Kasutajainfo

Yoon Ha Lee

26.01.1979-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· George R. R. Martin ·

Fevre Dream

(romaan aastast 1982)

eesti keeles: «Fevre`i Unelm»
Tallinn «Varrak» 2009 (F-sari)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
7
5
0
1
Keskmine hinne
3.688
Arvustused (16)
3.2006

Selle vampiiriromaani tegevus toimub peamiselt Mississipi jõgikonnas ja Louisianas 1857-1870. Pankrotistunud laevnikule Abner Marshile teeb pakkumise üks pisut kummalise olemisega dzhentelmen Joshua York - ta nimelt rahastaks hästi uhke auriku ehitamist ja hakkaks Marshi äripartneriks - tingimusel, et Marsh aurikul toimuva kohta liiga palju küsimusi ei esitaks. Kaup saab teoks ja ehitatakse võimas aurulaev Fevre Dream. Mehed saavad päris headeks sõpradeks. Joshua Yorki kombed ja külalised on aga liialt ebatavalised (ta ei käi päeval väljas vaid magab; tal on varu miskit vastikut kibedat punast jooki, mida ta pidevalt lürbib; ta kogub väljalõikeid jõhkratest mõrvadest jne) ja kui Marsh lõpuks liiga kahtlustavaks muutub, teatab York talle, et on vampiirikütt.

Rööbiti Fevre Dreamiga hargneb teine tegevusharu Louisiana istanduses, kus kellegi Julian Damoni eestvedamisel pesitseb vampiirijõuk. Toiduks tarvitatakse peamiselt neegreid, keda üks inimesest fänn-kollaborator neile hangib. Asjaolud aga sunnivad vampiirijõuku endale uut kodu otsima.

Mõistagi ei õnnestu kirjanikul siin lugejat kaua ninapidi vedada ja selgub, et ka Joshua York & co on tegelikult vampiirid. Ise nad end nii küll ei nimeta, nad on inimesest vanem, erinev rass ning nad erinevad inimesest füsioloogiliselt (on kolm lisa siseorganit, topeltkõht vere seedimiseks). Jah, nad on praktiliselt surematud ja ravivad end kiiresti ning vampiir saab sündida ainult vampiirist, kuigi emane sünnitusel sureb. Selgub, et Joshua on n-ö hea vampiir - ta ei tarvita toiduks inimesi, vaid kaanib verejanu mahasurumiseks toda spetsiaalset jooki. Tema seltkond otsib Juliani, et koos üritada luua maailmas selle vanema rassi ühiskodu. Julian aga on siis paha vampiir, igasuguse moraali minetanud tundetu monstrum. ta tahab laeva kaaperdada ja seal segamatult vampirismi mõnusid maitsta. Konfontatsioon on vältimatu.

Romaani plusspoolele tuleb kahtlemata arvata vana Mississipi eluolu ja aurulaevanduse kirjeldus. Miinuspoolele jääks aga see, et tegelikult käibki ainult üks pidev sahmerdamine mööda Mississipit üles ja alla. Kord on Joshua võidumees, siis jälle Julian ja kapten Marsh heitleb oma võitlust oma laeva eest.

Ma teen kirjanikule ilmselt liiga, kui võrdlen seda romaani 14 aastat hiljem alustatud Song of Ice and Fire`ga, aga midagi pole teha... Martin on selle ajaga ikka niivõrd paremaks läinud, et Fevre Dream ei kannata kuidagi võrdlust välja. Romaan on kokkuvõttes kuidagi liiga primitiivne - hea ja paha leerid joonistuvad poole peal selgelt välja ja miski sisetunneb ütleb juba ette, et ega siin midagi muud ei tule, kui et hea, visaduse ja õnne toel lõpuks paha ikka alistab. Muidugi pole see asi nüüd otseselt halvasti ega igavalt kirjutatud, aga teatavat nüansirikkust jääb väheks. Martini vampiirikäsitlus on aga üsna põnev ja omapärane.

Teksti loeti inglise keeles

Loo stsenaarium väga põnev iseenesest ei olnud, kuid heaks tegi raamatu jutustamisstiil ja autori meisterlikkus. Mitte kuidagi ei oleks stiili järgi arvand, et raamat on kirjutatud 80ndatel (õigemini see ei vastanud sellele, mida ma ise 80ndate stiilist ette kujutan).

Martinit süüdistaks aga veidi Mark Twaini plagieerimises. Mingid muhedad jõelood või huvitav aurulaevaajalugu oli justkui Mark Twaini "Elu Missississipil" maha kirjutatud. Seega on nii, et kellele aurulaevad meeldima hakkasid, võtku Twain ette.

Martinit omakorda võis aga plagieerida praeguse aja kuum noortekirjanik Meyer, kelle "nunnuvampiiride" käitumine, ideed ja stiil kattusid Martini vampiiridega umbes 50%.
Teksti loeti eesti keeles

Kui mingis raamatus on tegelasteks vampiirid, siis on juba ette teada, et raamat on nüri, igav ja tüütu. Miks? Sest needsamad vampiirid on ühed kõige tüütumad tegelased üldse ja ma ei tea tõesti keda nad hirmutama peaksid või keda nad üldse huvitavad. Imevad verd, päeval magavad, ei talu päikesepaistet, näevad välja nagu noored David Bowied blaablaablaa. Igavus kuubis.

Raamatu teine koostisosa - aurulaevade ajastu Mississippil 1850-1870 on aga märksa huvitavam, olgugi et, nagu eespool märgitud, Mark Twaini "Elu Mississippil" räägib sellestsamast ajajärgust, ilma tüütute vampiirideta. Martin oskas kirjutada juba nooremana ja nii on tulemus vaatamata vampiiridele, kes hinnet kaalupommina alla kisuvad selline keskpärane. Kui lahti seletada, siis vampiirindus sai väärika "ühe" ja aurulaevandus "nelja". Keskmine tuli siis 2,5 ehk nõrk "kolm". Ma saan aru et "Jää ja tule laulu" kiiluvees proovitakse, ehk ostab "Jää ja tule" ostja ära kõik, millele kaane peale GRR Martin kirjutatud, aga selle raamatu väljaandmisel nüüd küll suuremat mõtet polnud. Heakene küll, nüüd on ta olemas, aga hoiatus tulevastele lugejatele: ikka väga keskpärane möga.

Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest, mis juhtub, kui õel vampiir saab endale vaenlaseks vana mere(jõe-)karu?

Ma ei ütle, et ma üldse ei loeks vampiirikaid, aga ma suhtun neisse samuti ettevaatlikkusega. Tavaliselt on nad tõesti tapvalt igavad ja etteaimatavad oma kindlakskujunenud teemade ja sužeekäikudega. Aga Martin jutustab loo, mille ma lugesin ühe ööpäevaga läbi ja pean ütlema, et see meeldis mulle.

Esiteks see vana aurulaevade-Mississippi on mõnus tegevuspaik. Teiseks on lugu ise põnev. Kolmandaks on siin vampiirika kohta hoopis teistsugused tegelastevahelised suhted. Peategelane käitub nagu üks korralik meremees, keda on hingepõhjani solvatud. Seejuures ei ole ta mingi salarelvadega van Helsing - maailmapäästja, vaid keskealine mürakas, kelle nähes on tema enda laeval inimene tapetud ja kõige tipuks veel laev ära võetud. Ega ma ei ole vampiirikates varem inimese ja vampiiri vahelisest sõnapidamisest ja sõprusest ka eriti lugenud. Kui ma Anne Rice’i raamatule panin nelja, siis see peab olema viit väärt.

Teksti loeti eesti keeles

Vampiiriteema vastu pole mul kunagi midagi olnud ja Mississipi-kirjeldus oli ka hea. Ma pole palju vampiiriromaane ega üldse õudukaid lugenud, ent käesolev teos on Anne Rice`i "Intervjuu vampiiriga" järel juba teine, kus vampiirid paigutatakse 19. sajandi Louisianasse... ju siis näib see kombinatsioon paljudele kirjanikele meeldivat ja näib, et kukub hästi välja ka.

Mitte nii hea, et maksimumhinnet saada, aga "neli" on küll välja teenitud.

Teksti loeti eesti keeles

Vampiirid on viimasel paaril aastal olnud uskumatult populaarsed, mille tõttu olen ma sunnitud olnud läbi lugema terve hunniku selle teemalist kirjandust. Ei pea vist mainimagi, et enamus sellest on olnud paras pahn, mõeldud tõenäoliselt arengupeetusega teismelistele. George R. R. Martinilt ootasin ma midagi enamat. Tegemist ju ikka autoriga, kelle looming on pälvinud valdavalt ainult kiidusõnu. Ka minult endalt. Kahjuks ei suutnud "Fevre unelm" mind millegagi üllatada. Vähemalt positiivselt mitte. Kuigi algus oli paljulubav, ei suutnud autor pinget kuni lõpuni üleval hoida. Peale selle olid ka tema vampiirid liiga tavalised ning kannatasid kõikide nende puuduste käes, mis nad tavaliselt nii tüütuks teevad. Jõelaevandus seevastu oli üsna hästi õnnestunud, aga üldpilti see muuta ei suutnud. Suur-suur pettumus. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Jahm, algus on lool tõesti hiilgav. See hiilgus kestab nii umbes pool raamatut. Sealt alates hakkavad esimesed niiöelda vead ja kliśeed ilmuma. Ja see muidugi oli suur pettumus...

Tegelased olid minu silmis täiesti OK. Ei mingeid etteheiteid selles valdkonnas, kuid mõndade tegelaste käigud jätsid mõningal määral soovida, rõhutan siin eriti Hapu Billy käitumist ja seda, kuidas ta kerge manipulatsiooni peale kohe Damonilt küsima läks oma saatuse kohta. Suur suur stiili viga... ja muidugi Karvase Mike surm...

Märkimata ei saa ka jätta jõe olustiku kirjeldust, mis andis raamatule oma tõelise jõu.

Aga tuleb tõdeda, et loodetud 5 ei saa loole panna. Isegi neli näib liiga tugev hinne olevat. Raamatu lõpp kiskus, võrreldes algusega, niivõrd palju kõrvale, et jube jube kohe. Lool hakkas oma võlu kaduma. Ja lõpp oli.... ma ei teagi mis oleks õige sõna... lihtne? ootuspärane? igav?...

Kuid siiski meeldis raamat, oma miinustele vaatamata. Fevre Unelm saab ilusa koha minu raamaturiiulil. Hindeks 3.

Teksti loeti eesti keeles

Ma`o viitsind eelnevaid arvutusi lugeda, mistap antagu andeks kordamine/plagieerimine. Sõnaga. Olles mõndagi lugend. Ei olnd vampiirikas. Vampiirid olid kulissid, taga aga olid olud. Kaunikeseti haistetav/maitstav olukirjeldus. Kas see ka vähegi objektiivsele tõele vastab? A kesse hoolib? On loodud keha, kuhu lugeja saab end sisse süüa ja ega sealt naljalt end jälle välja närida polegi niisama lihtne. Olen teost testinud sõbral, kes ei hooli ulmest sugugi. Sain vastu kiitvaid sõnu. Repliigigia küll: "aga milleks need vampiirid?". Ei osand ma talle vastata. Mistõttu pole maksimum.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Martinit teatakse ilmselt täna "Troonide mängu" sarjale suures osas, vist on mingi film/sari ka olemas. Ma ei ole kirjanikuhärra tegemistega eriti kursis, raamatukogus jäi näppu ning mõtlesin, et prooviks ära.

Raamatut tutvustatakse kui Mark Twaini ja Bram Stokeri kohtumist ehk siis Huckleberry Finn kohtub krahv Draculaga. Tegevus toimub 19. sajandi kolmandal veerandil, kus pankroti äärel virelev laevafirmaomanik Abner Marsh kohtub õhtuhämaruses ühe veidi kummalise džentelmeniga (Joshua York), kes teeb Marshile ettepaneku ehitada uus aurik nimega "Fevre`i unelm" (Marshi kompanii enamus laevu said talvel rüsijääs hukka). Peamine tingimus koostöö tegemisel on mitte liiga palju pärida. Kapten Marsh on küll pikaldase mõtlemisega kuid teps mitte rumal inimene ning üks raamatu võlusid ongi see, mis toimub karvase merekaru peas - kuidas ta aeglaselt kuid kindlalt võiduka lõpu poole rühib.

Raamatu esimene kolmandik on mõnus kulgemine auriku pardal mööda Mississipit, eriti meeldis mulle ajalooline õhkkond ning 19. sajandi Ameerika elu-olu kujutamine. Autor maalib tõetruu pildi ning sõna otseses mõttes tundsin, kuidas raamat imeb enda sisse ja ei lase lahti.

Paralleelselt liigub teine tegelasliin, kus nosferatud öö hõlmas ringi liiguvad ning ühel hetkel põimitakse need kaks suunda kokku ning algul põrkuvad kokku erinevad nägemused auriku pardal, seejärel ka kaldal. Ma pole eriti suur vampiiri-raamatute fänn kuid see raamat suutis eelarvamust mõnevõrra kõigutada. Pealegi ei olnud antud juhul tegu paljalt klišeedega kuigi eks öö lapsed lasid vahepeal verd ojadena voolata. Kuid teisalt oli neid ka mitmest leerist ning raamatu põhirõhk oligi Joshua York`i püüdlustel vabastada vampiirid verehimust ning ühendada inimeste ja nosferatude tulevikud.

Mõnes mõttes on tegu suhteliselt mustvalge raamatuga, minu silmis muudab teose mitmekihiliseks esiteks mitu liini vampiiride seas ning teiseks Abner Marshi sisemaailm, kus mühakliku pealispinna all tuksub aus ning õilis süda. Samuti on laevainimeste seltskond kirju ning päris palju on juttu abolitsionistidest ja orjapidamisest. Korralik ajalooõppetund, sekka ka põnevust ja õudust.

See raamat tekitas huvi uurida ka "Troonide mängu" kuigi üldiselt ei sümpatiseeri mulle romaanisarjad, kus läheb pool meetrit raamaturiiulit, et enda mõtet edasi anda.
Teksti loeti eesti keeles

Ütlen kohe ära, et vampiirijutud mind ei tõmba. Seega oli meeldiv üllatus, et see raamat suutis mind köita. Tegevus oli huvitav ja stiil vaimustav. Loogikaveana paistis, et neid vampiire veel nii palju alles oli, kuigi nende sündivus oli alla ühe. Ja surma said nad hoogsalt, sest ainuüksi nende raamatus kirjeldatud 13-14 aasta jooksul leidsid hinnanguliselt pooled (või kolmandik) vampiirikoloonia liikmetest oma otsa.Miks ma siis ikkagi viit ei pannud? Aga ikka sellesama vampiirinduse tõttu.
Teksti loeti eesti keeles

Oli esimene raamat Martinilt, mida lugesin, tõmbas kaasa küll. Kuigi hiljem "Jää ja tule laul" on rohkem tõmmanud ja teose narratiiv oli ka vähe hüplik. Vampiirid otseselt vastumeelsust ei tekita, ehkki Buffy või "Videviku" stiilis asjad ei tõmba, seda aga sellele raamatule ette heita küll ei saanud. Tugev neli.
Teksti loeti eesti keeles
x
Sander Vesik
1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustust:

Võlur Barrit, keda Vlad viimati kohtas surnute radadel, on surnud ja tema lossist on leitud tohutu kogus Morganti relvasid. Morrolan palkab Vlad Taltose seda valvama - ta kahtlustab nimelt, et ühte relvadest hakatakse varastama - ning paar üldse mitte keerulist sammu hiljem on Vlad endalegi üllatuseks juba liitunud Morrolani sõjaväe eliitüksusega eriülesannete täidesaatmiseks. Draakon on piripealne militaarulme mida pehmendab Vladi pidev arusaamatus mis toimub ja miks ja misk ta ikka veel on palgamõrtsuka jaoks kõige sobimatumas kohas ehk lahinguväljal.
Spoilerite osas on siin autor võtnud väga sirgjoonelise lähenemise - läbi terve raamatu on sisse põimitud ka tegevusliin mis otimub ilmselgelt sõja järgselt seega lõpptulemuses ei saa olal mingit kahtlust ja jääb vaid teada saada, kuidas see kõik juhtus. Mille huvitavust spoilerid üldse ei vähenda.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat on  hea, vähem vägivaldne (arvestades esimese osa algamist sellega, et ema tuleb koju ja leiab oma mehe poolt surnuks pekstud poja, ei ole see väga raske ülesanne) ja kannatab mõneti selle all, et tegemist on triloogia teise raamatuga. Obliskivärav räägib ühest küljest Essuni elust ja õpingutest alumises Castrimas ning ta teest obeliskivärava kasutamise suunas ja teiset küljest ta tütre Nassuni seiklustest, sealhulgas neist mis toimusid "Viienda aastaaja" ajal. Pluss muidugi palju rohkem seletusi maagia, selle päritolu, kivisööjate ja kõige muu sellise kohta, eri faktsioonide plaanidest Kuu suhtes rääkimata.
Teksti loeti inglise keeles

Üheksa aastat pärast Raven Stratagemi tegevust on kuusvalitseja Kujen äratanud ellu uue Jedao - võis sisi vähemalt millegi mis on Jedao ja omab osasid jääke tema mälestustest. Tõsi, mitte just paljusid ja teiste seas on kadunud ka need mis räägiksid talle sellest kuidas ta Hellspin kindluse vallutamisel peale vaenlase ka oma armee tappis ja siis oma ohvitserid mõrvas. Või siis paljudest teistest tegudest ja käitumisjoontest millest kõik viimase mõnesaja aasta jooksul tema kohta teavad ... sealhulgas kõik Kel-i sõjaliblikate parve meeskonnad, mis teda vihkavad kuid mida Kujen ta juhtima paneb.
Jätkuvalt on siin hulk kauge tuleviku eksootiliste effektidega sõjandust ja matemaatikat ja sõjaliblikatel läbi kosmose eri rivistustes lendamist kuid rõhk on rohkem planeerimisel ning salaoperatsioonidel ja palgamõrtsukatel kui varem. Varasemate selle seeria raamatutega võrreldes on minu jaoks siin palju rohkem rõhku isiklikul vastusel maailma hukas olemise eest - ja samuti enda kaotamisest ja leidmisest (või siis mitte). Enda mälu taastamine sinu kohta käivate seebioopertite vaatamise kaudu peaks olema oluliselt jubedam kui kirjeldatu.
Isegi kui veidi teiste proportsioonidega mix kaugtulevikust, maagiale lähenevast tehnikast, militaarulmest, matemaatikast ja filosoofilistest küsimustest inimeste ja riig ning õigluse kohta kui eelmistest raamtutes on see jätkuvalt väga hea mix.
Teksti loeti inglise keeles

Binti, teismeline Himba tüdruk saab esimesena Himbade seast kutse astuda Oomza Uni-sse, galaktika teises ääres asuvasse planeeti täitvasse ülikooli. Tulevikuhimbad on küll väga heal tasemel tehnika ja matemaatikaga kuid siiski järgivad traditsioone, nagu näiteks õlidest ja ookrist tehtud otjize-ga oma keha ja patside määrimine ning rangelt oma planeedil püsimine. Seega ülikooli minemine on Himba jaoks vastuhakk traditsioonidele ja pere maha jätmine ja põgenemine võõraste sekka.

Loosse mahub sisse veel nii orgaanilisi kosmoselaevu kui kurje tulnukaid ja kosmosesõda - selel loo üks positiivne külg on et pea-aegu miski ei lähe nii nagu võiks oodata, iga nurga taga on mõni uus ja hea twist.
Meenutab ka mitmeti eesti etnoulmet ja estronautidega lugusid.
Teksti loeti inglise keeles

Võlur Thelerion on saatnud Baldemari varastama Saatuse mõõka, et see moodustaks viimase osa tema poolt kokku pandavast võluasjade komplektist. Asjad ei lähe aga sugugi Baldemari jaoks soodsalt, isegi kui teda kohe alguses mõõka valvate koletiste poolt ära ei sööda. Selle väga Jack Vanceliku loo peategelase nimi võiks pea-aegu et olla Cugel - siiski, ta ei ole nii lootusetult saamatu.
Teksti loeti inglise keeles

Hiina Tangi dünastia ajastusse paigutuv coming of age lugu noorena oma pere juurest röövitud ja edasi müstilisel mäel üles kasvanud ja välja õpetatud maagilisest tüdruksalamõrtsukast. Sisaldab täitsa nauditava koguse actionit aga jääb 5 jaoks veidi lahjaks looks.
Teksti loeti inglise keeles

On tulnud punaste laevade rüüstajad ja rüüstanud ja osaliselt maha põletanud Smokerscot küla kus elab loo peategelane, Taura. Ja muidugi mitte ainult põletanud maha ja tapnud ja rüüstanud vaid ka viinud kaasa kohalikke, sest need on ju ikkagi punaste laevade rüüstajad. Lugu ise ongi sellest, kuidas rüüsteretke järel proovitakse hakkama saama ja kuidas sellises olukorras suhted ja omandid ja võimalused keerdkäike teevad - kuni saabuvad tagasi äraviidud oma uuel, kõige suhtes külm oleval Forged kujul ja korraga on selles niigi halvas ja kitsikuses olevas olukorras vaja teha palju uusi ja veel raskemaid otsuseid. Ja see kõik on täitsa hästi kokku seotud Taura isa mõõga ümber - sealt ka pealkiri.
Teksti loeti inglise keeles

Seda lugu võiks kirjeldada kui "Vana mees ja sepikoda" - lootusetust vallutussõjast poomise asemel pagendatud endine kangelane on hakanud sepaks ja saanud kuulsaks mõõgameistriks. Ühel päeval saabub tema sepikotta nooruk kes tahab parimat mõõka. Lugu on väga tehniline ja detailne sepikoja ja selle osas, kuidas ja miks se enii on ehitatud, samuti mõõkade sepistamise osas. Puänt on ühest hetkest kergelt arvatav aga siiski kannab loo ära.
Teksti loeti inglise keeles

Omapärane erinevate ulmelugude (kõver)peegeldus kus Triinu Merese "Kuningate tagasitulek", Zelazny "Amberi" lood ja Reynoldsi "Terminal World" saavad kokku Strugatskite "Väljasõiduga rohelissse", Lemi "Eedeniga" ning paljude erinevate zombie lugude ja RPG kuestidega. Tegemist on tehnilist raamlooga kus Toimetaja ja Arsti raamistiku sees on loona Bardi päevik.
Maale langenud miski on tekitanud tsooni kus asjad lähevad tavamaailmast erinevamaks ja veidramaks seda edasi mida kaugemale äärest jõutakse ja kõige keskel peab asuma soovide kivi. Aja jooksul on tekkinud traditsioon kus ettekirjutatud valemi järgi koostatud meeskonnad lähevad tsooni soovide kivi ja selle poolt täidetavaid soove püüdma. Nii ka see Bardi, kes lisaks oma lugu / päevikut Toimetajale müüb, poolt koosatud meeskond. Seiklus kuhu nad satuvad on kiire, aktsioonirikkas ja sisaldab nii võitlusi kui filosoofilisi konflikte. Raam paraku on hulga nõrgem ja tavalisem kui seal sees olev bardi lugu ja rikub seda kahjuks ka veidi ära.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast tulnukatega kohtumist on Maa liidetud tähedevahelisse kultuuriasjade vahetusse, süsteemi mis on mingit pidi tähtedevaheliste suhete algustasemeks. Briti kroonijuveelide ja Mona Lisa vastu on Maale antud Rhenniuse masin (funktsioon teadmata) ja Tähekivi mis on tundmatu otstarbega väljasurnud tsivilisatsiooni varemetest leitud iluasi. Paraku on Maa koos sellega sattunud nii teiste tsivilisatsioonide kui kohalike pättide intriigide sasipuntrasse. Tähekivi on kadunud ja seda otsivad taga tõsised mehed kes ei kavatse kivi kivi peale jätta enne kui nad selle kätte on saanud.
Meeldis see kuidas lugejale infot jagati - tilgahaaval, usutavalt ilusti konteksti sobivalt ilma samas et keegi oleks kellelegi loengut pidanud.
 
Teksti loeti inglise keeles

Butcher on võrreldes kahe eelmisega ilmselgelt õppinud hulga paremini kirjutama ja tegevusliine ja tegelasi arendama. Sisse tuleb mitu huvitavat tegeleast keda esineb ehk edapidigi, "koletistel" on palju selgemalt ja arusaadavamalt oma leerid ja soovid ja eesmärgid, selle maailma nii vampiirindust kui kummitusi kirjutatakse lahti. Tulemuseks on täitsa hea ja loetav urban fantasy mis ei ürita paaniliselt ja jalgu jäävalt olla eradetektiivilugu.
Üle tüki aja ka üks Fantaasia raamat mille juures ei taha toimetamise ega küljenduse üle viriseda.
Teisest küljest ... Hary Dreseden tahab jätkuvalt olla üliäge võlur ja eradetektiiv ja autor ilmselgelt proovib teda sellisena kirjutada aga välja tuleb ikka nahast tolmumantlit kandev matšost tropp kes alati kui väidab ennast igati maagiast tühi olevat leiab veel ühe piisa (vabandust, vannitäie) millega ennast välja mängida. Ja sama moodi jõuga. Ja nii taas ja taas ja taas ja ärme ta vedamsiest üldse räägi.
Lisaks on mingi ülijabura brainfart tõttu siia korraga sidekickina sisse veetud usu jõud ja püha rüütel. Mis annab ainult tõiesti õõvastavat dialoogi ja kasutut mahutäidet ning mis tulnuks tometajal maha tõmmata.
Niiet kokku ikka 4.
Teksti loeti eesti keeles

Eddise Vargast on saanud Attolia kuningas, kuid ta elu ei ole selle võrra paraku sugugi lihtsamaks läinud. Ta on kuningas maal kus keegi teda ei salli, kus ta voodisse satuvad maod, ta söögi sisse liiv ning omavahel kaklevate parunitega kuningriiki ohustab endiselt Mede impeerium. Kui Eugenides ehmatab vahimeeste rühmaülemat Costist, lööb see teda mõtlematult näkku ... ja Eugenides päästab ta võllast, kuid teeb temast omaihukaitsja. Suurem osa raamatut ongi Costise silmade läbi mil on muidugi oma taotluslik eelis - me näeme kuidas tava-Atollialaste arvamus läbi olukordade muutub. Miinuseks on muidugi, et on palju vähem näha intriige ja Eugeniidese tegevust ja kui siis sedagi pigem hägusealt, läbi mitte just kõige nutikama Costise.
Teksti loeti eesti keeles

Maa on lõpetanud pöörlemise ja ühel pool maad valitseb alatine päev ja teisel pool igavene öö. Ka reeglid mis neid pooli valitsevad on erinevad - ühel pool teadus ja masinad, teisel pool maagia. Maa kui plaaneedi ülesehituski on eri pooltel on erinev. Varjude Jack on üks pimeda poole vähestest mobiilsetest Jõududest - tema jõud tuleb varjudest ta kuuleb alalti kui tema nime varjus öeldakse ja saab varjude vahel liikuda, ent on see-eest väetu kui satub täielikku pimedusse. Jack on ka varas kelle ainus sõber on Hommikutäht, äraneetu jumalate seas. Raamatu alguses võetakse Jack röövimiskatse eel kinni ja hukatakse, edasi järgneb tagasipöördumine Glyve sitaaukude juurest - tumepoollastel pole hinge aga on see-eest mitu elu - langeb seejärel vangi ja edasi ihub ja viib läbi kõigile käte maksmist. Raamat suuresti jälgibki Jacki teed läbi tumeda poole, videviku ja valguse poole võimule ja seda, kuidas see muudab väidetvalt muutumatut pimepoollast. Paraku üldse mitte paremuse suunas - võimu ja kättemaksu nimel näib ta olema valmis kõigeks ja olles kõik saavutaud ei ole mingit armuandmist neile kelle teele ta enne jäänud oli. Raamatu varjupooleks on hulk tegelasi kes vaid korraks lavale kistakse ja siis taas kaovad, omamata erilist tausta või sisu.
Teksti loeti inglise keeles