Kasutajainfo

John Scalzi

10.05.1969–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· John Scalzi ·

The End of All Things

(romaan aastast 2015)

Sarjad:
Sisukord:
  • Sündmuste horisont
Hinne
Hindajaid
0
2
1
0
0
Keskmine hinne
3.667
Arvustused (3)

Scalzi lugudes ja tema stiilis on midagi sellist, mis tingib kõhkluseta nende järele haaramise. Kuivõrd nüüd siis „Kõigi asjade lõpp“ on olnud selline, mida põnevusega ja kannatamatult oodati, on iga lugeja enda teada. Mina ootasin. Scalzi jätkab oma looga sealt, kus „Inimkonna lõhenemine“ õhku rippuma jäi. Kolooniate Liidu suhted Maa ja Konklaaviga on lootusetult sassi keeratud. KL on end päris põhjalikult nurka mänginud ja selge on, et ees seisab pigem õudne lõpp, mitte lõputu õudus. Kui Konklaav (ikkagi 400 ühinenud tsivilisatsiooni) peaks oma sõjajõud lõhenenud inimkonna vastu valla päästma, siis pole viimasel kuhugi pääsu. See oleks tõepoolest kõigi asjade lõpp.

Siit raamatust ei leia lugeja eest John Perryt ega Jane Saganit. On suhteliselt vähe Harry Wilsonit. Küll aga on siin teisi huvitavaid tegelasi. Teiste seas ka tulnukaid. Vormilisest küljest tegi Scalzi sama, mida „Human Divisionigi“ puhul: avaldas romaani alustuseks 4 järjestikku ilmunud lühiromaanina (vähemalt ise ütleb ta „novella“), mis on kõik ilusasti kättesaadavad. Minul jääb vaid üle loota, et alles augustis tervikuna ilmuva romaani puhul ei pea ma oma kannatamatust kahetsema, et tervik poleks mingi valemiga suurem kui osade summa. Järgnev sisututvustus sisaldab kindlasti ka mõne spoileri.

1. The Life of the Mind – jutustab loo kaubalaeva CHANDLER kolmandast piloodist Rafe Daquinist, kelle laeva kaaperdab miski tähtedevaheline salaorganisatsioon Ekviliibrium (Tasakaal). Daquinist saab aju katseklaasis ja teda sunnitakse hakkama kaubalaeva opereerivaks mõistuseks. Ei saa ju öelda tehismõistuseks, sest kõik laeva süsteemid ühendatakse sõna otseses mõttes tema ajuga. Kuidas ta selle kõigega toime tuleb, kuidas pääseb ja mida kõike teada saab, sellest esimene osa pajatabki. See oli minu lemmikosa. Siin on tunda sellist päris ehedat Scalzi fiilingut. Mitte päris sama tase kui „Vanamehe sõda“ – raske on ju korduvalt üllatada -, kuid hea lugemine igal juhul.

2. This Hollow Union – ei kujutagi hästi ette, kuidas seda peaks maakeeli edasi andma? Tühine (õõnes) liit? Scalzi viib meid Konklaavi ladvikus toimuva võimuvõitluse keskele. Lugu antakse edasi Hafte Sorvalh’i silme läbi, kes on kindral Gau järel nr 2 Konklaavi võimukandja. Konklaav viskleb sarnaselt KL’iga eksistentsiaalses ellujäämisvõitluses, otsides võimalusi selle lahendamiseks. Alates teisest osast on silmtorkavalt suur osa tekstist (tundub lausa, et enamik) dialoog. Mis häiris selle osa juures, oli see kuivõrd vähe võõrikutena mõjusid tulnukad. Selline tunne, et isegi mõni karvik kuskilt vihmametsa hõimust on sootuks võõram kui Scalzin tulnukad. Aga olgu öeldud, et siingi on autoril mõni üllatus varuks.

3. Can Long Endure – kui nüüd eestindamisele mõelda (peaks mõni kirjastus end siiamaale välja ponnistama), siis vägisi tuleb mõttesse „Kaua võib“. See osa meeldis kõige vähem. Oli isegi natuke tüütu. Lugu jätkatakse leitnant Heather Lee pilgu läbi, kes koos oma alluvatega peab ühest KL rahutust maailmast teise minema ja mässusid ohjama. KL hakkab igast otsast rebenema. Ja kuidas KL ikka vastab kui mõni selle maailm end iseseisvaks otsustab kuulutada – saadetakse sõjavägi kohale. Võimalus on heita pilku sellele, mis nende roheliste supersõdurite mõtetes ja hinges toimub.

4. To Stand or Fall – mida suursaadik Ode Abumve ja leitnant Harry Wilson teevad KL`i päästmiseks, kellega koos ja millega see kõik lõppeb ei hakka siin arvustuses reetma. Natuke peab ikka ise avastamise rõõmu ka jääma. Umbes sama hea (või keskpärane) kui teine osa.

Kokkuvõttes kui hindama asuda, siis tekkib selline seis, et tahaksin hinnata iga osa eraldi. Esimene osa – saab hindeks „4“ (pole ikka päris „Vanamehe sõda“ ja ausalt öeldes ka „Tondibrigaadid“ ja „Viimane koloonia“ olid siiski paremad); teine osa saab hindeks „3“; kolmandale osale jääb „2“ – jah, võimalik, et natuke üle soolan, kuid ausalt öeldes olin ikka suht-koht pettunud; neljas osa veab end ka kolmele välja. Kokkuvõttes – nõrk. Pettumustunne on selline, et ei luba ka mööndusega nelja panna. Kindlasti oli väärt lugemist. Kindlasti oli informatiivne – et mis siis ikkagi sai kõigest sellest. Aga no ei jää hing rahule – enamat oleks tahtnud. Ikka midagi palju enamat. Ma loodan, et Scalzi mõtleb hoolega enne kui otsustab, et selles maailmas on veel mõni jutustamist vääriv lugu. Võimalik, et kirjastajad sealpool lompi ikkagi ei peaks nii vägisi püüdma viimast kui senti välja pumbata üksnes selle tõttu, et publik justkui lisa ootaks? Lisaleem võib saada lahja ja jätta **** maitse suhu.

Teksti loeti inglise keeles

Mjah, kõrgemat hinnet ei ole kusagilt võtta.  

Loed-loed ja...  

Ütleme, teosel on väärtus eelmise 5 raamatu järjena. Ja kindlasti on see parem suuremast enamikust kosmoseooperitest, mis siin mõnedelt inimestelt viisi saavad, aga noh, ütleme, et kipub langema nende tasemele – meelelahutus.  

 

Esimest juttu olen ma mingis teises kontekstis juba lugenud; Scalzi kipub tihti jutustama lugu läbi erinevate osapoolte vaatevinkli ja mina isiklikult ei saa seda muuks, kui rahategemiseks pidada.  

Teist lugu ma hästi ei uskunud. No ei õnnestu tulnukaid elavaks kirjutada, ei õnnestu... Paar head detaili, muidu käsitöö.  

Kolmas -- kippus teatud deklaratsiooniks minema.  

Neljandat lugu ma lihtsalt ei uskunud. Paar head kohta, kuid ma tegelikult tõsiselt vihkan lugusid, kus inimkond päästetakse või selle tulevik määratakse mingite juhuste ja keeruliste kombinatsioonidega, kust pealegi kõik traagelniidid läbi paistavad... No ma ei tea.    

 

Kokkuvõttes lahja.  

Jah, ma tõlkisin selle ära ja annan välja. Ja mitte ainult sellepärast, et sari poolikuks ei jääks. Aga kokkuvõttes on mul on tunne, et Scalzi kipub kardetavasti jääma ühe-raamatu-autoriks. Tema Old Man's War tõstis ta n-ö tingimusteta avaldatavaks ja edasi läheb ta looming aina jamamaks.  

No elame-näeme. Lootus sureb viimasena.   

 

Teksti loeti mitmes erinevas keeles
11.2023

Neli aastat on viimasest "Vanamehe sõja" saaga romaani lugemisest möödas. Ja kuigi kirjutasin 2019. aasta lõpus "Lõhenenud inimkonna" arvustuses, et jään viimast osa ootama, oli nüüdseks ausalt öeldes meelest läinud, et miskit üldse pooleli jäi. Seega tuli selle raamatu eestikeelne tõlge mõneti üllatusena. Peale kerget kõhklemist otsustasin siiski osta, kasvõi selleks, et raamaturiiulis see John Scalzi nimeline rivi täiuslik oleks.
 
Kuigi raamatu tagakaanel olev sisututvustus ütleb, et teos koosneb neljast lühiromaanist, siis tegelikult on tegemist ühe tervikuga. Jah, originaalis ilmus see kõigepealt jupikaupa. Jah, minategelased on igas loos erinevad. Aga kokkuvõttes on see siiski kenasti omavahel seotud juppidest kokku punutud romaan.
 
Esimene jagu, "Hinge elu", oli tõeliselt hea, täiesti sarja esikromaani vääriline. Kirja pandud kaasahaaravalt, põnevalt, loogiliselt. Aga edasi läks allamäge. Minu meelest on Scalzi tugevuseks ikkagi militaarulme ja action. Igasugune poliitintriigide punumine kipub minema heietamiseks ning mis kõige halvem, kõlab ebausutavalt. Õnneks on lugude järjestus selline, et suure poliitika vahele on pikitud lihtsõdurite elu-olu kirjeldused, mis minu jaoks polnud sugugi tüütu lugemine. Teisest küljest on aga romaani erinevad jaod just niimoodi ritta seatud, et jada lõppeb taaskord suure poliitikaga ning see jääb lõpphinnangut domineerima.
 
Mis taaskord meeldis, oli see, et Scalzi ikka oskab nii kirjutada, et varasema ülelugemine või detailide mäletamine pole vajalik. Tuletab meelde täpselt nii palju, kui konkreetse lõigu mõistmiseks vajalik ning kogu lugu. Muidugi nüüd, kus kogu sellel sarjal on lõpuks joon all (või kas ikka on?) võiks ju algusest alustada ning kõik raamatud niiöelda ühe soojaga üle lugeda. Äkki märkan mingeid detaile, mis muidu raamatute ilmumise ajalisest vahest tingitult fookusest välja jäid? Võib-olla isegi teen seda.
 
Kuid jah, paratamatult mõjutab minu hinnangut "Kõigi asjade lõpule" see, et tegemist on sarja viimase osaga. Niisiis väike tagasivaade.
 
Kordan enda varasemates arvustustes öeldut, aga midagi ei ole teha - esikromaan "Vanamehe sõda" on selle sarja parim. Vahepeal läks täiega allamäge, kuigi minu arvustuste hindeid vaadates seda ei ütleks, sest ma pole ühtegi jätkuosa alla "nelja" hinnanud. Aga midagi pole teha, tunne on selline. Vahepeal toimus mingi surnud kassi põrge ehk siis "Zoe lugu" tõi sarja minu jaoks nö mustast august välja ning "Lõhenenud inimkond" sai hindeks lausa viie. Aga nüüd siis selline lõpp...
 
Et mis sellel siis viga oli? Põntsu pani neljas jagu. Tõlkija on eespool väga täpselt kirjeldanud, mis seal kõik valesti oli. Ütleme nii, et kui tegemist oleks filmiga, siis "täiuslikkusest" jäi veel puudu vaid ilutulestik ning eepiline muusika. Tõsi see viimane lõpuridade lugemise ajal mu peas ka kõlas. :) Lääge.
 
Samas hindeks panen ikkagi "nelja" kuigi piiiiiiiiiiika miinusega. Kindlasti sellepärast, et romaanil on tõepoolest väärtus eelmiste osade järjena. Samuti ka sellepärast, et hoolimata paljudest puudustest oli raamat siiski suures piires lobedalt loetav. Ning viimaseks sellepärast, et lugu sai (loodetavasti) lõpu.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: juuni 2024
mai 2024
aprill 2024
märts 2024
veebruar 2024
jaanuar 2024

Autorite sildid: