Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

John Scalzi

10.05.1969-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· John Scalzi ·

The Ghost Brigades

(romaan aastast 2006)

eesti keeles: «Tondibrigaadid»
Tartu «Fantaasia» 2015 (Sündmuste horisont, nr 42)

Sarjad:
  • Sündmuste horisont
Hinne
Hindajaid
2
9
2
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (13)
Raux

Mul oli õnn või õnnetus lugeda seda osa enne kui paljukiidetud "Old man`s war" pihku sattus. Sellest tulenevalt on emotsioonid kahesugused. Esiteks -- lahe! Äge andmine! Ja hilisem -- kuulge, aga see on ju täpselt seesama, mis esimeses osas! Ja irooniat on seejuures märksa vähem.

Konsude tehnoloogia, mis sarja avaromaani lõpus rraeidelt pihta pandi, on suures osas arusaamatu. Tähtsaim uurija on aga kadunud. Ja teinud seda nii hoolikalt, et isegi julgeolekuteenistusel läks terve aasta, enne, kui nad ära tabasid, et mees polegi enesetappu teinud. Teadlasest allesjäänud materjale uurides leiatakse teadlase teadvuse ilma kehata salvestis. Loomulikult on organid huvitatud mõistuse ülekuulamisest, ent kuidas seda teha? Lõpuks proovitakse kasvatada uus keha analoogselt "kummitusbrigaadi" standarditele, ent vastne nekrut ei mäleta oma endisest eluloost mitte mõhkugi. Järgneb järjekordne väljaõppelaager ja esimesed tuleristsed. Stressiolukorras aga hakkab vana teadvus pinnale ujuma ja tagumine pool romaanist on juba konkreetselt teadlase püüdmine.

"Old man`s war" oli nagu kaasahaaravam ja kompaktsem. Siin läks asi kohati liiga targutamiseks kätte ära. Küll 5, ent ilma igasuguste superlatiivideta.
Teksti loeti vene keeles
Ats Miller

Nagu sarjadega tihti olema kipub, pole teine osa esimese tasemel ja nii edasi. Pole siingi, kuigi tegemist on ikka nö konjakiklassiga, mitte priimusepiiritusega...
Niisiis kuulatakse üsna jõhkral moel üle üht võõrrassi vangi ja leitakse, et inimesest reeturi abil valmistub kolme rassi liit inimkonda ründama. Sisust ehk rohkem rääkida ei tahakski kui eelarvustaja juba teinud on, kordaksin vaid üle, et kogu aeg on sigapõnev ja autor suudab nii mõnigi kord üllatada. Enamasti meeldivalt, kuigi teoses on vähemalt üks tähtedevaheliste kauguste mõõtu loogikaauk. Esimesest osast erineb aga raamat põhiliselt selle poolest, et kui seal käis selline mõnus andmine ja kõik said järjest, siis käesolev on palju süngem, kurjem ja... jah, targutavam. Samas -- kui kõigepealt leiavad eriüksuslased suure kuhja külmutatud ja poolfabrikaatideks ettevalmistatud inimlaste laipu ning järgmiseks tapavad võõraste valitseja tütre, et sõda peatada, siis on see ju autori õnnestunud taotlus, et lugejal ebamugav on, eks ole? Muidugi pakub autor mingeid vastuseid, sest esitab ta läbi tegevustiku ju küsimusi... Mõne koha pealt siis üsna nukker lugu, milles parasjagu suurust ja parasjagu hingekraapivaid küsimusi; ka keelekasutus on hea, kuigi ütlemiste teravust vähem kui esimeses osas.

Hinne on siiski "4". Küll tõsiselt hea raamat, kuid esimese osa müstilist aurat on pisut vähe järgi.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Espenberg

Nagu arvata võiski, läks ka sarja teise osa lugemine linnutiivul. Praktiliselt võimatu oli seda raamatut käest ära panna, kuna see sisaldas kõvasti põnevust, hoogset tegevust, hulganisti paeluvaid ideid (näiteks need omapäraste modifikatsioonidega eriüksuslased või nanorobotite kasutamise võimalused või eneseteadvuseta tulnukrass jne) ja kamaluga muhedat huumorit. Lisaks antakse lõpus mõista, et kogu tegevuse taustal on käimas veel olulisemad arengud, mis kaheldamatult annavad ainest uute osade kirjutamiseks. Üsnagi huvitav oli muidugi lühianalüüs sellest, millised on inimkonna suhted ülejäänud teadaolevate mõistuslike liikidega. Sõbralikke rasse just ülearu palju polnud.

Hinne on kõrgeim, kuigi nõustun eelpool sõna võtnud arvustajatega, et esimese osa uudsus on kadunud, mis teisalt aga on mõneti loomulik.
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Nagu siin eelpool juba on mainitud, esimese osa värskus ja hoog on selles osas kuhugi ära kadunud. Tegevust, madinat ja ideid jagus küll, aga see oli kuidagi loiult esitatud. Mulle tundus suht usutamatu kõikide munade panemine ühte korvi, ehk siis supersõdurite sõltuvus ja haavatavus BrainPal`ist. Nagu Obin`id ka tegid: võta supersõdurilt BrainPal ära ja ta muutub...ei, isegi mitte tavaliseks sõduriks, nad muutusid totaalselt abituteks lasteks, kes ei saanud isegi oma relva tööle. Ja noh, see viirusevärk...Aga olgu peale, lõpus ju BrainPal`i turvaaugud likvideeritakse.

Hoog on kuhugi kadunud ja autor veidi kordab ennast, üldmulje on aga endiselt väga hea. Tegu on militaarse sf`i ühe tippsarjaga ja 3. ja 4. osa juba ootavad oma (õige pea kätte jõudvat) järjekorda. Tugev, soliidne, kindel "neli".
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Rüütel

"Old Man`s War" lõppes kuidagi mornides toonides. Raamat tundus olevat nagu omamoodi hullumeelne kihutamine läbi hingematva maastiku, kus sul on ainult mõned selged viidad, mis aitavad aru saada, kus oled.

"The Ghost Brigades" teeb stiilis pöörde. Mitte mastaapse põhjalikkusega, kuid siiski mitme tegelase vaatepunktist käsitletakse probleemi, millesse Kolooniate Liit on sattunud: kolm tulnukaterassi püüab inimkonda ühiselt rünnata, kusjuures näib, et trumbid annab neile selleks kätte inimesest teadlane, kes on pöördunud reeturiks.

Eelmise loo kangelane John Perry on siin ainult paaril korral mainitud nimi. Võibolla suur soov saada teada, mis sai temast edasi on ka üks põhjuseid, miks see raamat võib natuke pettumust põhjustada. Selle asemel, et "130-ga agu anda" võtab autor aega taustapildi selgemaks, detailsemaks maalimiseks. Ja päris lõpus, kui juba hakkad uskuma, et pilt on piisavalt selge, lüüakse see jälle mõnevõrra segi.

Ka sellel lool ei ole väga klassikalises mõttes õnnelikku lõppu.

Vääriline teine osa sarjale.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Ka mulle meeldis "Vanamehe sõda" rohkem-mõjus kuidagi värskemalt ja sümpaatsemalt, ka võõrmaailmade ning tulnukrasside kirjeldused olid huvitavamad. Käesolev romaan mõjub märksa tavapärasema militaarse kosmosemärulina.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Kipun eelkirjutajaid kordama, kui ütlen, et Vanamehe sõda oli minu meelest parem. Mitte et Tondibrigaadid oleks palju kehvem olnud, aga paraku ei olnud enam sellist ohhoo-efekti ning lugemine ise sujus oluliselt aeglasemalt. Eks Scalzi isegi ju ütleb tänusõnades läbi lillede, et tegemist oli (tellitud) kommertsprojektiga. Nii et mõnes mõttes oleks see järg võinud ka olemata olla, kuid sarja kolmandat raamatut mittelugenuna ei saa ma seda muidugi päris kindlalt öelda.

Samas oli teos mõnes mõttes kõvasti sügavam, kui Vanamehe sõda ning avas paljuski kogu selle maailma tausta, kus tegevus toimub. Tehes seejuures päris mitmeid keerdkäike ning vaadates asju ühe, teise ja napilt kolmandagi osapoole seisukohast. Ning on seetõttu ka kõvasti usutavam kui lihtsakoelisem avalugu.

Paraku aga kannatab seetõttu loetavus: kui esimeses osas sõitis lugeja peategelase kukil kiirrongina läbi kogu tegevustiku, siis nüüd vahetuvad vaatepunktid pidevalt ning kuigi peategelane on siingi olemas, vaatab lugeja tema tegevust tihti kõrvalt kolmanda osapoole vaatevinklist ning seetõttu jääb suurem samastumine või (romaani termineid kasutades) sulandumine ära.

Kokkuvõttes olen siiski raamatuga rahul ja kuigi suurt ideed või üdini kaasahaaravat süžeed siin polnud, oli tegemist siiski viisaka tüki lugemisega. Tore, et on ka maakeeles olemas ning ootan järge.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Alustada tuleb sellest, mida juba pea kõik eelarvustajad on korrutanud: ka mina leian, et "Vanamehe sõda" oli parem ja värskem. Kindlasti pole ka see teos halb, ometi aga jäid häirima ja kripeldama mitmed asjad, mis esimese osa puhul seda mingil põhjusel ei teinud. Ehk oleneb see ka meeleolust ja paariaastasest lugemise ajavahest, täiesti võimalik.
Üks asi, mis nii häiris kui ka lõbustas oli see, et kohati tundus, nagu loeks mingit ulmemärulifilmi käsikirja. Ja koos sellega oli seal ka suhteliselt palju ebausutavust või siis teisiti võttes äärmist inimkesksust: kolm tulnukrassi sõlmivad inimeste vastu liidu, aga kaks neist osutuvad täiesti hambututeks ja saamatuteks, tõrjumaks inimkonna osavnutikaid rünnakuid. Samas kui kolmas rass suudab seda tänu inimesest reeturile ning nagu lõpuks selgub, siis sõlmus kogu inimestevastane liit üleüldse tänu tollele tegelasele, kelle nimi veidike meie suure idanaabri lühikasvulist Suurt Juhti meelde tuletab. Ehk siis, meil on miljoneid aastaid arenenud intelligentsed rassid, kes peaks olema inimestega igasuguste näitajate poolest nagu võrdsed, aga tegelikult jäävad neile antud raamatus ikkagi päris selgelt alla. Ehk siis, nutikus ja leidlikkus tunduvad olevat ainult inimeste pärusmaa.
Lõbustavaks elemendiks olid kindlasti tõlkija tehtud valikud mõningate fraaside ja terminite puhul - ja siin ei mõtle ma seda sugugi halvustavana. "Härjasita" pidev kordumine tuletas meelde ühe ammuse eesti ulmeparoodia, kus tegelased üksteist ka "koprakaka" jms väljenditega kostitasid; samas kui BrainPal'i ja Smartblood'i tõlkimata jätmine oli ilmselt õige otsus - kuigi AjuSemu ja Nutiveri oleks ju ka päris muhedad olnud.  
 
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: mai 2022
aprill 2022
märts 2022
veebruar 2022
jaanuar 2022
detsember 2021

Autorite sildid: