Jutt, mis ilmselt on Laigh`i, Cheesoni ja Pmoice`i sarja esimene lugu... siin on nad kõik korraga mängus (hilisemates lugudes seda reeglina ei juhtu) ning tundub, et siin ongi põhiline nad korraks omavahel kokku lasta.
Loo tegevus hargneb tulevikus, kus tänu tehnikale saab reprodutseerida igat kunstiteost nõnda, et üheaegselt on see pilt nii mõnes tuntud galeriis kui ka mõne rikkuri kodus. Ning mõlemad on originaalid!
Sellega tegeleb firma «Omandatav kunst». Firma nimes peitub nii mõndagi... lisaks kunstiteoste dubleerimisele, tegeleb firma ka nn. inimeste loovtaseme tõstmisega – igaüks võib pärast üleprogrammeerimist maalida kui van Gogh võikesmuu, ka luuakse mineviku suurloojate virtuaalkoopiaid...
Kõik see on ju tore, aga konarlikult klaverit harjutav tüdruk mõjub millegipärast enam!
Hea lugu, aga Gansovskil on hulk paremaid tekste. Seetõttu on hindeks neli.