Tegemist siis järgmise romaaniga maailmast, mida Sclazi tutvustas 2014.a romaaniga "Lock In". Sama maailm, milles on miljonid inimesed "lukustatud" oma kehadesse pärast Hadeni sündroomi põdemist; nad elavad oma elusid Agora-nimelises virtuaalreaalsuses ja füüsilises maailmas kasutavad threep'ideks nimetatud roboteid. Scalzi loodud maailma olen täpsemalt kirjeldanud "Lock In" arvustuses (http://baas.ulme.ee/?autor=4954&teos=84894) ei hakka seda siin pikemalt üle kirjeldama.
Käesolev teos toob lugeja ette järjekordse juhtumi FBI agentide Shane ja Vann tööpõllult. Esimene neist on ise Haden (st liikleb ringi threep'iga) ja teine on endine integraator (inimene, kes võib närvivõrgusti implantaadi abil lasta teisel hadenil oma keha kasutada kui see peaks eelistama sellist varianti roboti opereerimisele). Shane ja Vann tegutsevad Washington D.C. hadenitega seonduvate juhtumite lahendamisega ja selles teoses on neil probleemiks ühe sportlase suremine kahtlastel asjaoludel.
Nimelt on välja mõeldud selline meeskondlik spordimäng nagu Hilketa, mis seisneb spetsiaalsete threep'idega varustatud kahe meeskonna omavahelises võitluses. Jah - mitte niivõrd võistluses kui justnimelt võistluses. Threep'idest osad on relvastatud ja asja mõte on selles, et üks võistleja määratakse loosiga nn kitseks, kelle pea tuleb siis vastvõistkonnal roboti keha küljest lahti rebida, raiuda või mingi muu nipiga kätte saada ja väravasse toimetada. Omad peavad siis muidugi toda vaest "kitse" kaitsma.
Noh - kitseks määratud haden sureb päriselt, kui tema robotkehal pea otsast rebitakse - asi, mis ei peaks juhtuma. Ja edasi hakkab juhtuma asju, mis sisaldavad endas inimeste surma saamist, kahtlaseid äritehinguid, segaseid suhteid, idufirmasid, krüptoraha, üht olulist kassi jmt.
Scalzi on Scalzi - jutt jookseb, nalja saab, on põnevust, paar üllatust. Ilmselt kes nautis "Lock In" lugemist, naudib ka seda raamatut. Kui miinustest rääkida, siis vast ehk ilmseim on see, et Scalzi laseb liugu juba eelnevalt ära tehtud tööl. Ta on maailma leiutanud, loonud paar peamist tegelast ja mõned tausta tegijad. Siin lisab ta kuhjaga juurde detaile, väga ei selgita asju, mis tähendab, et mulle tundub, et enne selle raamatu kallale asumist oleks igal juhul mõistlik "Lock In" läbi lugeda, muidu võibolla ei saa päris kõigele pihta. See on rohkem, pigem krimi kui ulme. Lihtne on seda ette kujutleda järjekordse krimiseriaali ühe osana või minu poolest neljaks, viieks 45-minutiliseks seeriaks vormistatuna (st koos "Lock In'iga" oleks juba vaat' et pool hooaega valmis vorbitud), mis võib olla nii miinus kui tegelikult eelis. Kellele, mis meeldib, eksole...
Lugedes mõlkus korduvalt meeles märksõna, mis on sel suvel läbi käinud suurest hulgast arvustustest: see on suvelugemine. Selline mõnus ajaviide. Minu meelest hästi tehtud ajaviide. Saab sama hinde, mis esimene osagi.
Käesolev teos toob lugeja ette järjekordse juhtumi FBI agentide Shane ja Vann tööpõllult. Esimene neist on ise Haden (st liikleb ringi threep'iga) ja teine on endine integraator (inimene, kes võib närvivõrgusti implantaadi abil lasta teisel hadenil oma keha kasutada kui see peaks eelistama sellist varianti roboti opereerimisele). Shane ja Vann tegutsevad Washington D.C. hadenitega seonduvate juhtumite lahendamisega ja selles teoses on neil probleemiks ühe sportlase suremine kahtlastel asjaoludel.
Nimelt on välja mõeldud selline meeskondlik spordimäng nagu Hilketa, mis seisneb spetsiaalsete threep'idega varustatud kahe meeskonna omavahelises võitluses. Jah - mitte niivõrd võistluses kui justnimelt võistluses. Threep'idest osad on relvastatud ja asja mõte on selles, et üks võistleja määratakse loosiga nn kitseks, kelle pea tuleb siis vastvõistkonnal roboti keha küljest lahti rebida, raiuda või mingi muu nipiga kätte saada ja väravasse toimetada. Omad peavad siis muidugi toda vaest "kitse" kaitsma.
Noh - kitseks määratud haden sureb päriselt, kui tema robotkehal pea otsast rebitakse - asi, mis ei peaks juhtuma. Ja edasi hakkab juhtuma asju, mis sisaldavad endas inimeste surma saamist, kahtlaseid äritehinguid, segaseid suhteid, idufirmasid, krüptoraha, üht olulist kassi jmt.
Scalzi on Scalzi - jutt jookseb, nalja saab, on põnevust, paar üllatust. Ilmselt kes nautis "Lock In" lugemist, naudib ka seda raamatut. Kui miinustest rääkida, siis vast ehk ilmseim on see, et Scalzi laseb liugu juba eelnevalt ära tehtud tööl. Ta on maailma leiutanud, loonud paar peamist tegelast ja mõned tausta tegijad. Siin lisab ta kuhjaga juurde detaile, väga ei selgita asju, mis tähendab, et mulle tundub, et enne selle raamatu kallale asumist oleks igal juhul mõistlik "Lock In" läbi lugeda, muidu võibolla ei saa päris kõigele pihta. See on rohkem, pigem krimi kui ulme. Lihtne on seda ette kujutleda järjekordse krimiseriaali ühe osana või minu poolest neljaks, viieks 45-minutiliseks seeriaks vormistatuna (st koos "Lock In'iga" oleks juba vaat' et pool hooaega valmis vorbitud), mis võib olla nii miinus kui tegelikult eelis. Kellele, mis meeldib, eksole...
Lugedes mõlkus korduvalt meeles märksõna, mis on sel suvel läbi käinud suurest hulgast arvustustest: see on suvelugemine. Selline mõnus ajaviide. Minu meelest hästi tehtud ajaviide. Saab sama hinde, mis esimene osagi.