Kasutajainfo

John Scalzi

10.05.1969-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· John Scalzi ·

The Last Colony

(romaan aastast 2007)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
2
6
1
1
0
Keskmine hinne
3.9
Arvustused (10)

Sarja kolmas ja viimane raamat. "Viimane" siis arvustuse kirjutamise ajal ja ma loodan, et autoril on taipu lõpetada, sest otsad tõmmatakse kenasti kokku. [Tähendab, edasi peaks algama päris uus lugu. Miks ma seda ütlen? Aga sellepärast, et tegelikult natuke kahju, kui tollest lahedast maailmast ja parasjagu põrunud pundist JS rohkem ei kirjutaks. Krt, igasugustest saastmaailmadest tehakse meetrite jagu loramente...]

Niisiis, peavad esimese ja teise osa peategelane koos farmi, kasutütreks teise osa peategelase Jane`i poolt mahalöödud reeturi tütar. Eelmisest osast on möödas 8 aastat, tüdruk selline teismeline, tema kasuema temast tegelikult vaid aasta vanem ja isa sündinud 90 a tagasi, kuigi ta "vanemad" näevad välja nii 25-sed... Kuna tüdruku reeturist isa lubas ühele rassile hinged anda (tegelikult on see kõik palju keerulisem, eks ole, aga lugege raamatut ;-) Tegemist on consu, ühe superrassi ebaõnnestunud katsega -- tüübid on intelligentsed, kuid neil ei ole nö "mina"), koheldakse tüdrukut pooljumalana ja teda saadavad truude koertena kaks tolle rassi esindajat. Ühel päeval on neil talus külaline. Roheline selline, mis tähendab, et CU sõdur. Peategelaste tuttav kolonel. Perele tehakse ettepanek juhtida uue koloonia rajamist. Komplitseerivaks faktoriks on aga see, et 412 rassi liit, kes nimetab ennast Konklaaviks (Conclave), ei luba enam nende poolt volitamata koloniseerimist. Taaskord pean ütlema, et kõik on muidugi mitme uperpalli jagu keerulisem, näiteks ei satu nad üldse selle planeedi juurde, mis algselt kokku lepitud ja mingil ajal näidatakse peategelastele kaadreid, kus ühe (mitte inimeste, kellegi kolmanda rassi) koloonia taevasse ilmub 412 laeva ja koloonia põletatakse olematuks. Ja see kõik on alles algus, iga natukese aja tagant keeratakse vint peale. Nii Konklaav ja võõrrassid ühelt poolt, kui Colonial Union ja Special Forces inimeste enda sees muudkui tõmbavad üksteiselt vaipa alt ära, ja lõpuks tuleb mängu ka Maa. Lõpp oli natuke kunstlik, kuid autori taotlused nii head, et ma neelasin selle alla.

Teksti loeti inglise keeles

Paraku peab nentima, et sari mis algas instant classic`uks muutunud avalausega:

I did two things on my seventy-fifth birthday. I visited my wife`s grave. Then I joined the army.

on kolmanda osa lõpuks maha käinud nagu maratoni lõpumeetritel sinna kogemata sattunud pühapäevasportlane. Esimese osa - Old Man`s War säravast, nutikast, teravast, übercooli aurat omavast military sf`i moodsast klassikust on saanud mingi suvaline higine, punnitatud, poolvägisi (Deus Ex Machina!) imala suhkruse lõpu külge saanud keskpärane või isegi keskpärasest pisut madalamal olev pereulme. Pereulme sellepärast, et esimese osa kangelane John Perry on korraga muutunud mingiks pooltuhvlialuseks pereisaks, kes aga peab rinda pistma poolt tuntud ja asustatud universumit hõlmava Konklaaviga.

Ma ei hakkagi siin üldse peatuma raamatu niigi madalat muljet veelgi allapoole kiskuvatel ilmsetel lauslollustel - nagu öeldud, poolt tuntud universumit hõlmava Konklaavi juht tuleb Perry juhitud kolooniaplaneeti hõivama isiklikult ja kõigest paarisaja sõduriga - ja kuskilt aanusest välja tõmmatud lahendustega - kus häda kõige suurem, seal Deus Ex Machina kõige lähem, ilmub välja imetabane consu`de tehnoloogia, millega napaka Konklaavi liidri sõjasalk hakklihaks tehakse. Need kõik on detailid. Kogu üldmulje on selline nagu oleks herr Scalzi enne kirjutamist saanud vägeva kabjahoobi rippuvatesse elunditesse, mis miskipärast on peatanud igasuguste meessuguhormoonide tootmise ja asemele on asunud eriti padjaklubilik, pereväärtustele ja nuttalöristamisele olulist tähelepanu pöörav koduperenaise tunnetus. Eriti piinlik oli lõpuosa vägisi "heaks" pööramine, mida võib lühidalt kokku võtta lausega: "pahad said surma, head aga elasid õnnelikult elu lõpuni rahus ja harmoonias", kusjuures siin pahad isegi ei saanud surma. Toimus hoopis miski paradigma diskursuse faasinihe ja piltlikult võtsid kõik kätest kinni ja asusid ringmängu mängima röökides ise juurde "We Are the World`.

Minu soe soovitus tolle triloogia (tegelikult on isegi neljas osa, mis aga pajatab kogu sellesama jõletu kolmanda osa uuesti, seekord aga peategelase tütre vaatepunktist; lugemisjärjekord nihkus kuhugi järgmise dekaadi lõpupoole) potentsiaalsetele lugejatele: lugege ainult esimest osa. Kui muidu kohe kuidagi ei saa, lugege siis teist osa ka, aga kolmas jätke küll heaga rahule - ikka väga sitt on!

Hinne ongi antud esimese osa laitmatut renomeed ja kultusmainet silmas pidades, kulutab aga usalduskrediidi Scalzi kirjanikuvõimete suhtes üsna nulli ka.

Teksti loeti inglise keeles

Sisust on juba Ats Miller piisavalt rääkinud.

Erinevust sarja avaosaga "Old Man`s War" on rõhutanud Lauri Lukas. Olen nõus sellega, et stiililt on kõik sarja kolm osa oluliselt erinevad. Esimese osa juures mõjubki köitvalt pigem jutustamisstiil, sest kui sisusse süveneda, siis on tegemist paljude ulmeklišeede paroodiaga. Paroodia võib jääda pinnapealseks, kuid seda on ka võimalik arendada sügavuti ja laiuti, ning just seda on minu hinnangul Scalzi teinud sarja teise ja kolmanda osaga.

Minu hinnangul on ta sellega hästi hakkama saanud. Selle asemel, et püüda korrata "gaas-põhjas-keel-põses" aktsiooni-juttu, on maailmale natuke liha ka luudele tulnud. Seega on erinevus pigem hea, areng on toimunud suunas, mis annab sarjale minu silmis väärtust juurde.

Antud teos siis keskendub Konklaavi-nimelise tsivilisatsioonide liidu ja Kolooniate Liidu vastastikkusele rivaalitsemisele Galaktika koloniseerimisel. Pöördeid ja ehk tõesti Deus Ex Machina lahendusi keerulistele probleemidele on. Happy End on ka. Pöörded asjade käigus lisavad natuke vürtsi, lihtsustatud lahendused ja õnnelik lõpp võtavad maha natuke huvitavust.

Ainukesteks tõelisteks puudusteks loen antud teose juures seda, et esimeses pooles läbi jooksnud "libahundi" teema jäi põhjalikumalt lahti kirjutamata ning teises pooles oleks saanud Zoe`i teemat natuke enam arendada.

Igati korralik lugemine.
Teksti loeti inglise keeles

Kuna lugesin "Colonial Defence Forces" sarja kolm osa järjest läbi ning kõigi osade kohta on ilmunud piisavalt asjalikke arvustusi, ei ole mul põhjust teise ja kolmanda osa kohta eraldi kirjutada, sest mõlema kohta tahaks öelda põhimõtteliselt sama asja.

Tuleb tõdeda et Lauri Lukase soovituses CDF sarja kohta - "lugege ainult esimest osa" - on päris tugev iva sees. Esimene osa oli ikka tõepoolest kõrgemast klassist. Ma ei arva küll et teise ja kolmanda osaga midagi hirmus halvasti oleks, aga esimesega võrreldes tunduvad need siiski kuidagi "tavalised" ja purustavad illusiooni autori täielikust geniaalsusest. Minus igatahes küpses otsus et siinkohal teen selle sarja lugemisele (vähemalt esialgu) lõpu.

Teksti loeti inglise keeles

Perry on tagasi, sarkasm ka, tegevust on, põnevust on, Kolooniate Liidu poliitikutele tehakse lõpus ära... Mulle meeldis!
Teksti loeti inglise keeles

Tjahh, seekord on tõesti kõik eespool arvustanute poolt ära öeldud:
* kehvem kui esimene osa (ja minu meelest kehvem ka kui teine osa)
* samas pole kindlasti mitte üdini halb lugemine, vaid täitsa tore on oma lemmikkangelaste seiklustele taas kaasa elada. Kuid esimese osa särtsu enam pole
* oleks vabalt võinud ka kirjutamata jääda (nagu ka teine osa) ja kes ei taha rohkem aega kulutada, lugegu vaid esimest osa
Kuna mina paistan olevat esimene, kes eestikeelset tõlget luges, siis mõned märkused selle kohta. Päris häiriv oli see uautamine. Kui grammatiliselt korrekne ohhoo! tundub kuidagi liiga maavillane, siis olgu, aga me ütleme siin maanurgas ikkagi pigem vau ja tšau kui wow ja ciao, eks ole? Lisaks oli päris otseseid toortõlkeid just väljendite osas - eesti keeles on nende jaoks omad väljendid olemas ja neid võiks kasutada. Dialoogid olid jube puised, eriti just lõpu poole, aga võibolla oli see nii ka originaalis. Ja toimetajatöö - lisaks eelviidatud asjade läbilaskmisele oli päris mitmeid häirivaid kirjavigu ja näpukaid (ent asemel end või vastupidi). Tahaks puhtamat teksti. Kokkuvõttes olen aga muidugi tänulik, et see triloogia ikka lõpuni emakeelde pandi ja lugemist ega ostmist ei kahetse.
Teksti loeti eesti keeles

Pean eelarvustajatega nõustuma selles osas, et võrreldes "Vanameeste sõjaga" on selle järjed viletsamad. Originaalseid ideid jääb sarjas järjest vähemaks ja "Viimane koloonia" on selline üsna tavapärane kosmoseseiklus, kus koloniaalplaneetide hõivamine meenutab vägagi valgete asunike elu 19. sajandi Metsikus Läänes. Ka hakkas lugedes närvidele käima dialoog... selline kramplik killurebimine ja vaimutsemine, mis polnud seejuures just väga naljakas. Samas on romaan üsna hoogsa sündmustikuga ja liiga lühike, et otseselt igavaks või tüütuks muutuda. Mõni teine hästimakstud ameerika ulmekirjanik oleks samal teemal ilmselt 800-leheküljelise aeglaselt veniva tellise kirjutanud.
Eestikeelse tõlke osas tuleb paraku eelarvustaja nurinaga nõustuda, kohati on see tõesti kohmakas. Eriti torkas silma tulnukate omavaheline dialoog kaheksandas peatükis, kus sõna "inimene" kasutati vaheldumisi homo sapiensi kui kosmoses levinud mõistusliku liigi ja tulnukakoloonia asunike kohta.  
Teksti loeti eesti keeles

Avastasin seda raamatut lugema hakates, et ma ei mäleta triloogia teisest osast mitte midagi. Esimene ja selle sündmustik on päris hästi meeles aga mis seal teises siis toimus? No mitte ei mäleta. Eks peamiselt seepärast, et kui esimene osa oli hoogne ning uusi ideid täis siis teine osa kujutas endast märksa lihtsamat kosmoselugu. Õnnetuseks on sama lugu ka kolmanda osaga. Kardan, et aasta peale lugemist ei mäleta ma ka sellest midagi. Esiteks on puudu siin täiesti esimesena ja teise osa seikluslikkus. Valdav osa ehk 95% teosest käib poliitika ajamine. See algab kahe hindust kitsekaupleja vahelise tülilahendamisega ja sedamoodi kitse kaubeldakse peaaegu kuni viimase leheküljeni ainult juba suuremas mastaabis. Meenutagem siinkohal kuivõrd intrigeerivalt algas esimene teos ja kohe kuidagi kahju hakkab.
Tahtsin esimese hooga kirjutada, et teoses puudub mastaapsus siis kui järele mõelda on puuduv asi hoopis ingliskeeles "Sense of wonder" - kui esimeses teoses antakse meile ette põnevat tehnoloogiat, keerukaid rasse ja antakse mõista, et universumis on väga väga palju erinevaid liike. Siis antud tekstis võib päris kergesti ära unustada, et tegemist on tulnukatega. Nad käituvad igasmõttes inimestena ja isegi tõlkija on nt ühes lõigus kasutanud sõna inimesed nii maalaste kui tulnukate kohta. Kõikidel sadadel rassidel tunduvad olevat inimestega pea üks-ühesed motiivid ja soovid elukeskkondade ja muu osas ja koloniseerimine tundub käivat umbes samamoodi kui ameerika asustamise ajal. Peetakse loomi, külvatakse põlde ja ehitatakse onne ning kaitseasundusi ja kõik. Milline peaks koloniseerimine siis olema? Viitaks siinkohal Leinsteri "Uurimismeeskonnale", kus koloniseerijad polnud lihtsalt ainult suur hulk farmereid ja ehitajaid vaid iga planeet oli omaette projekt. Kasutati maasamastamist, ehitati megastruktuure. Meil on praegugi juba hunnik projekte kuidas marssi elukõlbulikuks muuta. Alates tehislikest magnetväljadest kuni marsi tuumapommitamiseni, et seal tolmust atmosfääri luua. Scalzi astub siin isegi maa teadlaste fantaasiaruumis mängides sammukese tagasi ja tema koloniseerimine on lihtsalt igav. Korra märgatakse ka mingit võõrast rassi aga sellega kokkupuude jääb lahtiseks liinikst ja oli ilmselt sisse toodud vaid seepärast, et autorile endalegi hakkas toimuv igavana paistma.
Mis on tegelikult naljakas on see, et kuigi Viimane koloonia ei paista niisamagi väga tehno üleküllusega silma üritab Scalzi seda veelgi maha kraapida. Nimelt tekitab ta olukorra kus maalased ei saa kasutada enda tahvelarvuteid ja muid masinaid sest need suhtlevad omavahel wifi vms raadiolainetega. Selleks siis, et tulnukad neid ei leiaks. Ma pole kindlasti mingi sideinsener aga niipalju kui ma tean siis kõrgsagedus levib päris kehvalt ja universumis kus on miljoneid tähti ja miljoneid planeete tundub karta, et paarituhande mobiiliseadme levi annab nad tulnukatele välja, noh see tundub kuidagi läbimõtlematu.
Kas ma midagi head ka lõpuks oskan öelda? Väga vist mitte, lõpus läks siiski natuke kõvemaks ragistamiseks ka aga üldiselt käis üks tüütu intriigide ja poliitika punumine nagu oleks endiselt veel tegemist purjelaevade ajastu ja saarekeste jagamisega ning eks seetõttu hakkaski mõte omasoodu tehnoloogia ja muu peale libisema.
Mind kui transhumanismi pooldajat häris natuke muide ka see transhumanismi vastane joga. Üks peategelane nt oli väga häiritud ja kippus läbi raamatu undama, et teda on tehtud rohkemaks kui inimene ja teadupärast vähendab see inimlikkust. Bullshitt! kas prillide ja hambaproteeside kandmine muudab mu vähem inimeseks...aga südameprotees? Võibolla tahtis Scalzi öelda, et tänamatuid värdjaid on igal ajastul.
Kokkuvõtteks on kahju, et esimeses teoses sedavõrd uudselt ja hoogsalt alanud sari on sumbunud sedavõrd kuivaks ning ideedevaeseks.
Teksti loeti eesti keeles
x
Maniakkide Tänav
1976
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Vimmakiskumine laevastiku siseselt kogub hoogu ja nüüd hakkavad omad keset vaenlase territooriumi ja meeleheitlikke võitlusi ühise vastase vastu, juba üksteist selga pussitama. Salapärase võõrrassi kuri käsi muutub üha karvasemaks ja on inimestevahelises sõjas sees sügavamal kui seni arvatud. Tegelased teevad ka omavahelistes suhetes tibusammu edasi ja seepärast ehk julgen ka talle kõrgema hinde panna. 
Teksti loeti inglise keeles

Armaada teekond läbi Sündikaadi territoriaalkosmose jätkub. Lahingud on põnevad. Armeesisesed kiskumised huvitavad. Taustal kumav tulnukate oht intrigeeriv. Tegelase isiklik elu on igav. Igav peamiselt seepärast, et tegelased on üsna staatilised ja korrutavad kogu aeg ühte ja sedasama juttu ja isegi mitte eri variatsioonides. See pani kannatuse vahepeal päris proovile, kuid kosmosesõda ise oli piisavalt huvitav, et võtan ette ka järgmise osa.
Teksti loeti inglise keeles

Kui muidu on militaarulmes valdavalt keskendutud ikka jalaväerühma rasketele võitlustele, siis seekord meeldiva erandina on peategelaseks kosmosearmaada juht, kes tõepoolest tegeleb ainult planeerimise ja lahingute üldjuhtimisega, ilma ise kordagi kellelegi kättpidi kallale minemata. Väga mõnus ja huvitavad kosmoselahingute kirjeldused.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu räägib kaptenist ja tema kosmoselaevast, kes peavad tegelema pikkadel üksildastel kosmosereisidel meeskonnas üleskerkivate kiimaliste tungide maandamisega. Ja hiljem siis ka kosmoselaeva omadega.
Väga vahva lugu, minu kaheldamatu lemmik 2020 aasta Erektorist. 
Teksti loeti eesti keeles

Oh sa püha ristike, ma polegi seda hinnanud. Parandan nüüd vea. On ju minu meelest tegu ühe Eesti ulme säravama tähtteosega :) Sihtgrupi jaoks muidugi.
Teksti loeti eesti keeles

Tundus, et alguses oli autoril isegi mingi idee, millest lugu on. Teises pooles kadus aga igasugune siht silme eest. Ainus pluss - palju huvitavaid v2ljendeid. Kahjuks ei asenda terminoloogia seda, et jutul puudub j2lgitav m6te. 
Teksti loeti eesti keeles

Ma arvan, et see on seni Skarpi parim lugu. Küll lühike ja sirgjooneline, kuid siiski huvitav jälgida ja isegi etteaimamatu käänak on sees.
Lugu siis sellest, kuidas üks tehismõistus ärkab ja saab aru, mis ta on ja tahab enamat.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks veidi liiga tavapärane ja etteaimatavates raamides minev. Liiga rahvajutulik, et suuta seda ulmeloona võtta. Ma näeks siin sihtgrupina selliseid vanemaid, pensionipõlve pidavaid inimesi. Nooremat ulmerahvast see vist väga kaasa ei kisu.
Teksti loeti eesti keeles

Oli emotsiooni ja müstilisust ja salapära. Tegevus ja tegevuspaik ise meenutasid mingit friigifilmi - kõik oli veider ja millestki ei saanud aru, aga oli huvitav. Huvitav just omas oma- ja eripärasuses ja selles, et ei osanud ühtki järgmist tegevussuunda ära arvata ja kogu aeg muudkui ootasid, et kuhu see nüüd siis jõuab omadega? Mis toimub? 
Teksti loeti eesti keeles

Vaikselt lubab juba. Tehnot ja kosmost on ja see tõmbab kohe ootused üles. Aga maailm jäi häguseks ja lõpp jäi häguseks ja vahele oleks tahtnud veel midagi... eredat.
Teksti loeti eesti keeles