Vaat see on LUGU! Tõeline Lugu suure algustähega. Lugu, mida lugedes minul isiklikult tekkis sama küsimus, mis Lem ulmepamflette lugedes: KUST ta teadis, KUIDAS oskas ette näha? Võib-olla just see oskus, oskus ennustada linnulennu ja tolmukübemete liikumise järgi HOMSET teebki LIHTSALT kirjanikust HEA kirjaniku. Eriti just ulmekirjaniku. Millest on juttu? "Jälle me räägime inimesest", ütlevad Masinad Tehnikalaos Strugatskite jutus "Tigu nõlvakul". Jälle. See jutt on inimeseks olemisest, ilmselt siis INIMSUSEST? Kuskil, ühel kaugel maal, oli metsas labor. Laboris tehti geneetilisi eksperimente. Ja siis juhtus midagi. Eksperiment läks kontrolli alt välja. Ja looming jooksis laiali. Ei, mitte midagi hirmsat! Olid ju loomingu produktiks äärmiselt intelligentsed inimkarud (või karuinimesed?) otarkid. Äärmiselt intelligentsed. Suisa taibukad. Neid uuriti parlamendi ja inimõiguste ja ... ühesõnaga - igat masti komisjonides (nagu komisjone ilma vähe oleks!) ja leiti, et nad on kõigiti tublid, head ja korralikud. Nagu üks otark ütles: "Ma tunnen kõrgemat geomeetriat ja arvutan... kas ma pole siis inimene?" Tõepoolest - inimene mis inimene. Riided selga, mask koonule ja ... inimene mis inimene! Kurjad keeled isegi räägivad, et isegi väga mõne prominendi moodi... Aga eks kurjad keeled ürita alati laimata. Hea seegi, et neist mõned aeg-ajalt ära kaovad. Muidu mine tea, mis kokku latraksid! Ajavad rahva ärevusse. Ometi näitavad avaliku arvamuse uuringud, et sealsamuses metsas, kus otarke kõige rohkem elab ei tunne inimesed end millestki ohustatuna, läbisaamine otarkidega on hea. Ollakse vastastiku sallivad ja abivalmid. Mis siis, et otarkid on peamiselt lihasööjad- 50% karud ju! Mille üle te imestate? Aga kuuldused ikka roomavad ja roomavad... Et igasugu vaenulikele kõlakatele lõppu teha saadab Valitsus (demakraatlik, mitte mingi niisugune) kohale ühe (aja?)kirjaniku. Viimane peab tellimustööna kirjutama loo inimeste ja otarkide suhetest. Positivistliku. Ja rändabki sulerüütel koos kohaliku Metsnikuga otarkilaanes ringi. Paraku osutub tegelikus direktiividele mittevastavaks. :-((( Samm-sammult avaneb teistsugune tegelikkus. Farmerite pelglikud näod ja põiklevad vastused... Otarkide juurest naasnud veidrad lapsed... Loo lõpp on traagiline - Metsavaht tapetakse. Sihukene Lugu. Loo alltekst on nii selgelt nähtav, et selle loo avaldamiega kaasaegses Läänes tuleks vist rohkem löömist kui omaaegses N. Liidus. Mida siis öelda lõpetuseks? "Ta ei teadnud, et farmerid, saanud kuulda Metsniku surmast, mõistes, et nüüd ei kaitse neid mitte keegi... kaotanud viimase lootuse abile... kaevasid välja relvad." ("Raevu Päev").