseimaks tegelaseks just Hester. Jah, loomulikult on tema koletislikus olemuses süüdi see maailm, teda väiksena ümbritsenud inimesed ja nende jubedad teod. Aga jubedaid üleskasvamise olusid paistavad olevat kogenud praktiliselt kõik selle maailma tegelased, ometi on paljud neist suutnud kõige kiuste säilitada märksa rohkem inimlikkust, hoolivust ja nad ei lähe pelga võimaluse peale tappa märjaks. “Valentine’i tütar” aga... Valentine’i tütar, my ass!

Mõtlen juba pingsalt, mis saab neljandas ja viimases osas, kuna suur hulk tegevusi jääb siin pooleli, tegu on pelga vahefinišiga. Õigupoolest mõtlen peamiselt selle peale, millise saatuse laseb kirjanik Hesterile osaks saada. Võimalikult piinarikas surm ei oleks kindlasti piisav, ellujäämine ja kõigi kallite inimeste surm tema ümber samuti mitte, kuna kes talle siis õieti kallis on? Mingil määral Tom, mingil määral Shrike... aga noh, ka see poleks see! Eks näis.

Kui suurem osa arvustajaid on eelmisi osi omavahel võrrelnud ja ühte vastalt teisele eelistanud, siis mu meelest olid tasemelt esimesed kaks üsna eristamatud - mõlemal oli suhteliselt ebarahuldav algus, mille aga täiel määral kompenseeris väga tasemel teine pool, Reeve’i käimaminek on alati kuidagi rabe ja logisev, aga kord käimasaanuna pole kellestki ega millestki tema peatajat. Kolmas osa ongi esimesest kahest tugevam, kuna käima saab see kõige kiiremini, kirjanikule omast rabedat algust, mil tegelased justkui kanged kriipsujukud käituks, õieti nagu polegi.

Hesteri eemaletõukav olemus tuuakse kohe alguses lugejate silme ette, kui ta sisuliselt ilma küsimusi esitamata laste pihta tule avab, mille käigus juba sümpaatseks saanud tegelasi kui loogu langeb... Noh, igaühele oma. Kindlasti on olemas feminismist nakatunud naislugejaid, kelle meelest on Hester see suurim kannataja ja ohver ning kes tema “kangelastegudele” pöidlad pihus kaasa elavad.

Lõpp viib Hesteri taas kokku Shrike’iga ning teise köite aegse Gargle’i kolmanda raamatu farss-koopia Kalapäts leiab lõpuks kõigist inimestest reedetu ja mahajäetuna kõrbest “oma” küborgterminaatori - temaga rääkiva stalker Anna Fangi pea - stseen on sümboolne, kui poisike kõrbes vedelevad küborgi jupid selle pea juhendamisel kokku korjab ning neid ida poole kokku panema suundub. Kas meil on neljandas köites ees järjekordne Hesteri loodud koletis?Aga kogu Reeve`i sarja veidi põhjalikum analüüs peatselt bloogis NEED READ.

Teksti loeti eesti keeles

Sarja kahe esimese osa tõlkeid lugesin 2006. aasta päikeselisel kevadel ja suvel, mis praegu tundub hästi kauge minevikuna, nii et paljugi on jõudnud meelest minna. Sai loetud ja nauditud, isegi Estconil jaburaks läbuks keeranud temaatilises rollimängus osaletud. Sarja tõlgete avaldamisse tuli millegipärast pikem paus ja inglise keeles lugemist ka ei jätkanud. Kuni nüüd see (huvitaval kombel K. W. Jeteri klassikalise aurupunkromaaniga sama pealkirja kandev) raamat eesti keeles ilmus ja palju vanu häid mälestusi äratas.

Muidugi on tegu young adult-kirjandusega... aga see-eest tipptasemel. Loo vahepealset kergelt lapsikuks kiskumist kompenseerib hoogne lõpposa. Reeve`ile omaseid naljakaid kilde kohtab ka, nagu laul nimega "Ida on roheline" (vihje kultuurirevolutsiooni-aegse Hiina tuntud propagandalaulule "Ida on punane").

Hesteri osas ei saa paraku Raulile vastu vaielda. Kibestunud ja egoistlik tüüp, julmus segatud enesehaletsusega. Wren erineb Hesterist nagu öö päevast ja see kontrast on kuidagi hästi mõjuv.

Loodetavasti need, kelle meelest kogu sari on saast, sest liikuvate linnade kirjeldus on vastuolus mingite füüsikaseaduste või loogikareeglitega, taipavad kolmandast köitest eemale hoida.

Teksti loeti eesti keeles

Tundus parem lugemine olema kui kaks varasemat raamatut, aga ainult kuni lõpumadinani. Siis ei jäänud muud üle kui peast kinni haarata ja imestada kui jaburaks üks tegevus võib minna. Loogikat keerati edasi, tagasi, üle vindi ja kinni. Lõpuks tehti ettevalmistus järgmise raamatu jaoks: valiti välja tegelased, keda seal presenteerida ja tapeti üleliigsed ära. Aga nii puhast vuuki enam ei tehtud kui esimeses raamatus, eks autor oli aru saanud, et uute karakterite loomine on keerulisem kui vanade tegelaste killimine.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin kindlasti teist, kui mitte kolmandatki korda. Aga paistab, et varem pole ma oma arvamust BAASi mingil põhjusel kirja pannud - võib-olla sellepärast, et kui sain peale selle romaani lõpetamist teada, et "Tiritamm" on sarja pooleli jätnud, oli pettumus liiga suur. Kuid nüüd on mul plaan sari lõpuni lugeda, seega tuleb ka kolmas osa ära arvustada.
 
Erinevalt eelmisest kahest osast on seekord tegemist selgelt suure romaani nö vaheosaga. Seletan mõtte lahti. Sarja avaosa oli selgelt iseseisev lugu ja iseenesest järge ei vajanud - oli algus ja oli lõpp, lahtisi otsi ei jäetud. Selle järg oli lihtsalt hiljem juurde kirjutatud, ilmselt esimese osa edu tuules ning tänu tagasivaadetele iseseisvalt võetav ja loetav. Kolmanda osa tegevus küll algab aastaid peale teise osa lõppu ning ka peategelane (Wren) on uus, kuid peagi tuuakse sisse nii palju tegelasi ning sündmusi eelmistest osadest, et pelkadest tagasivaadetest ei piisa ning eelduseks romaani nautimisele on kahe eelmise osa lugemine. Samuti jäetakse "Põrgulike leiutiste" puhul ka lõpp nii lahti kui vähegi saab ehk siis järje lugemine on enam kui kohustuslik - lugu jääb muidu ju pooleli, mis pooleli.
 
Kurtsin teise osa arvustuses, et puudus avaosa uudsus ja seega jäi järg nõrgemaks. See puudus siingi, kuid kuna puudus ka teises osas pisut häirivaks muutunud teismeliste armulugu, siis polnud sellest suurt lugu. Päris kindlasti meeldis mulle nii tegelaste areng kui ka mitmeplaanilisus - selles romaanis pole häid ega halbu tegelasi lihtsalt sellepärast, et kirjanik nii tahab, vaid kõikidel on omad põhjused, miks nad sellised on ja nii käituvad. Ka Hesteril ja orjakaupmees Shkinil. Samamoodi pole ka põhifraktsioonid, liikumisvastased ja liikumispooldajad, selgelt pahadeks ega headeks jaotatavad ning esile kerkivad tegelased, kes üritavad mõttetut sõda lõpetada.
 
Üldise usutavusega on nagu on - kohati kisub päris absurdseks. Aga kuna see ei ole peamine, siis ka väga ei häiri. Kui romaaniseeriast saab filmisaaga, siis usun, et seal saavad kõik need lendavad ja ujuvad kaadervärgid veel eriti vahvad ning visuaalselt nauditavad olema.
 
Kokkuvõttes täitsa hea lugemine. Päris viite küll välja ei anna, aga tugev neli päris kindlasti ning igav ei hakanud kordagi.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja "Surelikud masinad" kolmas raamat, neli neid kokku on. Esimesed kaks ("Surelikud masinad" ja "Kuldseeklid") käisid kokku, üks algas sealt kust eelmine lõppes. Kolmas, "Põrgulikud leiutised" toimub kuusteist aastat hiljem ning on koos viimase osaga ("Pimenev tasandik") omakorda paaris. Seega saab keel põses ütelda, et kui tegu oleks vähe vanemale lugejale mõeldud raamatutega siis oleks fantasy-suurmeistrid saanud hakkama kahe raamatuga, ca 600 lehekülge esimene ja 750 lehekülge teine.

"Põrgulikud leiutised" on endiselt YA, noortekas aga mõnevõrra täiskasvanulikum. On ju peategelased Tom ja Hester saanud vanemaks, vanust ca 33 aasta ümber. Neil on laps, tüdruk nimega Wren ning elavad nad vaikset elu kusagil Põhja-Ameerika idarannikul Anchorage's. Elu on igavavõitu, Hester saab küll mõnevõrra pealesurutud lapsevanemarolliga hädavaevu hakkama kuid ega sisimas on ta ikka see mässumeelne noor tüdruk, kes mõõga ja tulega õiglust vasakule ja paremale jagas. Ka Freya ja Caul on alles, kui teise raamatu lõpus juba lubas, et ka neist saab paar... siis läks vähe teisiti - Caul on endiselt sisimas Kadunud Poiss ning üsna eraklik, maarottide pärismaailm on teistsugune kui läbi mehaanilise krabi kantud kaamerasilma paistis.

Raamat algab peale sellega, kuidas ilmub välja Kadunud Poiss (nüüdseks ka mees) Gargle, kes palub Caulilt abi. Caul keeldub, siis aga satub sinna värskest perekonnatülist põgenev ja sügavalt solvunud Wren, kes sülitab ema pihta tuld ja tõrva ning hea meelega aitab heasüdamlikku võõrast. Noh ja siit lähebki raamat lahti, edasine on üsna "tavaline" Reevelik möll ja madin, kus YA kohta on laipu ja verd üllatavalt palju.

Nagu ütlesin siis raamat on sutsu täiskasvanulikum kuna temaatikaks on vanade ja noorte suhted ning nii mõnigi kord pannakse tõsiselt proovile, kas veri on ikka paksem kui vesi. Lisaks keerutab Reeve enda tegelasi parajast supist läbi ning nii mõnigi tõbras on nüüdseks sümpaatsem, teisalt hõõgub mõne tuha all ikka korralik ja kuum süsi. Kui liikuda lugemisemotsiooni juurde siis esimene raamat tundus väga äge, teine käis sellega paaris - aga natuke hakkas midagi kriipima. Eks ma räägin viimase raamatu juures rohkem aga praegu, peale kolmandat raamatut lugenuna, tundub, et see kõik on natuke liiga lihtne. Tähendab - maailm on äge, tegelikult ka. Seal juhtub huvitavaid asju. Aga tegelased on sellised õnnetuvõitu ja kahvatud. Või vastupidi - teinekord on värvi ikka väga paksult peale määritud kuid see mõjub kokku kuidagi... hollywoodlikult kui filmimaailma peale mõtelda. Hästi palju tegevust aga natuke liiga vähe mõtisklust, arutelu, plaanimist, sisemaailma, kuttidele-muttidele liha luudele ladumist.

Kui sarja alustades mõtlesin, et vägev värk ja ajasin ka järgmised kaks raamatut endale riiulisse, lisaks plaanisin, et osta neljas ka (Tiritamm andis välja esimesed kolm, neljandat mingil põhjusel mitte, nüüd on Rahva Raamat andnud terve tetraloogia välja) siis praegu enam emotsioon nii laes pole. Hoopis vastupidi, panin kolm esimest Ulmeturgu müüki ja neljanda võtsin raamatukogust. Sest kokkuvõttes läheb mu poolt kategooriasse "pole paha aga kahtlane, kas viitsin veel kunagi lugeda".

Teksti loeti eesti keeles
x
Marko Kivimäe
1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

 See on üks haruldane sari, mis läheb iga teosega järjest paremaks. Esimesed kaks raamatut on selline üsna kobe action, mida oli tore lugeda aga see "miski" (mojo, noh) oli puudu. Teised kaks raamatut läksid aga järjest paremaks ning see neljas siin, sarja punkt, on kahtlemata kõige meeldivam. Endal olid kolm esimest suuresti tänud raamatuvahetusele olemas ja sinna need ka läksid, viimase võtsin raamatukogust. Ega tegelikult ei kahetse praegu, et esimesed raamatud laiali jagasin kuna viimase ja eelviimase raamatu võiks ju tõesti riiulisse panna aga koos niru algusega... ei ole mõtet.

"Pimenev tasandik" võtab kenasti kogu selle munitsipaaldarwinismiga liikuvate linnade jutu kokku, postapo aurupunk ning päris äge maailm, kus siis linnad veerevad, lendavad või kaevuvad nagu mutid. Eks sisu ongi peamiselt erinev võimuvõitlus ja kemplemine. Endale meeldis viimane raamat just seetõttu, et muidu natuke lahjad tegelased said järjest rohkem värvi näkku ja liha luudele, Hester näiteks alustas surmakülvava pätiplikana, siis arenes turvalist ja hirmigavat elu elavaks emaks ja lõpetas jälle laibakuhilate vahel. Tom oli küll justkui ikka seesama natuke igav ja turvaline Tom aga ka tema elusse tuli keerde sisse ja juustesse hõbedat. Nende tütar Wren sai ka ikka tuld ja tõrva...

Mis eriti sümpatiseeris oli stalkerite maailm. Need kunagi surnud ja siis masinatena ülesäratatud inimesed on lähemalt vaadates ikka pääääris põnev eetika- ja filisoofiapundar, eks kasvatas ju kohe sarja alguseski üks Hesteri üles ning teine... noh, tema tõttu oligi suurest kogu neljas raamat oma taevast kaelasadava surmaga. Enda jaoks tuli tugev paralleel "Terminatori" filmidega (kui täpne olla siis teisega) kus ka küborgi ja inimese suhe on oluliselt keerulisem kui pealiskaudselt võiks arvata.

Eks raamatu lõpp meelitas nii mõnegi korra pisara silmanurka, traagiline, traagiline oli peategelaste saatus. Ma nüüd natuke spoilerdan aga... ei, ei spoilerda ka. Igaljuhul lõpus nii tegelaste elulugudele joone alla tõmbamine kui masina tee tulevikku kui tulevik ise - see oli niiii võrratult hästi ära lahendatud mu arvates.

Seega - kui sarja algus tundub lihtsakoeline ja ehk natuke tühinegi ning üldse selline YA, noh - soovitan anda sarjale ka edasi võimalus. Just kolmas-neljas on need, kus saabub küpsus. Mõnes mõttes sarnaselt nagu "Harry Potteriga" - kuigi HP puhul on mu arvates tase üsna ühtlaselt kõva.

Teksti loeti eesti keeles

Sarja "Surelikud masinad" kolmas raamat, neli neid kokku on. Esimesed kaks ("Surelikud masinad" ja "Kuldseeklid") käisid kokku, üks algas sealt kust eelmine lõppes. Kolmas, "Põrgulikud leiutised" toimub kuusteist aastat hiljem ning on koos viimase osaga ("Pimenev tasandik") omakorda paaris. Seega saab keel põses ütelda, et kui tegu oleks vähe vanemale lugejale mõeldud raamatutega siis oleks fantasy-suurmeistrid saanud hakkama kahe raamatuga, ca 600 lehekülge esimene ja 750 lehekülge teine.

"Põrgulikud leiutised" on endiselt YA, noortekas aga mõnevõrra täiskasvanulikum. On ju peategelased Tom ja Hester saanud vanemaks, vanust ca 33 aasta ümber. Neil on laps, tüdruk nimega Wren ning elavad nad vaikset elu kusagil Põhja-Ameerika idarannikul Anchorage's. Elu on igavavõitu, Hester saab küll mõnevõrra pealesurutud lapsevanemarolliga hädavaevu hakkama kuid ega sisimas on ta ikka see mässumeelne noor tüdruk, kes mõõga ja tulega õiglust vasakule ja paremale jagas. Ka Freya ja Caul on alles, kui teise raamatu lõpus juba lubas, et ka neist saab paar... siis läks vähe teisiti - Caul on endiselt sisimas Kadunud Poiss ning üsna eraklik, maarottide pärismaailm on teistsugune kui läbi mehaanilise krabi kantud kaamerasilma paistis.

Raamat algab peale sellega, kuidas ilmub välja Kadunud Poiss (nüüdseks ka mees) Gargle, kes palub Caulilt abi. Caul keeldub, siis aga satub sinna värskest perekonnatülist põgenev ja sügavalt solvunud Wren, kes sülitab ema pihta tuld ja tõrva ning hea meelega aitab heasüdamlikku võõrast. Noh ja siit lähebki raamat lahti, edasine on üsna "tavaline" Reevelik möll ja madin, kus YA kohta on laipu ja verd üllatavalt palju.

Nagu ütlesin siis raamat on sutsu täiskasvanulikum kuna temaatikaks on vanade ja noorte suhted ning nii mõnigi kord pannakse tõsiselt proovile, kas veri on ikka paksem kui vesi. Lisaks keerutab Reeve enda tegelasi parajast supist läbi ning nii mõnigi tõbras on nüüdseks sümpaatsem, teisalt hõõgub mõne tuha all ikka korralik ja kuum süsi. Kui liikuda lugemisemotsiooni juurde siis esimene raamat tundus väga äge, teine käis sellega paaris - aga natuke hakkas midagi kriipima. Eks ma räägin viimase raamatu juures rohkem aga praegu, peale kolmandat raamatut lugenuna, tundub, et see kõik on natuke liiga lihtne. Tähendab - maailm on äge, tegelikult ka. Seal juhtub huvitavaid asju. Aga tegelased on sellised õnnetuvõitu ja kahvatud. Või vastupidi - teinekord on värvi ikka väga paksult peale määritud kuid see mõjub kokku kuidagi... hollywoodlikult kui filmimaailma peale mõtelda. Hästi palju tegevust aga natuke liiga vähe mõtisklust, arutelu, plaanimist, sisemaailma, kuttidele-muttidele liha luudele ladumist.

Kui sarja alustades mõtlesin, et vägev värk ja ajasin ka järgmised kaks raamatut endale riiulisse, lisaks plaanisin, et osta neljas ka (Tiritamm andis välja esimesed kolm, neljandat mingil põhjusel mitte, nüüd on Rahva Raamat andnud terve tetraloogia välja) siis praegu enam emotsioon nii laes pole. Hoopis vastupidi, panin kolm esimest Ulmeturgu müüki ja neljanda võtsin raamatukogust. Sest kokkuvõttes läheb mu poolt kategooriasse "pole paha aga kahtlane, kas viitsin veel kunagi lugeda".

Teksti loeti eesti keeles

Ingliskeelne versioon on raudselt raskeim raamat, mida olen no vähemalt hiljuti lugenud. St tegelikult ka, kõvakaaneline raamat kaalub 1,4kg, pisikeste loominguraamatukogudega pole üldse võrreldav. Ühtepidi mulle väga meeldib selline massiivsus, eriti kuna raamatus on nii lehesuurused värvilised kui pisemad peatükke lõpetavad mustvalged illustratsioonid. Eks odavatel paperbackidel on omad plussid aga kasutatud kõvakaanelised "pildiraamatud" polegi tingimata väga palju kallimad. See läks siis maksma 20€.

Seega kui on plaaan seda sarja lugeda siis mis iganes keeles ka ette võtta, mu soe soovitus on leida illustratsioonidega versioon. See annab täiesti eraldi mõõtme. 

Sarja teistkordse läbilugemise lõpp läks hullul kombel venima. Kuus esimest raamatut õnnestus endale eestikeelsena hankida, 4,5 osa "The Wind Through the Keyhole" on vaid ingliskeelsena olemas ja seda õnnestus lugemise ajaks hea Lauri käest laenata. Sarja viimase raamatu tellisin siis ingliskeelsena, see tuli aga tükk aega kohale. Vahepeal hakkasin muid raamatuid lugema, siis tuli erinevaid "välisreise", kuhu ei tahtnud pooltteist kilo kaasa vedada.

Seega kui nüüd hakkasin siis lõpuks ingliskeelset versiooni lugema siis ühtepidi oli natuke hakanud juba ununema, et kus ja kuidas pooleli jäi. Lisaks on vähemalt endal peas lugemise ajal mingitsorti pilt, selline mõnevõrra abstraktne ja konkreetses keeles, eesti keeles. Seega "all" oli eestikeelne maailm, originaali lugedes tuli puhttehniliselt vaeva näha, et erinevaid pusletükke kokku sättida. Ehk siis inglise keeles lugemine kulges ja ei kulgenud ka, oma osa oli ka selles, et viimane raamat on kohati esimese osa vaimne sugulane enda kaootilisuses, kus alati ei anta selgeid ja sirgeid vastuseid.

Seega kusagil saja lehekülje juures võtsin raamatukogust eestikeelse kõrvale sest no kippus lugemisrõõm ära kaduma. Vahepeal lugesin ühte, vahepeal vaatasin teist, niimoodi nad käsikäes lõpuni liikusid. Silver Sära on tõlkijana teinud väga hea töö, lisaks on ta joonealusena toonud välja mitmeid nüansse, mida ise ausalt üteldes tähele ei osanud panna. Nagu ikka - hea tõlkijatöö on äärmiselt oluline ja loominguline tegevus, mis on täiesti võrreldav nö. "tavalise" kirjanikutööga. Igaljuhul läks eesti keeles lugemine märksa lobedamalt ja lugemisrõõm tuli tagasi.

Sisust, sisust on raske rääkida, on ju kõik need algselt seitse, nüüdseks kaheksa raamatut kokku üks massiivne tervik. Jah, raamat hakkab peale nagu oleks uks jalahoobiga lahti löödud ning madinat kohe jagub alguses, peamiselt siis isa Callahani vaates. Rolandi ka-tet on mööda maailma ja maailmu laiali ning algul lähebki aega näitamaks, et kes ja kus parasjagu millega kimpus on. Siis saadakse ühel hetkel jälle kokku ning rühitakse edasi tumeda torni suunas. Aga raske rääkida sest detailne sisukirjeldus ei anna tegelikult midagi. Kõik need kaheksa köidet on kokku jutt sõprusest, armastusest, kinnisideest, tõbrastest ja toetajatest. Tegevust on meie maailmas, meie maailmaga sarnasest kandis ja kusagil tolmusel ja kuival kõnnumaal, on ju ikkagi tegu omalaadse western-fantasy'ga.

Täiesti eraldi mõõde on see, kuidas Stephen King on iseennast raamatusse kirjutanud. See ei ole lihtne cameo, oh ei - ta on täisväärtuslik tegelane, kes tõsi küll, kipub vinguma ja seab hoopis raamatu olemuse ühel hetkel ohtu. Aga siis suunab Roland ta hellalt õigele teele, hind on küll väga karm. Terve see raamat on tegelikult suures osas väga nukrates toonides ja melanhoolne kuna tee on järjest raskem ja okkalisem, kõige lõpus on Roland sama üksi kui esimese raamatu alguses.

Veel üks allegooriline hoovus on lapse suhe vanematega. Mordred Deschain, Rolandi poeg, ilma sündinud süüta lapsuke, on väga keerulise taustaga. Eks King on ta veel omal moel igatepidi rõngasse keeranud aga kui natuke seda ulme- ja sürrikihti maha kraapida siis tegelikult on seesama igivana teema - kui lapsevanemad saavad omavahel kehvasti läbi, kui laps tahab hellust aga jääb hoopis vanemate omavaheliste pingete hammasrataste vahele. Kuidas laps võib maailmas täiesti pettuda ning muutuda koletiseks kuna lapsepõlvest täiesti puudus vanemate armastus. See on raamatus väga groteskne, minu jaoks olid Mordredi sisemaailma piiluvad peatükid tegelikult väga kurvad ja võtsid teinekord silma niiskeks.

Kui vaadata natuke tehnilisema pilguga siis King on sellesse raamatusse põiminud hästi palju seoseid enda teiste raamatutega. Vaatasin kiirelt nimekirjale otsa, ca 15 romaaniga on sidemeid, on isa Callahan on näiteks "Salem's Lot"-i peategelane. Seega kes tahab eriti põhjalikku ülevaadet saada siis lugemist jagub.

Kui rääkida lõpplahendusest siis autor hoiatab enne viimaseid ridu veel lugejat, et mõtle hoolega, kas ikka tahad edasi lugeda. Sest see, mis Rolandil tumedas tornis kõige lõpus toimub, ei meeldi tingimata kõigile. Samas on see ainuõige ja vajalik lahendus looja enda arvates. Seega kes on Kingi lugenud need teavad, et kirjanikuhärrale meeldib teinekord kas jätta otsi lahti või muul viisil panna lugeja nihelema peale seda, kui tekst on otsas ja raamatu sulged. Muide - minu arvates on lõpp väga kobe.

Mõtledes veel korra sarjaüleselt siis vägev värk, pole midagi ütelda. See on tegelikult ikka uskumatu, kuidas King on üle 34 aasta kokku kirjutanud ühe pika ja põhjaliku loo, alustas ta ju väga noorelt üsna psühhedeelilise ja segase romaaniga. Vahepeal läks ta stiil konkreetsemaks, viimased kaks raamatut on jälle natuke mittelineaarsema olemusega. See kõik klapib kenasti kokku - eks lõpupool on tunda, kuidas King oskab kirjutada kuna teksti on palju, väga palju. Samas kogu see massiivsus annab tegelikult väga mõnusalt detailse maailma.

Kui panna kõrvale teine suurteos, GRRMi "Jää ja tule laul", siis King võidab mu silmis igast asendist. See ei tee Martinit kehvaks, on mõlemil see "miski", mis paneb tuhandelehelisi telliseid neelama. Võib olla peamine "Tumeda torni" eelis ongi ettearvamatus ja vaheldusrikkus. Algus on nagu narkotripp, edasi on vahepeal sirgjoonelisem, siis läheb ära "raamat, mis on raamatus, mis on raamatus" valda, siis on raamatu jagu sirgjoonelist westerni ja lõpus peab juba päris palju jälgima, et sellest kaosest ülevaadet saada.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles
9.2019

Olgu südamest tänatud inimesed, kes head kirjandust tasuta ära annavad. See raamat tuli mu juurde siis hea tuttava käest, kes järjekordselt enda raamaturiiuleid tuulutas. Ajastus oli mitmes mõttes päris hea - ühtepidi olin jupp aega mõtelnud, et võiks lugeda midagi enda teises võõrkeeles, mis on siis mu puhul soome keel. Teiseks olin nädal aega Soomes Lapimaal ning sinna sobis see raamat ka vabade hetkede täitmiseks hästi.

Tegu on kuuest lühijutust koosneva kogumikuga. Eks nagu kogude puhul ikka siis mõni meeldis rohkem, teine sutsu vähem.

Kui alustada kindla peale minekust siis "Suku on pahin" (tõlgitud ka eesti keelde kogumikus "Vereta jaht", seal on ta nime all "Sugulastega kimpus") on üks pagana äge nurga all jutt "tavalistest" soomlastest (sellised mitte just hullult sümpaatsed tüübid ja teravad kriidid). Paarike on teel naise vanemate juurde aga teeolud on kehvad, kohtab ka kummituslikke olendeid ning ühel hetkel on auto kraavis. Noored panevad jala edasi (st peamiselt kõnnib mees kuna naisel on jalg katki ja vajab liikumisel abi) ja ühel hetkel jõuavad naise vanematekoju. Aga vaat' just siit hakkab tõeline trall peale, kus sujuvalt tögatakse soomlasi edasi aga kõik on nii... kummaline. Maja on kütmata, majaperemees tundub kuidagi elutu, lapsepõlvest ammu-ammu tuttav koer kargab tüdrukule kallale ja nii edasi. Kõik see läheb parajalt jaburaks, lõpp on kahjuks natuke äkiline kuna pidu kerib just siis tuurid üles.

Huvitav nüanss - jutus räägib peremees mingis kohalikus murdes. Kui jutt eesti keelde tõlgiti siis kasutas Jüri Pino samades kohtades setu vmt murrakut.

Teine tore lugu - nimilugu "Noitarovio", "Nõiatuleriit" äkki eestikeeli. Räägib noorest tüdrukust, kes ühe rockbandi groupie'na satub grupivägistamise ohvriks. Lisaks on mängus ka (pseudo)satanistlik taust - no igaljuhul hakkab tüdruk Saara peale seda tegelikkusest irduma ja arvab, et on nõid. Mida edasi seda veidramaid sündmusi ta ümber juhtub, lõpus keeratakse jälle punn põhja ning jäetakse lugejale hunnik niidiotsi pihku - vaata ise, millise järelduse teed ja kuidas siis asjad tegelikult olid.

"Ruumisarkkuboomi", "Puusärgibuum". Selline mõnus sirgjooneline lugu, kus ühtäkki on Helsingis kirstubuum. Tellijad on sellised veidrad, ei taha matusetalistust ega muud sellist, lihtsalt too kirst mulle koju ja ma tasun heldelt. Peategelane töötab matusebüroos ning ei huvita teda miski peale korraliku margapaki. Klient on jah selline kaamevõitu aga vahet pole, rulli tuleb viisakalt! Ehk siis jälle pila, mis on tegelikult üsna üllatustevaba jutt aga ta on kuidagi väga hästi kirjutatud, nauding lugeda. Eriti just peategelase-osa, kes tahab vaid pidu panna ja üheöösuhteid harrastada, vahet pole, kuhu enda khm-khm topib.

Ülejäänud jutud pole halvad aga ka kardetavasti mitte eriti meeldejäävad. "Maailmankaikkeuden suurin yksinäinen" ("Maailmakõiksuse üksikuim"?) on selline kosmose-värk, mis on laheda püandi ja eriti ägeda lõpuga. "Mustaleski" ("Must lesk") on jälle selline maavillane värk, ilmselt ämblike-foobidele mõjuks eriti omamoodi. "Herran kukkarossa" ("Isanda kukrus") on liiga lühike ja tihe utoopia, siit oleks saanud märksa rohkem välja imeda, hetkel on visandlik. Ideed ägedad aga teostust on kaks ja pool lehekülge.
 

Antud juhul on summa suurem kui liidetavad seda annavad. Ei oskagi hästi kirjeldada.. vaat' on osad autorid nagu Zafon või Kivirähk, kellelt (minu arvates) on äärmiselt palju tugevaid ja raputavaid raamatuid tulnud. Ehk siis on osad teosed, mis on igatepidi sellised "voh!" tüüpi. Samal ajal on kõrval näiteks seesama Nenonen, kes teeb vahel pulli, vahel kirjutab tõsisemalt ja kõik seda nii, et saab õhinal paberikrabina saatel lehti keerata. Tõesti, võib-olla ei pane teda enda Eriliste Raamatute(tm) riiulile - aga selles jutukogus on see "miski". Just soomlaslik "miski". See veider-lollakas-armas-sügav Pasanen-Kaurismäki-Beherit.

Teksti loeti soome keeles

Kes ei taha pikka juttu lugeda siis kõnekas fakt - romaan oli ilmumisaastal (1992) Ameerika enimmüüdud romaan. Seega ilmselt peab selles mõistliku paksusega paperbackis midagi olema...

Õudukate kuningas, "master of horror" - tutkit, brat. See raamat on Kingilt järjekordne psühholoogiline romaan, võib ka thrilleri väljendit kasutada. Aga kindlasti mitte (žanri)põnevik selle sõna lihtsamas mõttes. Mõnes mõttes on tegu "Misery" vaimse sugulasega - aga taas, jätame igasugused õuduka-viited kus seda ja teist. See on klassikaline Hea Raamat(tm).

Tehniliselt on raamat üles ehitatud ebakingilikult, kogu jutt on üks pikk "joru". 65-aastane Dolores Claiborne on kohaliku konstaabli juures, naist kahtlustatakse tema endise tööandja Vera Donovani mõrvas. Raamat ongi Dolorese monoloog, kirja panduna stsenograaf Nancy Bannister poolt.

Kui rääkida raamatu keelekasutusest siis see on üsna suures osas selline nagu üks 1927 aastal sündinud natuke haridust saanud ja lihtsamat tööd teinud inimese jutt olla võib. Ehk siis õigekirja mõttes üsna kohutav ja vigane - aga no mis sa teed kui inimesed niimoodi räägivad. Endale isiklikult meeldis see väga, andis raamatule täitsa omaette hõngu ja meeleolu. Kuulasin huvipärast mõne minuti ka ühte audiobooki, kus sisselugejaks oligi umbes sama vana naine - jumal kui ehe!

Sisust veel natuke. Dolorest kahtlustatakse jah mõrvas, tema seda aga omaks ei võta. Selleks aga, et olukorda selgitada, peab ta hakkama peale märksa kaugemalt ning tegelikult ongi raamat ühe "keskmise inimese" elust, üsnagi tavalistes oludes. Aga see pole nüri ja igav nõukaaegne kalurielu kajastav raamatuke, milliseid igalpool tasuta jagatakse ja keegi lugeda ei taha. Oh ei, King kirjutab ausalt, mahlaselt ja otsekoheselt sellest, kuidas Dolores on üles kasvanud, lapsepõlv polnud meelakkumine, abikaasa Joe on keskmine napsulmebist jõhkard, tööandja Vera Donovan on ülitäpne ja noriv mõrd. Lapsed, lapsed on toredad.

Raamat rullubki vaikselt lahti vanema naise jutu saatel, kus tegelikult Dolores tunnistab mõrva üles küll - aga mitte selle, mida konstaabel eeldab. Tuleb välja Joe tegelik olemus, kus isa karmi ja õrna kätt saavad ka lapsed tunda. Ei taha rohkem vihjeid andagi kuid üks oluline liin on lapse kuritarvitamine. See pole raamatus küll väga rämedalt üles joonistatud - aga on olemas. Lihtsalt lugejale infoks. King on selle kirja pannud täiesti mõistlikus stiilis, ei lähe kuidagi detailseks või muul viisil painavaks.

Ma ei väsi kordamast - raamat on teatud ajastu nägu, saab hea ülevaate elust 'Meerika kolkas peamiselt eelmise sajandi teises ja kolmandas veerandis. Raamat on igatepidi selline "päris" - aga pole ka dokumentaalne ja kuiv. Dolorese keelepruuk on mõnusalt mahlane, ka karakterina on ta kohati peksukott aga kohati haarab härjal sarvist... st kirvevarre pihku.

Kui veel korra sisu poolele ekselda siis raamat on arenedes järjest sügavam. Nii Dolorese enda karmima pinna all on väga palju allhoovuseid, Vera Donovan on tegelikult vägagi inimlik tüüp, igasugused kohalikud ametnikud on mõnusalt maavillased, kohati südamlikud, kohati karmid. Noh, sellised "päris", jällegi. Raamat kisub vahel ikka pisara silma, eriti lõpupoole kus mitmete juhtumiste tegelikult tagatoad hakkavad selginema.
 

Raamat pole otseselt ulme, küll on aga teoses mõned stseenid, kus justkui täitsa tavamaailma seadustega ei saa kõike seletada. Ilmselt võib kasutada väljendit maagiline realism - aga jällegi, see pole mingi punnitatud ja piinlik tulemus, King lihtsalt ei oskagi ilmselt "tavalisi" raamatuid kirjutada . Ikka peab mingi üleloomuliku vimka sisse viskama.

Teksti loeti inglise keeles

Jälle üks nendest "ilmselt olen kunagi lugenud" tüüpi raamatutest. Kusagil keskkoolis see ilmselt näppu jäi, mälestused olid... hägusad pehmelt üteldes. Eelmine nädal jäi Haapsalus Samaaria misjonipoes näppu, vaatasin tükk aega ja mõtlesin, et kas tasub kuna seesama hägune mälestus rääkis napakast, lollakast ja lahjast Kingist. Samas 50 senti polnud palju mälu värskendamiseks. Pealegi on ka lurrivõitu King tegelikult täitsa mõnus.



Kusjuures see raamat võiks mõnes mõttes siinsetele raamatukoguhuntidele huvi pakkuda. Endal on küll raamatukogudest erandlikult head mälestused, antud juhul räägib kirjanikuhärra siis ühest väga sadistlikust tegelasest, kes muuhulgas käib ja laenutajaid, eriti lapsi, terroriseerib. Sisu poolest on raamat üsna lihtsake seega väga pikalt ei tahakski sellel peatuda. Üldiselt on see päris lahe maailm, mille King on loonud - jah, visandlik ja napp aga huvitav ikkagi.


Kusjuures raamatu alguses on ka juttu sellest, kuidas ta sellise ideeni jõudis. Päris huvitav oleks kuulata, kuidas oli elu siinkandis raamatukogudes kuue- ja seitsmekümnendatel, kas siin hirmutati lapsi, et nad raamatud alati õigel ajal tagasi tooks? Eks King teeb seda, mida ta hästi oskab - otsib (enda) minevikust välja meeldejäävaid detaile ja keerab mõnuga vinti peale. Aga eks on ka siinkandis nõuka-ajal olnud väga tumedaid toone, kasvõi kui muinasjuttude peale mõtelda.


Lugemist ei kahetse aga on kahtlemata kõige kehvem King, mida lugenud olen. Aga noh, edasi saab ainult paremaks minna.


Teksti loeti eesti keeles

Olen üsna kindel, et olen seda raamatut kunagi ammu-ammu lugenud, ei mäletanud teisel lugemisel sisust mitte midagi.

Eesti lugeja kohtus Zelaznyga eraldi raamatu kujul esimest korda aastal 1992, peale seda läks viis aastat kuni 1997 andis Elmatar Öölase sarjas välja "Valguse isanda". Järgmisel sajandil hakkas juba rohkem tulema, praeguseks on seda härrasmees meie keeles täitsa viisakas kogus olemas.

Kui muidu on Zelazny pigem absurdikam ja mõnusalt veider siis "Needuste allee" on sirgjoonelisem roadmovie. Tegevus on Ameerikas kunagises California osariigis, kogu maailmast on tuumasõda üle käinud ning ega väga palju pole enam inimesi ja konda alles. Kõikjal on kõrge radiatsioon, taevast sajab mingit sodi alla, hiidtornaadod liiguvad ringi ja nende vahel luusivad igasugused mutanteerunud hiiglaslikud linnud-loomad-putukad, kellega pole hea vähestel ellujäänud inimestel kokku puutuda. Raamatu tegevus on lühidalt endise põrguinglist Hell Tanneri teekond LA'st Bostonisse, kaasas vaktsiin maad laastava katku vastu. Hell on paras kaabakas aga kelle oskus ellu jääda ja vasaku käega kümnete kaupa inimesi teise ilma saata on sellel surmarajal kuldaväärt. Lisaks saab ta ülesande alguses kõik varasemad patud andeks... ja lähebki lahti.

Ei ole ühtepidi kõige sügavmõttelisem raamat aga teisalt on Zelazny selline omamoodi kirjanik, kellel on midagi ütelda, kes ka ridade vahel räägib oma lugu. Seega on endal väga hea meel, et Haapsalust tasuta raamatute hunnikust selle toreda raamatu leidsin.

Ahjaa, raamatu peategelase järgi sai omal ajal nime ka legendaarne hevipänd Hell Tanner.

Kui rääkida veel mõjutustest siis arvutimäng "Fallout: New Vegas" on osaliselt inspireeritud sellest raamatust. Ning originaalne "Fallout" on saanud ainest omakorda "Needuste allee" 1977 aasta filmiversioonist.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin 1994 aasta "Surmahotell" pealkirjaga versiooni.

Kubricku "The Shining"-ut on ilmselt paljud näinud, on ju praeguseks tegu filmiklassikaga. Muide, film ise oli algusaastatel paljue jaoks selline "meh" aga aastakümnetega on ta paika vajunud ja saavutanud vähe teistsuguse hinnangu. Aga tegelikult ma ei taha (veel) rääkida filmist, eriti kuna film ja raamat on mitmes mõttes erinevad.

"The Shining"... st, ma pean ütlema, et ma pole nõus kasutama "Surmahotelli" pealkirja, see on niiiiii vale. Jah, see võiks tehniliselt olla pealkiri aga autor on pannud midagi muud, austame teda. Lisaks võib "Hiilgus" tekitada mulje, et lugesin teist, uuendatud ja parandatud väljaannet, mis pole ka õige. Las olla siis originaalkeelne.

Teine katse. "The Shining" on pandud "õudukate" patta, mina ise nimetaksin seda esimeses pooles psühholoogiliseks romaaniks, mis teises pooles tuure üles kogudes ning inimhinge sügavustesse sukeldudes sisaldab järjest rohkem õudseid noote. "Õudukas" kipub olema selline mittemidagiütlev kerglane väljend, mida visatakse nende raamatute kohta, "mida korralikud ja normaalsed inimesed ju ei loe" . On ju ka mitmed selle raamatuga Kingiga tutvust sisseseadnud inimesed, et polnud üldsegi nii hirmus, hoopis huvitav ja põnev, samuti plaanitakse veel tulevikus Kingi lugeda. Ehk siis - hea raamat on hea raamat, olenemata žanrist.

Peategelaseks on perekond Torrance, ema Wendy, isa Jack ja viieaastane poeg Danny. Jack Torrance on oma elus mõnevõrra ummuksisse jooksnud kirjanik, kes on kukkunud pudelisse ning kelle enamasti rahuliku pealispinna all pulbitseb jõhkard. Kuna Jack ei saa enam väga kusagil tööd siis võtab ta vastu nö. majahoidja töö talvehooajal mägises hotellis nimega Overlook. Täpsemalt on vaja, et keegi hoiaks peamiselt katlasüsteemil silma peal ning niimoodi perekond valmistubki talve üle elama keset sadasid numbritubasid.

Poeg Danny on keskmisest tundlikum poiss, tema tajub kohe alguses, et hoone peidab endas süngeid mälestusi. Maja hakkab aga mõjutama ka teisi pereliikmeid... ja rohkem ma sisust ei räägiks.

See on laias laastus ka filmist teada. Kui film kõnnib pigem üsna lihtsaid radu siis raamat on tegelikult just esimeses pooles lugu ühest keskmisest puntras perekonnast, kus nii isa kui laps on sellised mitmes mõttes... teistsugused. Raamatu tugevus asubki just psühholoogilises pooles, kus kirjanik avab alkohooliku maailma nii läbi ta enda kui läbi pereliikmete silmade. Mingil hetkel tuleb mängu ka ulmeline komponent ning eriti just film ongi selline lihtsakoelisem hirmukas, kus inimesed hakkavad veidrusi ja jubedusi nägema ning teineteist kirvega taga ajama.

Raamat on aga minu silmi allegooriline mõistulugu, kus küll vähe ulmelises kuues räägitakse lugu alkohoolikust, kes ühel hetkel vaimuhaigestub rängalt ning võtab niimoodi ka kogu pere kaasa. Või Danny, kes on pidanud juba pisina puutuma kokku lahutusmõtteid mõlgutavate vanematega. See, et raamatus on ta vaimset ülitundlikkust veel mitu vinti üle keeratud, on jällegi vaid minoorne detail - ulmekuue all räägitakse ikka seesama vana keeruline lugu, kus ahastuses ema ja peksasaav poeg üritavad kuidagi pere koos hoida, igaüks omal viisil.

Raamat ja film erinevad mitmes olulises punktis, enda silmis võib filmi raamatule kõrvale vaadata küll aga võrreldavad pole nad kuidagi. Jah, Jack Nicholson portreteerib ägedalt Jack Torrancet aga näiteks Wendy on filmis ikka nõrgavõitu. Üldse on filmi ja raamatu rõhud täiesti erinevatel kohtadel.

Kirjastus Katherine andiski omal ajal välja füüsiliselt pisikesi ja uskumatult sita küljenduse ja olemusega raamatuid, pole see raamat kuidagi erinev teistest. Kuna pole originaali lugenud siis ei oska võrrelda, minu arvates oli ladusalt loetav ja midagi väga veidrat ei hakanud tõlkes küll silma, häirivaid trükivigu ei olnud ka. Seega raamatu kehvake füüsiline olemus ja väärt sisu - märksa parem kompott kui vastupidine variant.

Kusjuures praegu lugesin 2018 aastal välja antud uusversiooni kohta käivaid kommentaare, kus heideti ette kehva toimetajatööd ja trükivigu. 1994 aasta versioonis ei olnud ei Wedy ega Weny nimelist naist, punktid-komad olid ka omal kohal - äkki on vanem versioon hoopis parem lugemiseks...?

 

Julgen seda raamatut soovitada näiteks esimeseks Kingiks, siin on ta noorusaja kiiret minekut (tegu on ta kolmanda romaaniga) aga on juba tunda, et inimene oskab kirjutada ja karaktereid kenasti välja joonistada. Ning jah, on tõesti ka õudne.

Teksti loeti eesti keeles



Sisust lühidalt - armastatud rahvakirjanik Paul Sheldon (kes kirjutab muuhulgas siirupisi naistekaid, kus peategelaseks naine nimega Misery) teeb napsus peaga autoga teel mitu head tiiru ning saab rängalt viga. Kirjaniku avastab lumehangest endine medõde Annie Wilkes, kes Pauli elu päästab ja enda juurde võtab. Naine poputab kirjaniku enam-vähem kõbusaks aga kuna mehe jalad on saanud õnnetuses rängalt viga siis tulevad mängu ka tugevad valuvaigistid, mille tõttu Paul jääb nende konksu otsa. Lisaks ei taha Annie mõteldagi sellele, et kirjanik võiks ta juurest lahkuda. Siis selgub, et Annie on suur-suur Misery fänn, küll aga pole ta veel jõudnud värskelt ilmunud viimast Misery raamatut lugeda. Kui see raamat saab loetud ning selgub, et Misery saab surma - siis on kuri karjas ja hakkab Annie tegelik pale paljastuma. Rohkem ei tahaks detaili minnagi, seda enam, et...


...stiili poolest on tegu psühholoogilise romaaniga. Mõned nimetavad seda psühholoogiliseks õuduseks. Osad lausa psühholoogiliseks õuduspõnevikuks. Enda jaoks on see ilma mingi kahtluseta endiselt kõige õudsem raamat, mida olen lugenud. Ma ei taha selle väitega kedagi lugemisest eemale peletada kuna see raamat pole mingi lihtne veristamine või GRRMilik vägivallapulm. Ei, kõik on kenasti paigas ning tegu on kahtlemata maailmakirjanduse klassikasse kuuluva teosega. See raamat on mu jaoks üks hea näide sellest, et hea raamat on hea raamat, olenemata sellest, mis žanrisse ta kuulub. Jah, kohati on ikka väga jälke stseene, eriti kuna King on sinna ümber pununud väga huvitava sisedialoogi. Verisemad-karmimad kohad pole eesmärgiks per se vaid üks paljudes vahenditest, millega jutustada meeldejääv ja mõtlemapanev lugu.


Esimest korda lugesin raamatut ilmselt ca 20 aastat tagasi, ilmus Elmatari Öölase sarjas. Tollal jättis kustumatu mulje, praegu uuesti ingliskeeles üle lugedes olid nö. olulised murdepunktid seni kenasti meeles. Mis oli aga huvitav - omal ajal lugedes ei tajunud üldse, kuivõrd erinevatest teemades on raamat kokku laotud, kui kihiline see teos on. Üks osa on tõesti kahe peategelase vahel toimuv, kus on sadismi algul ühel, hiljem mõlemal pool. Või siis Stockholmi sündroom, mis pani kohati täitsa mõtlema, et kui pea peale võib teinekord kassi küünte vahel oleva hiire mõttemaailm keerduda. Küll aga oli praegu uuesti üle lugedes täiesti uus mõõde sisevaade kirjaniku mõttemaailma. Kuidas ta ideid saab, kuidas kirjutatakse erakordselt keerulistel hetkedel, kuidas põimuvad päriselu ja verivärskelt arenev käsikiri. See oli ikka pagana põnev vaatenurk, mis esimesel lugemisel ilmselt üldse tähelepanu ei tõmmanud.



 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kaanepildi järgi ei arvanud algul suurt midagi, ilma midagi teadmata arvaks, et ju mingi esoteerika ole.  Kui aga raamatut lähemalt vaadata siis on selle südame sees planeedid - selge, astroloogia. Tegelikult on raamat nullstiiliga (noorte)ulme.

Tegevus toimub Godspeed nimelises tähelaevas, kus sadakond kodanikku on krüogeeniliselt ära külmutatud, laev on Päikese-Maalt teel Kentauri-Maa suunas. Sõit on kestnud juba sadu aastaid ning laeval on tekkinud täiesti omaette ühiskond. Juhiks on Vanim (kes ongi vanuselt vanim), teisel kohal on Vanem (kellest siis kasvatatakse Vanimat). Lisaks on veel ühelt poolt kunstnikud-teadlased ja muud peaga tööd tegevad tegelinskid ning teisalt nö. töölised, lihtrahvas, "tootjad". Kogu see väike suletud ühiskond on üles ehitatud rangele kontrollile, kus inimesi hoitakse uimastatuna, et nende emotsioonid ei tekitaks segadusi. Samal ajal on ka kindla aja tagant "hooaeg", mis tähendab siis, et ka seni emotsioonitud lihtkodanikud hakkavad ühel hetkel ohjeldamatult paarituma. Kuna tegu on noortekaga siis on see osa raamatust ühtepidi pinev aga ei lähe ülemäära palju detaili ja jääb üsna viisakaks.

Novot. Raamatu üheks peategelaseks on noor tüdruk Amy, kes äratatakse krüounest vägivaldselt üles. Algul arvab ta üldse, et teda taheti tappa, eriti kuna ka teisi magajaid äratatakse salapärase tegelase poolt vägivaldselt üles ning mõnigi ei ela seda protsessi üle. Aga siis hakkab raamat edenema, on krimkalikke noote, teine pool ongi suurest selle salapärase mõrvari tagaajamine.

Endale tuli lugemise ajal silme ette Stanisław Lemi "Tagasitulek tähtede juurest". Sarnasus on siis allasurutud emotsioonidega ühiskonna poolest. Samas ma neid kahte raamatut ei võrdleks kuidagi kuna Lem on põhjalik ja läheb ühiskonnakorraldusse ja tegelastesse süvitsi, Revis on äärmiselt pealiskaudne. Võib ilmselt ütelda, et "Läbi universumi" sobib hästi 'meerika popkornikinoks - kahe- või isegi ühemõõtmelised tegelased, palju sisedialoogi, mis ei jõua emotsioonidest kaugemale, üldiselt huvitav keskkond, mille puhul ei saa mingit infot, mis selle pealispinna all toimub. "Ilus aga loll" on üks väljend, mis pähe tikkus. Samas läbi ma selle raamatu ju lugesin mingil põhjusel... oma osa oli selles, et tehniline pool oli täitsa okei (vähemalt niipalju kui kirjanik seda lugejale näitas). St ka see aspekt raamatus oli pealiskaudne - aga ei tundnud nagu sadul sea seljas (mida teinekord juhtub, kui asjatundmatu inimene kirjeldab valdkonda, mida ise ei tunne).

Pealiskaudsusest rääkides siis muljetavaldav on see, mida saame teada peategelase kohta peale 400 lehekülje lugemist. Nimelt on ta nimi Amy, tal on punased juuksed, ta armastab enda vanemaid ning talle meeldib joosta. Kõik. Nagu tegelikult ka.

Kui rääkida raamatu plussidest siis õhkkond ja olemus on huvitavad. Eks ta ongi selline lihtne meelelahutus, millest oleks saanud märksa-märksa rohkem välja võluda. Teisalt ongi vist YA valdkonnas meeletult sellist raamatumassi...? Mida loetakse korra, mis ei eristu teistest mingil viisil, kus autor on vaid kirjapaneva funktsiooniga ning ei anna ise mingit lisaväärtust.

Kusagil poole lugemise peal uurisin huvipärast raamatu tausta ning selgus, et tegu on triloogia esimese osaga. Kirusin siis korraks juba kuna ei taha jälle järjekordse konksu otsa sattuda, kus mingist universumist arusaamiseks tuleb üle tuhande lehekülje "läbi ratsutada". Rääkimata sellest, et eesti keeles on ilmunud vaid sarja esimene osa, ülejäänud kaks...Tänapäev? Millal? Kas?

Kuna on möödas kuus aastat tõlkeraamatu ilmumisest siis ega vist ei tule sealt püssist rohkem midagist, kui just Hollywood teost suurele ekraanile ei mana. Samas raamatul on täiesti mõistlik lõpp, mis ühtepidi (järsult) paneb asjad paika ning teisalt jätab võimaluse jätkata. Ise ei viitsi (hetkel) küll edasi lugeda - aga oma osa on siin hoopis sellel, et viimased loetud raamatud on olnud suures osas YA valdkonnast, vahepeale tahaks midagi muud. 

Teksti loeti eesti keeles

Ei ole kusagil sõna "põnevik" - aga ometi võiks minu arvates seda vabalt kasutada. Stiililiselt alguses on nagu "tavalisem" põnevuspala, kus aetakse taga salapärast sinist kivi nimega "Kuusilm". Nimelt annab Kuusilm omanikule väidetavalt surematuse, lisaks õigel ajal õiges kohas on võimalik teha... no ütleme, et maailmamuutvaid tegevusi. Seega on raamatus kirju seltskond tegelasi, kes kõik maagilist kivi kusagil Lõuna-Ameerika väikelinnas taga ajavad, on õilsamaid ja pahelisemaid võmme, munkasid, kohalikke rusikakangelasi, pisisulisid.



Mingil hetkel läheb stiil mitmekesisemaks, tuleb mitmeid ulmelisi elemente. Tegelikult on raamatus üheks oluliseks tegelaseks antikangelane Burbooni Kid ning läbivaks jooned on äärmiselt jõhkrad ja ebamaised mõrvad. Siinkohal kiidan autorit, et tükk aega suutis ta kirjutada raamatusse horrorijoont niimoodi, et see ei karjunud näkku. Mida edasi seda rohkem hakkas raamatusse ulmet voolama - aga eks ta on peamiselt ikka mingitsorti põnevus-värk, kus ulme on garneeringuks. Ning see on täiesti okei.


Hoogsalt ja lobedalt kirjutatud, sellise (pseudo)vesternina päris mõnus tükk. Raamatuga kaasakäiv kõmu ("Selles omaalgatuslikult kirjastatud internetihittloos seguneb Tarantino Da Vinci koodiga. Pea meeles: kõik inimesed, kes loevad "Raamatut, millel pole nime", tapetakse. Ainus viis põhjuse väljaselgitamiseks on seda ise lugeda.…") tundub küll kergelt ülepaisutatud. Samuti on natuke liig ütelda, et "Selles omaalgatuslikult kirjastatud internetihittloos seguneb Tarantino Da Vinci koodiga". Kui üldse midagi, siis sutsu meenutas Robert Rodriguezi palavaid ja tolmuseid Lõuna-Ameerika tänavaid. Tarantino on mu jaoks täiesti omaette klass, seda anonüümset britti kinokunstnikuga ei kõrvutaks.


Üks paljudest "loed, naudid ja unustad" tüüpi raamatutest. Kirjutatud pigem lühikeste peatükkidena, vahetades vaatenurki (tegelasi raamatus ikka jagub) aga see ei mõju hakituna. Seega kes iganes ka autor pole, ta stiil mulle üldiselt sobib. Samast Burbooni Kidi seeriast on kirjutanud ta üheksa raamatut. Iseasi, kas tingimata rohkem lugeda plaanin - aga lihtsa kvaliteetse meelelahutusena miks ka mitte.


Teksti loeti eesti keeles

Reinaus on väga viljakas autor, kui alguses ilmus mitme aasta tagant raamat siis praeguseks tuleb neid mõnikord lausa mitu tükki aastas. Peamiselt on sihtgrupiks (hingelt) noored, ka "Deemoni märk" on noorteromaan.

Peategelaseks on täiesti tavaline kooliõpilane Maria, kes leiab ühel hetkel enda seljalt kahtlase sünnimärgi. Sealt hakkab lugu hargnema, selgub, et vanemate seas on jumalikku verd ning tüdrukut hakkavad ta seitsmeteistkümnendal eluaastal deemonid jälitama. Edasine ongi omamoodi kodunt põgenemise allegooria, kus Mariat saadavad ta teel mööda Euroopat paar kaitsvat tegelast ning aja kulgedes muutub tüdruku identiteedikriis järjest tõsisemaks. Raamat on kirjutatud küll kergelt ulmeliste nüanssidega, ise lugesin seda kõike kui pigem klassikalist hilisteismelise-noortäiskasvanu murdeelu kajastavat juttu. Armumine, pettumine, katsed omal käel elus läbi lüüa hoolimata erinevatest karidest. Raamatu lõpupoole ka tõsine psüühikahäire, kus kehas peituv lisaego vahetevahel pead tõstab ning teinekord päris koledaid tükke teeb.

Endale meeldib vahel selliseid kergeid kvaliteetseid noortekaid lugeda, eks osalt ka seetõttu, et tõdeda: "Kuradi hea, et kogu see jama on selja taha jäänud!"  St oli tol ajal helgemaid ja kurvemaid hetki, ei kahetse tagantjärgi ühtegi otsust aga ega uuesti enam läbi ka ei tahaks elada. Igaljuhul hästi kirjutatud, jutt jookseb nagu siidi.

Ei taha kindlasti YA skaalal hakata võrdlema sest on oma roll nii Pullmann/Reeve klassiga raamatutel, mis kindlalt raamaturiiulisse tagasi rändavad kui Reinausil, mille hea meelega raamatu sulgedes Raamatuvahetusse saatsin (ja seal loetud minutitega ära broneeriti). Seega tegelikult ei tahaks üldse numbriliselt hinnata, pandud "4" on lihtsalt seetõttu, et anda ka skaala teisele otsale väärtus. Sest omas klassis - lihtne noortekas - on tegu igati kvaliteetse tükiga.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin esimest korda Tarlapit neli kuud tagasi (jutukogu "Haldjatants"). Siis jäi mulje nii ja naa, üldiselt positiivne aga-aga....jah. Üks inimene mainis tollal, et selle autori lugemiseks tasub aega võtta ning meeleolu peab ka sobima, jätsin tollal selle infobiti endal kuhugi alateadvusesse tiksuma. Praegu olen enda lugemata hunnikuid ühest otsast vähendanud just eesti kirjandust lugedes, algul võtsin Tarlapilt "Lõhestusjoone" aga see tundus enda pea 600 leheküljega natuke liiga massiivne. Seega läks loosi "Meie, kromanjoonlased".

Kui alustada füüsilisest poolest siis köide on tugev, massiivne, paksul paberil. Tegelikult tuleb alustada veel kaugemalt. Tegu on sarja "Ulmeguru soovitab" esimese raamatuga, mille siis Jüri Kallas ja Kivisildnik koos välja andsid. Aeg oli aga masune seega sari on seni "pausil" ehk siis saigi esimese raamatuga otsa. Selle üle on ka polemiseeritud, et kas oli hea alustada eesti autoriga - las see olla. Kuna väljamaist värki on niigi kõik kohad täis siis endale on sümpaatne kui eesti algupärandile tähelepanu pööratakse.

Kaanepilt tekitab endas vastakaid emotsioone. Jah, raamatu esimest veerandit kirjeldab see tõesti mingis mõttes kuid oma militaarsuses jätab raamatust täiesti vale mulje. Taas - tegu oli mõnes mõttes esimese vasikaga, ei taha üldse selle kallal nokkida.

Raamat on sisu poolest üles ehitatud nelja lühiromaanina, mis jutustavad kokku ühe pikema loo. Kui ühtepidi võiks ütelda, et tegu on alternatiivajalugu siis BAASis on Kristjan Rätsep kasutanud head väljendit "salaajalugu". Väga ei tahaks detaili minna ja spoilerdada... aga natuke üritan ikka sisu avada. Algab jah peale nagu luhtunud kosmoseseiklus, selline robinsoncrusoelik seiklus, kus tegelased käituvad nagu "tüüpilised eestlased" . Ehk siis maandutakse võõral planeedil, olukord on sant, inimesi vähe aga kohe hüpatakse teineteisele kõrri, on nuga teisele selga ja käkaskaela mäest alla.

Teine osa on ajaliselt paar tuhat aastat hiljem, kus räägitakse Atlantise mingist ajaperioodist, stiililt GRRMilik intriigitsemine taaskord. Siin hakkab Tarlap erinevaid ajaperioode kokku sõlmima ja andma vihjeid, et mis siis esimeses osas toimus.

Kolmas on jälle tükk aega hiljem ning inimkond on kiviajas. Neljas on jälle Atlantisest, kus lõpus antakse vihjeid hoopis meie kaasajale. Kokkuvõtvalt jooksutatakse inimkonda läbi ajaloo, kus ikka ja jälle mõni suure jama otsa kukutakse.

Novot, selline lobe lugemine kokkuvõttes. Minu jaoks oli see raamat ja tundub, et on on Tarlap läbivalt sedasorti värk, millele ei tasu läheneda kuidas ma nüüd ütlen... mitte liiga tõsiselt? St raamat on igas osas täis robinal nimesid, eriti hull on just alguses kus kõigepealt üritasin küll saada sotti, et kes on kes aga siis loobusin. Autor ei ürita ka tegelastele liha luudele manada - ning see on täiesti okei kui see võttagi endale teadmiseks. Samamoodi nagu ise hea meelega kuulan tumedat saksa technot või metalisegust drum'n'bassi - nad on omas vallas vägagi okei, naudin täiel rinnal aga ma ei lähe sedasorti tantsumuusikat hindama näiteks klassikalise muusika taustal. Sama on Tarlapiga - ta väärtus on dialoogis ja tegevuses mitte karakteriloomes. Samas kui raamatut järjest lugeda siis hakkab kõigest sellest kokku kumama autori ühtne vaade ja mõttelaad. Ning see on äge ning huvitav.

Päris huvitav oli tehniliselt ka see, kuidas on tekstis kasutatud vahepeal suurtähti, vahepeal sõrendust.

Kokkuvõtvalt - raamat, mis pole tingimata universaalselt lugejasõbralik. Tegu on mõnes mõttes meeleoluraamatuga, kus tegelased on meelega visandlikud, nagu kriipsujukud. Näiteks XKCD koomiks on selline, mis visuaalselt on justkui väga nõrk. Aga see polegi üldse asi, mida vaadata kuna point ja iva on hoopis mujal, mõne lausega antakse väga palju edasi ning graafiline pool pole oluline.
 

Ning nüüd ei taha jälle mõnda aega Tarlapit lugeda. Aga niimoodi ühe tükina oli ja on mõnus.

Teksti loeti eesti keeles

Viimase aja üks suuremaid üllatajaid!

Ma olen Bergi(1968-2005) varem lugenud küll, seega taust oli olemas. See oli ka põhjuseks, miks see raamat on mõned kuud oma järge oodanud - no ei isutanud. Samas kuna ma hetkel loen enda raamatuhunnikuid vähemaks just eesti autoreid mööda siis miks ka mitte võtta ette Berg?

Berg, võõramaise nimega eesti autor, päriselus tuntud kui Leho Raie. Täpsemalt OLI tuntud - Lewi elu lõppes kolmekümnendate eluaastate lõpupoole. Arvestades kirjaniku loomingu tugevalt militaarset sisu siis käsirelva läbi hukkumine "sobis" kui rusikas silmaauku. Või siis kuul pähe. Siinkohas võtan ette 2005 aasta Õhtulehe, kus kirjutati nii:

"27. aprilli õhtul kella üheteistkümne paiku sai politsei väljakutse Õismäele ühte korterisse. Seal oli koos istunud lõbus seltskond. Pruugiti ka vägijooke ja järsku kõlas kõrvatoast lask. Sealt leitigi surnuna Leho Raie. Revolvrikuul oli tabanud teda pähe.

Põhja politseiprefektuuri pressiesindaja Madis Tilga sõnul oli tegu registreeritud relvaga. Raiel oli ka relvaluba.

«Mis täpselt juhtus, seda selgitab uurimine. Praegu saab öelda vaid, et juhtumit uuritakse enesetapuna. See on kõige tõenäolisem versioon,» märgib Tilga. Leho oli kõrvaltoas õnnetuse hetkel üksi."

Rohkem ma pole eriti ajalugu lapanud kuid uurimine jäi minu teadmist mööda tupikusse.

Relvad käisid Lehoga terve elu kaasas - igapäevaelus töötas turvamehena, teenis enda elu jooksul mitmes armees ning kuulus Kaitseliitu. Lewi looming on suuremas osas militaarulme valdkonda kuuluv, palju on tegevust kosmoses ning võõratel planeetidel. Samas on ka oluline sci-fi element kuigi see osa, mida ma olen lugenud, on pigem militaarse raskuspunktiga. Sisuliselt võib ütelda, et Lew teoste tegevus toimub meilegi tuttavas keskkonnas - Afganistani relvakonfliktid kasvõi. See, et kõigel on kerge ulmeline lõhn juures, ei tähenda midagi. Autori tugev külg on militaarse poole ja madinate kujutamine, tegelaste psühholoogiline pool on... noh, olematu. Või okei, mitte olematu aga nõrk. Enamus meessoost tegelasi on omavahel äravahetamiseni sarnased, naissugu astub areenile harva ning siis ka enamasti väljakutsuvalt riietatuna ning meelalt naeratades.

Seega hakkasin raamatut lugema madalate ootustega. Õigemini - isegi mitte madalatega, Bergi "Must kaardivägi" sai mult BAASis neli punga viiest kuna tegu on väga nauditava "meestekaga". "Üle piiri" koondab lühijutte ja -romaani, kus peategelaseks eesti taustaga palgasõdur Willard. Siinkohal müts maha raamatu koostanud, toimetanud ja osalt ka kirjutanud Veiko Belialsi ees - tohutu hulk tööd on selja taga. Nimelt on raamatu algmaterjal pärit osalt Bergi algusaegadest, osalt sahtlist ning tegu oli jupikestega, mustandiga, mõtetega. Mõned jutud on ilmunud siin-seal ajalehesabades.

Seega tuli see kõik kokku panna, mõnevõrra ühtlustada sest raamatuna pole vaja järjekordse jutu alguses tutvustada lugejale, et kes on Willard ja mis tal taustaks ning kuidas ta kaaslased välja näevad. Samuti oli kirjanduslikult kohati ebatasasust, kus Willard algselt iga enda lauset alustas sigareti süütamisega (ilma, et eelmine oleks jõudnud kustuda). Veel tuli jutud omavahel loogiliselt ära siduda, muuhulgas on roogitud vähemaks meespeategelaste macholikkust ning just lõpuloos olid Belialsil eriti vabad käed kuna Bergist jäi maha natuke teksti ja mõned peatükid. Seega mõnes mõttes saab küsida, et on see nüüd Berg või Belials? Teisalt ongi toimetaja/variautori töö äärmiselt loominguline ning enda arvates on see raamat Berg mis Berg. Kuna Willardist kirjutas Berg nii enda loomeperioodi alguses kui lõpus, siis oli ka ta ise kirjanikuna arenenud, seega on viimases jutus ("Hüljatud saar") karakteri muutus ja otsade kokkusõlmimine (või hoopis lahtijätmine) vägagi omal kohal.

Willardi lood on ülesehituselt sarnased. Saadetakse tema ja ta tiim jälle kuhugi probleeme kõrvaldama ning enamasti on asjad keerulisemad kui tööandja suvatseb briifingul rääkida. Tegu on ulmega seega enamasti satutakse millegi... teistsuguse otsa. See kõik on sellises heas kaheksakümnendate actionfilmi stiilis, mida on mõnus lugeda-vaadata.

Raamat üllatus selle poolest, et juttude edenedes hakkas Willardi karakter järjest rohkem liha luudele saama. Kindlasti pole tegu süvapsühholoogilise tõsikirjandusega aga samas pole ka enam nii, et ei suuda meespeategelasi teineteisest eristada nagu mul "Mustas kaardiväes" juhtus. Seda ütles lõpukommentaaris ka Belials, et ta meelega lisas ise ka lõpuloos Willardi tegelaskujule värve ja tegi teda inimlikumaks kuna oli tunda, et ka Bergil hakkas paberil kujutatud mees järjest rohkem oma elu elama.

Mulle endale meeldis jubedal kombel ühe jutu lõpp (ma nüüd sutsu spoilerdan), kus peale paksust ja vedelast läbitulemist kohatakse lõpuks no ERIKURADISUURT probleemi (kusjuures ei minda üldse detaili, seda põnevam on vihjete järgi saada aimu, millega on tegu). Ning siis üks palgasõduritest muigab selle olukorra peale ning tõstab raketiheitja õla peale. Kõik, kui tegu oleks filmiga siis hakkaksid tiitrid jooksma. Lihtne, elegantne ja mõjuv!

Teksti loeti eesti keeles

"Tumeda torni" sarja eelviimane raamat. Kui eelmine, "Calla hundid", oli üle 800 lehekülje siis see tellis on õhem. Eelmine oli kohati natuke rahulikuma tempoga, see laul aga läheb märksa kiiremal kõnnil edasi. Huntide tegevus toimus peamiselt ühes külas, seekord on haare laiem.

Raamat jätkub sealt, kus eelmine otsa sai seega ilma eelmisi lugemata pole mõtetki seda kätte võtta, kogu taust on puudu ja ei saa tegevusest mõmmigi aru. Sisu poolest on tegevus jõudnud küll New Yorki, kus siis laialilöödud ka-tet mitmes erinevas ajajärgus tühja krunti ja roosi üritavad kaitsta ning lõhestunud Susannah on terve raamatu sünnitamise piiri peal.

Kui rääkida veel kihilisusest siis siin raamatus toob autorihärra cameona sisse iseenda, eriti huvitav oli päevikulaadne raamatulõpp, mis kogu tegevuse eriti huvitavalt krussi keeras. Või... äkki see ongi päris päevik? Seda pole otseselt välja kirjutatud - ning pole ka tähtis, las olla tõde ja tõlgendus lugeja peas. Kogu Kingi puudutav osa ajab veelgi pildi segasemaks kuna ega aasta '77 (kus siis tegevus toimub) kirjanikuhärra ei tahtnud jsut kõige rohkem mingist Rolandist ja Tormist kirjutada. Aga siis seguneb päriselu ja väljamõeldis ja ja jah...

Stiili poolest läheb vahepeal raamat kohe ERITI käest ära ning muutub sürrealistlikuks ja unenäoliseks, kus juba keelekasutuse poolest pole enam tegu lihtsa ja sirgjoonelise jutustamisega. King loobib potti ikka väga korralikult vürtse peale, loksutab osasid tegelasi mineviku ja oleviku vahel, ajab hullumeelsuse piirile. Ning mis kõige hullem - lõpetab jälle raamatu järsku ära. Praegu, kui sari on juba kenasti lõpuni ära ilmunud, pole muidugi probleemi aga kujutan ette kuidas pidi omal ajal küüsi närides viimast osa ootama...

Seda raamatut on päris palju sakutatud seetõttu, et paras osa toimub... no ütleme, et ühe tegelase peas ning kisub üsna "naistekaks" ära. Minu arvates on see hoopis sümpaatne kuna neid higihaisuseid mornilt muigavaid meessoost vesternikangelasi on niigi igalpool, parem ongi kui mõnda laskurit ka natuke teise nurga alt näidatakse.

Tuleb nentida, et ega ma esimesest lugemisest seda raaamatut väga ei mäletanudki enam. Seega tundus igatepidi värske ja esmakordne ning seni on sari olnud üsna ühtlaselt väga-väga hea. "Calla hundid" on natuke "nii ja naa" - aga see on ikka väga kerge pinnavirvendus.

Käisin eile Tarantino uusimat filmi "Once Upon a Time in Hollywood" vaatamas (lühidalt: meeldis, väga) ning kuna seal on ka paras osa vesternit siis sobis raamatuga hästi komplekti. "Calla hundid" oleks muidugi veel paremini klappinud aga ärme nüüd liiga palju ka ootuseid üles kruvi. 

Teksti loeti eesti keeles

"Tellis, ei mingit kahtlust." Pane või kaalu peale kuna voodis lebotades oli kohe tunda, et midagi lasub kõhul.

"Tumeda torni" viies raamat (kuigi King lõi ise loenduri sassi, kirjutades peale sarja valmissaamist veel 4,5 romaani nimega "The Wind Through the Keyhole"). Selles osas pöörab King sarja (lõpuks ometi) suuresti stiilipuhtaks vesterniks. Ka-tet jõuab raamatu algusepoole Calla Bryn Sturgis linnakesse, kus inimestel sünnib äärmiselt palju kaksikuid. Lausa niipalju, et üksikuid lapsi pannakse imeks (või lausa kadestatakse). Linnal valitseb aga needus - ca iga paarikümne aasta tagant tulevad idast "hundid" (hundimaskide ja hallide hobustega sünged kujud) ning viivad igast kaksikust ühe kaasa. Mõne kuu pärast tulevad "lörtsit" lapsed tagasi. "Lörtsit" tähendab siis seda, et nad on vaimselt ala-arenenud, mingil hetkel hakkavad füüsiliselt kiirelt kasvama ja sirguvad hiiglasteks... ning nende elu lõpeb kiirelt ja valulikult. Roland ja sõbrad lähevad linnakese elanikele appi, suur osa raamatust ongi siis plaanimine ja ettevalmistus Suureks Lahinguks.

Lisaks on eraldi liin isa Callahan, keda kohtab "Salem's lot" lühijutus. Üldse hakkab King erinevaid liine enda raamatutes kokku põimima, see teos ongi suuresti üks paras lõngakera. Kuna tegu on "tellisega" siis on raamatus väga palju tegevust, vabalt oleks võinud raamatu lõhkuda mitmeks jupiks. St praegune variant pole üldsegi halb - aga 818 lehekülge on ikka paras monstrum ning raamatut kuidagi kokku võtta on tiba keeruline. Kasvõi linnakese religioosne taust ning lõunaosariiklik hõng või hüpped New Yorki on täiesti eraldi maailm.

Raamat on samal ajal nii põnev kui vahel veniv. Kui ca 7 aastat tagasi esimest korda lugesin siis on sarjast see raamat meeles kui kõige igavam. Praeguseks on küll olukord paranenud sest tegelikult on kõik need tellised kokku üks väga suur ja võimas tervik ning ausalt üteldes ühe lugemisega ei saagi täies mahus sotti. Nüüd teist korda lugedes on juba natuke aimu, mis on tulemas, mis on olnud ning ülevaade muutub selgemaks. Natuke kipub enda peas tekkima sarnasust erinevate saagadega, GRRMil on ka neljandas ja viiendas raamatus sellist tinaselt venivat ja kordustega täitematerjali. Tõsi, Kingil on kogu värk parajalt eklektiline ning juba enda olemuselt on tema jutt hoopis midagi muud. Aga eks ta kipubki minema selliseks Kingiks nagu ta praegu on - keda armastatakse ja vihatakse sama asja pärast, kelle kohta kasutatakse väljendit, et ta on saanud kirjanikuks ja kirjutab "suurt kirjandust". Mis on, olenevalt vaatajast, kas võluv või häiriv.

Teksti loeti eesti keeles

Tegu on "Tumeda torni" sarja ühe raamatuga, mis on kirjutatud peale seda, kui sari oli juba valmis. Teos paigutub loogiliselt neljanda ja viienda raamatu vahele, nimetataksegi seda "Tumeda torni" 4,5 raamatuks.

Kuna seda raamatut pole eesti keelde tõlgitud siis lugesin inglise keeles. Tundub, et päris huvitav oleks võrrelda kõrvuti originaale ja tõlget kuna vähemalt lukuaugu puhul kasutab King kohati sellist mõnusalt värvikat arhailist keelt. Eestikeelne tõlge on olnud omade vigadega aga üldiselt kenasti loetav - aga mulle tundub, et mingi hõng on läinud tõlkes kaotsi. Raamatu lõpus on ka viiendas raamatust ("Calla hundid") proloog, siis saab võrrelda kõrvuti originaali ja Silver Sära tõlget.

Kuna ma kipun mingi nurga alt natuke perfektsionistiks kätte ära minema siis ikka tuli võtta sõnaraamatut kõrvale mõne sõna tõlkimiseks. Mis kokkuvõttes sikutas lugemiseks kuluvat aega kõvasti pikemaks - aga ei seganud teps mitte.

Raamat on tehniliselt päris huvitavalt üles ehitatud. Ei tahaks isegi detaili minna aga põhimõtteliselt saab raamatut lugeda jällegi eraldiseisvana, üldsegi mitte sarja osana. Jah, seal on ka torniga seotud detaile siin ja seal - aga pigem vähe. Samas tasub pidevalt lugeda ridade vahelt ning üldse ei väsi ma mainimast, et tegu on (küll vast liiga vähese fantasylugemuse puhul) ühe äärmiselt väärt sarjaga. Raske on rääkida vaid ühest teelõigust pikemal teel tumeda torni suunas.

Kui siin on veel mõni, kes on seni kartnud lugeda originaalis, inglise keeles siis julgustan ikka järgi proovima. Jah, ei pruugi olla tingimata tehniliselt lihtne ettevõtmine, eriti kui võrdlen enda eelmise ingliskeelse raamatuga (Andy Weir "The Martian"). Kuid tõesti - kirjanikuhärra keelekasutus on äärmiselt mõnus ning kui tihti kohtab ikka kedagi kasutamas sõna "ascairt" (mida isegi tavasõnaraamatutes ei kohta)?

-----

Billy was standing at the bars of the drunk-and-disorderly cell. He’d heard our palaver, and looked frightened. “Is it here?” he asked. “The skin-man?”

“I think so,” I said, “but there’s no way to be sure.”

“Sai, I’m ascairt.”

“I don’t blame you. But the cell’s locked and the bars are good steel. He can’t get at you, Billy.”

------

Kaks stiilinäidet veel:

-----

She laughed and her bosom heaved like the sea. “Polite of you, young gunnie, aye, and very snick, but it’s long since I was weaned. We’ll not eat ye.” Her eyes, as black as her shoes, twinkled.

“Although ye’d make a tasty snack, I think—one or both. I am Everlynne of Serenity. The prioress, by the grace of God and the Man Jesus.”

“Roland of Gilead,” I said. “And this is Jamie of same.”

Jamie bowed from his saddle.

She curtsied to us again, this time dropping her head so that the wings of her silken hood closed briefly around her face like curtains. As she rose, a tiny woman glided through the open gate. Or perhaps she was of normal size, after all. Perhaps she only looked tiny next to Everlynne. Her robe was rough gray cotton instead of white muslin; her arms were crossed over her scant bosom, and her hands were buried deep in her sleeves. She wore no hood, but we could still see only half of her face. The other half was hidden beneath a thick swath of bandagement. She curtsied to us, then huddled in the considerable shade of her prioress.

-----

“P’raps he’s thow’d hisself in the river and drownded,” Stokes speculated.

“Hop up in the wagon, son,” Cosington said. “I’ll drive’ee back to yer ma’s.”

But Tim shook his head. “Thankee, I’ll walk, if it’s all the same to you.”  

------

Teksti loeti inglise keeles

Adrian Tchaikovsky pärisnimi on Adrian Czajkowski, tegu on britiga, sündinud aastal 1972. Praegu kiirelt googeldades ei leidnud väga palju ta tausta kohta (mõtlen just juuri). Kirjutab igaljuhul inglise keeles, leiba teenib hoopistükki juristina. Kuigi vaadates, palju ta on kirjutanud (praeguseks 21 romaani, lisaks veel lühiromaane ja jutte), siis tekib küll küsimus, et mis see põhitöö siiski on. Raamatu "Children of Time" eest on ta ka saanud Arthur C. Clarke auhinna ("Arthur C. Clarke Award Award").

"Dogs Of War" on võrreldud H. G. Wellsi romaaniga "Doktor Moreau` saar". Tuleb nentida, et ma ise Wellsi nii hästi ei mäleta, seega endal kippus hoopis Daniel Keyes'i "Lilled Algernonile" silme ette tulema (kui mõtelda siis peategelase arengule). Muide - paljud ilmselt teavad sellenimelist lühijuttu ning kogumikku, mis nõuka-ajal ilmus. Aga vähem teatakse, et Keyes kirjutas kaheksa aastat hiljem lühijutu romaaniks ümber, jättes iva samaks aga lisades sügavust ja detaile.

Või kui veel paralleele tuua siis Chrichton kippus meenuma enda technothrillerlikkuses.

...aga tegelikult on praegu jutuks sõjakoerad. "Dogs of War" räägib peamiselt kahemeetrisest bioformist nimega Rex, kelle lähtematerjaliks on koer. Autor ilmselt kasutas küborgi asemel sõna bioform rõhutamaks inimloomalikku poolt. Tegu on siis inimese kätetööga, kus tulemuseks on sõdurid, kellel on erinevate loomade tugevad jooned, võime mõtelda nagu inimene ning väga tugev konstruktsioon. Kui lähtepunktiks on näiteks sisalik (raamatus bioform nimega Dragon) siis on tulemuseks koletuslik suur elukas, kes näiteks suudab enda metabolismi... st ainevahetuse vajadusel sisuliselt seisata ja seega sobib hästi pikemaks varitsuseks, kus on vaja vahepeal mõneks kuuks silm "looja lasta". Või siis mesilastel põhinev Bees, kelle olemus ja teadvus koosnevad siis miljonitest indiviididest ning võib seega olla hea spioon või siis pea nähtamatu ning äärmiselt ohtlik pilv, mis vaenlasse endasse mässib ja elu võtab.

Loomulikult on bioformidele riputatud erinevaid relvi külge, lisaks on tava-ajule veel kõva osa igasugust iti-värki, mis võimaldab kiirelt õppida, adapteeruda, suhelda. Samas bioformid üksikult ei sõdi ja ise otsuseid vastu ei võta. "Master" on see, kes ütleb, mis on õige ja mis mitte, kes on vaenlane. Ning vaenlastega on lihtne - nad tuleb hävitada.

Bioform Rex on oma väikese karja juht, koosneb see siis Dragon, Bees ja Honey (võite ise arvata, kes tema algmaterjaliks on) nimelistest sõduritest. Rexi juhib omakorda inimene Murray, kes täpsemalt kasutab juhtimiseks samu meetodeid nagu koerte puhul ikka. "Hea koer", "halb koer", tee seda, tule siia, hävita vaenlane, seisa kõrval, oota uut käsklust. Inimene otsustab, koer täidab käsku. Bioformide puhul on abiks spetsiaalne tagasiside-kiip, mille abil siis mõjutatakse kiibistatut.

Rexi tiim on tänu Murray'le Lõuna-Ameerikas mehe mõnevõrra hämaraid tegusid peitmas - mida siis tehakse loomulikult õlalpumpsuvate relvade mürina saatel, jättes selja taha laibamäed. Ühel hetkel aga lähevad asjad natuke nihu, Rexi tiim jääb omapäi. Sealt lähebki lahti koorma kraavikiskumine, alguses on asjad eriti keerulised kuna pole enam inimjuhti, kes otsuseid langetab. Rex on küll formaalselt olnud liider aga päriselus jääb hätta. Eriti kuna Dragon arvab, et pea kõik inimesed on halvad ja tuleb hävitada. Bees on suhteliselt madala IQ'ga ja kipub mõnes mõttes olema selline hajusam (heh-heh) kolleeg. Raskerelvade ekspert karu Honey on kõige kambas kõige intelligentsem, tema puhul on eksperiment läinud mõnes mõttes nihu kuna ta on ülearendatud (loe: liigagi intelligentne). Seega alguses töötab tiim päris hästi kuna Honey suudab omadega täiesti segaduses koer Rexi aidata otsuste langetamisel.

No vot. Ma ei hakkaks raamatut täitsa ümber rääkima, seega edasise jätaks teistele lugejatele. Lühidalt niipalju ütlen, et raamatu ja ula peal olevate bioformide arenedes läheb just filosoofilise poole pealt kõik märksa põnevamaks, tuleb eetilisi ja legaalseid küsimusi, lisaks on raamatus mitmeid inimtegelasi, keda ma üldse ei maininud. Mida rohkem Rex areneb seda keerulisemaks ta valikud muutuvad, seda keerulisemaks läheb ka inimeste maailm.

Minu jaoks on raamat kenasti balansis actioni, tehnikavidinate ja inimliku/emotsionaalse/filosoofilise komponendi poolest. Ilmselt on koeraomanikel seda raamatut eriti huvitav lugeda, kohati ka väga valus kuna ei ole selle kutsu elu lihtne. Endale meeldis raamat väga, plaanin kindlasti seda autorit veel lugeda. Eesti keelde teda küll pole vist tõlgitud.
 

Kusjuures raamat on mu arvates üsna koleda kujundusega, raamatupoes või -kogus poleks ilmselt selle poole vaadanudki. Selles mõttes on kontrast väärt sisuga eriti tugev.

Teksti loeti inglise keeles

Esimene mulje juttu avades - illustratsioon! Seda ei juhtu just tihti, et netis oleval lühijutul on pilt juures, lisaks veel jutu autori kätetöö. Väga äge!
 
Jutt ise on selline "Matrixi" mingitsorti töötlus, kus nö. pärismaailm on ammu otsa saanud. Allesjäänud virtuaalmaailma valitseb Režiim, inimeste teadvus on Keskajus, mis kontrollib kogu maailma ning iniemsed elavad Illusioonides. Peategelasteks on vabadusvõitlejad Arkin ja Marian, kes siis mingil hetkel üritavad Režiimile vastu hakata.
 
Teostuse mõttes igati korralik, jutt jookseb, hästi kirjutatud.
 
Kokkuvõttes - üldiselt pigem meeldis. Aga natuke kipub jääma selliseks "meh" jutuks, mis pole ise-enesest üldsegi mitte halb aga puudub selline uudne sära, point, iva. Eriti just algajal on muidugi selles mõttes keeruline lugu, kuna kõik on ju ammu ära kirjutatud...
 
Ma ise arvan, et ühe jutu põhjal ongi keeruline midagi arvata. Võinoh, kahe  - "Hinged kuuluvad masinatele" on ka loetud hetkeseisuga. Seega kui võtta ilmunud jutud kuidagi kokku üheks loogiliseks tükiks, jutukoguks - siis saaks mdiagi üldisemat arvata. Ainult ühe pusletükiga jääb suurem pilt hoomamatuks.
Teksti loeti eesti keeles

See on ilmselgelt mu erialaga(IT) seotud aga - mitmed väljendid mõjuvad eesti keeles kuidagi võõrastavalt, nagu sadul sea seljas. Seega näiteks "nullpunktmootor" ning "eelprogrammeeritud algoritmid" tunduvad veidravõitu, eriti kui mingitsorti logis on "paoklahv" takkatippu. Ühtepidi kiidan heaks seda, et keeleliselt üritatakse emakeelt elus hoida aga siiski, sedasorti tekste üritan pigem vältida.
 
Kui stiililiselt veel natuke kritiseerida siis kiviaja inimesest rääkivas tekstis on "evimine" ning "füüsiline tunne" natuke kohatud kaasaegsed väljendid.
 
Mis meeldis - jutu iva! Sellised moraalsed dilemmad ning filosoofilised vastuolud annavad oma võlu, nende pärast ma loengi head kirjandust. Seega kui tehnilises mõttes saaks norida siis autori mõtted liiguvad minu jaoks õiges suunas. Stiili ja sõnaseadmist saab (minu arvates) pigem lihtsalt õppida aga jutule hinge andmine on märksa keerulisem.
Teksti loeti eesti keeles