John Scalzi

Niisiis, peavad esimese ja teise osa peategelane koos farmi, kasutütreks teise osa peategelase Jane`i poolt mahalöödud reeturi tütar. Eelmisest osast on möödas 8 aastat, tüdruk selline teismeline, tema kasuema temast tegelikult vaid aasta vanem ja isa sündinud 90 a tagasi, kuigi ta "vanemad" näevad välja nii 25-sed... Kuna tüdruku reeturist isa lubas ühele rassile hinged anda (tegelikult on see kõik palju keerulisem, eks ole, aga lugege raamatut ;-) Tegemist on consu, ühe superrassi ebaõnnestunud katsega -- tüübid on intelligentsed, kuid neil ei ole nö "mina"), koheldakse tüdrukut pooljumalana ja teda saadavad truude koertena kaks tolle rassi esindajat. Ühel päeval on neil talus külaline. Roheline selline, mis tähendab, et CU sõdur. Peategelaste tuttav kolonel. Perele tehakse ettepanek juhtida uue koloonia rajamist. Komplitseerivaks faktoriks on aga see, et 412 rassi liit, kes nimetab ennast Konklaaviks (Conclave), ei luba enam nende poolt volitamata koloniseerimist. Taaskord pean ütlema, et kõik on muidugi mitme uperpalli jagu keerulisem, näiteks ei satu nad üldse selle planeedi juurde, mis algselt kokku lepitud ja mingil ajal näidatakse peategelastele kaadreid, kus ühe (mitte inimeste, kellegi kolmanda rassi) koloonia taevasse ilmub 412 laeva ja koloonia põletatakse olematuks. Ja see kõik on alles algus, iga natukese aja tagant keeratakse vint peale. Nii Konklaav ja võõrrassid ühelt poolt, kui Colonial Union ja Special Forces inimeste enda sees muudkui tõmbavad üksteiselt vaipa alt ära, ja lõpuks tuleb mängu ka Maa. Lõpp oli natuke kunstlik, kuid autori taotlused nii head, et ma neelasin selle alla.

I did two things on my seventy-fifth birthday. I visited my wife`s grave. Then I joined the army.

on kolmanda osa lõpuks maha käinud nagu maratoni lõpumeetritel sinna kogemata sattunud pühapäevasportlane. Esimese osa - Old Man`s War säravast, nutikast, teravast, übercooli aurat omavast military sf`i moodsast klassikust on saanud mingi suvaline higine, punnitatud, poolvägisi (Deus Ex Machina!) imala suhkruse lõpu külge saanud keskpärane või isegi keskpärasest pisut madalamal olev pereulme. Pereulme sellepärast, et esimese osa kangelane John Perry on korraga muutunud mingiks pooltuhvlialuseks pereisaks, kes aga peab rinda pistma poolt tuntud ja asustatud universumit hõlmava Konklaaviga.

Ma ei hakkagi siin üldse peatuma raamatu niigi madalat muljet veelgi allapoole kiskuvatel ilmsetel lauslollustel - nagu öeldud, poolt tuntud universumit hõlmava Konklaavi juht tuleb Perry juhitud kolooniaplaneeti hõivama isiklikult ja kõigest paarisaja sõduriga - ja kuskilt aanusest välja tõmmatud lahendustega - kus häda kõige suurem, seal Deus Ex Machina kõige lähem, ilmub välja imetabane consu`de tehnoloogia, millega napaka Konklaavi liidri sõjasalk hakklihaks tehakse. Need kõik on detailid. Kogu üldmulje on selline nagu oleks herr Scalzi enne kirjutamist saanud vägeva kabjahoobi rippuvatesse elunditesse, mis miskipärast on peatanud igasuguste meessuguhormoonide tootmise ja asemele on asunud eriti padjaklubilik, pereväärtustele ja nuttalöristamisele olulist tähelepanu pöörav koduperenaise tunnetus. Eriti piinlik oli lõpuosa vägisi "heaks" pööramine, mida võib lühidalt kokku võtta lausega: "pahad said surma, head aga elasid õnnelikult elu lõpuni rahus ja harmoonias", kusjuures siin pahad isegi ei saanud surma. Toimus hoopis miski paradigma diskursuse faasinihe ja piltlikult võtsid kõik kätest kinni ja asusid ringmängu mängima röökides ise juurde "We Are the World`.

Minu soe soovitus tolle triloogia (tegelikult on isegi neljas osa, mis aga pajatab kogu sellesama jõletu kolmanda osa uuesti, seekord aga peategelase tütre vaatepunktist; lugemisjärjekord nihkus kuhugi järgmise dekaadi lõpupoole) potentsiaalsetele lugejatele: lugege ainult esimest osa. Kui muidu kohe kuidagi ei saa, lugege siis teist osa ka, aga kolmas jätke küll heaga rahule - ikka väga sitt on!

Hinne ongi antud esimese osa laitmatut renomeed ja kultusmainet silmas pidades, kulutab aga usalduskrediidi Scalzi kirjanikuvõimete suhtes üsna nulli ka.

Erinevust sarja avaosaga "Old Man`s War" on rõhutanud Lauri Lukas. Olen nõus sellega, et stiililt on kõik sarja kolm osa oluliselt erinevad. Esimese osa juures mõjubki köitvalt pigem jutustamisstiil, sest kui sisusse süveneda, siis on tegemist paljude ulmeklišeede paroodiaga. Paroodia võib jääda pinnapealseks, kuid seda on ka võimalik arendada sügavuti ja laiuti, ning just seda on minu hinnangul Scalzi teinud sarja teise ja kolmanda osaga.

Minu hinnangul on ta sellega hästi hakkama saanud. Selle asemel, et püüda korrata "gaas-põhjas-keel-põses" aktsiooni-juttu, on maailmale natuke liha ka luudele tulnud. Seega on erinevus pigem hea, areng on toimunud suunas, mis annab sarjale minu silmis väärtust juurde.

Antud teos siis keskendub Konklaavi-nimelise tsivilisatsioonide liidu ja Kolooniate Liidu vastastikkusele rivaalitsemisele Galaktika koloniseerimisel. Pöördeid ja ehk tõesti Deus Ex Machina lahendusi keerulistele probleemidele on. Happy End on ka. Pöörded asjade käigus lisavad natuke vürtsi, lihtsustatud lahendused ja õnnelik lõpp võtavad maha natuke huvitavust.

Ainukesteks tõelisteks puudusteks loen antud teose juures seda, et esimeses pooles läbi jooksnud "libahundi" teema jäi põhjalikumalt lahti kirjutamata ning teises pooles oleks saanud Zoe`i teemat natuke enam arendada.

Igati korralik lugemine.

Tuleb tõdeda et Lauri Lukase soovituses CDF sarja kohta - "lugege ainult esimest osa" - on päris tugev iva sees. Esimene osa oli ikka tõepoolest kõrgemast klassist. Ma ei arva küll et teise ja kolmanda osaga midagi hirmus halvasti oleks, aga esimesega võrreldes tunduvad need siiski kuidagi "tavalised" ja purustavad illusiooni autori täielikust geniaalsusest. Minus igatahes küpses otsus et siinkohal teen selle sarja lugemisele (vähemalt esialgu) lõpu.

Tjahh, seekord on tõesti kõik eespool arvustanute poolt ära öeldud:

* kehvem kui esimene osa (ja minu meelest kehvem ka kui teine osa)

* samas pole kindlasti mitte üdini halb lugemine, vaid täitsa tore on oma lemmikkangelaste seiklustele taas kaasa elada. Kuid esimese osa särtsu enam pole

* oleks vabalt võinud ka kirjutamata jääda (nagu ka teine osa) ja kes ei taha rohkem aega kulutada, lugegu vaid esimest osa

Kuna mina paistan olevat esimene, kes eestikeelset tõlget luges, siis mõned märkused selle kohta. Päris häiriv oli see uautamine. Kui grammatiliselt korrekne ohhoo! tundub kuidagi liiga maavillane, siis olgu, aga me ütleme siin maanurgas ikkagi pigem vau ja tšau kui wow ja ciao, eks ole? Lisaks oli päris otseseid toortõlkeid just väljendite osas - eesti keeles on nende jaoks omad väljendid olemas ja neid võiks kasutada. Dialoogid olid jube puised, eriti just lõpu poole, aga võibolla oli see nii ka originaalis. Ja toimetajatöö - lisaks eelviidatud asjade läbilaskmisele oli päris mitmeid häirivaid kirjavigu ja näpukaid (ent asemel end või vastupidi). Tahaks puhtamat teksti. Kokkuvõttes olen aga muidugi tänulik, et see triloogia ikka lõpuni emakeelde pandi ja lugemist ega ostmist ei kahetse.

Pean eelarvustajatega nõustuma selles osas, et võrreldes "Vanameeste sõjaga" on selle järjed viletsamad. Originaalseid ideid jääb sarjas järjest vähemaks ja "Viimane koloonia" on selline üsna tavapärane kosmoseseiklus, kus koloniaalplaneetide hõivamine meenutab vägagi valgete asunike elu 19. sajandi Metsikus Läänes. Ka hakkas lugedes närvidele käima dialoog... selline kramplik killurebimine ja vaimutsemine, mis polnud seejuures just väga naljakas. Samas on romaan üsna hoogsa sündmustikuga ja liiga lühike, et otseselt igavaks või tüütuks muutuda. Mõni teine hästimakstud ameerika ulmekirjanik oleks samal teemal ilmselt 800-leheküljelise aeglaselt veniva tellise kirjutanud.

Eestikeelse tõlke osas tuleb paraku eelarvustaja nurinaga nõustuda, kohati on see tõesti kohmakas. Eriti torkas silma tulnukate omavaheline dialoog kaheksandas peatükis, kus sõna "inimene" kasutati vaheldumisi homo sapiensi kui kosmoses levinud mõistusliku liigi ja tulnukakoloonia asunike kohta.  

Avastasin seda raamatut lugema hakates, et ma ei mäleta triloogia teisest osast mitte midagi. Esimene ja selle sündmustik on päris hästi meeles aga mis seal teises siis toimus? No mitte ei mäleta. Eks peamiselt seepärast, et kui esimene osa oli hoogne ning uusi ideid täis siis teine osa kujutas endast märksa lihtsamat kosmoselugu. Õnnetuseks on sama lugu ka kolmanda osaga. Kardan, et aasta peale lugemist ei mäleta ma ka sellest midagi. Esiteks on puudu siin täiesti esimesena ja teise osa seikluslikkus. Valdav osa ehk 95% teosest käib poliitika ajamine. See algab kahe hindust kitsekaupleja vahelise tülilahendamisega ja sedamoodi kitse kaubeldakse peaaegu kuni viimase leheküljeni ainult juba suuremas mastaabis. Meenutagem siinkohal kuivõrd intrigeerivalt algas esimene teos ja kohe kuidagi kahju hakkab.

Tahtsin esimese hooga kirjutada, et teoses puudub mastaapsus siis kui järele mõelda on puuduv asi hoopis ingliskeeles "Sense of wonder" - kui esimeses teoses antakse meile ette põnevat tehnoloogiat, keerukaid rasse ja antakse mõista, et universumis on väga väga palju erinevaid liike. Siis antud tekstis võib päris kergesti ära unustada, et tegemist on tulnukatega. Nad käituvad igasmõttes inimestena ja isegi tõlkija on nt ühes lõigus kasutanud sõna inimesed nii maalaste kui tulnukate kohta. Kõikidel sadadel rassidel tunduvad olevat inimestega pea üks-ühesed motiivid ja soovid elukeskkondade ja muu osas ja koloniseerimine tundub käivat umbes samamoodi kui ameerika asustamise ajal. Peetakse loomi, külvatakse põlde ja ehitatakse onne ning kaitseasundusi ja kõik. Milline peaks koloniseerimine siis olema? Viitaks siinkohal Leinsteri "Uurimismeeskonnale", kus koloniseerijad polnud lihtsalt ainult suur hulk farmereid ja ehitajaid vaid iga planeet oli omaette projekt. Kasutati maasamastamist, ehitati megastruktuure. Meil on praegugi juba hunnik projekte kuidas marssi elukõlbulikuks muuta. Alates tehislikest magnetväljadest kuni marsi tuumapommitamiseni, et seal tolmust atmosfääri luua. Scalzi astub siin isegi maa teadlaste fantaasiaruumis mängides sammukese tagasi ja tema koloniseerimine on lihtsalt igav. Korra märgatakse ka mingit võõrast rassi aga sellega kokkupuude jääb lahtiseks liinikst ja oli ilmselt sisse toodud vaid seepärast, et autorile endalegi hakkas toimuv igavana paistma.

Mis on tegelikult naljakas on see, et kuigi Viimane koloonia ei paista niisamagi väga tehno üleküllusega silma üritab Scalzi seda veelgi maha kraapida. Nimelt tekitab ta olukorra kus maalased ei saa kasutada enda tahvelarvuteid ja muid masinaid sest need suhtlevad omavahel wifi vms raadiolainetega. Selleks siis, et tulnukad neid ei leiaks. Ma pole kindlasti mingi sideinsener aga niipalju kui ma tean siis kõrgsagedus levib päris kehvalt ja universumis kus on miljoneid tähti ja miljoneid planeete tundub karta, et paarituhande mobiiliseadme levi annab nad tulnukatele välja, noh see tundub kuidagi läbimõtlematu.

Kas ma midagi head ka lõpuks oskan öelda? Väga vist mitte, lõpus läks siiski natuke kõvemaks ragistamiseks ka aga üldiselt käis üks tüütu intriigide ja poliitika punumine nagu oleks endiselt veel tegemist purjelaevade ajastu ja saarekeste jagamisega ning eks seetõttu hakkaski mõte omasoodu tehnoloogia ja muu peale libisema.

Mind kui transhumanismi pooldajat häris natuke muide ka see transhumanismi vastane joga. Üks peategelane nt oli väga häiritud ja kippus läbi raamatu undama, et teda on tehtud rohkemaks kui inimene ja teadupärast vähendab see inimlikkust. Bullshitt! kas prillide ja hambaproteeside kandmine muudab mu vähem inimeseks...aga südameprotees? Võibolla tahtis Scalzi öelda, et tänamatuid värdjaid on igal ajastul.

Kokkuvõtteks on kahju, et esimeses teoses sedavõrd uudselt ja hoogsalt alanud sari on sumbunud sedavõrd kuivaks ning ideedevaeseks.