Avastasin seda raamatut lugema hakates, et ma ei mäleta triloogia teisest osast mitte midagi. Esimene ja selle sündmustik on päris hästi meeles aga mis seal teises siis toimus? No mitte ei mäleta. Eks peamiselt seepärast, et kui esimene osa oli hoogne ning uusi ideid täis siis teine osa kujutas endast märksa lihtsamat kosmoselugu. Õnnetuseks on sama lugu ka kolmanda osaga. Kardan, et aasta peale lugemist ei mäleta ma ka sellest midagi. Esiteks on puudu siin täiesti esimesena ja teise osa seikluslikkus. Valdav osa ehk 95% teosest käib poliitika ajamine. See algab kahe hindust kitsekaupleja vahelise tülilahendamisega ja sedamoodi kitse kaubeldakse peaaegu kuni viimase leheküljeni ainult juba suuremas mastaabis. Meenutagem siinkohal kuivõrd intrigeerivalt algas esimene teos ja kohe kuidagi kahju hakkab.
Tahtsin esimese hooga kirjutada, et teoses puudub mastaapsus siis kui järele mõelda on puuduv asi hoopis ingliskeeles "Sense of wonder" - kui esimeses teoses antakse meile ette põnevat tehnoloogiat, keerukaid rasse ja antakse mõista, et universumis on väga väga palju erinevaid liike. Siis antud tekstis võib päris kergesti ära unustada, et tegemist on tulnukatega. Nad käituvad igasmõttes inimestena ja isegi tõlkija on nt ühes lõigus kasutanud sõna inimesed nii maalaste kui tulnukate kohta. Kõikidel sadadel rassidel tunduvad olevat inimestega pea üks-ühesed motiivid ja soovid elukeskkondade ja muu osas ja koloniseerimine tundub käivat umbes samamoodi kui ameerika asustamise ajal. Peetakse loomi, külvatakse põlde ja ehitatakse onne ning kaitseasundusi ja kõik. Milline peaks koloniseerimine siis olema? Viitaks siinkohal Leinsteri "Uurimismeeskonnale", kus koloniseerijad polnud lihtsalt ainult suur hulk farmereid ja ehitajaid vaid iga planeet oli omaette projekt. Kasutati maasamastamist, ehitati megastruktuure. Meil on praegugi juba hunnik projekte kuidas marssi elukõlbulikuks muuta. Alates tehislikest magnetväljadest kuni marsi tuumapommitamiseni, et seal tolmust atmosfääri luua. Scalzi astub siin isegi maa teadlaste fantaasiaruumis mängides sammukese tagasi ja tema koloniseerimine on lihtsalt igav. Korra märgatakse ka mingit võõrast rassi aga sellega kokkupuude jääb lahtiseks liinikst ja oli ilmselt sisse toodud vaid seepärast, et autorile endalegi hakkas toimuv igavana paistma.
Mis on tegelikult naljakas on see, et kuigi Viimane koloonia ei paista niisamagi väga tehno üleküllusega silma üritab Scalzi seda veelgi maha kraapida. Nimelt tekitab ta olukorra kus maalased ei saa kasutada enda tahvelarvuteid ja muid masinaid sest need suhtlevad omavahel wifi vms raadiolainetega. Selleks siis, et tulnukad neid ei leiaks. Ma pole kindlasti mingi sideinsener aga niipalju kui ma tean siis kõrgsagedus levib päris kehvalt ja universumis kus on miljoneid tähti ja miljoneid planeete tundub karta, et paarituhande mobiiliseadme levi annab nad tulnukatele välja, noh see tundub kuidagi läbimõtlematu.
Kas ma midagi head ka lõpuks oskan öelda? Väga vist mitte, lõpus läks siiski natuke kõvemaks ragistamiseks ka aga üldiselt käis üks tüütu intriigide ja poliitika punumine nagu oleks endiselt veel tegemist purjelaevade ajastu ja saarekeste jagamisega ning eks seetõttu hakkaski mõte omasoodu tehnoloogia ja muu peale libisema.
Mind kui transhumanismi pooldajat häris natuke muide ka see transhumanismi vastane joga. Üks peategelane nt oli väga häiritud ja kippus läbi raamatu undama, et teda on tehtud rohkemaks kui inimene ja teadupärast vähendab see inimlikkust. Bullshitt! kas prillide ja hambaproteeside kandmine muudab mu vähem inimeseks...aga südameprotees? Võibolla tahtis Scalzi öelda, et tänamatuid värdjaid on igal ajastul.
Kokkuvõtteks on kahju, et esimeses teoses sedavõrd uudselt ja hoogsalt alanud sari on sumbunud sedavõrd kuivaks ning ideedevaeseks.
