Wasp of spioonistiilis kirjutatud ulmelugu. Millalgi sajandite kauguses tulevikus on alanud sõda Maa ja Siiriuse täheimpeeriumite vahel. Maalastel on väike edumaa tehnikas ja teaduses, kuid Siiriuse impeerium omab mitmekümnekordset ülekaalu majanduse ja elanikkonna poolest. Nõnda otsitaksegi Maal iga võimalust, kuidas seda vahet tasandada.
Peategelane James Mowry (kes on saadiku pojana üles kasvanud Siiriuse impeeriumis ja räägib perfektselt sealset keelt) palgatakse "herilaseks", partisani-diversandi-terroristi tüüpi tegelaseks, kes peab tekitama vaenlase tagalas võimalikult palju pahandust, et siduda sellega maksimaalselt ressursse, mida vaenlane saaks muidu sõja jaoks kasutada.
Kuna Siiriuse tulnukad on hästi inimeste sarnased, piisab vaid mõnest plastilisest operatsioonist, et Mowry nendega vähemalt väljastpoolt äravahetamiseni sarnaseks muuta. Pärast kiiret väljaõpet lennutataksegi ta salaja Jaimeci planeedile, kus ta peab ihuüksi vastu astuma kogu sealsele valitsusaparaadile ja Kaitempile, Siiriuse kohutavale salapolitseile...
Peab ütlema, et selle raamatu puhul oli tegemist üllatavalt positiivse leiuga. Olgugi, et tegemist on ulmekuues looga, omab see palju rohkem ühist klassikaliste sõjapõnevikega, nagu näiteks John Buchani "39 astet", Alistair MacLeani "Navarone suurtükid" või miks mitte ka Frederick Forsythi "Šaakali päev" - ning sellised võrdlused pole sugugi Russelli kahjuks.
Nagu pärast vaatasin, siis töötas Russell Teise maailmasõja ajal radaritehnikuna ning vähemalt mingeid isiklikke teadmisi siia raamatusse pandud on. Kuid kuigi siin saab paralleele tõmmata nii selle sõjaga (Kaitempi salateenistuse nimetus sarnaneb Jaapani impeeriumi vastava organisatsiooni Kenpeitai omale), kui ka Külma sõjaga, on lugu siiski üsna universaalne, mitte mingi rohmakas allegooria.
Sest Russell ei esita siin mingit ideoloogilist vastasseisu. Pigem on tegu looga, kus üksikisik astub vastu tohutule bürokraatiamasinale, relvaks ainult nutikus, mõned trikid ja hea vaist. Väga hästi on kujutatud ka asjaolu, et see masinavärk on ikkagi kompetentne ning mida edasi, seda hapramaks muutub olukord ja napimaks pääsemised.
Ka pole siin mingit paatost, vaid selle asemel valitseb tooni kuiv Briti huumor, mis tihti võtab lisaks veel üsna mustad toonid. Eriti just lõpplahendus - ma usun, et selle saabki niimoodi kirja panna ainult keegi, kes on ise sõjaväes töötanud. Nõnda võibki küll ühest küljest öelda, et see teos teeb ainult ühte asja, kuid on vaieldamatu, et see on väga hästi tehtud.
Hinnang: 8/10
