Kasutajainfo

John Scalzi

10.05.1969-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· John Scalzi ·

The Human Division

(romaan aastast 2013)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (3)

Viies romaan "Old Man`s War" seeriast. Pärast Ats Milleri kommentaari "Zoe`s Tale" kohta ei tõusnud käsi kuidagi selle järgi (seega tasub olla ettevaatlik, mida raamatu kohta öelda), mistõttu annan endale aru, et mul võibolla puudub mõni tükike sellest kõigest. Samuti pole lugenud "Sagan Diary`t". Kuid mis oluline - "Human Division" võtab järje üles sealt, kus "Last Colony" lõpetas: John Perry tõi Konklaavi (400 tulnuka-rassist koosnev tähtedevaheline poliitiline liit, mis kehtestas rahu pidevalt sõjas olevate rasside vahel ja keelustas koloniseerimise kõigile, kes ei liitu) kaubalaevastiku Maale. Sellega lõppes paari sajandi pikkune olukord, kus Kolooniate Liit oli Maa muust universumist isoleerinud, pidades seda sotsiaalses ja teaduslikus stagnatsioonis ning kasutas seda kolonistide ja sõdurite kasvulavana.

Pealkiri - The Human Division

Kuidas seda maakeeli välja öelda? Inimkonna lõhenemine, jagunemine... Üks teine teos meil juba maakeeles on pealkirjaga lõhestusjoon, mis tegelikult on ju vägagi lööv. Ilmselt oleks see parem jätta elukutseliste tõlkijate hooleks kui ükskord peaks mõni Eesti kirjastus otsustama, et meil oleks põhjust Scalzit omas keeles nautida. Mis ei tähenda, et ma ei võiks soovitada termineid stiilis `jagunemine`, `killustumine` jne. Põhjus, miks ma sellele tähelepanu pööran, on see, et minu jaoks kuni ca. 2/3 mahu peale samastus `division` pigem divisjoni, osakonnaga. Kui mõelda, et tegemist on militaarulmega, siis miks mitte ka `division` = diviis. Kuid tegelikult on küsimus siiski jagamises, mitte üksustes.

Lugu ise - eesriide kergitamine

Kes mäletavad vanasid peerusid "Old Man`s War" lehekülgedel - John Perry ja tema kuus sõpra, kes üheskoos 75-aastastena mööda "oavart" kosmosesse sõitsid ja endile uue huvitava rohelise keha ning lühikese eluea prognoosi said - siis siin on raamat, kus John Perryt mainitakse kui fakti. Peategelastest olulisim on Perry sõber Harry Wilson, kes on veetnud pärast aktiivset teenistust aega Kolooniate Kaitsejõudude Teadus- ja Arendusüksuses ning seejärel suunatud tööle ühe diplomaatilise missiooni juurde tehniliseks konsultandiks. Tema kõrval on teised peategelased selle nn. B-team`i (loe: kolmanda kategooria diplomaatiline meeskond) juht suursaadik Ode Abumwe ja tema abi Hart Schmidt.

Üldine olukord, mis valitseb on siis selline: Kolooniate Liidu suhted maaga on rikutud. Ei mingeid koloniste ega sõdureid enam. Kolooniate Liidu ja Konklaavi vahel valitseb habras vaherahu, mida kumbki pool tegelikult ei taha rikkuda. Kolooniate Liit kardab ülekaalukat vastast ja Konklaav on ettevaatlik, sest inimesed suutsid nad juba korra peaaegu ajaloo prügikasti saata. Lisaks on veel terve hulk Konklaaviga liitumata rasse, millega inimkonnal on keerulised suhted kui mitte just avalik sõda. Sellises situatsioonis on Kolooniate Liidul kaks eesmärki: kindlustada rahu naabritega ja seeläbi iseenda julgeolek, kasutades diplomaatilisi meetodeid ning taastada suhted Maaga (igal juhul vältida Maa võimalikku liitumist Konklaaviga). Juhtub aga nii, et keegi kuskil saboteerib olukorda ilmselt sooviga algatada Kolooniate Liidu ja Konklaavi vahel sõda ning rikkuda lõplikult, lootusetult inimkonna omavahelised suhted.

Abumwe, Wilson, Schmidt ja Kolooniate Liidu diplomaatilise korpuse kosmoselaeva Clarke meeskond sattub tegelema paari päris kummalise olukorraga ning leiavad eelnimetatud vandenõu kohta erinevaid tõendeid.

Asja väline külg

Kirjastus TOR ja autor ise ütlevad kommentaariks (loe nt. http://www.tor.com/blogs/2013/04/human-division-read-along-13-earth-below-sky-above), et viis, kuidas "Human Division" lugejateni toodi, oli eksperiment. Tegemist on seriaaliga, mis avaldati episoodide kaupa, enne kui kogu teos viimaks korraga välja tuli. Vormiliselt on tõepoolest tegu tervelt 13 lühijutuga. Nad ei ole siiski iseseisvalt terviklikud jutud, vaid sobituvad pusletükkidena ilusasti sellesse üldisesse konteksti. Aga kui võtta ette tänased seriaalid, mis USA-st meie teleekraanile jõuavad, siis oli "Human Division" selline ilusasti tuttav "asi" küll: ah-haa! ma tean küll, mis loom see on ja kuidas seda süüakse. "Piloot-osa" on tihti kahe episoodi pikkune ja sama kehtib sageli ka viimase kohta. Vahepeal on sündmuste käiku vaadeldud erinevate tegelaste pilgu läbi, on kõrvalliine jmt. seriaalidele omast tehnikat.

Vähemasti kirjastuse väitel oli nende eksperiment edukas nii lugeja-elamuste kui majandusliku poole pealt. Minu meelest ei anna see raamatule eriti midagi juurde. Hea küll - on tõesti natuke teistmoodi ja äratundmisrõõm (seriaalilaadsus) tekitas alguses natuke rõõmsat elevust; aga lõpuks tundub, et võibolla see vormistus röövib siiski natuke lugejaskonda.

Hinnang ka...

Tegemist on väga hea raamatuga. Mitte suurepärane. "Old Man`s War" tõstis lati kõrgele ja ilmselt enamik lugejaid on pidanud tõdema, et Scalzi pole järgedes püüdnudki teha sama, mis ta tegi avaromaaniga. Nii mõnigi BAASis arvustaja on väljendanud sellega seoses oma tõelist pettumust (nördimust?) ja hinnanud järgesid alla. Olen jätkuvalt seisukohal, et tegelikult on järjed ka väga head. Mitte suurepärased, sest nad tõesti ei suuda enam sedasi üllatada, nii vägevalt panna. Selle natuke hullumeelse, verejanulistest tulnukatest kihiseva universumi ja selles aset leidva inimkonna võitluse (koht päikeste vahel) loo kirjeldamine erinevate nurkade alt on siiski pigem areng edasi. Nii mõnestki kõrgelt hinnatud teosest erinevalt ei tekkinud siin kiusatust jätta lehekülgi vahele, sest midagi ei juhtu ja see, mida kirjeldatakse ei tundu kuidagi oluline. Samm on piisava pikkusega. Nii mõnegi episoodi juures oli selliseid vaimukaid detaile ja head nalja. Väärt meelelahutus.

Soovitan asuda selle kallale pigem tõesti mitte liigsete eelarvamustega. Olgu siis heas või halvas.

PS. Kusjuures seesama siin ja veel paar viimast loetud teost panid mõtlema sellele 5-palli skaalale, mis meil siin BAASis on. Umbes nii, et ei saa ju kõik raamatu ometi olla suurepärased? Tegin väikse revisjoni ja hindasin nii mõnedki asjad allapoole, mida varem olin hinnetega kostitanud. "Kõva kolm" on tegelikult ju pigem positiivne hinne. Kui asi on halb, siis olgu "2"; päris vastumeelne, siis "1". Neli on juba hea, isegi päris hea. Ja viis jäägu siis tõesti sellele, mis (minu meelest) on suurepärane.

Teksti loeti inglise keeles

Ja ma ei saagi esimene olla... aga pole midagi.
See on nüüd küll natuke üldisem mõtisklus, aga puudutab ka antud raamatut --
Scalzi üldiselt meeldib mulle ja selliste korda minevate autoritega tahaks ikka jälje maha jätta – esimesena arvustada. Noh, vanemate raamatute-autorite puhul tuleb seda filosoofiliselt võtta, niikuinii on keegi juba lugenud, uutega, nagu see... tjah. Ega siis too, kes esimesena arvustab, ju ometi süüdi ei ole, et enne mind jõudis ;-) , vahe on pigem selles, mida ta kirjutab. Kui kirjutab suhtelistelt asjalikult, nagu antud juhul, ei olegi muud, kui positiivselt mõelda, et hoidis vaeva kokku, mina ei pea sisukokkuvõtet kirjutama... On ju endalgi neid päevi küll, kus pole erilist tuju arvustada. Panna mingi märk maha, et esimene olla, võib teistes tekitada sarnaseid tundeid nendele, mis valdavad mind väga tihti – eriti viimasel ajal ja eriti just eestikeelsete asjade esimesi arvustusi lugedes – et oli seda okseloiku siia nüüd vaja. Ma ei taha kedagi solvata ja rõhuv enamik arvustusi – pole absoluutselt oluline, kas need minu arvamusega kokku lähevad! – on ju ikkagi positiivses mõttes arvustused, samas on baas ere näide sellest, et lugemisoskus võib eksisteerida ka ilma intellektita ja mõned arvustajad mitte ei piira end lihtsakoelise meelelahutuse otsimisega, vaid see ilmselt ongi nende taipamisvõime lagi.

Scalzis ja sellest raamatust --
Nagu öeldud, nõus eelarvustajaga -- hea raamat. Pisut kisub hinnangut alla see natuke kunstlik tükkideks jagamine, sest tõepoolest, silme ette tulevad seriaalid; väga lihtne on kujutleda, kuidas sellest saaks vormida sellised tavalised, üht seiklust mahutavad ca 40-minutilised episoodid, mis koos tiitrite ja reklaamiga tunni täidavad. Kas ma tõmban jälle piire? Ei, vaadake, eksperimenteerimine on hea asi, aga seni, kuni sisu ei hakka vormi all kannatama. Teatud mõttes ongi see raamat jutukogu. Jah, need moodustavad kokku tervikliku romaani, sest läbi kõigi juppide räägitakse tegelikult üht pikka lugu. Samas need mõjuvad natuke kunstlikuna ja minu jaoks läks midagi kaduma.
Muus osas on lugu hea. Muhe selline. Ma ei usu küll mitte midagi, mis raamatus sünnib, ent see... raske öelda: see kuidagi ei sega. Ma tõmbaksin isegi teatud paralleele Sheckleyga -- kohati on see verejanulisi tulnukaid täis universum totakas, täpsemalt totakalt lahe. Jah, ma ei ole selline lugeja, kes suudab teadus- ja loogikavigadest mööda vaadata ja seepärast see teos viite ei saa. Või teisiti öeldes -- see ei ole ka nii geniaalne kui "Old Man`s War", millele võis kõik andeks anda. Iriseks natuke maailma üle: terve konflikt ei veena mind. Väidetavalt oli Maa sajandeid isolatsioonis – no ei ole võimalik! Kes olid need Colonial Unioni ametnikud? Maalased (mitte kõik muidugi). Ma olen nõus alla neelama, et Maa isolatsioonis pidamisel olid väga head põhjused, kuid ma ei suuda uskuda, et kahe sajandi jooksul ei tekkinud olulist opositsiooni, mis teisiti oleks arvanud. Kui need head põhjused eksisteerisid – minagi suudaks mõned välja mõelda – siis miks autor neid ei kasuta? Või täpsemalt, siis ei töötaks jälle see lugu... Ma ei taha siin täpsemalt rääkida, sest see oleks spoiler ja kui autor järgmises osas mõnele mu küsimusele lahenduse pakub, kvalifitseerub mu jutt, ütleme, lihtsalt irisemiseks. Et minust õigesti aru saadaks – järgmine väga hea raamat sellelt mehelt kaalub kaugelt üles selle väheke piinliku momendi, et pean tunnistama, et eksisin.

Kokkuvõttes aga ikkagi tore lugemine, mida julgen soovitada, ja jään järge ootama.

Teksti loeti inglise keeles

Erinevalt tavapärasest, lugesin enne raamatu kallale asumist BAASi arvustused läbi ning seetõttu polnud ootused eriti kõrged. Või noh, see kõlab nüüd kehvasti, sest eelnevad hinded on ju head. Ootasingi sellist Scalzit oma tavalises headuses, kuid ei midagi erilist. Ja lisaks tegid ettevaatlikuks viited seriaalilikkusele. Ja et võib-olla pole tegemist kõige terviklikuma romaaniga, pigem jutukoguga.
 
Kuid ei midagi sellist! Tegemist on täiesti koherentse looga, vaid kaks viimast lisalugu ei sobi nö komplekti. Kuid ega needki kehvad polnud, täitsa toredad lugeda. Veel kiidan Scalzit oskuse eest kirjutada järgesid nii, et eelnevate osade taas üle lugemine pole vajalik - iga natukese aja tagant, samas liigsete kordusteta, tuletatakse olulised sündmused meelde ja seletatakse mõisted lahti. Õigupoolest võib selle raamatu lausa üldse ilma muid "Vanemehe sõja" romaane lugemata ette võtta.
 
Tükk aega mõtlesin, et mis hinne siis lugemiselamusele anda - "neli" nagu kõikidele muudele "Vanamehe sõja" järgedele? Tundus ebaõiglane, sest "Lõhenenud inimkond" on mõnest varasemast järjest selgelt parem. Seega, saagu siia kirja "viis". Ja jään põnevusega sarja järgmise, viimase osa, eestikeelset tõlget ootama, sest lugu jäi ju põneva koha peal pooleli.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: november 2019
oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019

Autorite sildid: