Kasutajainfo

John Scalzi

10.05.1969-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· John Scalzi ·

The Consuming Fire

(romaan aastast 2018)

Hinne
Hindajaid
0
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (2)

Oktoobrikuus 2018 nägi ilmavalgust järg "Kokkuvarisevale impeeriumile", mille pealkirja võiks siis mugandada kui "Hävitav tuli". Säherdune dramaatiline silt ongi. Võibolla kohe alustuseks ütleks, et tegelikult pole päris nii pingelist draamat siiski suudetud üles kütta kui pealkirjast eeldada võiks, miskipärast ei tekkinud lugedes hetkekski kahtlust, et kõik tegelased, kes mulle vähegi korda läksid, olnuks hetkekski tõsisemas ohus. Ja need, kes ka asjade arenemise käigus surma said, ei jõudnud eriti korda minema hakatagi.
 
Meenutuseks: on tervest trobikonnast tähesüsteemidest koosnev impeerium - Interdependency. Ma ausaltöelda ei kujutagi ette, mismoodi seda peaks maakeelde väänama, kui kunagi kellelgi peaks tahtmis olema nende teoste tõlkimiseni jõuda? Sõna-sõnalt 'vastastikune sõltuvus'. Sõltlaste impeerium? Tegemist pole päriselt Galaktikaimpeeriumiga nagu Raul Sulbi (ilmselt sihilikult) eksides oma arvustuses esimesele osale ütleb (http://baas.ulme.ee/?autor=4954&teos=86537&arvustaja=4). Selge on, et süsteeme on seal hulgi, kuid moodustis ei hõlma kaugeltki mingit nimetamisväärset osagi Linnuteest. 
 
Need süsteemid on omavahel ühendatud tava aegruumist eraldi asuva võrgustiku abil - the Flow - mille kohta Scalzi ise on öelnud, et seda maailma luues oli tal paljuski silme ees purjelaevade ajastu maailmameri oma hoovuste ja tuultega ning päris palju on eeskuju võetud ka 18-19 Inglismaast ja eriti tundub, et Briti impeeriumist oma kuldajal.
 
Aga - nagu käesolevas romaanis lühema või pikema mäluga lugejale esimeses ca 1/4  viisakalt meenutatakse, see Hoovus on miskipärast nihkumas. Seni aastasadu erinevaid tähesüsteeme stabiilselt ühendanud ühendusteed varisevad kokku. 
 
Juhuslikult impeeriumi etteotsa saanud eelmise imperaatori tütar (Cardenia, valitsejanimega Grayland II) püüab leida oma liitlaste kaasabil lahendust, mismoodi vältida miljardite inimeste vältimatut hukku, sest Sõltlaste impeerium on oma nime vääriline: ükski maailm (kui välja arvata ainus impeeriumis olev elukõlbulik planeet - jah, ülejäänud "maailmad" on kas maa-alustes koobastes või hoopis kosmoses olevad elupaigad 'habitat') ei suuda ellu jääda olles teistest ära lõigatud.
 
Romaan jätkab üsna sealt samast, kus esimene osa pooleli jäi. Sündmuste kulg antakse edasi mitme erineva tegelase vaatepunktist. Ja mööndustega võiks isegi öelda, et 2/3 sellest on pigem selline poliit-intriigi kokku sõlmimise (või minupärast lahti harutamise) lugu. Väga palju nagu ei sünnigi. Ei ole mingit eepiliste mõõtmetega seikluslugu. Taustal on küll suur katastroof nagu mingi apokalüptiline teerull lähemale veeremas, ähvardades kõiki enda alla matta, aga näe - Sõltlaste impeeriumi ärituusad, ülikud, suurte kodade perepead, mängivad oma liivakastimänge eesmärgiga jagada liiva (loe: võimu ja rikkusi), mida võibolla varsti olemaski pole. 
 
Scalzi ise kirjutab oma blogis nii: "Ma olen väga uhke "Hävitava tule" üle ja see raamat väga-väga meeldib mulle. Selles seerias on mõned mu kõigi aegade lemmiktegelased ja kirjanikuna on minu jaoks nende "külastamine", et näha, millega nad ametis on sama nauditav kui loodetavasti teie kui lugejate jaokski. Ma nautisin kõigi nende intriigide, tähtede vahelise poliitika ja kosmoselahingute kirjutamist. Ma arvan, et te naudite selle raamatu lugemist. Ja enne kui te küsite: jah, tuleb veel üks selle seeria romaan. Oo, jaa."
 
Mis mulle eriti meeldib on see kuivõrd erinevaid teemasid Scalzi oma raamatutes "ründab" - nii on nt eelmine romaan "Head on" lähituleviku kriminaalromaan. Seesinane "Hävitav tuli" aga pigem kaugtuleviku poliitiline kosmoseooper. Samuti on pigem pluss, mitte miinus asjaolu, et ta pole püüdnud kramplikult (sh isegi mitte järgedes) korrata seda, mida tegi "Vanamehe sõjaga". Nähh - ei suutnud ikka jätta võrdlemata :)
 
Lugedes netiavarustest kommentaare, siis on juba vingujaid, justkui oleks Scalzi muutunud "sotsiaalse õigluse sõduriks", sest siin romaanis on nii paljud "võimupositsioonil" olevad tegelased naised ja justkui suruks Scalzi nui neljaks mingite vähemuste agendat läbi sotsiaalsete suhete kujutamise. Nomaeitea... Ilmselt mõjub sooneutraalne termin 'emperox' inglisekeelsele lugejale võõramalt kui eestlasele, kelle jaoks nimisõnadel niikuinii puudub sugu ja kus nii naise kui mehe kohta öeldakse 'tema' - ehk siis kõik muu maailm hakkab lõpuks jõudma sinna, kus ugri-mugrid on juba tuhandeid aastaid ees olnud. Ning kui keskealisel valgel mehel ongi seda raamatut veidi ebamugav lugeda, on seegi mu meelest hea kirjanduse ja hea ulme tundemärk.
 
Rahulolematuseks annab põhjust ikka jätkuvalt tõsiasi, et lõpp tuleb ruttu kätte ja see "suur lugu" siin väga nagu kuhugi välja ei jõua. Natuke siiski. Aga üldpildis on see ilmselt tüüpiline "teine osa" - malendid liigutatakse laual positsioonidele, lugejale tehakse selgeks, mis värk on malelaua enda ja vahest ka malelaua ümbruse ja ajalooga. On järgitud ka printsiipi, et ega mäng ei parane kui nuppe ei vähene. Suure finaali ootus jääb õhku rippuma. Tahaks haarata kolmanda osa kätte ja edasi lugeda... Jah, ilmselt "Vana Aja Suured Meistrid", oleks kirjutanud 3x350lk asemel nt 1x450 lk romaani, kus arutelusid teemal maailm-ja-mõnda olnuks vähem, aga (!) ükski vana aja suurmeister lihtsalt ei kirjutanud seda raamatut.
 
Mõned mõnusad üllatused on romaani teises pooles. Olgu siis spoileritest niipalju, et tegelikult mastaapseid kosmoselahinguid siit otsida ei ole mõtet.
 
Kokkuvõttes meeldis isegi rohkem kui esimene osa, seega hindeks on igati soliidne ja tugev "4".
 

 

Teksti loeti inglise keeles

Sain minagi Scalzi uue romaanisarja teise osaga mäele. Indrek on ülal piisava ülevaate andnud, mistap polegi suurt lisada siia. Intriigidele keskenduti selle osas tõesti proportsionaalselt rohkem ja mina ootasin lugedes pigem seda kosmosemissiooni liini jätkumist, kuna sealt tuli maailma kohta uut ja põnevat infot. Tõesti oli veidi tunne, et suht tühine kodade omavaheline kraaklemine tsivilisatsiooni ohustavate sündmuste lävel meenutab väga Martini  “Jää ja tule laulu” saagat. Mitte küll sättungi, sünguse või naturaalsuse poolest, vaid see väiklane vaiba alt tõmbamine. Scalzi romaanis on tegemist pigem kõrgtaseme mänguga, kus lihtsa inimese juurde pole autoril mahti laskuda. Kuid Scalzi oskab nii ladnalt kirjutada, et väga igav ning tüütu see malendite paigaltammumine (ja laualt kõrvaldamine) pole ja me ei pea selleks telliseriiulit läbima, vaid kõigest 336 ladusalt mööduvat lehekülge. Saab näha, kuidas see jant triloogia viimases osas lõppeb.
 
Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019
märts 2019

Autorite sildid: