Kasutajainfo

John Scalzi

10.05.1969-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· John Scalzi ·

The Dispatcher

(lühiromaan aastast 2016)

Hinne
Hindajaid
1
0
0
0
0
Keskmine hinne
5.0
Arvustused (1)

Ühel suvalisel päeval juhtus, et üks naine, kes oli parasjagu Islandil oma mehega matkamas, selle asemel, et teha läbi ebamugav vestluse teemal "kuule - mul on keegi teine", lükkas mehe üle kaljuserva alla kuristikku. Mees kukkus surnuks, aga üllatus-üllatus - mõned sekundid pärast vägivaldse lõpu leidmist haihtus mehe surnukeha õhku ja ta ärkas oma kodus, oma voodis ihualasti ja elusa ja tervena ja teadlikuna just aset leidnud mõrvast. Maailm polnud pärast seda enam endine: 999 juhul tuhandest, inimesed, keda tapetakse, haihtuvad ja ilmuvad uuesti välja oma kodus, olles samas seisundis nagu mõned tunnid enne oma vägivaldset surma.

See on siis natuke tausta muidu täiesti argisele tänapäevamaailmale, milles toimub Scalzi lühiromaani "The Dispatcher" (Ärasaatja) tegevus. Tony Valdez töötab Chicagos ärasaatjana - ametlikult litsenseeritud spetsialistina, kelle ülesandeks on päästa inimesi, kes on sattunud seisukorda, milles neid ootaks kindel surm (liiklusõnnetused, operatsiooniaegsed tõrked jmt situatsioonid). 'Päästmine' seisneb selles, et ta kasutab spetsiaalselt selleks otstarbeks loodud seadeldist, millega tulistab inimese ajusse miniatuurse lõhkeseadeldise, mis tapab tolle silmapilkselt, misjärel 999/1000st tuleb too tagasi...

Muidugi mõjutab see kummaline fakt, mille teaduslikku, filosoofilist või teoloogilist selgitust keegi üheselt anda ei oska, ühiskonda väga laialdaselt. Ja mitte kõik need mõjud pole ilmtingimata positiivsed. Tuleb välja, et Valdezi ammune tuttav, kellega nad ajasid ka kunagi üsna hämarat äri, on kadunud. Chicago politsei kaasab Valdezi uurimisse ja krimimüsteerium-seiklus võtab tuurid üles.

Loo lõppedes on üksnes kahju, et oli lühike, et pole tervet seriaali jne.

Scalzi ühest küljest näitab lugejale, mismoodi selline müsteerium võiks ühiskonnale mõjuda, arutleb möödaminnes teemal, kas see nähtus võiks tõestada näiteks Jumala olemasolu või mitte, kuid teisest küljest, rohujuure tasandil, hingelt on see lugu kõige ehedam krimiseiklus. Mis minu meelest on Scalzi üheks suurimaks plussiks autorina on tema lugude küllalt lihtne loetavus. Seegi jutt luges end sama hästi kui ise. Jah - ilmselt on see ka tema suur miinus autorina - inimesed, kes on küllastunud Hollywoodi stiilis lihtsatest lugudest, võibolla kirtsutavad ka tema juttude peale nina. Aga, kes ütles, et hea kirjandus ei peaks olema lihtsalt loetav, tervameelse tekstiga, tempokas ja nauditav seiklus?

Seesinane oli vahelduseks nagu sõõm värsket õhku. Kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles
x
Indrek Rüütel
1978
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Ühel suvalisel päeval juhtus, et üks naine, kes oli parasjagu Islandil oma mehega matkamas, selle asemel, et teha läbi ebamugav vestluse teemal "kuule - mul on keegi teine", lükkas mehe üle kaljuserva alla kuristikku. Mees kukkus surnuks, aga üllatus-üllatus - mõned sekundid pärast vägivaldse lõpu leidmist haihtus mehe surnukeha õhku ja ta ärkas oma kodus, oma voodis ihualasti ja elusa ja tervena ja teadlikuna just aset leidnud mõrvast. Maailm polnud pärast seda enam endine: 999 juhul tuhandest, inimesed, keda tapetakse, haihtuvad ja ilmuvad uuesti välja oma kodus, olles samas seisundis nagu mõned tunnid enne oma vägivaldset surma.

See on siis natuke tausta muidu täiesti argisele tänapäevamaailmale, milles toimub Scalzi lühiromaani "The Dispatcher" (Ärasaatja) tegevus. Tony Valdez töötab Chicagos ärasaatjana - ametlikult litsenseeritud spetsialistina, kelle ülesandeks on päästa inimesi, kes on sattunud seisukorda, milles neid ootaks kindel surm (liiklusõnnetused, operatsiooniaegsed tõrked jmt situatsioonid). 'Päästmine' seisneb selles, et ta kasutab spetsiaalselt selleks otstarbeks loodud seadeldist, millega tulistab inimese ajusse miniatuurse lõhkeseadeldise, mis tapab tolle silmapilkselt, misjärel 999/1000st tuleb too tagasi...

Muidugi mõjutab see kummaline fakt, mille teaduslikku, filosoofilist või teoloogilist selgitust keegi üheselt anda ei oska, ühiskonda väga laialdaselt. Ja mitte kõik need mõjud pole ilmtingimata positiivsed. Tuleb välja, et Valdezi ammune tuttav, kellega nad ajasid ka kunagi üsna hämarat äri, on kadunud. Chicago politsei kaasab Valdezi uurimisse ja krimimüsteerium-seiklus võtab tuurid üles.

Loo lõppedes on üksnes kahju, et oli lühike, et pole tervet seriaali jne.

Scalzi ühest küljest näitab lugejale, mismoodi selline müsteerium võiks ühiskonnale mõjuda, arutleb möödaminnes teemal, kas see nähtus võiks tõestada näiteks Jumala olemasolu või mitte, kuid teisest küljest, rohujuure tasandil, hingelt on see lugu kõige ehedam krimiseiklus. Mis minu meelest on Scalzi üheks suurimaks plussiks autorina on tema lugude küllalt lihtne loetavus. Seegi jutt luges end sama hästi kui ise. Jah - ilmselt on see ka tema suur miinus autorina - inimesed, kes on küllastunud Hollywoodi stiilis lihtsatest lugudest, võibolla kirtsutavad ka tema juttude peale nina. Aga, kes ütles, et hea kirjandus ei peaks olema lihtsalt loetav, tervameelse tekstiga, tempokas ja nauditav seiklus?

Seesinane oli vahelduseks nagu sõõm värsket õhku. Kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles

Eespool kommentaaris loole „Üksi“ olen juba sedastanud üht-teist žanritunnetuse puudumise kohta. Lugu „Ainult unenäos“ sobitub samasse kategooriasse. Kirjutatud pole ju sugugi pahasti. Lugu kui niisugune on ka olemas. Ja autorit tuleb tunnustada selle eest, et „kõik on/oli ainult unes“ saab siin lahendatud natuke teisiti – see, mis unes, ongi tegelikult päriselt. Jah – nii segane ongi... Minu meelest on ääretult halb lahendus jutule tõmmata lõpp kokku tõdemusega, oh kõik see oli õnneks/kahjuks uni. Antud lugu on vähemalt algusest peale, juba pealkirja tasemel aus – suurem osa sellest ongi unenäo kirjeldus.

Lühike sisukokkuvõte – mees ostab maamaja, näeb unes muudkui mingit naist, kes ta unenäkku vangistab, nii et ta sinna lõpuks peaaegu kooleb.

Kokkuvõttes selline „üritab olla õudne“ jutt. Kirjeldatu on minu jaoks isiklikult pigem vastik, eemaletõukav. Aga mis seal ikka – autor teadis, mida teha tahtis – oli sissejuhatus, oli teema areng oli lõpp – isegi puänt oli olemas; see kõik on suht-koht normaalselt kirja pandud – mida kokku on oluliselt rohkem kui mõnegi teise jutu puhul.

Teksti loeti eesti keeles

Olen Tolmovilt varem lugenud Reaktoris ilmunud „Kirjad Päikesele“, mis on meelde jäänud teatava rabedusega.

Esimese asjana võitis mind enda poole kohe käesoleva loo pealkiri - see läks mulle hinge, sümpatiseerides mulle kui koeraomanikule. Algus mõjus justkui kummardus Jack Londonile: hundi silme läbi antud looduskirjeldused. Sündmustik on viidud siis tuntavalt minevikku (omas mõttes sildistasin selle loo kui folk-ulme st fantasy-jutt) – mõisnikud, talurahvas jne.

Peategelane on naine, kes käib libahundiks. Juhtub intsident, et tapetakse mõisapreili ja siis juhtub veel üht koma teist. Lõppvaatus annab kogu loole kurva tonaalsuse.

Kusjuures kõrvutades seda juttu näiteks H. Käiti „Libahundi päevikuga“ on ilmselgelt selle loo „sõnum“ ju mingis mõttes sama: inimesed vihkavad erinevusi ja reaktsioon tundmatu suhtes on tihtipeale selle hävitada püüdmine, konflikt on justkui paratamatu. Ometi mõjub hundi südamevaev vähem „ideoloogiliselt laetuna“, rohkem loona, mitte mingi seisukohavõtuna (traktaadina) ja seetõttu ei ole eemaletõukav, vaid kõnetab sootuks paremini.

Teksti loeti eesti keeles

Täiesti võimalik, et ma ei peaks üldse seda lugu arvustama, sest ilmselgelt ma ei ole niisuguste lugude sihtgrupp – st minu parima arusaamise kohaselt õrnas eas olev nooruk (ja pigem ilmselt varateismeline tütarlaps ja võibolla ka mõtlemise tasemelt sinna samasse vanusesse kinni jäänud varakeskealine isik). Autor tundubki eeskätt olevat edukas noortekate ja miskit sorti „seebikate“ kirjutamises. Iseasi jah, kas just rohkem kui 10 raamatu avaldamine ilmtingimata edukuse kriteerium on...

Minu jaoks ei toimi viimase piirini ülekasutatud skeemid: jou, olen teismeline tüdruk/poiss, mul on mingid salajased võimed, tead ja ma siis autori suvast johtuvalt olen neist teadlik või mitte ning mul on nüüd missioon, olgu selleks kättemaks, tõe avastamine või lihtsalt mingi seikluse läbi tegemine, lahe värk, tead… No vabandage väga – ei ole lahe. Tüütu on.

Seesinane jutt on kokku võetav umbes selliselt: olen koolis tiinekas, olen libahunt, mingid vastikud tüübid on mu klassis, kiusavad mind, sest ma ise olen selline eemaletõukav friik, ma tahan neile kätte maksta, see siin on mu päevik... Mingis mõttes kvalifitseeruks see „koolitulistaja sisekaemuseks“ ainult, et tulirelva ja tulistamise asemele on siis kirjutatud ’libahunt’. Kusjuures – juttu lugedes (NB! Autorit teadmata!) tuli mulle loo lõpus suht suure üllatusena, et peategelane on hoopiski poiss. Kuidagi oli esimestest lõikudest nii ilmselge, et see on tüdruk. Tagantjärgi targana ei oska seda muud moodi kommenteeridagi, kui et ilmselt on tegemist „naisterahva käekirja“ efektiga. Ja ärge palun küsige, mismoodi seda peaks tunda olema. Mõnikord kuidagi lihtsalt on.

Minu lugemise aegsed kommentaarid olid sellised:

Peategelane on libahundineiu koolis.

Koolikiusamise episood on omamoodi õõvastav – klišeelik, aga siiski mõjus – kummalisel kombel leevendab minu negatiivset esmamuljet tekstist.

Kahju ainult et suhteliselt algusest saab selgeks, et tüdruk plaanib mingit verist arveteõiendamist. Kah klišee ju.

Hea üllatus oli muidugi lõpetuseks see, et peategelane on hoopis poiss! Ei tea, kuidas see mul algusest peale on kahe silma vahele jäänud... Miski kirjatüki juures ütleb mulle, et autor on tüdruk. 

Kokkuvõttes ei ole ma selle looga siiski rahul – liiga keskpärane. Liiga ebausutav on see lõpu rappimise stseen

Tundub, et Reaktorisse on läinud minimaalsete korrektsioonidega versioon – seega jäävad mu varasemad kommentaarid kehtima. Ka aeg pole armuline olnud, tugev negatiivne reaktsioon on selle jutu suhtes jätkuv.

Teksti loeti eesti keeles

„Mälestus igavesest eilsest“ on üks nendest juttudest, mis võistlusel jäi tõenäoliselt kogu muu tekstimassiivi taha või sisse varju. Ei midagi eriti silmatorkavat, olgu siis heas või halvas mõttes. Vaatasin hiljem oma lugemise aegseid märkmeid ja neid on napilt kolm lauset: vabadusvõitleja ja Keskaju – Režiim, mis on kestnud üle 1000 (või 1500 või 100?) aasta. Täitsa tore, nutikas jutt. Kui midagi ette heita, siis alguse kohmakust ja hüplikkust...

Ühest küljest iseloomustab see, et tegemist oligi sellise keskmisel tasemel oleva looga – nagu öeldud, ei midagi ebameeldivalt mälestusväärset, kuid paraku polnud ka midagi sellist, mis oleks meelde jäänud. Niisiis tuli võtta kätte ja lugu uuesti läbi lugeda, et mingisugunegi adekvaatne arvamus tekkiks.

Aprillinumbris ilmunud „Golemi“ osas juba torisesin selle üle, et otsekõnes peab kooloni järel algava lause esimene sõna olema kirjutatud suure tähega. Siin on siis autor viljelenud jätkuvalt stiili a’la „Ma eelistan vana head paberi ja tindipliiatsi meetodit,” kostis reporter: „õnneks olen kiire kirjutaja, seega võite rahulikult samas tempos edasi rääkida.” Mingi iseomase veidruse tõttu on see ka Reaktori keeletoimetajal jätkuvalt parandamata... Ei midagi sisulist – lihtsalt roppu moodi riivab silma.

Kogu see jõuväljakaardina ja plasmakahurite võrgustik – kui Režiim oli vähegi tehniliselt võimekas, siis miks ei ehitatud nt droone/roboteid hooldustööde tegemiseks? Seda võiks pidada autori suvast johtuvaks loogikaauguks – vajalik olukord, et põgenemine saaks toimida.

Lainedetektor, mis tuvastab elektroonikaseadmed paarisaja ruutkilomeetri raadiuses – üleval orbiidil ja kosmoses peaks tuvastustöö käima ikka 3D – seega KUUPkilomeetrites.

Kokkuvõttes meenutab jutu lugemine sibula koorimist kiht-kihi kaupa. Ja ääri-veeri on selline Matrixi vaib ka küljes.

Loos on alguses kaks liini, mille omavahelistest seostest on raske aru saada – ajakirjanik intervjueerib kunagist vabadusvõitlejat ning siis on mingid tüübid, kes võitlevad Režiimi vastu. Hiljem selgub, et need liinid on väga otse omavahel seotud ja moodustub päris ilusasti terviklikum pilt. Kokkuvõte on küll selline veidi masendavat sorti, kuid kuskil polegi öeldud, et heal lool peaks ilmtingimata õnnelik lõpp olema.

Ja see suur et mulle kangesti meeldib loo pealkiri – selles on sihukest melanhoolset, ilusat tooni ja näpuotsaga laia joont.

Võimalik, et võistlustööna sai jutt teenimatult vähe tähelepanu. Kindlasti on see üle keskmise tugev tükk. Mõttes lisan ühe punkti oma varasemale hinnangule. Skarbi loomingu üle järele mõeldes leian, et see on parim, mida temalt seni lugenud olen.

Teksti loeti eesti keeles

Tüüp kuskil koridoriderägas - uksed, mida blokeerida ja mingid tulnukad, kes inimesi ründavad ja kes suudavad kuju muuta (mingis kohas nimetatakse neid ka zombideks).

Jutu algus on OK – keelekasutus selline, et ei pane ohkama ja suudab esimesed paar lehekülge kenasti huvi üleval hoida. Selgeks saab, et siin on ikka mingi "päris ulme".

Siis läheb vahepeal suur hulk "auru" kellade erinevuste seletamisele, mis ei tundu lugu edasi viivat.

Kuskil 7 lk kandis, pärast Anita kadumise kirjeldusi tuleb selline "Labürindijooksja" vaib peale – et on mingi "elus" labürint, mis muudab oma kuju, uksed kaovad, paiknevad ringi, inimesi sattub sinna juurde, mingi katastroof, aga tegelikult ei anta lugejale teada, mis värk ikkagi on. Olgu – varun kannatlikkust, kirjutatud on selliselt, et ei peleta eemale. Uudishimu, et mis värk on, veel kestab

Kui 10 lk kandis läheb reinkarnatsiooni-alaseks mõtiskeluks ja kerkib õhkõrn võimalus, et "kõik on üksnes uni", siis tekkib minu väike kartus, et jutt keeratakse pekki…

Lõpp kukkus tõesti mu jaoks kuidagi ära – noh, jah – kõik oligi miski purgatooriumi/reinkarnatsiooni ooteruumi sigri-migri, mitte mingi salakaval futu-tehno-düstoopiline eksperiment näiteks. Aga OK - see võttis ehk ühe punkti maha – siiski suht-koht korralik jutt

Reaktori versioon erineb väga minimaalselt võistlustööst. Mulle meeldib selle jutu sees asjaolu, et võibolla kõige ligilähedasemalt jõuab siin kohale õuduse moment. Et noh, natuke hirmus oli vahepeal küll.

Teksti loeti eesti keeles

On tegelane Kirjatark, kes talitleb otsekui uurija/kohtuarst ja läheb mingisse baasi, mis asub gaasihiiu kuul. Seal on üks „märatsev“ tehismõistus ja keegi inimene. Kirjatark kogub infot, toimub aktsioon ja ta lahkub. 

Eks ta natuke kohmakas on siit-sealt; selline püüdlik episood crime procedural'ist, iseseisva jutuna ei mõju. Ilmselt minu suurim etteheide on, et jutt on lõpetamata - tegemist on pigem stseeniga, mitte tervikliku looga; eriti mannetult mõjub lõpp. Samas kui mõelda kõigi võistlustööde kontekstis, siis pigem üle keskmise. Reaktorisse on jutt läinud üles minu parima arusaamise kohaselt samasugusena nagu tuli võistlusele. 

Teksti loeti eesti keeles

See oli minu jaoks üks neetult raske lugemine. Kui nüüd küsida, et mis siis konkreetselt on kehvasti, ei oskakski midagi väga tarka ütelda… On selline militaar SF-seting. On võõras planeet, millel müttavad sõdurid oma väljaõpperutiine teha, on lahedat bio-bula-mula-tehnikat, on dialoogi, on kirjeldust ja veel ühte-koma-teist. Minu põhiline mure on see, et veel umbes poole teksti peal (mis on oma pikkuselt lühiromaani mõõdus – 20+ tuh sõna) ei juhtu õigupoolest midagi „kandvat“. Kõik see sehkendamine lihtsalt on kuidagi, üks episood järgneb teisele, tehakse tegevusi, vahetatakse repliike, aga mis on loo point? Kuhu see lugu peaks minema? Mis toimub? Miks toimub? Peale selle noh, et sõdurid ikka teevad väljaõpet…

Sisult on see sihuke suht lobe kaitseliidu üksuse „nädalavahetus metsas“ (või minu poolest 2 nädalat Siilil) kirjeldus. Aga suures ulatuses ilma seikluse, ilma huumori, ilma õpetusliku või olemusliku momendita.

Mingite nüansside kallal nuriseks samuti. Lugemist ei muuda kergemaks asjaolu, et loosisene ajaarvestus käib kilo- ja megasekundites. Mulle on täiesti mõistetamatu, mis lisaväärtust peaks see andma? Muutma õhustikku kuidagi futuristlikumaks? Ma arvan, et selleks on suht head põhjused, et inimestel on igapäevaselt kasutusel ajalised mõõdud, mis ei lähe tüüpiliselt minutist väiksemaks. Sekundite olulisus on tajutav sündmuste juures, mis ongi lühiajalised, kui kirjeldatakse kiireid protsesse. Misjaoks ma peaksin 1 h asemel mõtlema 3,6 kilosekundist? Ööpäeva asemel 86,4 kilosekundist ja mida ütleb mulle ajaühik 15,034 megasekundit? Peale selle, et eeee… vist on päris pikk…?

Samavõrra on „toores“ arv kolmteist-sada (1300) – inglise keeles räägitakse niimoodi, nõus, kuid eesti keeles saame värdtermini. Google’i tõlkerobot on siinkohal küündimatu… Kahtlen sügavuti, et keel selles suunas areneks. Inglisekeelse one thousand (and) three hundred mugandusena thirteen hundred on täiesti mõistatav, kuid eesti keeles oleme asja juba ära mugandanud – me ei räägi üks tuhat ja kolmsada, vaid ütleme lihtsalt tuhat kolmsada.

Lõpp jätab kuidagi pooliku mulje – et noh, missioon on hoopis üks teine salajane missioon ja üks mingi saladuslik tegelane on selle taga ja et on veel mitu huvitavat saladust – aga vot lugeja imegu käppa, nendest asjadest autor ei räägi. Väidetavalt sai jutt otsa, kuid selline „järgneb…“ tunne jääb õhku. Romaani esimene osa? Et tuleb edasi üks suurem asi kunagi? Samas pole lõpp sihuke hinge kinni hoidma jättev põnevuslõpp (huvitekitaja e cliffhanger; kunagi Sirbi artiklis välja pakutud ’ripplõpp’ pole minu meelest vist laia kasutust leidnud), et tahaks küüsi närida, jalgu trampides autori juurde põrutada ja järgmist osa nõuda.

No-jah… Suur hulk tööd ja vaeva on nähtud. Natuke sihuke nõutu tunne on ja kui üldse mingit emotsiooni tekitab, siis on kahju, et ei meeldinud…

Teksti loeti eesti keeles

Hoogne militaarne märul miskil X planeedil lõksus olevast eriüksusest. Lühike jutt, ei mingit liigset ballasti, edasi on antud erinevate tegelaste vaatepunktist, lõpetuseks isegi väike puändike. Mulle meeldis – mõnus meelelahutus. Kui jällegi midagi enamat tahta, siis ehk veidi rohkem tausta maailmast.

Reaktori jaoks on juttu ümber kirjutatud (toimetatud) – lisandunud on ca 500 sõna jagu mahtu, millest päris suur osa läheb selle peale, kes mida tunneb ja mõtleb. Seda jutuvõistluse aegset tunnet, et tahaks natuke rohkem „suurt pilti“ see lisandunud maht ei rahulda. Pigem jääb hinge kahtluse uss närima, et ehk need momendid, mis on lisandunud, võtavad natuke algset, ehedat, toorest tempot maha. Kokkuvõttes on see jätkuvalt üks minu lemmikuid. 

PS. Oponeerides eelarvustajatele - kogu ulmelise butafooria üliküllus ning lahedate ideede tulevärk ei suudaks kompenseerida loo kui niisuguse ja selle jutustamisoskuse puudulikkust :)

Teksti loeti eesti keeles

Langtoni nimeline planeet. Minajutustaja, kurikael Müller ja mingid suured monstrumid, kes jätavad endast maha mälustruktuure. Käib aktsioon nanomasinate üle ja ühe samas tähesüsteemis oleva maailma terraformimise teemal.

Algus on selles mõttes hea, et kohe selge - ulmejutt. Ei käi mingi hale olmeteemaline möga.

Kui mõelda võimalikule südamepahadusele ja oksendamisele skafandris, siis peaks olema a) miskid kemikaalid, mis viiks selle võimaluse nulli; b) miski toruots/huulik, millest kinni haarata ja otse sinna sisse oksendada

Vastupidiselt kuulujuttudele, ei taga kohvi lisamine jutu sisse lisapunkte :)

Üldiselt ei saaks nii võhiklik ja tuim tüüp nagu Müller üheski normaalses ühiskonnas tööd kosmosemissioonil. Ehk siis tema kohalolu põhjus on hoomatav kui mingi ideoloogiline sõnum, mida autor tahab selle klišeeliku tüübi abil esitada. Paraku kahandab selline "jutlustamine" jutu väärtust. Kui ma järele mõtlema hakkan, siis mulle tundub, et Mülleri näol on meil tegemist nii Joel Jansi kui Maniakkide Tänava nö tüüptegelasega, kes on suht samast kategooriast nagu nt Täionu jt, kes seiklevad „Mehitamata inimestes“. Selliste tegelaste ja nende toimetamiste pinnalt käivitubki palju viimasel ajal populaarseid diskussioone päti-, prole-, krahvi- jmt -ulme teemadel. Olgu – võib ju endale ette kujutada maailma, kus ongi kosmoselennud niisama tavalised kui meil täna taksosõit ja ilmselgelt pole ka iga roolikeeraja mitte see inimkonna kõige säravam pärl…

Teksti lugedes ei õnnestu mul siiski vältida üldmuljet, et mingi täiesti suvaline seltskond sehkendab planeedil: üks paneb nanod käima, teine ei viitsi vaadata, läheb hoopis süstiku juurde, kolmas tüdineb ka ära ja kõmbib tagasi jaama; peategelane töllerdab niisama platool ringi – ei mingit tegevuskava, ei mingit ohutustehnilist mõtlemist. Nagu oleks tegemist jalutuskäiguga pargis. Sellel kohal langes minu hinnang mitu pügalat.

Kui veel konkreetsetest asjadest rääkida, siis viiskümmend meetrit vabalangemist on selline, et ellu jäämiseks peab olema ikka mingi väga mõjuv põhjus, mitte lihtsalt "langtonlasele otsa kukkumine" – skafander üksi ei suuda sellises olukorras kedagi päästa. (Näiteks sillalt alla vette hüpates sooritavad inimesed enesetappe…) Siin oleks mingit tehno-mula selgitust tarvis minu veenmiseks.

Kui suuta üle vaadata selle vaheepisoodi veidrusest (inimsuhete ja dialoogide puisus, kunstlikkus, jaburus), siis tegelikult mulle meeldis ideena see langtonlaste kontseptsioon. Seda tuleks arendada kuidagi nii, et lugu isemuutuks ka tervikuna usutavamaks, tegelased rohkem päris inimesteks.

Jutuvõistlusele saadetud versiooniga võrrelduna on siin jutus mõningaid kosmeetilisi ja teisi päris olulisi muudatusi. Summaarselt on mõnisada sõna juures. Lõpp on uus – põhjalikum. Minu isiklik maitse, kuid mulle tunduks, et see jutt saaks parem kui siia nö rohkem liha luudele kasvatataks, veel rohkem inimeste motiive, sisekaemust, jutu sisusse puutuvate teemade üle arutelusid, sündmuste arengut kriisini, lahenduseni, miks mitte järgmise kriisi ja lõpliku puändini... Arvestades jutu (mulle tundub) suhteliselt suurt ambitsiooni võiks isegi kaaluda mõne väiksema kõrvalliini loomist ja sellega näiteks lühiromaani mahuni pürgimist. See muudaks tegelased rohkem päris inimesteks, kelle sehkendamised mulle korda läheksid.

Võrreldes võistutööga on liikumine minu hinnangul olnud kindlasti õiges suunas. Hindeks õige väikse mööndusega neli.

Teksti loeti eesti keeles

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida nii nagu see oli, pean alustama sellest, kuidas frau Loide hõikas mingis jutunurgas, kas keegi Meresi uut raamatut tahab arvustada. Keegi ei jõudnud minust ette... Minul on Triinu loominguga selline omamoodi tore love/hate suhe ja et ma olen juba kaks arvustust teinud, siis kolmas oleks justkui loogiline järg.

Kogumik koondab endasse kaks juttu „Sulavesi ja vereside“ ning „Nagu nuga vööl“, mis on siis varem ilmunud vastavalt Täheaeg nr 12 ja Reaktor nr 10 (juuli 2012), pluss paberil kogumikus Tuumahiid. Lisaks on kaalukam osa (ca 150 lk) lühikese romaani „kuigi sa proovid olla hea“ päralt. Justnimelt niimoodi väikese algustähega on pealkiri raamatus esitletud.

Kõikide lugude tegevustik leiab aset väljamõeldud maailmas, milles asub Kuuevalla kuningriik. Lisaks saab lugeja natukene teada ka vähemalt ühest selle riigi naabrist – Harjuvirde – ja siit-sealt näpuotsaga ka kohalikku ajalugu. Tagakaane tutvustustekst ütleb julgelt, et kogumikus on kolm ulmejuttu. Jah, eksole – kes mida selle sõna ’ulme’ alla tahab lahterdada. Möönan, et kui autor ise ütleb, et see või teine teos on või pole ulme, siis võibolla enamasti nii tulekski sellesse suhtuda. Samas olgu siis tujurikkumise mõttes öeldud, et lisaks sellele väljamõeldud tegevusmaailmale puudub teoses absoluutselt igasugune ulme. Mul on raskusi isegi selle liigitamisega fantasyks, sest puuduvad kõik alamžanrile omased jooned – maagia, maagilised olendid jmt. Aga eks see žanripiiridel balansseerimine on ajastu tunnusjoon ja kui ikka kirjastaja sinult küsib midagi avaldamiseks ja tahab seda ulmena serveerida, siis olgu pealegi.

Maailm on keskaegne; nõustun teise väitega tagakaanelt, et keelekasutus on vanamoodne ja karm põhjamaine romantika on ka enam-vähem läbivalt olemas. Triinu ise kirjutab Goodreadsis, et püüdis neid jutte kirjutada nagu luuletusi – leida täpselt õiged sõnad ja et midagi poleks ülearust. 

Tervet arvustust kogumikule saab lugeda Reaktoris nr 93 juuni 2019 - https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-triinu-meres-kuigi-sa-proovid-olla-hea--isiklikust-uldiseks

Olgu siis üldistades öeldud, et mulle väga meeldis jutt "Sulavesi ja vereside", mis minu meelest esindab Meresi loomingut selle parimal kujul. "Nagu nuga vööl" on niivõrd lühike (õnneks!), et ei jõudnudki erilist emotsiooni tekitada. Rahuldav. Kogumiku suurema osa täidab kolmas lugu - lühike romaan "kuigi sa proovid olla hea", mis osutus kahjuks mitterahuldavaks. Kontrast esimese ja kahe järgneva vahel on ületamatu. Kogumiku tervikhinne on seega selline mõtteline tehe keskmise leidmiseks.

Teksti loeti eesti keeles

Lühike romaan „kuigi sa proovid olla hea“ võtab jutujärje üle vaid üsna väikese katkestusega pärast „Nagu nuga vööl“ lõppu. Kuuevalla kuningatütar Anno juurde on tulnud kosja eelmise loo noorisand Valdar. Lisaks Valdarile ja Annole on siin loos olulisemaks kõrvaltegelaseks Valdari vanem vend Leitar. Läbi nende kolme tegelase vaatepunktide on see lugu edastatud.

Mis me teada saame, tegelikult on see küll tähelepanelikule lugejale selge juba varasemast, et Kuuevallas toimub pärilus emaliini pidi. Mehed lähevad naisele, mitte ei võta endale naist. Poegade osaks on seega kodust lahkumine, tütred pärivad maad ja kindlused jne. Minu ajalooalased teadmised pole piisavalt põhjalikud diskuteerimaks matriarhaadi teemadel, kuid vähemasti jääb loost mulje, et päriselt nö naiste võimuga selles ühiskonnas tegemist siiski pole. On rohkem nagu matrilineaalne (ingl.k matrlilineal) korraldus ehk siis pärilus ja peresuhted käivad naisliini pidi. Midagi analoogset toimis vanasti väidetavalt näiteks Spartas ja samamoodi peaks idee kohaselt olema olukord traditsioonilises judaismis ning paljudes Ameerika, Aafrika ja Aasia pärisrahvaste kultuurides, Euroopas baskidel ja minevikus keldid (vt nt Wikipediast Matrilineality). Üldise õhustiku baasilt võiks ju teha oletuse, et Meresil on oma maailma üles ehitamisel olnud silma ees keldi ja Põhjala kultuurid.

Seega jah – ei ole siin küll mingit võitleva feminismi manifesti. On pigem armastuse ja eneseotsingute teema. Selline klassikaline „seisus kohustab“ abielu versus aga mina ju armastan hoopis teist ja tegelikult oled sa selles ise süüdi, sest oled kogu aeg kodust ära (loe: sul on muid tähtsamaid asju kui mina, nuuks…) ja pealegi ega sa ise kah parem pole, võtad nii vasemalt kui paremalt (Urr!). Asjaolu, et naine võtab endale armukeseks mehe venna, ei lisa teosele kröömigi värskust. Tõdemus, et lõppeks lahendatakse konflikt kuidagi ära ja autor justkui püüab meile maalida võimalikke stsenaariumeid, et kui mehed saaks otsustada, siis käik asi nii, aga kui naised otsustaks, siis naa, ei jäta küll rahuldava lahenduse tunnet. Pigem selline „lugu vajab lõpetust“ asi serveeritakse.

Täiesti omaette nähtus on romaani muu teksti vahele kiilutud „ajalookroonika väljavõtted“. Esimese selliseni jõudes jäin korraks juurdlema, et kas see peaks olema autori nö käsitööline märkus – jäänuk tööprotsessist, kus on enda jaoks visandatud mingit olulisena näivat tausta, et see aitaks kuidagi mõtteid õigel rajal hoida või selgitada midagi, mis eespool ja järgnevalt jutuna lahti kirjutatakse. Ausalt öeldes jäängi nõutuks, et millist lisaväärtust need tekstikatked peaksid romaanile andma? Mahtu…? Natuke kindlasti. Tausta teadmisi? Sedagi saab. Aga mis ma nende teadmistega peale hakkan?

Siin on see dilemma – ma olen olnud tõsiselt „tige“, lugedes Triinu varasemaid teoseid, kus on olnud nii „Lihtsate valikute“ kui „Kuningate tagasituleku“ puhul see maailma läbi lukuaugu piilumise tunne. Ma olen tõsiselt piinelnud kange tahtmise käes nendest maailmadest veel-ja-veel teada saada. Tagantjärele tarkus – see tunne iseloomustabki elamust heade tekstide juures. See tunne valdab mind tegelikult ka „Sulavesi ja vereside“ lehekülgedel.

Ei – Meres ei võta mul käest (või natist) kinni ja ei vii mind avastusretkele sellesse põnevasse maailma, mil nimeks Kuuevalla ja naabrid. Ta sulgeb mu kuhugi sinna natuke ebameeldivasse kindlusesse (mõnda keldrikongi näiteks) koos oma veidi ebameeldivate tegelastega ja paneb seinale justkui grafoprojektori ja lüümiku, millel on tuim tekst, mis peab mulle andma infot. Võimaliku huvitava, inimliku loo hakkimine täiesti teises stiilis, modernse keelekasutusega faktide jadaga on selle lühikese romaanikese kallal ränk ja andestamatu füüsiline ja vaimne vägivald. Nii ei ole ilus teha. Nõus – ma ei tea luuletuste kirjutamisest just palju, kuid minu arvates ei vasta ka kuidagi kriteeriumile „kirjutasin nagu luuletust“.

Tahes-tahtmata jääb mulje, et autor on kogumiku moodustamiseks ponnistanud mingi teksti kokku. See on kare ja viimistlemata toorik, mis kordab tegelikult sarnaseid ideid nagu esimeses loos, kuid puudub sellele omane elegants. Kui „Sulavesi ja vereside“ on kaunilt viimistletud, nüansirikas puidust skulptuur, siis „kuigi sa proovid olla hea“ mõjub justkui selle skulptuuri valmistamisel järgi jäänud laastudest, tükkidest ja tolmust kokku pressitud briketina. Toormaterjal on sama, tulemus… Kahju.

Teksti loeti eesti keeles

Ander Skarp on autor, kelle tekstides on mingi omapärane nihestatud reaalsus. Mõnes tekstis on rohkem nagu sürrealismi kui ulmet, aga see on puhtalt subjektiivne tunnetus. Käesolev jutt on siis sellest, kuidas külapoiss Joona meisterdab vanaisa talu laudas jõemudast golemi ja kuidas ta selle kogemata ellu äratab ja mis siis edasi saab. Ladus ja lihtsalt loetav jutuke. Minu meelest ilma ülearuse heietamiseta.
 
Kriitika pool...
 
1) Mind kohutavalt häirib õigekirja poole pealt selline lähenemine otsekõnele, kus ei kasutata lause alguses suurt algustähte.
 
Näiteks: Joona kehitas õlgu: „mängus oli vaja joonistada maha suur pentagramm ning igasse pentagrammi tippu lisada üks peotäis muda. Siis ma lugesin võlusõnad ja...” 
 
„Ah võlusõnad, jah?” muigas vanaisa: „need on ühed huvitavad mängud sul, mida sa mängid. Minu vanaisa rääkis alati, et krati tegemiseks tuleb kratile loovutada kolm tilka verd ja siis ärkab põrguline üles."
 
Lause algab ikka suure tähega. Isegi kui see on lause, millest üks osa on otsekõne. Joona kehitas õlgu: "Mängus oli..." Aga olgu - see on toimetaja tegemata töö. Kuid kirjutaja võiks ise ka selle lihtsa asja meelde jätta ning toimetajat mitte päriselt kirjavigadega üle ujutada...
 
2) Mis võrdlus??? "...et oleks silmad ette teinud ka kõige atleetlikumale neegerjooksjale."
 
Justkui valged inimesed või kollased ei saaks olla atleetlikud ja jooksjad? Kuidagi on selle lausejupi juures tunne, et ma olen sattunud lugema mingit 1950.aastatel kirjutatud asja. Ning ei – ma ei kavatse siinkohal laskuda diskussiooni sõna 'neeger' sobilikkusest või sobimatuses, rassistlikust olemusest või eesti keeles neutraalsusest. See teema on ikka igaühe isiklikus peakujus (või -sisus) kinni. Minu jaoks on see lausejupp lihtsalt anakronistlik, arhailine. See ei ole enam 21.saj eesti keel. Kui see oligi autori taotlus - siis palju õnne, tehtud! Aga mis võiks olla selle taotluse kandev, oluline roll loo seisukohast?
 
Nii – kriitikat on nüüd kõvasti saanud. Samas mulle päris meeldib selle loo lõpplahendus, kuidas korraga muutub laudanurgas valmis meisterdatud golemi-jurakas globaalsete mõõtmetega probleemiks. Kahju natuke, et lugu sellel kohal otsa lõppeb.
Teksti loeti eesti keeles

Kuskil planeedil on mingid jubedad elukad, kes inimesi söövad, aga kelle eest saab varjuda, jäädes liikumatuks – peategelane kaotab oma sõbra neile elukatele. Päris jube jutt...

On planeet, on elukad, on mees, naine (lapseootel), on pingeline situatsioon, nagu mingi lõpp oleks ka... Selle loo (või siis situatsioonikirjelduse, sest tegelikult on olemuselt siiski tegu kõigest natuke tummisema laastuga) põhilisteks tugevusteks ongi meeleolu, õhustiku loomine. Selles mõttes on see paine, hirm ja pinge täitsa edukalt välja tulnud. Mis stiililiselt vajaka jääb, on see alguse põiklemine mineviku ja oleviku vormi vahel. Nõus - on tekste, kus autor ongi valinud selle võtte, et pinge kruvimise hetkel läheb minevikult üle olevikule ja kui jälle sündmustik maha rahuneb, läheb minevikule tagasi. Siin alustab autor mineviku vormis, läheb siis üle oleviku vormile ja jääbki selle juurde, ka siis kui loos tulevad hetked, mil toimub justkui pinge leevendus.

Kui ma püüan kokku võtta jutu suurimad plussid enda jaoks, siis veelkord – õhustik. Õudust on neetult raske kirjutada, nii et see oleks õudne ka kellelegi, kes on – ütleme vanem kui 5-6 aastat. Kõik need tondid, kummitused, poltergeistid ja deemonid – phähhh... No pole õudne! Ei saa parata. Aga kui õudus tuleneb mingist SFi butafooriast: elukad, tulnukad, pinge, teadmatus, ootamine, õudse ja ebameeldiva lõpu ootus, siis see mõjub.

Suurim miinus on jutul see, et terviku loomiseks oleks vaja rohkem tausta, rohkem detaile, rohkem tegevust. Hetkel võibki mõistatama jääda, et mis värk siis lõpuks oli. Natuke nagu läbi uduse klaasi antakse seda asja.    

Teksti loeti eesti keeles

Alex Benedicti seeria 8. raamat.  
 
Sarja 7. romaan - "Coming Home" lõppes sellega, et päris-päris alguses olnud mõistatus - tähelaev Capella kadumine koos Alexi onu Gabe'iga - sai lahendatud.
 
Onu Gabe on nüüd siis tagasi ja ühe vähemaolulise liinina selles romaanis peavad Alex ja tema piloot Chase (minajutustaja alates teisest romaanist ja enne Gabe'i kadumist tema piloodina töötanud) kohanema tõsiasjaga, et Gabe on tagasi kodus. Muu seas on õhus tõsine konflikt Alexi ja Gabe vahel, sest viimane arvab, et muistised peaksid olema eeskätt avalikkusele kättesaadavad, nähtavad muuseumides, mitte suure raha eest erakollektsioonide vahel rändama. Viimane on aga Alexi elukutse - vahendada ja vajadusel otsida haruldasi esemeid minevikupäevist ja teenida raha nende müügist.
 
Peamised kaks liini lähtuvad omavahel seonduvatest mõistatustest. Uurimisjaam Octavia, mille pardal olnud füüsikud tegelesid ühe musta augu ümbruses tuvastatud ussiurke kaardistamise ja uurimisega, läks ühel suvalisel päeval lihtsalt kaduma. Seda enam ei olnud ja oligi kõik. Ametlik uurimine ei tuvastanud mingeid põhjuseid ja populaarsed linnalegendid panid juhtut süüks kas mingitele tundmatutele tulnukatele või siis ühe pardal olnud naisteadlase endisele kavalerile, kes olla lahkumineku järgselt veidi peast soojaks muutunud.
 
Olukorra muudab veelgi intrigeerivamaks asjaolu, et Octavia pardal viibis piloot nimega Harding, kellelt Gabe oli kunagi laenuks saanud ühe trofee-karika, millel olevat väidetavalt olnud täiesti tundmatus keeles tekst - võimalik haruldane ese senitundmatu tulnukate tsivilisatsiooni muistis; ehk siis tõend sellest, et lisaks inimkonnale ja Mute'idele on "seal kuskil" veel keegi... Niisiis on Octavia Gone jällegi selline ehe puslemõistatuse lahendamine, kus kild-killu, üks tupik teise järel Alex, Chase ja Gabe lahendavad kaks mõistatust - kas on kuskil tulnukad (olgu elus või surnud) ning mis ikkagi juhtus Octavia uurimisjaamaga.
 
Kõik McDevittile omased tunnused on selleski romaanis olemas. Kiirekäigulist aktsiooni siin ei ole. On pinget, on nagu öeldud süüvimist pisidetailidesse, taustal kogu see maailm, mis on tuttav varasematest Benedicti sarja romaanidest. Mulle hirmsasti meeldib see maailm, meeldib selle ajalugu niipaljukest kui autor raatsib seda lugejale anda.
 
Hinnet "5" ei pane, sest väga suure puudusena nimetaksin seda, et suures osas on romaan lihtsalt igav. Ilmselt pole ma lugejana päriselt nii kannatlik, et suudaksin täiega nautida seda pusleladumist. Aga soetamismaksumust ei kahetse ja tegelikult olid mõnusad hetked seda kild-killu haaval ka tarbida...
 
Lõpplahendus oli omamoodi pudeliposti juhtum avakosmoses. Ja miks ka mitte?
Teksti loeti inglise keeles

Mingis mõttes vägagi veskimehelik lugu. Siin on olemas põhilised ehitusklotsid (Veskimees kasutab justkui Lego komplekti, mille puhul võib ühtedest ja samadest komponentidest tekitada n+1 lõpptulemust): on üliinimesed, on varateismelise kehaga tütarlaps(ed), on isikliku uskumuse jutlus, on üleolev suhtumine teistesse inimestesse, on majanduspoliitiline loeng... Kui otsida seda, mida pole, siis tõsi - puudub detailidesse laskuv sugulise läbikäimise kirjeldus. 
 
Ja vot siit jõuangi selleni, miks see lugu mulle meeldis. See on kuidagi nii väga eba-veskimehelik... Täitsa omamoodi paradoks!
 
Jutt on siis ühe vampiiri (deemoni) heietus sellest, mismoodi tema elu ja naised ja lapsed on olnud altes 19.saj lõpust kuni käesoleva ajani. Arvestades ilmumiskohaks "ulmesugemetega" Loomingu nr 5/2019, siis on see just parasjagu niipalju fantastika, et ilmselt väärikad kirjanduse armastajad nn peavoolust, kes oma ulmeteemalisi arvamusi kipuvad alustama fraasiga: "Ma pole just eriline ulmearmastaja..." seda teksti lugedes päriselt ära ei ehmataks.
 
Miks mulle see lugu päris hästi meeldis? Sest vaatamata sellele eht-veskimehelikkusele (mille üle ta minu meelest isegi püüab siin tekstis veidike hädiselt ironiseerida) on loos olemas selline tõeliselt ehe inimlik emotsioon. See on tegelikult oma olemuselt kurb lugu sellest, kuidas pikaealine vampiir-elukas igatseb taga neid, kes on talle armsad olnud ja kellest tema "seisund" on teda paratamatult lahutanud. See on jutt kaotatud armastustest. Ja niisugusena on see hea jutt. 
Teksti loeti eesti keeles

Natuke melanhoolne jutuke Veenuse terraformimisest. Või noh – mitte niivõrd terraformimisest kuivõrd hõljuvate platvormide ehitamisest – miski kosmoselaeva meeskond tegeleb Veenusel terraformimise projekti alustamisega. Keegi Peter, kes on vastava tehnoloogia välja töötanud ja veel mõned.
 
1) Üldiselt on täitsa ladusalt loetav tekst. Minu silmis on päris suur pluss juba see, et alguses ei lähe mingi ebaproportsionaalselt suur maht heietamisele ja nö nuppude paika seadmisele. Samuti on mõistlik lahendus, et kohe esimestest lausetest on selge, millega tegemist - SF, Veenuse maasarnastamine jne
 
2) Mulle meeldib selle loo sihuke natuke nukker, melanhoolne alatoon. Mitte selline vapper, optimismist pakatav "pioneeride palee seiklusjutt", vaid pigem just tagasihoidlikkus ja rahulikkus. Autor polegi ilmselt eesmärgiks püstitanud mingi märulipõneviku kirjutamist. Ja niisugusena on täitsa OK.
 
3) Puudujääkide poolest nimetaks mõnetist hüplikkust. Näiteks ühel hetkel on ilma sissejuhatuseta keegi tegelastest Lizaks nimetatud - kes? Kapten, kellest eespool juttu oli või veel keegi kolmas-neljas...? Heakene küll - see saab natuke aega hiljem selgeks, et Liza pole kapten, aga kes ta siis on? Samuti mõjub üleminek minevikumeenutusele seoses Sofiaga kuidagi traageldusena - ilmselt saanuks seda teematki puistata rohkem jutu muude osade vahele laiali ja siis see lõpp, eksole. Mingis mõttes arusaadav - puändi ja sisuloogika mõttes oligi oluline, et sinna sedasi hüpatakse. Aga, aga... :)
 
4) Lõpp muidugi mõjus tuttavlikult, sest ma olen näinud sama loo selles tähenduses järge, et tegevustik toimub samas maailmas, aga palju aastaid hiljem. Konkreetselt käesoleva loo kontekstis tahtnuks mina näha natuke rohkem lahti kirjutamist.
 
Üldises plaanis tugev keskmine lugu. Kindel pluss on see, et minus tekkis huvi – ma tahaks rohkem selle maailma ja tegelaste kohta teada kui autor hetkel pakub.    
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin ja mõtlesin miskipärast Inetutest luikedest. Ei teagi, miks...
 
Iseenesest jutt jookseb, väga palju justkui ei toimu, kuid tunne on et tegelikult toimub kulisside taga või siis prožektori valgusringist väljaspool vägagi palju. Et noh, nagu oleks ulme ja nagu ei oleks kah. Pigem mingi selline sürreaalne tekst täiesti nihestatud tegelikkusest.
 
Mulle täitsa meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Mõrtsukroboti heietused vol.4 võtab järje üles samast kohast, kuhu 3. osa lugeja maha jättis: Milu-nimelises maailmas toimunud madina järel läheb mõrtsukrobot otsima/päästma esimesest osast tuttavaid Reservaadi (mnjah - vbl Preservation pole just päris täpselt sama tähendusega nagu meie loodusreservaadid, aga olgu sellega...) tegelasi, kes on nüüd selle kõige kurjema korporatsiooni GrayCris pantvangid.
 
On madinat, on selle planeerimist, on selle järelmõjusid. Kokkuvõttes pole siin enam mingeid erilisi üllatusi. Kõik on tuttav, jutt kulgeb parasjagu ilma ülearuse molutamiseta sirgjooneliselt algusest lõpuni, korrakski ei tekki tunnet, et õnnelik lõpp võiks olla kahtluse all. Nii et kui see lõpuks kätte jõuab, siis tekitab ausalt öeldes isegi natuke pettumust.
 
Hinne on selline kõigi nelja osa koondiseloomustus. Eraldivõetuna on kõik piisavalt lühikesed, et mitte ära tüütada. Kahju on sellest, et teises osas esinenud ART ei leidnud tegelasena rohkem rakendust. Probleemistik jäi minu meelest siiski küllalt pisikeseks, ei mingeid eepilisi pahalasi ja nende kolossaalseid kuriplaane, mille teostumine ähvardaks no ma ei tea - kasvõi tervet üht planeeti millegi ebameeldivaga. 
 
Peategelane on selline mõnusalt küüniline ja õnneks mitte liiga neurootiline. Lahe, kerge madin.
Teksti loeti inglise keeles


Raamatu nimetamine „üheks vingemaks romaaniks Eesti ulmes, mida ma olen sattunud lugema“ ja parimaks Eesti ulmeromaaniks ja Tänava seni ilmunud tekstidest parimaks (see oli siin enne „Newtoni esimese seaduse“ väljatulekut) inimeste poolt, kelle arvamusest ma lugu pean, ning BAASis leiduvate arvustuste kõrge keskmine hinne tekitasid elavat uudishimu. Lisame siia kõrvale veel nimetatud positiive kogemuse „Newtoni esimese seadusega“ ja saamegi kõik eeldused, miks „Mehitamata inimesed“ kätte võtta. Ma avastasin oma e-raamatukogu sirvides, et olen isegi kunagi selle endale soetanud ja sinna lihtsalt „vedelema“ unustanud. Parasjagu mõistlikult õhuke asi ka, mida hommikukohvi kõrvale tarbida.
 
Esimene peatükk – lühike nagu see oli, sisendas julgust veelgi – olen tõesti õigel teel ja ühinen õige varsti kõlava kiidukooriga ja mis kõik veel… Sellel lool siiski pole minu jaoks õnnelikku lõppu.
 
Minu hinnangul romaani plussid, mida (rõhutan!) on tublisti mitu tükki: lobe jutt, kiire süžee, pole mingit (minu meelest) üleliigset ballasti, huvitav maailm, ideid omajagu, ulmeline põhiprobleem.
 
See põhiprobleem – digitaliseeritud Sirtsu vargus ja tagasi saamine võiks olla võibolla veidi kesksem – stiilis kuidas ikkagi inimeste digitaliseerimine võiks ühiskonda mõjutada. Kui juba klišeeks muutunud stiilis kritiseerida, siis võiks ju öelda, et milleks seal kogu see digitaliseerimise ja küber-värk – sama jutu saanuks kirjutada tänapäevases kontekstis, et varastatakse kellegi krüokambrisse paigaldatud keha või pea ja kuidas siis selle kellegi lähedane ajab mööda ilma taga neid pahalasi, kes selle külmutatud keha pihta panid; ulmet poleks üldse vajagi – lihtsalt sirgjooneline põnevik-krimka; või kui moodsamat terminit pruukida - tehnotriller. Aga see on tegelikult loll möla, eks. Autor on loonud oma maailma, see mõjub terviklikuna, läbi mõelduna (mina isiklikult jälle muidugi tõden, et ma siiski tahaksin rohkem teada põhjustest, mis on andnud tulemuseks sellised tagajärjed nagu neid meile esitletakse) ja ta on suutnud teha asjad teoks.
 
Olgu siis see ka juba ette ära öeldud, et ma ei suutnud raamatut lõpuni lugeda. Seega tuleb võtta minu muljeid ja analüüsi pigem reflektsioonina küsimusele, miks ma selle teksti lugemisel läbi kukkusin. Miks puudusid siin minu jaoks sellised asjad, mis olgu või tükk-tüki kaupa, hambad ristis, kohati diagonaalis sunniks viimase reani välja vedama? Sest ma siiski olen end teinekord (harva) ka enda jaoks halbadest asjadest läbi närinud.
 
Peamine põhjus oli siin ilmselt igasuguse positiivsuse puudumine. „Mehitamata inimesed“ on mingi õõvastav vaste sellele ugriduumile, mis kirjanduslikus peavoolus väljendub selles olmelises, hallis argises sitas, milles inimesed igapäevaselt elavad – must lagi on nende ajal, nende igapäeval. See pole allakäigu lugu, isiksuse mandumine, inimlikkuse lagunemine; see pole millegi dekonstruktsioon. Teisest peatükist alustades on see lihtsalt mingi puskari ja okseseguses virtsas sumpamine ja mina lugejana lihtsalt ei jaksanud sellest läbi minna, et näha, kas lõpuks midagi helgemat kah on.
 
Ei romaani peategelane, ei surma saanud Sirts, ei Täionu, Riia-Riin, ega ükski teine romaani esimeses pooles lehekülgedele ilmunud tegelane tekitanud minus raasugi sümpaatiat. On täiesti kummastav, kuidas Tänav on suutnud valmis kirjutada peategelase ja situatsiooni, mis ju olemuslikult võiks endale kaasa elama panna – oma surma saanud armastatu varastatud digikoopia tagasi saamine ja kättemaks pahalastele – aga ometi ei ärata minus mingit empaatiat. Esimene peatükk tõstis ootused mõnevõrra ootamatult kõrgeks, et seejärel lihtsalt lehekülg lehekülje järel aina eemaletõukavamaid inimesi ja situatsioone kirjeldada. Nõus – kui eesmärk oligi düstoopiline koletekst, asotsiaalide ja allakäinud ühiskonna kirjeldus, siis see on tõesti saavutatud. Peetagu mind snoobiks, kuid midagi head ma selles küll ei leia. Reaalses igapäevas on mul olnud juhust elada teisel pool õhukest seina asotsiaalsete joobarite urkast, kelle iseloomustamiseks isegi sõna ’parm’ oleks juba mitme suurusjärgu võrra liialt ilus epiteet, seega ei näe ma selles midagi lahedat.
 
Olles äsja lugenud Tänavalt „Newtoni esimest seadust“, mida pean väga heaks romaaniks, siis on puhttehnilised võrdlusmomendid olemas. Ka siin on autoril kombeks dialoogides kohati jätta ära viited ütlejale. Nõus – kui on ikka lehekülje jagu dialoogi, siis võib ju tõesti tunduda kohmakas ja kordav iga lausejupi järel või ees lisada ’ütlesin’, ’lausus Täionu’, ’vastas Riia-Riin’ jne. Võimalik, et Tänavale ei meeldi need nö tempot alla toovad lisandused. Samas on selle tormakuse juures vähemalt minul isiklikult raske dialoogi järgida. Inglisekeelses tekstis on see eelis, et on mees- ja naissoost asesõnad ’he’ ja ’she’, mis aitavad kõnelejatel vahet teha ka ilma nimesid kasutamata. Eestikeel on meil moodsalt sooneutraalne ja nii peabki kirjanik otsustama, kuidas oma dialoogid üles ehitada selliselt, et need oleksid jälgitavad ja samas ei mõjuks puiselt, kohmakalt.
 
Idee ja maailm – hinne 5; teostus „4“; kogu teksti mõju ja üldmulje - mitterahuldav ning eemaletõukav. Seega võtan lugemiselamuse kokku: „2“. Olen Tänavalt ikka väga palju paremaid asju lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi heas mõttes niivõrd üle võlli keeratut pole kohe jupp aega lugenud.

Romaani tegevus toimub 19.sajandil Maavalla nimelises riigis, mis selles alternatiivreaalsuses tänase Eesti kohal eksisteerib. Pahelisest naabritest halvim on Leedu suurvürstiriik, mis ahnelt oma väiksemaid naabreid alla neelata tahab ja nii läheb paratamatult sõjaks. Samal ajal toimub ühes Kolde-nimelises mõisas kibe-käre teaduslik-insener-tehniline-alkeemiline arendustöö kõige hullumeelsemate eesmärkide saavutamiseks. Ilma spoileriteta neid nimetada ei saa, seega jäägu lugejaile avastamise rõõmuks ka midagi. 

Mis vahest ehk kõige üllatavam on selle teoses juures (ja siinkohal tuleb muidugi tõdeda, et ma pole miski Tänava-spetsialist) on romaani stiil - autor on minu meelest vägagi mõnusalt tabanud sellist ehedat 19.saj vaimus seiklusjutu stiili. Ja teine väga positiivne omadus on see teatav sõge vaimustus, millega ühe leiutise juurest järgmise avastuse rakendamisele tormatakse. Kõik teadlased oleks justkui veidikene hullunud.

Kahtlustan, et järjekordne kultusteos on Eesti ulmemaastikule maandunud, või siis selle kohale õhku tõusnud.
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu aega edasi mingis kauges galaktikas, mis võib vabalt olla ka kodune Linnutee, kes seda teab, sest autor ei vaevu täpsustama... Oli kord üks Heptarhaat, mida valitsesid seitse tsunfti. Nad mõtlesid välja oma kõrgkalendri, kasutades übermatemaatikat ja inimesed uskusid sellesse süsteemi. Ja see toimis. Siis juhtus, et üks tsunftidest kaldus hereesiasse ja teised kuus hävitasid selle - järgi jäi Heksarhaat...  
 
Möödusid sajandid, ühes kosmilises kindluses tõstsid hereetikud taaskord mässu ja asju saadetakse klaarima üks kunagi hulluks läinud geniaalne kindral, kes on surnud, kuid kelle vaim on elus hoitud ja nüüd noore, andeka matemaatik-sõdalase külge ankurdatud. Toimub pikk ja põhjalik vägeva kindluse vallutamine, taustal meister-ja-õpipoiss teema. Vürtsiks sekka pilguheite minevikku. Pole eriti üllatav, et triloogia avaosa ka kuhugi eriti välja ei jõua.  
 
Nõustun nendega, kes ütlevad, et see on SFiks maskeeritud fantasytekst. Võlukunst on nimetatud matemaatikaks, eksootiliste relvade asemel võiks vabalt olla maagilised relvad ja suured matemaatikud mõjuvad kui vägevad võlurid. Droonid/robotid võid hea fantaasia korral ümber mõelda majahaldjateks, ahjualusteks jne. Lõpetuseks saabki selgeks, et esimene osa oli sissejuhatus kvestile ja need tõeliselt suured ja maailma saatust mõjutavad lahingud on veel ees.   
 
Lugedes leidsin end korduvalt mõtlemas Triinu Meresist ja Lihtsatest valikutest. Tahan ütlen, tahan ei ütle. Leia siis mingi tasakaal selle ütlemise ja ütlemata jätmise vahel. Ei, kõike ei pea ette nämmutama. Ja ometi on kahetsusväärne kui lugeja jäetakse ilma paljust olulisest.
 
Üks arvustaja ütles Goodreadsis nii: Lee ei ütle ega näita.    Lugeda üksnes oma vastutusel.
Teksti loeti inglise keeles

Päikesesüsteem 22.sajandil. Eksisteerib (ilmselt mingis mõttes ÜRO edasiarendusena) United Earth Nations, millele sekundeerib Sino-Soviet Empire. Merkuuril, Kuul, Veenusel, Marsil, Jupiteri ja Saturni kuudel on teadusbaasid, samuti mõned testkolooniad. Kosmoses majandatakse usinasti - seal on mõlema suurvõimu sõjalaevastik, on turismi ja loomulikult on asteroidikaevurid. Maal on asjad kehvasti - ülerahvastatus, tänasega võrreldes veelgi rohkem pekkis ökosüsteemid, elukallidus on üle mõistuse, elukvaliteet paljude jaoks väga kehva. Niivõrd kehva, et kaevanduslaevale tööle minek on isegi võrdlemisi majanduslikult mõistlik valik. Seetõttu peategelane Ivan Pritchard ongi sebinud end kaevanduslaeva Mad Astra meeskonda ja läheb värske rohelise iduna oma elu esimesele kaevandusretkele. 
 
Ilma eriliste spoileriteta olgu siis öeldud, et kunagi ajastuid tagasi on miski kõrgtsivilisatsiooni automatiseeritud kosmosesond jätnud päikesesüsteemi oma "saadiku", et kui siin peaks arenema intelligentne rass, siis ootaks neid ees kohtumine. Mad Astra kapten on rahalistes raskustes ja nad vajavad hädasti, et neil õnnestuks asteroidivööst leida mõni maavaraderikas kivikamakas, mille siis mõni suurkorporatsioon ära ostaks. Alguses ei lähe neil sugugi hästi. Siis aga... Nad sattuvad asteroidile, mis on nii uskumatult rikas maavaradest, et ka ainult ühe osa saagist saavad meeskonnaliikmed on hoobilt miljardärid. Aga... Juhtumisi tuvastavad nad oma asteroidijuraka ümber tiirlemas mingi väiksema kivikillu, millelt tuvastatakse anomaalia. 
 
Minnakse seda anomaaliat siis uurima ja Ivan näpib seda ning "anomaalia" kargab talle kallale. Või nii alguses tundub. Edasi läheb kõik mingis mõttes tüüpilist rada: meeskond isoleerib Ivani, anomaaliaga väike asteroidikild lükatakse oma varanatukese juurest süvakosmosesse, asjasse sekkuvad ICDC - nakkushaiguste kontrolli keskus - ja sõjavägi. Selgub, et anomaalial on omad eesmärgid. Ivan hakkab muunduma millekski teistsuguseks. 
 
Kulminatsioonina tuleb muidugi päästa terve inimkond.
 
Ideede poolest on siin siis mängus Fermi paradoks, Drake'i valem, Suured Filtrid, mis takistavad tsivilisatsioonidel mingist tasemest kaugemale arenemist. Spoilerina olgu veel öeldud, et romaani pealkiri viitab ühele sellisele filtrile. 
 
Kokkuvõttes on mõnus, kerge lugemine. Häirima jäid mõningane pinnapealsus, pärast esimest kolmandikku läks tempo alla, mis küll õnneks viimases veerandis jälle ülespoole keris. Netiavarustes leiab arvustusi, mis heidavad ette tegelaste ebaloogilist käitumist; noh, inimesed käituvadki tihti ebaloogiliselt kõigi teiste, välja arvatud nende endi meelest... Olgu siis põhjuseks puudulik info, segavad emotsioonid või mis tahes. Kusjuures neid loogika (masina loogika vs inimese loogika) küsimused on ka romaanis lahkamist leidnud. Samuti eneseteadlikkuse ja üldse inimeseks olemise küsimused. 
Teksti loeti inglise keeles

Ei meeldinud, no ei meeldinud... Kui hinne oleks goodreads'i skaalal, oleks 1, mis tähendab mitte halba, vaid mitte meeldimist.
 
Stiil meenutab minu viimaseid kogemusi Banksiga. Palju (keerulisi) sõnu, vähe asja. Puhttehniliselt ei ole halvasti kirjutatud, aga kui ikka 100 lk kanti pole veel jõutud õieti kuhugi ja kogu jutt on kahtlaselt sarnane arvutimängu kirjeldusele, siis ei viitsi enam... Vbl mõni teine kord.
Teksti loeti inglise keeles