Kasutajainfo

John Scalzi

10.05.1969-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· John Scalzi ·

Old Man`s War

(romaan aastast 2005)

eesti keeles: «Vanamehe sõda»
Tartu «Fantaasia» 2013 (Sündmuste horisont, nr 35)

Sarjad:
  • Stalker 2014
Hinne
Hindajaid
18
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.739
Arvustused (23)

Ma ei hinda tavaliselt esimest korda loetud raamatut "5"-ga, kuid erandeid esineb ja see on üks neist. Nii esimestest lehtedest, kui tegelikult lõpuni meenutab raamat üht suurt hommage`i R.A. Heinleini "Starship Troopers"-ile (seda on autor loomulikult ka märkinud tänuavaldustes) ja saab vaid imestada, kui sarnaseid ja samas põhjalikult erinevaid teoseid on võimalik kirjutada põhimõtteliselt samal teemal! Niisiis saab peategelane 75 aastat vanaks ja astub sõjaväkke, asub teenima CDF-is, ehk `Colonial Defence Force`-is (Kolooniate kaitsejõududes). Ega ta sellest suurt midagi ei tea. Ainult, et nad kuidagi noorendavad ta (sest mis kasu on 75-stest ättidest?). Maal ei teata üldse palju elust kolooniates ja ülesminek on üheotsapilet, CU (Colonial Union) ei luba kedagi tagasi Maale. Minnakse sellepärast, et kaotada pole ju eriti palju. Maal on ikka veel erinevaid riike ja kui keegi otsustab, et ta ei luba oma kodanikke teenistusse, siis paneb CDF oma koli seal kokku ja ainus tulemus on see, et selle riigi 75-sed hakkavad tegema välisreise, millelt nad kunagi tagasi ei pöördu... Kestnud on see nii juba paarsada aastat ja kolooniatel peab olema tohutu tehniline ülekaal, sest nende üks ja vist pea ainus nähtav asi, Nairobist alguse saav kosmoselift kasutab tehnoloogiaid, mille olemusestki Maal aru ei saada.
Juba esimestest lehekülgedest hakkab silma, et tegemist on 21. sajandi raamatuga, täpsemalt ühe suunaga nendest, mis mulle isiklikult meeldib ja mis tegelikult sümpaatselt eristab seda RAH-i surmtõsisest raamatust -- toon on mõnus ja mitte eriti pingutatud, eriti midagi pühaks pidamata killutsetakse kõikvõimalikel teemadel, samas kui naljategemine ei ole eesmärk omaette, seda ei ole autor püüdnud teha kogu aeg ja igal pool. Kasvõi stseen üsna algusest värbamisteenistuses, kus kontoritibi peale mehe tegelikult päris head sarkasmi lõpuks tüdinult teatab, et tal on huumorisoon lapsepõlves kirurgiliselt eemaldatud... Või siis stseen õpperühma algusest, kus kõike ja kõiki vihkav suhteliselt arhetüüpne koolitaja jõugu ette võtab [edasine on minu vaba tõlge]:
"Kes on homoseksuaalsed?" küsis Ruiz.
Neli värvatut astus ette. "Mõned ajaloo väljapaistvamad sõdalased on olnud homoseksuaalsed," lausus Ruiz "Alexander Suur. Richard Lõvisüda. Spartalastel olid eripataljonid pedearmukestest, sest nad uskusid, et tüübid võitlevad paremini, et kaitsta oma armastatut, kui et lihtsalt kaasvõitlejat. Mõned parimatest võitlejatest, keda kunagi tundnud olen, on olnud veidramad kui kolmedollariline, aga muidu neetult head sõdurid. Mis aga mind tõsiselt kusetab [pisses me off] teie kõigi juures: te valite läheduseks vale momendi. Kolmel eri korral olen võidelnud kõrvuti pedega ja kui asjad on läinud hapuks, on iga fucking kord valinud nad just selle hetke teatada, et nad on alati mind armastanud. Jumalaita, see ei lähe. Mingi tulnukas tahab mu fucking ajusid välja imeda ja mu rühmakaaslane tahab rääkida suhtest! Tehke oma rühmakaaslastele fucking teene -- kui te erutute, tegelege sellega vabal ajal, mitte siis, kui mingi elukas üritab teie neetud südant välja rebida. Ja nüüd jookske!"

Samas on see õpperühma lugu kuidagi üsna sümboolne õige mitmes suhtes. Nimelt alguses tüübid rivis seistes irvitavad mõttes selle kärkiva ja solvanguid pilduva juhendaja ees, et nähtud selliseid sadu aastaid kõigis filmides. Siis läheb juhendaja nagu näiliselt stsenaariumist kõrvale, teatades, et ta teab, mida nad mõtlevad ja et ta vihkab neid päriselt ja mängib neile ette mõned lõigud oma kaaslaste surmast -- et nad ei tea, kui tõsine on asi. Ühest küljest on autor suutnud pisut midagi uut sellesse nii tuntud narratiivi tuua, teisalt aga on need vaid detailid, midagi sisuliselt erinevat ei ole. Kirja on see siiski üsna hästi pandud ja eriti aega sellele raisatud ei ole. Igav seda lugedes ei hakka ja lugu ei saa ju rääkida ilma taoliste oluliste arengustaadiumiteta... Rohkem sisul peatuda ei tahaks, kogu raamat on selline mõnes mõttes traagiline, natuke naljakas ja natuke pöörane. Mingil hetkel on nood vanurid ju saanud uued kehad, samas aga teavad nad, et enne järgmise, tavalise inimliku keha saamist ja kusagil koloonias uue elu alustamist 10 aasta pärast on 3/4 neist surnud -- CDF-i sõdureid kulub palju tolles kohutavalt vaenulikus galaktikas... Ühest küljest on intelligentne tolm, mis koloniste lämmatab, ju midagi uut, samas tundusid isegi RAH-i orbiidilt allavisatavad jalaväelased läbimõeldumad, kui JS-i omad. Ühest küljest on arvutiajastu kohale jõudnud (kõigil on kolbas tehisintellekt, mille poole peategelane loomulikult pöördub "Hei, Asshole"; ta sõprade variandid on Dipshit, Bitch, Dickward, Fuckhead ja Satan), teisalt juba täna olemasolevaid intelligentseid relvi nagu ei olekski. Kõige suurema miinusena tooksingi välja kohatise usutamatuse, pisut üle nurkade laskmise, mis aga muidugi tuleb välja kardetavasti ainult sellele, kes liiga palju lugenud on ja detailides urgitseda viitsib... Igatahes keerab lugu mitu vinti peale ja mina tahaks kyll teada, mis sellest seltskonnast edasi sai.

Teksti loeti inglise keeles

Tegelikult tahtsin ma sellest romaanist kirjutada nädalajagu päevi tagasi, kuid siis oli BAAS taas seal, kuhu ahv pähkleid pistab ning mul jäi kirjutamata. Vahepeal sai aga Ats käe selle romaaniga valgeks... noh, pole hullu... pääsen seega sisuseletamise kohustusest...

I did two things on my seventy-fifth birthday. I visited my wife`s grave. Then I joined the army.

Nii see romaan algab ja neil John Perry öeldud kolmel lausel on kalduvus kultuslikuks saada. Ning ega edasi halvem pole... ikka selline pisut eemalviibiv, nukker-küüniline ja samas hästi elujaatav suhtumine. Kuigi tegelasteks on enamjaolt 75-aastased vanurid on romaanis särtsu ja kärtsu rohkem kui paljudes poole nooremate tegelastega lugudes.

Üldiselt rõhutavad kõik arvustused, et raamat asuks otsekui romaanide «Starship Tropers» ja «Forever War» ristumiskohas... et pisut neist mõlemast. Heinleini on siiski rohkem, aga Scalzi huumor päästab siin palju. Haldemaniga ma sedavõrd seoseid ei leidnud... kõikse rohkem oli neid vast tõsiasjas, et sõttaminek lõpetas kõik sõjaväele eelnenud suhted.

Tegelikult on «Old Man`s War» kokku üks suur stamp, selle eitus ja ka mõnitus. Loed romaani ja mõtled, et kuidas saab autor lasta asjal nii banaalseks minna... oled oma mõttega just sinnamaani jõudnud ning järgmises lõigus keerab autor oma looga kenasti kuhugi vasakule minema.

Romaani suureks plussiks on suisa kombatavaks kirjutatud maailm ja tegelased. Miinuseks vast mõningane mittehaakuvus... st. detailid on kõik paigas, aga suurem pilt on kuidagi ligadi-logadi. Mitte häirivalt, aga kui pisut mõtlema hakata, siis üht-teist leiab. Samas võib see mittehaakuvus olla ka tingitud sellest, et romaani kangelastest vanurid ei tea ka ise eriti palju ning ka nemad koguvad omi teadmisi uuest elust kildhaaval kokku.

Romaanis «The Ghost Brigades» John Perry ei tegutse... küll aga jutus «Questions for a Soldier». Jane Saganiga kohtub lugeja taas jutustuses «The Sagan Diary» ja romaanis «The Ghost Brigades». Romaanis «The Last Colony» on aga taas platsis nii John Perry kui ka Jane Sagan.

Teksti loeti inglise keeles

Alustaks tänudega laenajale, Ulmeguru Jüri Kallasele. Tegemist on tõesti suurepärase raamatuga, mida vähemalt mina lugesin praktiliselt ühe hingetõmbega. Viimasel ajal pole just sageli juhtunud, et ööuned raamatu pärast kannatada saavad.

Nagu eelnevalt korüfeed on maininud, toob see raamat momentaalselt silma ette 2 eellast: Haldemani "Forever War" ja Heinleini "Starship Troopers". Heinleini kusjuures ma polegi lugenud, küll aga näinud raamatu põhjal valminud ülisuurepärast filmi. Scalzi on minu meelest neist mõlemast üle. Heinleinist tema aegumise tõttu ja Haldemanist seepärast, et Haldeman vingub eelkõige sõja mõttetuse üle. Sõja mõttetust näitab ka Scalzi, aga kuidagi moodsamalt, ilma halina ja õõnsa paatoseta. Scalzi raamatu teravik on hoopis mujal.

Jah, tegu on stambiga, aga väga mõnusa sellisega. Pealegi on labase jäljendamise ja sügava kummarduse saatel tehtud homage vahel õhkõrn vahe. Järelsõnas leiab kinnitust niigi selge asi: Heinleini Tähesõdalased on olnud eeskujuks, mitte jäljendamise objektiks.

Raamat on kohati tapvalt põnev, kohati naljakas, kusjuures huumor on see nn. kasarmu oma. Ega elukutselised sõdurid (ja veel eriti Ghost Brigades`i omad, aga neist lugege juba ise) ei targutagi tapmise ja mahalöömise tänamatu ja väsitava töö vahepeal pseudoeksistentsialistlikku mulinat jumala olemasolust või elamise talumatust vaevast.

Universum kihab elust ja eluks kõlbulikud planeedid on turul kuum kaup; igale pretendeerib mitu tahtjat ja konkurents on armutu ja tihe. Raamatu üks parimaid lõike kirjeldab peategelase John Perry masendust tapmise ja massimõrvade üle, mida ta on sunnitud korda saatma intelligentse, humanoidse rassi kallal, kes on...umbes tollipikkused! Massimõrv seisneb pealeastumises ja 5-6 meetriste pilvelõhkujate laialipeksmises. Aga on ka tõsisemaid vastaseid.

Moodne, vägivaldne, jõhkra huumoriga maitsestatud military sf oma parimal kujul. Soe lugemissoovitus kõigile!

Teksti loeti inglise keeles

“Old Man’s War” (kuidas seda tõlkida? “Vana mehe sõda”? “Vanameeste sõda”? “Rauga võitlustee”? “Geront lahingus”? "Püssiga pensionär"?) on üks selliseid raamatuid, mis loevad ennast ise; lugeja ülesandeks jääb kõvasti kinni hoida ning kiiret, elamuste- ja pööranguteküllast, neerupealsetele tegevust pakkuvat sõitu nautida.

Tõenäoliselt hakkab mõni järgmise väite peale nüüd nuga ihuma, aga antud teos on parem kui need Heinleinid, mida seni lugenud olen. Mitte, et Heinlein oleks halb, aga Scalzi (kes ei püüagi Heinleini matkimist kuidagi varjata) on temast parem — laenanud Heinleinilt tempo, põnevuse, kaevikuhuumori ja draama (ehk kõik, mis Heinleini tõesti heaks teeb), hülgab ta pingutatud moraliseerimise (mis Heinleini juures kõige rohkem häirib) ning keskendub Suure Pildi lahtimuukimise asemel hagu andmisele. Kui madina käigus mõne kivi ümberpööramisel eksistentsiaalseid ootamatuseid ilmneb, kohanevad tegelased nendega käigu pealt.

Scalzi lahingustseenid on värskendavad — täpselt õige tempo ja pikkusega, nii et põnevus säilib ka lugejal, kes ainuüksi lahingutehnika, -strateegia ja -taktika kiretustest kirjeldustest vaimustuda ei oska. Inimsuhetele annab täiesti uudse värvingu asjaolu, et enamik tegelasi on noorendatud raugad. Lihtsakoeline sü˛ee peitub osavalt kuldse kirjutamisstiili taha — selles osas paistab autor olevat õppust võtnud Suurelt Jutupaunikult Stephen Kingilt. Kõik kokku võimaldab verivärsket pilguheitu klassikalisele kosmosemadina-teemale ning tõtt-öelda tekitab see lausa heldimust. Väärt kraam!
Teksti loeti inglise keeles

Tugevasti Heinleinist inspireeritud teos, milles mõned elemendid on nii tänapäevased, et jääd mõtlema, kas need nimme pole kardinaalselt vastupidiselt Heinleini tunnetusele kirjutatud, et läbi kõverpeegli näidata, millisena oleks vanameistri tekst võinud/pidanud poliitiliselt korrektsel 21. sajandil välja nägema. Näiteks on üks episoodiline tegelane, kes rasside vahel vahet teeb, muudetud äärmiselt ebameeldivaks ja satub oma tähelepanekute pärast kiiresti peategalse põlu alla; samuti on siin rõhutatult esitatud soosiv suhtumine pederastiasse. Selle taustal on lausa kummaline, et ükski tegelane pole emane neeger. Ehk on seegi autori iroonia, et enamus tegelasi on geneetiliste manipulatsioonidega muudetud rohenahalisteks. Nii või teisiti – see on Heinleini stiilis militaarne sf, üsna andekate naljadega, hoogne seikluslugu ja üsna tabavalt ja soravalt kirjutatud. Mõned madinastseenid küll kipuvad venima aga mitte väga hullusti ja tegelikult võib need ka vahele jätta, sest on üsna selge, kuidas need enam-vähem lahenevad. Üldse võib selles romaanis enamusi sü˛eelahendusi üsna lõdvalt ette arvata... Ja see ongi loo suurim pluss, et kuigi sü˛ee on täiesti tradistiooniline (või standartne), suudab autor pidevalt tekitada põnevad pöörakuid ja ootamatuid nüansse tavapärasesse militaarloosse. Peategelane liitub armeega, saab karmi seersandi käe all tigeda väljaõppe, mille käigus ta ilmutab vaprust, nutikust ja juhiandeid. Muidugi on tema performance esimestes lahingutes muljetavaldav, ta saab kõrgendust, järgneb haavatasaamine, kamraadide surm ja siis kättemaks ning veelgi kangemad kangelasteod. Sellise tavapärase sü˛ee muudab põnevaks esiteks autori üsna nutikalt nuputatud kosmose koloniseerimise taust ja pensionäride muutmine supersõduriteks. Loo viimases kolmandikus loovad põnevust ja ootamatusi John Perry kohtumine oma surnud naisest kloonitud eriüksuslase Jane’iga. Selline lahendus annab Scalzile võimaluse oma loo inimlik plaan kenasti välja mängida, ilma et ta kavatsekski muutuda ülemäära seebiseks või sentimentaalseks, ta suudab romaani stiilipuhtana väljapidada, nii et on parajalt military sf ja kirjanduslik suhtelugu üheaegselt. Üldiselt mulle siiski olid kaks esimest kolmandikku huvitavamad, sest lõpus tulid kosmoselahingud. Kuid nagu öeldud, suutis autor pikemad kirjeldused üldiselt vaos hoida. Mõned asjad jäid mulle küll natuke arusaamatuks. Mitte et ma autoriga vaielda tahaksin, aga ma ei saanud päris aru, et miks peaks skip drive’iga reisides tingimata teise universumisse sattuma, ning teiseks, et miks pidi sõdurite kloonimiseks kasutama erinevate surnud inimeste DNA-d. Kuid mitte nende asjade pärst pole hinne „neli”... hinne on tegelikult neli mitme plussiga ja peaaegu „viis”. Tundub, et ma kavatsen isegi järje hankida. Kõige parem nali oli see, et väga paljud sõdurid olid oma BrainPali Asshole’i nimeks andnud. Ja vist oli ka siin pisuke iroonia, et seda ajus istuvat arvutit tutvustati samuti, nagu tänapäeval iga uut software’i – supervõimsad uued lahendused ja uued TM-id. Et nagu oleks autor kirjutamise ajal uue Nero versiooni hankinud ja selle reklaamilt šnitti võtnud. Kokkuvõttes siis igati mõnus lugu.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat (ja järjed) on väga hea(d). Selles suhtes olen ma eelkõnelejatega 100% nõus. Kyll aga ei paendu minu keel ytlema et tegemist oleks 21. saj. versiooniga Heinleini “Trooperitest”. Heinleini “Trooperid” olid eelkõige mõtteline eksperiment yhiskonnaga. See komponent on Scalzil minuarust suuresti puudu. Scalzi lihtsalt kirjutab kuradi hästi, aga sorry – Heinleini kaliibris visionäär ei ole tema mitte. Ma pean tõenäoliseks et ma loen seda romaani rohkem kordi yle kui Heinleini “Troopereid”, samas annavad Trooperid rohkem alust romaani yle aastaid hiljem mõtteid mõlgutada. Raamatu hinnet see loomulikult viielt maha ei võta. Väga mõnusalt loetav – nii et yhinen soovitajatega.
Teksti loeti inglise keeles

"Old Man`s War" on huvitav raamat päris mitmes mõttes. Autor ise loeb seda tribuudiks Heinleinile ja tänu sellele on läbiv teema "Tähesõdalastega" üsna sarnane. Ometigi on sellel raamatul üks suur ja oluline erinevus -- raamatutegelased tunduvad reaalsete inimeste, mitte kõndivate loosungitena. Ehk teisisõnu kui "Starship Troopers" oli midagi, millest rääkis Singer Vingeri laul "Ei midagi erilist":

Erilised episoodid erilisest elust
mida kuulis kõrv või mida nägi meie silm
Jutustasid kangelaste erilisest valust
sellest rääkis raamat, seda näitas meile film

siis "Old Man`s War" räägib rohkem sellest, et mis juhtuks kui PÄRIS inimesed sarnastesse olukordadesse satuksid.

Jutu sisu keerleb kontseptsiooni ümber, et Maa oma poliitkorrektsuse ning sisemise võimuvõitlusega on küll endiselt inimkonna häll, kuid mille staatus on taandatud muude inimkolooniatega sama pulga peale. Tegelikuks juhtoinaks on tõusnud koloniaalkaisejõud, mis on tehnoloogiliselt kolooniatest endist lootusetult eest ära sõitnud. Ometigi on katsejõud endiselt sõltuvuses kahurilihast, mida värvatakse kolooniate pensionäride hulgast -- inimeste hulgast, kellel on rikkalik igapäevane kogemustepagas, kes on oma "sarved" maha jooksnud ja kes on valmis tegema mida iganes, et nuka taga nuuskivat vikatimeest vältida.

Nimelt pakutavad kaitsejõud vanainimestele võimaluse uut elu alustada -- saada omale uus keha, olla uuesti noor ning ainuke mis selleks teha tuleb on liituda koloniaalarmeega. Kohe raamatu alguses tehakse selgeks ka see, et kuigi elu kolooniates tundub rahulik ja turvaline, siis on see nii vaid tänu "tähesõdalaste" ennastsalgavale tegutsemisele, sest multiversum on paksult täis tegelasi, kes esimele võimaluse inimesed planeetidest välja tõstaks ning ega inimesed isegi paremad pole.

Raamatu peategelane John Perry on üks nendest vanuritest, kes uuesti alustada püüab. Koos teiste samasuguste sarkastiliste vanade peerudega saab ta omale popi ja noortepärase rohelise keha ja Kassisilmad (tm) ning õpib pisitasa oma uut keha ja staatust tundma. Raamatu üks läbivaid teemasi on see, et inimesed kipuvad väga paljusi asju arvama -- ning võrdlemisi vääralt -- nii enda kui teiste kohta ning vaja on üsna äärmuslike situatsioone, et senistest stampidest vabaneda. Ning äärmuslike situatsioon pakub Scalzi kamaluga.

Üldiselt kogu loo tugevaim külg on tegelaste dialoogid, mis on värvikad ning samas usutavad. Pea kõikidel tegelastel on seal omad voorused ja omad pahed ning asjad juhtuvad sellepärast, et see on loomulik, mitte sellepärast, et autoril on hädasti vaja et need juhtuks. Hindeks kindel 5!

Ahjaa ... ning etteruttavalt võib öelda, et loomulikult ei puudu narratiivis ka tulnukad, kelle huvi inimkonna vastu on puhtalt kulinaarne.

Teksti loeti inglise keeles

Sisust on eelkirjutajad juba piisavalt jutustanud. Seoseid teiste tuntud autoritega ka maininud. Individuaalse ääremärkusena leidsin olevat huvitava selle valdavalt kompromissitult vaenujalal oleva universumi kirjelduse. Millest ei puudu ka sellised tegelased, kelle jaoks teistega sõdimine on segu spordist ja religioossest rituaalist.Tõsisemad filosoofilised probleemid (kui neid siit teosest lihtsalt lugemismõnu kõrvalt otsida) on kusagil teise, võibolla isegi kolmanda kihi taga.Algusest peale tempokas lugu. Lõpp tuleb parasjagu hästi kätte, jättes sellise mõnusa tunde, et küll oleks hea meelega veel 100 lk lugenud.
Teksti loeti inglise keeles

Kuigi romaani ametlikuks ilmumisaastaks antakse 2005, on tegelikult just täna juubel. 10 aastat tagasi, 30. detsembril 2002, müüs John Scalzi oma romaani "Old Man`s War" kirjastusele Tor.

Nagu eelmised arvustajad on korduvalt rõhutanud, ei ole romaan oma põhisüžee poolest teab mis originaalne. Aga lisaks sellele et tegu on "actionile orienteeritud, ent ometi mitte rumala ulmega" (tsitaat Tori kirjastuse toimetajalt Patrick Nielsen Haydenilt), oli romaan innovaatiline ka oma avaldamise viisi poolest. Lähemalt võiks iga huviline selle kohta lugeda autori blogist.

Ülalpool on romaanile juba nii palju kiidusõnu osaks langenud, et ega eriti midagi enam lisada pole võimalik. Tooks välja ainult selle, kui palju erinevaid huvitavaid vaenulike tulnukate rasse on Scalzi osanud välja mõelda.

Küll on tore, et praegusel e-raamatu ajastul saab romaanisarja järgmise osa viivitamatult pärast eelmise osa otsalõppemist kätte. Kasvõi aasta eelviimase päeva õhtul.

Teksti loeti inglise keeles

John Perry oleks tahtnud valida mugava elu koos oma naisega, kuid pidi valima sõja, sest naine suri enne õiget aega. Vanuril on vähe valikuid.Autori ameerika taust tuleb hästi esile loo poliitkorrektsuses, millele juhtis tähelepanu juba Hargla, suguelu kõrvalekallete kujutamine heakskiitvana ja neutraalne nahavärv, näiteks, mis häirivad.Tõlkija näib imestavat, miks Ps 90:10 on eestikeelses versioonis "seitsekümmend aastat" ja mitte näiteks "kolm kahtkümmet ja kümme" ("Vanamehe Sõda", lk9). Aga ka kõik ingliskeelsed versioonid ei tõlgi "threescore and ten". NRSV:"seventy years".Raamatu huvitavaim osa on võõrtsivilisatsioonide kujutamine. Nii rraeysid, whaidisis kui konsusid näidatakse käituvat tseremoonia või usupõhiselt ja iga kord annab autor sealjuures mõista et nimetatud asjaolu suurendab võõrtsivilisatsiooni ohtlikkust inimestele.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna ülal on nii põhjalikult kirjutatud, siis vaid mõned hajamõtted.

Muidugi on see hea raamat. Oleks täiesti asjatu hakata norima pisiasjade kallal nagu valuvaigistite puudumine, granaadi lõhkejõu võrdustamine viie püssipadruniga vms. Kahjuks sipleb aga kogu asjandus hoopis suuremas loogikaaugus: kõike, mida üle kantakse, saab ka salvestada ning oleks loogiline, kui iga sõduri teadvusest enne lahingut varukoopia tehtaks. Hukkumine lahingus - ja sellega koos väärtusliku väljaõppe ning veel väärtuslikumate kogemuste kaotsiminek - on kirjeldatud tehnoloogia juures täiesti ebavajalik.

Kuna samal kümnendil kirjutati ka eesti militaarulme suurteos, ei pääse võrdlusest kuidagi mööda. Ja on selge, et "Gort Ashryn" on palju-palju parem. Muuhulgas kindlasti ka seetõttu, et kolonelleitnant Kunnas teab - ja peabki teadma - palju paremini, millest ta kirjutab.

Lugupeetud kaasarvustajad Hargla ning Toht võiks tähele panna, et näiteks RAH "Friday" peaaegu et muust ei räägigi, kui nõme ja mõttetu on rassism. Ja mis soost on rohked seksuaalpartnerid, ei tehta ka erilist numbrit...

Teksti loeti eesti keeles
3.2014

Alustan sellest, et ma pole kiire lugeja. Nagu ma pole ka kiire sööja. Oh ei. Ma loen aeglaselt: naudin teksti, loen lõike üle, teen pause, et just loetu üle järgi mõelda või siis selleks, et netist lisainfot otsida. Kuid nagu ülihead toitu maitstes võib kontroll kaduda ja juba järgmisel hetkel leiad sa end seda lihtsalt sisse ahmimas, siis nii juhtub minuga ka mõne raamatu puhul. Kahjuks mitte nii tihti, kui ma tahaksin - vaadake kasvõi minu baasiarvustuste sagedust.

Vaadake, John Scalzi "Vanamehe sõda" on nimelt selline parajalt keskmise paksusega raamat - 200 ja natuke peale lehekülge. Ma ei loe tavaliselt 100 lehekülge päevas. Kuid seekord lugesin. Sest see ulmeromaan kõitis mind esimesest hetkest peale. Ja mitte sellepärast, et oleksin kas kirjanikust või raamatust endast varem midagi kuulnud ja seetõttu teadnud, mida oodata. Muidugi on eestikeelse raamatu tagakaanel kirjas, et mainekad välismaised ulmekirjastused ja -ajakirjad on oma lugejaküsitluste põhjal selle juba sajandi parimaks ulmeromaaniks tituleerinud. Kuid selliste väljaütlemiste peale jään ma alati pigem skeptiliseks, eriti kui selliseid avaldusi tehakse sellal, kui sajand pole omadega veel veerandigi peal.

Niisiis, nagu öeldud, isegi täiesti täiesti tühja koha pealt haaras see lugu mind esimesest lõigust alates kaasa. Just küsimus, "mis edasi saab?", ei lasknud mul raamatut käest käest panna. Kuid mitte ainult see, vaid pigem viis, kuidas autor lugu jutustab. See imeline lobedus dialoogide, imepisikeste tagasivaadete ja muude taoliste võtetega mind oma loodud maailma sisse imeda lummas. Sest žanrilt on see lugu ju ikkagi teaduslik fantastika ning päris palju on igasuguste seadmete ja nähtuste kirjeldusi - alustagem või päris-päris alguses kirjeldatud "oavarrest", imelisest taevaliftist. Kuid autor suudab väga osavalt selle ja teistegi seadmete tööpõhimõtted lahti rääkida, võttega, mis mõne teise esituses tunduks banaalsena. Nimelt astub tavaliselt peategelase kõrvale mõni sobiva elukutse esindaja, füüsik või arst, kes siis kõik kenasti lihtinimesele arusaadavas keeles ära seletab. Või noh, kas nüüd kõik, aga vajalikul määral kindlasti. Kuid John Scalzi teeb seda tööd mingil imelisel moel niivõrd hästi, et midagi ei häiri.

Kuid nagu raamatu pealkirjastki võib aru saada, on "Vanamehe sõda" teisest küljest ka militaarulmeks liigituv. Ja seda militaarset värki on seal ikka pagana palju, sest kogu romaan räägibki ju ühe mehe ajateenistusest Kolooniate Kaitseväes. Nagu tavaliselt oma arvustustes, ei peatu ma ka seekord pikemalt romaani sisul ning veel vähem plaanin ümberjutustust teha. Panen parem nii hästi-halvasti kui oskan, kirja oma emotsioonid.

Kirjanik on ise oma romaani jaganud kolme ossa, mille tinglikud pealkirjad võiksid minu arust olla: "ümbersünd", "väljaõpe ja karastumine" ning "kaotatu taasleidmine". Minu tunded vastavaid osasid lugedes olid umbes sellised: ülevoolav vaimustus, kerge tüdimus ja täielik katarsis. Või siis mitte... sõnadest jääb ikkagi puudu. Sest "tüdimus" tundub natuke vale ja võib-olla ei tea ma ikkagi täpselt mida tähendab katarsis... Katsun siis ikkagi natuke pikemalt lahti seletada.

Selle täieliku vaimustusega on kõige lihtsam - piisab vast sellest, kui veelkord end juba ka korrates öelda, et esimese osa lugesin ühe jutiga läbi ning ei pannud raamatut enne käest, kui kell näitas sügavat öötundi. Osa, mis algas Jüri Kallase poolt ülalpool tsiteeritud lausega, ning lõppes sellega, kuidas tavaline inimene Maalt sõna otseses mõttes ümber sünnib, oli suurepärane sissejuhatus. Isegi mina, patsifist, oleksin tahtnud romaani peategelase nahas olla, et seda kõike kogeda. Rääkimata sellest, et usun ju minagi nagu tema, et selleks ajaks kui ma seitsmekümneviieseks saan, on leiutatud tehnoloogia, kuidas vananemist pidurdada ja surmaga peitust mängida. Nii täielikku samastumist minategelasega tundsin viimati vist "Accelerandot" lugedes.

Teine osa keskendub suures piires noorsõdurite (irooniline nimetus, arvestades, et raamatu pealkiri on "Vanamehe sõda" ja enamus tegelasi pensioniealised) väljaõppele ja esimestele lahingutele. Nagu ma juba kirjutasin, ei tea ma, kas "tüdimus" on just õige sõna neid emotsioone kirjeldama, mis mind siis valdasid, kuid imepisike annus oli siiski sedagi. Kuigi noorte väljaõppe eest vastutav keskne kuju, karjuv veebel Ruiz üritas esimestest lausetest peale kutsealustele (ja autor tema suu läbi lugejatele) väita, et ta pole selline veeblietalon nagu filmides sageli kujutatakse, oli ta seda ometi. Lõpuni välja. Ma ei tea, kas see oli teadlik võte või mitte, kuid igatahes oli see natuke tüütu. Samuti hakkas mind ühel hetkel vaevama see, et ükski värvatutest ei avaldanud vähimatki kahtlust ühegi otsuse suhtes ning kõik käitusid nagu ideaalsed universaalsed sõdurid, kelleks neid loodi. Ausalt öeldes olin isegi veidi pettunud, kui sissejuhatavale selgitusele - tsiteerin mälu järgi: "oma mitmeotstarbelisest automaatrelvast saate tulistada vaid teie ise ja ei keegi teine" - ei järgnenudki stseeni, kus mõni kutsealune oleks end maha lasnud. See püss jäi seinale ja pauk tegemata. Kuid vastuhakke siiski ette tuli, neist meeldejäävaim "rahusaadikust" endise senaatori tegelaskuju esituses. Nii et võib-olla tõesti imepisike tüdimus, kuid lahingukirjeldused ja sellega kaasaskäiv ülegalaktikalise konflikti tausta lahtijutustamine olid siiski suurepärased.

Kolmandas osas tegelikult lahingutegevus jätkus ning romaani peategelasest sai sõna otseses mõttes peakangelane, kuid mitte see ei olnud minu jaoks oluline. Minu jaoks oli rõhk hoopis romaani algusest peale susisema pandud armastusloo plahvatuslikul arengul. Jah, ärge nüüd üllatusest perseli kukkuge, kui ma end nii romaani mahlakat sõduriargood matkides väljendada tohin. Sest see, et eksisteerib selline igikestev armastus, oligi võib-olla üldse minu jaoks selle romaani peamine sõnum. Väga palju lihtsustades ja kogu militaarset ja ulmelist pudipadi kõrvale visates võib kindlasti öelda, et "Vanamehe sõda" on tegelikult lugu sellest, kuidas Mees armastab oma Naist. Ja see on tõesti suur ja imeline tunne, mida mõistavad vaid need, kes on seda ise kogenud. Igatahes läks mul just viimast osa lugedes korduvalt silm märjaks ja süda härdaks, sest see mida ma lugedes tundsin oli lihtsalt nii suur ja ilus. Ju siis see on see üldinimlik väärtus, mille mina sellest romaanist enda jaoks leidsin. John Scalzi tõesti oskab.

Nii, nüüd on ilkumise koht.

Tulen siis kaasa ja vaatan ülalpool kirja pandud kiidulaulule kriitilise pilguga otsa ning küsin endalt, nagu ma küsisin tegelikult ka lugemise ajal, et kas tõesti on tegemist täiesti veatu romaaniga, sajandi suurteosega? Muidugi mitte! Autor on ju konstrueerinud tegelikult sellise universumi, mille olemasolusse ma tavaliselt ei usu. Ma ei usu, et kõrgeltarenenud tsivilisatsioonid võiksid olla religioossed või inimsööjad (ja te teate, et ma ei mõtle siinkohal kannibalismi). Kuid kasutades autori enda mõttekujundit ideaalsest universumist olen nõus, et just nimelt tema enda loodud maailmas kõlas kõik väga kenasti kokku ning detailid sobitusid üksteisega ideaalselt. Ulmelugejana püüan mitte olla uskumatu Toomas, sest maailm on ju autori, mitte minu oma ning lõppude lõpuks on ainus küsimus, mis ulmes loeb "mis siis kui...?"

No nii. Tahtsin kritiseerida, aga läks jälle takkakiitmiseks kätte. No mis sa teed, kuid nii ta on. Olgu, üks märkus veel. Tegelaskujud olid natuke lahjad. Pean silmas just eekõige näiteks nii võõrrasside kui ka tegelikult inimeste välimuse kirjeldamist. Sellega polnud autor eriti vaeva näinud ning joonistas välja vaid piirjooned, jättes enamuse lugeja fantaasia hooleks. Samas minu fantaasia töötas lugedes küll nagu koorelahutaja nii et tegelikult see aspekt mind ei häirinud.

Eesti tiimile, kirjastajale ja tõlkijale, ütlen kõigepealt ühe suure aitäh, et selline töö ette võeti. Ma olen väga tänulik, et ma seda fantastilist lugu oma emakeeles lugeda sain. Usun, et tehtud töö ei jää ka teiste Eesti ulmefännide tunnustuseta ja ma arvan, et te teate, mida ma silmas pean. Aga et te loorberitele puhkama ei jääks, siis näpuotsaga paar märkust ka. Ei midagi hullu, pigem soovitused, kuidas veel paremini saaks.

Kuigi ma pole lugu originaalis lugenud, siis tõlge oli minu meelest suurepärane, sest kust muidu see lobe loetavus tulema peaks? Ainult ühes kohas kraapis ropendamine pisut kõrva - no ma väga ei usu, et isegi veebel kasutaks väljendit "nikutud aastad" vms. Ma arvan, et fucking oleks siinkohal vabalt võinud "kuradimaks" tõlkida.

Kujundusest ka. Mina seda kaanepilti kasutanud poleks, sest see X-Wingidega hägune pilt ei ütle tegelikult romaani sisu kohta midagi, kuna jutt käib ju peamiselt jalaväest. Vaatasin netist, millist kunsti selle otsingusõna peale leiab ning ise oleksin valinud mõne suurte tissidega rohelise tšiki. :) Puhtalt müüginumbrite suurendamiseks. Ja tagakaanele kah mingi lõigu sealt kohast, kus nad küülikutena keppisid. :P

Kuid see on vaid minu arvamus. Igatahes veelkord suur tänu ja kummardus ning loodetavasti saan õige pea ka järgesid eesti keeles lugeda. See raamat saab minu raamaturiiulil aukoha "Hyperioni", "Accelerando" ja paljude teiste tippteoste kõrval, seega hindeks muidugi viis ilma igasuguse kahtluseta.

Teksti loeti eesti keeles

Meeldis väga, kõik olulisem on eespool mõistagi juba ära toodud. Seega jääb lisada veel ainult isiklik mulje ja paar kõrvalmärkust.

Meeldis eriti see, et teos oli mitmetasandiline ja neil kõigil nauditav: ulmeklišeede (puhutine) paroodia; traditsiooniliste komponentidega hoogne kosmoseseiklus; sõja, religiooni, tundmatuga kohtumise jmt seonduvate probleemide huvitav käsitlus. Ja mõistagi ka igimuhe huumor (enim pani muigama see BrainPali tutvustus, mis tõesti kaasaegses reklaamimaailmas väga tuttavlik ette tuleb). Igal juhul hästi kirjutatud (ja ka tõlgitud, suur tänu selle eest!), nii et raamatut käest panna ei soovinud, enne kui see läbi loetud sai.

Iga tulevikust pajatav teos on aga paratamatult mõistetud kirjutamise ajast ja ka kirjutaja isikust tulenevatesse anakronismidesse ja ebausutavustesse ning sel puhul tuleb kindlasti nõustuda, et Kunnase tulevikuvisioon "Gort Ashrynis" tundus "usutavam, tõenäolisem" kui Scalzil, kelle teos oli ka oluliselt kerglasem (ent seetõttu ka kergem lugeda). Aga üldkokkuvõttes pole põhjust panna madalamat hinnet kui "5".

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda, kui olin parasjagu ühe kaitseväelase peale peast ja rinnust vigane. Seetõttu tahtsin lugemise ajal korduvalt aknast välja oksendada, suitsu teha, end purju juua ning omaenda kõri läbi närida.
See koht, kus tegelased vastastikkustes vaimustuse- ja sõbralikkusepuhangutes kehaavastamiskeppi tegid, tundus nagu luumurd.

Sest noh. Me kõik tahame, et raamat meiega räägiks, aga kui ta räägib vale inimese häälega ja selle asemel, et mõtteid mu sandiksjäämiselt kõrvale juhtida, kilab näkku, kuidas ma ei suutnud, ei osanud, ei mänginud välja ligikaudugi sama hästi kui need tegelased - siis on see ikka väga ebameeldiv.

Jumala eest, ma jätan pooleli, mõtlesin süngelt, ja seisiski ta mul mitu päeva aknalaual selle naeruväärse väljaõppeperioodi keskel, mis oligi täpselt nagu filmides.

Aga kuidagimoodi, kuna ta juba oli seal aknalaual ja ma magan aknalaua kõrval, võtsin teose jälle kätte, no et loen kasvõi mõned leheküljed ja kui enam ei suuda, pole ka katki midagi.

Ja sestsaati, kui tuli see "teeni hästi, tõuse redelil, muuda süsteemi"-koht, haaras Scalzi mind vaikselt ja vääramatult kaasa ja hakkas rääkima mitte mu kaitseväelase kohutava, armsa ja liiga mõistliku häälega, vaid nagu keegi, kes võib-olla saab asjadest aru, võtab mul ümbert kinni, naerab ja ütleb, et ma tegin hästi, olen hästi, lõpuks lähevad asjad hästi ja maailm on olemuslikult hea koht.
Mida kõike ma ise ka tean, aga kui neid sõnu ütleb keegi teine, näiteks hea raamat, kõlavad nad nagu lohutus.

Kui ma neid ise ütlen, kõlavad nad nagu ülesandeid täitva lihast masina kasutusjuhendi järgmine e. "Funktsioneeri edasi, naine!"

... ja kuna see raamat suutis minuni läbi tulla hoolimata tõeliselt halvast eelhäälestusest ta temaatika suhtes ja kuninglikult sitast ajastusest, suutes mind hoida hetkel, kui ma lõrisesin kõige peale enda ümber nagu haige metsik koer, peab ta ju väga hea olema?

Mis siis, et "vanade peerude" naisliikmed pärast uute kehade omandamist olid siiski üsna skemaatilised tüübid, omavahel väga vähe eristuvate isiksustega, ja lisaks Perryle ainus vana peer, kel mu jaoks üldse mingi nägu peas rippus, oli Alan (ta kandis Alan Rickmani nägu).
Ikka oli hea.
Teksti loeti eesti keeles

"Vanamehe sõja" universum on põhimõtteliselt see, mille visandas nappide joontega Isaac Asimov "Igaviku lõpus" ühe võimaliku tulevikustsenaariumina. S.o. selline, kus kõikjal ilmaruumis on sildid "Reserveeritud", "Стой, стрелять буду!" ja "Eratee". Kui "Igaviku lõpus" tõmbus inimrass seepeale resigneerunult koduplaneedile, et hääbuda, siis käesolevas teoses on ta võtnud kätte relva ja sõdib innukalt eluruumi eest. Sõdivad ka kõik teised rassid. Mõned nö. asja eest, mõned meelelahutuseks. Sõdureid langeb kui loogu ning minul läks lõpupoole üldse sassi, mille eest või kelle nimel sõditi. Iseäranis kummastav on muidugi seda verepulma kroonikat lugeda parajasti Ida-Ukrainas toimuva taustal.

Kui romaani ühe sõnaga iseloomustama peaks, siis oleks see "simpel". Siin pole ühtegi tõelist raskust, dilemmat, moraalset probleemi. Faabula lippab õlitatult nagu kommertsfilmi stsenaarium ja peategelasele muudkui potsatavad puu otsast banaanid kätte. Võitluskaaslaste langemisest pole ka suuremat lugu, sest Scalzi ei kirjutagi ühtegi tegelast nii lahti, et tolle saatus kuidagi korda läheks. Põhimõtteliselt on tegu ebaküpse fan fictioni mitte kirjandusega.

Teoses domineerivat ebaküpsust on autor veel kunstlikult võimendanud, sest kui peategelane peab idee järgi olema elatanud inimene noores kehas, siis pigem meenutab ta oma käitumiselt ja maailmavaatelt teismelist, kes on üleöö täiskasvanuks saanud. Ja ma ei pea silmas märjast unenäost inspireeritud seksimaratoni, millega romaani algusosas lugejaid rõõmustatakse, vaid pigem tema Suure Armastuse lugu. Okei, mehel oli õnn leida endale naine, kes oli ta hingesugulane, teine pool ja mis kõik veel. Naine suri, traagika, kaotus. Kõik see on mõistetav, sellest võib kirjutada, sellest on palju kirjutatud. Aga mida teeb n.-ö. elukogenud inimene siis, kui ta koperdab oma surnud naise DNAst kloonitud eksemplarile (banaan!oh kui sobivalt.)? Ta hakkab omale sellest homonkuulusest uusvana naist vormima. Ja homonkuulus on õhinaga nõus, sest tal vaba tahet, mingit muud alternatiivi justnagu polekski. Lõpp. Kõik. Käed vajuvad rüppe. Laske mind bussist maha.

Lõpetuseks saaks veel kobiseda härjasita ja mõnede teiste vägisõnade või -fraaside tõlkeleidude üle, aga ma ei viitsi, ei viitsi.

Teksti loeti eesti keeles
x
Avo Nappo
17.04.1971
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Arvan et see raamat pole otse niiplju lastele mõeldud kui noorematele täiskasvanutele. Kapitalistliku majanduse algkursusena oli Totu Kuul lasteraamatuna täpsema sihtgrupiga st ilma “mis on koreal hambus” naljadeta. Samas on siin “kuld on lihtsalt metall” idee ka teismelistele piisavalt ära nämmutatud. Mis mind asja juures kukalt sygama pani oli tolle raamatupidaja metamorfoos seal lõpus, mis minumeelest kippus stiilist välja vajuma. Minu poolt ka neli.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat (ja järjed) on väga hea(d). Selles suhtes olen ma eelkõnelejatega 100% nõus. Kyll aga ei paendu minu keel ytlema et tegemist oleks 21. saj. versiooniga Heinleini “Trooperitest”. Heinleini “Trooperid” olid eelkõige mõtteline eksperiment yhiskonnaga. See komponent on Scalzil minuarust suuresti puudu. Scalzi lihtsalt kirjutab kuradi hästi, aga sorry – Heinleini kaliibris visionäär ei ole tema mitte. Ma pean tõenäoliseks et ma loen seda romaani rohkem kordi yle kui Heinleini “Troopereid”, samas annavad Trooperid rohkem alust romaani yle aastaid hiljem mõtteid mõlgutada. Raamatu hinnet see loomulikult viielt maha ei võta. Väga mõnusalt loetav – nii et yhinen soovitajatega.
Teksti loeti inglise keeles

Kohustuslik kirjandus neile kes väidavad nagu oleks ulmekirjanduses ideede kriis. Oli vist Aleksandr Gromov kes ytles et kriis kui niisugune on ulme kui zanri loomulik seisund.. Raamatu enda kohta on Ants Miller juba hea ylevaate andndud. Tõesti – viimane komandik tundus hakkavat autoril yle pea käima. Mis värk nende mõistuslike finantsinstrumentidega toimus – jäi mulle ausaltöelda kohe päris segaseks. Aga hinnet viielt alla see ei tõmba – just sellist futurismi ostaks mitte ainult (mustad) kassid. On kahtlus et ei lähe kaua kuni see romaan saab sama moodi kultusklassikaks nagu omal ajal Gibsoni Neuromancer.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat algab sellega et keegi Robert Howard, miski Inglise eriti salapärase salateenistuse salaagent, istub varitsuses põõsas ja kylmetab. Enamasti teenib Bob omale leiba kontoris, IT administraatorina. Aga nyyd näed – saadeti välioperatsioonile. Tuleb tuttav ette? Lukjanenko Dozoride sarja esimene raamat algas just samamoodi. Iseasi et vampiiride asemel on tolle salateenistuse vastalisteks Lovecrafti loomingust pärit “muistsed koletised”.

Yldiselt on see romaan arvatavasti välja kasvanud mõned aastad varem ilmunud lyhijutust “A Colder War”. Jutt oli loomulikult kontsentreeritum, samas on Strossil teinekord just liigse teksti kompressimisega probleemid – nii et lohisevaks seda teksti kohe kindlasti pidada ei saa.

Eraldi tuleb ära märkida Bob Howardi kahe syydimatu homost kaasyyrniku tegelaskujud, kes keldris deemoneid välja kutsuvad ja tõeliselt lõbus meetod omleti valmistamiseks – muna kloppimiseks ilma koort lõhkumata on sinna sisse vaja systida rauapuru ja paigutada muna pöörlevasse magnetvälja :)

Teksti loeti inglise keeles

Oluline on eelpool juba öeldud. Lisaks niipalju et kui autori eelmine romaan (State of Fear) läks kohati yhte väravasse ärapanemiseks kätte siis käesolevas tekstis saavad oma osa kõik asjaosalised. On ka loomulik et kui (geneetika) yle vaidlevad lurjus ja loll, siis tõde on eeldatavasti kuskil kolmandas kohas. Antud juhul siis autori arvates sobiliku seadusandluse puudulikkuses või puudumises. Selles mõttes on tegemist ysna enneolematu teosega et ilukirjandust viljelev autor on järelsõnas lagedale tulnud ysna konkreetse tegevusprogrammiga. Et siis mitte hoiatus- vaid lahendusromaan.

Mis puutub ebatyypilisse vormilahendusse, siis eksperimentaalne vorm pidada autori arvates meenutama DNA ahelat – hästi palju lyhikesi programmijuppe mis yksteist veidratel ja halvasti ennustatavatel asjaoludel mõjutavad :)

Teksti loeti inglise keeles

Well – romaan on pealkirjaga vastavuses. Ehk siis puhtamal kujul kirja pandud järg diloogia esimesele osale mis tõesti mõnevõrra kiirelt kokku visatud teksti mulje jättis. Ysnagi lineaarne quest – läbi portaalide yhest maailmast teise, teisest kolmandasse. Ainus muust välja paistev leid oli too huumorimeelega poeet-kyborg. Selliseid asju on Lukjanenko juba kirjutanud – ja paremaid. 2002 ilmunud “Spektr” näiteks oli päris hea.
Teksti loeti vene keeles
12.2007

Algab asi sellega et Edingurgi politseile helistab paanikas mingi lipsuga tyyp ja teatab et neil röövitakse panka. Kohale saabunud konstaabel Sue ei saa esiti aru et mis pank – hoone fassaad meenutab rohkem avalikku käimla kui panga oma.. ainult et sinna ette pargitud autod ei ole just odavate killast. Veelgi enam syveneb konstaabli hämmeldus kui selgub et pangaröövi panid toime jõuk mäekolle, kasutades ukse maha murdmiseks keskmise suurusega lohet. Leegiheitjana.

Pank mida rööviti asub virtuaalses maailmas Avalon Four. Firma kust pangaröövist politseisse teatati tegeleb virtuaalsete majanduste stabiliseerimisega. Pealtnäha justkui syytu tegevus. Ainult et ka suurem osa “päris” rahast on tänapäeval sisuliselt virtuaalne.

Autor on selle romaani kohta kusagil intervjuus öelnud et see asi tuli kiiresti välja anda, paar aastat veel ja tegemist ei oleks enam science fictioni vaid olmeromaaniga. Nii ongi. Virtuaalse eraomandi kaitse (ja maksustamise) teema on iga aastaga yha vähem ulme ja yha rohkem ajakirjandus.

Romaan (Strossi kohta) mõnusalt loetav “pageturner”, kaotamata sellega oma muid voorusi. Pisut kukalt võttis kratsima ehk ainult see et “5 miljonit naela maksva kvantarvuti” olemasolul põhjustas “esimene rähn” tolles lähitulevikus säärase veidra sagimise. Kõhklematu viis.

Teksti loeti inglise keeles

Romaani peategelaseks on noormees nimega Art, user experience konsultant-sabotöör, kelle tööks on konstrueerida nii jaburaid ja ebaintuitiivseid kasutajaliideseid kui vähegi võimalik. Yhel ilusal hommikul ajab Art autoga alla yhe närvihaige mõrra, kes tolles avariist kahjuks eluga pääseb, misjärel tekib noortel armastus, mille tagajärjel Art mõne aja pärast hullumajas lõpetab. Yldiselt, syzee ei ole käesoleva romaani juures kindlasti mitte kõige tugevam, ega ka olulisem.

Mis romaani omamoodi mõnusaks teeb on natuke kõveraks käänatud lähituleviku, kui mitte olevikunägemused. Kasvõi raamatu pealkirjaga seonduv idee - globaalse kyla kontekstis, kus kõik saavad potentsiaalselt suhelda kõigiga, koonduvad omavahel sobivad inimesed võrgus kogukondadesse. Kuna aga geograafiliselt on nad kõik yle maailma laiali, siis muutub oluliseks kogukonna ajaline synkroniseerimine. Nii hakataksegi sääraseid sootsiume kutsuma nende "default" ajavööndi järgi..

Võibolla tundub selline mõte kellelegi jabur või pastakast välja imetud, samas minul olid vahepeal kaks aastat kodus kellad kesk-euroopa aja peale keeratud.

Minu esimene tutvus autoriga - igati meeldiv. See kuidas ja millest ta kirjutab, kõige lähem analoog tundub (esimese mulje põhjal) olema Bruce Sterling. Sellele romaanile tugev neli.

PS! See romaan ja tundub et enamik Doctorow tekste on autori kodulehel väljas, niiet kel huvi - minge ja lugege.

Teksti loeti inglise keeles

Romaan ulmekirjanike raskest ja vastutusrikkast tööst! Kirjanikega on teadagi lood sedapidi, et kui kõigi avaldatud tekstide summaarne tiraaz yle teatud piiri läheb, siis algab kirjanikul Protsess. See protsess algab esialgu sellega et kirjanik hakkab öösiti unes oma pooleli oleva teose "sees" und nägema. Järgmise etapina jäävad need unenäod talle ka ärkvel olles meelde. Kui tiraaz veelgi kasvab hakkavad neid unenägusid nägema autori naine ja lapsed. Lõppeda võib asi ylelinnaliste massipsyhhooside, kollide ja tulnukate materialiseerumise ja yldiselt kurat teab millega.

Selleks et pahaaimamatut inimkonda ulmikute fantaasia eest kaitsta on igas suuremas kirjastuse spetsiaalne Osakond, kus kohalikud hiromandid-raamatupidajad iga autori tiraazide kohta arvet peavad. Kui keegi kirjamees oma piirini jõuab, tuleb tal kirjastusega alla kirjutada leping järgmise romaani peale. Selline leping peatab ajutiselt Protsessi toimimise.

Selline natuke ajuvaba ja naljakas raamat. Iseäranis vahvad olid peatykkide vahele topitud luuletised ja "lugejate kommentaarid".

Mis mind asja juures mõnevõrra nördima pani oli jätkuvalt Oldiede kalduvus oma tekst kas siis poolenisti või täielikult umbselt loetamatuks kirjutada. Võimalik et mul on keelega probleeme aga teisest kyljest kuidas mul neid probleeme Strugatskite ja van Zaitchikuga ei esine? Miks peab teksti sedaviisi kirjutama et fraasid ja laused ja kohati isegi lõigud on ok aga lehekylje mastaabis on asi juba segamini nagu puder ja kapsad? Tugev kolm.

Teksti loeti vene keeles

Sisust on Riivo eespool juba kirjutanud. Lisada oskaks ainult niipalju, et tegelikult oli see slaavi päritolu asteek-inkvisiitor-superagent ysnagi meeldejääv ja originaalne tegelaskuju. Nõustuda tuleb sellega, et tegemist on peaasjalikult ajaloolise seiklusjutuga, sellisega nagu näiteks Oldied on (muuhulgas ka koos Valentinoviga) kirjutanud. See tulevikuennustamise problemaatika fantastilise komponendina oli võrdlemisi teisejärguline. Stiili poolest meenutas asi tugevasti Valentinovi koos Oldiede ja Djatshenkotega kirjutatud "Zimoju sirotõ v tsene" diloogiat, olles imo sellest diloogiast mõnevõrra parem. Lõpp, tõsi kyll, vajus pisut ära.
Teksti loeti vene keeles

Käesoleva, seitsmenda romaaniga algab van Zaitchiku "Euraasia Symfoonia" kolmas triloogia. Esimesed kolm romaani olid sellised vahvad humoristlik-utoopilised kriminullid. Järgmised kolm mõnevõrra tõsisemates toonides, kerge mystitsismi varjundiga. Kolmas triloogia, kui otsustada esimese raamatu alusel, ähvardab tulla juba sootuks surmtõsine, armsalt naivistliku traagikaga, moraali ning eetikaprobleemidega maadlev lugemisvara. Seda sel määral, et kohati meenutas see kupatus kangesti Pratchetti asemel Ayn Randi..

Aga miks ka mitte? Lause: "Alguses oli Sõna" on teatavasti hilisemate tõlgete läbi tugevasti moonutatud. Originaalis olla see kõlanud: "Alguses oli Anekdoot" :)

Sissejuhatavas proloogis paistakse meid möödunud sajandi kahekymnendatesse. Perioodi mil euroopas, iseäranis saksamaal, hakkasid maad võtma juudivastased meeleolud. Natsionaalsotsialistid ja nende ameerika käsilased nõuavad keisrivõimudelt oma füüreri viivitamatut vabastamist vaimuhaiglast..

Noor advokaat Rabinovitsh istub masendunult kohvikus ja mõlgutab kurbi mõtteid. Äkitsi marsib Rabinovitshi laua juurde keegi ryhikas kongusninaline noormees, teatab et tema on Ismail Kormibarsov ja et Ordussi rahvas oma suures sydameheaduses on nõus pakkuma poliitilist varjupaika kõigile juutidele. Selleks eraldab Orduss neile Jeruusalemma ymbruses sobiva suurusega maatyki ja soovi korral saavad nad tollel Tõotatud Maal omale peaaegu-et omariikluse õigused. Sedasi syndiski hilisem Jeruusalemma uluss.

Tagasi "tänapäeva". Ordussi teadlased, eesotsas tuumafyysik Mordekai Vonjushiniga (kelles lugeja tunneb ära Andrei Sahharovi traagilise tegelaskuju) on leiutanud eriti kõrgtehnoloogilise asteroidivastase aparaadi. Aparaat on paraja kohvri suurune ning selle abil saab annihileerida suvalises suuruses ja kaugusel asuvaid taevakehi. Niipea kui selline teaduslik läbimurre avalikkuseni jõudis, keelati projekt loomulikult ära - asteroidid asteroidideks aga SELLIST massihävitusrelva! Teate, parem kui te poleks välja mõelnud.

Aparaadi prototyyp paigutatakse muuseumi, kust yks projektis osalenud fyyskutest selle hiljem ära varastab ja sulatusahjus kahjutuks teeb. Nii, igaks juhuks. Mõni aeg hiljem aga registreeritakse orbiidil, mitme tuhande kilomeetri kaugusel, kummaline sähvatus, kusjuures spektraalanalyys viitab sellele et keegi kurikael on kasutanud Vonjushini aparaati. Asja saadetakse uurima Bogdan Oujantsev-Sju.

Peale Teist Maailmasõda ja Holocausti on "juudikysimus" lääne tsivilisatsioonis olnud yks sellistest tabuteemadest millest jätkuv möödarääkimine minu arvates lihtsalt ei saa viia millegi muuni kui pendli tagasilöögini yhes või teises vormis. Kogu problemaatika fokuseerimine natside koonduslaagritele jätab vaadeldavast pildist välja (vähemalt) kaks olulist fakti:

1. Natsid ei omanud monopoli "töö ja surmalaagritele". Peale nõukogude gulagide olid omad laagrid ka jaapanlastel, vähe leebemas vormis ka jänkidel. Esimesed tänapäevases mõistes koonduslaagrid aga pystitati briti sõdurite poolt, Lõuna Aafrikas, Buuri sõja ajal. Moraalset yleolekut on siin põhjust tunda vähestel. Muuhulgas ka meil siin Eestis.

2. Praktiliselt kogu kirja pandud ajalugu, alates Egiptusest, on lugu sellest kuidas juudi rahvas, terve ajaloo vältel kõigi oma naabrite poolt taga on kiusatud.

Kunagi, 18. sajandil, kui euroopa meresõitjad Vaikses Ookeanis igat masti polyneeslastega kokku puutusid, jäi tolleaegsetsest reisikirjadest kummitama veider fenomen. Kõik maadeuuriad kinnitasid nagu yhest suust: saarestike pärismaalased on metslased, varganäod, vabade elukommetega, enamasti inimsööjad.. aga kõigele vaatamata äärmiselt sympaatsed ja sõbralikud inimesed!

Juutidega on justkui sama asi aga täpselt vastupidi. Hämmastust ja imetlust kutsub esile kultuur, mis kõigis kellega nad kokku puutuvad, suudab a) enda vastu esile kutsuda irratsionaalset vaenu ja b) sellest hoolimata kultuuri ja rahvana elus pysida.

Nagu eespool öeldud - peale viimast holocausti on selle teema yle avalikult raske arutleda, ilma et keegi sind automaatselt antisemitismis või fashismis syydistaks. Mis siis ikkagi on see faktor juudi kultuuris, see veider rahvuslik anti-karisma mis läbi aegade alati pogrommidega on lõppenud?

Ainuyksi sellise teema tõstatamise eest van Zaitchikule järjekordselt viis punkti, isegi kui autorite seisukohtadega kõiges mitte nõustuda. Ei muud kui ootama järgmist raamatut.

Teksti loeti vene keeles

Läheb nooruke tudengineiu kuulutuse peale omale tuba yyrima. Korteriperemeheks on keegi keskealine dzentelman kes päeval magab ja öösel aegajalt kusagil käib. Dlja osobo tupõhh seletatakse sinna igaks juhuks veel juurde et too dzentelman on juhtumisi allergiline kyyslaugu ja päikesevalguse suhtes.

Mul on kuri kahtlus et täpselt samasuguse skeemiga tykke on alates Mary Shelley aegadest kirjutatud kopsakas kolmekohaline arv. Mis selle loo minu jaoks päästab on tõsiasi et tänu systemaatilisele horrorist hoidumisele ei ole ma nondest kolmekohalisest aruvust peaaegu yhtegi lugenud! Kusjuures erinevalt viimasest kunagi mingist jaburast Fatamorgana antoloogiast loetud variandist EI lõppenud käesolev lugu järjekordse blondiini elusast peast tykeldamisega. Ainuyksi selle eest võiks jutt kandideerida näiteks PETA horroriauhinnale.

Samas võib arvata et syzee originaalsus autorit antud juhul eriti ei huvitanud ja vormistusele ei oskagi suurt midagi ette heita.

Teksti loeti vene keeles

Romaan algab sellega, et Edinburghis, "Vampiiride loss" tyypi atraktsioonil, imetakse verest tyhjaks keegi noormees, vene poliitiku poeg. Shotimaalne asja uurima saadetud Anton Gorodetski avastab et nondes koobastes kus too attraktsioon asub ei kasva miskipärast normaalselt inimasustuse ymbruses vohav maagiline "sinine sammal" - järelikult on too paik millegipoolest eriline. Ei jõua vaene mees selle mõttelõnga arutamisega kuigi kaugele, kui mingid nurjatud tema pihta õhtusel linnatänaval raadio teel juhitavast kuulipildujast tule avavad.

Romaani teine osa viib meid Samarkandi ja selle lähedal paiknevale Deemonite platoole, kolmas osa jälle tagasi Moskvasse ja Edinburghi. Kogu värk keerleb kunagise eriti suure maagi Merlini poolt kokkutinutatud artefaktide ymber.

Esimest korda sai seda loetud siis kui ta välja tuli.. Ja nyyd, kaks aastat hiljem, vaatasin seda raamatut riiulis kerge hämmeldusega ja yritasin meelde tuletada, mis selles "viimases dozoris" siis õigupoolest juhtus? Ei meenunudki midagi, samas kui eelmistest osadest on kõigist ysna relieefsed mälestused. Põhjuseks ilmselt see, et teise osaga tuli sellesse maailma värve ja vaatenurki ouliselt juurde. Kolmandaga juba natuke vähem.. Ja käesolev neljas osa lasi lihtsalt sama soojaga (ok, sama hästi) edasi. Kirjutab mees ju sedavõrd ladusasti et tegelikult võiks täpselt selliseid järgesid lugema jäädagi, umbes nii iga kahe aasta tagant jälle yks. Teisest kyljest jääksid sellisel juhul ilmsesti ära katsed midagi uutmoodi teha - a`la "Blizitsa utro" diloogia.

Teksti loeti vene keeles

Kui jutu "Stšastlivaja zvezda Agafokla-mladševo" juures oli tore teada anekdooti kaamelist, siis käesoleva romaani puhul on aluseks võetud yks teine anekdoot. Too kus kirsa puldile visanud soldat NATO vaatlejatele teatas et "netu bolshe vashei ameriki!". Ehk siis aluseks on võetud alternatiiv-geograafiline variant, kus puuduvad mõlemad ameerika mandrid. Ei mingit Atlandi ega Vaikset ookeani - Euroopast kuni Jaapanini yks suur lomp. Kolumbus jäi teadmata kadunuks.

Sedasorti alguse järel tabab pahaaimamatut lugejat kohe järgmine yllatus. Maailm mida meile sissejuhatuse järgselt kirjeldatakse on äratuntavalt klassikalise aurupungi moodi koht. Kusjuures ilmsete noorsooromaani tunnustega. Tegevus leiab aset XXI sajandi venemaal, kus valitseb isake tsaar, rahvas sõidab ringi lakeeritud kalessides ja uusimaks teaduslik-tehniliseks saavutuseks on mingi vene inseneri poolt leiutatud iseliikuv torpeedo.

Romaani peategelaseks on Nikolai Nikolajevitch Lopuhin. Krahv, dzentelman ja tsaari ohranka ametnik. Koomiliseks kõrvaltegelaseks Lopuhini kavalpeast teener Erofei ja siis juveniilika traditsioonides poiss Nil, kes romaani alguses sandarmite eest põgenedes Lopuhini kaaskonda satub.

Edasi lähevad asjalood sedasi et Lopuhin kutsutakse Petrogradi, isakese tsaari juurde. Tsaaril plaanis saata Jaapani keisri juurde diplomaatiline missioon. Lisamaks poliitilist kaalu sõidab missiooniga kaasa tsaaripoeg-troonipärija Mihail. Vanake tsaar loodab endamisi et dzentelmen Lopuhinil õnnestub kroonilisest alkohoolikust, seelikukytist ja kaardimängijast Mihaili isikliku eeskujuga kainete ja kasinate elukommete suunas mõjutada.

Mõne aja pärast asuvadki Kroonlinna sadamast teele korvett Pobedoslav ja kanoniir Tsuhonets, pardal Lopuhin oma kaaslaste ning Mihail ilmatu suure kastitäie margikonjakiga.

Kogu selle kupatuse kohta keegi kusagil vene foorumites ytles et veidral kombel lähevad moodsad vene alternatiivikad kõik yhte väravasse. Ykskõik mida või kuidas ajaloos, geograafias või kusiganes mujal muudetakse, ikka on tulemuseks roosades toonides utopist-monarhistlik Suur-Venemaa. Yhest kyljest on arusaadav miks selline ajaloo redigeerimine vene hinge lohutab.. Teisest kyljest on siit paremliberaalsest Eestist vaadates raske mõista, et mida kuradit nad siis sisuliselt 19nda sajandi lõpuni majanduse arengut pidurdanud pärisorjusliku systeemiga saada tahtsid? See selleks..

Romaan ise oli juveniilika kohta mõõdukalt põnev ja ilmselt oli ka Lopuhini ydini positiivne tegelaskuju meelega selliseks joonistatud, noh et kasvatusliku iseloomuga, noore lugeja jaoks. Otsa sai ta justkui "poole pealt" nii et ilmselgesti on sellele lähiajal ka järge oodata.

Eraldi väärib märkimist tõsiasi, et käesolev romaan oli Gromovi poolt täielikuks yllatuseks. Kui kaane peal autori nimi kleepsuga kinni katta siis mina poleks elu sees ära arvanud kes säärase asja kirjutas. Ei mingeid "pehme maandumisega" kataklysme, ei mingit musta huumorit.. Veider.

Muuhulgas sai see asi Roskonil 2007 romaanide kategoorias esikoha. Lukjanenko "Posledni Dozor" näiteks oli alles kolmas.

Teksti loeti vene keeles

Sisust on Raux eelpool juba jutustanud. Robinsonaad oli tõepoolest vägev, eriti alguse poole mahlases vene keeles ja toreda puändiga lõpus.

Ainsa puudusena oskan esile tuua selle et "vulkanism planeetide yksteise otsa teleporteerimise tagajärjel" sellises vormis nagu autor seda kirjeldas, tundus ebausutavana. Sinna oleks kindlasti saanud ka midagi sobivamat välja nuputada.

Lisaks robinsonaadi plaanile.. Need meie hulgast kes Gromovit tema musta huumori pärast hindavad võivad seda lugu käsitleda ka allegoorilise draamana perekonnasuhetest arenenud emantsipatsiooni tingimustes ;)

Kõhklematu viis ja esialgse mulje põhjal ytleks isegi et parem kui "Võtšislitel". Soovitan soojalt.

PS! Asi võitis 2007 aasta Roskonil juttude/lyhiromaanide kategoorias esimese koha.

Teksti loeti vene keeles

Lendab vapper vene kosmonaut Maksim Volkov oma kahe naisega Merkuuri poole. Äkitselt hakkab navigatsiooniarvuti veidraid manöövreid sooritama ja lähemal uurimisel avastatab Maksim radariekraanilt kerakujulise objekti mis nende rakteile järele yritab joosta. Ajab siis kosmonaut omale skafandi selga ja toob selle kera "tuppa sooja". Kera osutub väikeseks näljaseks tulnukaks, pistab pintslisse Maksimi piloodiistme ja lööb noorema naise syles vaikselt nurru.

Tagasiteel Merkuurilt ilmub syndmuskohale kosmiliste kaitsejõudude jämedate kahuritega varustatud ristleja ja mingi militarist-kindral nõuab et ohtlik kerakujuline objekt viivitamatult kompetentsetele organitele yle antakse. Maksim saadab tolle kindrali pehmesse ja pimedasse kohta..

Sedasorti "armsate karvaste tulnukatega kes tulevad ja päästavad maailma" asju on kirjutatud palju. Kõige kuulsam neist ilmselt Spielbergi "E.T" ja kõige järjekindlam viljeleja Clifford Simak. Seetõttu on raske oodata et keegi tuleb ja selles võtmes midagi põrutavalt uut kirjutab. Ei kirjutanudki. Kyll aga on igasugu, ka vanu ja äraleierdatud skeeme, võimalik läbi kirjutada pagana hästi. Sellist eufooriat nagu mõned teised Gromovi tekstid, käesolev lyhiromaan ei tekitanud.. kyll aga ei maksa teda ka lugemata jätta.

Teksti loeti vene keeles

Kuivõrd autor ise ei ole pidanud vajalikuks romaani alguses oma universumi tehnilist tausta lahti seletada siis kõigepealt sellest. Kohalik tsivilisatsioon baseerub kahte tyypi aparaatidel: T-gate tyypi nulltranspordiseadmed võimaldavad ajavälist sidet kahe ruumipunkti vahel. A-gate tyypi seadmed on midagi nanoassemblerite taolist mis võimaldavad valmistada (ja redigeerida) suvalisi esemeid, sealjuures elusolendeid. Kõik need kavalad seadmed on omavahel võrku yhendatud.

A-gateide abil saab teha isenesest varukoopiaid, paralleelseid koopiaid (forking an instance), vabalt redigeerida oma fyysilisi parameetreid, samuti oma mälu ja psyyhikat.

Loo syndmustiku taust seisneb selles, et mõni aeg tagasi on kohalikus universumis aset leidnud suuremat sorti sõda, mille päästis valla miskite lurjuste poolt kirjutatud viirus nimega Curious Yellow. Too viirus kasutas levimisvektorina inimestesse implanteeritud võrguterminale, nakatas mõlemat sorti gate ja tegeles põhiliselt inimeste mälust andmete kustutamisega.

Muidu oli sõda nagu sõda ikka - produtseerides lisaks laipadele hulgaliselt inimsesi kes lahingutegevuse lõppedes parema meelega unustaksid selle millega nad madina käigus hakkama olid saanud. Selliseid isikuid ravitakse vastavas kliinikus, valikulise amneesia tekitamise meetodil.

Romaan algabki sellega et keegi tegelane nimega Robin on just säärase mälupuhastuse läbinud ja yritab "puhta lehena" uuesti yhiskonda sulanduda. Kes või mis ta ennem oli - mees õieti ei mäleta kuna praktiliselt kogu minevik on mälust kustutatud. Kyllap sõjakurjategija, nagu paljud teised. Viimasele viitab veel see et mingid kahtlased tyybid teda justkui jälitavad ja yhel korral yritatakse teda ka tappa.

Oma tydruku käest kuuleb Robin et mingid teadlased-entusiastid korraldavad parasjagu kavalat "arheoloogilist eksperimenti". Eksperiment seisneb katses uurida yhiskonnakorraldust ajalooperioodil 1950-2050. Selleks eraldatakse paraja linna suurune suletud piirkond ning pannakse sinna paar-kolmutuhat inimest kolmeks aastaks tolleaaegse tehnoloogia ja yhiskonnanormide alusel elama. Makstakse katsejänestele hästi ja kuivõrd see tsoon on rangelt suletud pääseks Robin seal yhtlasi kolmeks aastaks oma jälitajate eest.

Teadagi ei ole asjad selle eksperimendiga sedavõrd syytud ja lihtsad nagu nad alguses paistavad..

Pyhendatud on see romaan Ken MacLeodile.. ja tõesti - sarnasused käesoleva romaani ja selle inglise kosmoseooperite tegija teoste vahel on ilmsed. Samas, mulle meeldib Stross rohkem. Teisest kyljest, kui oma jutuloomingus on Stross justkui miskit pidi avangard, siis samas stiilis juba Banksi, MacLeodi, Alastair Reynoldsi jne. poolt sisse tallatud alamzanri kontekstis jääb vaevama kysimus et kas tyyp alles harjutab romaanivormi, et siis äkki välk-ja-pauk millegi uue ja tõeliselt veidraga lagedale ilmuda?

Muuhulgas kandideerib see romaan käesoleval aastal Hugole.

Teksti loeti inglise keeles

Algab asi sellega et segastel asjaoludel on mingid lurjused pilbasteks lasknud terve Moskva nimelise tähesysteemi. Noovaks muutunud tähest lähtuv wavefront kytab yle planeetide. Evakueeritakse miskit systeemidevahelist tankimisjaama. Keegi tytarlaps nimega Wednesday jookseb mööda inimtyhja jaama ringi, leiab mingeid segaseid dokumente, põgeneb eriti tigedate kyborg-koerte eest jne.

Mõne aja pärast selgub, et Moskva lähistel Oorti pilves olid kohalikel varuks neli "R-pommitajat". Need on sellised valguse kiirusest aeglasemalt liikuvad kosmoselaevad, mille eesmärk on umbes sama nagu kylma sõja aegsetel strateegilistel pommituslennukitel. Juhul kui keegi "meie hoovi peale" sõdima tuleb ja kaotus näib vältimatu, siis sihitakse nood R-pommitajad agressori kodusysteemide peale, kuhu nad siis mõnekymne aasta pärast kohale jõuavad ja 0.8 c juures pikki planeete rammivad. Effekt võrreldav tolle meteooriga mis 65 miljonit aastat tagasi saurustele probleeme põhjustas.

Teoorias on tegemist järjega romaanile "Singularity Sky". Yhest kyljest on käesoleva teose syzee eelmise osaga võrdlemisi nõrgalt seotud, seega sobib ta tarbimiseks ka juhul kui eelmist osa lugenud ei ole. Teisest kyljest on Strossil rumal komme seletada kohaliku universumi toimimise mõistmiseks olulisi detaile kuskil romaani teises pooles, nii et selles mõttes on tutvus eelmise osaga ikkagi kasulik.

Eeskätt just tänu eelnevalt sisse elatud universumile oli käesolev romaan mõnevõrra meeldivam lugemiselamus kui "Singularity Sky". Häirima jäi kurb tõsiasi et antagonistide "vaenlase nägu" oli järjekordelt tyypiline "kandilise lõuaga blond ubermench, tugeva saksa aktsendiga". Kas keegi tõesti arvab et sellise arhetyybi kultiveerimine pikas perspektiivis jamasid ei põhjusta?

Teksti loeti inglise keeles

Kuueteistkymnenda kommenteerijana on tõesti raske midagi muud öelda kui et romaan (ja kogu sari) on yks ytlemata yleshaibitud asi.. mis kummalisel kombel tegelikult ongi päris nii hea kui inimesed räägivad :)

Kui fantasy seriaalide seast väärilist vastast otsida siis ainuke konkurent oleks ilmselt Sapkowski Wiedzmin. Kusjuures Song of Ice And Fire juures on oluliseks plussiks veel see et autor on kogu (seni ilmunud) sarja vältel suutnud asju koralikult ohjes hoida - mis sedasorti kirjanduse puhul tundub et on esimene registreeritud juhtum, kus asi hiljemalt neljandas köites sogaseks kätte ei lähe.

Teksti loeti inglise keeles

Asi algab pihta sedasi, et yhel ilusal suvepäeval hakkas Novōi Petrogradi linna kohalt taevast alla sadama mobiiltelefone. Osad neist olid atmosfääri sisenedes kummakakahjustusi saanud, osad läksid maandumisel katki.. Osad aga helisesid ja teatasid neid yles korjanud töölisele või talupojale: "Halloo? Lõbustage meid!". Tantsi, laula, löö trummi või niisama räägi midagi huvitavat. Tasuks täidame su kolm soovi!

Sedasorti hoogne algus oli Charles Strossi jutte lugenuna igati ootuspärane. Edasine valmistas aga mõnes mõttes yllatuse - vormistuse poolest on käesolev romaan ysnagi traditsiooniline (kui seda juba võib nõnda nimetada?) moodne inglise kosmoseooper. Kindlasti ei saa öelda et ma antud romaanis pettusin, tagantjärgi ei oska isegi hästi formuleerida - mida ma autori esimesest romaanist tegelikult oodanud oleksin..

Kusjuures, see et tegemist on autori esimese (või yhega esimestest) romaanivormis tekstiga on kohati ka tunda. Seda just kirjatehnika koha pealt. Laused ja sõnastused olid läbivalt sellised et niisama pilguga yle rea libistades mõttest aru saada, nagu see romaanide puhul tavaliselt on, eriti ei õnnestunud. Juttude juures ei ole see probleemiks, pika teksti korral aga muutub väsitavaks.

Teisest kyljest, mõned stseenid olid ikka mõnusalt lustakad! :)

The rabbit snarled and hefted his submachinegun angrily. Ears back and teeth visible, he hissed at the cyborg.

Anyhow. Arvestades et autori hilisemad romaanid on käesoleva väikestest puudustest ilmsesti vabamad, tuleks hinde panemisel kasvuruumi jätta. Siinkohal siis plussiga neli ja riiulist järgmine raamat.

Teksti loeti inglise keeles

Lugu algab sellega et eradetektiiv Alexander Lomaxi kontorisse marsib sisse keegi silmatorkavalt seksapiilne tädi ja kurdab et tema abikaasa on juba kolmandat päeva teadmata kadunud. Kuivõrd tegevus toimub Marsil, New Klondike nimelises kupliga ymbritsetud linnas, siis tolle kupli seest, arvab Alex, et leiab kadunud meheraasu yles ilma suuremate sekeldusteta. Nagu hiljem selgub on Alexil peaaegu et õigus..

Et siis selline ysnagi traditsiooniline SF-detektiivilugu, kus põhiliseks ulmebutafoorseks elemendiks oli tõsiasi, et suur osa Marsi peal ringi myttavast kambast olid androididesse siirdistutatud inimeste teadvused. Ehk siis et kui vanadus paistma hakkab, või tahab keegi lihtsalt sellist korpust mis sõrmejälgi ei jäta, tellib inimene omale sobivate parameetritega ja aksessuaaridega uue mehaanilise keha. Sinna tehakse siis bioloogilisest ajust koopia. Originaali osaks on operatsiooni lõppedes kohustuslik eutanaasia.

Ladus ajaviiteline lugemine. Kõige selle "hardware-kloonimise" tehniliste ja sotsiaalsete kysimustega autor ennast ja lugejat ylemäära vaevanud ei ole. Eesmärgiks on ilmsesti olnud kirjutada hea ja mõnus lugu, milline eesmärk on ka korralikult täidetud.

Ära märkimist väärib veel ehk see, et nagu tegelikult paljud muud Sawyeri asjad, on see jutt minumeelest täisti vaba puudustest mida näiteks Jyrka sellele autorile ette heidab - kohatine kalduvus seebiooperlikesse isiklikesse suhetesse tegelaste vahel jms. Muuhulgas kandideerib Hugole ja Nebulale

Kui kedagi huvitab siis põhimõtteliselt on käesolev tekst elektroonilisel kujul $1.76 eest dowloaditav, mida saab siis näiteks Mobipocket readeri nimelise softiga võrdlemisi mõnusasti lugeda.

Teksti loeti inglise keeles

Selle raamatu (vääriliseks?) hindamiseks on mul liiga palju, võimalik et liigseid, personaalseid kiikse.

Esiteks piirdub mul lähim kristluse ajalooga seostuv huvipunkt filmiga "Life of Brian". Teiseks juhtus mul sygavas lapsepõlves rumal lugu von Dänickeni yledoseermisisega. Tagajärg - iga kord kui ma loen kusagil miskit jaburat vandenõuteooriat tyypi "Kas te juba teate et KAPO varjab Ämari lennujaama angaaris lumeinimest!?", tekib mul tahtmine autoril "kanalit vahetada".

Lisaks eelnevale ei meeldi mulle thrillerid, põhimõtteliselt. Ja kõigele sellele otsa käiati Discovery pealt aastaid tagasi "dokfilmi", teemal Pyha Graal ja Usklike Eest Põgenenud Magdaleena. Iga paari kuu tagant uuesti, justkui see oleks huvitav või oluline.

Eelnevat arvestades - raske on olla objektiivne. Kui teema ei huvita siis pöördub tähelepanu iseeneslikult puuduste otsimisele..

Raamat algab põnevalt. Muuseumi põrandalt leitakse vägivalla tundemärkidega alasti surnukeha, mis ise enesele pentagrammi kõhu peale on joonistanud. Jääb vist ainult rõõmustada et ma omal ajal jätkuvalt keeldusin "reedel matkamaija" minemast. Edasi veel parem - stseen kus tibi-kryptoloog paha politseiniku kõnepostiga lohku tõmbab oli täitsa nutikas. Sealt edasi tekivad tegevuse loogikasse kysitavused..

Fache kinnisideed Langdon iga hinna eest kiiresti trellide taha saada motiveeriti justkui katoliku kiriku poolt tuleva survega? Syzee edasist käiku arvestades ei ole mõistetav kustkohast ja kuidas selline surve tulla sai. Teoreetiline võimalus et Vatikan informeerib Pariisi politseid - teate teil tuleb seal varsti neli laipa, mätsige see asi kinni - kehtib ainult niikaua kuni jääb võimalus et need neli laipa olid konkreetselt Vatikani poolt tellitud.

Edasi, tibi-kryptoloog laekus muuseumi ettevalmistatult, vajalik teade kõnepostis ootamas jne. Kindla teadmisega et Langdon on vaja politsei käest päästa. Omaenese karjääri hinnaga, no less. Vaikimisi justkui eeldusega et see tibi teadis, kusagilt, et mingid jõud pariisi politseile survet avaldavad. Et kust selline teadmine?

Sellest kohast peale kus too sympaatne inglane omaenese häärberisse relvastatud maniakki tellis (kes teda ennast nägupidi ei tundnud) läks asi sootuks jaburaks.

Veider vastuolu - kõikvõimalike krypto-puzzlede peale oli autoril ilmatul hulgal energiat ja aega jätkunud. Syzee loogika jaoks vähem.

Millistel asjaoludel käesolev teos ilma peal sedavõrd suuri laineid lõi nagu ta seda tegi.. jääb mulle arusaamatuks. Sisuliselt oli ju tegemist ysna keskpäraselt kehva sopakaga?

Teksti loeti inglise keeles

Yle hulga aja taas katsetus senitundmatu autoriga ja tagantjärgi peab ytlema et põhimõtteliselt selle raamatu lugemist ei kahetse. Tagakaanel räägitakse et Igor Pronin olevat "poole tosina romaani ja paljude juttude autor" ja et yhe jutuga olla kunagi isegi Strugatskite auhinna finalist olnud. Õnneks ma loen neid jaburusi alati pärast seda kui ma romaaniga maha olen saanud, seetõttu võtsin asja ette arvamusega et tegemist on mingi uue tegijaga. Osaliselt seepärast ei häirinud ka see kui lugemise käigus mõned kohad "toored" tundusid. Anyhow..

Tegevus leiab aset Moskvas, nii umbkaudu käesoleva sajandi lõpus või järgmise alguses. Rahvastiku taastootmisega on viimastel aegadel asjalood suhteliselt sandisti ja linna territooriumist ligi pool on "konserveeritud" olekus. Lapsed on tänavatel tõeline haruldus. Keskealisi näeb vähe. Ainult pensiokad istuvad jõe kaldal kohvikutes ja põrnitsevad tyhja pilguga mööda kulgevaid laevu. Seadusega ettenähtud korras on igal kodanikul kohustus omada kolme last. Sellest kohustusest yritavad kõik jõudu mööda kõrvale hiilida, analoogiliselt omaaegse ajateenimisega. Priviligeeritud klasside esindajatel, politseinikel näiteks, on lubatud lapsi mitte saada.

Rahva põhilisteks meelelahutusteks on aktiivne suitsetamisvastane võitlus ja võrkudes surfamine. Võrkudes, nagu modereerimata meedias ikka, levivad igasugu pahn ja jaburad vandenõuteooriad. Alates pahadest "kloonidest" keda valitsused justkui toodavad mingites vabrikutes, iibeprobleemi leevendamiseks. Lõpetades sellega et Moskva all, keldrites/tunnelites elavad mingid mutant-asotsiaalid kes söövad inimesi. Neid mutante kutsutakse "rottideks".

Veidral kombel on nendel kõlakatel ka reaalsuses juured täiesti olemas. Moskva-alustes käikudes elasid kunagi tõesti asotsiaalide kogukonnad ja mustlased. Viimastel aastatel on need sealt vabatahtlikult välja roninud ja võimudelt varjupaika palunud. Mõni aeg hiljem hakatakse tänavatelt leidma eriti jõhkral kombel tapetud inimeste jäänuseid. Salapäraste "rottidega" võitemiseks moodustatakse isegi spetsiaalne munitsipaalpolitsei osakond.

Romaan algabki sellega, et tolle politsei osakonna peakorterit rynnatakse merejalaväe yksusega ja eluga pääseb sellest veresaunast ainult juhuslikult hoones viibinud "killer" hyydnimega Zhivets.

Esimesed 40 lehekylge romaanist ongi selline vaheldumisi märul ja tegelaste omavaheline jahumine, mis teoorias peaks ilmselt andma ylevaate, et mis toimus. Sellist funktsiooni too sissejuhatus paraku ei täida. Mis asjaoludel need politseinikud vagaseks tehti? Millest yldse jutt? Et kas autoril endal on äkki need asjad samuti vähe segased või pole tal kirjutamine kõige paremini välja tulnud. Raamatu lõpu poole selgub et pigem seda viimast. Sealtmaalt kus "proloog" lõpeb ja lugemiskõlbuline tekst algab, on edasi juba ysna okei. Kohati oma sundimatus jõhkruses isegi nauditav.

Yldine mulje on selline et Pronin ilmselt on umbes samamoodi ideekirjanik nagu meil siin Veskimees. Või vähemasti tundus mulle nii. Probleemid mis Proninit vaevavad on selles mõttes toredad et äratundmise rõõm on ka rõõm - millestki sarnasest jahuti Wõroka eestvedamisel omal ajal taskutargas. Teisest kyljest, vastused mis autor käesolevas romaanis probleemidele leiab.. on sellised et Aleksandr Gromovile annaks nad andeks - too mees lihtsalt kirjutab nad nii heaks. Uuelt ja seni veel pisut kohmakalt tegijalt lahendusi stiilis "tagasi yrgyhiskonda" ilma nurinata vastu võtta.. justkui ei tahaks.

Kokkuvõtteks: spetsiaalselt otsida selle autori teoseid ilmsesti ei maksa, kui kunagi kätte satub võib veel yhte proovida ja siis selle pealt vaadata. Käesolevale romaanile rasvase miinusega neli.

Teksti loeti vene keeles

Marek Simpson on eespool juba sisust hea ylevaate andnud. Kordaks veel et lugedes ei tekkinud kahtlustki et tegemist oleks sarja teise osaga. Põhimõtteliselt selline "Dostojevski Faust" moodi asi.. millest ma arvan et ma saan aru mille poolest ta Marekile meeldis.

Mulle niiväga ei meeldinud. Miks?

1. Algatuseks seepä`rast et mulle ei meeldi pikad ja lohisema kippuvad sissejuhatused. Käesolev romaan on yles ehitatud omalaadse "pyramiidina". Tegevustik on jaotatud neljaks osaks, kus iga osa on edasi antud erineva tegelase silme läbi. Ja iga osa algab pikavõitu sissejuhatusega, kus kirjeldatakse tausta ja lastakse "tõde jälle sedapidi paista". Ehk siis kui juurde arvata veel kõige selle ette umbselt loetamatuks kirjutatud proloog, on neid pikki sissejuhatusi romaanis tervelt viis tykki.

2. Konflikti tekitamiseks sisse toodud Saatana tegelaskuju on yhest kyljest igati armsalt välja joonistatud karakter.. aga erinevalt Simaginist on sootuks puudu jäänud motivatsiooni lahtiseletamine. Saatan tahab halba? Miks? Puudub mingisugunegi "fantastiline" mehhanism mis seletaks mispärast saatanale inimeste surma ja kannatusi vaja on.

3. Juba Van Zaitchiku raamatutest kohati häirima jäänud absoluutselt maitselagedad klähvatused euroopa aadressil. Ykskõik kes aga kirjanik võiks olla isik kes juhul kui ta tahab kellegi/millegi kohta pahasti öelda, siis võiks ta olla võimeline tegema seda nii et lugejad ebamugavustundega järgmist lehekylge ei peaks keerama.

Mis puutub sellesse mille poolest käesolev raamat hea on.. siis paraku on Marekil õigus - see romaan ei ole kõigi jaoks. Minu jaoks ei olnud. Tugev kolm.

Teksti loeti vene keeles

Tõde, Õiglus, Vabadus, Mõistliku Hinnaga Armastus ja Korralikult Kõvaks Keedetud Muna!

Hea, elutark loosung - kui pystitatud eesmärkide loetelu tagant ettepoole lugeda.

Iga aasta 25. mail nopivad Samuel Vimes ja teised vanemad linnavalvurid põõsa kyljest sireliõied, kinnitavad need oma turviste kylge ja jalutavad Väikeste Jumalate Kalmistule. Kogunevad seal, meenutavad ammuseid syndmusi ja nende käigus langenud kaasvõitlejaid..

Salamõrtsukate Gildi juhatuse otsuse alusel on linnas kaks isikut kelle ära koristamiseks tellimusi vastu ei võeta - Patriits Vetinari ja valveylem Samuel Vimes. Ja seda mitte establishmendile omase "riigitruuduse" pärast. Lihtsalt mäletavad millised ajad olid enne seda kui Vetinari Patriitsiks sai.

Eelnimetatud "25. mai syndmused" leidsidki aset Vetinarist arvates yleeelmise administratsiooni kukutamisega kaasnenud rahvarahutuste käigus. Tollal tekkinud olukorra initsiaatoriks ei olnud loomulikult "rahvas". Revolutsioone korraldavad need kes tahavad võimule pääseda. Õigupoolest, pigem need kellele uus võim kasulik. Selleks et rahvas riigipöördega kaasa tuleks ei ole palju vaja. Natuke salapolitsei terrorit, palgalised provokaatorid, paar rygementi vägesid linna sisse ja rahva meelepaha on garanteeritud.

Raamat algabki sellega, et Ylikooli katusel aset leidva politseioperatsiooni käigus juhtub kerge maagiline tööõnnetus ja Samuel Vimes paisatakse ajas tagasi, nondesamade "25. mai syndmuste" keerisesse, millest ta ise kunagi verivärske kapralina osa võttis.

Pratchetti kohta harjumatult syngetooniline, mõtlik, traagikaga lugu. Asjatundjad on siit leidnud paralleele (või siis mitte niiväga paralleele) Hugo "Hyljatutega".. atmosfäär on tõesti kohati sarnane. Heast naljast pole õnneks samuti puudust. Tegelikult, eks "Troll Bridge" oli samuti säärane mõtlikult nostalgiline..

Raamatu vist ainsaks puuduseks oli kehvavõitu lõpp. Sellest hetkest alates kui Vimes minevikust tagasi teleporteeriti oli pinge juba sisuliselt nullis ja kõik edasine oli otsade (imo pisut kiirustatud) kokkutinutamine, ilma yhegi yllatuseta. Ausaltöelda ei oska isegi pakkuda mida või kuidas seal konkreetselt tegema oleks pidanud aga teisest kyljest ei ole mina ka miski Pratchett. Selle lõpu eest viiele miinus taha.

PS. Arvustuse kirjutamise hetkel on raamat Appollos myygis (125.-), nii et huvilised kes inglise keeles loevad saavad selle sealt omale hankida.

Teksti loeti inglise keeles