John Scalzi

Niisiis, peavad esimese ja teise osa peategelane koos farmi, kasutütreks teise osa peategelase Jane`i poolt mahalöödud reeturi tütar. Eelmisest osast on möödas 8 aastat, tüdruk selline teismeline, tema kasuema temast tegelikult vaid aasta vanem ja isa sündinud 90 a tagasi, kuigi ta "vanemad" näevad välja nii 25-sed... Kuna tüdruku reeturist isa lubas ühele rassile hinged anda (tegelikult on see kõik palju keerulisem, eks ole, aga lugege raamatut ;-) Tegemist on consu, ühe superrassi ebaõnnestunud katsega -- tüübid on intelligentsed, kuid neil ei ole nö "mina"), koheldakse tüdrukut pooljumalana ja teda saadavad truude koertena kaks tolle rassi esindajat. Ühel päeval on neil talus külaline. Roheline selline, mis tähendab, et CU sõdur. Peategelaste tuttav kolonel. Perele tehakse ettepanek juhtida uue koloonia rajamist. Komplitseerivaks faktoriks on aga see, et 412 rassi liit, kes nimetab ennast Konklaaviks (Conclave), ei luba enam nende poolt volitamata koloniseerimist. Taaskord pean ütlema, et kõik on muidugi mitme uperpalli jagu keerulisem, näiteks ei satu nad üldse selle planeedi juurde, mis algselt kokku lepitud ja mingil ajal näidatakse peategelastele kaadreid, kus ühe (mitte inimeste, kellegi kolmanda rassi) koloonia taevasse ilmub 412 laeva ja koloonia põletatakse olematuks. Ja see kõik on alles algus, iga natukese aja tagant keeratakse vint peale. Nii Konklaav ja võõrrassid ühelt poolt, kui Colonial Union ja Special Forces inimeste enda sees muudkui tõmbavad üksteiselt vaipa alt ära, ja lõpuks tuleb mängu ka Maa. Lõpp oli natuke kunstlik, kuid autori taotlused nii head, et ma neelasin selle alla.

I did two things on my seventy-fifth birthday. I visited my wife`s grave. Then I joined the army.

on kolmanda osa lõpuks maha käinud nagu maratoni lõpumeetritel sinna kogemata sattunud pühapäevasportlane. Esimese osa - Old Man`s War säravast, nutikast, teravast, übercooli aurat omavast military sf`i moodsast klassikust on saanud mingi suvaline higine, punnitatud, poolvägisi (Deus Ex Machina!) imala suhkruse lõpu külge saanud keskpärane või isegi keskpärasest pisut madalamal olev pereulme. Pereulme sellepärast, et esimese osa kangelane John Perry on korraga muutunud mingiks pooltuhvlialuseks pereisaks, kes aga peab rinda pistma poolt tuntud ja asustatud universumit hõlmava Konklaaviga.

Ma ei hakkagi siin üldse peatuma raamatu niigi madalat muljet veelgi allapoole kiskuvatel ilmsetel lauslollustel - nagu öeldud, poolt tuntud universumit hõlmava Konklaavi juht tuleb Perry juhitud kolooniaplaneeti hõivama isiklikult ja kõigest paarisaja sõduriga - ja kuskilt aanusest välja tõmmatud lahendustega - kus häda kõige suurem, seal Deus Ex Machina kõige lähem, ilmub välja imetabane consu`de tehnoloogia, millega napaka Konklaavi liidri sõjasalk hakklihaks tehakse. Need kõik on detailid. Kogu üldmulje on selline nagu oleks herr Scalzi enne kirjutamist saanud vägeva kabjahoobi rippuvatesse elunditesse, mis miskipärast on peatanud igasuguste meessuguhormoonide tootmise ja asemele on asunud eriti padjaklubilik, pereväärtustele ja nuttalöristamisele olulist tähelepanu pöörav koduperenaise tunnetus. Eriti piinlik oli lõpuosa vägisi "heaks" pööramine, mida võib lühidalt kokku võtta lausega: "pahad said surma, head aga elasid õnnelikult elu lõpuni rahus ja harmoonias", kusjuures siin pahad isegi ei saanud surma. Toimus hoopis miski paradigma diskursuse faasinihe ja piltlikult võtsid kõik kätest kinni ja asusid ringmängu mängima röökides ise juurde "We Are the World`.

Minu soe soovitus tolle triloogia (tegelikult on isegi neljas osa, mis aga pajatab kogu sellesama jõletu kolmanda osa uuesti, seekord aga peategelase tütre vaatepunktist; lugemisjärjekord nihkus kuhugi järgmise dekaadi lõpupoole) potentsiaalsetele lugejatele: lugege ainult esimest osa. Kui muidu kohe kuidagi ei saa, lugege siis teist osa ka, aga kolmas jätke küll heaga rahule - ikka väga sitt on!

Hinne ongi antud esimese osa laitmatut renomeed ja kultusmainet silmas pidades, kulutab aga usalduskrediidi Scalzi kirjanikuvõimete suhtes üsna nulli ka.

Tuleb tõdeda et Lauri Lukase soovituses CDF sarja kohta - "lugege ainult esimest osa" - on päris tugev iva sees. Esimene osa oli ikka tõepoolest kõrgemast klassist. Ma ei arva küll et teise ja kolmanda osaga midagi hirmus halvasti oleks, aga esimesega võrreldes tunduvad need siiski kuidagi "tavalised" ja purustavad illusiooni autori täielikust geniaalsusest. Minus igatahes küpses otsus et siinkohal teen selle sarja lugemisele (vähemalt esialgu) lõpu.