Kaiju Kaitsmise Ühing (KKÜ) on organisatsioon, mis nagu nimigi ütleb, tegeleb hiiglaslike, koletislike elukate kaitsmisega. See on mittetulundusorganisatsioon (ingl.k NGO ehk siis non-governmental organization), mis samas siiski saab oma rahastuse paljudelt salajase paktiga liitunud valitsustelt, loomulikult energia- ja relvatööstuse gigantidelt ja muidu asjasse puutuvatelt miljardäridelt. Suht-koht õnnestunult on nad suutnud endid eemal hoida suuremast tähelepanust, sest KKÜ töötajatele ja teistele asjaosalistele kehtib reegel: KKÜst ja selle tegemistest ei räägita väljaspool KKÜd ja selle tööpõldu.
Peategelane Jamie Gray saab COVID19 (ja-jah...) pandeemia avapäevadel töö juurest kinga (et see on esimese mõne lehekülje teema, siis antagu väike spoiler andeks), töötab natuke aega toidukullerina ja sattub juhuslikult tööle KKÜsse. Kaiju'sid kaitsma. Sest need on loomullikult päriselt olemas. Ja kaitset vajavad nii need elukad kui muidugi inimkond. Kuidas täpsemalt tuleb siis lugeda huvilisel endal.
Ma olen rahulolematu selle raamatuga mitmel põhjusel. Muidugi on see lihtne, lobe, meelelahutuslik lugemine, enamvähem sama ajuvaba ja vaata et vaimuvaene nagu keskmine hollivuudi seiklus-aktsioon. See koosneb peamiselt klišeedest ja (mitte ainult) Scalzile iseloomulikust lõõpivast, iroonilisest, sarkastilisest dialoogist. Natuke midagi toimub ka. See tähendab, et peategelane kaotab töö, saab tööle, läheb kuhugi, jõuab kohale, kohtub inimestega, nad teevad üht-teist, toimub esimene väiksem aktsioon, siis toimub väike vahepealne sündmuste areng, ilmub peapahalane, tekitatakse kriis, mida siis tegelased lahendavad, asjad lähevad veel hullemaks, leitakse lahendused, imeline pääsemine, õnnelik lõpp (mitte kõigi jaoks), epiloog.
Lugedes oli tunne, et see on filmisüžee. Sirvisin netiavaruses arvustusi (jättes kõrvale vaimustusest rõkkavad 5-tärni fanfaarid ja porisevad 1-2-tärni vinguviiulid) ning nägin, et suht-koht minu moodi arvajaid (filmi ja/või seriaali käsikirja märkajad; nii-õhuke-ongi-imestajad) oli päris mitmeid. Tegelasi eriti ei arendata, kõik on mustvalgelt selge, kes on hea, kes paha. Näpuotsaga poliitkorrektsust, irisemist president Trumpi üle (muidugi nimesid nimetamata) ja täiesti ilma seksita (st sobib ka ilmselt 14-16 aastastele, kuigi saaks ilmselt R-reitingu), õilsad loomakaitsjad, idufirmade nüppel ja suur-paha-korporatsioon. Kõik justkui oleks olemas.
Paralleelid võivad tekkida ka "Jurassic Parkiga", kuid selles võrdluses jääb Scalzi "Kaiju" igast asendist alla. Niipaljukest teadsin ma enne lugema asumist, et võrdlusi võiks vedada veel ka nt "Pikkmaaga" või Dennis E. Taylori "Outland'iga" - ja ausaltöelda on "Pikkmaa" esimene osa kõvasti parem vaatamata sellele, et "Kaiju" oleks justkui tublisti rohkem SF. "Outland" on suht-koht ehe young adult katastroofi-lugu ja tegelikult meeldis mulle ka rohkem. "Kaiju" on umbes täpselt sama väikese ambitsiooniga raamat nagu Scalzin "Fuzzy Nation". Autor ise ütleb järelsõnas, et see pole mingi ülev rokkoopus, vaid (kvaliteetne) pop-lugu. Noh - ütleme, et see paistab välja. Mõnigi pop-lugu on hea. See siin jääb ootustele alla. (Kummalisel kombel oli autori järelsõna vaat' et sama huvitav kui teos ise...)
Päris pettumusega võiks "2" ka ju hindeks panna. Natuke aga rehabiliteerib raamatut kõik see, mis puutub kaiju'desse endisse. Näpuotsaga biotehnoloogiat ja ökoloogiat ja... ausaltöeldes on tulemuseks väga lahedad elukad. Nii et nende pärast tasus lugemine ära.
Peategelane Jamie Gray saab COVID19 (ja-jah...) pandeemia avapäevadel töö juurest kinga (et see on esimese mõne lehekülje teema, siis antagu väike spoiler andeks), töötab natuke aega toidukullerina ja sattub juhuslikult tööle KKÜsse. Kaiju'sid kaitsma. Sest need on loomullikult päriselt olemas. Ja kaitset vajavad nii need elukad kui muidugi inimkond. Kuidas täpsemalt tuleb siis lugeda huvilisel endal.
Ma olen rahulolematu selle raamatuga mitmel põhjusel. Muidugi on see lihtne, lobe, meelelahutuslik lugemine, enamvähem sama ajuvaba ja vaata et vaimuvaene nagu keskmine hollivuudi seiklus-aktsioon. See koosneb peamiselt klišeedest ja (mitte ainult) Scalzile iseloomulikust lõõpivast, iroonilisest, sarkastilisest dialoogist. Natuke midagi toimub ka. See tähendab, et peategelane kaotab töö, saab tööle, läheb kuhugi, jõuab kohale, kohtub inimestega, nad teevad üht-teist, toimub esimene väiksem aktsioon, siis toimub väike vahepealne sündmuste areng, ilmub peapahalane, tekitatakse kriis, mida siis tegelased lahendavad, asjad lähevad veel hullemaks, leitakse lahendused, imeline pääsemine, õnnelik lõpp (mitte kõigi jaoks), epiloog.
Lugedes oli tunne, et see on filmisüžee. Sirvisin netiavaruses arvustusi (jättes kõrvale vaimustusest rõkkavad 5-tärni fanfaarid ja porisevad 1-2-tärni vinguviiulid) ning nägin, et suht-koht minu moodi arvajaid (filmi ja/või seriaali käsikirja märkajad; nii-õhuke-ongi-imestajad) oli päris mitmeid. Tegelasi eriti ei arendata, kõik on mustvalgelt selge, kes on hea, kes paha. Näpuotsaga poliitkorrektsust, irisemist president Trumpi üle (muidugi nimesid nimetamata) ja täiesti ilma seksita (st sobib ka ilmselt 14-16 aastastele, kuigi saaks ilmselt R-reitingu), õilsad loomakaitsjad, idufirmade nüppel ja suur-paha-korporatsioon. Kõik justkui oleks olemas.
Paralleelid võivad tekkida ka "Jurassic Parkiga", kuid selles võrdluses jääb Scalzi "Kaiju" igast asendist alla. Niipaljukest teadsin ma enne lugema asumist, et võrdlusi võiks vedada veel ka nt "Pikkmaaga" või Dennis E. Taylori "Outland'iga" - ja ausaltöelda on "Pikkmaa" esimene osa kõvasti parem vaatamata sellele, et "Kaiju" oleks justkui tublisti rohkem SF. "Outland" on suht-koht ehe young adult katastroofi-lugu ja tegelikult meeldis mulle ka rohkem. "Kaiju" on umbes täpselt sama väikese ambitsiooniga raamat nagu Scalzin "Fuzzy Nation". Autor ise ütleb järelsõnas, et see pole mingi ülev rokkoopus, vaid (kvaliteetne) pop-lugu. Noh - ütleme, et see paistab välja. Mõnigi pop-lugu on hea. See siin jääb ootustele alla. (Kummalisel kombel oli autori järelsõna vaat' et sama huvitav kui teos ise...)
Päris pettumusega võiks "2" ka ju hindeks panna. Natuke aga rehabiliteerib raamatut kõik see, mis puutub kaiju'desse endisse. Näpuotsaga biotehnoloogiat ja ökoloogiat ja... ausaltöeldes on tulemuseks väga lahedad elukad. Nii et nende pärast tasus lugemine ära.