Kasutajainfo

John Scalzi

10.05.1969-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· John Scalzi ·

The Human Division

(romaan aastast 2013)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (3)

Viies romaan "Old Man`s War" seeriast. Pärast Ats Milleri kommentaari "Zoe`s Tale" kohta ei tõusnud käsi kuidagi selle järgi (seega tasub olla ettevaatlik, mida raamatu kohta öelda), mistõttu annan endale aru, et mul võibolla puudub mõni tükike sellest kõigest. Samuti pole lugenud "Sagan Diary`t". Kuid mis oluline - "Human Division" võtab järje üles sealt, kus "Last Colony" lõpetas: John Perry tõi Konklaavi (400 tulnuka-rassist koosnev tähtedevaheline poliitiline liit, mis kehtestas rahu pidevalt sõjas olevate rasside vahel ja keelustas koloniseerimise kõigile, kes ei liitu) kaubalaevastiku Maale. Sellega lõppes paari sajandi pikkune olukord, kus Kolooniate Liit oli Maa muust universumist isoleerinud, pidades seda sotsiaalses ja teaduslikus stagnatsioonis ning kasutas seda kolonistide ja sõdurite kasvulavana.

Pealkiri - The Human Division

Kuidas seda maakeeli välja öelda? Inimkonna lõhenemine, jagunemine... Üks teine teos meil juba maakeeles on pealkirjaga lõhestusjoon, mis tegelikult on ju vägagi lööv. Ilmselt oleks see parem jätta elukutseliste tõlkijate hooleks kui ükskord peaks mõni Eesti kirjastus otsustama, et meil oleks põhjust Scalzit omas keeles nautida. Mis ei tähenda, et ma ei võiks soovitada termineid stiilis `jagunemine`, `killustumine` jne. Põhjus, miks ma sellele tähelepanu pööran, on see, et minu jaoks kuni ca. 2/3 mahu peale samastus `division` pigem divisjoni, osakonnaga. Kui mõelda, et tegemist on militaarulmega, siis miks mitte ka `division` = diviis. Kuid tegelikult on küsimus siiski jagamises, mitte üksustes.

Lugu ise - eesriide kergitamine

Kes mäletavad vanasid peerusid "Old Man`s War" lehekülgedel - John Perry ja tema kuus sõpra, kes üheskoos 75-aastastena mööda "oavart" kosmosesse sõitsid ja endile uue huvitava rohelise keha ning lühikese eluea prognoosi said - siis siin on raamat, kus John Perryt mainitakse kui fakti. Peategelastest olulisim on Perry sõber Harry Wilson, kes on veetnud pärast aktiivset teenistust aega Kolooniate Kaitsejõudude Teadus- ja Arendusüksuses ning seejärel suunatud tööle ühe diplomaatilise missiooni juurde tehniliseks konsultandiks. Tema kõrval on teised peategelased selle nn. B-team`i (loe: kolmanda kategooria diplomaatiline meeskond) juht suursaadik Ode Abumwe ja tema abi Hart Schmidt.

Üldine olukord, mis valitseb on siis selline: Kolooniate Liidu suhted maaga on rikutud. Ei mingeid koloniste ega sõdureid enam. Kolooniate Liidu ja Konklaavi vahel valitseb habras vaherahu, mida kumbki pool tegelikult ei taha rikkuda. Kolooniate Liit kardab ülekaalukat vastast ja Konklaav on ettevaatlik, sest inimesed suutsid nad juba korra peaaegu ajaloo prügikasti saata. Lisaks on veel terve hulk Konklaaviga liitumata rasse, millega inimkonnal on keerulised suhted kui mitte just avalik sõda. Sellises situatsioonis on Kolooniate Liidul kaks eesmärki: kindlustada rahu naabritega ja seeläbi iseenda julgeolek, kasutades diplomaatilisi meetodeid ning taastada suhted Maaga (igal juhul vältida Maa võimalikku liitumist Konklaaviga). Juhtub aga nii, et keegi kuskil saboteerib olukorda ilmselt sooviga algatada Kolooniate Liidu ja Konklaavi vahel sõda ning rikkuda lõplikult, lootusetult inimkonna omavahelised suhted.

Abumwe, Wilson, Schmidt ja Kolooniate Liidu diplomaatilise korpuse kosmoselaeva Clarke meeskond sattub tegelema paari päris kummalise olukorraga ning leiavad eelnimetatud vandenõu kohta erinevaid tõendeid.

Asja väline külg

Kirjastus TOR ja autor ise ütlevad kommentaariks (loe nt. http://www.tor.com/blogs/2013/04/human-division-read-along-13-earth-below-sky-above), et viis, kuidas "Human Division" lugejateni toodi, oli eksperiment. Tegemist on seriaaliga, mis avaldati episoodide kaupa, enne kui kogu teos viimaks korraga välja tuli. Vormiliselt on tõepoolest tegu tervelt 13 lühijutuga. Nad ei ole siiski iseseisvalt terviklikud jutud, vaid sobituvad pusletükkidena ilusasti sellesse üldisesse konteksti. Aga kui võtta ette tänased seriaalid, mis USA-st meie teleekraanile jõuavad, siis oli "Human Division" selline ilusasti tuttav "asi" küll: ah-haa! ma tean küll, mis loom see on ja kuidas seda süüakse. "Piloot-osa" on tihti kahe episoodi pikkune ja sama kehtib sageli ka viimase kohta. Vahepeal on sündmuste käiku vaadeldud erinevate tegelaste pilgu läbi, on kõrvalliine jmt. seriaalidele omast tehnikat.

Vähemasti kirjastuse väitel oli nende eksperiment edukas nii lugeja-elamuste kui majandusliku poole pealt. Minu meelest ei anna see raamatule eriti midagi juurde. Hea küll - on tõesti natuke teistmoodi ja äratundmisrõõm (seriaalilaadsus) tekitas alguses natuke rõõmsat elevust; aga lõpuks tundub, et võibolla see vormistus röövib siiski natuke lugejaskonda.

Hinnang ka...

Tegemist on väga hea raamatuga. Mitte suurepärane. "Old Man`s War" tõstis lati kõrgele ja ilmselt enamik lugejaid on pidanud tõdema, et Scalzi pole järgedes püüdnudki teha sama, mis ta tegi avaromaaniga. Nii mõnigi BAASis arvustaja on väljendanud sellega seoses oma tõelist pettumust (nördimust?) ja hinnanud järgesid alla. Olen jätkuvalt seisukohal, et tegelikult on järjed ka väga head. Mitte suurepärased, sest nad tõesti ei suuda enam sedasi üllatada, nii vägevalt panna. Selle natuke hullumeelse, verejanulistest tulnukatest kihiseva universumi ja selles aset leidva inimkonna võitluse (koht päikeste vahel) loo kirjeldamine erinevate nurkade alt on siiski pigem areng edasi. Nii mõnestki kõrgelt hinnatud teosest erinevalt ei tekkinud siin kiusatust jätta lehekülgi vahele, sest midagi ei juhtu ja see, mida kirjeldatakse ei tundu kuidagi oluline. Samm on piisava pikkusega. Nii mõnegi episoodi juures oli selliseid vaimukaid detaile ja head nalja. Väärt meelelahutus.

Soovitan asuda selle kallale pigem tõesti mitte liigsete eelarvamustega. Olgu siis heas või halvas.

PS. Kusjuures seesama siin ja veel paar viimast loetud teost panid mõtlema sellele 5-palli skaalale, mis meil siin BAASis on. Umbes nii, et ei saa ju kõik raamatu ometi olla suurepärased? Tegin väikse revisjoni ja hindasin nii mõnedki asjad allapoole, mida varem olin hinnetega kostitanud. "Kõva kolm" on tegelikult ju pigem positiivne hinne. Kui asi on halb, siis olgu "2"; päris vastumeelne, siis "1". Neli on juba hea, isegi päris hea. Ja viis jäägu siis tõesti sellele, mis (minu meelest) on suurepärane.

Teksti loeti inglise keeles

Ja ma ei saagi esimene olla... aga pole midagi.
See on nüüd küll natuke üldisem mõtisklus, aga puudutab ka antud raamatut --
Scalzi üldiselt meeldib mulle ja selliste korda minevate autoritega tahaks ikka jälje maha jätta – esimesena arvustada. Noh, vanemate raamatute-autorite puhul tuleb seda filosoofiliselt võtta, niikuinii on keegi juba lugenud, uutega, nagu see... tjah. Ega siis too, kes esimesena arvustab, ju ometi süüdi ei ole, et enne mind jõudis ;-) , vahe on pigem selles, mida ta kirjutab. Kui kirjutab suhtelistelt asjalikult, nagu antud juhul, ei olegi muud, kui positiivselt mõelda, et hoidis vaeva kokku, mina ei pea sisukokkuvõtet kirjutama... On ju endalgi neid päevi küll, kus pole erilist tuju arvustada. Panna mingi märk maha, et esimene olla, võib teistes tekitada sarnaseid tundeid nendele, mis valdavad mind väga tihti – eriti viimasel ajal ja eriti just eestikeelsete asjade esimesi arvustusi lugedes – et oli seda okseloiku siia nüüd vaja. Ma ei taha kedagi solvata ja rõhuv enamik arvustusi – pole absoluutselt oluline, kas need minu arvamusega kokku lähevad! – on ju ikkagi positiivses mõttes arvustused, samas on baas ere näide sellest, et lugemisoskus võib eksisteerida ka ilma intellektita ja mõned arvustajad mitte ei piira end lihtsakoelise meelelahutuse otsimisega, vaid see ilmselt ongi nende taipamisvõime lagi.

Scalzis ja sellest raamatust --
Nagu öeldud, nõus eelarvustajaga -- hea raamat. Pisut kisub hinnangut alla see natuke kunstlik tükkideks jagamine, sest tõepoolest, silme ette tulevad seriaalid; väga lihtne on kujutleda, kuidas sellest saaks vormida sellised tavalised, üht seiklust mahutavad ca 40-minutilised episoodid, mis koos tiitrite ja reklaamiga tunni täidavad. Kas ma tõmban jälle piire? Ei, vaadake, eksperimenteerimine on hea asi, aga seni, kuni sisu ei hakka vormi all kannatama. Teatud mõttes ongi see raamat jutukogu. Jah, need moodustavad kokku tervikliku romaani, sest läbi kõigi juppide räägitakse tegelikult üht pikka lugu. Samas need mõjuvad natuke kunstlikuna ja minu jaoks läks midagi kaduma.
Muus osas on lugu hea. Muhe selline. Ma ei usu küll mitte midagi, mis raamatus sünnib, ent see... raske öelda: see kuidagi ei sega. Ma tõmbaksin isegi teatud paralleele Sheckleyga -- kohati on see verejanulisi tulnukaid täis universum totakas, täpsemalt totakalt lahe. Jah, ma ei ole selline lugeja, kes suudab teadus- ja loogikavigadest mööda vaadata ja seepärast see teos viite ei saa. Või teisiti öeldes -- see ei ole ka nii geniaalne kui "Old Man`s War", millele võis kõik andeks anda. Iriseks natuke maailma üle: terve konflikt ei veena mind. Väidetavalt oli Maa sajandeid isolatsioonis – no ei ole võimalik! Kes olid need Colonial Unioni ametnikud? Maalased (mitte kõik muidugi). Ma olen nõus alla neelama, et Maa isolatsioonis pidamisel olid väga head põhjused, kuid ma ei suuda uskuda, et kahe sajandi jooksul ei tekkinud olulist opositsiooni, mis teisiti oleks arvanud. Kui need head põhjused eksisteerisid – minagi suudaks mõned välja mõelda – siis miks autor neid ei kasuta? Või täpsemalt, siis ei töötaks jälle see lugu... Ma ei taha siin täpsemalt rääkida, sest see oleks spoiler ja kui autor järgmises osas mõnele mu küsimusele lahenduse pakub, kvalifitseerub mu jutt, ütleme, lihtsalt irisemiseks. Et minust õigesti aru saadaks – järgmine väga hea raamat sellelt mehelt kaalub kaugelt üles selle väheke piinliku momendi, et pean tunnistama, et eksisin.

Kokkuvõttes aga ikkagi tore lugemine, mida julgen soovitada, ja jään järge ootama.

Teksti loeti inglise keeles

Erinevalt tavapärasest, lugesin enne raamatu kallale asumist BAASi arvustused läbi ning seetõttu polnud ootused eriti kõrged. Või noh, see kõlab nüüd kehvasti, sest eelnevad hinded on ju head. Ootasingi sellist Scalzit oma tavalises headuses, kuid ei midagi erilist. Ja lisaks tegid ettevaatlikuks viited seriaalilikkusele. Ja et võib-olla pole tegemist kõige terviklikuma romaaniga, pigem jutukoguga.
 
Kuid ei midagi sellist! Tegemist on täiesti koherentse looga, vaid kaks viimast lisalugu ei sobi nö komplekti. Kuid ega needki kehvad polnud, täitsa toredad lugeda. Veel kiidan Scalzit oskuse eest kirjutada järgesid nii, et eelnevate osade taas üle lugemine pole vajalik - iga natukese aja tagant, samas liigsete kordusteta, tuletatakse olulised sündmused meelde ja seletatakse mõisted lahti. Õigupoolest võib selle raamatu lausa üldse ilma muid "Vanemehe sõja" romaane lugemata ette võtta.
 
Tükk aega mõtlesin, et mis hinne siis lugemiselamusele anda - "neli" nagu kõikidele muudele "Vanamehe sõja" järgedele? Tundus ebaõiglane, sest "Lõhenenud inimkond" on mõnest varasemast järjest selgelt parem. Seega, saagu siia kirja "viis". Ja jään põnevusega sarja järgmise, viimase osa, eestikeelset tõlget ootama, sest lugu jäi ju põneva koha peal pooleli.
Teksti loeti eesti keeles
x
Ats Miller
1962
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Lisan siia baasi, kuna ilmselt ulme (tegevus toimub tulevikus).
Hästi lühikeseks kokkuvõtteks võib öelda, et vaese mehe ja hästi seebine Leo Kunnas.
USA-Hiina konflikt, mis algab Lõuna-Hiina merel ja (pisike spoiler) areneb tuumalöökide vahetamiseks.
Ma vist ei räägi sisu liigselt ära -- sest see saab selgeks suhteliselt alguses --, et kogu lugu põhineb sellel, et hiinlased on saavutanud sõjalise ülekaalu elektroonikas ja kõik ameeriklaste targad relvad osutuvad lahingus kasutuks. Olgu, aga see on ka üks loo suuremaid miinuseid -- mitte et see võimatu oleks, aga et ameeriklased sellest ei õpi, vaid oma laevu suuremas koguses tapale saadavad...
Miks selline hinne? Tõtt-öelda alustasin lugemist väga suurte ootustega. Elliot Ackerman on tuntud ja tunnustatud kirjanik ja teeninud aastaid USA mereväes ja Afganistanis, teine autor James G. Stavridis, on eruadmiral, kes kah kümmekond raamatut avaldanud. Lugemise käigus kasvas kõigepealt rahulolematus, siis tekkis selline hämmeldunud pettumus -- et mida...
Kui ma oleks kindel, et raamat on omalaadne maksahaak USA mereväele ja laiemalt armeele ja riigikorrale üldse, tõstaksin hinnet 1-2 palli. Samas... kuidas seda öelda... nii pooletoobisena need ikka ei käitu, kui siin raamatus (kui ajalugu vaadata). Või on tegu hoiatusromaaniga? Sel juhul kitsalt suunatud hoiatusromaaniga, millel puudubki meie jaoks laiem taust (jääb ainult kirjanduslik väärtus, aga see, nagu öeldud, on sel juhul napi loogikaga ja seebine).
Mõnes mõttes on raamat muidugi tüüpiline tänapäeva ilulemine inimsuhete ümber (mis kindlasti on täis minevikudraamasid ja üks miljonile kokkusattumusi). Seda ei ole tegelikult halb lugeda (inimesel, kes seda ei talu, oleks muidu üldse väga vähe lugeda... ehh, kuidas ma igatsen taga kuldajastut!) On päris meeldivaid karaktereid ja on ka suurust ja lihtsalt inimlikkust.
Nii et ma ei tea, kas ma julgen seda raamatut soovitada. Raamatuna täiesti ok. Kui tegevus toimuks mingis paralleelmaailmas, oleks ka paremini seeditav (jutt pole ainult USA meeletust tölplusest, selliseid mitte päris siia planeedile sobivaid detaile on veel). Reaalsuslähedase tulevikuanalüüsina - nõrk.
Aga korra lugeda tegelikult tasub.
Teksti loeti inglise keeles
6.2021

 

Hakkasin lugema esimese arvustuse pärast. Et mastaapne ja paralleelmaailmad ja autor natuke taustatööd teinud ja igav ei hakka... Well, no offence, eks ole, aga ma tean taas üht tegelast, kelle arvustusi lugedes, ütleme, meenub mulle nüüdsest selle raamatu valus rehalaks.
 

Sest ma olen tõsiselt pettunud. Jah, raamat on mastaapne. Jah, autor on võtnud vaevaks natuke uurida planeedi ajalugu ja kõige parem osa raamatust ongi erinevate maailmade n-ö konstruktsioonid. Selle kohta tõsised kiidusõnad; teatud mõttes hoidsid need mind üldse lugemas.
 

Mul on sellele raamatule kolm etteheidet [NB! sisaldavad spoilereid!]:
 

1. Jah, kogu aeg oli justkui põnev, kogu aeg juhtus midagi... Aga ma ei ole enam teismeline, kes luges vaimustusega Burroughsi „Marsi printsessi” taolisi lugusid. Põnevus, eriti tänapäeva kirjutamisstiili kunstlik, tehniliste võtetega saavutatud põnevuse näilisus on viimane asi, mille pärast ma raamatut loen. Põnevus üksi on tühi – kui lugu ei kanna ja tegelased korda ei lähe... Ja kui miljardiaastase teadvusliku, paralleelmaailmade vahel liikuda suutva olendi n-ö avatari sees läheb kriitilisel hetkel tulevahetuseks – saate aru, tulevahetuseks! –, ja keegi kõigist neist ülitarkadest selle võimaluse peale ei ole tulnud... Odav! Ajuvaba! Masendavalt odav ja ajuvaba, muud pole öelda...
 

2. Mis juhib teise punkti juurde – minule ei läinud tegelastest praktiliselt keegi korda. Jah, oli ka kordaminevaid tegelasi, näiteks ühe paralleeli rotist (st rotimoodi, rotilaadsetest elukatest arenenud) teadlane, kelle „suurim vara” oli ta pere. Aga peategelased on kaks teismelist tüdrukut ja nagu praegune aeg nõuab, lesbid. Ja hirmus oluline on ära öelda, et kui pärast mängitakse läbi tosinaid hävinguni viivaid ajajooni, siis uau, nende armastus oli kõigis püsiv... Ja Maa geniaalseim matemaatik on transvestiit. Ja nii edasi. Kas on keegi, kes juba ei ole suutnud ära arvata, kes on raamatu halvim tegelane? Loomulikult valge vanemapoolne heteromees. Ehk siis ideoloogiliselt kallutatud sõnnikut võib, aga ei pea kirjutama. Oli näiteks Strugatskite „Purpurpunaste pilvede maa”, kus kerkiv punane lipp „Nõukogude Kommunistlike Vabariikide Liidu nimel” nii väga ei häirinudki, ja oli Martõnovi „220 päeva tähelaevas” – nüri paskvill (kuigi vähemalt kiirendused-trajektorid olid ju seal ka üsna pädevalt välja arvutatud...) Vat „The Doors of Eden” on see viimane.
 

3. Kogu see lugu, kui järele mõelda, on lihtsalt idiootlik. See, kuidas Maa miljardiaastases skaalas tuuakse kõik erinevad arenenud tsivilisatsioonid just ühte punkti kokku selleks hetkeks, kui kogu see kompott hakkab hävima... No minge te ka teate küll kuhu! („220 päeva tähelaevas” maandusid ju ka kaks esimest ekspeditsiooni Marsile praktiliselt kõrvuti...) Jah, sellele on mingi hädine põhjendus välja mõeldud... Ja lõpplahenduseks pakutakse välja midagi sellist, mille peale peaks tulema keskmise Turkmenistani ettevõtte mitte liiga purjus juhtkond ajurünnaku esimesel viiel minutil. Loomulikult ei tule selle peale ei miljardiaastane planeedisuurune olend, kes üldse tekitas need paralleelmaailmad, ega planeedisuurune külmunud ookeanis toimiv sadade miljonite aastate vanune hiidaju ega ükski neist kirjeldatud tsivilisatsioonidest... vaid need kaks lesbiplikat... Ja paha on ikka väga paha (st „võttis hapniku asemel viskit kaasa” – tasemel paha) ja tema seltskonna vorm meenutab – arvasite juba ära? – üht teatud suures sõjas lüüa saanud riiki XX saj esimeses pooles. Ja nii edasi.
 

Nii et kokkuvõttes – see oleks isegi hea, kui see veel natuke halvem oleks.
 

Teksti loeti inglise keeles

No ma saan ka esimene olla...
Tegu on Bobiverse IV raamatuga (We Are Legin, For We Are Many ja All These Worlds).
Maailm on suhteliselt rahulik ja Bob otsustab minna uurima, kuhu kadus Bender. Kusagil esimestes osades läks ta uusi maailmu avastama ja üle sajandi pole temast midagi kuulda olnud; läks ta enne, kui Bobid avastasid silmapilkse side. Õige varsti leiab Bob ta minekuteel midagi huvitavat ja, olles kindlaks teinud, et Bender keeras kah otsa sinnapoole, läheb uurima. Muidugi, arvestades, et Bender vait jäi, vääääääääga ettevaatlikult...
Ka selles raamatus, nagu algse triloogia viimastes osades, antakse tegevus paljud Bobi koopiate silmade läbi; see "nende ainus naine" on ka pundis. Lisaks seega Bobi ja mõnede ta sõprade seiklustele leitud "megastructure"-is toimub suur hulk tegevust ka mujal. Bobiverse on lõhenenud, Bobide kaugemad koopiad on Bobist nii kaugele triivinud, et polegi tegelikult enam Bobid. Üks grupp neist nimetab end Starfleet ja üritab teistele peale suruda Star Trekist tuntud napakat Prime Directive'i, ehk keeldu leitud tsivilisatsioonidega ühendust võtta. Nendega läheb sisuliselt sõjaks. Siis on veel nn Skippies, kes tahavad luua AI-d ja susivad omamoodi. Ja asjasse hakkavad sekkuma ka vahepeal siiski tekkinud mõned uued "replica"-d, ehk pärast surma n-ö rauda valatud inimesed. Ühesõnaga, madinat ja rahmeldamist on palju.
Kokkuvõttes, hea. Aga kõige suurem etteheide autorile on sama, mis eelmiste raamatute puhul -- ta justkui keerutab kokku liiga palju ja siis lahendab olukorra üsna deus ex machina stiilis.
Teksti loeti inglise keeles

Diloogia, mis algab Mustandiga (Tšistovik) ja käib nii masendavalt alla, et lihttsalt kahju kohe. Esimene osa oli päris hea, selle raamatu puhul on tunne, nagu autor ise ka ei teaks, kuhu ta tahab välja jõuda. On seiklust, on justkui mingit rabelemist, aga mida edasi, seda totakamaks läheb, kuni lugu lõplilkult piinlikult lössi vajub.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, see raamat sai enne otsa, kui korralikult lugema sai hakata. Saab nõus olla etteheidetega, et inimesed jäid natuke üheplaaniliseks. Ja kuidagi nagu pisut kunstlik oli see pinge kruvimine; mis paneb mõtlema, et raamatu lühidus ei ole alati voorus... Samas mina erilisi plusspunkte krabide eest ei annaks -- noh, loetud igasugu jäletistest küll. Samas, plusspunktid päris hästi läbi mõeldud alien-maailma eest.
 
Et lugeda kindlasti tasub, kuigi mina arvasin pealkirja järgi kusagil poole peal ära, kuidas pahadele pasunasse antakse.
Teksti loeti inglise keeles

Hm, igavesti hoogne raamat, täis veidrat kola. (See viimane määratlus haarab nii olendeid kui tehnikat kui kõike muud.) Võimalik, et ma olen viimasel ajal nii palju igasugust jama lugenud, et mulle see päris meeldis. Sihuke pretensioonitu ja häppi endiga. No ja oli tunda, et mõnel tegelasel on narrative shield, nagu seda nimetatakse -- no mitte ei saa surma...
Aga ikkagi oli vahelduseks mõnus nii korraga alla neelata... :-)
Teksti loeti inglise keeles

Jah, ma olen tglt pikki aastaid teadnud, et Silveri arvustused on omalaadne huumorivorm, millest ainult tema ise lõpuni aru saab. Noh, eks see ole nagu puukentsefaliidi vaktsiiniga -- mõne aasta tagant tuleb uuendada...
Aga panna 4 jutusarnasele ollusele, mis mitte igasuguse kirjandusliku lati alt mitte lihtsalt läbi ei mahu, vaid roomab mutina kusagilt väga sügavalt... Jah, lugesin. Praegu mõtlen, kas see on kõige abitum solk, mida ma kunagi lugenud olen... ei, ilmselt on see siiski liialdus... kuigi hetkel ei meenu hullemat...
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin, sest teos on Hugo 2019. a nominentide nimekirjas 6.
 
Et viisakas, eriliste ambitsioonideta põnevik. Postapo, nõidumine, indiaanlased ja muu sihuke värk, mis üldiselt seostub YA-ga. Peategelane on vinge nõidsõdalastibi. Raamat on naistekas selles mõttes, et üsna alguses astub sisse tema sidekick, temast natuke väiksem kena noormees, kes teab päris palju neist koletistest, mis selle maagia ja tsivilisatsiooni allakäiguga otseselt seotud.
 
Tähendab, rohkem polegi öelda. Loed... justkui päris tore. Alles hiljem tuleb mõte, et milleks...
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin, sest Hugo 2019. romaanikategooria nominentide viies.
 
Nojah. Iseenesest mul juba on üks negatiivne kogemus autoriga. Aga vähemalt on ta korralikult kirjutama õppinud. Loo algus oli hea. Mitte küll minu maitse, mulle ei paku eriti midagi pseudoajalooline jura mingite suvaliste mõttetust elust, aga see oli hästi kirjutatud. Loo arenedes polnud ka asi kõige hullem ja ega midagi muutnud ka taipamine, et krt, see on ju liigagi tuttav muinasjututöötlus. ;-) Seni veel heas mõttes.
 
Ütleme, ma ei ole selle raamatu peale üldse kuri. No ei ole minu tass teed. Aga veelkord, päris hästi kirjutatud ja ma tean - üldse mitte kõige jaburamaid ja mõne koha pealt ju väga meeldivaid -- inimesi, kellele see võiks meeldida... :-P  
Teksti loeti inglise keeles

Hugo 2019 romaanidest 4.
 
Raamat algab hästi. Joonistatakse suurejooneline pilt hoopis teistsugusest Galaktikast ja siis tuuakse sisse peategelased. Päris lahedalt absurdsed. Möla jookseb, kõik on nagu hästi. Ja siis tekivad kõigi Maa inimeste juurde suured sinised flamingod, kes hakkavad neid harjutama mõttega... noh, et meie kujutletav koht universumis on pehmelt öeldes ülehinnatud. Selles staadiumis võib veel teatud ideoloogilised luulud andeks anda.
 
Spoiler alert! Või mis spoiler -- seda räägitakse peaaegu igas raamatututvustuses -- kogu see lora on sellest, kuidas inimkond peab n-ö oma tuleviku eest võitlema ülegalaktilises eurovisioonis. Ühesõnaga, Douglas Adamsi Pöidlaküüdi... noh, hommage. Ainult et välja ei vea.
 
Ühesõnaga, kui ma olin ca 30 leheküljel, olin kindel, et siit tuleb 4 või 5. Aga siis hakkas kogu see jura tasapisi tüütama. Et jah, vinge, kuidas autor on suutnud nii jabura maailma välja mõelda ja selle ümber nii palju päris hästi kõlavat teksti produtseerida... Aga see ei ole ka nii hea, et ma viitsiks seda paljalt teksti enda pärast (minu versioonis) 240 lk lugeda.
 
Võib-olla ma muudan tulevikus hinnet. Võib-olla ma peaksin sellele raamatule kunagi tulevikus, kui rohkem aega, veel ühe võimaluse andma. (ehk siis ma pole seadnud endale ülesandeks lugeda kõik Hugo nominendid läbi mõttega, et kas on midagi SH sarja jaoks võtta...) Ehk võib-olla olen ebaõiglane -- nagu öeldud, algus oli päris lahe... Võib-olla oleks sellest saanud 3x lühema hea raamatu?  
Teksti loeti inglise keeles

Mulle tundub, et ulme on surnud. See on taandumas mingiks sädelevaks meelelahutuseks, mida tarbitakse vaimse kiirtoiduna -- arvutimängulik süžee, igasugusest loogikast neitsilikult puutumatu maagia, mille reeglid loo jooksul muutuvad nii, nagu autorile vaja (see, et seda teaduseks või tehnikaks nimetatakse, on mainitute mõnitamine), otsitult võimatud, idiootlikud situatsioonid ja näpuotsaga "suuri küsimusi", mis võivad natuke lugenud üle-100-IQ-se ainult õlgu kehitama panna.
 
Asi ei ole näiteks selles, et narratiivi, et spetsiaalselt treenitud laps võidab sõdu, suhtudes sellesse kui mängu, on korduvalt kasutatud. Asi on selles, et Card esitab terve teosega küsimuse... mis ilmselt RG keskmisel publikul nii kõrgelt üle pea sõidab, et isegi juukseotsad ei liigu. Cardiga võib nõus olla ja mitte nõus olla, aga selle taseme küsimust siin raamatus ei kerkigi. Mingi tiinekas, kes olevat eelmises elus olnud vinge kindral... ja siis sa loed ta tegutsemist ja nii selle raamatu autorist kui lugejatest hakkab väga kahju -- maailma on tabanud kollektiivne idioodistumine ja see on väljasuremise ühes viimastest staadiumitest, kui sellise taseme infantiilne sebimine on parim, mida neil välja on panna.
 
Tõsiselt, kui loll peab olema lugeja, kellele saab matemaatika pähe maha müüa selle raamatu näppudel arvutamist! Mulle meenus millegipärast Jevgeni Zamjatini "Mõ"... Ja need sõjaliblikad -- no püha perse, pool või ka kolmveerand sajandit tagasi lendasid SF-is tähtede vahel sisuliselt aurulaevad, aga nad vähemalt proovisid! See, kuidas need seal formatsioonides lendavad... ma ei tea, see on nii kirjeldamatult hale. See on selline lumehelbekeselt lumehelbekesele lahingukirjeldus, mis tekitab mulje, et kõige ohtlikum asi, mida autor reaalses elus oleks valmis proovima, on teritatud varrastega kudumine. Ja selles raamatus ei ole ühtki tegelast, kes võiks natukegi korda minna, on kari psühhopaate, kes igasuguse loogika vastaselt valitsevad tähtedevahelist impeeriumi, sest otsused, mida nad loo arenedes teevad... noh, parimad nendest on sellise natuke tasakaalukama ja kogenuma taksojuhi tasemel.
 
Kokkuvõttes -- ladusalt kirjutatud mõttetu raamat juhmipoolsele lugejale.
Teksti loeti inglise keeles

Hugo 2019.a 2. romaanidest.
Nüüd ma vajan midagi, mis rohkem köidaks ja kaasa haaraks, milles oleks rohkem actionit -- lähen heidan võrkkiike ja jälgin muru kasvamist.
Teksti loeti inglise keeles

Hugo 2019 võitja. Emane ila. Aeglaselt kulgev alternatiivajalooline romaan, milles 1952. a tabab USA-d meteoriit. Esimene ca veerand raamatust on katastroofi kirjeldus, mis läheb vaikselt üle mõistmiseks, et see oli extinction level event, ehk kui inimkond ei taha jagada dinosauruste saatust, tuleb paari põlvkonna jooksul Marsile kolida. Romaani on iseloomustatud kui "feminist and nerdy" ja täpsemalt seda öelda ei saagi. Peategelane on loomulikult persetrebestavalt geniaalne, aga küll on tal häda seksismi, ahistamise, mittetunnustamise ja kõige muuga. Tiimi koostab ta omale ka teistest sellistest erivärvilistest supertibidest. Ühesõnaga, ausalt öeldes läksin millalgi sirvimisele -- sotsrealismi, Valgus Koordis ja Kuidas karastus teras loetud elus küll, aitab.
Teksti loeti inglise keeles

 „Kivike taevas” on üks neid raamatuid, mida hambad ristis lugesin 1980-ndatel oma tollal mitte kõige parema inglise keelega. Ei jaksanudki sõnaraamatust vaadata kõiki sõnu, mida ma ei teadnud, rääkimata sõnade teisest või n+1-sest tähendusest...  

Jah, meie jutu Vahva Rätsep satub tulevikku. Satub mingi aatomijõududega seotud nähtuse abil, mis on jutu jaoks kombineeritud kõigest ja ainult selleks, et see poleks lihtsalt võlukübar... mida see muidugi sisuliselt on. Aga see selleks. Kauges tulevikus leiab ta end igas mõttes väga haigelt Maalt ja ta on vanem, kui seal inimestel elada on lubatud. Ja kohe hakkab temaga juhtuma. Loodan, et liiga palju raamatust ära ei räägi, aga võtet, et kaitsetu võõra kallal hakatakse tegema katseid, mis tal lõpuks võimaldavad n-ö laua ringi keerata on muidugi palju kasutatud. („Turn the table” ei ole siinsele kultuuriruumile omane väljend, aga see selleks; ühelt poolt oleks tore natuke targutada selle üle, millistes kaardimängudes seda isegi kasutati ja millistes kirjandusteostes kurat seda teeb, aga viimasel ajal on maailmas liiga palju lolle, kes üldse ei häbene öelda, et neile ei lähe korda... või veel hullem, neil on selle kohta oma [tegelikult küll internetist leitud] kiiksuga teooria).  

Sellest, et teatud vanusesse jõudnud isikud maha löödi, ei ole midagi erilist. See oli tavaline praktika siinmailgi vähem kui tuhat aastat tagasi ja Jaapanis vähem kui sajand tagasi. Sellest on kirjutanud paljud kirjanikud, siinmail vast kõige tuntum Jefremovi „Sõnni tund”, aga ehk mäletatakse ka Aldissi „Uut jõuluvana” (1969. a Horisont). Muud olud tuleviku Maal... nojah. Hiljem on tõsisemas SF-is hakatud arutama, et mingi maagi vedu tähtede vahel on üsna lollakas mõte. Et tõenäolisem tundub, et vahetatakse ideid, võib-olla tööjõudu (inimkogemust) ja vast ehk mingeid luksuskaupu, mille emotsionaalne väärtus on kindlasti mõõdetamatult suurem selle tegelikust väärtusest. See ei ole oluline – see ei sega jutu nautimist. Küll aga muudab see kargelt mõttetuks arutlused selle üle, kas asjad oleksid võinud või pidanud natuke teistsugused olema. Sama kehtib tegelikult kõigi muude ühiskondlik-ajalooliste allusioonide kohta – kindlasti suudaksin ma selle raamatu maailma Jüriöö ülestõusuga kokku viia, kui ikka oleks tõsine tahtmine trollida.  

Mis järele jääb? Hea ulme. Päris toredad ja nutikad ideed ja kapaga tõsiselt professionaalset teostust. Ei, see ei ole tõeliselt fantastiliste, kuid lähemal vaatlemisel natuke mangalike (=lollakalt lapsikute) ideede enda alla mattev salat. Ei, see ei ole seksist, surmast ja perverssustest läbi imbunud müttamine. Ei, see ei ole umbne urgitsemine inimhinge pahupooles. See on ikkagi ehe ulme kuldaja lugu – karge, natuke naiivne, kuid mingil tasemel läbimõeldud ja lugeja vastu aus.  

Enda ja teiste vastu aus olles – eks see nüüd eesti keeles väljaandmise jaoks lugedes oli ikka üks hoopis teine raamat kui see, mida 80-tel lugesin. Alates keeleoskusest ja kogu tausta tajumisest. Muidugi panid nii mõnedki asjad selle raamatu juures ohkama, aga veelkord, ausalt, see on hea raamat :-)  

*  

Võimalik, et nii pole ilus, aga tsivilisatsioon ei jõua kuhugi ka ainult lootes, et kõik olulised olevused meie ümber kohe vaimse sõnniku ära tunnevad ja sellesse ka vastavalt suhtuvad. Noh, eelmine arvustus pani mu eestikeelsele väljaandele kirjutatud eessõna üle lugema. Er jube tore on aeg-ajalt hoomata, kuidas inimkond kõrvalseisjatele võib tunduda – et mis oli siis nüüd kohale ei jõudnud? Mis käivitas allergiahoo? Nojah. Ausalt, väga kasulik oli tajuda, kuidas enam ei ütle teatud osale siinset lappi asustavatest kahejalgsetest midagi probleemid ja seosed, millest omal ajal koosnes elu. Kas peaksid? Jah ja ei. Mäletan, kuidas mulle lapsena ei läinud korda suur osa sellest, mida mulle räägiti – ma ei mõistnud seoseid; kasulik on endas alati hoida seda vaimuteravust, et kuigi suur osa arusaamatust ongi aus rämps, võib olla ka nii, et sa ei saa aru... Ega ei saa keelata mitte mõista. Kuid, vaadake, vähesed kirjutavad ainult iseendale ja siis neil tavaliselt ei ole palju lugejaid. Millegi kirjutamine nõuab ikkagi iga rea puhul arvestamist, kuidas seda võidakse vastu võtta. Või täpsemalt, kuidas seda võtavad vastu need, kellele sa seda kirjutad. On omalaadne oskus kirjutada nii, et „omad” naudivad ja teiste arvamusest sa lihtsalt ei hooli. Võimalik, et sellega võiks piirduda ja rahul olla ja kogu selle lisa arvustusel kirjutamata jätta, aga kuidagi... kohatu tundub, et kummardumata intellekti lati alt läbi lipsav saab laiutada ilma väikesegi disklaimerita.  

Teksti loeti mitmes erinevas keeles