Kasutajainfo

Sever Gansovski

15.12.1918–06.09.1990

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Sever Gansovski ·

Den gneva

(jutt aastast 1964)
https://www.etera.ee/zoom/68570/view?page=42

eesti keeles: «Raevu päev»
«Noorus» 1974; nr 1 – nr 2

Tekst leidub kogumikes:
  • Noorus
  • Trükiteavik wõrgus
Hinne
Hindajaid
9
0
0
0
0
Keskmine hinne
5.0
Arvustused (9)

Vaat see on LUGU! Tõeline Lugu suure algustähega. Lugu, mida lugedes minul isiklikult tekkis sama küsimus, mis Lem ulmepamflette lugedes: KUST ta teadis, KUIDAS oskas ette näha? Võib-olla just see oskus, oskus ennustada linnulennu ja tolmukübemete liikumise järgi HOMSET teebki LIHTSALT kirjanikust HEA kirjaniku. Eriti just ulmekirjaniku. Millest on juttu? "Jälle me räägime inimesest", ütlevad Masinad Tehnikalaos Strugatskite jutus "Tigu nõlvakul". Jälle. See jutt on inimeseks olemisest, ilmselt siis INIMSUSEST? Kuskil, ühel kaugel maal, oli metsas labor. Laboris tehti geneetilisi eksperimente. Ja siis juhtus midagi. Eksperiment läks kontrolli alt välja. Ja looming jooksis laiali. Ei, mitte midagi hirmsat! Olid ju loomingu produktiks äärmiselt intelligentsed inimkarud (või karuinimesed?) otarkid. Äärmiselt intelligentsed. Suisa taibukad. Neid uuriti parlamendi ja inimõiguste ja ... ühesõnaga - igat masti komisjonides (nagu komisjone ilma vähe oleks!) ja leiti, et nad on kõigiti tublid, head ja korralikud. Nagu üks otark ütles: "Ma tunnen kõrgemat geomeetriat ja arvutan... kas ma pole siis inimene?" Tõepoolest - inimene mis inimene. Riided selga, mask koonule ja ... inimene mis inimene! Kurjad keeled isegi räägivad, et isegi väga mõne prominendi moodi... Aga eks kurjad keeled ürita alati laimata. Hea seegi, et neist mõned aeg-ajalt ära kaovad. Muidu mine tea, mis kokku latraksid! Ajavad rahva ärevusse. Ometi näitavad avaliku arvamuse uuringud, et sealsamuses metsas, kus otarke kõige rohkem elab ei tunne inimesed end millestki ohustatuna, läbisaamine otarkidega on hea. Ollakse vastastiku sallivad ja abivalmid. Mis siis, et otarkid on peamiselt lihasööjad- 50% karud ju! Mille üle te imestate? Aga kuuldused ikka roomavad ja roomavad... Et igasugu vaenulikele kõlakatele lõppu teha saadab Valitsus (demakraatlik, mitte mingi niisugune) kohale ühe (aja?)kirjaniku. Viimane peab tellimustööna kirjutama loo inimeste ja otarkide suhetest. Positivistliku. Ja rändabki sulerüütel koos kohaliku Metsnikuga otarkilaanes ringi. Paraku osutub tegelikus direktiividele mittevastavaks. :-((( Samm-sammult avaneb teistsugune tegelikkus. Farmerite pelglikud näod ja põiklevad vastused... Otarkide juurest naasnud veidrad lapsed... Loo lõpp on traagiline - Metsavaht tapetakse. Sihukene Lugu. Loo alltekst on nii selgelt nähtav, et selle loo avaldamiega kaasaegses Läänes tuleks vist rohkem löömist kui omaaegses N. Liidus. Mida siis öelda lõpetuseks? "Ta ei teadnud, et farmerid, saanud kuulda Metsniku surmast, mõistes, et nüüd ei kaitse neid mitte keegi... kaotanud viimase lootuse abile... kaevasid välja relvad." ("Raevu Päev").
Teksti loeti vene keeles

Head (ulme)kirjandust saab mõista nii ja naa... Gansovski antud lugu kuulub üliheade lugude hulka ning seda on võimalik tõlgitseda lõputult.

Tehti laboris karud arukateks... nüüd arvutavad, räägivad võõrkeeli ning söövad inimesi kah.

On üks ajakirjanik, loll ja ennasttäis... nagu nad ikka kipuvad olema. On metsavaht Meller — üksikvõitleja! Tal pole perekonda, pole maad, pole lapsi... tal on püss... temaga tuleb arvestada... otarkid arvestavad ja (vist isegi) kardavad. Sest lisaks kõigele laseb Meller kiirelt ja täpselt... täpne on ka tema inimese määratlus... otarkid sinna määratluse alla ei mahu.

Jutu motos küsib otark miski Komisjoni esimehelt, et kas nad pole inimesed, et mida inimesed neist enam oskavad... küsitaks Melleri käest... too vastaks, et otarkidel puudub oskus kaasa tunda... Isegi see tühine ajakirjanikunäru jõuab jutu lõpuks selle oskuseni ning hoolimata verisest ja surmalembelisest lõpust on jutus üsna elujaatav laeng.

Kummitama jäi aga hoopis Melleri suht triviaalne mõte, et kui meile saabuksid isegi miskid kaheksajalad Marsilt (vihje Wellsile ja Laginile), isegi siis leiduks inimesi, kes nendega kokku lepiksid ja koostööd teeksid...

Jutust on endises Nõukogude Liidus ka samanimeline film valminud: kui thriller on see suht vaadatav, aga filosoofia on seal üsna ära nüsitud ja silutud... üsna üheselt Lääne olude paljastamiseks.

Kahju!

Gansovski jättis otsad üsna lahti ning ameerika kriitik Algis Budrys oli 1968. aasta «Galaxy`s» üsna kindel: «Et hoolimata kummalistest pseudoinglise nimedest on tegu kriitikaga nõukogude korra pihta, sest kusagil maailmas ei eksisteeri kõrvuti hobutransport ja kõrgtehnoloogia.»

Vaat nii!

Lühidalt, kes tahab ennast pidada asjatundlikuks fänniks, see läheb nüüd siis lähiajal raamatukokku ning otsib üles 1974. aasta «Nooruse» kaks esimest numbrit... mäng väärib küünlaid!!!

1983. aastal tegi ajakiri «Uralski sledopõt» küsitluse vene fännide hulgas, et millised tekstid peaks esindama nõukogude ulmet võimalikus tõlkeantoloogias... «Raevu päev» oli lühijutu kategoorias ülekaalukas liider!

Ka tõlge on hea! Au ja kiitus kadunud Matti Vagale!!!

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Kunagi lapsepõlves sai vaimustuses oldud selle jutu järgi tehtud samanimelisest filmist. Seetõtu kartsin natuke - yldreeglina tundub sellises olukorras see, mida sa teisena loed/vaatad halvem. Kartused osutusid alusetuteks. Jutt on tõsiselt hea, ehkki teistugune kui tema järgi tehtud film.
Teksti loeti vene keeles

Tuttav lugu kõigile, kes juba 70-ndail Eestimaal ulmet lugesid. Tsiteeriksin teist (Jürkat painava kõrval) Melleri mõtet: "Aga nad ei tunne üldse elu. Ja seepärast ei oska nad kaasa tunda". Meller viitas siin noorele teadlasele Fiedlerile. Aforism, mis sobib iseloomustama paljusid poliitikuid, teadureid jne. Millest ka too alatine kollaboratsionismivõimalus ka kaheksajalgadega Marsilt. Jutule kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Karm ja eba6iglane lugu. Hoolimata oma maksimumhindest on kogu sisu väga kiivas ühele poole. Tegelt on muidugi 6igus hoopis lugupeet eelarvustajal Jyrkal, kes ytleb, et seda lugu oleks ehk ysna l6putult v6imalik m6testada. Ausalt öelda oleks minu jaoks i`le täpi peale pannud see, kui kasv6i natuke rohkem oleks valgustatud otarkide arusaamisi asjadest. Terakene kummaline tundub kiskajatest aretatud elukate puhul (mida karud siiski kahtlemata on) kaastunde ja mängureeglite puudumine. Erinevalt rohusööjatest on minu teada pea k6igil kiskjalistel oma nö "aukoodeks", mida järgitakse üsna järjekindlalt. Kannibalism kannibalismiks, mitte ei saa ma aru, miks seda alatihti teistele loomadele (v6i siis ulmekirjanduses ka teistele m6istuslikele olevustele) patuks pannakse, vaevalt et kellelegi on uudiseks ka inimese sellest patust mitte päris prii olemine. Ehk siis t6epoolest jutt inimestest ja inimsusest ja millele m6eldes l6peks isegi enam ehk ei olegi väga kerge eristada inimlooma otarkloomast ja yheselt öelda, et kes on 6igem.
Teksti loeti vene keeles

Mäletan et kunagi ammu (vähemalt viisteist aastat tagasi) oli mul plaanis eelarvustajate poolt mainitud 1974. aasta Nooruse numbrid kuskilt raamatukogust üles otsida ja loo eestikeelne tõlge läbi lugeda. Mingil põhjusel sellest kavast siiski asja ei saanud (ehkki teine Gansovski eesti keelde tõlgitud teos "Vincent van Gogh" sai Horisondist läbi loetud küll) ja ajapikku kadus "Raevu päev" mul meelest... kuni eestikeelse uustõlke ilmumiseni käesoleval aastal.
Jah, on hea lugu küll. Kerge vesternlikkus tuli 1964. aastast pärineva Vene autori loo puhul mõninga üllatusena, sobitudes samas tegevuse toimumisega "täpsustamata lääneriigis" (meenutades natuke Tiit Tarlapi loomingut). Tegevuskohast ja märulist olulisem on siiski arutlus otarkide inimlikkuse/ebainimlikkuse ning selle põhjal ka inimolemuse üle tervikuna. Need arutlused moodustavadki hoogsa seiklusjutuna vormistatud loo tuuma. 
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on väga hea, aga mingeid kriitikanooli ikka pilluks ka.  Lugu on liiga lühike ja jääb seetõttu pealiskaudseks. Veel mõjuvam oleks ta olnud pikemas versioonis, sest ainet selleks on küllaldaselt.  Tulevik nõukogudemaal oli helge, teisiti olla ei saanud ning kui kirjanik tahtis kirjutada teost pessimistlikust tulevikust, siis kindlasti kuskil "Läänes", teisiti oli mõeldamatu. Aga võimud eelistasid, et loodaks ikkagi positiivseid kommunistliku tuleviku raamatuid. Pisut tüütu oli see, et kõige jubedamaks loetakse ikkagi inimesesöömist, et justkui sellest hullemat asja polegi. Jäi arusaamatuks, kuidas need otarkid suutsid nii meeletu kiirusega sigida, algselt oli neid ju väga vähe ja väheste aastate pärast juba kihas kõik. Seda enam, et neid notiti (nt. Meller) ja ka nad ise tapsid üksteist üsna kergekäeliselt. Ei saa olla nõus raamatu põhimõttega (mille ütles välja Meller), et inimese tunnus on kaastunne. Selle järgi ei oleks Meller pidama inimesteks ka suurt osa inimkonnast, sest see tunne pole sugugi nii kõikehõlmav.
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustaja kirjutas:  
 
"Ei saa olla nõus raamatu põhimõttega (mille ütles välja Meller), et inimese tunnus on kaastunne. Selle järgi ei oleks Meller pidama inimesteks ka suurt osa inimkonnast, sest see tunne pole sugugi nii kõikehõlmav."
 
Aga seda on ju loo lõpus otsesõnu öeldudki! Probleem nimega otarkid sai selliseks kasvada ainult inimotarkide tõttu.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2024
september 2024
august 2024
juuli 2024
juuni 2024
mai 2024

Autorite sildid: